JH (H) avaldus KS (S) vastu DS (S) suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja avaldajale üleandmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.03.2017 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
JH määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja JH (ik XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Ene Mõtte Puudutatud isik I DS (ik XXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Oksana Sobko Puudutatud isik II KS (ik XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Kristiina UrbSemjonov Eestkosteasutus Sonda vald (Sonda Vallavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 09.03.2017 määrus ja teha uus lahend, millega lõpetada JH ja KS ühine hooldusõigus XX.XX.XXXX sündinud DS suhtes ja anda hooldusõigus üle JH-le.
2.Rahuldada määruskaebus.
3.Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda, v.a DSle osutatud riigi õigusabi kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättesaamisest.
1.JH (avaldaja, lapse ema) esitas maakohtule 06.09.2016 avalduse alaealise lapse DS (puudutatud isik I, laps) suhtes lapse isaga KS-ga (puudutatud isik II, lapse isa) ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja avaldajale hooldusõiguse üleandmiseks. Puudutatud isik I sündis XX.XX.XXXX avaldaja ja puudutatud isiku II kooselust. Vanemate kooselu lõppes 2010. a juulis ja pärast seda jäi laps ema juurde ning koos koliti Portugali. Seal kohtus lapse ema praeguse elukaaslasega, keda laps oma isaks peab ja üheskoos koliti 2011. a Mehhikosse. Viie aasta jooksul omandas laps hispaania keele ning kohanes Mehhiko eluolu ja kultuuriga täielikult. Laps suhtles pärast Eestist ära kolimist isaga Skype’i teel, mis aja möödudes hääbus. Eelnev viis selleni, et praegusel hetkel ei soovi laps puudutatud isikuga II mingisugust tegemist teha. Lapse bioloogiline isa on lapse jaoks täiesti võõras isik ning olematu keelepraktika tõttu laps eesti keelt enam ei räägi. Lisaks asjaolule, et lapse isa ei olnud lapsega suhtlemisest huvitatud, ei maksnud isa ka elatist. Seda isegi pärast Harju Maakohtu 13.02.2012 kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-11-52713, milles mõisteti isalt lapse kasuks välja igakuine elatis 150 eurot. Hooldusõigus peab vanemale kuuluma niivõrd, kuivõrd ta seda reaalselt ka teostab. Praegusel juhul puudub isal igasugune soov, emotsionaalne valmisolek ja majanduslik võimalus last kasvatada. Samuti puudub isal lapsega emotsionaalne seotus. Samal ajal on ema koos elukaaslasega lapse eest viimased viis aastat võimalikult hästi hoolitsenud, taganud talle kõik vajaliku ja seadnud lapse huvid esikohale. Laps omab ajutist Mehhiko residendi staatust ja alalise residendi staatuse saamise viimase eeldusena on vajalik hooldusõiguse täielik üleandmine lapse emale. Alalise residendi staatusega kaasneksid lapsele Mehhiko riigipoolsed garantiid ning toetused, mis lapsel hetkel puuduvad. Probleemideta saaks registreerida lapse elukoha ning lahendada lapse hariduse, huvialade ja meditsiiniga seotud küsimusi. Ligikaudu aasta enne avalduse kohtusse esitamist selgitati eelnevat lapse isale ja pärast pikka arutelu oli ta kirjeldatud ettepanekuga nõus. Nii sõlmiti 29.06.2016 Tallinna notari juures kokkulepe otsustusõiguse üleandmiseks ja lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Ema eeldas, et nimetatud kokkuleppega anti talle lapse hooldusõigus täielikult üle, kuid mõni päev hiljem selgus, et kirjeldatud dokumendi alusel puudus Mehhikos võimalus lastesse puutuvaid asju lahendada. Mehhiko õiguse kohaselt vanemal kas on täielik hooldusõigus või puudub hooldusõigus üldse ning kirjeldatud dokument ei tõendanud kumbagi. Sel põhjusel pöördus lapse ema kohtu poole palvega lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja emale üleandmiseks. Puudutatud isiku II seisukoht
2.Lapse isa avaldas, et kui tema lapsega suhelda ei saa, siis ei ole ta nõus ainuhooldusõiguse emale üleandmisega. Lisaks selgitas lapse isa, et lapse ema kolis koos lapsega isa nõusolekuta Portugali ning nende Mehhikosse kolimisest sai ta teada alles 2015. a suvel. Viimati kohtus isa lapsega 2016. a suvel, kui laps koos ema ja ema uue elukaaslasega Eestis viibisid. Toona ütles laps, et soovib isa ja isapoolsete sugulastega veel kohtuda. Varem suhtles isa lapsega Skype’i vahendusel. Eelnev oli raskendatud mitmel põhjusel: lapsel ei olnud isiklikku Skype’i kontot, ema leidis pidevalt ettekäändeid oma Skype’i konto kaudu lapse ja isa suhtluse mittevõimaldamiseks (laps oli koolis, trennis), laps väidetavalt ei soovinud. Lapse isa esitas menetluse kestel avalduse suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Puudutatud isiku I esindaja seisukoht
3.Arvestades, et vanemad elavad erinevates riikides, laps on elanud kuus aastat emaga ja mitte isaga ning sel ajal on ema ainuisikuliselt otsustanud lapsega seotud asjaolu, oli lapse huvides, kui ainuhooldusõigus on lapse emal. Kui jätta avaldus rahuldamata, raskendaks see lapse elu Mehhikos ja poleks lapse huvides. Esindaja tõdes, et asja muudab keerulisemaks aastate eest
lapse ja ema lahkumine Eestist isa nõusolekuta. Samas tuli siinkohal arvestada asjaoluga, et isa ei teinud kuue aasta jooksul midagi, et lapse hooldusõigust teostada. Maakohtu lahend
4.Maakohus jättis avalduse lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks rahuldamata ja eraldas puudutatud isiku II avalduse lapsega suhtlemise korra määramiseks eraldi menetlusse. Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda, v.a avaldaja ja puudutatud isiku I menetluskulud, mis jättis riigi kanda. Vastavalt lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lg-le 1 ja perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg-le 1 tuleb last puudutavate otsuste vastuvõtmisel lähtuda esmajoones lapse huvidest. Vastavalt PKS § 137 lg-le 1 on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi (PKS § 137 lg 3). Kohtumenetluses kogutud tõenditest nähtus, et ema rikkus raskelt lapse hooldusõigust, kui viis lapse 2010. a isa nõusolekuta välisriiki ning ei toetanud edaspidi lapse ja tema isa suhtlemist. Lapse ema tegevus viis selleni, et laps ei soovi enam isaga suhelda. Tõenäoliselt oli lapse halva suhtumise isasse kujundanud lapse ema. Alates 2011. a laskis ema lapsel oma isaks pidada ema elukaaslast, mitte tegelikku isa. Kuigi emal oleks Mehhikos lapse hooldusõigust olnud mugavam teostada üksi ja isa on jätnud aastaid täitmata lapse ülalpidamise kohustuse, ei olnud lapse hooldusõiguse tervikuna emale üleandmine põhjendatud. Ühe vanema lapse elust eemaldamine kahjustab vaieldamatult last väga tugevalt ja praegusel juhul emale hooldusõiguse tervikuna üleandmine oleks kahjustanud last veel enam, mistõttu ei olnud lapse hooldusõiguse tervikuna emale üleandmine lapse huvides. Tuginedes TsMS § 172 lg-le 3 jättis kohus avaldaja ja puudutatud isiku I riigi õigusabi korras esindamisega seotud kulud riigi kanda. Menetlusosaliste muud menetluskulud jättis kohus nende endi kanda. Määruskaebus
5.Lapse ema palus määruse tühistada ja lõpetada lapse vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ja anda lapse emale lapse ainuhooldusõigus. Menetluskulud palus kohus jätta lapse isa kanda. Maakohus hindas valest asjaolusid ja tõendeid, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni. Lapse ema ei viinud last ilma isa nõusolekuta välisriiki. Ta küll ei küsinud lapse isalt selleks eraldi nõusolekut, kuid eeldas lapse isa vaikimisest ja lapse tagasitoomise nõudmata jätmisest, et ta oli sellega nõus. Olukorras, kus lapse isa ei ole vaielnud lapse kolimisele vastu, oli meelevaldne asuda kohtulahendis seisukohale, et ema rikkus raskelt hooldusõigust. Veel enam, isa oli teadlik lapse kolimisest Mehhikosse juba 2011. a. Seda tõendas muuhulgas asjaolu, et lapse ja isa vahelised Skype’i vestlused toimusid Eesti aja järgi öösel kella 2-4 vahel, kui kõik Euroopas elavad lapsed pidid juba magama. Ema ei ole teinud lapsele takistusi isaga suhtlemiseks, vaid suhtlus hääbus ise. Praegu ei ole laps enam isaga suhtlemisest huvitatud ühelt poolt võõrandumise tõttu, teisalt isa halvustava suhtumise pärast lapsesse ja temale lähedastesse isikutesse. Eelnev ei ole olnud tingitud sellest, et ema väidetavalt mõjutas last või häälestas teda isa suhtes negatiivselt. Lapse ja tema isa
vahelise suhtluse hoidmine ei ole ainult lapsega koos elava ema ülesanne. Ka isa ise peab olema sellest huvitatud, mida praegusel juhul lapse isa ei olnud. Ühise hooldusõiguse lõpetamata jätmine oli vastuolus lapse huvidega. Seda enam, et lapse ema on ligikaudu seitsme aasta jooksul teostanud hooldusõigust ainuisikuliselt, kusjuures isa on jätnud isegi elatise maksmata. Praeguse lahendiga puudub lapsel Mehhiko alalise residendi staatuse saamise võimalus, millega kaasneksid lapsele täielikud Mehhiko riigi poolsed garantiid ning toetused, mis lapsel hetkel puuduvad, kuid oleksid hädavajalikud. Lapse ja isa vahelisest Skype’i vestlusest nähtus, et isal on pretensioonid lapse ja ema tehtud valikute suhtest (nt kool), mis võib viia lõputute kohtuvaidlusteni. Hooldusõigus peaks kuuluma vanemale üksnes niivõrd, kuivõrd ta seda ka reaalselt teostab. Lapse isa ei ole hooldusõigust üldse teostanud. Ta on soovinud vaid lapsega suhelda, mis ei ole sõltuvuses lapse suhtes hooldusõiguse olemasoluga. Kui vanem hooldusõigust ühelgi viisil ei teosta ega soovigi seda teostada, on hooldusõiguse täielik üleandmine hooldusõigust reaalselt teostavale vanemale lapse huvide ja õiguste efektiivsemaks tagamiseks hädavajalik. Seda enam, kui vanemad elavad erinevates riikides ja selline elukorraldus ei ole ajutine. Vastused määruskaebusele
6.Lapse isa oli seisukohal, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ema kolis koos lapsega isa nõusolekuta Portugali. Isa oli teadlik vaid sellest, et ema ja laps läksid Portugali lühiajaliselt puhkama. Sealt edasi Mehhikosse kolimine toimus samuti isa teadmata. Sellega rikkus ema oluliselt hooldusõigust. Kui selgus, et ema ja laps Eestisse tagasi ei tule, pöördus lapse isa juristi poole, kes kahetsusväärselt arvas, et kuna piirid on avatud, võib ema koos lapsega isa nõusolekuta ka välisriiki minna, mistõttu ei võtnud isa rakendusele edasisi meetmeid. Lapse ja isa vaheline suhtlemine katkes emast tuleneval põhjusel, sest viimane ei võimaldanud lapsel isaga Skype’i teel suhelda. Lapse ema ei ole tõendanud, et ühise hooldusõiguse tõttu on lapsega seotud toimingute tegemine raskendatud või välistatud. Isegi kui see on keeruline, on lapse ema selle ise põhjustanud. Lapse isa on pakkunud elatist, kuid lapse ema on sellest keeldunud.
7.Lapsele määratud esindaja leidis, et määruskaebus oli põhjendatud. Praeguses asjas puudusid tõendid, et ema jättis tahtlikult isa teavitamata, et asus lapsega alaliselt välismaale elama ja varjas enda elukohta ning takistas lapse ja isa vahelist suhtlemist. Samas leidis kinnitust, et isa ei takistanud ema ja lapse kolimist ning ei teinud omalt poolt kuue aasta jooksul midagi, et asuda hooldusõigust teostama. Võimalik, et ema ei toetanud vajalikul määral isa ja lapse vanemlikku suhtlust, kuid kogu vastutust ei saanud siinkohal emale panna. Ka isa passiivsus ja tegevusetus viis selleni, et lapsel puudub soov isaga suhelda. Lapse ema on viimased kuus aastat kasvatanud last üksinda ilma isa abi ja osaluseta. Praegusel juhul oli lapse parimates huvides avalduse rahuldamine ja ühise hooldusõiguse lõpetamine, andes lapse emale ainuhooldusõiguse.
8.Eestkosteasutus ei soovinud formuleerida seisukohta avalduse ja määruskaebuse osas, kuid avaldas, et lapse huvides on suhelda mõlema vanemaga, sh lahuselavaga. Määruse põhjendused
9.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 ja § 659 järgi tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Määruskaebus tuleb rahuldada.
Maakohus kohaldas valesti PKS § 137, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni. Vastavalt PKS § 137 lg-le 1 on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Avaldust ei rahuldata, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu (§ 137 lg 1 p 1) või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega (PKS § 137 lg 1 p 2). Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldused järgmised: (1) hooldusõiguse lõpetamist taotleb üks vanematest ja (2) hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Kui eelnevalt kirjeldatud eeldused esinevad, on ühise hooldusõiguse lõpetamine siiski keelatud, kui (1) vähemalt 14-aastane laps vaidleb sellele vastu või (2) see ei ole kooskõlas lapse huvidega. Praegusel juhul esinevad mõlemad PKS § 137 lg-s 1 kirjeldatud eeldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Avalduse on esitanud lapse ema ning lapse ema ja isa ei ela juba aastaid koos, s.o alates 2010. a juulist. Kusjuures mõlemad vanemad on oma eluga edasi läinud, üks Mehhikos ja teine Eestis. Emal on uus elukaaslane, keda laps peab oma isaks ning emal ja tema uuel elukaaslasel on ühine laps (puudutatud isiku I poolvend); lapse isa elab Ida-Virumaal koos pojaga (puudutatud isiku I poolvend). Ka ei esine PKS § 137 lg 2 p-s 1 kirjeldatud asjaolu, mis keelaks ühise hooldusõiguse lõpetamist. Esiteks on laps noorem kui 14-aastane ja ta avaldas kohtule isa suhtes selget vastumeelsust. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas ühise hooldusõiguse lõpetamine on kooskõlas lapse huvidega. Hinnates lapse huve, tuleb arvestada kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi (PKS § 137 lg 3). Praegusel juhul on last viimased seitse aastat kasvatanud ja tema eest hoolitsenud ema. Lapse isa panus lapse kasvatamisse on nendel aastatel olnud olematu, kuivõrd viimane ei ole maksnud lapsele ka elatist. Isa on vastavalt võimalustele ja valmisolekule teostanud suhtlemisõigust lapsega, mis on ebaregulaarsuse tõttu viinud selleni, et laps on isast võõrdunud. Õige on lapse isa väide, et lapsega kooselav vanem peab soodustama lapse ja lahuselava vanema vahelist suhtlemist. Võimalik, et praegusel juhul ei ole lapse ema piisaval määral suhtlemist soodustanud, kuid menetluses puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et lapse ema oleks suhtlemist takistanud. Seda ei tõendanud ka menetlusdokumentide hulka lisatud kaks vestlust lapse ema ja tema elukaaslasega, millest nähtus vaid lapse isa küsimus, kas ta saab P-ga rääkida ja etteheide, miks talle ei öeldud eelnevalt, et laps tuleb Skype’i (lk 63, 64). Lapse isa oleks ka ise pidanud olema suhtlemisel aktiivsem ja otsima selleks erinevaid võimalusi. Kuigi olukorra, kus lapse ja tema isa omavaheline läbikäimine ning kiindumussuhte loomine/hoidmine on raskendatud, põhjustas ema, kui kolis lapsega välisriiki elama, ei saa ainuüksi see asjaolu viia järelduseni, et lapse huvides on ühise hooldusõiguse säilitamine. Seda enam, et menetluses ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks isa meelehärm lapse välismaal viibimise osas. Lapse isa on korduvalt sedastanud, et tema jaoks on kõige olulisem lapsega suhtlemise võimaluse säilimine, mis ta arvab muutuvat raskemaks, kui tal ei ole lapse hooldusõigust (lk 45 pöördel). Eelneva osas selgitab ringkonnakohus, et kui kohus annab ainuhooldusõiguse täielikult ühele vanemale, on hooldusõiguseta vanemal jätkuvalt PKS § 143 lg 1 teise lause järgi on mitte ainult õigus, vaid ka kohustus lapsega isiklikult suhelda. Samuti on tal PKS § 145 lg 4 järgi üldjuhul ka lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamise õigus ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib.
Kuigi reeglina on lapse parimates huvides, kui tal on ka vanemate lahuselu korral kaks hooldusõiguslikku vanemat, ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegu tegu sellise juhtumiga. Last on aastaid välismaal kasvatanud tema ema, lapse isa hooldusõiguse teostamine lapse suhtes on piirdunud temaga aeg-ajalt Skype’i kaudu suhtlemisega. Emal on olemas kõik võimalused ja teadmised lapse kasvatamiseks ning tema eest hoolitsemiseks. Hooldusõigus peaks kuuluma vanemale üksnes niivõrd, kuivõrd see vanem tegelikult lapse kasvatamises osaleb. Lapse isa ei ole lapse eest hoolitsemises nüüdseks peaaegu seitse aastat osalenud ja seda on teinud lapse ema, kes elab lapsega koos. Eluliselt on usutav, et emal on oluliselt hõlpsam Mehhikos last hooldada, kui ta mitte ainult reaalselt ei ole lapse ainus hooldaja, vaid ka juriidiliselt. Seega ei ole lapse huvidega vastuolus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ja emale ainuhooldusõiguse üleandmine. Kuivõrd praegusel juhul esinevad kõik eeldused PKS § 137 alusel ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse emale üleandmiseks ning eelnev ei ole vastuolus lapse tahte ja tema huvidega, tuleb avaldus rahuldada. Maakohus rikkus asja lahendamisel ka menetlusõiguse normi, kui jättis menetlusse kaasamata eestkosteasutusena Sonda Vallavalitsuse vastavalt TsMS § 552 lg-s 2 sätestatule. Eelnevalt kirjeldatud puuduse kõrvaldas ringkonnakohus, küsides eestkosteasutuselt 08.06.2017 kirjaga arvamust nii avalduse kui määruskaebuse kohta. Vastuseks lapse isa 10.04.2017 vastuses avaldatud väitele, et ta ei rikkunud lapse hooldusõigust, kui ei maksnud lapsele elatist, sest lapse ema avaldas Skype’is, et ei vaja seda, selgitab ringkonnakohus järgmist. Alaealisel lapsel on õigus saada oma vanematelt ülalpidamist ja tema vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises (PKS § 100). Tegemist on lapse õigusega ja vanema kohustusega ning lapse teine vanem ei saa lapse õigust ise käsutada. Menetluskulude jaotus
10.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 3 muudab ringkonnakohus vajaduse korral menetluskulude jaotust, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane (TsMS § 172 lg 1). TsMS § 172 lg 3 kohaselt võib kohus hagita perekonnaasja menetluse kulud jätta täielikult või osaliselt riigi kanda. Ringkonnakohus jätab poolte maakohtus ja ringkonnakohus kantud menetluskulud poolte endi kanda, v.a alaealisele lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mille ringkonnakohus jätab Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.