Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
23.11.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-11917
Tsiviilasi
MBA hagi TŽ vastu abielu lahutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.10.2016 määrus hagi läbi vaatamata jätmiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MBA määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja MBA (sünd XX.XX.XXXX), esindaja v/adv Keijo Lindeberg
lepinguline
Kostja TŽ (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 11.10.2016 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jätta kaebuse esitaja kanda. Vastustajal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
4.Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest. Selgitused Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi
taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja maakohtu määrus
1.06.08.2016 esitas hageja Harju Maakohtusse hagi kostja vastu abielu lahutamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 18.04.2012 Iirimaal, kooselu lõppes 2015.a alguses, hageja elab Iirimaal ja kostja elab Eestis.
2.Maakohtul ei õnnestunud hagiavalduses märgitud aadressil XXX, Tallinnas menetlusdokumente koostajale isiklikult kätte toimetada. Menetlusdokumendid võttis vastu kostja ema. 07.10.2016 vastuses kinnitas kostja, et tema elukoht on Eesti Vabariigis ning rahvastikuregistri andmed on ebaõiged. Kostja nõustus abielu lahutamisega.
3.11.10.2016 määrusega jättis Harju Maakohus hagi läbi vaatamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lõike 1 punktile 13. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi määratakse, millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS-is rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti mh Euroopa Nõukogu määruses (EÜ) nr 2201/2003 (TsMS § 70 lõige 1, lõike 4 punkt 2). Kui vaidlus hõlmab rohkem kui ühte liikmesriiki, reguleerib abielulahutuse asjade kohtualluvust Euroopa Nõukogu 27.11.2003 määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega. Euroopa Kohus on leidnud, et kuivõrd määrus nr 2201/2003 on osa liidu õigusest, on see ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Lisaks on see ülimuslik ka suurema osa rahvusvaheliste konventsioonide ees, mis käsitlevad valdkondi, mida see määrus reguleerib, vastavalt määruse artiklites 59-63 esitatud tingimustele (Euroopa Kohtu 15.07.2010 otsus kohtuasjas nr C 256/09 punkt 69). Järelikult tuleb kohtualluvuse määramisel lähtuda määrusest nr 2201/2003.
4.Määruse nr 2201/2003 artikli 3 punkti 1a) kohaselt on abielulahutusega seotud asjad selle liikmesriigi kohtu alluvuses, kelle territooriumil on abikaasade alaline elukoht või oli abikaasade viimane alaline elukoht, kui üks neist veel elab seal, või on kostja alaline elukoht või on hageja alaline elukoht, kui ta on seal elanud vähemalt aasta vahetult enne taotluse esitamist, või on hageja alaline elukoht, kui ta on seal elanud vähemalt kuus kuud vahetult enne taotluse esitamist ja on kõnealuse liikmesriigi kodanik või, Ühendkuningriigi ja Iirimaa puhul, kui seal on tema alaline asukoht. Määruse artikli 3 punkti 1b) kohaselt on abielulahutusega seotud asjad selle liikmesriigi kohtu alluvuses, kelle kodanikud mõlemad abikaasad on või, Ühendkuningriigi ja Iirimaa puhul, kus on mõlema abikaasa alaline asukoht.
5.Kohus tuvastas, et rahvastikuregistri andmetel elas kostja enne Iirimaale elama asumist Eestis Tallinnas XXX. Maksu-ja Tolliameti andmetel on kostja saanud viimati Eesti Vabariigis maksustatud tulu juunis 2011. Kostjal on Eesti kodakondsus. Poolte abielu sõlmiti 18.04.2012 Iirimaal. Kostja elas perioodil 18.04.2012-10.06.2015 Iirimaal, XXX. Alates 11.06.2015 on rahvastikuregistri andmetel kostja registreeritud elukoht Rootsis, XXX. Rahvastikuregistris on kostja telefoninumber Rootsi suunakoodiga (+46). Koos kostjaga elab samal aadressil Rootsis ka kostja poeg AM. Kostja elukohaks märgitud aadressil XXX, Tallinnas kostjale menetlusdokumente isiklikult kätte toimetada ei õnnestunud.
6.Kohus leidis, et vaatamata kostja väidetele ei viita miski sellele, et kostja tegelik elukoht oleks Eesti Vabariigis. Samas viitab eeltoodu kogumis, so registriandmed, telefoninumber, alaealise lapse elukoht, maksustatud tulu puudumine Eestis ja väidetud aadressil menetlusdokumentide isiklik kättetoimetamise võimatus, sellele, et kostja tegelik elukoht on Rootsis. Kuna hageja elab endiselt Iirimaal ja kostja alaline elukoht on Rootsis, mitte Eestis, allub käesolev abielu lahutuse asi kas Iirimaa kohtule määruse artikli 3 punkti 1a) teise taande alusel või Rootsi kohtule artikli 3 punkti 1a) kolmanda taande alusel. Määruse artikli 6 (artiklite 3, 4 ja 5 kohane erandlik kohtualluvus) kohaselt võib abikaasat, kelle alaline elukoht asub liikmesriigi territooriumil, või Ühendkuningriigi ja Iirimaa puhul, kelle alaline asukoht on ühes viimati nimetatud liikmesriikidest, teises liikmesriigis kohtusse kaevata üksnes kooskõlas artiklitega 3, 4 ja 5. Eeltoodud kohtualluvuse erandlikkust silmas pidades, võib kostjat, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teises liikmesriigis kohtusse kaevata üksnes nimetatud artiklite alusel. Selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Järelikult ei saa kostja vastu abielu lahutuse hagi esitada Eesti kohtule.
7.Määruse nr 2201/2003 artiklist 17 tuleneb, et kui liikmesriigi kohtule esitatud hagi käsitleb asja, mis käesoleva määruse kohaselt ei ole tema alluvuses, ning mis on selle määruse põhjal mõne teise liikmesriigi kohtu alluvuses, peab ta omal algatusel teatama, et asi ei allu sellele kohtule. Kohus viitas TsMS § 75 lõikele 2. Kuna asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule, ei ole kohus pädev asja lahendama ning jättis hagi läbi vaatamata.
8.Menetluskulud jäid TsMS § 164 lõike 1 alusel poolte endi kanda. Määruskaebus
9.13.10.2016 esitatud määruskaebuses palub hageja maakohtu määruse tühistada ja jätkata tsiviilasja menetlust kirjalikus menetluses ning lahutada poolte abielu.
10.Maakohus on rikkunud menetlusõigust, jättes hagi läbi vaatamata enne, kui kohtuistungil määratud tähtaeg 13.10.2016 täiendavate selgituste andmiseks möödus. Seetõttu esitas hageja vastavad selgitused määruskaebuses. Hageja hinnangul ei ole Euroopa Nõukogu määruses nr 2201/2003 kasutatud sõnapaari „habitual residence“ eestikeelne tõlge „alaline elukoht“ piisavalt täpne ning pigem suudaks määruse mõtet edasi anda termin „harilik viibimiskoht“. Mõiste sisustamisel ei saa lähtuda siseriiklikust õigusest. Kellelgi ei ole keelatud omada mitut harilikku viibimiskohta, sh mitmes riigis samal ajal (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-13-16). Seega ei ole kostjal keelatud omada viibimiskohta nii Rootsis kui Eestis. See, kui isik ei tee rahvastikuregistrisse vastavat kannet, ei muuda fakti olematuks. Samuti ei saa eeldada, et kui isik tuleb paarikuisele külaskäigule ema juurde, muudaks ta kohe ka rahvastikuregistri kannet vastavalt konkreetsele riigile. Kuna Euroopa Liidu piires kehtib Schengeni ruum, jääb hagejale selgusetuks, kuidas oleks tal võimalik kohtule veenvalt tõendada, et kostja viibimiskoht on mh ka Eesti. Asjaolu, et kohtul ei õnnestunud XXX, Tallinnas aadressile isiklikult kostjale dokumente kätte toimetada, ei tähenda, et kostja seal üldse ei käiks. Hagejale teadaolevalt on kostja üheks elukohaks jätkuvalt Eesti.
11.Kostja on Eesti Vabariigi kodanik ning omab tugevat sidet Eesti kui riigi ning kodumaaga ja käib siin vastavalt oma soovile. Seetõttu soovib kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ka kostja ise, et hagi lahutataks Eesti kohtu poolt. Isegi, kui kostja koliks püsivalt Eestisse mingiks ajaperioodiks, puudub hageja hinnangul mõistlik viis kostjal
oma Eestiga seotust tõendada pelgalt rahvastikuregistri kande muutmisega. Asjakohatud on kohtu viited nagu oleks alalise elukoha otsustamisel oluline Eestist saadav maksustatav tulu, rahvastikuregistris registreeritud elukoht, Rootsi telefoninumber või asjaolu, et kostjaga koos elab tema poeg. Rahvastikuregistri puhul on tegemist deklaratiivse registriga. Määrus ei sätesta, et „habitual residence“ terminit seostatakse vaid rahvastikuregistri kandega.
12.Seoses maakohtu korraldusega pöördus hageja kostja poole, kes saatis 10.10.2016 hagejale menetlusdokumendi, mille kohaselt elab kostja praegu Eestis. Kokkuvõttes on poolte ühine tahe, et abielu lahutataks Eestis. Eestis abielu lahutamine on ka võimalik, kuna kostja deklareerib avalikult, et tema harilik viibimiskoht on praegusel ajal mh Eesti. Vastustaja seisukoht
13.Kostja toetab määruskaebust, palub see rahuldada ja jätkata tsiviilasja menetlemist. Menetluse edasine käik
14.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
15.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu määruse tühistamiseks alused puuduvad ja hageja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 662 lõike 3 alusel võtab kolleegium määruskaebuse lahendamisel arvesse ka kostja täiendava vastuse, mille ta esitas peale maakohtu määrust (t lk 49-50).
16.Maakohus tugines asjakohaselt rahvusvahelise kohtualluvuse määramiseks abielulahutuse asjas EÜ määrusele nr 2201/2003. Arvestades, et hagejal puudub mistahes side Eesti Vabariigiga (enda seotusele Eestiga hageja ei tugine), võiks tsiviilasjast nähtuvatel elulistel asjaoludel asja allumise otsustamisel kõne alla tulla nimetatud määruse artikli 3 punkt 1a) alternatiivid, et Eesti Vabariik on kostja alaliseks elukohaks või abikaasade ühistaotluse puhul on Eesti Vabariik ühe abikaasa alaliseks elukohaks. Kohtualluvuse kokkulepped sellise riigi kohtus abielu lahutamiseks, millega eelnevalt esiltoodud seos vähemalt ühel abikaasadest puudub, ei ole EÜ määruse nr 2201/2003 kohaselt lubatud.
17.Iseenesest asjakohane on kaebuse esitaja väide EÜ määruses nr 2201/2003 sisalduva termini „habitual residence“ tõlke eesti keelde mõningase ebatäpsuse kohta ning et põhjendatud oleks pigem kasutada sõnapaari „tavaline viibimiskoht“. Samas maakohtu määrust nimetatud asjaolu ebaõigeks ei muuda. Ka isiku tavaline viibimiskoht tuleb kohtul tuvastada faktiliste asjaolude kogumi alusel, millised hageja (ja kostja) on kohtu ette toonud. Nimetatud asjaolu selgitas maakohus hageja lepingulisele esindajale ka 06.10.2016 kohtuistungil (protokoll t lk 34). Seejuures ei ole määrava tähtsusega kostja kinnitus enda alalise elukoha kohta, vaid faktilised asjaolud, millega see väide on põhistatud. Kohtu järeldused abikaasa hariliku viibimiskoha kohta on õiguslikku laadi ja TsMS § 436 lõike 7 kohaselt ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 235 kohaselt on väite põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks.
18.Kolleegium nõustub maakohtuga, et poolte esitatud faktilised asjaolud ei anna kogumis alust tuvastada Eesti Vabariiki kostja hariliku viibimiskohana. Asjakohased
ei ole seejuures kaebuse esitaja väited, nagu oleks maakohus arvestanud vaid rahvastikuregistri kannet või seda, et hagiavalduses näidatud aadressil ei võtnud kostja isiklikult menetlusdokumente vastu. Samuti on õige kaebuse esitaja seisukoht, et kostjal ei ole keelatud omada viibimiskohta nii Rootsis kui Eestis. Küll aga ei toonud hageja ega kostja kohtu ette selliseid faktilisi asjaolusid, millised annaksid aluse tuvastada kostja ja Eesti Vabariigi vahel sellist õiguslikku sidet, et Eestit saaks tuvastada kostja hariliku viibimiskohana EÜ määruse nr 2201/2003 mõttes. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja on Eesti Vabariigi kodanik. Samuti tõi hageja hagiavalduses esile kostja elukohana Tallinna aadressi. Määruskaebuses tõi hageja esile, et kostja aadressiks antud korteriomandis elab tema ema, kellel kostja aeg-ajalt külas käib. Muid sidemeid kostja ja Eesti vahel ei ole hageja ega kostja väitnud. Kui nimetatud asjaoludele lisada maakohtu poolt tuvastatud asjaolud – kostjal puudub alates aastast 2011 Eestis maksustatav tulu, rahvastikuregistris on elukohana registreeritud Rootsi Kuningriik, kus elab ka kostja poeg ja samast nähtub Rootsi suunakoodiga kostja telefoninumber – siis jõudis maakohus asjakohasele järeldusele, et vähemalt praegusel ajal ei ole võimalik tuvastada Eestit kostja hariliku viibimiskohana (alalise elukohana).
19.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta määruskaebuse esitaja ja vastustaja väited seoses kirjaliku menetlusega, sest need ei oma rahvusvahelise kohtualluvuse seisukohalt tähtsust.
20.Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel kaebuse esitaja kanda. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.