Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal, Kalev Saare ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Avotini Estonia OÜ hagiavaldus Metexcom OÜ (pankrotis), selle endise pankrotihalduri Mari Männiko ja praeguse pankrotihalduri Indrek Lepsoo vastu kahju hüvitamiseks. Alternatiivselt hagi Roba Metals B.V ja pankrotihaldur Indrek Lepsoo vastu nõude tunnustamiseks Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Avotini Estonia OÜ kassatsioonkaebus Roba Metals B.V kassatsioonkaebus Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo vastukassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Avotini Estonia OÜ kassatsioonkaebuse hind 209 185 eurot 53 senti Roba Metals B.V kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo vastukassatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Avotini Estonia OÜ, lepingulised vandeadvokaadid Denis Piskunov ja Kaidar Sultson
esindajad
Kostja Metexcom OÜ (pankrotis), vandeadvokaat Magnus Braun
esindaja
lepinguline
Kostja pankrotihaldur Mari Männiko, lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Ustav Kostja Roba Metals B.V, lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal
2-15-7163 Kostja Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar Asja läbivaatamise kuupäev
20. jaanuar 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 10. septembri 2018. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2019. a otsused tsiviilasjas nr 2-15-7163 ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks järgmiste haginõuete osas: Avotini Estonia OÜ alternatiivne nõue Roba Metals B.V ja Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo vastu nõude tunnustamiseks Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses; Avotini Estonia OÜ hagi nõude tunnustamiseks Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses 86 183 euro 14 sendi ulatuses teise järgu nõudena; menetluskulude jaotuse osas.
2.Harju Maakohtu 10. septembri 2018. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-7163 on jõustunud osas, millega: jäeti läbi vaatamata Avotini Estonia OÜ hagi Metexcom OÜ (pankrotis) vastu massikohustuse täitmise nõudes; jäeti rahuldamata Avotini Estonia OÜ hagi Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo vastu, et Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotivara arvel mõistetaks massikohustusena välja 209 185 euro 53 sendi suurune kahjuhüvitis; jäeti rahuldamata Avotini Estonia OÜ hagi Metexcom OÜ (pankrotis) endise pankrotihalduri Mari Männiko vastu 209 185 euro 53 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks.
3.Rahuldada Avotini Estonia OÜ kassatsioonkaebus.
4.Rahuldada Roba Metals B.V kassatsioonkaebus.
5.Rahuldada Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo vastukassatsioonkaebus.
6.Tagastada Avotini Estonia OÜ kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
8.Tagastada Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Avotini Estonia OÜ (hageja) esitas 12. mail 2015 hagi Metexcom OÜ (pankrotis) (kostja I, pankrotivõlgnik), kostja I endise pankrotihalduri Mari Männiko (kostja II) ja Roba Metals B.V (kostja III) vastu, hiljem kaasati menetlusse kostja I pankrotihaldur Indrek Lepsoo (kostja IV). Hageja esitas kostjate I, II ja IV vastu nõude 209 185 euro 53 sendi suuruse kahju hüvitamiseks ning alternatiivselt kostjate III ja IV vastu nõude tunnustamaks tema 209 185 euro 53 sendi suurust nõuet kostja I pankrotimenetluses teise järgu nõudena. Hagiavalduse kohaselt üüris hageja Maardus ladu, kus asus kostja I metallkaup. Kostja I müüs hagejale laojäägi ja tal oli õigus nõuda hagejalt ostuhinna tasumist. Samal ajal oli hagejal õigus nõuda kostjalt I metalltoodete eest tasumist ning kasutuseeliste ja viivise hüvitamist, sest hageja taganes 2(14)
2-15-7163
18.juulil 2013 sõlmitud ettevõtte üleandmise lepingust. Alates 10. oktoobrist 2014 kuulus seni kostja I oma olnud metallkaup hagejale, sest hageja oli müügihinna tasunud tasaarvestuse teel. Hageja kasutas tasaarvestuseks enda nõudeid kostja I vastu ning loovutuse teel SIA Kompanija Avotinilt saadud nõuet. Kostjalt I hagejale üle läinud metallkauba pakend oli avatud, metallkauba väärtuse vähenemise vältimiseks tulnuks see lähiajal edasi müüa või seda töödelda. Hageja ei saanud aga seda teha, sest kostja I juhatuse liikmed esitasid 10. ja 12. novembril 2014 kostja I pankrotiavaldused. D. Smorodini esitatud pankrotiavalduse tagamiseks arestiti 28. novembril 2014 tsiviilasjas nr 2-14-60549 tehtud määrusega Vana-Narva mnt 21 asuv vara, millest suurem osa kuulus hagejale. D. Smorodin oli või pidi olema teadlik, et metallkauba pakend on avatud ning see ei tohi laos pikka aega avatud olla. Hageja esitas 28. novembri 2014. a määruse peale määruskaebuse, tuues välja, et kui metall jätta pikemaks ajaks lattu, läheb see roostetama, ning viitas, et pankrotiavalduse tagamiseks ei saa arestida vara, mis ei kuulu pankrotivõlgnikule. 9. jaanuaril 2015 kuulutati välja kostja I pankrot ning pankrotihalduriks nimetati kostja II. Kostja II leidis vastusena hageja määruskaebusele, et arest seati õiguspäraselt, ning taotles alles 20. märtsil 2015 hagejale kuuluva vara arestist vabastamist. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. aprillil 2015 tehtud määrusega maakohtu määruse ja jättis pankrotiavalduse tagamise taotluse rahuldamata, leides, et pankrotiavalduse tagamiseks ei saa arestida kolmandale isikule kuuluvat vara. Vara aresti alt vabastamise ajaks oli metallkaupade väärtus aga juba 30% vähenenud. 17. veebruaril 2015 laovarud üle vaadanud metalli töötlemisega tegeleva Aktsiaseltsi FAVOR töötaja leidis, et oluline osa materjalist on roostetamise tõttu rikutud. 8. aprillil 2015 fikseeriti metallkaupade seisund vahetult pärast arestist vabastamist ka Tallinna Tehnikaülikooli asjatundjate arvamusega. Hageja nõudis metalltoodete alusetu arestimisega tekitatud kahju hüvitamist pankrotivõlgnikult ehk kostjalt I ning selle endiselt ja praeguselt pankrotihaldurilt, kostjatelt II ja IV. Kahju koosneb järgnevast: 187 172 eurot 26 senti metallkaupade väärtuse vähenemise eest 30% (metallkaupade väärtus oli 9. oktoobril 2014, mil kostja I need hagejale müüs, 623 907 eurot 54 senti); 18 102 eurot 86 senti laoruumide üür 29. novembrist 2014 kuni 9. märtsini 2015; 162 eurot laoruumide valvekulu 1. detsembrist 2014 kuni 28. veebruarini 2015; 3656 eurot 55 senti laoruumide küttekulu 29. novembrist 2014 kuni 28. veebruarini 2015; 91 eurot 86 senti laoruumide prügiveokulu 29. novembrist 2014 kuni 28. veebruarini 2015. Hageja leidis, et tema 209 185 euro 53 sendi suurune nõue kostja I vastu on massikohustus pankrotiseaduse (PankrS) § 148 lg 1 mõttes. Hageja soovis alusetu aresti ja selle kohaldamisele järgnenud tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist PankrS § 148 lg 1 p-de 1 ja 4 ja § 149 lg 1 alusel. Kahju hüvitamisele kohaldub ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 391 lg 1 p 2, lisaks vastutab kostja I võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p-de 5‒7 alusel, sest hagejale tekitati õigusvastase aresti ja selle mahavõtmise taotluse esitamisega viivitamisega kahju. Hageja leidis, et kostja II võib kahju eest ka isiklikult vastutada, sest ta tekitas haldurina vara arestist vabastamata jätmisega hagejale süüliselt kahju (PankrS § 24 lg 1, § 63 lg 1, § 148 lg 2). Kostja II rikkus PankrS § 22 lg 2 p-s 3 ja § 55 lg 3 p-s 1 toodud kohustust koosmõjus PankrS § 124 lg-ga 2. Alternatiivselt palus hageja tunnustada sama nõuet teise järgu nõudena kostja I pankrotimenetluses PankrS § 106 lg 1 kohaselt, sest kuigi hageja leidis, et nõue on massikohustus, käsitas kostja II tema nõuet pankrotivõlausaldaja nõudena. Igal juhul peaks käsitama massikohustusena seda osa kahjust, 3(14)
2-15-7163 mis tekkis pärast pankroti väljakuulutamist. Kostja II pani aga 13. aprillil 2015 nõude tervikuna nõuete kaitsmise koosolekule, vastuväite esitasid kostjad II ja III.
2.Kostjad I‒IV vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
2.1.Kostjad I ja II leidsid, et hageja nõue ei ole massikohustus, sest enne pankroti väljakuulutamist tekkinud kohutused ei ole massikohustused (PankrS § 44 lg 1, § 93, vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-12, p 10). Hageja nõue kostja II vastu tuleks jätta rahuldamata, sest kostja II ei ole enda kohustusi pankrotihaldurina rikkunud ning tema tegevust ei saa käsitada ka õigusvastase kahju tekitamisena. Pankrotiavalduse esitamine ja vara arestimine ei ole isegi kaudselt omistatavad tegudena või kohustuste rikkumisena pankrotihaldurile. Kostja I juhatuse liikmete selgitused metallkauba kohta olid vastuolulised, kostja II vajas aega nende kuuluvuse väljaselgitamiseks. Metallkaubad olid hageja enda üüripinnal vähemalt alates 16. septembrist 2014, seega mitu kuud enne arestimist, hageja vastutab kauba väärtuse vähenemise eest ise, kahjuhüvitist tuleks vähendada nullini. Hageja üürikulud ei ole vara arestimisega põhjuslikus seoses. Ka hageja alternatiivne nõue tuleks jätta eeltoodud põhjustel rahuldamata.
2.2.Kostjad I ja II ei ole toime pannud tegu, mis oleks tinginud metallkauba roostetamise, kahju on tõendamata ning sellel puudub kostjate I ja II tegudega põhjuslik seos. Kuna metall läks roostetama ajal, mil see olid hageja valduses, vastutab kahju eest hageja ise. Hagejal ja kostjal I on sama juhatuse liige, kes pidi olema metalli seisundist teadlik. Hageja kulutuste hüvitamise nõue on põhjendamata ja nõudeõiguse välistab VÕS § 101 lg 3.
2.3.Kostja IV leidis, et hageja nõue ei ole massikohustus ning hagi tuleks jätta selles osas läbi vaatamata. Kostja I ei ole PankrS § 149 lg 1 kohaselt õige kostja. Massikohustusena ei saa käsitada ka seda hageja väidetava kahju osa, mis tekkis pärast kostja I pankroti väljakuulutamist.
3.Harju Maakohus jättis 10. septembri 2018. a otsusega kostja I vastu esitatud hagi massikohustuse täitmiseks läbi vaatamata ning kahju hüvitamise hagi kostjate II ja IV vastu rahuldamata, kuid rahuldas osaliselt hageja alternatiivse nõude kostjate III ja IV vastu, tunnustades hageja nõuet teise järgu nõudena kostja I pankrotimenetluses 86 183 euro 14 sendi ulatuses. Maakohus jättis kostjate I ja II menetluskulud hageja kanda ning hageja ja kostjate III ja IV menetluskulud nende endi kanda. Maakohus jättis hageja nõude kahju massikohustusena hüvitamiseks läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Pankrotivõlgnik ei saa pankrotivaraga seotud vaidluses iseseisvalt osaleda, tema asemel osaleb PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 541 lg 1 kohaselt menetluses kostja II tema pankrotihaldurina. Hagi tuleb kostja I suhtes jätta läbi vaatamata, kuna tema vastu nõuet esitades ei saavuta hageja hagiga taotletud eesmärki. Hageja kahju hüvitamise nõue TsMS § 391 lg 1 p 2 alusel kostjate II ja IV vastu ei ole massikohustus ka osaliselt, sest hageja nõue on terviklik ning hagejale tekkis kahju enne kostja I pankroti väljakuulutamist. Hageja vara arestiti 28. novembril 2014, kostja I pankrot kuulutati aga välja
9.jaanuaril 2015. Massikohustused on PankrS § 148 lg 1 p-de 1 ja 4 järgi pankrotimenetluse ajal tekkinud kohustused. Pankrotimenetlus algab PankrS § 31 lg 5 p 2 kohaselt pankroti väljakuulutamise, mitte ajutise halduri nimetamisega. Sellest lähtudes jättis maakohus rahuldamata hageja nõude kostja II vastu PankrS § 148 lg 2 alusel. Hageja on esitanud kostja II vastu kahju hüvitamise nõude ka seetõttu, et kostja II rikkus kostja I endise pankrotihaldurina enda kohustusi ning viivitas alusetu aresti mahavõtmisega. Nõude õiguslik alus saab olla VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7, kaitsenormid on PankrS § 55 lg 2 ja § 124 lg-d 1 ja 2. 4(14)
2-15-7163 Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata, leides, et kostja II ei ole enda kohustusi pankrotihaldurina rikkunud. Kostja II selgitas, et pankrotivõlgniku juhatuse liikmete vastuoluliste väidete tõttu vajas ta aega metallkaupade kuuluvuse väljaselgitamiseks. Kostja II vaidles 19. jaanuaril 2015 hageja määruskaebusele vastu, kuid esitas 20. märtsil 2015 taotluse aresti tühistamiseks. Kostja II ei viivitanud ebamõistlikult aresti tühistamise taotlusega, esitades selle kaks kuud pärast tema pankrotihalduriks nimetamist, ta ei oleks saanud ringkonnakohtu määruskaebemenetlust ka kuidagi kiirendada. Maakohus leidis, et hageja alternatiivne nõue kostjate III ja IV vastu tunnustada kahju hüvitamise nõuet PankrS § 106 lg 1 kohaselt teise järgu nõudena kostja I pankrotimenetluses tuleb rahuldada osaliselt. Kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on TsMS § 391 lg 1 p 2 ja VÕS § 1045 lg 1 p-d 5‒7. Hagi on esitatud PankrS § 106 lg 1 mõttes tähtaegselt. Kostja I õigusvastane tegu seisneb alusetu aresti kohaldamise taotluse esitamises. Tegu oli õigusvastane, sest sellega kahjustati hageja omandit, sekkuti hageja majandustegevusse ning toimiti seadusvastaselt. Hageja väitel talle tekkinud kahju koosneb metallkaupade väärtuse vähenemisest (187 172 eurot 26 senti) ning metallkaupade hoiustamiseks kasutatud laohoone üüri-, kütte-, valve- ja prügiveoteenuse kuludest (22 013 eurot 27 senti). Maakohus leidis, et nõue metallkaupade hoiustamiseks kasutatud laohoone üüri-, kütte-, valve- ja prügiveoteenuse kulude hüvitamiseks (22 013 eurot 27 senti) tuleb jätta rahuldamata, sest kulud ei ole metallkaupade alusetu arestimisega põhjuslikus seoses. Hageja oleks pidanud need kulud kandma ka siis, kui kaupu ei oleks arestitud. Hagejal oli juurdepääs ruumidele ning ta sai neid vabalt kasutada, sest lao- ja kontoriruume arestimise korras ei suletud. Hageja nõude metallkaupade väärtuse vähenemisest tuleneva kahju (187 172 eurot 26 senti) hüvitamiseks rahuldas maakohus osaliselt. Kohus käsitas kahjuna metalli arestimisaegse väärtuse ja arestimisjärgse väärtuse vahet. Maakohus tuvastas, et metallkaupade väärtus arestimise ajal, 28. novembril 2014 oli 347 601 eurot 21 senti (km-ta), lähtudes kohtutäituri 12. detsembril 2014 koostatud inventuuriaktist. Kostjad ei ole esitanud väärtuse vaidlustamiseks tõendeid. Kohtutäitur ei vajanud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 74 lg 6 kohaselt eksperti vara väärtuse hindamiseks ega teinud akti märkusi väärtuse hindamise keerulisuse kohta. Kostjad ei ole tõendanud, et metalli roostetamine oli alanud juba enne vara arestimist. Maakohus tuvastas, et metallkaupade väärtus vähenes aresti all olemise ajal 75%, lähtudes Tallinna Tehnikaülikooli 14. aprilli 2015. a arvamusest. Samuti kinnitas väärtuse vähenemist oma ütlustega
17.veebruaril 2015 metalliga tutvumas käinud AS-i FAVOR töötaja. Tallinna Tehnikaülikooli koostatud arvamuse kohaselt oli metallkaupadel 30% ulatuses valget ja punast roostet, mis mõjutab metalli väärtust, sest selline materjal ei vasta standardile, valget roostet ei saa eemaldada ning sellest tehtud tooted võivad tulla teiste mõõtudega. Metallil on seetõttu sama hind nagu vanametallil. AS-i FAVOR töötaja tõi välja, et kahjustada oli saanud vähemalt 80% kaupadest ning metallil oli sama väärtus nagu vanaraual, mis tavaliselt on 25% metalli turuhinnast. Kohtuliku ekspertiisi käigus koostati 18. mail 2016 ka eksperdiarvamus, kuid kohus jättis selle kõrvale, sest eksperdile olid kättesaadavad vaid fotod arestimise algusajast ning ta nentis, et täpsema hinnangu andmiseks peaks ta olema metalli vahetult näinud või peaksid fotod olema tehtud kauba igast küljest.
5(14)
2-15-7163 Laos olnud ja arestitud vara hulgas oli ka muud kaupa peale metalli. Kuna hageja sai kogu arestitud kauba müüa 2015. a aprillis 175 235 euro 94 sendi eest, on hageja kahjuna tõendatud 172 366 eurot 27 senti (347 601 eurot 21 senti ‒ 175 235 eurot 94 senti). Õigusvastase teo ja kahju vahel on põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 mõttes, sest kui metalli ei oleks õigusvastaselt arestitud ja hagejal metalli müümist keelatud, oleks hageja saanud metalli turuhinnaga võõrandada. VÕS § 127 lg 2 ei välista kahju hüvitamise nõude rahuldamist, sest enda pankrotiavalduse tagamiseks aresti taotlenud kostja I juhatuse liige D. Smorodin tegutses teadlikult ja tahtlikult. Pankrotiavalduse tagamise taotlusest nähtuvalt teadis D. Smorodin hageja ja kostja I nõuete tasaarvestamisest ja seetõttu ka sellest, et ta taotles kolmandale isikule kuuluva vara arestimist. Ühtlasi pidi ta teadlik olema sellest, et metallkaupade pakendid olid avatud ning selliselt ei saa metallkaupa külmal ja niiskel ajal säilitada. Maakohus leidis, et kahjuhüvitist tuleb VÕS § 139 lg 1 kohaselt 50% vähendada, sest osaliselt tekkis kahju hagejast endast tulenevatel asjaoludel. Hageja kinnitas hagiavalduses, et metallkaupade pakend oli avatud enne selle omandamist ja seega ka mõned kuud enne vara arestimist. Metalliga kauplemine on hageja tegevusala. Kui ta oleks avatud pakendiga tooted kiirelt võõrandanud või metalli konserveerinud, ei oleks metallkaupade roostetamine üldse alanud. Asjaolu, et metalli korrodeerumine algab pakendi avamisest, kinnitavad asjatundja arvamus ja eksperdiarvamus. Hageja ei teinud midagi selleks, et metalli roostetamist vältida, ta säilitas neid külmal ja niiskel ajal samas laos ning keeldus vaatamata ajutise halduri 18. detsembril 2014 tehtud ettepanekule neid teise laohoonesse kolimast. Arvestades, et hagejal ja kostjal I oli kahju tekkimise aja seisuga sama juhatuse liige (P. Rudkovskiy), oleks viimane saanud kostja I juhatuse liikmena: esitada taotluse loobumaks kostja I teise juhatuse liikme esitatud pankrotiavalduse tagamise taotlusest, sõlmida kokkuleppe aresti tühistamiseks, anda nõusoleku arestitud vara käsutamiseks (TsMS § 378 lg 6), esitada kohtutäiturile taotluse vara arestist vabastamiseks (TMS § 77 lg-d 1 ja 2) või esitada hagi vara arestist vabastamiseks (TMS § 222), esitada avalduse kohtule vara müümiseks ja müügist saadud raha hoiustamiseks (TsMS § 389 lg 5) või taotluse hagi tagamise abinõude asendamiseks (TsMS) § 385. Samuti oleks P. Rudkovskiy saanud vältida olukorda, et D. Smorodin esitab enda pankrotiavalduse tagamiseks taotluse, sellega, et ta oleks metalliga seotud tehingud korrektselt vormistanud ja teist juhatuse liiget neist teavitanud. Siis ei oleks D. Smorodin tõenäoliselt pankrotiavalduse tagamise taotlust esitanud. Seega on hageja kahju hüvitamine põhjendatud 86 183 euro 14 sendi ulatuses.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
5.Kostja III esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus tunnustas hageja nõuet 86 183 euro 14 sendi ulatuses teise järgu nõudena, ja menetluskulude jaotuse osas.
6.Kostja IV esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas osaliselt hageja alternatiivse nõude ja tunnustas hageja nõuet 86 183 euro 14 sendi ulatuses teise järgu nõudena, ning teha uus otsus, millega jäetakse hageja hagi tervikuna rahuldamata. 6(14)
2-15-7163
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. juuni 2019. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus menetluskulude jaotust maakohtus ei muutnud. Kostjate I ja II apellatsiooniastme menetluskulud jäid TsMS § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda ning hageja ja kostjate III ja IV kulud nende endi kanda, kuna nende kaebused jäid rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud, kuid muutis otsuse õiguslikke põhjendusi. Maakohus jättis põhjendatult hagi kostja I vastu kahju hüvitamiseks massikohustusena TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest kostja I ei ole õige kostja ja seega ei saa hageja hagiga soovitud eesmärki saavutada. Ka kostja II ei ole õige kostja, sest nõue massikohustuse täitmiseks PankrS § 149 lg 1 alusel tulnuks esitada tegutseva halduri ehk kostja IV vastu. Kuna hagejale tekkis kahju enne kostja I pankroti väljakuulutamist, ei kuulu hageja nõue massikohustuste hulka, mistõttu tuleb hageja nõue kostja II vastu jätta ka PankrS § 148 lg 2 alusel rahuldamata. Põhjendatud ei ole käsitada kahju massikohustusena osas, milles see tekkis pärast pankroti väljakuulutamist. Hageja ei ole täpsustanud, millises osas tekkis kahju enne ja millises osas pärast kostja I pankroti väljakuulutamist. Ringkonnakohtu hinnangul käsitas maakohus ebaõigesti hageja nõuet kostja II vastu õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 5‒7 mõttes. Ringkonnakohus eemaldas sellekohased põhjendused kohtuotsusest. Sama nõue, tuginedes PankrS § 24 lg-le 1 ja § 63 lg-le 1, tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega tõendanud, et kostja II oleks rikkunud enda kohustusi ajutise halduri või pankrotihaldurina. Ajutise haldurina ei saanud kostja II sekkuda kohtutäituri vara arestimise toimingutesse, ajutine haldur ei saanud ka vara arestist vabastada või seda teistesse laoruumidesse paigutada. Kostja II ei võtnud vara arestimise taotlust tagasi hilinenult. Kostja I pankrot kuulutati välja alles 9. jaanuaril 2015 ja seetõttu on usutavad kostja II väited, et selleks ajaks ei olnud vara täpset koosseisu veel välja selgitatud. Hageja alternatiivse nõude rahuldas maakohus osaliselt, tunnustades hageja nõuet kostja I pankrotimenetluses teises rahuldamisjärgu nõudena (PankrS § 153 lg 1 p 2) 86 183 euro 14 sendi ulatuses. Hageja vaidlustas maakohtu otsust osas, milles nõue jäi tunnustamata, ja kostjad III ja IV osas, milles nõuet tunnustati. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kahju hüvitamise nõue tuleb jätta tunnustamata metallkaupade hoiustamiseks kasutatud laohoone üüri-, kütte-, valve- ja prügiveoteenuse kulude (22 013 eurot 27 senti) osas. Hageja väitel tekkis talle kahju, sest ta ei saanud ladu sihtotstarbeliselt kasutada, lisaks vahetas kohtutäitur vara arestimisel kontoriruumide lukud, mistõttu ei saanud hageja neid ruume kasutada. Küttekulud tekkisid kontoriruumide kütmisest. Ringkonnakohus leidis, et kontoriruumide kasutamise takistamine võib olla aluseks kohtutäituri vastutusele, mitte kahju hüvitamise nõudele kostja II kui pankrotihalduri vastu. Maakohus tunnustas põhjendatult hageja kahju hüvitamise nõuet metallkaupade väärtuse vähenemise tõttu 86 183 euro 14 sendi ulatuses, lähtudes metalli väärtuse vähenemisest arestimise ajal. Metall ei olnud arestimise ajal kahjustatud või olid sellel ebaolulised puudused. Kostjad ei tõendanud vastupidist. Ainuüksi asjaolust, et kuumtsingitud metalltoodete korrodeerumine algab pakendite avamisest, sellist järeldust teha ei saa. Vale on kostjate väide, et maakohus on eksinud tõendamiskoormise jagamisel. Kuna hageja tõendas, et pankrotiavalduse tagamise ajal oli metall 7(14)
2-15-7163 kahjustamata, pidid kostjad tõendama vastupidist. Seega sai metalli väärtuse hindamisel lähtuda kohtutäituri inventuurist, mille kohaselt oli metalltoodete väärtus arestimise ajal 347 601 eurot 21 senti. Maakohus arvas põhjendatult metalltoodete väärtusest ja seega ka kahjuhüvitisest maha 175 235 eurot 94 senti, mille eest hageja müüs maha kogu laohoones olnud kauba, sest hageja ei esitanud enne asja sisulise arutamise lõppemist väidet, et maha oleks pidanud arvama vaid metalltoodete müügist saadud 159 336 eurot 82 senti. Hageja arvestas kahju suuruse ilma käibemaksuta, seda nii laos olnud kauba kui ka pärast arestist vabastamist metalltoodete müügist saadu osas. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et vara arestimise ajal vähenes arestitud vara väärtus ja selle tõttu tekkis hagejale kahju. Hageja väitis, et kõik laos olevad metalltooted olid osaliselt pärast aresti tühistamist kahjustatud, sama järeldus tuleneb hageja esitatud dokumentaalsetest tõenditest (I kd, tl 155; II kd, tl 48‒49) ja tunnistajate ütlustest (VI kd, tl 17‒18) ning teisele järeldusele ei vii ka eksperdiarvamuses toodu. Hageja alternatiivse nõude lahendamisel (PankrS § 106 lg 1 järgi nõude tunnustamiseks) viitas maakohus kahju hüvitamise õigusliku alusena samal ajal TsMS § 391 lg 1 p-ga 2 ka VÕS § 1045 lg 1 p-dele 5‒7, kontrollimata sisuliselt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise eeldusi. Ringkonnakohus leidis, et selguse mõttes tuleb viited õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätetele otsusest välja jätta ja muuta selles osas otsuse põhjendusi. Nõude tunnustamise hagi esitamisel PankrS § 106 lg 1 järgi on hageja kahju hüvitamise alus TsMS § 391 lg 1 p 2, mille kohaselt peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju, kui ilmneb, et hagi tagamise ajal puudus hagi tagamise nõue või hagi tagamise alus. TsMS § 391 lg 1 kohustab alates 17. detsembrist 2018 jõustunud redaktsioonis hagi tagamist taotlenud poolt hüvitama hagi tagamisega nii teisele poolele kui ka kolmandale isikule tekitatud kahju. Tõlgendus, et menetlusväline isik saab esitada nõude hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks, kui risk, et tagamise avalduse rahuldamisel võib menetlusvälisele isikule kahju tekkida, on avalduse esitanud isikule piisava selgusega ettenähtav, tuleneb ka TsMS § 391 eeskujuks olnud Saksa tsiviilkohtumenetluse seadustiku (ZPO) § 945 kohaldamise kohtupraktikast. TsMS § 391 lg 1 järgi esitatud kahju hüvitamise nõude puhul ei ole vajalik tuvastada kahju tekitaja süüd ega tema tegevuse õigusvastasust. Hageja peab tõendama ainult tekkinud kahju ja põhjusliku seose tekkinud kahju ja hagi tagamise vahel (VÕS § 127 lg 4). Maakohus on õigesti tuvastanud, et hagejale tekkinud kahju ja pankrotiavalduse tagamiseks hagejale kuulunud metalltoodetele aresti seadmise taotlemise vahel oli põhjuslik seos. Pankrotiavalduse tagamata jätmisel oleks saanud hageja metalltooted kiiresti enne kahjustuste tekkimist võõrandada ja need ei oleks seisnud niiske ja külma talve vältel laos. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja väitega, et kahjuhüvitist ei oleks tulnud VÕS § 139 lg 1 kohaselt vähendada, ega ka kostja IV väitega, et kahjuhüvitist tulnuks vähendada nullini. Hageja juhatuse liige oleks saanud samal ajal kostja I juhatuse liikmena teha toiminguid kahju ärahoidmiseks, maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust. Kahjuhüvitist ei ole põhjendatud vähendada nullini, sest D. Smorodin esitas pankrotiavalduse tagamise taotluse, kahju ärahoidmine ei olnud täielikult hageja mõjusfääris.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub, et ringkonnakohtu otsus tühistataks ning kahju hüvitamise nõue rahuldataks massikohustusena või alternatiivselt tunnustataks kahju hüvitamise nõuet täies ulatuses kostja I pankrotimenetluses teise järgu nõudena. 8(14)
2-15-7163 Hagejale kuulunud metallkaupade arestimisega tekitatud kahju hüvitamise nõue tuleks rahuldada massikohustusena. Mitte alati ei ole pankrotimenetluse alguseks loetud pankroti väljakuulutamise aega. Kohtud leidsid põhjendamatult, et kostja I ei olnud massikohustuste osas õige kostja. Massikohustuste täitmist saab nõuda pankrotivõlgnikult pankrotimenetluse ajal üldkorras. Kohtud sisustasid valesti ajutise halduri kohustusi tagada pankrotivara säilimine (PankrS § 22 lg 2 p 1, § 55 lg-d 1‒3 ja § 124 lg-d 2 ja 3). Ekslik on kohtute järeldus, et haldur ei vastuta alusetult arestitud kolmanda isiku vara kahjustamise eest. Haldur oleks pidanud aru saama vara väärtuse vähenemise riskist paari tööpäeva, mitte nelja kuu jooksul. Haldur põhjendas kuu enne ringkonnakohtu määrust alusetult enda seisukoha muutmist muutunud asjaoludega, sest metallkaubad olid kogu aeg olnud hageja omandis. Kohtud vähendasid põhjendamatult kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel ning jätsid ebaõigesti metallkaupade hoiustamiseks kasutatud laohoone üüri-, kütte-, valve- ja prügiveoteenuse kulude osas kahju hüvitamata. Lisaks tegid kohtud olulise arvutusvea. Tõendatud hinnalangus oli 172 366 eurot 27 senti. Lähtuda oleks tulnud metallkaupade edasimüügi hinnast (159 336 eurot 82 senti). Nõue peaks olema igal juhul tunnustatud 94 132 euro 20 sendi ulatuses. Kohtud vähendasid hageja kahjuhüvitise suurust põhjendamatult VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 kohaselt, jättes välja toomata, millised pidanuks olema hagejalt eeldatavad meetmed kahju tekkimise vältimiseks või selle ulatuse vähendamiseks. Kohane õiguskaitsevahend oli hagi tagamise määruse peale määruskaebuse esitamine. Kauba teise lattu viimine ei oleks olnud asjakohane, sest üürilepingu ülesütlemise etteteatamistähtaeg oli pool aastat. Hüvitada tuleb ka laoruumidega seotud kulud, sest ruumid olid hageja jaoks vara arestimise tõttu kasutud. Laos olevat kaupa ei saanud võõrandada ega ümber töödelda enda majandustegevuse tarbeks. Hagejal ei olnud metallkaupade võõrandamise võimatuse tõttu ka käibevahendeid, et uusi materjale hankida. Hagejal puudus vara arestimise ajal käive, mida tõendavad käibedeklaratsioonid. Kostjad I‒IV paluvad jätta hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata.
9.Kostja III esitas ringkonnakohtu vastukassatsioonkaebuse.
otsuse
peale
kassatsioonkaebuse
ja
kostja IV
9.1.Kostja III palub oma kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles hageja alternatiivne nõue rahuldati ja tunnustati hageja kahju hüvitamise nõuet teise järgu nõudena 86 183 euro 14 sendi ulatuses. Maa- ja ringkonnakohus kohaldasid vääralt TsMS § 391 lg-t 1, sest säte peaks kohalduma üksnes juhul, kui kahju hüvitamist nõuab isik, kes on kohtumenetluse pool, hageja ei olnud kohtumenetluse pool võlgniku pankrotiavalduse läbivaatamisel (vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-08, p 11). Hageja oleks pidanud menetlusvälise kolmanda isikuna kaitsma enda õigusi hagiga, milles taotletakse vara arestist vabastamist (vt Riigikohtu 14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-06, p 8). Maakohtu viited õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele on arusaamatud, lisaks ei saaks ainuüksi hagi tagamise avalduse esitamine olla õigusvastane (vt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 14). Hageja kahju hüvitamise nõue tuleks jätta tunnustamata, sest hageja ei tõendanud metallkaupade väärtust nende arestimise ajal, laoväljavõtted ja juhatuse liikme arvamus ei saa olla väärtuse hindamise aluseks, eksperdiarvamusest lähtudes oleks kahjustuste tõttu olnud metallkaupade väärtus 9(14)
2-15-7163 nii arestimisel kui ka selle lõppemisel sama. Hageja tõi kahju arvutamise metoodika välja alles kohtukõne teesides. Hageja palub jätta kostja III kassatsioonkaebuse läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Kostjad I ja II paluvad kostja III kassatsioonkaebuse rahuldada.
9.2.Kostja IV esitas ringkonnakohtu otsuse peale vastukassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis kostja IV apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus tunnustas osaliselt hageja nõuet pankrotimenetluses. Kostja IV palub teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata, sest nõuetekohaselt on tuvastamata, millised hageja metalltooted üldse arestiti, milline oli nende seisukord arestimise ajal, hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist, kahju suurus on valesti tuvastatud, puudub põhjuslik seos ning hüvitis oleks tulnud nullini vähendada. Lisaks ei ole TsMS § 391 õige nõudealus, sest hageja ei olnud menetlusosaline. Hageja palub jätta kostja IV vastukassatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja II palub kostja IV vastukassatsioonkaebuse rahuldada.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 692 lg 5 alusel tühistada menetlusnormi olulise rikkumise ning materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles hageja kahju hüvitamise nõue rahuldati osaliselt ja tunnustati seda 86 183 euro 14 sendi ulatuses pankrotivõlgniku pankrotimenetluses teise järgu nõudena. Kuna asi saadetakse tagasi maakohtule, tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Muus osas on nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus jõustunud. Kolleegium leiab, et kohtud on andnud vaidlusalusele õigussuhtele vale õigusliku kvalifikatsiooni. Sellega on kaasnenud selgitamiskohustuse oluline rikkumine, mis võis mõjutada asja lahendamise tulemust. Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse rikkumise tagajärjel ei ole ei maakohtu ega ringkonnakohtu menetluses sisuliselt pooltega arutatud tõendamisele kuuluvaid asjaolusid. Kohtud ei ole juhtinud poolte tähelepanu sellele, et alternatiivselt esitatud õiguslike aluste (TsMS § 391 ja VÕS § 1045 jj) puhul on nõude rahuldamise eeldused ja seega ka tõendamisele kuuluvate asjaolude ring ja tõendamiskoormis erinevad. Eelmenetluse ülesanded on selliselt jäänud olulisel määral täitmata. Seetõttu on asja kiiremaks lahendamiseks põhjendatud saata asi tagasi maakohtusse.
11.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas ja millisel õiguslikul alusel ning ulatuses on hagejal õigus nõuda pankrotivõlgniku (kostja I) pankrotimenetluses kahju hüvitamist, mis tuleneb asjaolust, et maakohus arestis hagejale kuulunud vara pankrotivõlgniku juhatuse liikme esitatud pankrotiavalduse tagamiseks kohtumäärusega, mille ringkonnakohus tühistas. Kolleegium märgib esmalt, et kohtud jätsid põhjendatult läbi vaatamata hageja primaarnõude kahju hüvitamiseks pankrotivõlgniku pankrotimenetluses massikohustusena ning hageja kahju hüvitamise nõuded pankrotivõlgniku endise ja praeguse pankrotihalduri vastu. Riigikohus jätab selles osas maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ega korda kohtuotsuste põhjendusi TsMS § 689 lg 5 alusel. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus kohaldasid vääralt materiaalõigust hageja kahju hüvitamise nõude õigusliku aluse kindlaksmääramisel. Maakohus leidis, et hageja kahju hüvitamise 10(14)
2-15-7163 nõude õiguslikud alused on TsMS § 391 ja VÕS § 1045 lg 1 p-d 5‒7. Ringkonnakohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on üksnes TsMS § 391 lg 1 p 2, mille alusel saab alates
17.detsembrist 2018 kehtivas redaktsioonis esitada nõude ka menetlusväline kolmas isik, kellele on hagi tagamisega kahju tekitatud. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
12.Asja materjalide kohaselt arestiti hagejale kuuluv vara pankrotivõlgniku juhatuse liikme esitatud pankrotiavalduse tagamiseks maakohtu määrusega, mille ringkonnakohus tühistas põhjendusel, et maakohus lähtus ekslikult eeldusest, et arestitud vara kuulub pankrotivõlgnikule. Kuna vara kuulus kohtute tuvastatu kohaselt hoopis Avotini Estonia OÜ-le (s.o praeguse tsiviilasja hagejale), ei saanud seda pankrotiavalduse tagamiseks arestida, kuna kehtiv õigus ei võimalda arestida pankrotiavalduse tagamiseks kolmandale isikule kuuluvat vara (I kd, tl 167‒170). Hageja ei olnud pankrotiavalduse tagamisega seotud vaidluses menetlusosaline TsMS § 198 lg 1 p 1 ja TsMS 22. peatüki (§-de 212–216) mõttes, vaid menetlusväline isik, kellele kuuluv vara arestiti ringkonnakohtu seisukohast lähtudes ekslikult, pidades seda pankrotivõlgnikule kuuluvaks.
13.Kolleegium leiab, et menetlusväline isik, kellele kuuluv vara ekslikult arestiti, ei saa esitada hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet TsMS § 391 alusel. Sellist võimalust ei tulene menetlusvälisele isikule ka TsMS § 391 lg 1 alates 17. detsembrist 2018 kehtivast redaktsioonist, mis paneb hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada ka kolmandale isikule tekitatud kahju. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on mõistet „kolmas isik“ läbivalt kasutatud üksnes menetlusosalise tähenduses (eelviidatud TsMS § 198 lg 1 p 1 ja §-d 212–216). Seletuskirjast eelnõule, millega täiendati TsMS § 391 selliselt, et hagi tagamisest tingitud kahju tuleks hüvitada lisaks kohtumenetluse teisele poolele ka niisugust kahju kandnud kolmandale isikule, nähtub, et TsMS muutmisel peeti silmas menetlusosalistest kolmandaid isikuid, mitte menetlusväliseid isikuid. Asjakohased ei ole ringkonnakohtu viited õiguskirjandusele (Tsiviilkohtumenetluse seadustik II, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2017, lk 707), mille kohaselt toetab ZPO analoogse sätte (§ 945) kohaldamise kohtupraktika tõlgendust, et ka menetlusväline isik saab esitada poolega samal alusel nõude hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Nimetatud Saksa kohtupraktika järgi saab menetlusväline isik nõuda sarnaselt kostjaga endale tekitatud kahju hüvitamist, kui risk, et tagamise avalduse rahuldamisel võib menetlusvälisele isikule kahju tekkida, oli avalduse esitanud isikule (hagejale) piisava selgusega ettenähtav. Viidatud kommentaar on ilmunud enne TsMS § 391 muudatuste jõustumist 17. detsembril 2018. a ning kolleegiumi arvates saab lähtuda seaduseelnõu seletuskirjas toodust, mille järgi sooviti piirduda sätte laiendamisega menetlusosalistest kolmandatele isikutele. TsMS § 391 alusel kahju hüvitamise peamisteks erinevusteks võrreldes VÕS 53. peatükis reguleeritud deliktilise vastutusega on esiteks asjaolu, et TsMS § 391 ei eelda nõude rahuldamiseks kahjustaja süü ega õigusvastasuse tuvastamist, ja teiseks võib sellel alusel nõude esitamiseks olla oluliselt rohkem aega, kui seda võimaldab üldine aegumistähtaeg. Kui TsÜS § 150 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama, siis TsMS § 391 lg 1 p 1 järgi hakkab kahju hüvitamise nõue aeguma alates kohtulahendi jõustumisest, millega jäeti tagatud hagi rahuldamata või läbi vaatamata.
11(14)
2-15-7163 Kolleegium on seisukohal, et TsMS § 391 eesmärk on võimaldada süüst ja õigusvastasusest sõltumatu kahjuhüvitise nõude esitamist (vaid) teisele menetlusosalisele, kellele hagi tagamise tagajärjel on tekkinud kahju, tasakaalustamaks kohtumenetluses osalemisega kaasnevaid varalisi riske. Nõude esitamine on seotud TsMS § 391 lg-s 1 loetletud eeldustega. Lähtekohaks on, et hagejale peaks olema ettenähtav, missuguse isikute ringi suhtes võib tal hagi tagamisega kahju tekitamise korral tekkida hüvitamiskohustus. Puuduvad olulised kaalutlused, miks luua menetlusvälistele isikutele õigusvastase käitumisega tekitatud kahju hüvitamiseks soodsam õiguslik alus võrreldes sellega, kui kahju oleks tekkinud väljaspool igasugust kohtumenetlust. Samuti puudub mõistlik põhjendus sellele, miks peaks menetlusvälistele isikutele hagi tagamise abinõude kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamine sõltuma TsMS § 391 lg-s 1 sätestatud eeldustest, mh sellest, kas hagi, mis menetlusvälist isikut ei puudutanud, rahuldati või mitte. Menetlusväliste isikute võrdse kohtlemise tagab see, kui kõigil neil on võimalik nõuda kahju hüvitamist samal alusel.
14.Eelnev ei tähenda aga, et menetlusväline isik, kellele kuuluv vara ekslikult arestiti, ei saaks kahju hüvitamist üldse nõuda. Niisugusel menetlusvälisel isikul võib olla õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse (vt nt Riigikohtu 4. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-14, p 12). Seega võib isikul (praeguses menetluses hagejal), kelle vara arestiti ekslikult, pidades seda pankrotivõlgnikule kuuluvaks, olla õigus nõuda vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel, kui ta tõendab kahju tekitaja teo, kahju, põhjusliku seose teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on need asjaolud tõendanud, siis on kostja(te)l vastutusest vabanemiseks võimalik tõendada, et kahju tekitanud isik ei olnud õigusvastase teo toimepanekus süüdi.
15.Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. Hageja suhtes saab õigusvastaseks pidada asjaolu, et vara arestimisega takistati tal teostada omandiõigust temale kuuluva vallasvara suhtes, ilma et selleks oleks olnud seadusest tulenevat alust. Kahju tekitaja tegevust tuleks hinnata lähtuvalt sellest, missugused tema toimingud ja käitumine tõid kaasa menetlusvälise isiku omandiõigusesse sekkumise. Kahju tekitaja ei vabaneks vastutusest ainuüksi põhjendusel, et hagi tagamise abinõude kohaldamise määruse tegi kohus. Hagi tagamisel või esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamisel kontrollib kohus taotluses esitatut üksnes esialgselt põhistatuse tasandil. Niisuguse taotluse esitamine ja sellele tuginemine enne asjaolude sisulist kohtulikku kontrollimist on tagamisabinõude kohaldamist taotlenud poole risk. Lisaks õigusvastasele teole ja kahjule peab hageja ühtlasi tõendama põhjusliku seose õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel. Kui hagejale kuuluv vara arestiti alusetult, saab ta põhjusliku seose esinemiseks tõendada, et arestimiseta ei oleks kahju sellises ulatuses tekkinud, sest tal oleks olnud võimalik talle kuuluv vara maha müüa või hoida ära selle väärtuse vähenemine.
12(14)
2-15-7163
16.Kuna praeguse hagi esemeks on hageja nõude tunnustamine võlgniku pankrotimenetluses, tuleb asja lahendamisel arvestada ka spetsiifilise menetlusosaliste ringiga. PankrS § 106 lg 1 järgi on nõuete tunnustamise üle peetavas vaidluses kostjateks nõudele vastu vaielnud haldur ning võlausaldaja(d), kes nõudele vastu vaidles(id). Kui hageja nõuab pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist, mis tuleneb hagejale õigusvastaselt kahju tekitamisest, siis ei pruugi PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi kostja(d) kattuda kahju tekitaja(te)ga VÕS § 1043 jj tähenduses. Praeguses asjas on seega põhjendatult esitatud kahju hüvitamise nõude tunnustamiseks hagi võlgniku pankrotihalduri ja nõudele vastu vaielnud võlausaldaja vastu. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja toonud kahju tekkimise aluseks oleva asjaoluna esile selle, et pankrotivõlgniku juhatuse liige (D. Smorodin) esitas 12. novembril 2014 võlgniku seadusliku esindajana pankrotiavalduse ja 28. novembril 2014 täiendava avalduse, milles palus kohaldada tagamisabinõusid ja keelata Vana-Narva mnt 21 asuva vara käsutamine, sh arestida hagejale kuuluv vara, et vältida võlgniku vara vähenemist ja sellega ka võlausaldajate huvide kahjustamist. Seega tuleb hageja nõude põhjendatuse üle otsustamisel hinnata oma juhatuse liikme kaudu tegutsenud pankrotivõlgniku tegevust.
17.Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada kahju tekitaja hooletust, st et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p-d 18 ja 18.1). Kostjatel on võimalik hageja nõude tunnustamisele vastu vaieldes ühtlasi tõendada, et vara arestimisel järgis kahju tekitaja käibes vajalikku hoolt (VÕS § 1050 lg 1 ja § 104 lg-d 3 ja 4). Hagi tagamise abinõude kohaldamist taotledes peab isik näitama üles mõistlikku hoolsust ning veenduma kohasel määral, et arestitav vara kuulub kohustatud isikule ja et ei ole menetlusvälistele isikutele kahju tekkimise ohtu.
18.Deliktiline vastutus võib tuleneda ka kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi, kuid sellise vastutuse kohaldamiseks peab hageja esile tooma kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ja tõendama, et kahju tekitanud isik on seda rikkunud (vt Riigikohtu
12.detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16 koos viidetega varasemale praktikale). Lisaks ei ole välistatud vastutus VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui hageja tõendab, et kahju tekitanud isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Seejuures piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellel alusel, kui kahju tekitaja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10).
19.Asja uuel lahendamisel peab maakohus andma hinnangu sellele, kas hagejal on õigus nõuda menetlusvälise kolmanda isikuna kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist, arvestades eeltoodud selgitusi deliktilise vastutuse aluste ja tõendamiskoormise jaotuse kohta. Kui maakohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud, saab ta asja uuel lahendamisel anda hinnangu ka poolte väidetele kahju ulatuse kohta. Muu hulgas on hageja kassatsioonkaebuses välja toonud, et 13(14)
2-15-7163 kahjuhüvitist vähendati VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel põhjendamatult, heites hagejale ette, et ta ei nõustunud metallkaupade viimisega teise lattu. Kolleegium leiab, et kahju vähendamine VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel saaks olla põhjendatud juhul, kui leiab kinnitust, et hagejal oli õigus takistada metallkaupade teise kohta viimist. Kui metallkaupu peeti pankrotivõlgniku varaks ning hagejal ei olnud õigust metallkaupade äraviimisele vastuväiteid esitada, ei saanud hageja nõusolek või selle puudumine takistada metallkauba teisaldamist ega saa olla kahjuhüvitise vähendamise aluseks VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 mõttes.
20.Kuna ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Kassatsioonkaebuste ja vastukassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebustelt ja vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal, Kalev Saare, Tambet Tampuu
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.