Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ulvi Loonurm
Tsiviilasi
XX hagi YY vaidlustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.10.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Katrin Kiisk Kostja (vastustaja) YY (isikukood 60301184222), seaduslik esindaja Lääne-Harju Vallavalitsus
Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta hageja, XX kanda. Kostjal rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-16-19024 Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 19.12.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse YY (kostja) vastu kostja sünniaktis vanema kande vaidlustamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sündis kostja 2003. a hageja ja CC (kostja ema) kooselu ajal. Kostja sündimise hetkel ei olnud hageja ja kostja ema abielus. Kuivõrd hagejal oli kindel veendumus, et kostja põlvneb temast, võttis ta isaduse omaks, mille tulemusena kanti isana kostja sünniakti. Hageja ja kostja ema vahelised suhted purunesid 2004. a-l ning alates sellest ajast on hageja elanud kostjast alaliselt lahus. Suhted katkesid nii kostja kui ka kostja emaga. 2016. a kevadel said hagejale teatavaks asjaolud, mis võivad anda alust arvata, et kostja ei põlvne hagejast.
3.Hageja hinnangul ei puuduta isaduskande õigsuse tuvastamine mitte ainult tema enda isiklikke huve, vaid see on nii kostja enda kui ka tema võimalike õdede-vendade ja muude sugulaste huvides, kellel lasub mh perekonna abivajavate pereliikmete abistamiskohustus ning kel on õigus olla teadlik oma tegelikust päritolust. Kande õiguspärasuse tuvastamine, nii vaidlustamise kui ka tuvastamise kontekstis, on lisaks isakandes oleva isiku õigustele tugevalt seotud ka lapse enda õiguste ja huvidega. Kostja vastuväited
4.Kostjal ei ole vastuväiteid hagiavaldusele. Kostja vastusest nähtub, et kostja ema külastas Vasalemma valla (praegune Lääne-Harju vald) sotsiaalosakonda 2014. a juunis. Vestluses lastekaitsetöötajaga kinnitas kostja ema, et hageja ei ole tema tütre bioloogiline isa. Sama väidet on kostja ema ka hilisemates vestlustes korduvalt kinnitanud. Kostjal puuduvad andmed, et hageja oleks kunagi huvi tundnud kostja elukorralduse vastu. Vasalemma Vallavalitsus saatis 15.12.2015 e-kirja hagejale ettepanekuga nõustuda vabatahtlikult täitma igakuist ülalpidamiskohustust kostja suhtes. Samal päeval saabus e-kirjaga vastus hagejalt, et siis kui kostja ema sünnitas, oli hageja temaga alles paar kuud koos olnud ja hageja oli nõus võtma lapse enda nimele. Harju Maakohus rahuldas 01.09.2016 kostja hagi hageja vastu elatise saamiseks tagaseljaotsusega. Maakohtu otsus
5.Harju Maakohus jättis 04.10.2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-16-19024
6.Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus, et hageja ja kostja ema vahel olid suhted lapse sündimise hetkel XX.XX.XXXX, kostja sünniakti on isana kantud hageja, kes võttis kostja isaduse omaks lapse sünni hetkel XX.XX.XXXX ning hageja ja kostja suhted lõppesid 2004. a-l. Eksperdi arvamuse kohaselt (29.05.2017 ekspertiisiaktis nr 17E-GE0504) ei ole hageja lapse bioloogiline isa.
7.Maakohus leidis, et vaatamata ekspertiisi tulemusele tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata, kuna perekonnaseaduse (PKS) § 93 lg 1 kohaselt võib isaduse kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud.
8.Maakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et lapse emaga kohtumisel ei saanud hageja aru, et lapse ema on juba rase. Samuti seda, et lapse ema kinnitas, et kostja on lapse bioloogiline isa ja et hageja sai teada alles 2016. a kevadel, et ta ei ole lapse bioloogiline isa. Kohus tugines oma järelduse tegemisel tsiviilasja nr 2-16-109831, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja elatis, materjalidele. Viidatud tsiviilasjas väitis hageja, et tema tutvus ja kooselu kostja emaga algas CC kuuendal raseduskuul ja ta ei ole lapse bioloogiline isa. Ka praeguses asjas esitatud kostja ema selgitusest nähtub maakohtu hinnangul, et lapse sünni hetkel oli hageja teadlik, et tema ei ole lapse bioloogiline isa.
9.Maakohtu hinnangul sai hageja praegusel juhul isaduse vaidlustada ühe aasta jooksul arvates kehtiva PKS-i jõustumisest, kuna pärast 01.07.2010 esitatud isaduse vaidlustamise nõuetele tuleb kohaldada kehtiva PKS § 93 lg-s 1 sätestatud nõuet lõpetavat tähtaega. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal PKS § 93 lg 1 alusel õigus esitada hagi hiljemalt 01.07.2011, kuid hageja esitas hagiavalduse 19.12.2016. Kuivõrd märgitud säte näeb ette õigust lõpetava tähtaja, ei ole hagejal enam õigust nõuda isaduse vaidlustamist.
10.Vastuseks hageja väitele, et kostjal on õigus teada, kes on tema bioloogiline vanem, selgitas maakohus, et PKS § 93 lg 3 kohaselt kui alaealise lapse seaduslik esindaja ei ole isadust õigel ajal vaidlustanud, võib laps oma põlvnemise isast täisealisena isiklikult vaidlustada. Kostja õiguse kõrval teada saada, kes on tema bioloogiline vanem, on kostjal ka õigus saada ülalpidamist bioloogiliselt vanemalt või isikult, kes võtab lapse isaduse omaks. Praegusel juhul võttis hageja kostja isaduse omaks, olles teadlik, et ta ei ole lapse bioloogiline isa. Isaduse omaksvõtmisel pidi hageja arvestama kohustusega maksta lapsele elatist. Seaduses sätestatud tähtaeg isaduse vaidlustamiseks kaitseb ka lapse huve saada ülalpidamist juhul, kui lapse bioloogiliseks vanemaks mitteolev isik võtab isaduse omaks ja ei vaidlusta lapse põlvnemist seaduses sätestatud tähtaja jooksul.
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-16-19024 Apellatsioonkaebus
11.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
12.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kõik maakohtu otsuses viidatud tõendid omavahel vastuolus. Lisaks asus kohus hagiavalduse tähtaegsust menetlema alles menetluse lõppfaasis, mil kõik muud toimingud oli tehtud ning hagejal õigustatud ootuspärasus edasise menetluse suhtes juba kujunenud. Kohtuotsuse õiguslik põhjendus tuli hagejale üllatuslikult.
13.Hageja hinnangul tulnuks maakohtul, arvestades ringkonnakohtu seisukohta määruskaebuse lahendamisel, esmalt lahendada küsimus, kas hagi on tähtaegne ning seejärel jätma hagi põhjendatult läbivaatamata või menetlema seda vastavalt poolte taotletule. Maakohus alustas aga koheselt pärast asja menetlusse võtmist DNA-ekspertiisi läbiviimise toimingute ettevalmistamisega, mistõttu võisid menetlusosalised eeldada, et hagiavalduse tähtaegsuse üle (mida ei seadnud kahtluse alla ka kostja) vaidlus puudub. Hageja hinnangul tekitas maakohus hagejale põhjendamatuid kulutusi, kui soovis omal algatusel tõendeid koguda (DNA-ekspertiis) enne hagiavalduse tähtaegsust hindamata. Sellega rikkus maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 2.
14.On oluline, et kostja seaduslik esindaja ei vaielnud hagiavalduse tähtaegsusele vastu. Hageja hinnangul saab kohus TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt kogutud tõendite alusel võetavat protsessiõiguslikku teavet arvestada üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb.
15.PKS § 93 lg 1 kohaldamise osas jääb hageja endiselt seisukohale, et ta võttis kostja isaduse omaks üksnes tõsikindlal veendumusel, et laps põlvneb bioloogiliselt temast. Kohus mõistis hageja teises tsiviilasjas esitatud kirjalikke seisukohti vääriti, mh ei lange kokku kummagi vanema selgitused lapse eostamise väidetavast ajast, ema väidetava raseduse staadiumist jmt.
16.Hageja kordab, et isaduse vaidlustamine ja sellekohase kande tegemine lapse sünniaktis on ka lapse parimates huvides, sest igal lapsel on õigus teada oma päritolu ning sellest oleneb oluliselt ka lapse otseste kohustuste ja õiguste ring. Maakohus on märkinud, et PKS § 93 lg 3 kohaselt on ka täiskasvanuks saanud lapsel õigus pöörduda kohtu poole isaduse vaidlustamise avaldusega, millega on sama eesmärk sisuliselt saavutatav. Tänaseks on aga juba eskaleerunud olukord, kus nii lapse ema, isa, laps ise kui ka ülejäänud lähikondsed teavad, et ekspertiisiaktist nähtuvalt ei põlvne kostja hagejast. Vastustaja seisukoht
17.Kostja vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud.
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-16-19024
Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
19.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus käsitlenud isaduse vaidlustamise eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja esitatud nõuet kostja vastu rahuldada. Maakohtu järeldused peavad paika nii seisukoha osas, et hageja pidi olema teadlik kostja sündimisel, et ta ei ole lapse bioloogiline isa, kui ka osas, mis puudutab PKS § 93 lg 1 alusel hagi esitamise tähtaega. Samuti on maakohtu otsuse arutluskäik kooskõlas kohtuotsuses viidatud Riigikohtu lahenditega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses ega pea seetõttu TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
20.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või olulist menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ning on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Samuti on maakohus TsMS § 230 lg 3 alusel põhjendatult kogunud tõendeid omal algatusel ning juhindunud otsust langetades asjakohastest kohtupraktikast. Vaatamata asjaolule, et DNA-ekspertiisi kohaselt ei ole hageja kostja bioloogiline isa, on maakohus teinud tuvastatud asjaolude pinnalt õige järelduse, et isaduse tuvastamise hagi tuleb praegusel juhul jätta rahuldamata, kuna seadus näeb ette tähtaja, millise aja jooksul saab isaduse tuvastamist vaidlustada.
21.Hageja hinnangul on maakohus mõistnud valesti hageja seisukohti tsiviilasjas nr 2-16-109831, kuna viidatud seisukoht on vastuolus kostja ema selgitustega nende tutvumise ajast, sh kostja ema raseduse staadiumist. Erinevalt hageja seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates tuvastanud vaidluse aluseks olnud asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid seaduse kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaoludes suhtes maakohuga võrreldes erinevale seisukohale. Ringkonnakohus leiab, et PKS § 93 lg-s 1 sätestatud asjaoludest teadlikuks saamine ei eelda täpse kostja eostamise aja teadmist. Hageja teadlikkuse tuvastamisel ei oma praegusel juhul määravat tähtsust see, kas hageja ja kostja ema tutvusid raseduse neljandal või kuuendal kuul (tl-d 14, 40, 65). PKS § 93 lg 1 mõttes hakkab isaduse vaidlustamise tähtaeg kulgema ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul tekkima põhjendatud kahtlus isaduses, st kui isik ise arvab, et isaduse kanne võib suure tõenäosusega olla ebaõige. Seega praegusel juhul on piisav, kui hagejal oli teadmine, et nende tutvumise ajal 2003. a-l oli kostja ema juba rase. Hageja on seda tsiviilasjas nr 2-16-109831 ise avaldanud (tl 14). Hageja ei ole teinud käesolevas asjas kohtule usutavaks, et
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-16-19024 kahtlused isaduse kande õigsuses tekkisid tal alles 2016. a-l kevadel. Hageja mittenõustumine maakohtu tõenditest tehtud järeldustega ei anna veel alust kohtuotsuse tühistamiseks.
22.Põhjendatud ei ole ka etteheide maakohtule, et asja lahendus oli üllatuslik, kuivõrd menetluse juhtimisel jäi hagejale mulje, et tema nõue rahuldatakse. Tuvastamist vajavatele asjaoludele ja PKS § 93 lg-s 1 sisalduvale õigust lõpetavale tähtajale viitas Tallinna Ringkonnakohus juba 21.03.2017 määruses (tl-d 28–29). Seega ei saanud maakohtu otsuse põhjendused tulla hagejale üllatuslikult. Kuivõrd tegemist on õigust lõpetava tähtajaga (mitte aegumistähtajaga), ei omanud hagi lahendamisel tähtsust asjaolu, kas kostja vaidles hagiavalduse tähtaegsusele vastu või mitte. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsustab kohus otsust tehes mh selle üle, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada, ning ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seejuures seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
23.DNA-ekspertiisi läbiviimine oli ringkonnakohtu hinnangul TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse eesmärke arvestades vajalik. Maakohtul ei olnud ekspertiisi määramise hetkel võimalik arvestada sellega, et hagi lahendamine ekspertiisi tulemusest ei sõltu. Kolleegium märgib, et maakohus ei pidanud eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1) (vt ka Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Seega ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et andis esitatud ja kogutud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Lisaks on õiguslikult võimalik tõendite hindamise vaidlustamine apellatsioonkaebuses ning asjaolude maakohtust erinev tuvastamine ringkonnakohtu poolt (TsMS § 631 lg 1; § 652). Seega tuli maakohtul arvestada võimalusega, et ringkonnakohus võib asuda isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamise aja osas maakohtust erinevale seisukohale. Asja materjalide põhjal puudub kolleegiumil alus arvata, et hageja menetluskulude suurus maakohtu menetluses sõltunuks kokkuvõttes sellest, millisel hetkel ekspertiis menetluses määrati.
24.Ringkonnakohus ei nõustu hageja arvamusega, et asjas on kõige olulisem lapse huvi teada, kes on tema bioloogiline isa. Perekonnaseaduse isaduse vaidlustamise sätteid kogumis hinnates nähtub seadusandja eesmärk välistada olukord, kus laps jääks isata. Lapse huvides on olulisem kaitsta lapse suhet isikuga, kes algselt on isaduse omaks võtnud. Seejuures on maakohus õigesti viidanud, et vastavalt PKS § 93 lg 3 on lapsel täisealiseks saades võimalus ise isadus vaidlustada.
25.Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-16-19024 Menetluskulude jaotus
26.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
27.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud ringkonnakohtu menetluses rahaliselt hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid. Seetõttu puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.