Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel.
4.Määruse peale ei saa kassatsiooni korras edasi kaevata. Asjaolud
1.02.04.2015 esitas hageja maakohtule kostja vastu hagi abielu lahutamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 24.08.1999 Ameerika Ühendriikides. Abielu kestel, so XX.XX.XXXX sündis poeg KM ning XX.XX.XXXX tütar FC. Praegusel ajal elavad lapsed kostjaga. Pooltevahelised suhted halvenesid septembris 2012, mil hageja pidi seoses tööülesannetega viibima pikkadel töölähetustel. Hageja leidis, et abielulised suhted on pöördumatult lõppenud ning kooselu taastamine ei ole võimalik.
2.Kostja tunnistas, et poolte abielulised suhted on lõppenud. Samas märkis kostja, et vajalike rahaliste vahendite puudumisel ei ole kostjal ühelgi juhul võimalik isiklikult osaleda Eestis toimuvas kohtumenetluses. Kostja arvates ei ole Harju Maakohus pädev asja läbi vaatama. Pooled lahkusid Eestist alaliselt 2010.a, elasid pikemalt LõunaAafrika Vabariigis, misjärel hageja asus kostjale teadaolevalt elama Hiinasse, on olnud viimati Lõuna-Aafrika maksuresident ja külastab Eestit lühiajaliselt ja haruharva. Kostja ning poolte ühiste laste elukohaks on seniselt Lõuna-Aafrika Vabariik, st poolte viimane ühine elukoht. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 102 lg 2 p 1 kohaselt võib Eesti kohus abieluasja lahendada juhul, kui vähemalt üks abikaasadest on Eesti Vabariigi kodanik, tekib kostja arvates takistus TsMS § 102 lg 3 eelduste puhul. Isegi, kui hageja elukohaks lugeda tema poolt esitatud XXXXXX X-X Tallinnas, kuuluks selline kohtualluvus kohaldamisele vaid juhul, kui pooltel puuduvad ühised alaealised lapsed. Kostja arvates ei saa antud asjas kohaldada ka TsMS §-s 72 sätestatud Harju Maakohtu erialluvust, kuna hageja ei ole põhjendanud, miks tal pole võimalik oma õigusi kaitsta Lõuna-Aafrika Vabariigis, arvestades tõenäoliselt ka olukorda, kus arutlusele tulevad ka laste ülalpidamise ning ühisvara jagamisega seonduvad küsimused, mida on otstarbekas lahendada igal juhul abielulahutusega koos.
3.Vastuseks kostja vastuväidetele kohtualluvuse osas leidis hageja, et TsMS § 102 lg 2 punkti 1 kohaselt võib Eesti kohus abieluasja lahendada, kui vähemalt üks abikaasa on Eesti Vabariigi kodanik. Vaidlust ei ole selles, et hageja on Eesti Vabariigi kodanik. Seda, et hageja elukoht on Eesti Vabariigis, kinnitab asjaolu, et hageja elukoht on Rahvastikuregistri andmete kohaselt Tallinnas, hagejal on Eesti Vabariigis kinnisvara ning talle ei valmista raskusi tulla kohtu poolt määratud ajal asjas peetavale kohtuistungile. Hageja ei nõustunud kostja väitega, et TsMS § 102 lg 3 välistab vaidluse lahendamise Harju Maakohtus. Kostja on jätnud tähelepanuta TsMS § 102 süstemaatilise ülesehituse. TsMS § 102 esimene lõige annab abielulise vaidluse legaaldefinitsiooni. TsMS § 102 teine lõige määratleb, millisel juhul on Eesti kohus pädev abielulist asja lahendama. TsMS § 102 kolmas lõige määratleb ära kohtualluvuse Eesti siseselt olukorras, kus sama sätte teise lõike kohaselt on juba tuvastatud, et Eesti kohus on pädev asja lahendama. Olukorras, kus pooled on abielu lahutamise küsimuses sisuliselt ühel meelel, oleks ka menetlusökonoomika seisukohast põhjendamatu jätta asi läbi vaatamata ning sundida pooli ühise eesmärgi saavutamiseks tegema täiendavaid kulutusi muu riigi kohtu poole pöördumiseks. Esimese astme kohtu määrus
4.Harju Maakohus jättis 22.05.2015 määrusega hagi TsMS § 423 lg 1 punkti 13 alusel läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Poolte vahel on vaidlus kohtualluvuse küsimuses. Kohus peab esmalt TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule ning seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. TsMS § 70 lg 2 kohaselt asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Eesti Vabariik ja Lõuna-Aafrika Vabariik ei ole koos ühegi välislepingu osalised, kelle suhtes kehtiks välislepingus abielu lahutamise kohtualluvuse sätted. Seega tuleb antud juhul kontrollida abielu lahutamise nõude rahvusvahelist kohtualluvust TsMS-i alusel. Kohus nõustus hageja esindajaga, et TsMS § 102 lg 3 reguleerib kohtualluvust Eesti siseselt ja praegusel juhul kohaldamisele ei kuulu.
6.TsMS § 102 lg 2 kohaselt Eesti kohus võib abieluasja lahendada, 1) kui vähemalt üks abikaasa on Eesti Vabariigi kodanik; 2) oli seda abielu sõlmimise ajal; 3) mõlema abikaasa elukoht on Eestis. Seega annab seadus võimaluse lahendada abieluasi Eesti kohtus, kui vähemalt üks pool on Eesti Vabariigi kodanik. Antud juhul on mõlemad pooled Eesti Vabariigi kodanikud, kuid kohtu hinnangul ei ole TsMS § 102 lg 2 kohtule kohustuslik, vaid annab üksnes võimaluse vaadata abieluasi ise läbi. Seega tuleb sõna „võib“ käsitleda kaalutlusnormina.
7.Kohus leidis, et antud juhul on otstarbekas lähtudes menetlusökonoomikast vaadata kõik pooltevahelised nõuded läbi ühes kohtus, so Lõuna-Aafrika Vabariigi kohtus. Kostja on kohtule 13.05.2015 teatanud ja esitanud ka tõendid (inglisekeelse hagiavalduse) selle kohta, et abielu lahutamise kohtuasja koos laste elatise ja hooldusõiguse asjaga on alustatud ka Lõuna-Aafrika Vabariigi XXXXXXX kohtus. Seega ei ole põhjendatud hageja vastuväide, et menetlusökonoomika seisukohast on põhjendamatu jätta asi läbi vaatamata Harju Maakohtus ja sundida pooli tegema täiendavaid kulutusi muu riigi kohtu poole pöördumiseks. Lastesse puutuvad vaidlused (elatis ja hooldusõiguse küsimus) tuleb nagunii läbi vaadata Lõuna-Aafrika Vabariigi kohtus ning lisaks nimetatud nõuetele abielu lahutamise nõude läbivaatmine ei tekita pooltele lisaks erilist aja- või rahakulu. Kohus leidis ka, et abielu lahutamise nõude läbivaatamine on ka seetõttu otstarbekas Lõuna-Aafrika Vabariigis, kuna sel juhul jääb ära Harju Maakohtu kohtuotsuse tunnustamise menetlus. Määruskaebus
8.05.06.2015 esitatud määruskaebuses palub hageja maakohtu määruse tühistada. Asjakohane ei ole kohtu tuginemine TsMS § 423 lg 1 punktile 13, kuna kohus on ise eelnevalt märkinud, et TsMS § 102 lg 2 p 1 annab Eesti Vabariigi kohtule õiguse asja lahendamiseks. TsMS § 102 lg 2 ei ole diskretsiooninorm, mille alusel võib kohus otsustada, kas ta asja menetleb või mitte. Hageja viitab ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1107-10 punktile 14. Menetlusökonoomika huvides tuleks asi lahendada omaksvõtul põhineva otsusega ning mitte koormata pooli ega kohut asja menetlusega olukorras, kus poolte vahel puudub sisuline vaidlus. Lisaks esitas hageja ka TsMS § 150 lg 1 punkti 5 alusel taotluse jätta määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv kostja kanda või tagastada hagejale. Vastustaja seisukoht
9.Kostja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluse edasine käik
10.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
11.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 22.05.2015 määrus tuleb TsMS § 667 lõike 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning tsiviilasi tuleb saata menetlemiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada.
12.Kuna Eesti Vabariigi ja Lõuna-Aafrika Vabariigi vahel ei ole sõlmitud õigusabilepingut, samuti ei ole need riigid koos ühegi välislepingu osalised, kelle
suhtes kehtiks välislepingus abielu lahutamise nõude kohtualluvuse sätted, tuleb Eesti kohtul kontrollida esitatud nõude kohtualluvust TsMS-i sätete alusel.
13.Maakohus on vääralt jätnud hagi TsMS § 423 lg 1 punkti 13 alusel läbi vaatamata, asudes ekslikule seisukohale, et TsMS § 102 lg 2 on kaalutlusnorm ehk selles sätestatud kohtualluvus ei ole kohtule kohustuslik, vaid annab üksnes võimaluse vaadata abieluasi ise läbi. Määruskaebuses on asjakohaselt viidatud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-107-10, mille punktis 14 on võetud seisukoht TsMS § 102 diskretsiooninormina käsitlemise võimalikkuse kohta. Riigikohus leidis, et kuna kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus, siis tuleb ka TsMS § 102 lõikes 2 sätestatut tõlgendada koosmõjus isiku kohtusse pöördumise õigusega. Sellest tulenevalt on TsMS § 102 lõikes 2 sätestatud asjaolude esinemise korral isikul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse, kui tema suhtes ei kehti muid kohtualluvust reguleerivaid sätteid või kokkuleppeid, ja kui isik on seda teinud, peab Eesti kohus asja lahendama ega saa keelduda esitatud nõuete menetlemisest otstarbekuse kaalutlustel. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb sõna „võib“ TsMS § 102 lg 2 mõttes mõista kohtule pädevust andva normina, st sõna „saab“ tähenduses, mitte aga kaalutlusnormina. Eeltoodust tulenevalt, kui antud asjas esineb vähemalt üks TsMS § 102 lõike 2 punktides 1-3 sätestatud olukord, peab Eesti kohus asja menetlema.
14.Kaevatavas määruses on maakohus õigesti leidnud, et mõlemad pooled on Eesti kodanikud. Seega kohaldub TsMS § 102 lg 2 p 1 ning Eesti kohtul ei ole alust asja menetlemisest keelduda.
15.Hagi läbi vaatamata jätmise alusena ei ole seaduses sätestatud menetlusökonoomika põhimõtet, millele kohus määruses on tuginenud. Hagi läbi vaatamata jätmiseks ei anna alust ka kostja poolt määruskaebuse vastuses välja toodud asjaolu, et kostja on algatanud kohtumenetluse Lõuna-Aafrika Vabariigi kohtus, kus vaidluse esemeks on abielu lahutamine, ühisvara jagamine ning poolte ühiste lastega seonduvad küsimused. TsMS § 423 lg 1 punkti 4 alusel jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Asja materjalidest nähtuvalt on abielulahutuse menetlus algatatud Eesti kohtus varem kui Lõuna-Aafrika Vabariigi kohtus. Hageja esitas vastava hagi 02.04.2015, kostja esitatud kohtudokumendid kannavad märget 13.04.2015 kuupäeva kohta (t lk 21-33). Kostja oma esimeses vastuses hagile võimaliku sama menetluse kohta Lõuna-Aafrika Vabariigi kohtus ei ütle, märkides ainult, et tõenäoliselt tulevad Lõuna-Aafrika Vabariigi kohtus arutlusele laste ülalpidamise ja ühisvara jagamisega seonduvad küsimused. Alles 13.05.2015 on kostja kohtule teatanud, et lahutusprotsessi on alustatud ka XXXXXXX kohtus. Seega ei olnud käesolevas asjas hagi esitamise ajal veel samasisulist hagi Lõuna-Aafrika Vabariigi kohtule esitatud ega esine alust ka TsMS § 78 lõike 1 alusel käesolevas asjas menetluse peatamiseks. Abielulahutus ühelt poolt ning ühisvara ja lastega seotud vaidlused teiselt poolt ei ole omavahel selliselt seotud, et oleks tingimata vajalik nende kõigi asjade koos ühes kohtus lahendamine, seda enam, et abielulahutuse üle pooltel sisulist vaidlust ei ole.
16.Määruskaebuse menetlemisega seotud kulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Ele Liiv Indrek Parrest Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud /allkirjastatud /allkirjastatud digitaalselt/ digitaalselt/ digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.