Dokumendid, mis nimetavad selles lahendis osalenud ettevõtteid.
Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke
Määruse tegemise koht ja aeg
Tartu, 31. august 2023
Tsiviilasja number
2-22-121022
Tsiviilasi
Aktiva Finance Group OÜ hagi Sandra Keppi vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohu 15. juuni 2023 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktiva Finance Group OÜ määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Krista Raudsepp
esindajad
Vastustaja: Sandra
Keppi
(isikukood
Julianus Inkasso OÜ arveldusarvele AS-is LHV Pank nr EE147700771000526428 selgitusega „Tsiviilasi nr 2-22121022, riigilõivu tagastamine“.
Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule.
Tsiviilkohtumenetluse ülesandeid arvestades ei saa kohus võtta menetlusse ebaselgete asjaolude või vastuoluliste nõuetega hagiavaldust. Nõuete arvestust ja koosseisu peab selgitama hageja. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue 8. juunil 2020 sõlmitud võlatunnistusest ning maksekokkuleppest, milles kostja kinnitas võlgnevust, selle suurust ja koosseisu, sh viivise suurust, ning nõustus, et ta kaotab võimaluse esitada võlgnevuse aluseks olevast suhtest tulenevaid vastuväiteid. Kokkuleppe andmise päeva seisuga võlgnes kostja hagejale 426 eurot 90 senti, sh põhisumma 288 eurot 60 senti, viivis 66 eurot 37 senti, kahjuhüvitis 30 eurot, muu (intress) 41 eurot 93 senti ja lepingutasu 20 eurot. Kostja tasus võla katteks 96 eurot, millest 20 eurot moodustas lepingutasu, 30 eurot kahjuhüvitis ja 46 eurot viivis. Võlatunnistusest tuleneva nõude puhul tuleb kohtul hinnata, kas dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus; kui tegemist on tehinguga, siis kas see on konstitutiivne või deklaratiivne; võlatunnistuse kehtivust tüüptingimuste kohta käivate sätete alusel ning kooskõla seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega (vt Riigikohtu 3 juuni 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p-d 16–17). Samuti tuleb arvestada tarbijakrediidilepingu ning tarbijat puudutava tüüptingimuste regulatsiooniga. Ühtlasi tuleb kohtul omal algatusel kontrollida tarbijaga sõlmitud tehingu tühisuse aluseid, sh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (vt Riigikohtu 17. detsembri otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-154/15, C-147/16, C-377/14, C-679/18). Maakohus andis 24. aprilli 2023 määrusega hagejale võimaluse hagi alust täpsustada ning tuua välja asjaolud, mille põhjal on võimalik hinnata, millega on võlatunnistuse puhul tegemist, kas see on tehinguna kehtiv ning kooskõlas seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega, sh tuli hagejal välja tuua algse laenulepingu ja võlatunnistuses toodud nõude kujunemisega seotud asjaolud. See, et esialgse nõude aluseks on tarbijakrediidileping, nähtub hageja väljatoodust, et kostja on tarbija, kes võlgneb hagejale muu kuluna intressi. Hageja ei ole hagiavalduse puudusi kõrvaldanud. Hageja õiguste rikkumise ulatus jääb seetõttu ebaselgeks ning kohtul ei ole võimalik hinnata nõude põhjendatust.
Võlatunnistusele ei kohaldu tarbijakrediidi sätted, sh ei pea hageja tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (VÕS § 4034 lg 13). Võlatunnistusele ei saa esitada võlatunnistuse aluseks olevast suhtest tulenevaid vastuväiteid (Riigikohtu 24. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p-d 13–14). Võlatunnistuses on märgitud, et „see ei kujuta endast kokkulepet võlausaldajaga maksetähtaja edasilükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust põhivõla jäägilt“. Selles on selgitatud et „võlgnikul olid enne võlatunnistuse sõlmimist olemas kõik õigused esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolud kohta vastuväiteid.“ Kostja kinnitas, et on teadlik lepingus nimetatud võlasuhte sisust ning võlatunnistuse õiguslikust tähendustest ning tal puudusid võlale vastuväited. Võlatunnistus on sõlmitud uue nõude omaniku/hageja ja kostja vahel, mitte algse nõude omaniku/algse võlausaldaja ja tarbija vahel. Tarbijakrediidi regulatsioonis ei ole keeldu sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Maakohtu käsitluse järgi oleks tühine mis tahes võlatunnistus vastuväidetest loobumise tõttu, mille üks pool on tarbija/füüsiline isik. Aluskohustuse olemasolul või kehtivusel ei ole võlatunnistuse kehtivusele mõju. Hageja ei pea tõendama, millisest võlasuhtest võlgnevus tekkis (Riigikohtu 3. juuni 2021 otsus nr 2-19-5601, p-d 16–17, 18.2, 22). Kostjal tuleb esitada vastuväited ja tõendid alussuhtest tulenevale võlasuhtele. Hageja palub jätta määruskaebuse esitamisega seotud kulud kostja kanda ning tagastada määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 70 eurot.
ning nõudis hagejalt selgitusi ja tõendeid, et hinnata, millega on võlatunnistuse puhul tegemist, mis tingimustel see on sõlmitud, kas need tingimused kehtivad. Maakohtu hinnangul sõlmiti võlatunnistus tasu eest tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustuse maksetähtpäeva edasilükkamiseks, mistõttu kohaldus sellele tarbijakrediidi regulatsioon ning hagejal tuli esitada tõendid tarbijakrediidilepingut puudutava regulatsiooni järgimise kohta. Hageja arvates on võlatunnistus konstitutiivne, mistõttu ta ei pea tõendamiseks muid dokumente peale võlatunnistuse esitama.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.