2-22-147995/15 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

7.2.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusesse üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja poolt 05.04.2023 ja 06.04.2023 esitatud andmete ja tõendite, sh kostja pangaväljavõttest nähtuvate andmete alusel ei saanud krediidiandjal tekkida VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Kostja kontoväljavõttega tutvumisel on ilmne, et kostja maksekäitumine kostja krediidivõimelisust ei kinnita. Kostjal olid regulaarselt kuu lõpu seisuga rahalised vahendid olematud. Kostja oli laenu taotlemisele 14.12.2021 ja saamisele 04.01.2022 vahetult eelnenud perioodil võtnud ulatuslikke finantskohustusi (02.11.2021 Svea Finance AS-ilt 5000 eurot, 19.11.2021 Bondora AS-ilt 6500 eurot) ja saadud raha kohe edasi kandnud krüptovaluutaga tegutsevale isikutele coinumm.com (03.11.2021 3004,71 eurot, 04.11.2021 2000 eurot ja 22.11.2021 6500 eurot). Samuti on kostja regulaarselt kasutanud väljamakseid ESTO AS krediidikontolt. Kostja sai krediidiandjalt laenu 485 eurot 5 senti, igakuise tagasimaksega 23 eurot 99 senti. Kahe kuu jooksul enne nimetatud laenu väljastamist oli kostja krediidiandjale esitatud kontoväljavõttelt nähtuvalt saanud teistelt krediidiandjatelt laenu vähemalt 11 500 euro ulatuses ja saades keskmiselt netosissetulekut alla 1000 euro kuus. Samuti oli kostja kuu lõpu seisuga olukorras, kus kontol oli raha minimaalselt. Eeltoodu alusel ei saanud krediidiandjal tekkida VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Seega rikkus krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet.

12.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ja kostja krediidivõimelisusele hinnangut andes eksinud tõendite hindamise reeglite vastu ega jätnud arvestamata hageja esile toodud olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vaidluse lahendamise tulemust. Maakohus hindas TsMS § 232 lg 1 kohaselt kõiki esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas siseveendumuse kohaselt, et esitatud tõendite (eelkõige kostja pangakonto väljavõtte) alusel ei saanud krediidiandjal tekkida veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Seejuures ei pidanud maakohus juhinduma üksnes hageja esitatud kostja krediidivõimelisuse hindamise aluseks oleks olnud tabelis esile toodud kostja igakuiste sissetulekute ja kohustuste vahest. Hageja väitel oli krediidiandjal kehtestatud sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks ning hageja esitatud andmed viitavad sellele, et laenuandja on kontrollinud kostja krediidivõimelisust. Vastavat sisekorda ei ole hageja kohtule esitanud, kuid hageja väitel hindas krediidiandja üksnes kostja sissetulekute ja kohustuste vahet. Kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Siinsel juhul ei saa pidada hageja esile toodud krediidiandja kehtestatud hindamise parameetreid piisavaks, sest kostja pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega maakohus pidi arvestama, et anda hinnang sellele, kas krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet või mitte. Seda on ka maakohus teinud ning asunud põhjendatult seisukohale, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Olukorras, kus kostjal nappis iga kuu lõpus vahendeid ning kostja oli võtnud järjest laenu ning kasutanud jooksvalt raha saamiseks ka ESTO AS krediidikontot, pidi krediidiandja mõistma, et kostja ei ole krediidivõimeline, sõltumata sellest, et kostjal ei olnud veel registreeritud maksehäireid ning tagasimakse summa oli väike. Kuna maakohus leidis kostja pangakonto väljavõtte alusel, et kostja ei olnud krediidivõimeline, ei olnud maakohtul vaja välja selgitada, kas ja milliseid andmeid esitas kostja krediidiandjale oma krediidivõime kohta. Krediidiandjal oli võimalik juba ainuüksi kostja pangakonto

12.2.Kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada ning seda ei saaks teha ka ringkonnakohus. Maakohus on küll teinud asjas otsuse enne, kui hageja sai kätte kohtunõude hagiavalduse täiendamise vajaduse kohta, kuid hageja ei ole toonud apellatsioonkaebuses esile, et tal jäid seetõttu maakohtule olulised asjaolud esitamata või nõue täpsustamata. Seega ei ole see rikkumine toonud kaasa ebaõiget kohtuotsust. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja väitnud, et krediidiandja tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu laenu tagasimaksete ümberarvutused vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 ja edastas kostjale uue tagasimaksegraafiku. Kuna hagis esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid krediidiandja ja kostja 19.04.2022 laenulepingu II, mille kohaselt tuli laen tagastada 50 kuu jooksul, s.o nelja aasta ja kahe kuu jooksul (viimane makse on maksegraafiku järgi 10.07.2026), ei oleks tänaseks laenulepingust II tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei oleks muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Seega ei saaks kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks hageja arvutust (kostjale välja makstud summa 445 eurot – kostja tehtud tagasimakse 56 eurot 57 senti). Ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja teinud. Eeltoodut ei muudaks ka asjaolu, et krediidiandja tegi kostjale 10.11.2022 laenulepingu II erakorralise ülesütlemise avalduse, kuna kostja oli kolme järjestikuse osamakse tasumisega viivituses. Kuna laenulepingu II erakorralise ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku järgsete maksetega viivitusse sattumine, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli krediidiandjal vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ei saanud kostja olla laenulepingu II ülesütlemise ajal veel viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse tasumisega ning laenulepingu II ülesütlemiseks ei oleks olnud alust. Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 4034 lg 7 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid.