Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-999 24. mai 2023 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest Janne Raudsepa kaebus Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa keskkonnateenistuse 2. septembri 2004. a korralduse nr 86 ja
25.oktoobri 2004. a korralduse nr 109 ning Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni 7. veebruari 2012. a korralduse nr PV 1-15/12/58 tühistamiseks Kaebaja Janne Raudsepp, esindaja vandeadvokaat Siim Vahtrus Vastustaja Keskkonnaamet, esindaja Evelyn Jallai Kolmas isik aktsiaselts
MIKSKAAR,
esindajad vandeadvokaadid Kaisa Laidvee ja Martin Triipan Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2022. a otsus Janne Raudsepa kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2022. a otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 17. septembri 2021. a otsuse resolutsioon, muutes selle põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.
Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 3630 eurot 50 senti. Jätta ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa keskkonnateenistus (VKT) andis 2. septembril 2004 korralduse nr 86, millega otsustas anda AS-le Mikskaar maavara kaevandamise loa Soosaare turbamaardlas Aimlametsa turbatootmisalal pärast maakasutusõiguse tekkimist. Korralduse andmise käigus toimus Aimlametsa tootmisala keskkonnamõju hindamine (KMH).
2.VKT andis 25. oktoobril 2004 korralduse nr 109, millega andis AS-le Mikskaar kaevandamisloa VILM-023 Soosaare turbamaardlas Raba-Jaani tootmisalal kehtivusajaga 25 a.
3.Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regioon andis 7. veebruaril 2012 korralduse nr 58, millega muudeti 2. septembri 2004. a korraldust ning anti kaevandamisluba L.MK/321240 Soosaare turbamaardlas Aimlametsa tootmisalal kehtivusajaga 30 a. Loa andmisel seati täiendavad tingimused, mille aluseks on 2004. a heaks kiidetud KMH aruanne.
3-20-999
4.13. aprillil 2020 esitas Janne Raudsepp, kellele kuuluv kinnistu piirneb Aimlametsa tootmisalaga, Keskkonnaametile (KeA) vaide, milles taotles eeltoodud kaevandamislubade tühistamist. KeA tagastas vaide läbivaatamatult haldusmenetluse seaduse (HMS) § 77 ja § 34 lg 3 alusel.
5.Janne Raudsepp esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada eeltoodud korraldused. Koos kaebusega esitas kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotluse. Tallinna Halduskohus luges kaebuse
11.septembri 2020. a määrusega tähtaegseks ning see jõustus Riigikohtu 16. juuni 2021. a määrusega. Kaebaja põhiväited olid järgmised.
5.1.Kaebajale kuulub Niilu kinnistu Aimlametsa tootmisala kõrval. Vastustaja jättis ta aga õigusvastaselt lubade andmise haldusmenetlustesse kaasamata.
5.2.Kaevandamisloal on mõju kaevuveele, põhjaveele, pinnaveele ja kaebaja kinnistu veerežiimile. Leevendusmeetmed Niilu talu veetaseme ja komponentidega seoses pole piisavalt detailsed. Kaevanduspiirkond asub nõrgalt kaitstud põhjaveega alal. Sellega kaasnevad suuremad keskkonnariskid tuleks enne loa andmist maandada. KMH käigus pole hinnatud mõju vee kvaliteedile nõrgalt kaitstud põhjavee piirkonnas. Samuti pole arvesse võetud, et kaevandamiseks vajalike kuivenduskraavide rajamisel võidakse vähest veepidet veelgi kahjustada. Näiteks turbakaevandamise negatiivsest mõjust joogivee kvaliteedile võib tuua Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse (RKHKo) nr 3-17-796/39.
5.3.Kuivendamise mõju naaberaladele on suurem kui KMH aruandes märgitud 100–150 m. Teadusuuringute kohaselt võib mõju ulatuda kuni 440 m kaugusele kaevandusalast. Kaebaja kui piirinaabri soov on säilitada oma kinnistu ökoloogiline seisund praegusel kujul.
5.4.KMH aruandes on läbivalt vääralt hinnatud eluhoonete kaugust maardlast. KMH aruandes on märgitud, et lähimad majad on ~1,5 km kaugusel, tiheasustus veel kaugemal, kuid tegelikult asuvad Niilu talu hooned ca 250 m kaugusel Niilusoo piirist ja veel mitu teist talu 500 m raadiuses, lähim alev 600 m kaugusel. Hoonete kaugusest sõltub oluliselt riskitase seoses mõjuga õhukvaliteedile (tolm ja müra). Valdavalt puudub keskkonnahäiringute minimeerimiseks vajalik metsavöönd (vähemalt 50 m), kuigi seda nõuab ka 7. veebruari 2012. a korraldus. Madalat ja kohati hõredat rabamännikut ei saa pidada piisavaks kaitseks tolmu ja müra eest. Turba lendtolmust on ohustatud 1–2 km raadius kaevanduse ümber. Sellele on mh tuginenud KMH aruande koostaja Hans Orru oma magistritöös. Piirkonna elanikke mõjutab ka masinatest tulev müra, mille mõju pole eksliku eelduse tõttu majade kauguse osas asjakohaselt hinnatud. Kui kaebaja oleks kaasatud menetlusse, oleks ta saanud haldusorganit vigadest teavitada.
5.5.KMH oli äärmiselt pealiskaudne ja tehtud ettevõtte ärihuvides. Protsess kestis ainult viis kuud ning aruanne sisaldab palju ebakindlaid, tinglikus kõneviisis hinnanguid („peaks“, „ei tohiks“).
5.6.Rabas asuva turbalasundi kuivendamine kaevandamiseks muudab ala tuleohtlikuks. KMH-s kavandatakse rajada tuleohutuse tagamiseks naaberaladele 20 m laiune risust, okaspuude järelkasvust ja alusmetsast puhastatud vöönd. Enamikus mäeeraldise ümbruses ei ole aga piisavat metsakaitseriba, mis kuuluks riigile, KOV-le või kaevandamisloa saajale. Samuti pole puude raieks kokkulepet naabritega. Liiatigi on see kohustus vastuolus tingimusega säilitada tootmisala ümbruses metsariba.
5.7.Vahepealse 17 aastaga on toimunud olulised muudatused nii mõjutatud piirkonnas kui ka riigi ja üleilmsel tasandil. Erinevates arengukavades on riik väljendanud seisukohta, et looduslikes rabades ei tohiks elurikkuse kaitseks ja kliimamuutuste ennetamiseks enam turvast kaevandada.
2(12)
3-20-999
5.8.Kaevandamisload pole kooskõlas üldplaneeringuga (ÜP, vt p-d 4.7.4, 5.2.2 ja 5.4) ning neile pole kohaliku omavalitsuse (KOV) nõusolekut (maapõueseaduse (MaaPS) § 49 lg 6). Uue ÜP keskkonnamõju hindamise aruanne näeb ette täiendava mõjude hindamise enne maardla avamist.
6.Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata.
7.Kolmas isik AS Mikskaar palus jätta kaebus rahuldamata.
8.Tallinna Halduskohus rahuldas 17. septembri 2021. a otsusega kaebuse, jättes menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
8.1.Vaidlust pole selle üle, et kaebajat ei kaasatud lubade andmise menetlusse. Alates 1997. aastast on kaebaja Niilu kinnistu kaasomanik ning alates 2015. aastast ainuomanik. Piirinaabrit (kinnistu piirneb mõlema turbatootmisalaga, Raba-Jaani kinnistuga on ühine piiripunkt) tuli teavitada KMH algatamisest ja aruande valmimisest, kuna tema maal asus kaev, mille vee kvaliteeti võis tegevus mõjutada. Kaebaja tuli enne vaidlustatud aktide andmist ära kuulata ning aktid talle teatavaks teha. Kaasamise ja ärakuulamise kohustust rikuti.
8.2.Kaasamiskohustuse rikkumist pole võimalik kõrvaldada veeloa menetluses (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 41 lg 4). Pole teada, kas selles menetluses kaebaja viidatud KMH puudused kõrvaldatakse.
8.3.Kaevandamisloa p-dega 1.9.1–1.9.3 seatud tingimused Niilu talu veetaseme ja komponentide kontrollimiseks on selged osas, mille kohaselt tuleb tingimusi täita kogu kaevandamisloa kehtivusaja jooksul ning veekvaliteeti K+ ja N03 komponentide osas jälgida viie aasta jooksul. Loast ei selgu aga, kui suur erinevus peaks vee kvaliteedi näitajates olema (kas vesi peab olema muutunud täiesti joogikõlbmatuks) ning kui suur veetaseme alanemine peaks esinema, samuti kes ja millal otsustab puurkaevu rajamise vajaduse. Puhta joogiveega varustatus on isiku oluline õigus ning seda tagavad tingimused peavad üheselt ja selgelt nähtuma haldusaktist.
8.4.KMH aruandes pole piisavalt analüüsitud mõju põhjaveele, pinnaveele ja veerežiimile. Viidatud pole sellele, et kaevandamisala asub nõrgalt kaitstud põhjavee alal, kuigi andmed olid juba toona olemas. Pole analüüsitud kuivenduskraavide rajamisel veepideme kahjustamist, mistõttu võib tootmisalalt lähtuv vesi põhjavette liikuda. KMH aruandes on kaevandamise mõju ulatust hinnatud mõnekümnest 100 meetrini. Kaebaja sõnul võib mõju ulatuda 400 meetrini. Ka 100 m mõju ulatub Niilu kinnistule. Vastustaja pole esitanud kaalutlusi, miks kaalub kaevandamishuvi üles kaebaja huvi säilitada tema kinnistul senine veerežiim või kuidas viimane tagada. Ärakuulamine võinuks otsuse sisu mõjutada.
8.5.Hinnatud pole Raba-Jaani tootmisala võimalikke mõjusid kaebaja kaevule, pinnaveele ega veerežiimile.
8.6.Võimalus analüüsida kaevandamise mõju põhjaveele, pinnaveele ja veerežiimile veeloa menetluses ei muuda vaidlustatud kaevandamislube õiguspäraseks.
8.7.KMH ekspert H. Orru on KMH tegemisele järgnenud aastal magistritöös jõudnud turbatolmust tekkiva ohu osas teistsugusele seisukohale kui KMH aruandes, leides, et lendtolmust ohustatud tsoon on 1–2 km raadiuses. Kaevandusalast tingitud keskkonnahäiringute minimeerimiseks puudub suuremas osas vajalik metsavöönd. KMH aruandes toodud väide, et lähedal puudub asustus, on vale. Kaebaja oleks kaasamise korral saanud andmete ekslikkusele tähelepanu juhtida ning see võinuks mõjutada otsuste sisu. Selles osas on rikutud ka uurimispõhimõtet. Pidev ja pikaajaline 3(12)
3-20-999 kaevandamisest tingitud keskkonnahäiring võib piirata kaebaja õigust puhtale elukeskkonnale. Vastustaja võimalus load KeÜS § 62 alusel kehtetuks tunnistada ei muuda neid õiguspäraseks. Häiringud tuleb eelnevalt välja selgitada ja ette näha nende minimeerimismeetmed.
8.8.Kaevandamislubades puuduvad nõuded tuleohutuse tagamiseks. Kuigi KMH aruandes on selle kohta piisavalt teavet, pole vastustaja tuleohutuse küsimust kaalunud ega KMH soovitusi järginud. Ka sellekohaste tingimuste vajalikkusele saanuks kaebaja kaasamise korral tähelepanu juhtida.
8.9.ÜP kaart on loetamatu, mistõttu pole võimalik lubade vastavust sellele kontrollida. See ei ole siiski praegu otsustava tähtsusega. Kaevandamisluba ei anna õigust kaevandada, kui kehtiv õigus seda keelab (vt ka RKHKo nr 3-3-1-35-13, p-d 15 ja 19).
8.10.Lubade andmise ajal kehtinud MaaPS2005 ei nõudnud KOV nõusolekut. Kui KOV ei olnud lubadega nõus, tulnuks tal need vaidlustada. Kaebaja ei saa KOV huve kaitsta.
8.11.Lubade andmisel ei tulnud arvestada arengukavadega, mida polnud nende andmise ajal olemas.
8.12.Kaebaja ei pea nimetama konkreetseid leevendusmeetmeid, mida vastustaja pidanuks kaaluma.
8.13.2012. a kaevandamisloast ei nähtu, et vastustaja oleks kaalunud, kas tal on piisavalt teavet, et teha otsus varasema KMH põhjal (keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 11 lg 6).
8.14.Tähtaegset tühistamisnõuet ei saa jätta rahuldamata pika aja möödumise tõttu. Kolmas isik oli teadlik, et kaebaja on õigusvastaselt jäetud menetlusse kaasamata.
8.15.Vastustajal tuleb kolmanda isiku taotlust menetleda kehtiva õiguse alusel (MaaPS § 130 lg-d 1 ja 2). Menetlus jätkub algusest. Tehtud vigade tõttu ei saa varasemaid menetlustoiminguid arvestada. Koostada tuleb uus KMH.
9.Kolmas isik esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja jätta kaebus rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi halduskohtule.
10.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 31. mai 2022. a otsusega apellatsioonkaebuse (resolutsiooni p 2), tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata (p 3) ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
10.1.Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja menetlusse kaasamine oli menetluse ajal kehtinud õiguse järgi kohustuslik. Õige pole aga halduskohtu eeldus, et menetlusosalised ei vaidle selle üle, kas kaasamine toimus. Siiski nähtub vastustaja 7. veebruari 2012. a korraldusest, et see edastati tutvumiseks kolmandale isikule, kellel puudusid vastuväited. Usutav on, et kui korraldus oleks saadetud tutvumiseks ka kaebajale, oleks seda korralduses sarnaselt kajastatud. Seetõttu on kaebaja väide usutav.
10.2.Kaebetähtaja küsimus on jõustunud kohtulahendiga otsustatud. Selle juurde ei saa enam naasta.
10.3.Kaevandamisloa tingimused on selged ja arusaadavad. Loa mõtte kohaselt tuleb kolmandal isikul võtta nõutavad meetmed viivitamatult, kui selgub, et joogivesi ei vasta nõuetele. Joogivee kõlblikkust on võimalik hinnata analoogia korras joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuete alusel ja meetodite kohaselt (RKHKo nr 3-17-796/39, p 13.1). Tingimust 1.9.3 on võimalik mõista selliselt, et 4(12)
3-20-999 meetmed tuleb võtta siis, kui veetase on alanenud tasemele, mis pole piisav joogivee vajaduse katteks. Kokkuleppele mittejõudmise korral tuleb küsimus lahendada vastustajal, teostades vajadusel riiklikku järelevalvet (MaaPS § 107 lg 1).
10.4.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu arengukavade ja ÜP-ga vastuolu kohta.
seisukohtadega
KOV
nõusoleku,
hilisemate
10.5.KMH aruandes on piisavalt analüüsitud mõju põhja- ja pinnaveele ning veerežiimile (vt aruande p-d 3.5, 5.1.1 ja 5.2.1). Uuringu autor pole mõju põhjaveele pidanud oluliseks kokkuvõtlikult põhjusel, et Soosaare soos lasub turvas vettpidavatel setetel. Seda järeldust kinnitab OÜ Eesti Geoloogiakeskus uuring (lk 5). Halduskohtu seisukohast pole võimalik aru saada, millise tõendi alusel ta järeldab, et analüüs pole piisav. Geoloogilises uuringus (lk 12–13) tõdetakse, et kuivendustööd ei alanda ümbruskonna kaevude veetaset ega riku kaevuvee kvaliteeti. OÜ Eesti Geoloogiakeskus on koostanud samasisulise seletuskirja kaevandamisloa taotlusele, sarnast seisukohta on väljendatud ka Eesti Geoloogiateenistuse 29. oktoobri 2021. a vastuses. Võimalikku negatiivset mõju kaebaja huvidele on 7. veebruari 2012. a korralduse p-des 1.9.1–1.9.3 tingimusi seades arvestatud hoolimata sellest, et kaebajat tõenäoliselt menetlusse ei kaasatud.
10.6.Kolmas isik toob apellatsioonkaebuses välja, et piirkonna (sh kaebaja kinnistu) veerežiimi juba mõjutab olemasolev maaparandussüsteem. Turbatootmisala kuivendamise mõju ei ulatu kolmanda isiku sõnul kaugemale maaparandussüsteemi kraavidest. Lisaks asub Aimlametsa tootmisala kolmanda isiku sõnul kõrgemal kui seda ümbritsev ala, samuti asub kõrgemal Niilu talu. Kõrgemalt alalt ei liigu vesi kolmanda isiku väitel uuesti kõrgemale alale. Neid kolmanda isiku seisukohti pole ümber lükatud ning kohtul puudub alus nende paikapidavuses kahelda.
10.7.Asjaolust, et Raba-Jaani tootmisalast lähtuvaid võimalikke mõjusid pole hinnatud, ei järeldu, et kaevandamisluba rikuks kaebaja õigusi. Kuna tootmisalad asuvad kõrvuti, on vastustaja põhjendatult pidanud võimalikuks arvestada Aimlametsa KMH-ga ka Raba-Jaani tootmisalal.
10.8.Vastustaja juhib õigesti tähelepanu, et vajaduse korral tuleb põhja- ja pinnavett ning veerežiimi puudutavaid küsimusi keskkonnakompleksloa menetluses uuesti analüüsida. Vee erikasutust puudutavas osas on praeguseks algatatud kaevandamislubade muutmise menetlus.
10.9.KMH aruandes on analüüsitud mõju õhukvaliteedile, müra ja tolmu (p-d 5.2.2 ja 5.2.5). Aruande kohaselt vähendab negatiivset mõju kasutatav tehnoloogia (vaakummeetod). H. Orru magistritööle ei saa omistada määravat tähendust, kuna ta uuris esmajoones mõjusid turbatööstuse töötajatele ja Tartu linna elanikele turbakütuse kasutamisel, mitte mõjusid väljaspool turbatootmisala. Magistritööst järeldub, et autor on eristanud väga ohtliku, ohtliku ja väheohtliku tolmusisaldusega ala. Viimane võib ulatuda 1–2 km raadiusesse. Magistritöö ei sea kahtluse alla KMH aruandes esitatud seisukohti, kuna viimases ei määratletud erinevate ohtlikkuse astmetega alasid.
10.10.Halduskohus omistas põhjendamatult suure tähenduse KMH aruandes märgitud kaugustele (lk 24). Ligikaudse kauguse 1,5 km all mõeldi suuremat elamupiirkonda, mitte üksikuid elamuid nagu kaebaja talu. Aruande mõtteks oli selgitada, et kaevandamisala vahetus läheduses ei asu eluhooneid. Kaebaja hooned ei asu Raba-Jaani ja Niilusoo kinnistute piiril ega väga ohtliku tolmusisaldusega alal. Lähim puutepunkt nende kinnistutega jääb hinnanguliselt 250 m kaugusele, suurem osa Raba-Jaani kinnistust jääb Niilu kinnistu hoonetest hinnanguliselt 570 m kaugusele ning ka Niilusoo kinnistu pindala suurem osa jääb valdavalt kaugemale kui 250 m. Niilusoo kinnistu piirnemisest kaebaja kinnistuga olid nii KMH koostaja kui vastustaja teadlikud ning puudub alus arvata, et kaebaja huve ei arvestatud (KMH aruande lk 8). Kolga-Jaani asula elanike kaitseks ei saa kaebaja kaebust esitada.
5(12)
3-20-999
10.11.Kaevandamislubade tühistamist ei tingi ka asjaolu, et vastustaja ei uurinud võimalust luua 50 m laiune metsariba kaitseotstarbel. Metsariba säilitamise tingimus on seatud nii KMH-s kui ka keskkonnaloas. Mäeeraldise piir ei ühti Niilusoo kinnistu piiriga. Metsariba ongi tootmisala ümber kavandatud, lisaks veel 25 m laiune tuletõkestusriba. Raba-Jaani turbatootmisala on kavas ümbritseda istutatava metsaga.
10.12.Tuleohutust on KMH aruandes käsitletud, kusjuures KMH-s viidati omakorda turbatootmise eeskirjadele. Halduskohus pole viidanud ühelegi normile, millest tuleneks vastustaja kohustus kaaluda tuleohutust puudutavate tingimuste lisamist kaevandamislubadele. Kaevandamisele on kehtestatud ohutusnõuded majandus- ja kommunikatsiooniministri 10. augusti 2004. a määrusega nr 172, mis mh sisaldab üksikasjalikke tuleohutusnõudeid. Neid tingimusi ei tulnud kaevandamislubades korrata.
10.13.Seega polnud kaebaja võimalik ära kuulamata jätmine selline viga, mis oleks mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58). Niilu kinnistu lähedusest, millel asusid hooned ja kaev, olid nii KMH aruande koostaja kui vastustaja teadlikud ning kaebaja huvide kaitseks nähti ette leevendusmeetmed. Kaevandamistegevuse eelduseks on vee erikasutuse keskkonnaloa andmine (veeseaduse (VeeS) § 187 p 6) ning selleks tuleb anda ühine keskkonnaluba, mille raames kaasajastatakse kaevandamislubade tingimused (KeÜS § 41 lg 4).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Enda menetluskulud palub kaebaja välja mõista vastustajalt. Kassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised.
11.1.HMS § 58 kohaldamisel peaks otsustuskriteeriumiks olema, kas nõuetekohane kaasamine oleks võinud vastustaja (laia kaalutlusruumiga) otsust kasvõi kõrvaltingimuste osas mõjutada. Ei piisa sellest, nagu leidis ringkonnakohus, et vastustaja oli Niilu kinnistu ja sellel asuvate eluhoonete lähedusest teadlik ning mõned kõrvaltingimused kaebaja kaitseks kehtestati. Kohus pidanuks tuvastama asjaolud, mis kinnitaks veenvalt ja lõplikult, et kaebaja nõuetekohase kaasamise korral oleks vaidlusaluste haldusaktide menetlused jõudnud täpselt samasuguse tulemuseni.
11.2.Ringkonnakohus eksis oluliselt asjas kogutud tõendite hindamisel, käsitledes mitme olulise asjaolu (sh elamute kaugusega arvestamine, üleujutusriski hindamine, tolmuhäiringu mõjudega arvestamine ning metsariba kui leevendusmeetmega arvestamine) kohta käivaid tõendeid ilmselgelt ühekülgselt või mittetäielikult. Mitu olulist tõendit jättis kohus põhjendamatult tähelepanuta. Nende vigade tõttu tehti ebaõiged järeldused faktiliste asjaolude ja seetõttu ka kaevandamisloa sisulise õiguspärasuse kohta.
11.2.1.Sellest, kui kaugel kaevandusalast asuvad lähimad eluhooned, sõltub otseselt hinnang kaevandamise mõjude olulisusele. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et KMH aruande lk-l 24 on 1,5 km distantsi all mõeldud suuremaid elamupiirkondi, mitte üksikuid elamuid. Aruandes on selgelt juttu lähimatest majadest. Sama viga esineb ka aruande kokkuvõttes (lk 37). Eksiti ka lähima tiheasustusala asukoha osas. KMH koostaja ega vastustaja teadmist kaebaja eluhoonetest ei saa järeldada sellest, et aruandes on märgitud Niilu kinnistu naaberkinnistuna või käsitletud kaebaja kaevu veetaseme kontrollimist. Kaev võib asuda ka elamuteta kinnistul.
11.2.2.Turbatolmu levikut ei peetud KMH aruandes oluliseks häiringuks. Muu hulgas lähtuti sellest, et lähedal asustus puudub ning et tootmisala jääb metsaga piiratuks. Asustuse kauguse osas olid andmed aga ekslikud ning metsariba olemasolu ei vasta tõele. Ringkonnakohus pidas oluliseks vaakummeetodi kasutamist, kuid kasutatavat tehnoloogiat pole kaevandamislubades õiguslikult 6(12)
3-20-999 siduvalt kindlaks määratud. Tegu on tavapärasest oluliselt kallima tehnoloogiaga. Moonutatult on käsitletud H. Orru magistritööd. Magistritöös on konkreetselt esile toodud, et turbatootmisalast 1-2 km raadiusse jääv ala on elanike seisukohalt turba lendtolmust ohustatud tsoon.
11.2.3.Aimlametsa kaevandamisloa kõrvaltingimuseks on 50 m metsariba nõue. Ringkonnakohus tugines tingimust täidetavaks pidades sellele, et mäeeraldise plaani kohaselt ei lange kinnistu piir kokku taotletava mäeeraldise piiriga, vaid viimane on markeeritud kinnistu piirist sissepoole. Vahemaa nende kahe piiri vahel on aga üksnes 25 m, mitte 50 + 25 m, nagu oleks vaja metsariba + tuletõkkeriba jaoks. MaaPS regulatsioon (sh § 14 lg 3) lähtub loogikast, et mäeeraldis on ala, millelt maavara väljatakse. Ala, mis jäetakse keskkonnakaitselistel vm põhjustel kaevandamata, määratakse teenindusmaa koosseisu. Praegusel juhul laiemat teenindusmaad ette nähtud ei ole. Vastustaja pole kontrollinud, kas metsariba on tegelikult võimalik säilitada.
12.Vastuseks vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtadele märgib kaebaja veel, et ta ei saa tõendada enda kaasamata jätmist, st negatiivset asjaolu, vaid tõendamiskoormus kaasamise osas on vastustajal. Asjaolud tehakse kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2), mistõttu on kaevandamise mõju hindamisel asjakohased ka hiljem tekkinud tõendid. HMS § 58 kohaldamist ei õigusta asjaolu, et kaevandamise alustamiseks on kolmandal isikul vaja luba ka vee erikasutuseks. Kaevandamisloa jõusse jätmise korral tuginetaks sellele kui kehtivale haldusaktile. Kaevandamisluba annab loa keskkonda oluliselt mõjutavaks tegevuseks ning selle haldusakti andmisel tuli välja selgitada loa realiseeritavus, sh metsariba säilitamise võimalus ja asukoht ning uue metsa istutamise teostatavus (liigniisket pinnast ja metsa kasvukiirust arvestades ei pruugi istutatavad puud ka kaevandamisloa kehtivusaja lõpuks veel saavutada kõrgust, mis leevendaks müra- ja tolmuhäiringuid), kuivendusvee ärajuhtimise viis, samuti määrata kindlaks kasutatav tehnoloogia (mida saab tehnoloogia arengu korral KeÜS § 59 lg 1 p 3 alusel muuta). Mõjude eelnevat väljaselgitamist ei asenda hilisem õhukvaliteedi mõõtmine. Vaidlusaluste haldusaktide andmise ajal esialgu ettenähtud kuivendusvee ärajuhtimise lahendus ei saanud 2021. a Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) heakskiitu, kuna oleks toonud kaasa üleujutused maaparandussüsteemi äärsetel kinnistutel, sh Niilu kinnistul.
13.Keskkonnaamet palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Vastustaja põhiväited on järgmised.
13.1.Ringkonnakohus ei eksinud HMS § 58 kohaldamisel. Kaasamata jätmine ei olnud selline menetlusviga, mis oleks mõjutanud asja sisulist otsustamist. Kaebajal on võimalik oma seisukohti esitada ja vastustajal erinevaid huve tasakaalustada vee erikasutusloa menetluses.
13.2.Kaebaja omistab KMH aruandes märgitud suurema elamupiirkonna lähimate majade kaugusele põhjendamatult suure tähenduse. 1,5 km kaugusel asuvate majade all ei mõeldud kaebaja kinnistul asuvaid hooneid, vaid suurema elamupiirkonna lähimaid maju. Lisaks ei ole KMH aruandes märgitud, et distants 1,5 km algab kaevandamisala piirist, vaid lähtepunktiks võidi võtta hoopis keskpunkt, kus müra ja peenosakeste kontsentratsioon on suurem. Niilu kinnistut ja seal asuvat kaevu on KMH aruandes nimetatud.
13.3.Ringkonnakohus jõudis õigele järeldusele, et KMH aruandes on mõju põhja- ja pinnaveele ning veerežiimile piisavalt analüüsitud. Pole tõenäoline, et kaebaja kaasamise korral oleks midagi teisiti otsustatud. Seejuures nähti KMH aruandes ette meetmed kuivendamise mõjude vähendamiseks (lk 29). Mõju pinnaveekogudele hinnatakse siiski uuesti vee erikasutusloa menetluse raames. Praeguseks on PTA andnud oma kooskõlastuse lisavee juhtimiseks Pikassilla kraavi ja Keskuse (Kolga-Jaani) maaparandusehitise eesvoolu (Luigekraav).
7(12)
3-20-999
13.4.Metsariba säilitamine ja vajaduse korral rajamine on võimalik. Tähtis pole, kas metsariba on loas toodud esialgse turbatootmisalal ümber (kui loa omaja jõuab kokkuleppele naaberkinnistute omanikega) või hiljem vähendatud turbatootmisalal ümber. Kaevandamisprojektis on kolmas isik näinud kinnistute äärde ette 50 m laiuse metsavööndi ja 25 m laiuse tuletõkestusriba. MaaPS § 14 lg 4 võimaldab mäeeraldisest maavara välja jätta, kui see on vajalik mh keskkonnaohu vältimise või keskkonnariski vähendamise tagamiseks. KeA ei pea vajalikuks seada ülitäpseid kõrvaltingimusi, vaid eelistab jätta loa omajale valikuvõimalused. See on kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga (RKHKo nr 3-3-1-7-14, p 27).
13.5.Turbatootmistehnoloogia kõrvaltingimusega kindlaks määramine pole põhjendatud, sest turba tootmisel pole konkreetse tehnoloogia kasutamise nõudeid kehtestatud. Loa pikka kehtivusaega arvestades on ka võimalik, et tehnoloogiad arenevad ajas. Kuigi KMH koostamise ajal polnud vaakummeetod Eestis laialt kasutusel, siis praeguseks on see tavapärane.
13.6.Puudub riiklik metoodika turba tootmise käigus tekkiva õhusaaste hindamiseks. Reaalseid mõõtmisi saab teha alles siis, kui tootmine juba toimub. Kaevandamisloa omanik peab tagama õhukvaliteedi piirväärtuste järgimise. Arvesse ei saa võtta H. Orru magistritööd, sest see polnud KMH aruande heakskiitmise hetkeks veel avalikustatud.
14.Kolmas isik palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning kolmanda isiku menetluskulud kaebaja kanda. Kolmanda isiku vastuväited on kokkuvõtlikult järgmised.
14.1.Kaebaja lähtub ekslikust eeldusest, et ta jäeti õigusvastaselt kaevandamislubade menetlusse kaasamata. Ärakuulamata jätmist pole tõendatud. Dokumentide mittesäilimine on tingitud kaebaja pöördumisest kohtusse suure hilinemisega.
14.2.Ringkonnakohus jättis õigesti kaevandamisload HMS §-st 58 lähtudes tühistamata. Vastustaja võttis otsustamisel kõiki asjakohaseid kaalutlusi arvesse.
14.3.Vastustaja ja KMH tegijad olid teadlikud kaebaja kinnistu paiknemisest kaevandusala lähedal ja seal asuvast kaevust. KMH lk 24 käsitletakse selgelt suuri elamupiirkondi.
14.4.Kuivendusvee küsimust on KMH-s ja kaevandamislubade menetluses piisavalt käsitletud. Samuti selgitas kolmas isik seda teemat põhjalikult apellatsioonkaebuses. KMH järeldusi kinnitas Eesti Geoloogiateenistus. PTA kooskõlastusest keeldumist ei saa arvesse võtta, sest see on kaevandamislubadest hilisem. Praeguseks on uus lahendus kooskõlastuse saanud.
14.5.Eelduseks ei saa võtta, et kolmas isik ei kasuta häiringute vähendamiseks vajalikku tehnoloogiat või ei säilita metsariba. Kaebaja väited metsariba puudumisest on paljasõnalised. Metsariba säilitamist on kaevandamisloas nõutud ning selle nõude täitmise võimalikkus on loa realiseerimise küsimus. Kolmas isik on tõendanud, et 50 m laiuse metsariba säilitamine on võimalik ja seda säilitatakse.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tühistada menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Riigikohus jätab jõusse halduskohtu otsuse resolutsiooni, muutes selle põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele (HKMS § 230 lg 5 p-d 4 ja 6).
8(12)
3-20-999
16.Kolleegium käsitleb esmalt kaebaja väiteid ringkonnakohtu tehtud menetlusvigade kohta ning hindab vaidlusaluste haldusaktide õiguspärasust (I). Seejärel lahendab kolleegium kaebuse ja menetlusosaliste taotlused ning selgitab otsuse tagajärgi (II). I
17.Kolleegium ei pea vajalikuks korrata kaebetähtaja üle toimunud vaidluses esitatud seisukohti selle kohta, et kaebaja tulnuks kaevandamislubade andmise menetlustesse kaasata (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus (RKHKm) nr 3-20-999/37, p 20.2–20.3). Põhjust ei ole asuda ringkonnakohtust erinevale seisukohale selles, et kaebaja ärakuulamist pole tõendatud. Tõendamiskoormus selles osas, et puudutatud isik on nõuetekohaselt menetlusse kaasatud, lasub vastustajal, mistõttu on alusetud kolmanda isiku etteheited selle kohta, et kaebaja pole tõendanud enda kaasamata jätmist. Samuti ei saa kaebajale ette heita kohtusse pöördumist ajal, kui kaevandamislubade andmisest on möödunud tavapärasest rohkem aega. Nagu Riigikohus eelviidatud määruses sedastas, on kaebus tähtaegne.
18.Üks kaebaja põhiväidetest on, et 2. septembri 2004. a kaevandamisloa andmisele eelnenud KMH aruandest nähtuvalt on lähtutud ekslikust eeldusest, nagu kaevandamisala lähedal ei asuks elumaju.
18.1.Halduskohus tuvastas, et Niilu talu hooned asuvad ca 250 m kaugusel Niilusoo kinnistu piirist, millel asub Aimlametsa turbatootmisala valdav osa. Sellega on nõustunud ka ringkonnakohus. Õhusaaste mõju hinnates ei ole määrav kinnistu erinevate osade kaugus maardlast, vaid see mõju on olulisim eluhoonete juures.
18.2.KMH aruande p-s 5.2.2 on märgitud, et kaevandamisala vahetus „läheduses ei paikne suuri elamupiirkondi (lähimad majad ~1,5 km kaugusel), puhkealasid ega muid hooneid.“ Halduskohus nõustus kaebaja seisukohaga, et keskkonnamõju hindajad on kaevandamistegevuse mõju hinnates lähtunud väärast eluhoonete kaugusest maardlast. Ringkonnakohus seevastu tõlgendas lauset nii, et selles on silmas peetud üksnes suurema elamupiirkonna lähimaid maju, mitte hajaasustuses paiknevaid üksikuid eluhooneid nagu kaebaja talu. Kaebaja viitab kassatsioonkaebuses õigesti sellele, et ringkonnakohus rikkus halduskohtu järeldust ümber lükates menetlusnormi (kohustust hinnata tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt – HKMS § 61 lg 1), jättes analüüsimata teised asjakohased osad KMH aruandest ning arvesse võtmata neis osades esitatud sarnase sisuga seisukohad.
19.Sõltumata sellest, milline järeldus teha tõenditest selle kohta, kas keskkonnamõju hindajad ja vastustaja olid teadlikud kaebaja eluhoonete asukohast, ei nähtu ei KMH aruandest ega ühestki vaidlustatud haldusaktist, et oleks hinnatud ja kaalumisel arvestatud mõju kaevandamisala läheduses paiknevale elamule. On ilmne, et kaebaja menetlusse kaasamine oleks aidanud tema õigusi ja huve kaaluda. Juba ainuüksi sel põhjusel on õige halduskohtu järeldus, et praegusel juhul ei ole võimalik jätta kaevandamislubasid jõusse HMS §-st 58 lähtudes.
20.HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (vt ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1). Enamasti ei ole ulatusliku kaalutlusruumiga keskkonnaasjades aga võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata isiku ära kuulamata jätmisele on haldusmenetluse tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane (RKHKo-d nr 3-3-1-35-13, p 27 ja nr 3-3-1-86-06, p 24; vt ka RKHKo-d nr 3-18-529/137, p 34 ja nr 3-16-1472/92, p 53). Õige on kaebaja seisukoht, et sisulise otsustamise mõjutamiseks kvalifitseerub mitte ainult see, kui kaasamise tulemusena oleks tõenäoliselt jäetud 9(12)
3-20-999 keskkonnaluba andmata, vaid ka see, kui kaasamine oleks kaasa toonud teistsuguse sisuga või täiendavate kõrvaltingimuste kehtestamise.
21.Asjaolu, et kaevandajale tulenevad seadusest mitmed kohustused, näiteks järgida õhukvaliteedi norme, ei anna alust jätta mõjusid hindamata ja loa andmisel läbi kaalumata. Esiteks on KMH mõte prognoosida juba ennetavalt, kas normide järgimine on hinnatava tegevuse elluviimisel võimalik või realistlik, samuti seada vajaduse korral normide järgimise tagamiseks konkreetsed tingimused (näiteks kaevandamismeetod, looduslikud või tehisbarjäärid õhusaaste piiramiseks jne). Kolleegium on ka varem selgitanud, et KMH nõue on ettevaatuspõhimõtte ja ennetamispõhimõtte väljendus, mille eesmärgiks on keskkonnahäiringute tekkimist ennetada, et vältida nende tagajärgede hilisema kõrvaldamise vajadust (RKHKo-d nr 3-16-478/44, p 20 ja nr 3-3-1-15-16, p 41; vt ka 2004. aastal kehtinud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse § 2, KeHJS2012 § 2 lg 1). Teiseks on keskkonnahäiring ka selline ebasoodne mõju keskkonnale, mis ei ületa arvulist normi (KeÜS § 3 lg 1), ning keskkonnahäiringuid tuleb vähendada võimalikult suures ulatuses (KeÜS § 1 p 1, § 14). Kuigi viidatud KeÜS normid vaidlusaluste haldusaktide andmise ajal veel ei kehtinud, on neis väljendatud keskkonnaõiguse põhimõtteid, millest tuli iseäranis põhiseaduse §-de 5 ja 53 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu art 191 (varem Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 174) tõttu lähtuda ka varem, kaaludes keskkonnaloa andmisel erinevaid huve. Ka piirnorme mitteületav müra või tolm võib halvendada ümbruskonna elanike elukvaliteeti (vt ka RKHKo nr 3-3-1-88-15, p 25) ning seda tuleb kaaluda võrdluses loa taotleja ja avalike huvidega.
22.Kaebaja hinnangul on KMH aruanne puudulik ka kaevandamise käigus põhja- ja pinnaveele ning veerežiimile avaldatavate mõjude osas. Halduskohus nõustus kaebaja etteheitega, keskendudes sellele, et KMH-s ei ole võetud seisukohta selles osas, et kaevandamisala asub nõrgalt kaitstud põhjavee alal, samuti pole hinnatud võimalike naftatoodete alale sattumist ega analüüsitud kuivenduskraavide rajamisel olemasoleva vähese veepideme kahjustamise ohtu. Lisaks pidas halduskohus veenvaks kaebaja esitatud tõendit selle kohta, et kaevandamise mõju võib ulatuda kuni 400 meetrini turbatootmisalal piirist, nentides samas, et isegi kui lähtuda KMH-s nimetatud mõjualast 100 m, ulatub ka see mõju kaebaja kinnistule. Lubade andmisel pole aga arvestatud kaebaja huviga säilitada tema kinnistul olemasolev veerežiim. Üldse pole neid küsimusi analüüsitud Raba-Jaani kaevandamisloa andmisel. Ringkonnakohus seevastu pidas KMH aruandes esitatud analüüsi piisavaks, lisaks tugines ta kolmanda isiku poolt apellatsioonkaebuses esitatud selgitustele selle kohta, miks mõju kaebaja kinnistu veerežiimile ei esine.
22.1.KMH aruandes on sedastatud, et konkreetsest olukorrast sõltuvalt jääb kuivendamise mõju mõnekümne kuni 100 m vahele, vahel ka kaugemale (p 5.2.1). KMH aruande lisaks olevas keskkonnamemorandumis märgiti kuivendamise ulatuseks kuni 150 m mäeeraldise piirist väljapoole. Sama nähtub ka Raba-Jaani tootmisala kohta esitatud keskkonnamemorandumist. See tähendab, et mõju võimalikkust kaebaja kinnistule, mis asub kohe kaevandamisalade kõrval (seega 100 m raadiuses), on möönnud nii keskkonnamõju hindajad kui ka kolmas isik ise. Kummaski kaevandamisloa andmise korralduses ega KMH aruandes pole aga sõnaselgelt analüüsitud küsimust, kuidas mõjutab kuivendamine kaebaja kinnistu veerežiimi. Seda võinuks mõjutada kaebaja kaasamine menetlusse. Mõju faktilise ulatuse kohta on nii kaebaja kui ka vastustaja kohtumenetluses esitanud erineva sisuga tõendeid. Ringkonnakohus heitis kaebajale ekslikult ette, et ta pole tõendanud mõju olemasolu. Menetlusvigade korral on tõendamiskoormus näitamaks, et need ei mõjutanud haldusakti sisu, vastustajal (vt ka RKHKo nr 3-3-1-15-16, p 36). Tõendiks mõju puudumise kohta ei saa lugeda asjast huvitatud menetlusosalise (kolmanda isiku) kirjalikke selgitusi. Menetlusosalise selgitused saavad tõendiks olla ainult vande all antuna ning ka selle eeldused (et asjaolu muul viisil tõendamine on oluliselt raskendatud) ei ole praegusel juhul kindlaks tehtud (vt HKMS § 64).
10(12)
3-20-999
22.2.Seega rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusnorme, jagades valesti tõendamiskoormuse ning võttes tõendina arvesse dokumenti, mis tõendiks olla ei saa. Asja pole nende asjaolude kindlakstegemiseks menetlusnorme järgides siiski põhjust ringkonnakohtule tagasi saata, sest kaevandamislubade formaalsete puuduste mõju ei ole menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt mõistlik praeguses kohtumenetluses täpsemalt uurida. Mõju kaebaja kinnistu veerežiimile tuleks niikuinii hinnata võimaliku uue keskkonnaloa menetluses.
23.Kaebaja leiab, et turbatolmust tingitud õhusaastet pisendati KMH-s põhjendamatult. Ka selles küsimuses leidis halduskohus õigesti, et kaebaja kaasamine võinuks haldusmenetluste tulemust mõjutada.
24.Lisaks heidab kaebaja seoses tolmuhäiringuga kaevandamislubadele esiteks ette seda, et kuigi KMH-s hinnati mõju tingimusel, et kaevandamiseks kasutatakse vaakummeetodit, mis eraldab traditsioonilisest vähem tolmu (KMH aruande lk 27), ei määratud kaevandamislubades meetodit siduvalt kindlaks. Nii MaaPS2004 § 30 lg-st 1 kui ka §-st 32 tulenes vastustajale õigus kehtestada kaevandamisloas mh kaevandamise tingimused, sh vähendamaks mäetööde kahjulikku mõju keskkonnale. Selleks oli alus ka MaaPS2012 § 35 lg 2 p-s 8. Kolleegium nõustub, et KMH-s uuritud vähendatud mõjust võib loa andmisel lähtuda ainult siis, kui mõju vähendamise meetod on loas kohustuslikuna fikseeritud.
25.Tolmu leviku leevendusmeetmena on 2012. a kaevandamisloas märgitud, et tootmisala ümber tuleb säilitada metsariba vähemalt 50 m. Kaebaja on esile toonud, et mäeeraldise ja kinnistu piiri vahel on üksnes ca 25 m, mis tähendab, et 50 m laiune metsariba pole tagatud, sest eeldada võib kaevandamist kogu mäeeraldiselt. Kolleegium sellise MaaPS tõlgendusega ei nõustu. On tõsi, et MaaPS § 14 lg-s 3 on märgitud, et mäeeraldisest ei tohi välja jätta maavara, mille kaevandamine ei ole edaspidi majanduslikult või tehnoloogiliselt põhjendatud (sama oli sätestatud MaaPS2012 § 63 lg-s 1). Seda piirangut ei rakendata siiski ulatuses, mis on vajalik muu hulgas keskkonnaohu vältimise või keskkonnariski vähendamise tagamiseks (MaaPS § 14 lg 4, sarnase sisuga ka MaaPS2012 § 63 lg 3). Turbatolmu ja kaevandamismüra leviku vähendamine on selle erandiga hõlmatud, mistõttu ei oleks kolmandal isikul seadusest tulenevat takistust säilitada vajaduse korral (nt naaberkinnistute omanikega kokkuleppele mitte jõudes) loaga nõutav metsariba mäeeraldise piires, vähendades selle võrra kaevandamisala.
25.1.Kaebaja väitel ei ole vaidlusaluses kohas faktiliselt vähemalt kogu mäeeraldise piiri ulatuses sellist metsariba, mis tõhusalt müra ja tolmu tõkestaks. Arvestades eespool esitatud põhjendusi, ei ole praeguse vaidluse raames vaja selles küsimuses lõplikku järeldust teha. Kolleegium märgib siiski, et kui loas seatakse kaevandamise tingimuseks metsariba olemasolu, tuleb selle tegelikku olemasolu kontrollida. II
26.Eeltoodud põhjustel rahuldas halduskohus õigesti kaebuse ja tühistas kaevandamisload. Kolleegium nõustub kohtute seisukohtadega selles, et kuna praeguses asjas võis kaebaja kaasamata jätmine mõjutada kaevandamisloa taotluste sisulist lahendamist, ei saa seda viga kõrvaldada käimasolevas veelubade menetluses. Kaebaja eeldatav kaasamine tulevaste otsuste langetamisse ei muuda haldusakte, mille kaebaja on vaidlustanud, tagantjärele õiguspäraseks. Küll aga on praeguse vaidluse tulemusena kaevandamislubade tühistamise järel võimalik läbi viia ühtne keskkonnaloa menetlus, mille tulemusena võidakse kolmandale isikule anda luba nii kaevandamiseks kui ka vee erikasutuseks (KeÜS § 40 lg 2, § 41 lg 1 p-d 1 ja 4, lg 4).
11(12)
3-20-999
27.RVastS § 3 lg 3 p 2 järgi võib isiku õigusi rikkuva haldusakti jätta kehtetuks tunnistamata, kui kehtetuks tunnistamise nõue on esitatud oluliselt hiljem haldusakti adressaadile teatavakstegemisest ja kehtetuks tunnistamine võib rikkuda kolmanda isiku õiguspärast ootust. Sellest sättest tulenev tühistamisnõude piirang praegusel juhul ei kohaldu. Kolleegium jääb kaebuse tähtaegsust puudutava määruskaebuse lahendamisel võetud seisukoha juurde, et kuna kolmas isik oli teadlik, et plaanitavate kaevanduste piirinaabrid on jäetud õigusvastaselt menetlusse kaasamata, ei saanud tal tekkida usaldust, et vaidlusalused haldusaktid jäävad kehtima (RKHKm nr 3-20-999/37, p 26.2). Kolmas isik pidi möönma, et haldusmenetlusse kaasamata menetlusosalised võivad kaevandamisloa pärast sellest teadasaamist vaidlustada. Lisaks ei saanud kolmandal isikul tekkida lõplikku kindlust turba kaevandamise võimalikkuse suhtes, sest kaevandamisõigus sõltub keskkonnaloast (varem vee erikasutusluba).
28.Halduskohus selgitas oma otsuses õigesti, et kolmanda isiku soovi korral saab kaevandamislubade tühistamise järel haldusmenetlust jätkata. MaaPS § 130 lg 1 kohaselt menetletakse enne selle seaduse jõustumist esitatud kaevandamisloa taotlusi edasi kehtiva seaduse, sh menetlusõigusnormide alusel. Erand on MaaPS § 130 lg-ga 2 tehtud menetlusõigusnorme puudutavas osas juhtudeks, kus seaduse jõustumise ajaks on algatatud KMH või loa andja on andnud eelhinnangu tegevuse olulise keskkonnamõju kohta – sel juhul kohalduvad taotluse menetlusse võtmise ajal kehtinud menetlusnormid. Kuna Raba-Jaani tootmisalale esitatud taotluse menetluses KMH-d ei toimunud, tuleb see menetlus MaaPS § 130 lg 1 alusel läbi viia uute menetlusnormide alusel. Aimlametsa tootmisala osas aga algatati KMH enne MaaPS kehtiva redaktsiooni jõustumist. Halduskohus leidis, et kuivõrd kohus tuvastas KMH õigusvastasuse, tuleb läbi viia uus KMH menetlus ja seetõttu lähtuda ka Aimlametsa kaevandamisloa osas uutest menetlusnormidest. Kolleegium sellega ei nõustu. KMH algatamise menetlustoiming on Aimlametsa tootmisala puudutavas menetluses tehtud ja seda ei muuda asjaolu, et järgnenud KMH raames tehti olulisi vigu. Selle loataotluse puhul oleks põhimõtteliselt kohaldatav MaaPS § 130 lg 2 ja seega varasemad menetlusnormid (kuid kehtivad materiaalõiguse normid). Seejuures ei saa aga tähelepanuta jätta KeÜS § 41 lg-t 4, mille kohaselt antakse omavahel ruumiliselt või tehnoloogiliselt seotud tegevusteks üks keskkonnaluba. Arvestades, et kolmas isik vajab luba ka vee erikasutuseks, tuleb 2004. aastal esitatud kaevandamisloa taotluse ja hilisema veeloa taotluse menetlused siiski ühendada, mis toob paratamatult kaasa kehtivate keskkonnaloa menetluse reeglite rakendumise.
29.Kuna otsus on tehtud vastustaja kahjuks, kannab tema menetluskulud (HKMS § 108 lg 1). Kolmanda isiku menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 8 alusel tema enda kanda. Kaebaja ei taotlenud haldus- ega ringkonnakohtult õigusabikulude hüvitamist. Küll aga on ta maksnud riigilõivu kaebuse esitamisel 15 eurot. Kassatsiooniastmes taotleb kaebaja kokku 3615 euro 50 sendi (sh riigilõiv 50 eurot ja ülejäänud osas õigusabikulud koos käibemaksuga) suuruste menetluskulude hüvitamist (2103,50 + 1512). Kulud on põhjendatud ning tuleb tervikuna vastustajalt välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.