2-14-51082/37 - Võlaõigus - Alusetu rikastumine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.Tartu Maakohus jättis 25.03.2015. a otsusega hagi rahuldamata aegumise tõttu. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis Marc Eduard R Bruyninckxilt välja Louis Robert Digmani kasuks menetluskulud 1632 eurot. Kohus määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Viivist tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Hageja on esitanud nõude VÕS § 1028 alusel ning kohtu ettepanekul ka VÕS § 189 lg 1 või VÕS § 195 lg 1 alusel. Kostja on menetluse kestel leidnud, et tegemist on lepingulise suhtega. Poolte selgitusest ning hagiavalduse lisaks olevast kirjavahetusest nähtub, et kostja pidi hagejale ostma ja talle saatma Eesti euromünte. 31.01.2011. a hageja elektronkirjast nähtuvalt pidi kostja ostma hagejale 800 Bu komplekti väärtusega 12 000 eurot ja 10x10 eurot Silver koguväärtusega 400 eurot. Hageja on ära toonud ka kostja saadava tasu. Kostja on 31.01.2011. a kirjale vastanud, et võtab ühendust kättesaamise aadressi osas (tl 27-29). Kohus leidis eeltoodu alusel, et pooled on e-kirjade vahetamisega sõlminud lepingu VÕS § 9 mõttes. Hageja on esitanud pakkumise ning kostja on andnud piisavalt selge nõustumise, et ta on hageja pakutud tehinguga nõus. Lepingu sõlmimist kinnitab ka poolte edasine käitumine. Hageja kandis kostja arvele raha ja kostja 01.02.2011. a kirjast nähtub, et ta palkas hageja asjade ajamiseks autojuhi. Kuivõrd poolte vahel oli raha üleandmiseks leping, ei saa hageja kostja vastu esitada nõuet otse alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja ei ole omandanud midagi õigusliku aluseta. Kohus leidis, et poolte vahel sõlmitud leping vastab oma iseloomult käsunduslepingule. Hagiavaldusest ja poolte e-kirjavahetusest nähtub, et hageja andis kostjale raha tehingu tegemiseks, samas leppisid pooled kokku ka kostja tasus. Kostja pidi hagejale osutama teenuse (muretsema hageja osundatud mündikomplektid). Seega kuuluvad kohaldamisele VÕS § 619 jj. Kuna kostja pidi mündid ostma hageja antud raha eest ning pidi järgima hageja juhiseid müntide kohale toimetamise kohta, ei saa tegemist olla müügilepinguga. Kostja

kohustuste täitmine ei sõltunud ainult kostjast, vaid ka sellest, kas Eesti Post saab kostjale mündikomplektid anda. Seega ei ole tegemist töövõtulepinguga. Hageja väitel ei lepitud kokku, mis ajaks peavad mündid laekuma. Müntide tarnimine pidi toimuma mõistliku aja jooksul, st 1-2 kuu jooksul. Vande all selgitas hageja, et poolte kokkuleppe kohaselt pidi hageja saama mündid veebruari lõpuks, täpset kuupäeva ei olnud. Kostja andis vande all ütluseid, mille kohaselt müntide saamiseks täpset kuupäeva kokku ei lepitud, see pidi toimuma paari nädala jooksul. Kui münte ei saa 21. veebruariks, pidi leping olema lõppenud. 31.01.2011. a hageja poolt saadetud elektronkirjast nähtuvalt soovis hageja saada münte esialgu juba kolmapäevaks, st 02.02.2011. a (tl 28). Seega on pooled vande all kinnitanud, et mündid pidid jõudma hageja kätte hiljemalt veebruari lõpuks. Kohus leidis, et pooled on sõlminud tähtajalise käsunduslepingu ning lepingu tähtaeg oli 28.02.2011. a. Hageja väitel oli ta valmis münte vastu võtma ka maikuus, kuid hageja ühepoolne valmisolek ei tähenda, et selles lepiti kokku lepingu sõlmimisel. Sisuliselt nähtub hageja ütlustest, et ta oli valmis andma kostjale täiendava tähtaja lepingu täitmiseks või pikendama käsunduslepingu tähtaega. Tähtajalist käsunduslepingut on võimalik VÕS § 631 alusel erakorraliselt üles öelda. Kostja tagastas hagejale 18.02.2011. a 1500 eurot ja 21.02.2011. a 7063 eurot. VÕS § 195 lg 1 kohaselt öeldakse leping üles ülesütlemisavaldusega teisele lepingupoolele. Kostja on 21.02.2011. a makse selgituseks märkinud “Refund – deductions, conclusion of business” (tagasimakse – mahaarvamised, äri lõpetamine). Kohus leidis, et kostja on sellega esitanud tahteavalduse lepingu lõpetamiseks. Hageja kui mõistlik inimene pidi 21.02.2011. a ülekandest aru saama, et kostja on lepingu lõpetanud, st üles öelnud. Hageja nõue raha tagastamiseks muutus sissenõutavaks sellest hetkest, kui ta sai teada lepingu lõppemisest, st raha laekumisest kontole. Hagiavalduse kohaselt sai hageja teise ülekande summa 23.02.2011. a, kostja esitatud maksekorralduse (tl 67) järgi on makse tehtud 21.02.2011. a. Kohus leidis, et usutav on rahvusvahelise makse toimumine 48 tunni möödudes. Seega muutus hageja nõue raha tagastamiseks sissenõutavaks 23.02.2011. a ning TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algas 24.02.2011. a kell 00.00 ka hagi aegumine. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, seega aegus hageja nõue 23.02.2014. a kell 24.00. Hagiavaldus on esitatud 14.04.2014. a ning hageja nõue on aegunud. Kohus luges ebaõigeks hageja väite, et aegumine peatus TsÜS § 167 alusel läbirääkimiste toimumise ajaks. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid pidanud sisulisi läbirääkimisi raha tagastamise või müntide üleandmise üle. Ühe poole nõue võla tasumiseks ei peata hagi aegumist TsÜS § 167 alusel. Hageja on lisaks põhinõudele palunud kostjalt välja mõista ka viivised. Kohus leidis, et kuna põhinõue on aegunud, on TsÜS § 144 alusel aegunud ka viiviste väljamõistmise nõue. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud kokku 1872 eurot (sh käibemaks) 15,6 tunni eest tunnihinnaga 100 eurot (+ käibemaks). Kohus leidis, et kostja esindaja tunnitasu ei ole ülemäära kõrge. Kohus vähendas kostja menetluskulusid ja määras kostja menetluskulude suuruseks 1360 eurot + käibemaks, st 1632 eurot.

14.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tuleb ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus hindas kostja maakohtus kantud lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja leidis, et kostja menetluskulud on põhjendatud summas 1632 eurot (koos käibemaksuga) ja mõistis need hagejalt kostja kasuks välja. Hageja on apellatsioonkaebuses esitanud väite, et põhjendatud ja mõistlikud kulud on 320 euro ulatuses (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu lõppjäreldus menetluskulude suuruse hindamisel on kooskõlas TsMS § 175 lg-s 1 sätestatuga ja põhjendatud. Kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi, küll aga peab vastaspooltelt väljamõistetava õigusabikulu suurus tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Maakohus ei ole ringkonnakohtu hinnangul kostja lepinguliste esindajate kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud ning on esitanud otsuses kaalutlused oma järelduste põhjendamiseks. Arvestades tsiviilasjas esitatud dokumentide mahtu, sisu ja asjakohasust ning asja keerukust, on põhjendatud ja mõistlikud kostja õigusabikulud summas 1632 eurot (koos käibemaksuga). Kostja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema menetluskuludeks ringkonnakohtus esindaja õigusabi kulu 720 eurot (koos käibemaksuga, 6 h). Kostja esindaja tunnihind 120 eurot/tund (koos käibemaksuga) ei ole ringkonnakohtu arvates ülemäärane. Ringkonnakohus leiab, et kostja õigusabikulud on põhjendatud 3 tunni ulatuses (vastuse koostamise eest apellatsioonkaebusele), s.o summas 360 eurot (koos käibemaksuga). Pooled on vastastikku avaldanud arvamust, et esindajate kulud võiksid olla põhjendatud 300-400 euro suuruses. Apellatsioonkaebuses ei esitatud uusi väiteid ning seetõttu kordas vastustaja põhjendatult juba maakohtus väljendatud seisukohti. Ringkonnakohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kokku summas 1992 eurot (1632 eurot + 360 eurot, koos käibemaksuga). Ringkonnakohus mõistab hagejalt välja kostja kasuks viivise menetluskuludelt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.