Koonga valla (Koonga Vallavalitsuse kaudu) avaldus vanema hooldusõiguse peatamiseks ning alaealisele lapsele eestkostja määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 16.02.2017 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik TS määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: Koonga vald (Koonga Vallavalitsuse kaudu), esindaja vallavanem Mikk Pikkmets Puudutatud isik I: TS (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Anti Aasmaa Puudutatud isik II: MS (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX) Eestkosteasutus: Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu), esindaja Aika Kaukver
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Pärnu Maakohtu 16.02.2017 määrus jätta muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud TS riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. TS võib määruskaebuse esitada oma seadusliku esindaja kaasabita. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.02.11.2016 esitas Koonga vald (Koonga Vallavalitsuse kaudu) (avaldaja) Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus peatada MS (puudutatud isik II) hooldusõiguse poja TS (puudutatud isik I) suhtes kuni täisealiseks saamiseni ning määrata puudutatud isikule I eestkostja.
2.Avalduse kohaselt otsustati Pärnu Maakohtu 18.08.2003 otsusega tsiviilasjas nr 21104/2002 puudutatud isikult II võtta ära tema alaealised lapsed LS, ES ja puudutatud isik I ilma vanema õiguste äravõtmiseta. Puudutatud isiku I ema on surnud. Avaldaja paigutas alates 20.06.2013 lapsed asenduskoduteenusele SA XXX. Puudutatud isik I on rahvastikuregistri andmetel alates 08.12.2004 Pärnu linna elanik ja elab tänaseni XXX. Käesoleval ajal on puudutatud isik 17-aastane. Kevadel lõpetas puudutatud isik I XXX 9. klassi ja asus edasi õppima XXX. Avaldaja andmetel ei ole puudutatud isik II tänaseni lapse elu vastu huvi tundnud. Avaldaja on teostanud siiani eestkoste ülesandeid, kuid ametlikult ei ole avaldaja puudutatud isiku I eestkostja. Eestkoste seadmine lapse täisealiseks saamiseni on vajalik, et edaspidi saaks omavalitsus, millega laps on kõige enam seotud, otsustada lapse heaolu, turvalisuse ja hooldusküsimuste üle ning saaks tegeleda vajaminevate toimingutega pangas ja erinevates ametiasutustes. Avaldaja palus määrata lapse eestkostjaks lapse seisukohast kõige sobilikuma valla- või linnavalitsuse.
3.Puudutatud isikule I määratud esindaja oli seisukohal, et puudutatud isikult II tuleb hooldusõigused täielikult ära võtta ning määrata eestkostjaks avaldaja. Puudutatud isik I avaldas esindajale, et on XXX elatud aja jooksul kohtunud oma isaga mõned korrad. Viimati 2-3 aastat tagasi. Nad on põgusalt vestelnud. Puudutatud isik I arvas, et eestkostjana võiks jätkata avaldaja. Materiaalõiguslikult sarnaneb varasem lapse äravõtmine vanemalt vanema õiguste äravõtmiseta hooldusõiguse osalise piiramise, mitte aga hooldusõiguse peatamisega. Lapse isale jäi õigus lapsega suhelda, mis oleks aidanud tema ja lapse loomupäraseid lähedasi suhteid säilitada. Samas lapse isa seda ei kasutanud ning ta on lapsest võõrdunud. Käesoleva vaidluse asjaoludel ei ole hooldusõiguse peatamine võimalik. Antud juhul ei teosta vanem hooldusõigust seetõttu, et ta ei ole selleks võimeline ning seeläbi on laps temast eraldatud ja elab lastekülas, milline on temale sobilik elukeskkond.
4.Eestkosteasutus Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu) oli seisukohal, et tekkinud olukorras oleks põhjendatud piirata vanema hooldusõigust puudutatud isiku I isiku- ja
varahooldusõigust puudutavas, kuna vanem pole oma kohuseid täitnud. Lapse huvides tuleks eestkostjaks määrata avaldaja, kes on senini eestkostja ülesandeid täitnud.
5.23.01.2017 kohtuistungil kuulas kohus ära puudutatud isiku I ja eestkosteasutuste esindajad. Puudutatud isik I avaldas kohtule, et ta on nõus eestkoste seadmisega ja avaldaja eestkostjaks asumisega. Isaga ei ole puudutatud isik I suhelnud, viimati nägi teda 3-4 aastat tagasi. Isa ja poja vahelist suhet ei ole olnud. Eestkosteasutuste esindajad jäid istungil kirjalike seisukohtade juurde.
6.24.01.2017 kuulas kohus telefoni teel ära puudutatud isiku II. Puudutatud isik II on oma sõnade kohaselt väga haige ja majanduslikult vähekindlustatud inimene. Lapse isa ei olnud vastu, kui tema suhtes hooldusõigus peatatakse. Laps ise ei taha isa arvates temaga suhelda, kui laps seda sooviks, küllap ta suhtleks. Puudutatud isik II leidis, et avaldajat ei tohiks eestkostjaks seada, sest valla tegemiste tõttu on lapsed perest eemaldatud. Eestkostjaks sobiks kõige paremini puudutatud isiku I õde ES.
7.26.01.2017 kuulas kohus telefoni teel ära ES, kes avaldas kohtule nõusolekut puudutatud isiku I eestkostjaks hakkamiseks. 26.01.2017 telefoni vestlusel puudutatud isikuga I soovis ta eestkostjaks eelkõige avaldajat. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
8.Pärnu Maakohus rahuldas 16.02.2017 määrusega avalduse ning määras kuni puudutatud isiku I täisealiseks saamiseni tema eestkostjaks avaldaja. Maakohus peatas puudutatud isiku II hooldusõiguse puudutatud isiku I suhtes. Riigi õigusabi tasu ja kulud jättis maakohus riigi kanda ning menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
9.Tulenevalt perekonnaseaduse (PKS) § 171 lg-st 1 määratakse lapsele eestkostja, kui kummalgi tema vanemal ei ole esindusõigust. PKS § 140 lg 1 kohaselt peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. Hooldusõiguse peatamise korral ei saa vanem hooldusõigust (sh esindusõigust) teostada (PKS § 120 lg 1, § 140 lg 3). Puudutatud isik II ei ole pärast Pärnu Maakohtu 12.08.2003.a otsust puudutatud isiku I vastu huvi tundnud ega temaga suhelnud. Samas ei võetud nimetatud otsusega ära vanema õigusi ja formaalselt on need säilinud. Sel ajal kehtinud PKS ei võimaldanud lapsele eestkostjaks omavalitsust määrata, küll aga pidi PKS § 95 lg 5 järgi omavalitsus eestkosteasutusena kuni eestkostja määramiseni eestkostja kohuseid täitma. Sama kehtib ka praeguse PKS § 176 lg 1 järgi, kuid sama paragrahvi 2. lõige lubab määrata eestkostjaks ka omavalitsust, kui sobivat füüsilist või juriidilist isikut selleks ei leita. Selleks, et eestkostja määrata, peab lapse vanematel puuduma esindusõigus, kas läbi hooldusõiguse täieliku äravõtmise või peatamise. Puudutatud isik II on nõustunud sellega, et tema hooldusõigus peatatakse, sest ta ei ole võimeline ise last kasvatama ja tema eest hoolt kandma. Peamine takistus on isa halb tervislik seisund ja kauge vahemaa, sest isa elab Soomes ja lapse elukohaks on Pärnumaa. Puudutatud isiku II raskeid olusid ja tervislikku seisundit on ärakuulamisel selgitanud ka ES, kelle sõnade kohaselt ei suudaks puudutatud isik II puudutatud isiku I eest käesoleval ajal hoolitseda. Seega leidis kohus, et kuna lapse vanem hooldusõigust hetkel lapse suhtes reaalselt ei teosta, siis tuleb tema hooldusõigus peatada. Hooldusõiguse täielik äravõtmine oleks liiga karm meede, sest ei saa välistada, et lapse isa otsustab siiski tema kasvatamisega (või vähemalt asjaajamistega) tegelema hakata. Sellisel juhul peab vanem taotlema hooldusõiguse ennistamist PKS § 140 lg 2 alusel. Lapse suhtumine isasse ei väljenda kiindumust, kuid mõlemalt poolelt on avaldatud valmisolekut
suhtlemiseks, mistõttu võib kohtu hinnangul olla alust lootuseks, et isa ja poja vahelised suhted paranevad.
10.Lapsele määratud esindaja on avaldanud arvamust, et puudutatud isikult I tuleb täielikult hooldusõigused ära võtta. PKS § 135 lg 2 kohaselt võib hooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Kohus leidis, et ainuüksi 13 aastat tagasi toimunud sündmused ei kinnita lapse suhtes vanemast lähtuva ohu olemasolu. Lapse isa ei olnud võimeline enda väheste sotsiaalsete oskuste ja tervislike probleemide tõttu kõigi oma laste eest hoolitsema, mis viis 2003.a selleni, et lapsed eraldati perekonnast. Tuleb arvesse võtta, et käesolevaks ajaks on puudutatud isik I 17.-aastane, kes saab 17.11.2017 täisealiseks ja tal on välja kujunenud kindel elukorraldus. Avaldaja on puudutatud isiku I eest hoolitsemisega toime tulnud ja saaks seda edasi teha kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kui puudutatud isiku II tervislik seisund paraneb, siis oleks tal võimalus vanema hooldusõigust teostada (PKS § 140 lg 2). Puudutatud isik I saab ise otsustada, kas ta tahab oma isaga suhelda ja suhteid taastada.
11.Eelneva alusel rahuldas kohus avalduse ja peatas puudutatud isiku II vanema hooldusõiguse ning määras puudutatud isiku I eestkostjaks kuni tema täisealiseks saamiseni avaldaja. Puudutatud isiku I rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne omavalitsus on Pärnu linn, kuid kohus leidis, et antud juhul on mõistlik avaldajal jätkata eeskostjana, s.o juba varasemalt endale võetud kohustuste täitmisega. ES eestkostjaks hakkamine eeldaks temalt vajalikke võimeid ja varalist seisundit, mis lubaks selliseid kohustusi enda peale võtta (PKS § 174 lg 3). Antud juhul nähtub avaldaja 27.01.2017 vastusest, et ES on ise raskustes, mistõttu kohus ei nõustunud tema määramisega puudutatud isiku I eestkostjaks. Määruskaebus
12.25.02.2017 esitas puudutatud isik I esindaja kaudu Pärnu Maakohtu 16.02.2017 määruse peale määruskaebuse, millega palub maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus peatas puudutatud isiku II hooldusõiguse ning palus uue määrusega puudutatud isikult II puudutatud isiku I suhtes hooldusõigus täielikult ära võtta.
13.Puudutatud isik II ei ole pikki aastaid lapse suhtes hooldusõigust teostanud. Kõik lapse elukorraldust puudutavad kesksemad otsustused on teinud avaldaja eestkoste ülesandeid täites. Arvestades asjaoluga, et lapse ja isa suhted on pikki aastaid katkenud, ei ole põhjust lootuseks, et toetavad abinõud oleksid piisavad ohu ärahoidmiseks. Elukauge on lootus, et lapse isa oleks võimeline nõuetekohaselt lapse suhtes hooldusõigusi teostama, seda isegi juhul, kui tema tervislik seisund peaks paranema. Lapse isale jäi õigus lapsega suhelda, mis oleks aidanud tema ja lapse loomupäraseid lähedasi suhteid säilitada. Samuti oli tal õigus teha vanemaõigusi puudutavaid otsuseid, kuid ta ei ole vähemalgi määral isegi huvitunud millised otsustused lapse suhtes eestkoste ülesandeid täitev kohalik omavalitsus teinud on. Lapse isa on lapsest võõrdunud. Tema kontaktid lapsega on olnud episoodilist ja formaalset laadi. Eelduslikult elavad lapsed ja vanemad koos. Käesoleval juhul ei vastaks puudutatud isiku I huvidele see, kui ta peaks hakkama elama oma isaga, kuna nad on võõrdunud, s.o see ohustaks lapse vaimset ja hingelist heaolu. Kohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei ole puudutatud isik II ka käesoleval ajal suuteline täitma oma kohustusi. Nõustuda ei saa kohtu käsitlusega, et lapse ja isa eraldi elamine on põhjustatud üksnes isa tervislikust seisundist. Laste eraldamine toimus 2003.a seetõttu, et lapsed olid jäetud hooletusse. Hilisemalt ei ole vanem esitanud kohtule avaldust laste eraldamise lõpetamiseks ega esitanud ka käesolevas menetluses ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks võimeline lapsega koos elades
nõuetekohaselt hooldusõigusi täitma. Sellises olukorras peab ennekõike lapsevanem tõendama, et ei esine enam 2003.a olnud asjaolusid, mis tingisid lapse temast eraldamise. Puudutatud isiku II ärakuulamisel antud selgitused ei veena vähimalgi määral, et käesolevaks ajaks oleks nimetatud olukord muutunud. Hooldusõiguse peatamine on ennekõike ajutine abinõu selleks ajaks, kui hooldusõiguslik lapsevanem ei saa ise hooldusõigust teostada, kuigi ta oleks selleks võimeline. Käesoleval juhtumil ei teosta lapsevanem hooldusõigusi ise vahetult seetõttu, et ta ei ole selleks võimeline ning seeläbi on laps temast eraldatud ja elab lastekülas, milline on temale sobilik elukeskkond. Maakohus on hooldusõiguse peatamise eeldusi tõlgendanud põhjendamatult laialt. Vastused määruskaebusele
14.Avaldaja oli nõus määruskaebuse esitaja seisukohaga, et puudutatud isikult II tuleb hooldusõigus puudutatud isiku I suhtes täielikult ära võtta. Lapse isa on tänaseks lapsest võõrdunud. 01.03.2017 telefonivestlusel arvas puudutatud isik I, et parem oleks hooldusõigus tema isalt täielikult ära võtta, kuna ta arvab, et ei hakka edaspidi isaga suhtlema ega koos elama, omavahel on nad jäänud võõrasteks inimesteks.
15.Eestkosteasutus Pärnu Linn (Pärnu Vallavalitsuse kaudu) nõustus määruskaebuse esitajaga selles, et hooldusõiguse peatamine ei ole asjakohane ning leidis, et asjaolusid arvestades tuleks vanema hooldusõigust puudutatud isiku I osas piirata.
16.Puudutatud isik II määruskaebusele ei vastanud. Edasine menetluse käik
17.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
19.TsMS § 651 ja § 659 alusel kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Puudutatud isik I on vaidlustanud maakohtu määruse osas, milles maakohus peatas puudutatud isiku II hooldusõiguse ning ta leiab, et maakohus oleks pidanud puudutatud isikult II puudutatud isiku I suhtes hooldusõiguse täielikult ära võtma. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles puudutatud isiku I eestkostjaks määrati avaldaja.
20.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust hooldusõiguse peatamise osas tühistada. PKS § 140 lg 1 järgi peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. PKS § 140 lg 3 tulenevalt säilib vanemal hooldusõiguse peatamise korral küll hooldusõigus, kuid tal ei ole õigust seda teostada ning tema asemel peab keegi teine lapse õigusi ja huve kaitsma. Maakohus on puudutatud isiku II hooldusõiguse peatamise üle otsustamisel võtnud arvesse, et puudutatud isik II ei teosta lapse hooldusõigust, sest ta elab Soomes ning tema tervislik seisund ei ole hea. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et nimetatud asjaolud võivad PKS §-st 140 tulenevalt olla hooldusõiguse peatamise aluseks.
21.Seoses hooldusõiguse äravõtmisega märgib kolleegium, et käesoleval juhul esitas avaldaja maakohtule avalduse hooldusõiguse peatamiseks, mitte äravõtmiseks. Lisaks on vanemalt lapse suhtes hooldusõiguse täielik äravõtmine äärmuslik meede. PKS § 135 lg 2 kohaselt võib kohus hooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Avaldaja ja puudutatud isik I ei ole toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et olukorras, kus vanem elaks Eestis ning tema tervislik seisund oleks hea, oleks ilmne, et teistest abinõudest ei piisaks. Maakohus on õigesti leidnud, et 2003.a puudutatud isiku I vanemast eraldamise aluseks olnud asjaolud ei ole käesoleval ajal hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks piisavad. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole määruskaebuses esile toodud selliseid asjaolusid, millest nähtuks, et vanema hooldusõiguse peatamine seaks ohtu lapse huvid. Nii vanema hooldusõiguse peatamise kui hooldusõiguse täieliku äravõtmise tagajärjeks on see, et vanem ei saa lapse suhtes hooldusõigust teostada ning PKS § 171 lg 1 järgi on täidetud tingimused lapsele eestkostja määramiseks. Seega on lapse huvid kaitstud ka olukorras, kus vanema hooldusõigus on peatatud. Samuti tuleb võtta arvesse, et laps saab 17.11.2017 täisealiseks, seega on suhete reguleerimine vajalik lühikeseks ajaks.
22.TsMS § 171 lg 1 järgi kannab kaebuse rahuldamata jätmise korral menetluskulud kaebuse esitaja. Hagita menetluses kannab menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi isik, kelle huvides lahend tehakse, või kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Muuhulgas võib kohus TsMS § 172 lg 3 teise lause järgi jätta hagita perekonnaasja menetluskulud täielikult või osaliselt riigi kanda. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud on kohtuasja olemust arvestades põhjendatud jätta menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud puudutatud isiku I riigi õigusabi tasu ja kulud, mille kohus jätab TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.