Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

ASJAOLUD

MAAKOHTU SEISUKOHT

aluseks. Avaldaja ei esitanud varasemas menetluses kohustustest vabastamise menetluse algatamise taotlust. Viru Maakohtu 17. märtsi 2015 kohtumäärusega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist. TsMS § 432 kohaselt kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kuna kohus on avaldaja pankrotimenetluse 17. märtsil 2015 lõpetanud raugemisega, siis avaldajal ei ole võimalik esitada kohtule uut pankrotiavaldust. Maakohus leidis, et võlgnik ei muutunud maksejõuetuks avalduse viimases punktis märgitud kohustuse 3940 eurot 89 senti tõttu. Seega oli avaldaja maksejõuetus tuvastatud juba tsiviilasja nr 2-07-42597 menetluses ning seda ei saa uuesti tuvastada. Lähtudes eeltoodust leidis maakohus, et avaldus ei ole esitatud avaldaja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ega eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset ning avaldusega ei ole seega võimalik avaldaja taotletavat eesmärki saavutada.

MÄÄRUSKAEBUS

käimasoleva pankrotimenetluseta ei ole pankrotiseaduse kohaselt võimalik, tuleb kohtul aktsepteerida selle esitamist koos pankrotiavaldusega isegi juhul, kui võlgniku pankrot on juba varem tuvastatud. Kuivõrd võlgniku maksejõuetust eeldatakse ning maakohus ei ole ka väitnud, et avaldaja ei ole maksejõuetu, puudub igasugune selgitus, miks ei saa maksejõuetust uuesti tuvastada. Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lg-t 5, kuivõrd määruse resolutsioonist ei selgu, millisele õigusnormile tuginedes on taoline otsustus tehtud. Ka määruses endas on maakohus läbisegi viidanud mitmele erinevale õigusnormile, selgitamata seejuures ühtselt ja arusaadavalt, millisele normile tuginedes on avaldus jäetud läbi vaatamata. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 371 lg 2 p 2. TsMS § 371 lg 2 p-le 2 tuginemine on pankrotimenetluses lubamatu. Pankrotimenetluses selgitatakse välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Pankrotimenetluse edukust saab kontrollida pankrotiseaduse sätete alusel. Seetõttu on ekslik keelduda võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel (Riigikohtu 27. veebruari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-13, p 9; Tallinna Ringkonnakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-15-18140/8 p 29; Tartu Ringkonnakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-15-6743/6 p 5).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Maakohus on nimetatud normile määruses tuginenud. TsMS § 371 lg 1 p 4 on kohaldatav ka hagita menetluses. Vaidlust ei ole selles, et avaldaja suhtes on jõustunud 17. märtsi 2015 määrus tsiviilasjas nr 207-42597, millega lõpetati avaldaja pankrotimenetlus raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist. Maakohus leidis, et kuna avaldaja suhtes on olemas jõustunud lõpplahend pankrotimenetluse lõpetamise kohta, siis avaldaja ei saa esitada uut pankrotiavaldust ning kuivõrd avaldaja maksejõuetus oli juba tuvastatud, ei saa seda uuesti tuvastada (maakohtu määruse p 7). Maakohus leidis, et avaldaja ei ole muutunud avalduses võrreldes varasema pankrotimenetlusega uue kohustusena nimetatud 3940 euro 89 sendi nõude tõttu maksejõuetuks. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohtadega. PankrS § 8 lg 2 kohaselt võib pankrotivõlgnikuks olla iga füüsiline ja juriidiline isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. PankrS § 2 teise lause kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest seaduses ettenähtud korras. PankrS § 9 lg 1 järgi võib pankrotiavalduse esitada võlgnik või võlausaldaja. PankrS § 13 lg 1 ja 2 kohaselt peab võlgnik pankrotiavalduses põhistama oma maksejõuetuse ning lisab maksejõuetuse põhistamiseks pankrotiavaldusele seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja. Võlanimekirjas märgitakse võlgniku võlausaldajate nimed ja nende elu- või asukohad ning nende nõuded, samuti andmed võlgniku vara kohta. Seletusele ja võlanimekirjale kirjutab võlgnik alla. Eeltoodust ei tulene, et füüsilised isikud, kelle varasemalt esitatud pankrotiavaldust on kohtud menetlenud, ei saa korduvalt olla pankrotivõlgnikuks ega uut pankrotiavaldust esitada. Samuti ei ole seadusandja sätestanud, et võlanimekirjas on keelatud märkida varasemas pankrotimenetluses tunnustatud või selles esitamata jäänud nõudeid. Seega pidigi avaldaja maakohtule esitatud võlanimekirjas oma püsiva maksejõuetuse põhistamiseks märkima kõigi nende võlausaldajate nõuded, mida ta rahuldada ei suuda. Asjaolu, et mõned nendest nõuetest on kaitstud varasemas pankrotimenetluses, omab edaspidises pankrotimenetluses tähendust vaid nõuete kaitsmisel, kuna PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud.

Seega järeldas maakohus ebaõigesti, et pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks esineb TsMS § 371 lg 1 p-s 4 sätestatud alus.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.