2-22-140489/9 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

6.VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C‐226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbija kaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlust ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64).

8.Kohus märgib, et vastavalt VÕS § 4034 lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Seega ei ole krediidiandjal mitte ainult kohustus tarbija krediidivõimelisust hinnata, vaid ta võib tarbijale krediiti anda vaid siis, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemusena selgub, et tarbija on vastava krediidi tagasimaksmiseks lepingus kokkulepitud tingimustel võimeline. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 3 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

maksehäirete puudumine alust väita, et kostja finantsvõimekust on kontrollitud. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Praegusel juhul on laenuandja tuginenud laenuvõtja enda esitatud andmetele, milleks on laenusumma 1449 eurot, osamaksete arv 36, maksepäev 15, igakuised sissetulekud 640 eurot, igakuised kohustused 0 eurot, pangakonto number laenu väljamaksmiseks, kampaania nimetus ja asjaolu, et tegemist on veebitaotlusega. Kohtu hinnangul on esitatud andmed liiga kasinad, et langetada otsus võetava maksekohustuse jõukohasuse kohta. Taotluses enamuse andmete puudumine (isegi nime ei ole märgitud!) oleks laenuandjal pidanud kindlasti tekitama kahtluse esitatud andmete tõeväärtuses ning neid oleks tulnud kontrollida. Kohtu hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees ning majapidamiseks kuluvad summad. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja kontrollis kostja esitatud andmeid sissetuleku ja kulude suuruse kohta. Kuivõrd praegusel juhul ei ole krediidiandja kostja konto väljavõtteid küsinud, on krediidiandja kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 loetakse selle tagajärjel tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu).

15.Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 315 euro, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro ja hageja õigusabikulude 460 euro väljamõistmiseks. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses põhjendatud kuluga. Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja maksekäsu kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude hulka. See tähendab, et need kulud kannab TsMS § 162 lg 1 alusel kostja. Seadusega on avaldajale maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka maksekäsu kiirmenetluse kulu kostjalt väljamõistmine põhjendatud. Hagejat esindas lepinguline esindaja, tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Esindaja ajakulu oli kokku 3 tundi 50 minutit. Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu on ülepaisutatud. Arvestades nõude olemust, keerukust ja mahtu, leiab kohus, et põhjendatud ja vajalik ajakulu on 3 tundi (TsMS § 175 lg 1). Hagejale osutatud õigusabi tunnitasu on kohtupraktikas peetud põhjendatuks. Hageja lepinguline esindaja on käibemaksukohustuslane ning hageja on käibemaksukohustuslane, mistõttu on hagejal õigus saada käibemaksu tagastust. Lepingulise esindaja arve on esitatud ilma käibemaksuta. Seetõttu on põhjendatud õigusabikulude väljamõistmine summas 360 eurot. Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja menetluskuluks kokku 695 eurot (315+20+360). Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 609 eurot 30 senti (87,67% 695-st). Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad.