Eesistuja Ants Kull, liikmed Kai Kullerkupp ja Kaupo Paal
Kohtuasi
Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Svetlana Pildeni hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vastu 1 582 019 euro 18 sendi Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotivarasse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Svetlana Pildeni kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
1 582 019 eurot 18 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Svetlana Pilden, lepingulised esindajad vandeadvokaat Indrek Kukk ja vandeadvokaat Indrek Leppik Kostja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), esindaja Ülle Ilves
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2021. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
Jätta Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Svetlana Pildeni kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta Riigikohtus kantud menetluskulud Marsalis Metall OÜ (pankrotis) kanda.
4.Mõista Marsalis Metall OÜ-lt (pankrotis) Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja riigilõiv 4760 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2-19-18842
1.Marsalis Metall OÜ (pankrotis; võlgnik) pankrotihaldur Svetlana Pilden (hageja) esitas
29.novembril 2019 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu; kostja) vastu 1 582 019 euro 18 sendi väljamõistmiseks võlgniku pankrotivarasse. Hagiavalduse kohaselt arestis Tallinna Halduskohus 16. jaanuari 2018. a määrusega haldusasjas nr 3-18-73 võlgniku ettemaksukontol oleva raha 1 871 694 eurot 43 senti kostja kasuks. Harju Maakohus kuulutas 22. oktoobri 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-10466 välja võlgniku pankroti. Pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist on kostja teinud võlgniku ettemaksukontolt väljamakseid 1 582 019 euro 18 sendi ulatuses 6. novembri 2018. a korraldusega nr 13-11/70916 määratud maksukohustuste tasumiseks, mille alusel on kostja esitanud oma nõude võlgniku pankrotimenetluses teise järgu nõudena. Kostjal puudus õiguslik alus täita oma võimalikke nõudeid võlgniku vastu võlgniku vara arvel pankrotimenetluse väliselt. Ettemaksukontol olev raha on maksuhalduri valduses olev maksukohustuslase vara, mitte rahaline nõue riigi vastu. Võlgniku pankroti väljakuulutamisega moodustus sellest varast pankrotivara, mille käsutamise õigus läks üle pankrotihaldurile. Kostjal puudus õigus ettemaksukontol olevat raha kasutada. Eristada tuleb seejuures maksukohustuslase enammakse tagastusnõude tekkimise tuvastamist ja tagastusnõude täitmist (maksukorralduse seaduse (MKS) § 33 lg 11). Tagastusnõude tekkimise tuvastamisel taotleb maksukohustuslane, et maksuhaldur tunnustaks enammakse õigsust (enammakse kajastamist ettemaksukontol). Tagastusnõude täitmisel soovib isik tagastusnõudele vastava summa kandmist enda pangakontole või kolmanda isiku rahaliste kohustuste katteks. Maksukohustuslasel on rahaline nõue riigi vastu seni, kuni maksuhaldur pole enammakset ettemaksukontol kajastanud. Alates enammakse kajastamisest ettemaksukontol rahaline tagastusnõue lõppeb. Pärast seda on ettemaksukontol maksukohustuslase vara, millele on tal käsutusõigus. Seega kuulus ettemaksukontol olev raha võlgnikule ning kostja kohustus selle võlgnikule välja maksma. Võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppes ka pankrotiseaduse (PankrS) § 45 järgi ettemaksukontole seatud arest. Kostja ei saanud oma nõuet tasaarvestada võlgniku tagastusnõuetega ega täita oma nõuet pankrotivara arvel enne jaotiste määramist pankrotimenetluses. MKS § 105 lg-d 3 ja 4 praegusel juhul ei kohaldu, kuna nõuete tasaarvestust pankrotimenetluses reguleerib eriseadusena pankrotiseadus ning selles reguleerimata küsimustes VÕS. PankrS § 99 lg-s 1 sätestatud tasaarvestuse eeldused ei ole aga täidetud. Kostja ei ole esitanud tasaarvestusavaldust, vaid üksnes selle tegemise soovile nõudeavalduses viidanud. Samuti puuduvad tasaarvestatavad nõuded, kuna kostja täitis võlgniku tagastusnõude enammakse kandmisega võlgniku ettemaksukontole. Isegi kui tasaarvestatavad nõuded esineksid, välistaks tasaarvestuse PankrS § 99 lg 2 viimane lause, kuna tagastusnõuded muutusid (vähemalt 1 490 240 euro 90 sendi ulatuses) sissenõutavaks enne pankroti väljakuulutamist või hiljemalt pankroti väljakuulutamise päeval, st enne kostjal tasaarvestuse õiguse tekkimist. Pankrotimenetluses on õigus nõue tasaarvestada pärast nõuete kaitsmist (PankrS § 99 lg 1). Ka välistab tasaarvestuse VÕS § 200 lg 3. Arest võlgniku ettemaksukontole seati 16. jaanuaril 2018. Kostja nõuded muutusid vähemalt 1 089 624 euro ulatuses sissenõutavaks pärast aresti seadmist. Lisaks on õiguslikult võimatu tasaarvestada tagatusnõudeid, mis tekkisid pärast pankroti väljakuulutamist (91 778 euro 28 sendi ulatuses). Kuivõrd kostja on õigusvastaselt ning teiste võlausaldajate huve kahjustades käsutanud võlgniku pankrotivara, nõuab hageja kostjalt ettemaksukontolt alusetult võetud 1 582 019 euro 18 sendi väljamõistmist võlgniku pankrotivarasse (VÕS § 1028 lg 1, PankrS § 36 lg 2 ja tsiviilseadustiku üldosa
2(9)
2-19-18842 seaduse (TsÜS) § 84 lg 1) või alternatiivselt tekitatud kahju hüvitamist deliktiõiguse (VÕS § 1043) või käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1024 lg 1) alusel.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostjal oli MKS § 105 lg-st 3, PankrS § 99 lg-st 1 ja VÕS § 197 lg-st 1 tulenevalt õigus
1.augustil 2019 tasaarvestada võlgniku pankrotimenetluses 22. juulil 2019 nõuete kaitsmisel tunnustatud (2 027 132 eurot 14 senti) maksukohustus võlgniku ettemaksukontol olnud rahaga. Ettemaksukontol olid võlgniku käibemaksu tagastusnõuded (rahalised nõuded riigi vastu), mis tekkisid enne võlgniku pankroti väljakuulutamist tehtud tehingute alusel. Tagastusnõuetega on tasaarvestatud võlgniku deklareeritud, kuid tasumata jäetud maksukohustused, mille tasumise tähtpäevad saabusid enne pankroti väljakuulutamist. Seega on põhjendamatud hageja väited, et tasaarvestatavad nõuded puudusid. Kostja märkis, et jättis 19. detsembri 2019. a otsusega nr 13-12/4304-21 hageja taotluse ettemaksukontol olnud raha tagastamiseks rahuldamata ning hagejal on õigus kaitsta oma õigusi haldusakti kehtetuks tunnistamise nõudega halduskohtumenetluses.
3.Kostja esitas 20. detsembril 2019 ja 28. mail 2020 taotlused teha vaheotsus, millega palus jätta hagi läbi vaatamata, leides, et maakohtul puudub pädevus avalik-õiguslikust suhtest tuleneva vaidluse lahendamiseks ning see vaidlus tuleb lahendada riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel halduskohtus. Harju Maakohus ei pidanud vajalikuks vaheotsust teha.
4.Harju Maakohus rahuldas 11. juuni 2021. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja 1 582 019 eurot 18 senti. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus leidis, et ettemaksukontol olnud raha oli PankrS § 108 lg 2 tähenduses pankrotivara, mille käsutamise õigus läks võlgniku pankroti väljakuulutamisega PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 36 lg 1 järgi üle pankrotihaldurile. Ettemaksukontol olev raha on maksukohustuslase (hageja) vara, mis on maksukoguja (kostja) hoiul olenemata selle ettemaksukontole kandmise eesmärgist. Võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppes ettemaksukontole MKS § 1361 lg 1 alusel seatud arest (PankrS § 45) ning ettemaksukontol olevast varast moodustus pankrotivara. Kostja käsutas võlgniku pankrotivara õigusvastaselt ning teiste võlausaldajate huve kahjustades. Kostja kui avalik-õiguslik isik võib teha vaid seda, mis on lubatud. Kostja ei saanud teha pankrotivaraga toiminguid ning tasaarvestuse tegemiseks puudus õiguslik alus. Pankrotimenetluses rahuldatakse võlausaldajate nõuded pärast nõuete kaitsmist ning jaotusettepaneku kinnitamist kohtus (PankrS § 145) vastavalt nõude rahuldamisjärgule (PankrS § 153) ja jaotisele (PankrS § 154). Kostja nõudel puudub pankrotimenetluses ja sellega seotud tsiviilõiguslikes suhetes eelisõigus teiste võlausaldajate ja nende nõuete ees. Tähtis on ka see, et kostja taotleb enda nõuete tunnustamist teise järgu nõudena (PankrS § 153 lg 1 p 2).
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3(9)
2-19-18842
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. detsembri 2021. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on pankrotivaraga seotud vaidluste lahendamine PankrS § 4 lg 1 järgi maakohtu pädevuses. Maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusnormide (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8) rikkumise tõttu, sest otsusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel maakohus hagi rahuldas. Hageja taotles hagiavalduses kostjalt raha väljamõistmist alusetu rikastumise (VÕS § 1028) ning alternatiivselt kahju hüvitamise (VÕS § 1043) või käsundita asjaajamise (VÕS § 1024 lg 1) sätete kohaselt. Maakohus neid sätteid ei analüüsinud, samuti jättis ta tähelepanuta PankrS § 99 lg 1, mis reguleerib tasaarvestust pankrotimenetluses. MKS § 105 lg 3 sätestab mh, et maksuseaduses sätestatud rahalise kohustuse tasumise tähtpäeval või seadusega ettenähtud juhtudel maksuhalduri määratud tähtpäeval tasaarvestab maksuhaldur maksudeklaratsiooni alusel maksukohustuslase rahalised kohustused tema tagastusnõudega (MKS § 33). Rahalise kohustuse tasumise tähtpäeval toimub tasaarvestamine jooksvalt ilma maksukohustuslase sellekohase taotluseta. PankrS § 99 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja tasaarvestada pankrotimenetluses kaitstud nõude ka pärast pankroti väljakuulutamist, kui tal oli õigus tasaarvestada enda nõue võlgniku nõudega enne pankroti väljakuulutamist. Võlausaldaja saab PankrS § 99 lg 1 ja VÕS § 197 lg 1 kohaselt tasaarvestada enda nõude pankrotivõlgniku nõudega seega eeldusel, et tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes on olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ning tasaarvestuseks kasutatav nõue võlgniku vastu on võlgniku pankrotimenetluses kaitstud. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et ettemaksukontol olev raha on võlgniku vara. MKS § 31 lg 1 p 3 järgi on tagastusnõue isiku õigus saada tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse MKS § 33 kohaselt. Seega on ettemaksukontol olev raha maksukohustuslase varaline õigus ehk nõudeõigus riigi vastu. Ka Riigikohtu praktika järgi asuvad ettemaksukontol maksukohustuslase erinevad rahalised nõuded riigi vastu. Tagastusnõude täitmiseks peab maksukohustuslane esitama maksuhaldurile taotluse. Käibedeklaratsioon ise tagastusnõude täitmise taotlust esitada ei võimalda, kuid käibedeklaratsiooni täitmise juhend näeb ette, et kui maksukohustuslane taotleb enammakstud käibemaksu (sh eelnevate perioodide enammakstud käibemaksu) tagastamist, tuleb esitada taotlus ettemaksukontol oleva raha tagastamiseks või kandmiseks teise isiku ettemaksukontole. Võlgnikul oli seega pankroti väljakuulutamise ajal kostja vastu tagastusnõue ettemaksukontol olnud 1 582 019 euro 18 sendi tagastamiseks. Maksuhalduril oli MKS § 105 lg 3 ning PankrS § 99 lg 1 järgi õigus tasaarvestada võlgniku ettemaksukontol olev raha 1 582 019 eurot 18 senti nõuete kaitsmisel tunnustatud maksukohustusega (2 027 132 eurot 14 senti). Kostja ei ole selle raha arvel alusetult rikastunud ega hagejale kahju tekitanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes vajaduse korral otsuse põhjendusi. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
4(9)
2-19-18842 Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti MKS § 33 lg-t 1 ja § 105 lg-t 3 ning rahandusministri
19.detsembri 2008. a määruse nr 51 „Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord“ (kord) § 13 ja § 14, sest jättis arvestamata ettemaksukonto eriregulatsiooni. Eristada tuleb maksukohustuslase tagastusnõudeid (s.o rahalisi nõudeid) ja maksukohustuslase taotlusel toimuvat tagastusnõude täitmist (s.o ettemaksukonto ja maksukohustuslase vahel toimuvaid tehnilisi toiminguid, mille käigus vastastikused rahalised nõuded ei muutu). Maksukohustuslasel on rahaline nõue riigi vastu seni, kuni maksuhaldur pole enammakset ettemaksukontol kajastanud. Alates enammakse kajastamisest ettemaksukontol rahaline tagastusnõue MKS § 33 lg 1 tähenduses lõppeb. Pärast seda on maksukohustuslasel ettemaksukontol eriliigiline vara, mida ei saa tasaarvestada. Seega kuulus ettemaksukontol olev raha võlgnikule ning kostja kohustus selle talle välja andma. Võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppes ka PankrS § 45 alusel ettemaksukontole seatud arest. Ringkonnakohus jättis kohaldamata PankrS § 35 lg 1 p 2, § 36 lg 1, § 108 lg 1 ja § 145. Materiaalõiguse õige kohaldamise korral oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et kostjal puudus õigus võlgniku pankrotivarasse kuuluvat ettemaksukontol olevat raha endale kanda või enda nõudega tasaarvestada, sest pankrotivara käsutamise õigus oli pankrotihalduril. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostjal oli PankrS § 99 lg 1 järgi õigus tasaarvestada enda nõue hageja vastu ettemaksukontol oleva rahaga, sest tasaarvestuse formaalsed ja materiaalsed eeldused ei olnud täidetud. Võlgnikul ja kostjal polnud tasaarvestatavaid vastastikuseid nõudeid, kuna ettemaksukontol olev raha ei ole käsitatav nõudena riigi vastu. Samuti puudus kostjal tasaarvestuse tegemise ajal kaitstud nõue. Kostja nõuet tunnustati võlgniku pankrotimenetluses osaliselt
8.mail 2019, kuid kostja võttis esimest korda võlgniku ettemaksukontolt raha 31. oktoobril 2018. Tasaarvestus on välistatud ka juhul, kui lugeda tasaarvestamise hetkeks 1. august 2019. Kostja pole teinud PankrS § 99 lg-le 1 ja VÕS §-le 198 vastavat tasaarvestusavaldust, vaid nõudeavalduses üksnes teatanud soovist tasaarvestada pärast nõuete kaitsmist oma nõuded hageja pankrotieelse perioodi enammaksega. Selleks, et jaatada tasaarvestusolukorda, pidi see olemas olema enne võlgniku pankroti väljakuulutamist. Enne pankroti väljakuulutamist oli võlgniku ettemaksukontol 1 490 240 eurot 90 senti. Pärast pankroti väljakuulutamist laekus ettemaksukontole veel 91 778 eurot 28 senti. Kostja tegi tasaarvestuse 1 582 019 euro 18 sendi ulatuses. PankrS § 99 lg 1 kohaselt ei ole võimalik teha tasaarvestust suuremas ulatuses, kui tasaarvestaval poolel oli õigus seda teha enne pankroti väljakuulutamist. Seejuures on ebaõige ja asjasse puutumatu ringkonnakohtu otsuses toodu, et vastavad tagastusnõuded tekkisid tehingute alusel, mis toimusid enne pankroti väljakuulutamist. Olenemata tagastusnõuete põhjustest lõppes tagastusnõue enammakse kajastamisega ettemaksukontol. Enne võlgniku pankroti väljakuulutamist puudus kostjal tasaarvestusõigus ka seetõttu, et ettemaksukontol olevale rahale seati arest 16. jaanuaril 2018. See välistab VÕS § 200 lg 3 järgi nõuete tasaarvestuse. Kuivõrd arestitud nõudeid saab eelmärgitud sätte järgi tasaarvestada üksnes nõuetega, mis muutusid sissenõutavaks enne arestimist, saaks kostja tasaarvestada nõuetega, mis muutusid sissenõutavaks hiljemalt 16. jaanuaril 2018, s.o maksimaalselt 492 395 euro 49 sendi ulatuses. Kostja ei ole järginud MKS § 105 lg-s 6 sätestatud erikorda, mille kohaselt loetakse tasaarvestatuks nõuded nende tekkimise järjekorras, st esmalt loetakse tasaarvestatuks ajaliselt kõige varem tekkinud nõue. Tasutuks ei ole loetud maksuotsusega määratud ning ajaliselt varem tekkinud maksukohustusi
5(9)
2-19-18842 (2016. a oktoobrist kuni 2017. a oktoobrini). Seega on tasaarvestatud nõudeid, millega seadus ei luba tasaarvestust teha.
9.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
11.Hageja ei nõustu ringkonnakohtu käsitlusega MKS § 105 lg 3 ja § 33 lg 1 tõlgendamisest ning leiab, et kostjal puudus õigus võlgniku pankrotivarasse kuuluvat ettemaksukontol olevat raha endale kanda või enda nõudega PankrS § 99 lg 1 alusel tasaarvestada, sest pankroti väljakuulutamisega läks pankrotivara käsutamise õigus üle pankrotihaldurile. Selle kohta märgib kolleegium järgmist.
12.MKS § 105 lg 3 sätestab, et maksuseaduses sätestatud rahalise kohustuse tasumise tähtpäeval või seadusega ettenähtud juhtudel maksuhalduri määratud tähtpäeval tasaarvestab maksuhaldur maksudeklaratsiooni alusel maksukohustuslase rahalised kohustused tema tagastusnõudega (MKS § 33). Rahalise kohustuse tasumise tähtpäeval toimub tasaarvestamine ilma maksukohustuslase sellekohase taotluseta. MKS § 105 lg 6 kohaselt tasutakse või tasaarvestatakse maksukohustuslase rahalised kohustused nende tekkimise järjekorras. MKS § 31 lg 3 p 1 järgi lõppevad sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuded ja kohustused muu hulgas tasaarvestamisega
(MKS § 105).
Korra § 11 lg 1 järgi täidetakse arvestusse kantud kohustused ettemaksukontolt kohustuse täitmise tähtpäeva lõpu seisuga, arvestades MKS § 105 lg-s 6 toodud järjekorda. Korra § 13 lg 1 kohaselt kantakse deklaratsiooni esitamisel tekkinud enammakse isiku ettemaksukontole pärast seda, kui maksuhaldur on tagastusnõude aktsepteerinud. Korra § 13 lg 2 sätestab, et maksuhalduril on õigus isiku tagastusnõudeid tasaarvestada rahaliste kohustustega ilma isikut sellest eraldi teavitamata.
13.PankrS § 44 lg 1 järgi võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ning nõuded rahuldatakse ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. Võlausaldajad on kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast (PankrS § 93 lg 1). PankrS § 99 lg-s 1 on sätestatud, et kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist.
14.Kolleegium leiab, et eristada tuleb MKS § 105 lg-s 3 sätestatud maksuõigussuhtes toimuvat maksuvõla automaatset tasaarvestamist ja PankrS §-s 99 reguleeritud tsiviilõiguslikku tasaarvestamist pankrotimenetluse ajal. Maksukorralduse seaduses (sh MKS § 105 lg-tes 3 ja 6) sätestatud tasaarvestamise kord reguleerib tasaarvestamist maksuõigussuhetes maksukohustuslase igapäevase majandustegevuse raames ning see ei kehti pankrotimenetluse ajal enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasaarvestamise puhul. Pankrotiseadus on enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasumise ja tasaarvestamise osas maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus. Pärast maksukohustuslase pankroti väljakuulutamist saab maksuhaldur (kostja) nõuda maksuvõla tasumist ja ühtlasi maksuvõla tasaarvestada võlgniku tagastusnõudega pankrotiseaduse järgi.
6(9)
2-19-18842 MKS § 128 lg 1 kohaselt rahuldatakse maksuvõlad maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise korral pankrotiseaduses sätestatud korras. Maksuvõlgade sissenõudmisel pankrotimenetluses esindab riiki võlausaldajana Maksu- ja Tolliamet (MKS § 133 lg 1). Pankrotimenetluse eesmärk on kohelda võlausaldajaid võrdselt selliselt, et nende nõuded rahuldatakse võlgniku pankroti korral pankrotimenetluse kaudu ja pankrotiseaduses sätestatud korras (PankrS § 2). Seadusandja eesmärk on panna kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõuded neil on. See tähendab, et pankrotiseaduse järgi on ka riik võlausaldajana võrdne teiste võlausaldajatega (PankrS § 153) (vt ka Riigikohtu üldkogu 12. mai 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-82-14, p 18 ja Riigikohtu üldkogu 13. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-3-1-39-05, p-d 15–18). Eelmärgitut arvestades MKS § 105 lg 3 praegusel juhul erinormi (PankrS § 99) tõttu ei kohaldu ning kostja tasaarvestuse lubatavust tuleb kontrollida PankrS §-s 99 sätestatud reeglite järgi. Kuigi ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostjal oli lubatud maksuvõlg tasaarvestada MKS § 105 lg 3 alusel, ei toonud see siiski kaasa ebaõiget kohtulahendit. Kolleegium muudab kostja maksuvõla tasaarvestamise lubatavuse aluse osas ringkonnakohtu põhjendusi.
15.PankrS § 99 lg 1 esimene lause kehtestab üldpõhimõtte, et kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 23). Selle sätte järgi on tasaarvestuseks pankrotivõlgniku suhtes nõutavad kaks eeldust: esiteks peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ning teiseks peab tasaarvestuseks kasutatav nõue võlgniku vastu olema võlgniku pankrotimenetluses kaitstud. Nõude tasaarvestamise avalduse võib 31. jaanuarini 2021 kehtinud PankrS § 99 lg 1 teise lause järgi esitada kuni kohtule viimase jaotusettepaneku esitamiseni. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et kostjal puudus õigus oma nõue võlgniku tagastusnõudega tasaarvestada, kuna PankrS § 99 lg-s 1 sätestatud eeldused ei olnud täidetud.
15.1.Üldjuhul on tasaarvestusolukorra eeldus, et pankroti väljakuulutamise ajal on tasaarvestaval poolel (kostjal) sissenõutavaks muutunud nõue ja teisel poolel (võlgnikul) peab olema õigus täita nõudele vastav kohustus tasaarvestavale poolele (VÕS § 197 lg 1). Pooled ei vaidle, et kostjal kui pankrotivõlausaldajal oli enne võlgniku pankroti väljakuulutamist võlgniku vastu nõue, mida tunnustati 22. juuli 2019. a nõuete kaitsmisel 2 027 132 euro 14 sendi suuruse II järgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõudena. Eelnevat ei mõjuta asjaolu, et kostja on andnud
6.novembril 2018, s.o pärast pankroti väljakuulutamist võlgnikule korralduse maksukohustuse ja sellelt arvestatud intressi tasumiseks, kuna nõue koosneb 2017. a augustist kuni 2018. a septembrini deklareeritud, kuid kohustuse täitmise tähtpäevaks (MKS § 105 lg 1, § 31) tasumata maksukohustustest ning nendelt arvestatud intressist (I kd, tl-d 84–85, 92–102). Ka siis, kui tasumisele kuuluv maksusumma on määratud maksuhalduri haldusaktiga (nt maksuotsusega), on MKS §-s 32 sätestatud maksuvõlg tekkinud sellest hetkest, mil maksukohustuslane oleks pidanud deklareerima või deklareerimise korral täitma seadusest tuleneva maksukohustuse (vt ka Riigikohtu
25.aprilli 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-48-10, p 16). Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega, nagu oleks tasaarvestus välistatud põhjusel, et ettemaksukontol olev raha ei ole võlgniku nõue kostja vastu. Ettemaksukontol asuvad maksukohustuslase rahalised nõuded riigi vastu (Riigikohtu 18. juuni 2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-28-13, p 13). Tagastusnõuet ja maksukohustust saab pankrotimenetluses tasaarvestada
7(9)
2-19-18842 (Riigikohtu 7. märtsi 2007. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-88-06, p 17). Ekslik on aga ringkonnakohtu käsitlus selle kohta, et kuigi ettemaksukontol olev raha on maksukohustuslase varaline nõudeõigus riigi vastu, ei ole see pankrotivõlgniku vara. Pankroti väljakuulutamisega muutub kogu võlgniku vara PankrS § 35 lg 1 p 1 ning § 108 lg-te 1 ja 2 järgi pankrotivaraks. Pankrotivara on PankrS § 108 lg 2 järgi vara, mis oli võlgnikul olemas pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. TsÜS § 66 kohaselt kuuluvad vara hulka mh kõik isikule kuuluvad rahaliselt hinnatavad õigused, sh nõudeõigused. See tähendab, et pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute (sh riigi) vastu kuuluvad pankrotivara hulka. Samas ei toonud ka see ringkonnakohtu eksimus kaasa ebaõiget kohtulahendit, kuid kolleegium muudab kõnealuses osas ringkonnakohtu põhjendusi. Ringkonnakohus on tuvastanud, et pankroti väljakuulutamise seisuga oli võlgniku ettemaksukontol käibemaksu tagastusnõudeid kokku 1 490 240 eurot 90 senti, mille ulatuses oli kostjal õigus oma nõue tasaarvestada. Kuigi pärast pankroti väljakuulutamist lisandusid ettemaksukontole käibemaksu tagastusnõuded 28. detsembril 2018 (89 492 eurot 3 senti) ja 4. jaanuaril 2019 (2286 eurot 25 senti) kokku 91 778 eurot 28 senti, oli kostjal ka selles ulatuses õigus oma nõue tasaarvestada. Tasaarvestuse lubatavus pärast pankroti väljakuulutamist lisandunud tagastusnõuetega ei sõltu sellest, millal need lisandusid võlgniku ettemaksukontole. Samuti ei ole tähtsust deklaratsiooni esitamise ajal. Kolleegium leiab, et PankrS § 99 lg-t 1 tuleb võlgniku nõude osas tõlgendada laiemalt ning lubada tasaarvestust juhul, kui võlgniku nõudeõigus võlausaldaja (kostja) vastu on seotud pankrotieelse perioodiga. Selline tõlgendus toetab ka PankrS § 99 eesmärki tunnustada pankrotimenetluse eelseid nõudeõigusi ja nende tasaarvestusi. Samuti tuleneb kolleegiumi hinnangul MKS § 33 lg-st 5, et tagastusnõue ei teki deklaratsiooni esitamisel, vaid enne seda, kuna maksukohustuslane deklaratsioonis või muus kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud dokumendis üksnes teavitab maksuhaldurit tagastusnõudest. Kuivõrd praegusel juhul ringkonnakohus tuvastas, et pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist lisandunud tagastusnõuded (kokku 91 778 eurot 28 senti) tekkisid pankrotimenetluse eelsete tehingute alusel, oli võlgniku nõudeõigus kostja vastu seotud pankrotieelse perioodiga. Eelmärgitust tulenevalt oli õige ringkonnakohtu järeldus, et PankrS § 99 lg-s 1 sätestatud tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes oli olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal, kuna kostjal oli võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud maksunõue ning võlgnikul kostja vastu nõudeõigus, mis on seotud pankrotimenetluse eelse perioodiga. Tasaarvestus ei ole ka välistatud VÕS § 200 lg 3 järgi, kuna võlgniku varale kohaldatud arest lõppes PankrS § 45 lg 1 järgi pankroti väljakuulutamisega.
15.2.Põhjendatud on hageja seisukoht, et võlausaldaja peab nõude tasaarvestamiseks esitama PankrS § 99 lg 1 järgi VÕS §-le 198 vastava tasaarvestusavalduse ning võlausaldaja ei saa tasaarvestust teha mh võlgniku ettemaksukontol automaatse arveldusega. Sellist tõlgendust toetavad PankrS § 35 lg 1 p-d 2 ja 3 ning § 36 lg 1, mille järgi läheb pankroti väljakuulutamisega haldurile üle õigus pankrotivara valitseda ja käsutada. Isegi juhul kui võlausaldajal on võimalus oma nõue tasaarvestada võlgniku pankrotivara käsutamise kaudu, ei ole see pankrotiseaduse järgi lubatud. Pankrotivara käsutamise õigus on üksnes pankrotihalduril. Seega tasaarvestamine ilma nõuetekohase avalduseta võlgniku ettemaksukontol olevat pankrotivara käsutades, nagu seda tegi kostja praegusel juhul, on lubamatu. Samas leiab kolleegium, et pankrotimenetluses tasaarvestusavalduse esitamata jätmine ei mõjutanud praeguses asjas kostja tasaarvestusõigust. Kolleegiumi arvates on PankrS § 99 lg-t 1 võimalik
8(9)
2-19-18842 tõlgendada punktis 15.1 toodud viisil ka siis, kui võlgnik on esitanud hagimenetluses rahalise nõude teise isiku vastu ja see isik (kostja) tugineb vastuväite esitamisel võlgniku nõudega tasaarvestamisele. Sellisel juhul saab lugeda tasaarvestusavalduse võlgniku (hageja) suhtes esitatuks tasaarvestatavat nõuet puudutava hagimenetluse käigus. Sarnast käsitlust toetab ka Riigikohtu varasem praktika (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 25; 14. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09, p 23). Kuna praeguse asja materjalidest nähtub kostja selge tahe tasaarvestada oma nõue võlgniku tagastusnõudega ning pooled ei ole väitnud, et kohtule oleks esitatud viimane jaotusettepanek, tuleb lugeda PankrS § 99 lg-s 1 sätestatud tasaarvestusavaldus esitatuks. Eelmärgitut arvestades muudab kolleegium ringkonnakohtu põhjendusi kostja tasaarvestusavalduse osas. Kolleegium märgib ühtse praktika kujundamise huvides lisaks, et kui maksuhaldur soovib maksuvõla tasaarvestada tagastusnõudega, võib PankrS § 99 lg-s 1 sätestatud tasaarvestusavalduseks lugeda ka maksuhalduri poolt pankrotihaldurile esitatava kirjaliku motiveeritud otsuse tagastusnõude täitmisest keeldumise kohta (sarnaselt MKS § 106 lg-s 7 sätestatule tagastusnõude täitmise taotluse osalise rahuldamise korral). Kuigi kostja tasaarvestas nõude põhjendamatult võlgniku pankrotivara käsutamise kaudu, siis ka see ei anna alust hagi rahuldamiseks, kuna kostjal oli PankrS § 99 lg 1 alusel lubatud oma pankrotimenetluses tunnustatud nõue tasaarvestada võlgniku tagastusnõuetega 1 582 019 euro 18 sendi ulatuses, mille tulemusena vähenesid võlgniku kohustused sama summa võrra. Kostja ei ole selle arvel rikastunud ega hagejale kahju tekitanud.
16.Ka muud hageja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse lõppjärelduste muutmiseks. Kokkuvõttes on ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul õigesti jätnud hagi rahuldamata.
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad Riigikohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka Riigikohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
18.Hageja ei ole kassatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 151 järgi tasutakse kassatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu üks protsent tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust, kuid mitte alla 100 euro ja mitte üle 4760 euro. Praegusel juhul on hageja kassatsioonkaebuse hind 1 582 019 eurot 18 senti. Seega pidi hageja tasuma kassatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 4760 eurot (TsMS § 6, § 124 lg 1 ja § 137 lg 1). Kuna käesolevas asjas esitatud hagi ei ole tagasivõitmise hagi PankrS § 109 jj tähenduses, ei ole hageja RLS § 22 lg 2 p 51 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral arvatakse riigilõiv TsMS § 150 lg 32 järgi riigituludesse. Järelikult tuleb hagejalt riigilõiv 4760 eurot riigituludesse välja mõista. TsMS § 179 lg 5 kohaselt tuleb raha riigituludesse tasuda 15 päeva jooksul arvates otsuse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb menetluskulusid tasuma kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.