Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Virgo Saarmets ja Maret Altnurme
Otsuse tegemise aeg ja koht
10.03.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2476 Q.A , J.J-i ja O.M-i kaebused distantsõppele suunavate haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks ja Tallinna linna keelamiseks Kaebaja I Q.A , esindaja P.E Kaebaja IV J.J , esindaja S.V Kaebaja V O.M , esindaja W.R Vastustaja Tallinna linn, esindaja Terje Krais Kaasatud haldusorgan I Haridusja Teadusministeerium, esindaja Indrek Kilk Kaasatud haldusorgan II Terviseamet, esindaja Agne Ojassaar
Haldusasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31.01.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna linna apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde Tallinna linna apellatsioonkaebuse lisa 1 ning Haridusja Teadusministeeriumi 20.04.2022 vastuse lisa.
Rahuldada Tallinna linna apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.01.2022 otsus haldusasjas nr 3-212476 osas, milles halduskohus rahuldas Q.A , J.J-i ja O.M-i keelamisnõuded, samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Q.A , J.J-i ja O.M-i kaebused keelamisnõuete osas rahuldamata. Ülejäänud (s.o resolutsiooni p-de 4.1, 4.2 ja 4.4) osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
Mõista Tallinna linnalt välja kaebajate esimese ja teise kohtuastme menetluskulud järgmiselt: Q.A kasuks 17,78 eurot, J.J-i kasuks 7,78 eurot ja O.M-i kasuks 17,78 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
3-21-2476
5.Kohtuotsuse avaldamisel asendada Q.A , C. P, M. S, D. E, J.J-i ja O.M-i ning nende esindajate nimed, kaebuse esitanud isikute koolide nimetused ja klassid ning käskkirjade numbrid tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.04.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna munitsipaalkoolide juhid andsid käskkirjad, millega saadeti COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise eesmärgil 4.–8. klassid distantsõppele ajavahemikul 01.–05.11.2021 ja 08.–12.11.2021. XXX (XXX) korraldati õppetöö distantsõppe vormis direktori 29.10.2021 käskkirja nr X-X/X p 1 ja 03.11.2021 käskkirja nr Y-Y/Y p 1, YYY (YYY) direktori 29.10.2021 käskkirja nr X p 1 ja 04.11.2021 käskkirja nr C p 1, QQQ (QQQ) direktori 29.10.2021 käskkirja nr Z p 1 ja 04.11.2021 käskkirja nr F p 1 ning WWW (WWW) direktori 29.10.2021 käskkirja nr X-X/X p 1 ja 04.11.2021 käskkirja nr Y-Y/Y p 1 alusel. Ajavahemikku 01.–05.11.2021 puudutavate käskkirjade lisades 1 toodud põhjenduste kohaselt tuleneb põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 44 lg-st 1 koolile kohustus tagada õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse. PGS § 44 lg 3 sätestab mh, et õpilaste ja koolitöötajate tervise kaitseks abinõude rakendamiseks kooli kodukorras sätestatu kohaselt loob võimalused kooli pidaja ning selle korraldab direktor. Seadusandja on jätnud koolile võimaluse määrata õppe toimumise viis (loeng, e-õpe või õppekäik – vt PGS § 24 lg 5 ls 1). Kõrge nakatumisohu korral võib korraldada õppetöö selliselt, et osa õpilasi on distants- ehk e-õppel. Kuigi Terviseametil on epideemia korral õigus otsustada mh kooli sulgemise üle (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 28 lg 2 p 1), ei piira see PGS-s sätestatud kooli kohustusi. Kool tööandjana peab looma töötajatele võimalikult ohutud töötingimused (NETS § 24 p 1). Terviseameti ja Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTKH) andmetel on nakatamiskordaja R püsinud viimase kuu jooksul 1,2 juures, mis näitab, et COVID-19 haigust põhjustava viiruse levik on kiire ja laialdane. Eriti kiiresti on haigestunute arv kasvanud 5–14-aastaste vanusegrupis. 2(17)
3-21-2476 Haigestumised on suurenenud ka õpetajate hulgas. Suureneb haiglaravi vajavate inimeste arv ja haiglad on ülekoormatud. Seega on oluline kaitsta nii õpilasi kui ka õpetajaid. Tallinna linnas ja koolides on kõige enam kasvanud 10–14-aastaste õpilaste nakatumine. Viimase kuuga on koolides nakkuskollete arv kahekordistunud. Prognoos näitab nakatumiste arvu kasvu. Seetõttu on vaja koolis minna üle osaliselt distantsõppele. Kuna viiruse laialdase leviku põhjuseks on inimeste vahelised kontaktid, ei välista distantsõppe kasutamist asjaolu, et paljud inimesed on vaktsineeritud. Lapsi saab vaktsineerida alles alates 12. eluaastast ning 13–14-aastaste seas on vaktsineerituid vähe. Paljud õpetajad on vaktsineeritud AstraZeneca vaktsiiniga, mille toime on vähenenud. Kontaktõpe ohustab seega nii õpilaste kui ka õpetajate tervist. Distantsõppele minnakse üheks nädalaks ja see ei mõjuta õpilaste hariduse kättesaadavust. Õpetamise alused ja kvaliteet jääb samaks. Ajavahemikku 08.–12.11.2021 puudutavate käskkirjade lisades 1 toodud põhjendused sarnanesid eespool toodud põhjendustega. Täiendavalt on märgitud, et 25.–29.10.2021 oli koolivaheaeg, mille järel nakatamiskordaja R tõenäoliselt suureneb. Haiglad on jätkuvalt ülekoormatud. Suurenenud on COVID-19 haigusest põhjustatud surmade arv. Terviseameti andmetel on koolide nakkuskolletes 12% õpilasi ja 88% õpetajaid. Enamik kolletest on PõhjaEestis. Tallinna koolides on nakatumine ühe nädalaga tõusnud 20 uue juhtumi võrra. Seega on nakatamisahelate katkestamine Tallinnas eriti oluline. Õppetöö jätkumiseks on oluline vähendada õpetajate nakatumise riski, sest haigestumise korral peavad nad õppetööst eemalduma ja seeläbi võib õppetöö kvaliteet halveneda. Nakkuse levikut vähendab vaid kontaktide vähendamine ja distantsi hoidmine. E-õpet on korraldatud juba kaks aastat ja paljud esialgsed probleemid on lahendatud. Kool tagab vajadusel õppetööks arvuti.
2.YYY X klassi õpilane Q.A , QQQ X klassi õpilane C. P ja X klassi õpilane J.J , XXX X klassi õpilased M. S ja D. E ning WWW X klassi õpilane O.M esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, mille lõplikuks nõudeks jäi tuvastada asjaomaste käskkirjade p 1 õigusvastasus ning keelata kaebajate koolidel tulenevalt koroonaviiruse COVID-19 levikust kaebajate klasside distantsõppele suunamine. Tallinna Halduskohus liitis 19.11.2021 määrusega kaebused ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-21-2476.
3.Q.A leidis kokkuvõtlikult, et vaidlusalused käskkirjad on nõuetekohaselt motiveerimata ja kaalutlusvigadega. Distantsõppe korraldamiseks ei olnud Terviseameti hinnangut epidemioloogilisele olukorrale. Arvesse ei võetud Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) suuniseid. Arvestatud ei ole konkreetse kooli ja klassi eripäradega. Käskkirjad riivavad ebaproportsionaalselt kaebaja õigust haridusele, sest distantsõppe vormis korraldatud õppetöö ei võimalda hariduse omandamist võrdväärselt koolimajas toimuva kontaktõppega. Kaalutud ei ole distantsõppe negatiivseid mõjusid õpilastele ja nende peredele. Kaebaja käib algklassis, mille õppekorraldus erineb põhikooli õppekorraldusest. Senine kogemus näitab, et distantsõppe puhul on YYY-s vähem kontakttunde ja rohkem iseseisvat tööd. Samal ajal mõjub distantsõpe halvasti 10-aastase lapse vaimsele tervisele ja õpiharjumustele, kaebaja füüsilise liikumise ja sotsiaalse suhtlemise võimalused on piiratumad. YYY-s ei ole nakatunute arv väga suur ja märkimisväärne osa (sh kaebaja) on COVID-19 haiguse juba läbi põdenud. Q.A klass oli 08.–18.10.2021 samuti täielikul distantsõppel. Käskkirjadega ei saanud kehtestada liikumispiirangut, kuid kaebajale ja tema vanematele jäeti mulje, et õpilased ei ole distantsõppe ajal koolimajja oodatud. Kaebaja tuleb saata viivitamatult tagasi kontaktõppele.
4.J.J ja O.M leidsid samuti, et vaidlusalused käskkirjad on nõuetekohaselt motiveerimata ja kaalutlusvigadega ning riivavad ebaproportsionaalselt kaebajate õigust haridusele. Distantsõpe tekitab kaebajatele õpiraskusi, stressi ja heaolu langust. Kaebajad tuginesid õiguskantsleri 28.10.2021 vastuses nr 7-5/212031/2107349 avaldatud seisukohtadele. O.M
3(17)
3-21-2476 taotles, et vastustaja tõendaks oma väiteid seoses vaidlustatud käskkirjas nimetatud epidemioloogilise olukorraga. Kaebajad soovisid, et nad viidaks tagasi kontaktõppele.
5.Tallinna linn palus jätta kaebused rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktide põhjenduste juurde. Koolide direktorid tegid otsused iseseisvalt, kuigi käskkirjade projektid valmistas ette linnavalitsuse õigusteenistus, sest koolides ei tööta juriste. Distantsõppe korraldamisel oli määrav koroonaviiruse levik ja arvestati kõigi käskkirjade andmise ajal teadaolevate andmetega. Vastustajale oli meedia vahendusel teada Terviseameti seisukoht, et epidemioloogilistel põhjustel on distantsõppe korraldamine põhjendatud, mistõttu puudus vajadus seda üle küsida. Terviseamet ei kogu nakatunute andmeid koolide ja klasside kaupa. HTM-ga ei konsulteeritud, kuid tema kirjalik juhis oli vastustajale teada. Vastustaja ei kaalunud alternatiivseid meetmeid (nt kiirtestimine, tõhustusdoosid õpetajatele). Kiirtestimine algas koolides alles 01.11.2021 ja tekitas palju segadust. Koolil puudusid andmed, kes õpilastest oli vaktsineeritud või lähikontaktne. Õpetajate vaktsineerimine on vabatahtlik ja tõhustusdoosi mõju ei ilmne kohe. Seega oli distantsõpe viiruse leviku piiramiseks kõige tõhusam meede. Teistes Tallinna linna asutustes rakendati samal ajavahemikul nakkusohu vähendamiseks ka muid meetmeid (käivitus n-ö kollane stsenaarium). Distantsõppe ajal ei olnud õpilastel keelatud koolis viibimine. Tuvastamisnõue ei ole HKMS § 45 lg 2 järgi lubatav. Kohus on võtnud menetlusse ka tõhusama keelamisnõude, mis sisaldab tuvastamisnõuet. Keelamisnõue on liiga üldine – see saaks puudutada vaid konkreetseid kaebajaid. Kohus ei tohi piirata distantsõppe korraldamist mistahes COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikust tuleneval põhjusel. Pole alust arvata, et just kaebajate klassid suunatakse tulevikus uuesti distantsõppele.
6.Terviseamet selgitas, et vastustaja ei küsinud enne vaidlustatud käskkirjade andmist epidemioloogilist hinnangut, kuid Terviseamet oleks soovitanud jätkata kontaktõppega, sest nakatunute lisandumine oli viimase kahe nädala jooksul vähenenud. Nt Tallinna Reaalkool küsis Terviseameti arvamust ja Terviseamet ei näinud epidemioloogilist põhjust minna vaidlusalustel ajavahemikel üle distantsõppele. Terviseamet esitas kohtule nakatunute ja vaktsineeritute andmed kaebajate koolide kohta.
7.HTM selgitas PGS §-de 22 ja 24 sisu ja eesmärke. Distantsõpe on õppekorralduslik, mitte tervisekaitse meede, kuigi õigusaktid ei ole selles osas selged. Samuti pole distantsõpe kooli õppehoones viibimise keelamise meede. HTM saatis 18.10.2021 koolidele infokirja, milles oli mh selgitatud, et viiruse leviku ennetamise ja tõkestamise meetmed (kiirtestimine, vaktsineerimata lähikontaktsete õpilaste PCR-testimisele suunamine, tõhustusdoosid õpetajatele) ei aita siis, kui konkreetses koolis või klassis on juba tekkinud suurem nakkuskolle. Sel juhul võib olla vaja korraldada distantsõpe klassides, kus nakatunute arv on suur. Iga kooli direktor pidi hindama oma kooli olukorda. Kuna praegusel juhul tuli distantsõppe korraldamise algatus Tallinna Linnavalitsuselt, ei olnud koolijuhtidel võimalust arvestada oma kooli eripäradega. Distantsõppe korraldamise õiguslik regulatsioon on lünklik ja PGS-i muutmise seaduse eelnõu on koostamisel.
8.Tallinna Halduskohus rahuldas 31.01.2022 otsusega kaebused (resolutsiooni p 3) ning tuvastas YYY 29.10.2021 käskkirja nr X p 1 ja 04.11.2021 käskkirja nr C p 1 (resolutsiooni p 4.1); QQQ 29.10.2021 käskkirja nr Z p 1 ja 04.11.2021 käskkirja nr F p 1 (resolutsiooni p 4.2); XXX 29.10.2021 käskkirja nr X-X/X p 1 ja 03.11.2021 käskkirja nr Y-Y/Y p 1 (resolutsiooni p 4.3) ning WWW 29.10.2021 käskkirja nr X-X/X p 1 ja 04.11.2021 käskkirja nr Y-Y/Y p 1 (resolutsiooni p 4.4) õigusvastasuse. Halduskohus keelas Tallinna linnal, s.o ka koolidel distantsõppe rakendamise COVID-19 nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil, järgimata Terviseameti epidemioloogilisi hinnanguid või põhjendamata, miks Terviseameti epidemioloogilist või muud sarnast hinnangut ei järgita; kaalumata alternatiivseid piiranguid 4(17)
3-21-2476 ja meetmeid, sh Tallinna linna tasandil ja kooli tasandil; kaalumata õpilastele ja nende peredele tekkivaid tagajärgi ja võimalikke leevendusmeetmeid; jättes teavitamata, et distantsõpe ei ole iseseisvalt liikumis- või koolihoones viibimiskeeld, või kaudselt või konkludentselt keelates või takistades koolihoones viibimist (resolutsiooni p 5). Halduskohus mõistis Tallinna linnalt iga kaebaja kasuks välja riigilõivu 15 eurot ja jättis muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (teist korda resolutsiooni p 5). Tuvastamis- ja keelamisnõue ei välista üksteist. Kaebajatel oli alus minna tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele, sest vaidlustatud käskkirjade kehtivus lõppes. Kaebajad soovivad tuvastamisnõudega näidata, et vastustaja tegevus 2021. a oktoobris ja novembris oli õigusvastane. Keelamisnõude eesmärk on välistada samasugune tegevus tulevikus ja seda hinnatakse kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kuna käskkirjad on antud lühikeseks ajaks, on kaebajatel praktiliselt võimatu muul viisil oma õigusi tõhusalt kaitsta. Vaidlustatud käskkirjad allkirjastasid koolide direktorid PGS § 44 lg 3 alusel. Faktiliselt panustas aga Tallinna Linnavalitsus oluliselt otsuste tegemisse. Tõendid kinnitavad, et HTM, Vabariigi Valitsus ja Terviseamet ei rakendanud riigi tasandil COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks selliseid meetmeid, nagu linnavalitsuse arvates olnuks vajalik. Seetõttu otsustas linnavalitsus rakendada Tallinna munitsipaalkoolides distantsõpet. See ei too kaasa koolide direktorite käskkirjade tühistamist, kuid seda tuleb arvestada kaalutlusreeglite järgimise kontrollimisel. Tallinna Linnavalitsuse kommunikatsioon, et tegelikuks otsuse tegijaks on koolide direktorid, on vastuolus hea halduse tavaga. PGS-s ega muudes õigusaktides ei kasutata mõisteid distants- ja kontaktõpe. Distantsõpe on õppevorm, kus õpetaja ja õpilane ei viibi õppetöö ajal samas kohas ning nende suhtlus toimub elektroonilise sidevõrgu teel. See loob erineva õpikeskkonna, võrreldes kontaktõppega, mis toimub samas ruumis viibides. Mõlemad õppevormid on juhendatud õpe (PGS § 24 lg 5) ja mõlema puhul peab kooli juhendatud tegevusel olema suurem osakaal kui iseseisval õppel (PGS § 22 lg 2). Kontaktõpe on esmane põhihariduse omandamise õppeviis (Vabariigi Valitsuse 06.01.2011 määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava“ § 6). Distantsõpe on juhendatud õppe jätkamise võimalus mh olukorras, kui koolis on kehtestatud Vabariigi Valitsuse või Terviseameti korraldusega viibimiskeeld nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, nagu 2020. ja 2021. a kevadel (NETS § 28 lg 2 p 1 ning lg-d 5 ja 6). Kuigi koolil on distantsõppe korraldamisel avar kaalutlusruum, millesse kohus ei saa sekkuda, ei ole see üksnes otstarbekuse küsimus, sest kvaliteetne haridus on põhiseaduslik väärtus. Distantsõpe on üksnes otsustus õppevormi üle, mitte liikumis- või viibimispiirang, ning ei tohi kaasa tuua otsest või kaudset keeldu tulla koolimajja ja viibida seal õppe ajal. Koolipäeva jooksul tuleb õpilasele tunniplaanis ettenähtud õppe ajal tagada ka õppeks vajalikud vahendid (nt arvuti), toitlustamine (PGS § 42 lg 1), juurdepääs raamatukogule ja tervishoiuteenusele (PGS §-d 41 ja 43) ning tugiteenused (PGS § 37 lg 2). Distantsõpe ei tähenda iseseisvalt keeldu kasutada õppekavavälises tegevuses tasuta oma kooli ruume või vahendeid kooli kodukorras sätestatud korras (PGS § 40 lg 2). Seega on õpilastel ka distantsõppe ajal õigus tulla koolimajja, viibida seal üksi või grupiviisiliselt ning osaleda seal kooli pakutavas distantsõppes (erinevate e-õppe võimaluste või virtuaalsete rakenduste kaudu). Eeltoodu seab kahtluse alla distantsõppe kui viirustõrje meetme tervikuna. Kuigi vaidlustatud käskkirjadega ei kehtestatud liikumisvabaduse piirangut, tajusid kaebajad, et käskkirjadel on selline õiguslik mõju. Vabariigi Valitsus ega Terviseamet ei olnud aga praegusel juhul andnud õigusakti, millega kehtestatakse liikumispiirang, sest ei pidanud distantsõpet põhjendatuks. PGS § 44 sätestab koolile (sh nii direktorile või kooli pidajale) kohustuse tagada õpilase vaimne ja füüsiline turvalisus koolis. Selle osaks võib olla ka tervise kaitse nakkushaiguse eest, s.o koolipere liikmelt nakkuse saamise hirmu vähendamine. PGS § 44 on siiski suunatud turvalisuse tagamisele koolihoones ning tervise kaitse on üksnes selle 5(17)
3-21-2476 tagajärg. PGS §-s 44 ei ole antud volitust meetmete rakendamiseks mh nakkushaiguste levikust põhjustatud ohu korral. Kui kooli pidajale või direktorile on selline volitus vajalik, tuleb see seaduses sätestada, sest tegemist on põhiõiguste olulise riivega. Vaidlustatud käskkirjad on kaalutlusõiguse alusel antavad üldkorraldused. Kuigi koolil on õigus otsustada distantsõppe kui õppevormi üle, ei ole koolil õigust teha suvaotsust pikaajaliseks distantsõppele üleminekuks. Eesti kultuuriruumile ja hariduskorraldusele on omane kontaktõpe. Seni teadaolevalt ei ole distantsõpe samaväärsete õpitulemustega kui kontaktõpe. Distantsõppel on kitsaskohti ja see võib vaikimisi minna üle iseseisvaks õppeks. Samuti kaasneb sellega sotsiaalse isolatsiooni ja õpilünkade risk. Seega kaasneb distantsõppe korraldamisega vähemalt hariduspõhiõiguse riive, mistõttu peab seda otsust igakülgselt kaaluma (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4). Kohaldatav meede peab olema proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Vaidlustatud käskkirjade andmisel tehti kaalumisvigu. On kaheldav, kas distantsõppe kui õppevormi peamiseks eesmärgiks saab olla võitlus nakkushaiguse leviku vastu. NETS ei sätesta distantsõpet liikumis- või viibimiskeelu meetmete hulgas. Nagu märgitud, et tähenda distantsõpe iseenesest koolis viibimise ja liikumise keeldu. Seega sisuliselt saavutati vastustaja soovitud eesmärk n-ö juhuslikult, sest osale õpilastest oli mugavam osaleda õppetöös kodust ning vastustaja kommunikatsioon oli eksitav, nt teavitati, et koolis toitlustamise asemel jagatakse toidupakke, ning ei selgitatud, et puudus keeld viibida koolimajas. Avalikkuses valitses tol hetkel arusaam, et distantsõppe korral tuleb õpilastel jääda koju. HTM pakkus alates 01.11.2021 koolides kiirtestimise võimalust, mis võimaldas välja selgitada nakatunud ja jätkata kontaktõppega. Vaidlustatud käskkirjades puuduvad põhjendused, miks kiirtestimine ei ole vähemalt sama efektiivne meede. Asjakohane ei ole vastustaja selgitus, et mõni laps või tema vanem võib testimisest keelduda ja jätkata kontaktõppes. Sama laps võib ka distantsõppe ajal viibida kooli ruumides ja saada klassikaaslastega kokku, sest distantsõpe eraldi võetuna seda ei keela. Kohtumenetluses toodud põhjendused kiirtestimise kohta ei saanud olla olemas juba distantsõppele ülemineku otsustamise ajal. Nakkushaiguste epideemilisest levikust tuleneva ohu üle otsustab Terviseamet epidemioloogiliste, laboratoorsete ja kliiniliste andmete alusel (NETS § 28 lg 1). Terviseamet võib nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks ajutiselt sulgeda koole või piirata nende tegevust (NETS § 28 lg 2 p 1). Pole tõendatud, et Terviseamet toetas vaidlusalusel perioodil koolide distantsõppele saatmist epidemioloogilisest olukorrast tingituna. Vastustaja ei küsinud enne otsuste vastuvõtmist Terviseameti seisukohta ega kooskõlastanud oma tegevust. Terviseamet selgitas kohtule, et kui nende arvamust oleks küsitud, oleks Terviseamet vastanud, et kontaktõppega tuleb jätkata 1.–4. klassis ning kuna nakatunute lisandumine on 18.–31.10.2021 aeglustunud, siis ka 5.–9. klassis. Käskkirjades puuduvad põhjendused, millised erakorralised asjaolud tingisid olulise kõrvalekaldumise Terviseameti seisukohtadest olukorras, kus Harjumaa nakatumisnäidud oli Eesti keskmisest madalamad. Kõigi Tallinna munitsipaalkoolide kohta koostati ühesuguse sisuga käskkirjad, v.a Tallinna Reaalkool ja Tallinna Prantsuse Lütseum, mis ei läinud üle distantsõppele. Seega ei lähtutud Tallinna konkreetse piirkonna või kooli epidemioloogilisest olukorrast. Tallinna Linnavalitsuse liikme selgituse kohaselt mööndi, et distantsõpe võib mõjutada hariduse kvaliteeti, kuid samas välditi teadlikult piirkondade või koolide kaupa distantsõppe vajaduse hindamist. Pole arusaadav, kuidas on hariduse kvaliteedi jaoks parem, kui distantsõppele läheb rohkem koole, võrreldes olukorraga, kus mõnda üksikut kooli võib olla vaja hiljem järele aidata. Vaidlusalustes koolides tuvastati enne käskkirjade andmist COVID-19 6(17)
3-21-2476 haigusesse nakatanud õpilased viimati 08.10.2021 (QQQ), 18.10.2021 (WWW) ja 22.10.2021 (XXX, YYY). Terviseameti esitatud andmete kohaselt oli viimasel kahel nädalal enne distantsõppe rakendamist uute nakatanute arv vähenenud (14.12.2021 menetlusdokumendi lisa 1). Lisaks jäeti arvestamata koolide, õppeastmete, klasside ja õpetajate vaktsineeritus, mis vähendas sel ajal levinud delta-tüve puhul oluliselt nakatumist, võrreldes vaktsineerimata inimesega, ning hoidis nakatumise korral ära raske haigestumise ja surma. Vastustaja selgituse kohaselt käivitati linna asutustes vaidlusalusel ajal n-ö kollane stsenaarium. Puudub aga mõistlik selgitus, miks 4.–8. klasside õpilased suunati kohustusliku põhihariduse omandamiseks distantsõppele, kuid samas jätkati nii ülelinnaliselt kui ka konkreetse kooli tasandil huvikoolide ja trennidega teistele kooliastmetele. Kaalutud pole muid võimalikke meetmeid, mida on nimetatud HTM-i suunistes (nt hajutatus või töö „mullides“, kus klasside vahel liiguvad üksnes õpetajad). Vaktsineerimisega seoses ei ole kaalutud, miks eelistatakse riivata õpilaste põhiõigust haridusele eesmärgiga kaitsta end vaktsineerida mittesoovivaid õpetajaid, kellel pole vaktsineerimata jätmiseks vastunäidustusi. Vastustaja seisukohad on vastuolulised küsimuses, miks ei saanud kontaktõppes jätkata õpilased, kes olid haigestumata või vaktsineeritud (n-ö hübriidõpe). Käskkirjades toodud järeldus, et distantsõppele üleminek ei mõjuta õpilaste õigust hariduse kättesaadavusele ning koolid tagavad distantsõppe puhul kvaliteetse õppetöö jätkumise, lähtudes samadest õpetamise alustest, on vastuolus muude andmetega. Kool ei ole üksnes kontaktõppe toimumise ruum, vaid seal on tagatud õppevahendid, õppimiseks sobiv keskkond, järelevalve- ja kasvatusfunktsioon, koolilõuna, koolitervishoid ning lastele ülioluline omavanustega suhtlemise võimalus. Ei saa mõistlikult eeldada, et iga kodu on distantsõppeks sobiv keskkond ning vanemate töö tõttu päev läbi üksi kodus viibiva lapse vajadused on rahuldatud samal tasemel kui koolis. Vastustaja ei andnud käskkirjades ega muus kommunikatsioonis suunist, et kui kodu ei ole parim õppekeskkond, võib õpilane tulla koolimajja. Kaebajate I ja III selgituste kohaselt ei olnud distantsõppe õppemaht samasugune kui kontaktõppes (nt moodustasid videotunnid vaid 40% korralisest kontaktõppest). Pole alust kahelda, et see kehtib ka teiste kaebajate puhul. Distantsõppe uuringu vahearuande järgi anti lastele distantsõppe puhul rohkem iseseisvaid ülesandeid ja suurem osa õpetajatest ei kasutatud koostööd eeldavaid ülesandeid. Eeltoodu mõjutab õppe tõhusust. Vahearuande järgi hindas kolmandik õpetajaid distantsõppe puhul õppetegevuse sama tõhusaks kui kontaktõppel ning ligikaudu pooled õpetajate pidasid distantsõpet vähem efektiivseks. Ainuüksi digioskuste omandamine ei saa olla peamine distantsõppest saadav kasu, mis kaalub üles kõik muud õppe kvaliteeti mõjutavad tegurid. Vastustaja pole ära näidanud, et vahearuande järeldused on asjakohatud ja seal välja toodud puudused on kõrvaldatud. Vahearuandest saab järeldada, et distantsõppega seoses tõusis ka vanemate koormus laste toetamisel ja juhendamisel. Kuigi vastustaja korraldas distantsõpet nädalate kaupa, ei ole hinnatud distantsõppe kumulatiivset mõju. Seega kokkuvõttes hindas vastustaja ainult üldist epidemioloogilist olukorda ja jättis muud asjaolud nõuetekohaselt kaalumata. Seetõttu on käskkirjad kui üldkorraldused õigusvastased tervikuna, s.o kõigi adressaatide, mitte üksnes kaebajate suhtes. Kaebajad on esitanud ka keelamisnõude, mis tuleb samuti rahuldada. Nõustuda ei saa Tallinna Ringkonnakohtu 08.12.2021 esialgse õiguskaitse määruses märgituga, et tõenäosus kaebajate uuesti distantsõppele saatmiseks ei ole väga suur. Puudub kindlus, et epidemioloogiline olukord ei muutu halvemaks. Vastustaja seisukohti arvestades võidakse sel juhul sama meedet rakendada ka edaspidi. Kuna distantsõppele saatmine otsustatakse viimasel hetkel ja nädala kaupa, on õpilasel õiguskaitse saamine sisuliselt võimatu või vähemalt väga keeruline. Kuna keelamiskaebus on kohustamiskaebuse alaliik, on kohaldatavad Riigikohtu 27.05.2015 otsuses nr 3-3-1-14-15 toodud seisukohad, et jõustunud kohtulahend võib erandjuhul tingida 7(17)
3-21-2476 haldusorgani kaalutlusõiguse redutseerumise nullini ning haldusorganile on kohustuslikud ka kohtuotsuse põhjendustes toodud seisukohad. Keelamisnõue on vastustajale praeguses asjas kohustuslik, v.a kui haldusorgan tuvastab pärast kohtuotsuse jõustumist, et faktilised asjaolud on muutunud ning seetõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega (vt ka Riigikohtu 27.05.2015 otsus nr 3-3-1-14-15, p 30 ja 24.04.2018 määrus nr 3-17-725, p 17). Keelamisnõude eeldused peavad olema täidetud kohtuotsuse tegemise ajal (vrd Riigikohtu 28.12.2021 otsus nr 3-17-1994, p 18). Need eeldused on praegusel juhul täidetud. Vastustaja võib korrata oma õigusvastast tegevust kaebajate suhtes. Seaduseelnõudel ei ole õiguslikku tähendust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata ja kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus leidis ekslikult, et distantsõppele suunamise otsustas tegelikult Tallinna Linnavalitsus, mitte vaidlustatud käskkirjad allkirjastanud koolidirektorid. See viis kohtu ekslikule seisukohale, et tegemist on kõigi koolide kohta antud üldkorraldustega, ning mõjutas kohtu lõppjäreldust. Kohtu seisukoht rikub linnavalitsuse mainet. Halduskohus rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. Kaebajad esitasid esialgu käskkirjade tühistamise nõuded, kuid kohtu suuniste alusel muutsid nõudeid. Halduskohus ei järginud HKMS § 45 lg-s 2 ja § 49 lg-s 1 sätestatut, kui võttis menetlusse eraldi tuvastamisnõuded, kuigi pidas sel ajal võimalikuks ka eesmärgipärasemat keelamisnõuet, mis juba sisaldab õigusvastasuse tuvastamise nõuet. Kaebajad ei ole ise preventiivset huvi välja toonud, vaid kohus on selle nende eest välja mõelnud. Kaebajad ei ole põhistanud, et nende õigusi asutakse rikkuma viisil, et rikkumise kõrvaldamine või heastamine on võimatu või ebamõistlikult keeruline. Halduskohus leidis, et vaidlustatud käskkirjad on üldkorraldused, kuid kontrollis nende õiguspärasust proportsionaalsuse testi abil, mis on omane õigustloova akti põhiseaduspärasuse hindamisele. Vale meetodi kasutamine viis halduskohtu väärale järeldusele, et käskkirjad on õigusvastased. Keelamisnõude puhul jääb ebaselgeks, kelle suhtes keeld kehtestati ja kes peab lahendit täitma (kas see on kohustuslik ka koolidele, kes ei olnud menetlusosalisteks). Seega pole resolutsioon täidetav. Samas võidakse vastustajat trahvida, kui ta ei täida kohtuotsust. Halduskohus on asunud kaitsma kõigi munitsipaalkoolide õpilaste, mitte üksnes kaebajate õigusi. Sel juhul tulnuks nad kõik ka kolmandate isikutena menetlusse kaasata. Kuna suuremat osa õpilastest ei kaasatud menetlusse, pole alust väita, et ka teised õpilased peale kaebajate olid distantsõppele suunamise vastu (ilmselt oleks selle poolt nt õpilased, kes viibisid parasjagu haigena kodus). Kokkuvõttes ei saa kohtulahend kehtida menetlusse kaasamata isikute suhtes. Halduskohus leidis vastuoluliselt, et vastustajal on põhimõtteliselt võimalik rakendada distantsõpet koroonaviiruse leviku tõkestamiseks, kuid ta ei tohi seejuures kohtuotsuse resolutsiooni p 5 kohaselt piirata õpilaste koolis viibimist. Jääb selgusetuks, mis oleks sel juhul distantsõppe eesmärk ning kuidas aitaks viirust tõkestada või õppe kvaliteeti paremini tagada olukord, kui kõik õpilased on koolis, kuid õpetaja distantsil. Samuti on selgusetu, miks peaks sellisel juhul järgima Terviseameti epidemioloogilisi hinnanguid. Kohtuotsus on vastuolus ringkonnakohtu 08.12.2021 määruses (p 26) märgituga, et Terviseametil ei ole seadusest tulenevat pädevust anda vastustajale „nõusolekut“ distantsõppe rakendamiseks. Jääb selgusetuks, kas halduskohus on resolutsioonis mõelnud NETS §-st 28 tulenevat ohuhinnangut või midagi muud ning mis on see „muu“ ohuhinnang, mida vastustaja peaks 8(17)
3-21-2476 järgima ja kes sellise hinnangu annab. Kui õigusaktid ei kohusta vastustajat Terviseameti hinnanguga arvestama, ei saa ka kohtuotsusega talle sellist kohustust kehtestada. Halduskohus leidis vääralt, et vastustajal puudub õigus piirata õpilaste koolis viibimist viiruse leviku tõkestamise eesmärgil. Kui vastustaja ei tohi piirata koolis viibimist, jääb selgusetuks resolutsiooni p-s 5 nimetatud tingimus, et kaaluda tuleks õpilastele ja peredele tekkivaid tagajärgi ning asjakohaseid leevendusmeetmeid. Halduskohus leidis ka vääralt, et käskkirjade adressaatideks olid õpilased, sest see oli suunatud mh õpetajatele. Õpetajate nakatumine oli kõnealusel perioodil õpilaste nakatumisest kaks korda kõrgem ja tekkis oht, et juhendatud õppe pakkumine ei olegi mingil hetkel enam võimalik. Koolides puudub praegu tõhusa hübriidõppe võimalus. Vastustaja eesmärk ei olnud kaitsta vaktsineerimata õpetajaid, vaid õpetajate massilise nakatumise tingis nende vaktsineerimisel kasutatud vaktsiini vähene tõhusus. Koolidirektoritel oli vaidlustatud käskkirjade kui üldkorralduste vastuvõtmisel ulatuslik kaalutlusruum, mida halduskohus on keelamisnõude rahuldamisega meelevaldselt piiranud. Isegi kui vaidlustatud käskkirjad on mingis osas õigusvastased, ei ole alust rahuldada keelamiskaebust nii konkreetsete piirangutega, nagu on märgitud kohtuotsuse resolutsiooni ps 5. See rikub vastustaja enesekorraldusõigust ja võimude lahususe põhimõtet. Halduskohus kohaldas valesti PGS § 22 lg-t 2 ja § 44 lg-t 1. PGS järgi jaguneb õpe statsionaarseks ja mittestatsionaarseks. Distantsõpe ei ole eraldiseisev õppevorm. Statsionaarne õpe on koolikohustuslike isikute jaoks ainuke võimalik õppevorm ning selle läbiviimisel peab olema kooli juhendatud tegevuste osakaal olema suurem kui iseseisval õppimisel. Halduskohus leidis õpilaste distantsõppele saatmisel olulisi rikkumisi, kuid jättis kontrollimata, kas rikuti juhendatud õppe suurema osakaalu nõuet. Sellist rikkumist tegelikult ei esinenud. PGS § 44 lg 1 hõlmab kooli õigust suunata õpilased viiruse leviku tõkestamiseks distantsõppele, keelates või piirates seejuures viibimist kooli hoones. See norm on suunatud turvalisuse tagamisele koolihoones. Õpilastele ei saa panna seadusega koolikohustust, tagamata seejuures nende tervise kaitset. Kui koolil ei oleks õigust nakkushaiguse leviku tõkestamiseks piirata õpilase viibimist koolimajas, ei oleks koolil ka õigust viirusega nakatunud õpilast koolist ära saata.
10.M. S ja D. E esitasid 25.02.2022 kaebusest loobumise avalduse. Tallinna Ringkonnakohus võttis 21.03.2022 määrusega avalduse vastu ja lõpetas nende kaebajate osas haldusasja menetluse ning tühistas halduskohtu otsuse.
11.C. P esitas 10.10.2022 kaebusest loobumise avalduse. Tallinna Ringkonnakohus võttis 24.02.2023 määrusega avalduse vastu ja lõpetas C. P osas haldusasja menetluse ning tühistas halduskohtu otsuse.
12.Q.A palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustus halduskohtu otsusega ja jäi varasemate seisukohtade juurde. Vaidlustatud käskkirjad on vastuolus hea halduse tavaga. Lapsevanemate jaoks muudeti distantsõpe väga keeruliseks (haldusakti ei tehtud nõuetekohaselt teatavaks, piirangud kehtestati järjestikusteks lühikesteks perioodideks, piirangutest anti teada e-kirja teel selliselt, et neid ei olnud võimalik kohtus vaidlustada). Kooli suunistest võis välja lugeda, et lapsed ei ole kooli oodatud, s.o rakendati liikumispiirangut, kuid seda ei oleks tohtinud rakendada Terviseameti nõusolekuta. Terviseameti kiire kaasamine oleks olnud praktikas võimalik. Arvestamata jäi asjaolu, et YYY X klassi õpilased olid 2021. a oktoobris olnud ligikaudu kaks nädalat distantsõppel laste COVID-19 haiguse tõttu ning suurem osa klassi lastest oli haiguse enne distantsõppele saatmist juba läbi põdenud. Arvesse ei võetud viiruse levikut ja läbipõdenute arvu konkreetses koolis või selle piirkonnas.
9(17)
3-21-2476
13.O.M ja J.J palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustusid halduskohtu otsusega ja jäid varasemate seisukohtade juurde.
14.Terviseamet selgitas, et annab iga nädal hinnangu koroonaviiruse leviku ja sellest tuleneva ohu kohta ning need ülevaated on Terviseameti veebilehel kõigile, sh koolidele, vabalt kättesaadavad. Vajadusel saab Terviseamet anda ohuhinnangu ka konkreetse kooli või klassi kohta, kuigi see on raskendatud, sest omikron-tüve laialdase leviku, testimisstrateegia muudatuste ja lähikontaktsete mittekaardistamise tõttu ei ole Terviseametil enam ülevaadet koolides nakatunud õpilaste ja õpetajate kohta. Terviseametil on õigus sulgeda ajutiselt kool või piirata selle tegevust (NETS § 28 lg 2 p 1), kuid Terviseametil ei ole pädevust otsustada, kas koolis on vaja korraldada distantsõpet. Seda saab otsustada kool Terviseameti (üldise või konkreetse) ohuhinnangu alusel. Terviseamet saab otsustada kooli sulgemise üksnes siis, kui sellega saab ennetada või pidurdada nakkushaiguse levikut. Vaidlustatud käskkirjade andmise ajal ei kehtinud Vabariigi Valitsuse korraldust, mis piiras õpilaste viibimist kooli ruumides, kuid kehtis karantiinikohustus COVID-19 haigusesse haigestunutele ja nende lähikontaktsetele, kes polnud vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Nende isikute isoleerimine on üldjuhul piisav meede koolides koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ning kogu kriisi ajal ei olnud Terviseametil vajadust otsustada ühegi kooli sulgemist. Kui see meede ei olnud piisav, soovitas Terviseamet konkreetsel koolil rakendada ajutiselt distantsõpet, et pidurdada nakkuse levikut. Ka siis, kui suurem osa õpilasi ja õpetajaid olid haiged või lähikontaktsed, ei olnud Terviseametil alust kooli sulgeda, sest neile kehtis nagunii karantiinikohustus, s.o nakkusohtlikud inimesed olid juba isoleeritud. Sellises olukorras sai kool otsustada, kas otstarbekas oli jätkata õppetööd kontakt- või distantsõppes.
15.HTM hinnangul leidis halduskohus õigesti, et käskkirjad on formaalselt andnud koolidirektorid, kuid sisulises mõttes on tegemist kooli pidaja tehtud otsusega, mille juurde on kaasatud ka koolijuhid. Tuvastamisnõude eraldi menetlemiseks ei olnud alust, sest kohus võttis menetlusse keelamisnõude. Kohus ei oleks tohtinud keelata distantsõppe rakendamist nende isikute suhtes, kes ei ole kohtusse kaebust esitanud. HTM ei nõustu vastustaja väidetega, mis puudutavad kohtuotsuse resolutsiooni p-i 5. Kogu kriisi aja on HTM puutunud kokku sellega, et samastatakse distantsõpe ja liikumispiirangud. Distantsõpe kui õppekorralduslik meede saab olla liikumispiirangu tulemus, kuid mitte meede kellegi liikumise või viibimise piiramiseks. Kui liikumispiirangut ei ole kehtestatud (nt Vabariigi Valitsuse korraldusega), ei ole õpilastel keelatud tulla koolimajja ja seal viibida. Distantsõppe puhul ei ole ette kirjutatud, kus õpilane peab õppetegevusest osavõtmiseks viibima. Oma elukohas viibimise kohustus on karantiini korral. Samas ei saa distantsõppe korraldamist välistada ka siis, kui liikumis- ja viibimispiirangud puuduvad, sest Vabariigi Valitsus ei kehtesta üldjuhul piirkondlikke (sh konkreetsete koolidega seotud) piiranguid. 2020. ja 2021. a-tel ei otsustanud ka Terviseamet oma haldusaktiga ühegi kooli sulgemist. Teisalt on Terviseamet teatud juhtudel pidanud vajalikuks koolides viiruse nakkusahelate katkestamist ning selleks on vaja saata koju terve klass või kooliaste. Sellisel juhul tuleb korraldada ka distantsõpe, et õpilased saaks õppe- ja kasvatustegevustest osa võtta. NETS § 28 lg 4 alusel võib kooli pidaja Terviseametiga kooskõlastatult kooli sulgeda. Sel juhul tuleb distantsõpet läbi viia kõigi õpilaste suhtes. Praktikas ei ole see enamasti proportsionaalne, vaid nakkusahela katkestamiseks piisab mõne klassi või kooliastme distantsõppele viimisest. Sellises olukorras saab kool pöörduda Terviseameti poole, kes saab anda hinnangu nakkushaiguse epidemioloogilisest levikust tuleneva ohu kohta. Selle ohuhinnangu alusel otsustab kool õpilaste viimise distantsõppele. Praegusel juhul ei eelnenud 4.–8. klassi õpilaste distantsõppele suunamisele Terviseameti poolset ohuhinnangut. Praktikas on distantsõpet seni rakendatud kahes olukorras: 1) pärast Vabariigi Valitsuse korraldusega kehtestatud kooli õppehoones liikumise ja viibimise piiranguid, kus õppetegevuse läbiviimiseks polegi muud varianti; 2) kooli enda algatusel pärast Terviseametiga konsulteerimist, kui koolis on 10(17)
3-21-2476 tuvastatud nakatumiskollete olemasolu. Koolil ei ole õigust seada õpilastele liikumispiiranguid, v.a kui seadus selgelt sätestab sellise pädevuse (vrd PGS § 44 lg 7). Vastustaja ajab segi õpilase õiguse ja kohustuse koolis viibida. Halduskohus kohaldas õigesti PGS § 22 lg-t 2 ja §-i 44.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Vaidlustatud käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõuded on lubatavad ning halduskohus leidis õigesti, et käskkirjad on kaalumisvigade tõttu õigusvastased. Keelamisnõude rahuldamiseks ei olnud alust. I (tõendid)
17.Ringkonnakohus võtab HKMS § 198 lg 3 alusel asja õigemaks lahendamiseks vastu uued tõendid: 1) apellatsioonkaebuse lisa 1 – Terviseameti 10.02.2022 e-kiri, milles selgitatakse, et Terviseametil ei ole COVID-19 haigust põhjustava viirusega nakatanute andmeid konkreetsete koolide kaupa, ning tehakse ettepanek kaaluda ajavahemikul 14.–25.02.2022 distantsõpet piirkondades, kus nakatumisnäidud on kõrgemad; 2) HTM-i 20.04.2022 vastuse lisa – Tallinna Haridusameti 27.10.2022 kiri, milles teavitatakse, et 26.10.2022 toimunud koosolekul, kus osalesid mh Tallinna linnapea, abilinnapea ja koolide juhid, otsustati saata Tallinna munitsipaalkoolid pärast koolivaheaega osaliselt distantsõppele. II (kaebeõigus)
Halduskohus selgitas oma otsuse p-s 11, et menetleb järgmisi nõudeid:
1) tunnistada õigusvastaseks YYY 29.10.2021 käskkirja nr X p 1 ja 04.11.2021 käskkirja nr C p 1, millega YYY 4.–8. klassi õpilased suunati distantsõppele, ning keelata YYY-l COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikust tulenevalt X klassi distantsõppele suunamine (Q.A ); 2) tunnistada õigusvastaseks QQQ 29.10.2021 käskkirja nr F p 1 ja 04.11.2021 käskkirja nr F p 1, millega QQQ-i 4.–8. klassi õpilased suunati distantsõppele, ning keelata QQQ-l COVID19 haigust põhjustava viiruse levikust tulenevalt X klassi distantsõppele suunamine (J.J; ringkonnakohus märgib, et J.J õppis kaebuse esitamise ajal tegelikult QQQ X klassis, vt dtl 78); 3) tunnistada õigusvastaseks WWW 29.10.2021 käskkirja nr 1- 3/1 p 1 ja 04.11.2021 käskkirja nr 1-3/2 p 1, millega WWW 4.–8. klassi õpilased suunati distantsõppele, ning keelata WWW-l COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikust tulenevalt 5.d klassi distantsõppele suunamine (O.M ).
19.Vastustaja seab apellatsioonkaebuses jätkuvalt kahtluse alla, kas Q.A-l, J.J-il ja O.M-il oli õigus esitada eraldi nõuded neid puudutavate käskkirjade õigusvastasuse tuvastamiseks. Vastustaja hinnangul välistab selle HKMS § 45 lg-s 2 toodud piirang, sest kaebajatel oli võimalik esitada oma õiguste kaitseks tõhusam keelamisnõue, mis sisaldab õigusvastasuse tuvastamise nõuet (apellatsioonkaebuse p-d 7–17).
Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga.
21.Asja materjalide järgi esitasid kaebajad esialgu nõuded tühistada käskkirjad, millega nad saadeti distantsõppele, ning kohustada vastustajat võimaldama kaebajatele kontaktõpet. Käskkirjade kehtivuse lõppemise ja kaebajate kontaktõppele naasmise tõttu läksid kaebajad kohtu ettepanekul üle käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise 11(17)
3-21-2476 nõuetele preventiivsel eesmärgil ning esitasid kohustamisnõude asemel keelamisnõude (vt halduskohtu 19.11.2021 ja 28.12.2021 määrused).
22.Kohtupraktikas on leitud, et HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel saab menetluse lõpetada mh juhul, kui kehtivusaja möödumise tõttu on haldusaktil kadunud igasugune mõju ja praktiline tähendus (nt Riigikohtu 03.12.2021 määrus nr 3-14-50421, p 21; 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 11). HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Nn jätkutuvastuskaebusele üleminek HKMS § 152 lg 2 alusel on abiks mh sellisele kaebajale, kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal kohase õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult muutunud asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada. HKMS § 152 lg 2 alusel tuvastamiskaebusele üleminekul ei ole kohus seotud HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega. Siiski peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Tuvastamisnõudele üleminekut on lubatud nt juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõuet või kui tuvastamisnõue aitab tal muul moel tulevikus oma õigusi kaitsta (nt Riigikohtu 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 12).
23.Praeguses asjas olid HKMS § 152 lg 2 kohaldamise eeldused täidetud. Iga kaebaja esitas esialgu teda puudutavate distantsõppele suunamise käskkirjade tühistamise nõuded. Käskkirjad kehtisid vähem kui nädal aega ning pärast käskkirjade kehtivuse lõppemist ei olnud tühistamisnõuded enam asjakohased. Kaebajate huvi kohtusse pöördumisel oli suunatud sellele, et neile võimaldatakse viivitamatult kontaktõpet ning vastustaja ei saadaks neid ka edaspidi COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku takistamiseks distantsõppele, sest kaebajate hinnangul riivas see ebaproportsionaalselt mh kaebajate õigust haridusele. Selline distantsõppele saatmise oht ei olnud välistatud (vt halduskohtu otsuse p 8 ja seal viidatud allikad). Jätkutuvastuskaebusele üleminekut ei välistanud asjaolu, et kaebajad esitasid pärast vaidlustatud käskkirjade kehtivuse lõppemist halduskohtu soovitusel ka keelamisnõuded. Need nõuded põhinevad erinevatel alustel: tuvastamisnõuete puhul hindab kohus tagantjärele vaidlustatud käskkirjade õiguspärasust nende andmise aja seisuga, kuid keelamisnõuded on suunatud vastustaja tulevikus antavate distantsõpet puudutavate haldusaktide ärahoidmisele (HMS § 54, riigivastutuse seaduse (RVastS) § 5 lg 1, HKMS § 37 lg 2 p 3, § 45 lg 1, § 158 lg 2). Seega halduskohus ei eksinud, kui menetles ka eraldi tuvastamisnõudeid.
24.Kuna vastustaja ei ole apellatsioonkaebuses kahtluse alla seadnud kaebajate õigust esitada keelamisnõue, siis sellel ringkonnakohus kaebeõigusega seonduvalt pikemalt ei peatu, vaid nõustub halduskohtuga, et kaebeõigus oli olemas (HKMS § 201 lg 4). III (tuvastamisnõuded)
25.Halduskohus leidis, et YYY, QQQ ja WWW tegid käskkirjade andmisel kaalutlusvigu ning tuvastas käskkirjade õigusvastasuse. Ringkonnakohus nõustub tuvastamisnõuete osas halduskohtu otsuse lõppjäreldusega ja osaliselt ka kohtuotsuse põhjendustega.
26.PGS § 22 lg 1 kohaselt võib koolis toimuda statsionaarne või mittestatsionaarne õpe või mõlemad. PGS § 22 lg 2 järgi on statsionaarne õpe koolikohustuslikele isikutele või õpilastele, kelle jaoks õppimine on põhitegevus, suunatud õpe, kus kooli poolt juhendatud tegevusel on suurem osakaal kui iseseisval õppimisel. Pole vaidlust, 12(17)
3-21-2476 et mittestatsionaarse õppe korraldamine, kus õppetundide kõrval on võrreldes statsionaarse õppega suurem osakaal iseseisval õppimisel, ei olnud kaebajate puhul lubatud (vt PGS § 22 lg-d 3 ja 4). PGS § 24 lg 5 sätestab, et õppetund on kooli päevakavas või õpilasele koostatud individuaalses õppekavas juhendatud õppeks ettenähtud ajavahemik. Juhendatud õpe on kooli määratud viisil toimuv õpe, näiteks loeng, individuaaltund, konsultatsioon, e-õpe ja õppekäik, mis on suunatud teadmiste ja oskuste omandamisele ning toimub õppekeskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka õpetaja. PGS-s ei ole kasutatud mõistet „distantsõpe“, kuid sisuliselt on tegemist PGS § 24 lg-s 5 nimetatud e-õppe vormiga, nagu on märgitud ka vaidlustatud käskkirjades. Nimetatud õppevormi eripära seisneb selles, et õpetaja ja õpilane ei viibi õppetöö ajal samas kohas, vaid suhtlevad elektroonilise sidevõrgu teel. Kooli poolt juhendatava tegevuse osakaalule ei ole aga distantsõppe puhul erisusi ette nähtud.
27.PGS §-d 22 ja 24 ei reguleeri seda, kellel ja millistel tingimustel on lubatud viibida distantsõppe ajal kooli ruumides. Ka nt YYY direktori 06.10.2021 käskkirjaga nr 1.1-6/30 kinnitatud distantsõppe juhendi (dtl 443 jj) p 2 kohaselt võib distantsõpe toimuda väljaspool koolihoonet osaliselt või täielikult ning määrav on see, et õpetaja ja õpilased suhtlevad elektroonilise sidevõrgu vahendusel. Seega on distantsõpe üks õppetöö korraldamise vorme, mis oma olemuselt ei hõlma kooli ruumides viibimise või liikumise piirangut.
28.PGS § 44 lg 1 sätestab, et kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse. PGS § 44 lg 3 näeb ette, et õpilaste ja koolitöötajate vaimse ja füüsilise turvalisuse ja tervise kaitseks ning vaimse ja füüsilise vägivalla ennetamise abinõude rakendamiseks kooli kodukorras sätestatu kohaselt loob võimalused kooli pidaja ning selle korraldab direktor. Seega paneb PGS koolile üldise kohustuse kaitsta õpilaste ja õpetajate tervist, arvestades mh kooli kodukorda. Põhimõtteliselt on tervisekaitse meetmena lubatav ka distantsõpe, kui see on kodukorras ette nähtud. See ei anna aga kooli direktorile pädevust ja volitusi võtta koolipere tervise kaitseks mistahes meetmeid või kehtestada mistahes piiranguid. Koolil tuleb arvestada teiste õigusaktidega reguleeritud pädevusi ja volitusi, nakkushaiguste puhul eeskätt NETS-s sätestatut (vt 4. ja 5. ptk).
29.Asja materjalide põhjal ei ole kahtlust, et kaebajate koolides oli tavapärane õppekorraldus kontaktõpe, mitte e-õpe (sh distantsõpe). Seega ei saanud YYY, QQQ ja WWW muuta tavapärast õppekorraldust viitega koolipere tervise kaitsmise vajadusele, ilma et seda oleks nõudnud epidemioloogiline olukord konkreetses koolis. NETS § 28 lg 1 järgi otsustab nakkushaiguste epideemilisest levikust tuleneva ohu üle Terviseamet talle laekuvate epidemioloogiliste, laboratoorsete ja kliiniliste andmete alusel. Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks või piiramiseks vajalikud meetmed otsustavad NETS § 28 lg-te 2–5 alusel Terviseamet või Vabariigi Valitsus. Muu hulgas võib Terviseamet või Vabariigi Valitsus nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks ajutiselt sulgeda koole või piirata nende tegevust (NETS § 28 lg 2 p 1 ja lg 6) ning eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestada vältimatu vajaduse korral ajutiselt liikumisvabaduse piiranguid (NETS § 28 lg 5 p 3 ja lg 6). Terviseametil ja Vabariigi Valitsusel ei ole samas pädevust otsustada konkreetse kooli õppekorralduse, sh distantsõppele ülemineku üle. Kui Vabariigi Valitsus või Terviseamet on piiranud koolimajas liikumist, tuleb koolil otsustada õppekorralduse muutmine, sh vajadusel korraldada õppetegevus distantsõppena. Puudub vaidlus, et Vabariigi Valitsus ega Terviseamet ei olnud seadnud ajavahemikul 01.–05.11.2021 ja 08.–12.11.2021 koroonaviiruse leviku tõttu piiranguid üldhariduskoolide õppehoonetes viibimisele ja seal toimuvale kontaktõppele, sh kaebajate koolides (vrd 13(17)
3-21-2476 varasema perioodi kohta nt Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korraldus nr 282, mida täiendati Vabariigi Valitsuse 19.02.2021 korralduse nr 82 p-s 11 üldhariduskoolide õppehoonetes viibimise piirangutega; vt ka halduskohtu otsuse p 60). HTM-i 28.10.2021 infokirjas, millest vastustaja ja koolide direktorid olid teadlikud, peeti oluliseks säilitada üldhariduskoolides kontaktõpet ning rakendada distantsõpet vaid äärmise vajaduse korral (vt ka halduskohtu otsuse p 72). Seega pidid YYY, QQQ ja WWW direktorid oma käskkirjades põhjendama, miks nad leidsid, et distantsõpe oli nende koolis konkreetsetes klassides COVID-19 haigust põhjustava viiruse tõrjeks kohane, vajalik ja proportsionaalne meede (HMS § 3 lg 2).
30.Nõustuda ei saa halduskohtu otsuse p-s 68 toodud arutlusega, et distantsõpe ei ole nakkushaiguse leviku tõkestamiseks üldse eesmärgipärane meede, sest see ei sisalda liikumispiirangut. Kuigi distantsõpe kui õppevorm tõepoolest ei tähenda õpilaste keeldu tulla koolimajja või koguneda muul viisil gruppidesse, võib eeldada, et suurem osa õpilasi valib distantsõppes osalemiseks siiski muu koha kui koolimaja ning gruppidesse ei kogune korraga terve klass. Kokkuvõttes vähendab see omakorda õpilaste omavaheliste kontaktide arvu ja viiruse levikut ning sellist prognoosil põhinevat tulemust ei ole alust pidada „juhuslikuks“.
31.Halduskohus leidis aga õigesti, et YYY, QQQ ja WWW käskkirjades arvestati teatud määral üldise epidemioloogilise olukorraga terves riigis ja Tallinna linnas, kuid ei hinnatud üldse olukorda konkreetsetes koolides ja kaebajate klassides. Samuti ei ole vaidlustatud käskkirjades nõuetekohaselt kaalutud vähem piiravamaid meetmeid ning distantsõppe mõjusid konkreetse kooli õpilastele ja nende peredele. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse p-des 69–73 toodud põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).
32.Praeguse vaidluse lahendamisel ei ole asjassepuutuv halduskohtu otsuse p-s 57 toodud arutlus, et Tallinna linn kui kooli pidaja rikkus distantsõppe kohta avalikkusele selgituste jagamisel hea halduse tava, sest sisuliselt otsustas vastustaja distantsõppe rakendamise üle kõigis munitsipaalkoolides, kuid püüdis avalikkusele jätta mulje, et otsuse tegid koolid ise. Kaebuste esemeks ei ole Tallinna linna toimingud distantsõppest teavitamisel. Eeltoodu ei too aga kaasa halduskohtu otsuse tühistamist, nagu leiab vastustaja. Vaidlustatud käskkirjade õiguspärasus ei sõltu sellest, kas ja millisel määral osales käskkirjade ettevalmistamisel Tallinna linn kui kooli pidaja, sest haldusakti õiguspärasuse eest vastutab selle andnud haldusorgan, s.o praegusel juhul YYY, QQQ ja WWW. Ka halduskohus kontrollis vaidlustatud käskkirjade õiguspärasust kokkuvõttes lähtuvalt eeldusest, et nende andjateks on kaebajate koolide direktorid, mitte kooli pidaja. Kooli pidaja roll näitab siiski, et kuna suunis distantsõppe korraldamiseks tuli kooli pidajalt, kes valmistas kõigi munitsipaalkoolide jaoks ette ühesuguse käskkirja ja seletuskirja projekti, ei kaalutud vaidlustatud käskkirjades tegelikult konkreetseid koole puudutavaid asjaolusid. Seda asjaolu ei ole vastustaja ümber lükanud.
33.Halduskohus ei pidanud tuvastama, kas ajavahemikul 01.–05.11.2021 ja 08.– 12.11.2021 rikuti kaebajate puhul PGS § 22 lg-s 2 sätestatud juhendatud õppe nõuet. See ei mõjuta vaidlustatud käskkirjade õiguspärasust nende andmise ajal (HMS § 54), sest puudutab haldusaktide täitmist. Ligikaudu kahe nädala põhjal ei saaks ka teha järeldust, kas kaebajate koolides täidetakse juhendatud õppe nõuet, sest seda tuleks hinnata pikema perioodi (õppeaasta või vähemalt õppeveerandi) põhjal. Samas on halduskohus õigesti märkinud, et käskkirjades märgitu kohaselt lähtuvad koolid distantsõppe puhul samadest õpetamise alustest kui kontaktõppe puhul ja tagavad kvaliteetse õppetöö. Kaebajad vaidlesid sellele seisukohale vastu. O.M ja J.J on 14(17)
3-21-2476 kaebustes märkinud, et nende koolides ei ole distantsõpe samaväärne kontaktõppega. Q.A on esitanud selle kohta detailsemad põhjendused ja tõendid (04.11.2021 seisukoht ja lisad, dtl 248 jj; 31.12.2021 seisukoht ja lisad, dtl 831 jj). Halduskohtu otsuse p-s 73 viidatud distantsõppe uuringu järeldused viitavad sellele, et distantsõppe puhul ei ole juhendatud õppe osakaal sama suur kui kontaktõppes ning paljud õpetajad hindavad oma aines distantsõpet kui õppevormi üldiselt vähem efektiivseks võrreldes tavapärase õppekorraldusega (vt ka HTM-i 08.11.2021 seisukoht, dtl 499 jj, ja 02.12.2021 seisukoht, dtl 776 jj). Eeltoodu ei tähenda, et kaebajate koolides rikuti PGS § 22 lg-t 2, kuid juhendatud õppe osakaalu oluline vähenemine distantsõppe ajal võis mõjutada õpilaste õiguste riive intensiivust ja otsustamisel neile antavat kaalu. Näiteks Q.A kaebuses on väidetud, et tema klass oli distantsõppel juba 08.– 18.10.2021, millele järgnes 25.–29.10.2021 koolivaheaeg ning pärast koolivaheaega jätkus distantsõpe uuesti kuni 12.11.2021. Algklassi õpilase jaoks on see kumulatiivselt üsna pikk aeg, kui eeldada, et sel ajal oli juhendatud õppe osakaal kontaktõppest oluliselt väiksem. Seega oleks vastustaja pidanud ära näitama, et YYY, QQQ ja WWW puhul ei ole kaebajate väidetel alust. Vastustaja ei ole seda teinud.
34.Halduskohtu otsuses välja toodud kaalutlusvead olid piisavad, et tuvastada vaidlustatud käskkirjade õigusvastasus. Seepärast puudus halduskohtul vajadus analüüsida põhjalikumalt neid kaalutlusargumente, mis olid distantsõppe korraldamisel iseenesest asjakohased (nt vajadus kaitsta ka õpetajate tervist).
35.Seega kokkuvõttes on YYY, QQQ ja WWW käskkirjad õigusvastased ning halduskohus on selles osas kaebused õigesti rahuldanud. IV (keelamisnõuded)
36.Halduskohus keelas vastustajal (sh koolidel) distantsõppe rakendamise COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise eesmärgil, kui seejuures ei arvestata kohtuotsuse resolutsiooni p-s 5 loetletud tingimusi. Ringkonnakohus nõustub vastustaja etteheitega, et halduskohus on teinud resolutsiooni p-s 5 liialt abstraktse ja ajaliselt piiritlemata ettekirjutuse, mis ühtlasi väljub vaidluse eseme piiridest.
37.Keelamiskaebuse saab rahuldada siis, kui on täidetud RVastS § 5 lg-s 1 sätestatud eeldused, s.o kui tulevikus antav haldusakt rikuks kaebaja õigusi ning tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti hilisemal vaidlustamisel (Riigikohtu 19.06.2012 otsus nr 3-3-1-84-11, p 25). Keelamiskaebus tuleb kohtul (sh ringkonnakohtul) lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 esimene lause).
38.Halduskohus on sisuliselt keelanud vastustajal määramata ajaks distantsõppe rakendamise COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise eesmärgil, kui vastustaja ei järgi kaalutlusreegleid ega põhjenda oma otsust nõuetekohaselt. Halduskohus ei ole leidnud, et distantsõppe rakendamine on igal juhul ja alati välistatud, vaid möönis, et see võib teatud tingimustel olla ka õiguspärane. Üldine kohustus järgida oma tegevuses õigusaktides sätestatut tuleneb igale haldusorganile juba põhiseaduse §-st 3. Puudub alus arvata, et vastustaja ei arvesta oma edasises tegevuses praeguses asjas tehtud kohtuotsuses distantsõppe korraldamise kohta antud kohtu selgitustega ning annab tulevikus kaebajate distantsõppele saatmise kohta õigusvastase haldusakti.
39.Kooli direktoril on PGS järgi pädevus korraldada õppetegevust PGS-ga lubatud vormides, arvestades kooli kodukorras sätestatut. Distantsõpe on võimalik mh koolipere tervise kaitsmiseks, kui see on kooli kodukorras ette nähtud. Distantsõppe üle otsustamisel on kooli direktoril samas väga avar kaalutlusruum. Distantsõppe 15(17)
3-21-2476 korraldamise õiguspärasus sõltub konkreetse juhtumi faktilistest asjaoludest, mis muutuvad aja jooksul. Nii näiteks võivad muutuda COVID-19 haigust põhjustava viiruse levik, nakatumisnäitajad, koroonaviiruse tõttu haiglaravi vajavate inimeste hulk, vaktsineeritute hulk jne. Juba praegu on olukord selline, et NETS-i alusel Vabariigi Valitsuse korraldustega COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks ette nähtud meetmed ja piirangud on tunnistatud kehtetuks.1 E-õppe osatähtsus ja kvaliteet võivad ajas muutuda. Kaebajad saavad vanemaks ja lõpetavad kooli ning nende õiguste kaitseks ei ole distantsõppe kohaldamise keeld enam vajalik. Halduskohus ei ole otsuse resolutsioonis ega põhjendustes välja toonud mingeid konkreetsemaid faktilisi asjaolusid, mis aitaks keelamisnõuet selgemalt piiritleda. Selliseid asjaolusid ei ole välja toonud ka kaebajad.
40.Õige on ka vastustaja seisukoht, et halduskohtu rahuldatud keelamisnõue puudutab üldiselt kõiki Tallinna munitsipaalkoole, mitte üksnes kaebajate koole, ja väljub seega vaidluse eseme piiridest (vt ka HKMS §-d 41 ja 177).
41.Eeltoodud põhjustel oli keelamisnõude rahuldamine praeguse vaidluse asjaoludel alusetu sõltumata sellest, kas kaebajatel oleks võimalik saada tulevikus nende distantsõppele saatmise kohta tehtud otsuste vastu efektiivset õiguskaitset. V (menetluslikud otsustused ja menetluskulud)
Eelneva põhjal tuleb vastustaja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
43.Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse Q.A, O.M-i ja J.J-i keelamisnõudeid puudutavas osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab keelamisnõuete osas kaebused rahuldamata. Q.A, O.M-i ja J.J-i tuvastamisnõuete rahuldamise osas (s.o halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 4.1, 4.2 ja 4.44) jääb halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus märgib, et M. S, D. E ja C. P puudutavas osas on juba varem menetlus lõpetatud ja halduskohtu otsus täies ulatuses tühistatud (vt käesoleva otsuse p-d 10 ja 11).
44.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks teeb kohus otsuse (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Välja mõistetakse üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).
45.Kaebajad tasusid halduskohtus riigilõivu järgmiselt: Q.A ja O.M kumbki 30 eurot ning J.J 15 eurot. Kaebajad ei ole kummaski kohtuastmes esitanud taotlusi muude menetluskulude vastustajalt väljamõistmiseks. Vastustaja tasus apellatsioonimenetluses riigilõivu 20 eurot ega ole samuti taotlenud kaebajatelt muude menetluskulude väljamõistmist.
46.Kulu riigilõivule on kõigi menetlusosaliste puhul vajalik. Ringkonnakohus rahuldab vastustajate apellatsioonkaebuse ja kaebajate kaebused osaliselt, s.o menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada rahuldamise proportsiooni. Praeguses asjas käis põhiline vaidlus distantsõppele saatmise käskkirjade õiguspärasuse üle. Seetõttu loeb kohus kaebuste rahuldamise proportsiooniks 2/3 ning vastustajalt tuleb välja mõista 20 eurot Q.A, 20 eurot O.M-i ja 10 eurot J.J-i esimese kohtuastme menetluskulude katteks. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse keelamisnõuete osas ning tuvastamisnõuete osas jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Seega on apellatsioonkaebus rahuldatud 1/3 ulatuses. Kaebajate kanda jääb seega vastustaja lõivukulu 6,66 euro ulatuses, mis teeb iga kaebaja kohta 2,22 eurot. Seega tuleb vastustajalt kokkuvõttes välja mõista 10–2,2=7,78 eurot J.J-i
https://www.riigiteataja.ee/akt/314042022001
16(17)
3-21-2476 kasuks ning 20–2,2=17,78 eurot Q.A ja O.M-i kasuks. Ülejäänud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
47.Kaebuse esitanud isikute (vt käesoleva otsuse p 2) õiguste kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärkidega kaebuse esitanud isikute ja nende esindajate nimed, koolid ja klassid ning käskkirjade numbrid (HKMS § 175 lg 3). (digitaalselt allkirjastatud)
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.