Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): IL (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aleksei Smelov Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): PL (isikukood
XXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Arina Liskmann-Getsu
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 11.01.2016 otsus ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
2.Rahuldada PL apellatsioonkaebus.
3.Menetluskulud jaotatakse asja uuel lahendamisel.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega
kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja hageja nõue
1.30.07.2014 esitas IL Harju Maakohtule hagi PL vastu ühisvara jagamiseks. 26.01.2015 hageja täpsustas oma hagiavaldust.
2.Hagi kohaselt sõlmiti poolte abielu 24.05.1995. Abielu lahutati Harju Maakohtu 31.03.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-1226. Abielu kestel soetasid abikaasad järgmise vara: korteriomand aadressil XXX, Tallinn (turuväärtus 71 200 eurot), elamumaa aadressil XXX, Maardu linn (turuväärtus 45 000 eurot) ja korteriomand aadressil XXX, Tallinn (turuväärtus 58 000 eurot). Tegemist on ühisvaraga, mida hageja soovib jagada.
3.Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, et XXX kinnistu ei kuulu poolte ühisvara hulka. Esiteks ei ole tõendatud, et raha, mis saadi korteri XXX Tallinnas müügist, kasutati XXX suvila ostmiseks. Korteri müük toimus 09.10.1996, suvila ost aga 09.06.1997, s.o 8 kuud hiljem. Teiseks ostis kostja 09.06.1997 ainult ehitised ja rajatised, s.o vallaasjad (09.06.1997 ostu-müügilepingu p.1). Maa suvila juurde erastati 08.10.1998. Selles osas on Riigikohus korduvalt asunud seisukohale, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (RKTKo 3-2-1-77-07 p 11, 3-2-1-164-05 ja 3-2-1-14-04). Lisaks nähtub Maardu Linnavalitsuse korraldusest, et erastatava maaüksuse maksustamishind oli 45 945 krooni, kuid erastatava maa ettemaksu tasumise teatise kohaselt tasuti 22 973 krooni. Hageja leiab, et kostja esitatud dokumentidega pole tõendatud, et ta omandas kogu kinnistu oma lahusvara arvel.
4.Hageja palus jagada ühisvara selliselt, et jätta XXX korteriomand ja XXX kinnistu kostja omandisse ja XXX korteriomand hageja omandisse ning kohustada kostjat maksma enam saadud vara arvel hagejale rahalist hüvitist 29 100 eurot.
5.Kui kohus peaks jõudma järeldusele, et XXX kinnistu kuulub kostja ainuomandisse sel põhjusel, et nimetatud vara on soetatud kostja lahusvara arvel, siis analoogselt võib kõrvale kalduda ühisvara jagamisel poolte võrdsuse põhimõttest ning jätta XXX korteriomand hageja ainuomandisse. Nimetatud korteriomand on soetatud hageja lahusvara arvelt. Hageja selgitas, et vallasasjana omandatud korteri aadressil XXX Tallinnas erastas hageja enne abielu sõlmimist. 01.11.2002 müüs hageja selle 350 000 krooni eest. 11.11.2002, s.o 10 päeva hiljem, soetas hageja XXX korteriomandi 334 000 krooni eest. Seega ostis hageja XXX korteriomandi XXX korteriomandi müügist saadud raha eest. Järelikult on alus kohaldada enne 2010. aastat kehtinud PKS § 19 lg 2, kalduda kõrvale ühisvara jagamisel poolte võrdsuse põhimõttest ning jätta XXX korteriomand hageja ainuomandisse. Sellisel juhul palub hageja jätta XXX korteriomand ja XXX kinnistu kostja omandisse ning mõista kostjalt hageja kasuks välja enam saadud vara arvel rahaline hüvitis 35 600 eurot.
6.Hageja kahtles kostja esitatud laenulepingu ja selle tõlke ehtsuses, sest esialgses vastuses kostja nõustus hagejaga, et XXX korter kuulub abikaasade ühisvara koosseisu ning puudub põhjus poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Varem ei ole kostja ka maininud võlakirja. Laenuleping ja võlakiri on koostatud tagantjärgi. Juhul, kui laenuleping osutub ehtsaks, kuulub XXX korteriomand igal juhul poolte ühisvarasse, kuna korteriomand
soetati abielu kestel ning perekonna huvides, hoolimata faktist, et laenuleping sõlmiti enne poolte abiellumist.
7.14.04.2015 avalduses hageja lisas, et ühisvaraks on ka sõiduauto LADA reg. nr XXX XXX turuhinnaga 2 000 eurot. Sõidukit kasutab kostja ning hageja ei ole sellest sõidukist huvitatud. Hageja palub jätta sõiduauto LADA reg. nr XXX XXX kostja omandisse ning mõista kostjalt välja hageja kasuks rahalise hüvitise 1 000 eurot. 21.04.2015 kohtuistungil loobus hageja sellest nõudest. Kostja vastuväited
8.Kostja esialgses vastuses hagile tunnistas hagi osaliselt nii ühisvara kooseisu kui ka selle jagamise osas. Kostja nõustus hagejaga, et korteriomandid kuuluvad poolte ühisvara hulka ja need tuleb jagada selliselt, et XXX korteriomand jätta kostja ainuomandisse ja XXX korteriomand jätta hageja ainuomandisse. Kostja leidis, et elamumaa aadressil XXX Maardu linnas kuulub kostja lahusvara hulka. Hilisemates seisukohtades kostja väitis, et ka XXX korter kuulub kostja lahusvara hulka. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda.
9.Kostja põhjendas, et 07.03.1978 (s.o enne hagejaga 24.05.1995 abielu sõlmimist) eraldati kostjale Tallinna Linna TSN TK elamispinna arvestuse ja jaotamise osakonna poolt välja antud orderi nr 1082 alusel kahetoaline korter aadressil XXX Tallinnas. Kostja erastas korteri enne abielu sõlmimist. 09.10.1996 müüs kostja temale kuuluva XXX korteriomandi 60 000 Eesti krooni eest. 09.06.1997 soetas kostja suvila aadressil XXX Maardus 60 000 Eesti krooni eest. Kostja ostis suvila lahusvaraks olnud XXX korteri müügist saadud raha eest. Kuna korteri müügist saadi sularaha, ei ole raha liikumine kajastatud pangadokumentides. Vallasasjana ostetud suvila erastati 08.10.1998 Maardu Linnavalitsuse korraldusega nr 1324 kostja nimele. Kostja esitas Maardu Linnavalitsuse ostueesõigusega erastatava maa ettemaksu tasumise 13.07.1998 teatise, millest nähtub, et ettemaksu EVP-des tasujaks on kostja. Kohaldada tuleks enne 2010. aastat kehtinud PKS § 19 lg 2, kalduda kõrvale ühisvara jagamisel poolte võrdsuse põhimõttest ning jätta kinnistu aadressil XXX kostja ainuomandisse.
10.Juhul, kui kohus leiab, et XXX kinnistu kuulus ühisvara hulka, siis tuleb abikaasade osade võrdusest kõrvale kalduda ja kohaldada PKS redaktsiooni, mis kehtis 1999. aastal (PKS § 19 lg 1, lg 2 p 3). Sellest tulenevalt tuleb poolte ühisvara jagamisel arvestada asjaoluga, et XXX kinnistu soetati ühe abikaasa lahusvaraks olnud EVP kasutamisega. Seega tuleb XXX kinnistu jätta kostja ainuomandisse.
11.XXX korteriomandi osas kostja selgitas, et korteri müügileping sõlmiti 31.07.1996 küll poolte abielu ajal, kuid korter soetati kostja lahusvara arvel. Vahetult enne abielu sõlmimist 06.05.1995 sõlmis kostja JR-ga laenulepingu 70 000 krooni saamiseks. Kostja võttis laenu XXX korteri ostmiseks ja see ei ole võetud perekonna huvides, sest laen võeti enne abielu sõlmimist. Kostja tagastas laenu JR-le 11.09.1996 enda isiklikest vahenditest. Hageja laenu tagastamises ei osalenud. Vastavalt 06.05.1995 sõlmitud laenulepingule kostja kinnitas, et laenu tagamiseks on temal Kiievi Hoiupangas 2 hoiuarvet, ühel arvel 6073 rubla ja teisel 11 000 rubla. Laenu tagastamist on kinnitanud laenuandja JR oma allkirjaga võlakirjal 11.09.1996. Arvestades ülaltoodut, on kostja seisukohal, et XXX korteriomand on samuti omandatud kostja lahusvara arvel. Juhul kui kohus leiab, et XXX korteriomand kuulub ühisvara hulka, siis tuleb abikaasade osade võrdusest kõrvale kalduda ja kohaldada 1996. aasta redaktsiooni PKS § 19 lg 2 p 3 ja arvestada, et XXX korteriomand omandati enne
abielu sõlmimist kostja rahaliste vahendite arvel. Seega XXX korteriomandi mõttelisest osast tuleb kostja osaks lugeda 99/100 ja hageja osaks 1/100.
12.Hageja väidete osas XXX korteri kuulumisest hageja lahusvara hulka kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud, et XXX korteri müügist saadud raha kasutati XXX korteri ostmiseks. Asjaolu, et korter oli ostetud 10 päeva pärast eelmist korteri võõrandamist, et anna veel alust arvata, et tegemist on samade rahaliste vahenditega. Seega on kostja seisukohal, et XXX korter kuulub poolte ühisvara hulka, mida tuleb jagada võrdselt. Samas kostja märkis, et alternatiivselt on temal võimalik nõustuda hageja esitatud alternatiivse nõudega ning kõrvale kalduda poolte võrdsuse põhimõttest analoogselt XXX kinnistu ja XXX korteriomandi puhul.
13.Sõiduauto LADA reg. nr XXX XXX osas kostja märkis, et see on omandatud aprillis 2004. aastal, seega pärast poolte abieluliste suhete lõppemist. Kostja ei nõustu hageja väitega, et sõiduk kuulub poolte ühisvara hulka. Maakohtu otsuse põhjendused
14.Harju Maakohus rahuldas 11.01.2016 otsusega hagi. Kohus luges poolte ühisvaraks XXX korteri turuhinnaga 58 000 eurot, XXX korteri turuhinnaga 71 200 eurot, XXX kinnistu turuhinnaga 40 000 eurot ja sõiduauto LADA reg. nr XXX XXX turuhinnaga 2 000 eurot. Maakohus lõpetas poolte ühisomandi, jättis hageja omandisse XXX korteri, kostja omandisse XXX korteri, XXX kinnistu ja sõiduauto LADA ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja enam saadud vara arvel rahalise hüvitise 27 600 eurot.
15.Maakohus põhjendas, et pooled ei vaidle selle üle, et sõiduautot LADA reg. nr XXX XXX kasutab kostja ja hageja ei ole sõidukist huvitatud, mistõttu tuleks sõiduauto jätta kostja omandisse ja mõista kostjalt välja hageja kasuks enam saadud vara arvel rahalise hüvitise 1 000 eurot. 01.12.2015 kohtuistungil hageja loobus sõiduautost. Samuti ei vaidle pooled 3 kinnistu jagamise vajalikkuse osas. Pooled vaidlevad ühisvara jagamise viisi osas.
16.Kohaldatava õiguse osas kohus põhjendas, et ühisvara jagamiseks tuleb käesoleval juhul kohaldada Eesti õigust, milles puudub pooltel vaidlus. Riigikohus märkis tsiviilasjas nr 32-1-36-11, et 01.07.2010 jõustunud PKS § 210 lg 1 järgi laieneb see seadus üldjuhul kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, ja alates 01.07.2010 kohaldatakse abikaasade varalistele suhetele PKS § 211 järgi kehtivas perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut, kui abikaasad ei ole abieluvaralepingus enne 01.07.2010 teisiti kokku leppinud. Samas asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2010, tuleb PKS § 210 lg 2 järgi kohaldada asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui muudest rakendussätetest ei tulene teisiti. Seega enne 01.07.2010 tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel ja alates 01.07.2010 abikaasade varasuhtes tekkivatele asjaoludele ja tehtavatele toimingutele tuleb kohaldada kehtivas perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut. PKS § 211 sätestab, et kui enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasade vahelistele varalistele suhetele alates käesoleva seaduse jõustumisest käesolevas seaduses varaühisuse kohta sätestatut.
17.Pooled ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Seega kohaldatakse ühisvara jagamisel kehtiva PKS-i norme. Alusetu on kostja väide, et kohus võib PKS § 19 lg 2 p 3 järgi kõrvale
kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel, sest säte on võetud kehtetust perekonnaseaduse redaktsioonist. Ühisvara jagamisel tuleb lähtuda PKS § 37 lg-st 3 ning asjaõigusseaduse §-st 77.
18.24.05.1995 oli hageja ja kostja vahel sõlmitud abielu. 31.03.2014 oli abielu lahutatud Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-14-1226 (kd I tl 6-7). Abielu kestel oli soetatud järgmine vara: korteriomand XXX Tallinnas (kd I tl 9), elamumaa XXX Maardu linnas (kd I tl 8) ja korteriomand XXX Tallinnas (kd I tl 10). Vaidlust ei ole abikaasade ühisvara jagamise viisi osas, et jätta hageja omandisse korteriomand XXX turuhinnaga 58 000 eurot, jätta kostja omandisse korteriomand XXX turuhinnaga 71 200 eurot ja jätta kostja omandisse elamumaa XXX turuhinnaga 45 000 eurot.
19.PKS § 25 kohaselt varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. PKS § 14 lg 1 (enne 01.07.2010 kehtinud PKS redaktsioon) kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Vastavalt Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1- 42-13 ja nr 3-2-1-36-11 tuleb varaeseme kuulumine ühisvara hulka kindlaks teha vara omandamise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Maakohus leidis, et kuna kõik hagis nimetatud 3 kinnistut omandati kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt poolte abielu kestel, siis on enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 redaktsiooni kohaselt tegemist poolte ühisvaraga.
20.PKS § 37 lg 3 kohaselt ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete järgi võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 77 lg 1 kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. AÕS § 77 lg 2 sätestab, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Eseme kuulumine ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha vastavalt omandamise ajal kehtinud seadusele. Kohus peab otsuse tegemisel kaaluma mõlema osapoole huve ning lähtuma õiglusest. Kui kohus otsustab AÕS § 77 lg 2 kohaselt lõpetada kaasomandi, asendab kohtuotsus kaasomanike tahteavaldusi asja müümiseks.
21.Kohus leidis, et kostja esitatud dokumentidest nähtub, et Maardu Linnavalitsuse korraldusega tehti võimalikuks kostjale maa erastamine ning erastatava maaüksuse maksustamishind oli 45 945 krooni, kuid ettemaksu tasumise teatisest nähtub, et maksti vaid 22 973 krooni. Kohtu arvates kostja esitatud dokumentidega pole piisavalt tõendatud, et ta täiel määral omandas kinnisomandi oma lahusvara arvelt. Lisaks sellele erastas kostja maa abielu kestel, mistõttu kuulub kinnistu XXX poolte ühisvara koosseisu.
22.Ühisvara koosseisu määramisel tuleb kohaldada vara soetamise ajal kehtinud seadust. XXX kinnistu soetamise ajal 09.06.1997 kehtis PKS § 14 lg 1, mille kohaselt on abikaasade ühisvara abielu kestel abikaasade omandatud vara. Ühisvara koosseisu hindamisel ei oma tähtsust, kelle lahusvara arvel vara soetati. Ühisvara koosseisu määrab vaid see, kas vara soetati abielu ajal. Kuna abielu sõlmiti 24.05.1995, võib järeldada, et elamumaa aadressil XXX kuulub ühisvara hulka. Teiste kahe kinnisomandi ühisvarasse kuuluvuse üle vaidlus puudub.
23.Kuna vastavalt kehtivale seadusandlusele jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades (kui ei ole kokku lepitud teisiti) ning arvestades, et hageja omandisse jääb vara XXX korter turuväärtusega 58 000 eurot (ekspertiisiakt 2278/1014AS), aga kostja omandisse jääb XXX korter maksumusega 71 200 eurot (ekspertiisiakt nr 9145/14) ja XXX kinnistu 40 000 eurot (kd I tl 29) ning sõiduauto 2 000 eurot, siis peab kostja hüvitama hagejale enamsaadud vara arvel 27 600 eurot (55 200:2).
24.Maakohus põhjendas, et kuna käesolevas asjas hagi kuulub rahuldamisele, puudub kohtul vajadus käsitleda alternatiivset nõuet eraldi, sest kohtu lahendi põhjendavas osas on välja toodud, millist PKS redaktsiooni kohus kohaldab.
25.01.12.2015 kohtuistungil pooled on seisukohal, et pooled kannavad oma menetluskulud ise. Kuna menetluskulude väljamõistmist pooled ei taotlenud, puudub kohtul vajadus menetluskulude osas seisukoha võtmiseks. Apellatsioonkaebus
26.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt tühistada otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja põhjendas, et maakohus rikkus kaevatava otsuse tegemisel materiaalõiguse norme (PKS § 14, § 25), eksides ühisvara soetades tehtud kulude ja ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel ning hüvitise summa arvutamisel. Samuti rikkus kohus menetlusõiguse norme (TsMS § 232 lg 1, § 442 lg 8), jättes põhjendamata menetluses kogutud tõendite arvestamata jätmist.
27.XXX kinnistu on omandatud ainult kostja lahusvaraga sooritatud tehingu alusel, mistõttu ei kuulu XXX kinnistu poolte ühisvara hulka. Kostja on seisukohal, et tema poolt esitatud tõenditega ja tema vande all antud ütlustega on tõendatud, et XXX kinnistu on omandatud 100% apellandi lahusvara arvel.
28.Maakohus on kaevatava otsuse ja selles sisalduvate arvutuste tegemisel juhindunud vaid vastustaja poolt esitatud tõenditest ning ei põhjendanud, miks ta ei arvesta apellandi vande all antud ütlustega, millega on kinnitamist leidnud, et kinnistu aadressil XXX erastati vaid apellandi lahusvara arvel. Vahendid selleks sai apellant talle lahusvarana kuulunud XXX korteri müügist. Maa erastati küll abielu ajal, kuid apellandile kuulunud EVP-de eest.
29.Samuti pole kohus arvesse võtnud kostja vande all antud seletusi ja kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja JR ütlusi ega põhjendanud tunnistaja ütluste arvestama jätmist seoses XXX asuva korteriomandi ostmisega kostja lahusvara arvel.
30.Kostja on jätkuvalt seiskohal, et asjas saab arvestada enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, mis on kehtiva kohtupraktikaga kooskõlas. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-156-14 leidnud, et kuna ühisvara jagamise hagi esitati maakohtule alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada PKS § 210 lg 1 ja § 211 alusel kehtiva seaduse kohaselt, kuid kooskõlas PKS § 210 lg-s 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. Samuti saab arvestada enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. Kolleegium on varem avaldanud, et PKS § 210 lg 2 alusel saab määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud
perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (RKTKo 3-2-1-31-14 p 14). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alused tekkisid enne 1. juulit 2010. See asjaolu on ka tõendatud.
31.Maakohus rikkus kaevatava otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 429 lg 1), jättes võtmata hageja hagist osaliselt loobumist määrusega vastu ja lahendades faktiliselt loobutud nõude kohtuotsuses. Hageja soovis oma hagiavalduses jagada ka sõiduauto LADA reg.märk XXX XXX turuhinnaga 2000 eurot. 08.09.2015 kohtuistungil loobus hageja oma nõudest sõiduki osas. Hageja osaline hagist loobumine on protokollitud. Kohtuotsusega aga jagas kohus selles osas samuti poolte ühisvara (mis faktiliselt ei kuulu ühisvara hulka, mistõttu loobuski hageja esitatud nõudest), arvutades ebaõigesti enam saadud vara arvel hüvitise summa. Vastus apellatsioonkaebusele
32.Hageja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused
33.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises osas põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (TsMS § 656 lg 1 p 5, § 436 lg 1). Samuti on maakohus rikkunud tõendite igakülgse hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1). PL apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
34.Õige on apellandi väide, et maakohus on lahendanud nõude, millest hageja on loobunud. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et pooltel ei ole vaidlust sõiduauto kui ühisvara jagamise osas. Toimikust nähtuvalt on kostja hageja nõudele sõiduauto osas vastu vaielnud, põhjendades, miks on sõiduauto kostja lahusvara (kd I tl 185-186). Hageja esindaja loobus 21.04.2015 kohtuistungil nõudest, mis on seotud sõiduautoga (kd I tl 196). Sõiduauto osas nõudest loobumist ei ole hageja ka tagasi võtnud, vaid on 08.09.2015 ja 01.12.2015 toimunud kohtuistungitel oma osalist loobumist kinnitanud (kd II tl 3, tl 12). Seega on maakohus väljunud hagi piiridest ja lahendanud nõude, millest hageja on loobunud. Kohus ei ole lahendanud hagist osalist loobumist eraldi määrusega ega otsuses, rikkudes TsMS § 442 lg 5, mis näeb ette, et otsuse resolutsiooniga tuleb lahendada mh kõik seni lahendamata taotlused.
35.Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on kohaldanud osaliselt vääralt materiaalõigust. Maakohus on õigesti leidnud, et ühisvara jagamise nõudele kohaldub kehtiv perekonnaseadus ning ühisvara koosseisu kindlaksmääramisele vara soetamise ajal kehtinud perekonnaseadus. Ebaõige on aga maakohtu seisukoht, et kuna ühisvara jagamisel kohaldatakse kehtiva perekonnaseaduse sätteid, siis ei ole võimalik kohaldada enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist kehtinud redaktsioonis sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi saab määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati
ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt nt RKTKo 3-2-1-156-14 p 10, 3-2-1-31-14 p 12). Seega on käesoleval juhul võimalik kalduda ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Leides, et enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3, millele kostja tugineb, ei ole käesoleval juhul kohaldatav, on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust, jättes asjakohase sätte kohaldamata, ja on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1) ja tõendite igakülgse hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1).
36.Vasturääkivalt maakohtu (kolleegiumi arvates ebaõigele) seisukohale, et kuni 1. juulini 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 ei kohaldu, hindas maakohus siiski (vähemalt osaliselt) kostja väiteid selle kohta, et XXX kinnistu oli omandatud kostja lahusvara arvel. Maakohus on üksnes üldsõnaliselt väitnud, et kostja esitatud dokumentidega ei ole piisavalt tõendatud, et kostja omandas XXX kinnistu oma lahusvara arvelt. Kolleegium nõustub apellandiga ja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnorme, sh tõendite igakülgse hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1) ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8). Muuhulgas ei ole maakohus hinnanud kostja esitatud tõendeid (sh kostja vande all antud ütlusi ja tunnistaja ütlusi) ega põhjendanud nende tõendite arvestamata jätmist.
37.Maakohus on ka ebaõigesti määratlenud vaidluse eseme, leides, et peale XXX kinnistu ei ole teise kahe ühisvara jagamise nõude eseme (s.o XXX korteri ja XXX korteri) osas poolte vahel vaidlust ühisvarasse kuuluvuse üle. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et oma esialgses vastuses hagile kostja küll tunnistas hagi osaliselt ja nõustus hagejaga, et korteriomandid kuuluvad poolte ühisvara hulka, kuid oma hilisemas vastuses kostja väitis, et XXX korter on soetatud kostja lahusvara arvel (kd I tl 165 jj). Kohus on jätnud nende väidetega arvestamata. XXX korteriomandi osas kostja selgitas, et korteri 31.07.1996 ostu-müügileping sõlmiti küll poolte abielu ajal (24.05.1996), kuid korter soetati kostja lahusvara arvel. Oma väidete tõendamiseks on kostja esitanud dokumentaalseid tõendeid, andnud ütlusi vande all ja tuginenud tunnistaja ütlustele. Maakohus ei ole põhjendanud selles osas kostja esitatud tõendite arvestamata jätmist.
38.TsMS § 658 lg 2 järgi on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Seetõttu puudub ringkonnakohtul käesoleval juhul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid (vt ka RKTKo 3-2-1-42-14 p 14). Maakohtule on käesoleval juhul siduv ringkonnakohtu seisukoht, et käesolevas asjas on kohaldatav ka enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3.
39.Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel lahendada hageja osaline hagist loobumise avaldus. Maakohtul tuleb ka hinnata poolte esitatud väiteid ja tõendeid ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluse kohta (kostja viidatud enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3), andes vajadusel pooltele võimaluse esitada täiendavaid tõendeid. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et kui maakohus peaks jõudma seisukohale, et XXX kinnistu oli soetatud kostja lahusvara arvelt ning nimetatud kinnistu osas on alus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ühisvaras, siis sellisel juhul tuleb kohtul lahendada hageja alternatiivne nõue kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ühisvaras ka XXX korteri osas (kd I tl 140).
40.Maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks tagastamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt jätta menetluskulude jaotus maakohtu otsustada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.