Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2-11-11195 lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 tulenevalt ei anna maakohus luba otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud

2-11-11195 kohustuse, tuleb hinnata tsiviilkohtumenetluses (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-41-05, p 30 ja 35). Kriminaalasja nr 10230105608 menetlus, kus kostjale esitati kahtlustus karistusseadustiku (KarS) § 121 järgi, on lõpetatud otstarbekuse tõttu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 lg 2 alusel.

2-11-11195 Käesoleva menetluse käigus kostja eitab hageja löömist. Kohus ei loe kostja seletusi usutavaks, kuna käesolevas asjas esitatud tõendite kohaselt on kostja varem hageja löömist tunnistanud (28.09.2010 määrus, t lk 47-48). Kostja 19.08.2011 kohtuistungil antud selgitus, et kostja pidi tegu tunnistama, kuna see oli ainuke viis kriminaalmenetluse lõpetamiseks, ei ole kohtu jaoks usutav (t lk 65). Samuti ei kinnita kostja väiteid kriminaalmenetluse käigus tunnistajatena üle kuulatud RK ja HP (t lk 44-46, 62-64). Nimetatud tunnistajate ütlused ei välista, et kostja lõi hagejat. Tunnistaja RK on kirjeldanud hageja ja kostja vahelist tüli, kuid tema ütluste kohaselt ta ei vaadanud vahepeal nende poole, sest ta võttis autost asju (t lk 45). Samuti tunnistaja HP kirjeldab sündmuste käiku, sest tal oli köögiaken lahti ja kuulis hoovil räägitavat juttu. Samas nähtub ka tema ütlustest, et ta ei jälginud hagejat ja kostjat pidevalt, kuna ta läks toast oma jopet võtma (t lk 62). Seega ei saa eelpool toodud tunnistajate ütlused kinnitada kostja väidet, et kostja ei löönud hagejat. Kostja on oma tegu tunnistanud 28.09.2010 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses, mille kohaselt kostja väljendas kahetsust 26.02.2010 toimunud konfliktsituatsiooni osas ning kostja on tunnistanud, et tüli lõppes füüsilise kontaktiga (t lk 47-48). Kuna eelnevalt on tuvastatud, et 26.02.2010 tekitati hagejale tervisekahjustus, hageja tervisekahjustus (hematoomid) ei ole tõenäoliselt seotud kukkumise, vaid peksmisega (t lk 61), hageja ja kostja vahel oli eelnevalt tüli ning kostja tunnistab 28.09.2010 määruses tegu (ehk hageja löömist), siis saab sellest järeldada, et kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest.

2-11-11195 isiku tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Hüvitise saamiseks ei pea hageja iseenesest tõendama midagi muud peale selle, et kostja vastutab talle kehavigastuse tekitamise eest. VÕS § 127 lg 6 kohaselt kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-85-08, p 13). Samuti ei eelda VÕS § 130 lg 2 regulatsioon iseenesest seda, et kannatanu tervisekahjustus peaks olema püsiva iseloomuga. Seega sätestab seadus, et kui kohus on tuvastanud, et kostjal on kohustus hüvitada hagejale tervise kahjustamisega tekitatud kahju, tuleb hageja kasuks eelduslikult välja mõista ka mittevaraline kahju. Hageja on hagis märkinud mittevaralise kahju suuruse, milleks on 300 eurot. Hüvitise suurus sõltub kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks arvestab kohus rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-81-05 p 17). Arvestades eeltoodud asjaolusid, tervisekahjustuse tõsidust (konsultatsiooni otsuse kohaselt oli hageja ambulatoorsel ravil 11.03.2010-30.03.2010) ning varasemat kohtupraktikat, leiab kohus, et hageja poolt hagis märgitud mittevaralise kahju suurus 300 eurot on kohane hüvitis, mis tuleb kostjalt välja mõista. Menetluskulude jaotus

Meeli Kaur kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.