Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista kutsehaigusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitis. Varalise kahju eest palus hageja mõista välja hüvitise igakuiste maksetena 3000 krooni (191 eurot 73 senti) kuus alates 21. juunist 2000 ja mittevaralise kahju eest hüvitise ühekordse maksena 150 000 krooni (9586 eurot 75 senti). Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja õiguseellaste juures 26. juunist 1968 kuni 20. juunini 2000. 11. märtsil 1987 diagnoositi hagejal kutsehaigusena vibratsioonitõbi. Kutsehaiguse tekkimises on süüdi kostja õiguseellased, kelle juures hageja töötas allmaa läbindaja ja allmaa koristustöölisena tervist eriti kahjustavates tingimustes. Tööandja ei võtnud tarvitusele NSVL-i söetööstuse ministri 16. juuni 1972. a käskkirjast nr 220 tulenevaid meetmeid, mis ennetaksid töötajate haigestumist vibratsioonitõppe. Tööleping hageja ja kostja vahel lõpetati poolte kokkuleppel 20. juunil 2000.

TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on sellise taotluse esitanud. Maakohus leidis, et ei ole õige hageja seisukoht, et hagejal tekkis kahju ja ta sai sellest teada alles 2010. a-l. Aegumistähtaega tuleb hakata lugema ajast, mil hagejal tekkis tervisekahjustus ja ilmnesid tervisekahjustusest tulenevad kahjulikud tagajärjed. Hageja sai tervise kahjustamisest teada juba kutsehaiguse diagnoosimisel 1984. a-l, hiljemalt aga 35%-lise töövõimekaotuse ja III invaliidsusgrupi määramisel 1988. a-l. Alusetu on hageja väide, et kostja õigusvastane tegevus kestis kuni 2000. a-ni ja hageja sai kahjust teada alles 2010. a-l, kui tal tuvastati 40% töövõime kaotus. Väidetav kahju, mille hüvitamist hageja nõuab, tuleneb 1984. a-l diagnoositud tervisekahjustusest. Maakohus märkis, et hageja nõude aegumistähtaja algus langeb võlaõigusseaduse jõustumisele eelnevasse perioodi. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 teise lause järgi kohaldatakse aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Nõude aegumise algus langeb tsiviilkoodeksi (TsK) kehtivuse aega. TsK § 81 järgi oli hagi aegumise üldine tähtaeg kolm aastat. TsK § 86 järgi algas hagi aegumise tähtaja kulgemine hagemisõiguse tekkimise päevast ja hagemisõigus tekkis päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Oma õiguste rikkumisest sai hageja teada kutsehaiguse diagnoosimisel 1984. a-l. Hagi esitati kohtule 29. oktoobril 2010, s.o 26 aastat pärast seda, kui hageja sai teada kutsehaigusest ja kutsehaigusega seotud kahjulikest tagajärgedest. Seega oli hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg möödunud juba enne hagi esitamist. Mittevaralise kahju kohta leidis maakohus, et kutsehaiguse diagnoosimise ja sellest teadasaamise ajal kehtinud TsK §-d 448 ja 463 ei näinud ette mittevaralise kahju hüvitamist. Esimest korda nägi mittevaralise kahju hüvitamise võimaluse ette 1992. a-l jõustunud põhiseaduse § 25. Enne põhiseaduse jõustumist ei olnud mittevaralise kahju väljamõistmiseks materiaalõiguslikku alust.

aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Seega tuleb hageja nõude aegumisele kohaldada enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Hageja nõue aegus 1. septembril 2004. Ringkonnakohus märkis, et tegemist võib olla ka vältava kahju hüvitamise nõudega, kuna hageja jätkas pärast kutsehaiguse diagnoosimist 1984. a-l töötamist kostja juures kuni 20. juunini 2000. Kui kahju tekitav tegevus jätkub, võib teatud asjaoludel aegumine alata ka kahjustava tegevuse lõppemisel. Sellisel juhul algaks aegumine 21. juunist 2000. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

millist õigusakti tuleb kohaldada. Kohtud on asja lahendamisel ebaõigesti lähtunud sellest, et tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju hüvitamise nõude aegumine algab kutsehaiguse diagnoosimisest. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause alusel kohaldatakse aegumise algusele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. TsK § 86 kohaselt algas aegumine ajast, mil isik sai teada või oleks pidanud saama teada oma õiguse rikkumisest. Ka 1. septembrist 1994 kuni 1. juulini 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 116 esimese lause kohaselt algas aegumine päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kolleegiumi arvates tuleb kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks eelnimetatud sätete mõttes lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega. Hageja taotleb varalise kahju eest hüvitise väljamõistmist alates

saab sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud. Nõude aluseks olev kutsehaigusest tulenev tervisekahjustus pidi hagejale teatavaks saama hiljemalt 1988. a-l, mil hagejale määrati III invaliidsusgrupp. Kutsehaiguse väljakujunemise ja diagnoosimise ning hagejale invaliidsusgrupi määramise ajal kehtinud TsK §-d 448 ja 463 ei näinud ette mittevaralise kahju hüvitamist tervisekahjustuse korral. Kuigi 3. juulil 1992 kehtima hakanud põhiseaduse § 25 järgi tuli hüvitada nii varaline kui ka mittevaraline kahju, ei sätestatud sellist kohustust 1. septembrist 1994 kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seaduses tervisekahjustuse puhuks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-06, p 10). Mittevaralise kahju hüvitamise võimalus tervisekahjustuse korral sätestati 1. juulil 2002 jõustunud VÕS §-s 130. Seaduses ei sätestatud mittevaralise kahju nõudmise võimalust tagasiulatuvalt varem (st enne võlaõigusseaduse jõustumist) põhjustatud tervisekahjustuse eest. Kuna enne põhiseaduse jõustumist kehtinud seadused ning 1. septembrist 1994 kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seadus ei võimaldanud nõuda mittevaralise kahju hüvitist tervisekahjustuse korral, siis ei ole hagejal materiaalõiguslikku alust nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.

lugeda 11 312 eurot 36 senti. Maakohtu otsuse sissejuhatavas osas on aga hagi hind jäänud märkimata. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg 2 p 51. Kolleegium selgitab, et kui maakohus on oma otsuse sissejuhatavas osas jätnud hagi hinna märkimata, peab ringkonnakohus selle vea parandama sõltumata sellest, kas hagi hinna maakohtu lahendisse märkimata jätmist on vaidlustatud. Vastasel korral ei oleks pooltel võimalik taotleda pärast maakohtu lahendi jõustumist menetluskulude kindlaksmääramist. Ringkonnakohus on õigesti käsitanud vaheotsusena pealkirjastatud maakohtu otsust lõppotsusena, vaatamata sellele, et maakohus on selle pealkirjastanud vaheotsusena. TsMS § 449 lg 3 kohaselt on vaheotsus otsus, millega jäetakse aegumine kohaldamata. Kui kohus jätab hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu, siis on tegemist lõppotsusega. Kuna praeguses asjas maakohus kohaldas aegumise sätteid ja jättis hagi rahuldamata, siis oli tegemist lõppotsusega ja selle vaidlustamisel täies ulatuses on TsMS § 137 lg 1 kohaselt tsiviilasja hind apellatsiooniastmes sama mis esimeses astmes.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.