Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. aprill 2018, Tartu
Tsiviilasja number
2-17-100703
Tsiviilasi
Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi Talis Toompere vastu põhivõla 2621,97 euro, intressi ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
4191,70 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Talis Toompere apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Talis Toompere (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais Vastustaja (hageja): Aktsiaselts PlusPlus Capital (rk: 11919806), esindaja Tarvo Ilves
esindajad
Tartu Maakohtu 28. detsembri 2017 otsus
Lepingu sõlmimise ajal ei saanud kostja töötasu ja tema kontod krediidiasutustes olid arestitud enam kui 500 000 euro ulatuses. Võlaõigusseadus ei võimalda lugeda laenuandaja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtet mitte rikutuks põhjusel, et laenulepingu sõlmimine ei raskenda laenusaaja majanduslikku olukorda. 2015. a mais kehtinud VÕS § 4032 lg-te 1, 11 ja 7 järgi pidanuks laenuandja enne lepingu sõlmimist selgitama välja kostja krediidivõimelisuse, kasutades muu hulgas vajalikke andmekogusid; 2) arvestati kostja krediitkaardivõlgnevuse refinantseerimisel väikelaenuks VÕS § 113 lg 6 rikkudes laenusummaks krediitkaardivõlgnevus koos intressi ja viivisega, millelt asuti omakorda arvestama intressi ja viivist. Hageja sellele vastu ei vaielnud. Seega on kohtu järeldus, et krediitkaardivõlgnevuse refinantseerimine ei raskendanud kostja majanduslikku olukorda, ka sisuliselt ebaõige. Riigikohus on juhtinud tähelepanu asjaolule, et viivise võimalikku arvutamist intressilt peab kohus kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest (nt 3-2-1-175-14, p 11). Maakohus on eelneva jätnud kontrollimata, millest tingituna on kohus hagi vähemalt viivise osas rahuldanud ebaõigesti.
Nimetatud piirangu võimalikku rikkumist peab kohus kontrollima omal algatusel ning võlausaldaja (hageja) kohustus on tõendada, et rikkumine puudub. Riigikohus on 03.06.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14 märkinud, et VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. Riigikohus on 19.02.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 asunud seisukohale, et tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises, lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Hageja kinnitas 02.04.2018 seisukohas, et krediitkaardilepingu järgne võlgnevus oli 2599,90 eurot. Seega puudus hagejal õigus nõuda intressi ja viivist 2599,90 eurot ületavalt summalt. Arvestades eelnevat oli laenuandjal õigus arvestada intressi summalt 2599,90 eurot ning intressi arvestus on järgmine: - põhivõlalt 2599,90 eurot perioodi 04.05.2015-12.06.2015 eest 65,53 eurot; - põhivõlalt 2523,90 eurot (12.06.2016 maksis kostja 76 eurot) perioodi 13.06.2015-21.08.2015 eest 111,33 eurot; - põhivõlalt 2283,90 eurot (21.08.2015 maksis kostja 240 eurot) perioodi 22.08.201508.12.2015 eest 156,87 eurot. Kokku moodustab intressi summa 333,73 eurot.
04.05.2015. Konto arestimist ei ole kostja märkinud ka laenutaotluses. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et olukorras, kus kostja on laenuandjale ise esitanud teadlikult valeinfot sissetuleku suuruse kohta, kannab sellest tulenevat riski tema ise. Eelmärgitud asjaolusid ei ole kostja apellatsioonkaebuses ümber lükanud ning seetõttu ei saa ka väita, et laenuandja rikkus vaidlusaluse laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.