Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Tõlgid Kohtuasi ja menetlusliik
Apelleeritud kohtuotsus Apellandid
Tartu Ringkonnakohus 18. september 2018 1-15-9694 Eesistuja Aarne Sarjas ning liikmed Maarika Kuusk ja Juhan Sarv Kertu Kuusik Alla Lašmanova ja Meeli Antonov Kriminaalasi üldmenetluses Vladimir Gavrilin süüdistuses KarS § 256 lg 1, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4, § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8, § 121 lg 2 p 3, § 136 lg 1, § 120 lg 1, § 266 lg 2 p 1, § 424, § 4231, § 349 järgi; Sergei Sõštšikov süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2, § 189 lg 1, § 266 lg 1, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4, § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8, § 121, § 136 lg 1, § 348, § 199 lg 2 p 9, § 263 p 2 järgi; Sergey Makarchev süüdistuses KarS § 255 lg 1, 184 lg 2 p- de 1 ja 2, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4, § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8, § 121 lg 1 ning § 136 lg 1 järgi; Tiina Valdas süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 184 lg 2 p 2, § 22 lg 3-§ 214 lg 2 p 1, § 200 lg 2 p-de 2 ja 7 järgi; Victor Lukk süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 184 lg 1, § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8, § 266 lg 2 p 1 järgi; Relica Sulg süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi; Jelena Krasjukova süüdistuses KarS § 121 lg 1, § 136 lg 1 järgi; Andrei Remets süüdistuses KarS § 263 p 2, § 184 lg 2 p 2, § 348 lg 1 järgi; Artur Varuson süüdistuses KarS § 200 lg 2 p- de 2, 7 ja 8, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4, § 424 järgi; Andrei Gantjohhin süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 4, § 121 lg 2 p 2 järgi; Alexey Solop süüdistuses KarS § 136 lg 1 ja § 121 järgi Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 22. detsembri 2016. a otsus Vladimir Gavrilin ja tema kaitsja advokaat Valli Murde, Sergei Sõštšikov ja tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, Sergey Makarchev ja tema kaitsja vandeadvokaat Roman Levin, Tiina Valdas ja tema kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, advokaat Kalju Kutsar, vandeadvokaat Anu Vilt, advokaat Kaja Kiilo, vandeadvokaat Marina Valge, advokaat Anne Vissak, vandeadvokaat Karl Saavo, vandeadvokaat Sirje Must
Apellatsioonimenetluse pooled
Süüdistatavad Vladimir Gavrilin, isikukood 38103272712, viibib vahi all Tartu Vanglas, XXX, kriminaalkorras karistatud korduvalt; Sergei Sõštšikov, isikukood 38403152723, viibib vahi all Tartu Vanglas, kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole; Sergey Makarchev, isikukood 38801112719, viibib vahi all Tartu Vanglas, kehtivaid kriminaalkaristusi on üks; Tiina Valdas, isikukood 47507152712, elukoht XXX, kriminaalkorras karistatud korduvalt; Victor Lukk, isikukood 38711172729, elukoht XXX, viibib vahis all Tartu Vanglas, kriminaalkorras karistatud korduvalt; Relica Sulg, isikukood 49406242729, XXX, kriminaalkorras karistamata; Jelena Krasjukova, isikukood 48802102718, elukoht XXX, kriminaalkorras karistamata; Andrei Remets, isikukood 38908222737, kriminaalkorras karistatud korduvalt; Artur Varuson, isikukood 39303072721, kannab karistust Tartu Vanglas kriminaalasjas nr 1-16-9532, kriminaalkorras karistatud korduvalt; Andrei Gantjohhin, isikukood 38510232751, elukoht XXX, viibib vahi all Tartu Vanglas, kriminaalkorras karistatud korduvalt; Alexey Solop, isikukood 39001082762, elukoht XXX, kehtivaid kriminaalkaristusi on üks Kaitsjad Valli Murde (Vladimir Gavrilini kaitsja määratud korras); Anu Pärtel (Sergei Sõštšikovi kaitsja määratud korras); Roman Levin (Sergey Makarchevi kaitsja määratud korras); Ann Saar (Tiina Valdase kaitsja määratud korras; Kalju Kutsar (Victor Luki kaitsja määratud korras); Anu Vilt (Relica Sule kaitsja määratud korras); Kaja Kiilo (Jelena Krasjukova kaitsja määratud korras); Marina Valge (Andrei Remetsa kaitsja määratud korras; Anne Vissak (Artur Varusoni kaitsja määratud korras); Karl Saavo (Andrei Gantjohhini kaitsja määratud korras); Sirje Must (Alexey Solopi kaitsja kokkuleppel) Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm
20. september 2017 Kõik süüdistatavad ja nende kaitsjad, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalenud isikud
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 22. detsembri 2016. a otsus VLADIMIR GAVRILINI suhtes osas, millega:
1.1.Vladimir Gavrilin tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 256 lg 1 järgi;
1.2.Vladimir Gavrilin tunnistati KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi selles, et tema:
1.2.1.andis 2014. a oktoobrist kuni 2015. a kevadeni Viktor Lukile 20 grammi ja neli tarvitamiskogust amfetamiini;
1.2.2.pani teo, mis seisnes ajavahemikul 2014. a märtsi lõpust kuni suve lõpuni vähemalt 578 ecstasy tableti omandamises, toime grupis koos S. Sõštšikoviga (Vladimir Gavrilin jääb süüdi 578 ecstasy tableti omandamises üksinda);
1.2.3.hoidis 2014. a detsembris koos Sergei Makarcheviga Tartus Jaama 181 asuva maja keldris ühiskasutatava ruumi põrandal vähemalt 10 grammi amfetamiini;
1.2.4.andis 24. juulil 2014 Tartus Linda 6 maja juures Tiina Valdasele narkootilist ainet (amfetamiin või ecstasy tablett);
1.2.5.andis 2014. a suve lõpus Tiina Valdasele Tartus haiglas ühe ecstasy tableti;
1.3.Vladimir Gavrilin tunnistati KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kaastäideviijana süüdi S.B.
1.4.Vladimir Gavrilin tunnistati KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi süüdi A.S. suhtes toime pandud kuriteos;
1.5.Vladimir Gavrilin tunnistati KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi süüdi selles, et ta röövis 1. märtsil 2015 M.H. 1 grammi amfetamiini;
1.6.Vladimir Gavrilin tunnistati KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi süüdi selles, et ta röövis 1. märtsil 2015 M.H. 60 eurot;
1.7.Vladimir Gavrilinile kannatanu M.H. vastu 1. märtsil 2015. a toime pandud kuritegude eest karistust mõistes jäeti kohaldamata KarS § 63 lg 1;
1.8.Vladimir Gavrilin tunnistati KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi selles, et ta nõudis 2015. a alguses R.H. vägivallaga nende isikute nimede avaldamist, kellel võiks olla narkootilisi aineid;
1.9.Vladimir Gavrilinile kannatanu R.H. suhtes 2015. a alguses toime pandud tegude eest karistust mõistes jäeti kohaldamata KarS § 63 lg 1;
1.10.Vladimir Gavrilinile mõisteti KarS § 121 lg 2 p 3, § 136 lg 1 ja § 120 lg 1 järgi üksikkaristused, kohaldades KarS § 63 lg-t 2;
Vladimir Gavrilinile mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus;
1.12.Vladimir Gavrilinilt mõisteti menetluskulu katteks välja 9321 eurot 50 senti.
2.Teha eelmise punktiga tühistatud osas uus otsus, millega:
2.1.mõista Vladimir Gavrilin KarS § 256 lg 1 järgi õigeks;
2.2.mõista Vladimir Gavrilin KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks osaliselt, s.o resolutiivosa punktides 1.2.1.–1.2.5 nimetatud tegudes, jättes temale KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistetud karistuse 9 aastat vangistust muutmata;
2.3.tunnistada Vladimir Gavrilin kannatanu A.S. suhtes toime pandud kuriteos süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi;
2.4.mõista Vladimir Gavrilin KarS § 121 lg 2 p 3 järgi õigeks resolutiivosa punktis 1.3 nimetatud teos;
2.5.mõista Vladimir Gavrilin R.H. 1. märtsil 2015. aastal 1 grammi amfetamiini röövimises KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi õigeks ja tunnistada süüdistatav selles teos süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 2, 4, 5 ja 7 järgi;
2.6.tunnistada Vladimir Gavrilin R.H. 1. märtsil 2015. a 60 euro äravõtmises süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi;
2.7.tunnistada Vladimir Gavrilin KarS § 120 lg 1 järgi süüdi selles, et ta nõudis 2015. aasta alguses R.H. vägivallaga nende isikute nimede avaldamist, kellel võiks olla narkootilisi aineid (selles, et Vladimir Gavrilin nõudis 2015. a alguses R.H. amfetamiini üleandmist, jääb süüdistatav süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi);
2.8.mõista Vladimir Gavrilinile KarS § 63 lg-t 1 kohaldades KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi karistuseks 6 (kuus) aastat vangistust (nende tegude eest, milles Vladimir Gavrilini tunnistatakse süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 2, 4, 5 ja 7, § 120 lg 1 ning § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi; see karistus hõlmab ka üksnes KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi kvalifitseeritavaid tegusid);
2.9.mõista Vladimir Gavrilinile KarS § 63 lg-t 1 kohaldades KarS § 121 lg 2 p 3 järgi karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust (nende tegude eest, milles Vladimir Gavrilin tunnistatakse süüdi KarS § 121 lg 2 p 3, § 136 lg 1 ja § 120 lg 1 järgi);
2.10.mõista Vladimir Gavrilinile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 11 (üksteist) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistusaeg ning karistuse algust lugeda kahtlustatavana kinnipidamise ajast, s.o 5. maist 2015;
2.11.mõista Vladimir Gavrilinilt Eesti Vabariigi kasuks välja 7125 eurot (seitse tuhat ükssada kakskümmend viis) eurot 50 senti apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud menetluskulu katteks, jättes apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu ülejäänud osas (summas 2196 eurot) riigi kanda;
3.Muus osas jätta maakohtu otsus Vladimir Gavrilinit puudutavas osas muutmata.
4.Vladimir Gavrilini ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt.
5.Jätta Vladimir Gavrilini kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud 937 eurot 20 senti menetluskuluna riigi kanda. ***
6.Tühistada maakohtu otsus SERGEI SÕŠTŠIKOVI suhtes osas, millega:
6.1.Sergei Sõštšikov tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 255 lg 1 järgi;
6.2.Sergei Sõštšikov tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 263 p 1 järgi;
6.3.Sergei Sõštšikov tunnistati KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et ta omandas 2014. a märtsi lõpust kuni suve lõpuni grupis koos Vladimir Gavriliniga vähemalt 578 ecstasy tabletti;
6.4.Sergei Sõštšikov tunnistati KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi selles, et ta omandas 2015. a märtsis või aprillis vähemalt 1 grammi marihuaanat ja andis selle H.L. ;
6.5.Sergei Sõštšikovile mõisteti kannatanu R.K. i vastu 2014. a juuni alguses Tartus XX korteris toime pandud kuritegude eest KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 ning § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi eraldi karistused ja jäeti kohaldamata KarS § 63 lg 1;
6.6.Sergei Sõštšikovile mõisteti kannatanute A.K. e ja M.H. vastu 2014. a suvel toime pandud kuritegude eest KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 ning 121 järgi eraldi karistused ja jäeti kohaldamata KarS § 63 lg 1;
6.7.Sergei Sõštšikovile mõisteti kannatanu E.N. suhtes toime pandud kuritegude eest karistus ka KarS § 121 järgi, jättes Sergei Sõštšikovile KarS § 121 ja § 136 lg 1 järgi mõistetud karistused muutmata;
6.8.Sergei Sõštšikovile mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus;
6.9.Sergei Sõštšikovillt mõisteti menetluskulu katteks välja 9009 eurot ja 50 senti.
7.Teha eelmise punktiga tühistatud osas uus otsus, millega:
7.1.mõista Sergei Sõštšikov KarS § 255 lg 1 järgi õigeks;
7.2.mõista Sergei Sõštšikov KarS § 263 p 1 järgi õigeks;
7.3.mõista Sergei Sõštšikov õigeks KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kuriteo toimepanemises isikute grupis, s.o selles, et ta omandas ajavahemikul 2014. a märtsi lõpust kuni suve lõpuni koos Vladimir Gavriliniga 578 ecstasy tabletti. (Sergei Sõštšikov jääb süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja talle suure koguse narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest mõistetud karistus jääb muutmata.);
7.4.tunnistada Sergei Sõštšikov selles, et ta omandas 2015. a märtsis või aprillis vähemalt 1 grammi marihuaanat ja andis selle H.L. , süüdi KarS § 183 lg 2 p 2 järgi ja mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust;
7.5.mõista Sergei Sõštšikovile kannatanu R.K. i suhtes toime pandud kuritegude eest KarS § 63 lg-t 1 kohaldades KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi karistuseks 4 (neli) aastat vangistust;
7.6.mõista Sergei Sõštšikovile kannatanute A.K. e ja M.H. suhtes toime pandud kuritegude eest KarS §
lg-t
kohaldades KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi karistuseks 5 (viis) aastat vangistust;
7.7.mõista Sergei Sõštšikovile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 9 (üheksa) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka lugeda eelvangistusaeg 23.–25. märtsini 2015, s.o 3 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks jääb 8 (kaheksa) aastat 11 (üksteist) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. Sergei Sõštšikovi karistusaja algust lugeda 2. juunist 2015;
7.8.mõista Sergei Sõštšikovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 6467 (kuus tuhat nelisada kuuskümmend seitse) eurot 90 senti apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud menetluskulu katteks, jättes apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu ülejäänud osas (summas 2541 eurot 60 senti) riigi kanda;
8.Muus osas jätta maakohtu otsus Sergei Sõštšikovi puudutavas osas muutmata.
9.Sergei Sõštšikovi ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt.
10.Jätta Sergei Sõštšikovi kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud 840 eurot menetluskuluna riigi kanda. ***
11.Tühistada maakohtu otsus SERGEY MAKARCHEVI suhtes osas, millega:
Sergey Makarchev tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 255 lg 1 järgi;
11.2.Sergey Makarchev tunnistati KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi selles, et tema hoidis 2014. a detsembris Jaama 181 maja keldris ühiskasutatava ruumi põrandal vähemalt 10 grammi amfetamiini;
11.3.Sergey Makarchev tunnistati KarS § 121 lg 1 järgi kaastäideviijana süüdi S.B. 28. veebruaril 2015 sõiduautos rusikaga näkku löömises;
11.4.Sergey Makarchev tunnistati KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi süüdi järgmistes tegudes:
11.4.1.A.S. suhtes toime pandud röövimises;
11.4.2.M.H. 1. märtsil 2015. aastal 1 grammi amfetamiini röövimises;
11.4.3.M.H. 1. märtsil 2015. aastal 60 euro röövimises;
11.5.Sergey Makarchevile mõisteti kannatanu M.H. vastu 1. märtsil 2015. a toime pandud kuritegude eest eraldi karistused ja jäeti kohaldamata KarS § 63 lg 1;
11.6.Sergey Makarchev tunnistati KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi R.H. 2015. a alguses vägivallaga nende isikute nimede avaldamise nõudmises, kellel võiks olla narkootilisi aineid;
11.7.Sergey Makarchevile mõisteti kannatanu R.H. suhtes 2015. aasta alguses toime pandud kuritegude eest eraldi karistused ja jäeti kohaldamata KarS § 63 lg 1;
11.8.Sergey Makarchevile mõisteti KarS § 63 lg-t 2 kohaldades KarS § 121 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi eraldi karistused;
Sergey Makarchevile mõisteti KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristused;
11.10.Sergey Makarchevilt mõisteti menetluskulu katteks välja 8268 eurot 10 senti.
12.Teha eelmise punktiga tühistatud osas uus otsus, millega:
mõista Sergey Makarchev KarS § 255 lg 1 järgi õigeks;
12.2.mõista Sergey Makarchev KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks resolutiivosa punktis 11.2 nimetatud teos, jättes süüdistatavale KarS § 184 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistuse 5 aastat vangistust muutmata;
12.3.mõista Sergey Makarchev KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks selles, et ta andis 2014. a detsembris või 2015. a jaanuaris R.K. ühel korral 2-3 grammi amfetamiini; võttis R.K. selle eest 100 eurot ja andis selle raha eest saadud 5 grammi amfetamiini tuvastamata isikule;
12.4.mõista Sergey Makarchev KarS § 121 lg 1 järgi õigeks resolutiivosa punktis 11.3 nimetatud teos;
12.5.tunnistada Sergey Makarchev kannatanu A.S. suhtes toime pandud teos süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi;
12.6.mõista Sergey Makarchev R.H. 1. märtsil 2015. aastal 1 grammi amfetamiini röövimises KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi õigeks ja tunnistada ta selles teos süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 2, 4, 5 ja 7 järgi;
12.7.tunnistada Sergey Makarchev R.H. 1. märtsil 2015. aastal 60 euro äravõtmises süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi;
12.8.tunnistada Sergey Makarchev KarS § 120 lg 1 järgi süüdi selles, et ta nõudis 2015. a alguses R.H. vägivallaga nende isikute nimede avaldamist, kellel võiks olla narkootilisi aineid (selles, et Sergey Makarchev nõudis 2015. aasta alguses R.H. amfetamiini üleandmist, jääb süüdistatav süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi);
12.9.mõista Sergey Makarchevile KarS § 63 lg-t 1 kohaldades KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi karistuseks 5 (viis) aastat vangistust (nende tegude eest, milles Sergey Makarchev tunnistatakse süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 2, 4, 5 ja 7, § 120 lg 1 ning § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi; see karistus hõlmab ka üksnes KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi kvalifitseeritavaid tegusid);
12.10.mõista Sergey Makarchevile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 9 (üheksa) aastat vangistust;
12.11.mõista Sergey Makarchevile KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus 11 (üksteist) aastat 11 (üksteist) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust, suurendades käesoleva otsusega mõistetavat karistust kriminaalasjas nr 1-14-5282 tehtud Tartu Maakohtu 17. veebruari 2015. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda Sergey Makarchevi karistuse kandmise aja algust alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest 5. mail 2015;
12.12.mõista Sergey Makarchevilt Eesti Vabariigi kasuks välja 6335 (kuus tuhat kolmsada kolmkümmend viis) eurot 45 senti apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud menetluskulu katteks, jättes apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu ülejäänud osas (summas 1932 eurot 65 senti) riigi kanda.
13.Muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja järelduse, mille kohaselt andis Sergey Makarchev S.B. narkootilisi aineid ka 2014. a märtsist kuni juuli keskpaigani igapäevaselt 5 grammi kaupa.
14.Muus osas jätta maakohtu otsus Sergey Makarchevit puudutavas osas muutmata.
15.Sergey Makarchevi ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt.
16.Jätta Sergey Makarchevi kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud 840 eurot menetluskuluna riigi kanda. ***
17.Tühistada maakohtu otsus TIINA VALDASE suhtes osas, millega:
Tiina Valdas tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 255 lg 1 järgi;
Tiina Valdas tunnistati KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi selles, et tema:
17.2.1.sai 24. juulil 2014 Vladimir Gavrilinilt Tartus Linda 6 maja juures narkootilist ainet (kas amfetamiini või ecstasy tableti);
17.2.2.sai 2014. a suve lõpus Vladimir Gavrilinilt Tartus haiglas vähemalt ühe ecstasy tableti;
17.2.3.sai 2014. a suve lõpus Vladimir Gavrilinilt viiel korral keskmiselt 2,5 ecstasy tabletti, s.o kokku 12 tabletti;
17.3.Tiina Valdas tunnistati KarS § 200 lg 2 p-de 2 ja 7 järgi süüdi ja teda karistati kannatanu A.A. lt narkootilise aine röövimise eest;
Tiina Valdasele mõisteti KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristused;
Tiina Valdaselt mõisteti menetluskulu katteks välja 5913 eurot 50 senti.
18.Teha eelmise punktiga tühistatud osas uus otsus, millega:
mõista Tina Valdas KarS § 255 lg 1 järgi õigeks;
mõista Tiina Valdas KarS § 184 lg 2 p 2 järgi õigeks osaliselt, s.o:
18.2.1.käesoleva otsuse resolutiivosa punktides 17.2.1–17.2.3 nimetatud tegudes ja
18.2.2.maakohtu otsuses käsitlemata süüdistuses, mille kohaselt ta andis ajavahemikul 2014. a detsembrist kuni 2015. a jaanuarini Tartus Anne 44 söögikohas „Kähkukas“ T.P. vähemalt viiel korral ühe tarvitamiskoguse amfetamiini ehk kokku vähemalt viis tarvitamiskogust amfetamiini;
18.3.tunnistada Tiina Valdas KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi kannatanu A.A. lt narkootilise aine väljapressimises;
18.4.mõista Tiina Valdasele KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 4 (neli) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka Tiina Valdase eelvangistuses oldud aeg 18.–19. juunini 2015, s.o kaks päeva, määrates kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 (kolm) aastat 11 (üksteist) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust;
18.5.mõista Tiina Valdasele KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus 5 (viis) aastat 9 (üheksa) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust, suurendades käesoleva otsusega mõistetavat vangistust kriminaalasjas nr 1-13-10333 tehtud Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa võrra. Vangistuse kandmise algust lugeda Tiina Valdase saabumisest kinnipidamisasutusse.
18.6.mõista Tiina Valdaselt Eesti Vabariigi kasuks välja 4300 (neli tuhat kolmsada) eurot 70 senti apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud menetluskulu katteks, jättes apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu ülejäänud osas (summas 1612 eurot 80 senti) riigi kanda.
19.Muus osas jätta maakohtu otsus Tiina Valdast puudutavas osas muutmata.
20.Tiina Valdase ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt.
21.Jätta Tiina Valdase kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud 840 eurot menetluskuluna riigi kanda. ***
22.Tühistada maakohtu otsus VICTOR LUKI suhtes osas, millega:
Victor Lukk tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 255 lg 1 järgi;
22.2.Victor Lukk tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi;
Victor Lukk tunnistati KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi selles, et tema:
22.3.1.andis 2014. a oktoobrist kuni 2015. a jaanuari lõpuni Tartus A.U. viiel korral keskmiselt 4 grammi kaupa kokku 20 grammi amfetamiini;
22.3.2.andis 2015. a kevadel Tartus R.H. le kahel korral kokku neli tarvitamiskogust amfetamiini;
22.3.3.sai Vladimir Gavrilinilt 20 grammi ja neli tarvitamiskogust amfetamiini;
Victor Lukile mõisteti KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel liitkaristused;
Victor Lukilt mõisteti menetluskulu katteks välja 7416 eurot.
23.Teha eelmise punktiga tühistatud osas uus otsus, millega:
mõista Victor Lukk KarS § 255 lg 1 järgi õigeks;
mõista Victor Lukk KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi õigeks;
23.3.mõista Victor Lukk KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks käesoleva otsuse resolutiivosa punktides 22.3.1–22.3.3 nimetatud tegudes;
23.4.mõista Victor Lukile KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristus 1 (üks) aasta vangistust;
23.5.mõista Victor Lukile KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus 1 (üks) aasta 7 (seitse) kuud vangistust, lugedes käesoleva kohtuotsusega mõistetava karistuse kaetuks Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-4675 mõistetud karistusega. KarS § 65 lg 1 teise lause alusel arvata liitkaristusest maha Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2016. a otsuse järgi täielikult ära kantud vangistus 1 aasta 7 kuud, lugedes Victor Luki karistuse kantuks;
vabastada Victor Lukk viivitamatult vahi alt;
23.7.mõista Victor Lukilt Eesti Vabariigi kasuks välja 1854 (üks tuhat kaheksasada viiskümmend neli) eurot apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud menetluskulu katteks, jättes apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu ülejäänud osas (summas 5562 eurot) riigi kanda.
24.Muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja järelduse, mille kohaselt andis Viktor Lukk A.M. amfetamiini rohkem kui 45 grammi (suurusjärgus 60–150 grammi).
25.Muus osas jätta maakohtu otsus Victor Lukki puudutavas osas muutmata.
26.Victor Luki kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
27.Jätta Victor Luki kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud 592 eurot 80 senti menetluskuluna riigi kanda. ***
28.Tühistada maakohtu otsus RELICA SULE suhtes osas, millega:
Relica Sulg tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 255 lg 1 järgi;
Relica Sulele mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus;
Relica Sulelt mõisteti menetluskulu katteks välja 8073 eurot 50 senti.
29.Teha eelmise punktiga tühistatud osas uus otsus, millega:
29.1.mõista Relica Sulg KarS § 255 lg 1 järgi õigeks, jättes muutmata nii Relica Sulele KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistetud karistuse; tema poolt kandmisele kuuluva vangistuse kestusega 3 aastat 7 kuud 9 päeva kui ka otsustuse jätta see karistus KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel kohaldamata;
29.2.mõista Relica Sulelt Eesti Vabariigi kasuks välja 4682 (neli tuhat kuussada kaheksakümmend kaks) eurot 30 senti apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud menetluskulu katteks, jättes apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu ülejäänud osas (summas 3391 eurot 20 senti) riigi kanda. Määrata, et Relica Sulel tuleb menetluskulu tasuda osade kaupa, tasudes pärast ühe kuu möödumist käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulu täieliku tasumiseni üheteistkümne kuu vältel vähemalt 390 eurot kuus ja kaheteistkümnendal kuul vähemalt 392 eurot 30 senti.
30.Muus osas jätta maakohtu otsus Relica Sulge puudutavas osas muutmata.
32.Jätta Relica Sule kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud 760 eurot 80 senti menetluskuluna riigi kanda. ***
33.Tühistada maakohtu otsus JELENA KRASJUKOVA suhtes osas, millega:
33.1.Jelena Krasjukova tunnistati KarS § 121 lg 1 järgi kaastäideviijana süüdi S.B. 28. veebruaril 2015 sõiduautos rusikaga näkku löömises;
33.2.Jelena Krasjukovale mõisteti KarS § 121 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi eraldi üksikkaristused ja KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus;
Jelena Krasjukova vabastati karistusest tingimisi KarS § 74 alusel;
33.4.Jelena Krasjukovalt mõisteti menetluskulu katteks välja 6826 eurot 50 senti.
34.Teha eelmise punktiga tühistatud osas uus otsus, millega:
34.1.mõista Jelena Krasjukova KarS § 121 lg 1 järgi õigeks resolutiivosa punktis 33.1 nimetatud teos;
34.2.mõista Jelena Krasjukovale KarS § 63 lg-t 1 kohaldades KarS § 136 lg 1 järgi karistuseks 1 (üks) aasta vangistust, jättes Jelena Krasjukova lõpliku karistuse – 11 kuud 28 päeva vangistust – muutmata;
34.3.jätta Jelena Krasjukova vangistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et ta ei pane kahe aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust lugeda maakohtu otsuses märgitud ajast;
34.4.mõista Jelena Krasjukovalt Eesti Vabariigi kasuks välja 1020 (üks tuhat kakskümmend) eurot apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud menetluskulu katteks, jättes apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu ülejäänud osas (summas 5806 eurot 50 senti) riigi kanda. Määrata, et Jelena Krasjukoval on õigus tasuda menetluskulu osade kaupa, makstes kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust arvates iga kuu viieteistkümnendaks kuupäevaks vähemalt 85 eurot kuni menetluskulu täieliku tasumiseni.
35.Muus osas jätta maakohtu otsus Jelena Krasjukovat puudutavas osas muutmata.
37.Jätta Jelena Krasjukova kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud 602 eurot 40 senti menetluskuluna riigi kanda. ***
38.Tühistada maakohtu otsus ANDREI REMETSA suhtes osas, millega:
38.1.Andrei Remets tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 263 p 1 järgi vangistusega 1 aasta ja 6 kuud;
38.2.määrati KarS § 65 lg 1 teise lause alusel kindlaks Andrei Remetsal Tartu Maakohtu 8. augusti 2016. a otsuse järgi kantud karistuse pikkus ja loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 7 kuud 15 päeva vangistust;
38.3.konfiskeeriti ja määrati hävitamisele Andrei Remetsa märkmik (pakend
3ARLO).
39.Teha eelmise punktiga tühistatud osas uus otsus, millega:
39.1.tunnistada Andrei Remets süüdi KarS § 121 järgi ja mõista talle karistuseks 4 (neli) kuud vangistust;
39.2.arvata Andrei Remetsa liitkaristusest (4 aastat vangistust) KarS § 65 lg 1 teise lause alusel maha Tartu Maakohtu 8. augusti 2016. a otsuse järgi ajavahemikus 7. augustist 2016–20. märtsini 2018. a kantud vangistus (kestusega 1 aasta 7 kuud 14 päeva) ning lugeda Andrei Remetsa kandmisele kuuluvaks vangistuseks 2 aastat 4 kuud 16 päeva. Pöörata see karistus täitmisele;
tagastada märkmik (pakend 3ARLO) Andrei Remetsale.
40.Muus osas jätta maakohtu otsus Andrei Remetsa suhtes muutmata.
42.Jätta Andrei Remetsa kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud 552 eurot menetluskuluna riigi kanda.
***
43.Tühistada maakohtu otsus ARTUR VARUSONI suhtes osas, millega süüdistatavale mõisteti KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 ning § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi eraldi üksikkaristused ja jäeti kohaldamata KarS § 63 lg 1.
44.Teha eelmise punktiga tühistatud osas uus otsus, millega mõista Artur Varusonile KarS § 63 lg-t 1 kohaldades KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi karistuseks 4 (neli) aastat vangistust.
45.Muus osas jätta maakohtu otsus Artur Varusoni suhtes muutmata.
46.Artur Varusoni kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
47.Jätta Artur Varusoni kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud 840 eurot menetluskuluna riigi kanda. ***
48.Tühistada maakohtu otsus ANDREI GANTJOHHINI suhtes osas, millega:
48.1.Andrei Gantjohhin tunnistati KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüdi kannatanu J.G. lükkamises, mille tagajärjel kannatanu kukkus ning tundis füüsilist valu ja sai näovigastused;
Andrei Gantjohhinilt mõisteti menetluskulu katteks välja 4968 eurot.
49.Teha eelmise punktiga tühistatud osas uus otsus, millega:
49.1.mõista Andrei Gantjohhin resolutiivosa punktis 48.1 märgitud teos KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeks (Andrei Gantjohhin jääb KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüdi J.G. le noaga kahel korral tuhara piirkonda löömises).
49.2.mõista Andrei Gantjohhinilt Eesti Vabariigi kasuks välja 3974 (kolm tuhat üheksasada seitsekümmend neli) eurot 40 senti apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud menetluskulu katteks, jättes apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu ülejäänud osas (summas 993 eurot 60 senti) riigi kanda.
50.Muus osas, sealhulgas Andrei Gantjohhinile KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse ja KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistusaja karistusest mahaarvamise osas, jätta maakohtu otsus Andrei Gantjohhini suhtes muutmata.
51.Mõista Andrei Gantjohhinile KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus 5 (viis) aastat vangistust, liites käesoleva kohtuotsusega mõistetavale 3 aasta 11 kuu 25 päeva pikkusele vangistusele osaliselt Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-7476 mõistetud 1 aasta 11 kuu 28 päeva pikkune vangistus. Andrei Gantjohhini karistuse kandmise aja alguseks lugeda 24. juuli 2016.
53.Jätta Andrei Gantjohhini kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud 552 eurot menetluskuluna riigi kanda. ***
54.Tühistada maakohtu otsus ALEXEY SOLOPI suhtes osas, millega süüdistatav tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 22 lg 3–§ 136 lg 1 järgi, talle mõisteti
KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus ja see jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata.
55.Teha eelmise punktiga tühistatud osas uus otsus, millega mõista Alexey Solop KarS § 136 lg 1–§ 22 lg 3 järgi õigeks. (Alexey Solop vabaneb sellega kõikidest temale selles kriminaalmenetluses esitatud süüdistustest.)
56.Alexey Solopi kaitsja apellatsioon rahuldada.
57.Mõista Eesti Vabariigilt Alexey Solopi kasuks välja 3240 (kolm tuhat kakssada nelikümmend) eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 3000 eurot apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses ja 240 eurot apellatsioonimenetluses kaitsjale makstud tasu eest).
58.Alexey Solopi suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada. ***
59.Jätta maakohtu otsuse põhiosast läbivalt välja kõik viited sellele, et Vladimir Gavrilin, Sergei Sõštšikov, Sergey Makarchev, Tiina Valdas, Relica Sulg ja Victor Lukk olid kuritegeliku ühenduse liikmed.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatavate advokaadist kaitsjad, samuti kannatanud, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. Maakohtu otsuse resolutiivosa – süüdistatavate süüditunnistamise ja karistamise osas tehtud otsustused
1.Tartu Maakohtu 22. detsembri 2017. a otsusega tunnistati V. Gavrilin süüdi ja teda karistati KarS § 256 lg 1 järgi 10 aasta, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 9 aasta, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi 6 aasta, § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi 6 aasta, § 121 lg 2 p 3 järgi 2 aasta, § 136 lg 1 järgi 1 aasta, § 120 lg 1 järgi 1 aasta, § 266 lg 2 p 1 järgi 6 kuu, § 424 järgi 1 aasta ning
§ 4231 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti V. Gavrilinile kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 15 aastat vangistust, mille alguseks loeti KarS § 68 lg 1 alusel 5. mai 2015. Veel tunnistati V. Gavrilin süüdi KarS § 349 järgi ja karistuseks mõisteti rahaline karistus 80 miinimumpäevamäära, s.o 800 eurot. KarS § 66 lg-te 1 ja 3 alusel anti süüdistatavale võimalus tasuda rahaline karistus ositi kümne kuu jooksul, makstes iga kuu 15. kuupäevaks vähemalt 80 eurot. Tartu Maakohtu
20.jaanuari 2014. a otsusega V. Gavrilinile kriminaalasjas nr 1-13-10070 mõistetud rahaline karistus jäeti täitmiseks iseseisvalt. 1.1.S. Sõštšikov mõisteti süüdistustes KarS § 189 lg 1, § 266 lg 1 ja § 348 järgi õigeks tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Süüdi tunnistati ja karistati teda KarS § 255 lg 1 järgi 6 aasta, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 5 aasta, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi 5 aasta, § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi 4 aasta, § 121 järgi 3 aasta, § 136 lg 1 järgi 1 aasta, § 199 lg 2 p 9 järgi 2 aasta 6 kuu ja § 263 p 1 järgi 2 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti tema liitkaristuseks 11 aastat vangistust, millest KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuse karistusaja hulka lugemisel jäi kanda 10 aastat 11 kuud 27 päeva alates 2. juunist 2015. a. 1.2.S. Makarchev tunnistati süüdi ning teda karistati KarS § 255 lg 1 järgi 6 aasta, § 184 lg 2 p- de 1 ja 2 järgi 5 aasta, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi 5 aasta, § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi 4 aasta, § 121 lg 1 järgi 1 aasta ja § 136 lg 1 järgi 1 aasta pikkuste vangistustega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti tema liitkaristuseks 11 aastat vangistust. Seda karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 17. veebruari 2015. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-5282 mõistetud vangistuse kandmata osa 2 aasta 11 kuu 27 päeva võrra ning liitkaristuseks saadi 13 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti S. Makarchevi karistusaja alguseks 5. mai 2015. 1.3.T. Valdas tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 255 lg 1 järgi 4 aasta 6 kuu, § 184 lg 2 p 2 järgi 4 aasta, § 22 lg 3 - § 214 lg 2 p 1 järgi( KarS § 22 lg 5 ja § 60 alusel) 3 aasta ning § 200 lg 2 p-de 2 ja 7 järgi 3 aasta pikkuste vangistustega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti temale liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust, millest kandmisele kuuluvaks jäi KarS § 68 lg 1 alusel 4 aastat 5 kuud 28 päeva. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust T. Valdasele Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 1- 13-10333 mõistetud vangistuse ärakandmata osa 1 aasta 10 kuu võrra ja liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis mõisteti 6 aastat 3 kuud 28 päeva vangistust. 1.4.V. Lukk tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 255 lg 1 järgi 4 aasta 6 kuu, § 184 lg 1 järgi 1 aasta, § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi 3 aasta ning § 266 lg 2 p 1 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti tema liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel moodustati kogumis Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-4675 mõistetud ja kandmata karistusega 1 aasta 7 kuud vangistust V. Luki liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 teise lause alusel arvati kohtuotsuste kogumis mõistetud liitkaristusest maha eelmise kohtuotsuse, s.o 5. oktoobri 2016. a otsuse järgi ajavahemikel 5.- 6. detsember 2014 ja 1. juuni 2015 – 21. detsember 2016 ära kantud karistus 1 aasta 6 kuud 23 päeva vangistust ning karistusest jäeti V. Lukile alates kohtuotsuse kuulutamisest 22. detsembril 2016 kanda 2 aastat 11 kuud 7 päeva vangistust. V. Lukile 21. jaanuari 2014. a Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1- 13- 10336 mõistetud rahaline karistus jäeti iseseisvaks täitmiseks.
1.5.R. Sulg tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 255 lg 1 järgi 3 aasta ning § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 4 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti tema liitkaristuseks 4 aastat vangistust, milles KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuse mahaarvamisel jäi kandmisele 3 aastat 7 kuud 9 päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti see karistus tingimisi 3 aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata. R. Sulge kohustati täitma KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ning § 75 lg 2 p-des 21 ja 8 nimetatud kohustusi. 1.6.J. Krasjukova tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 136 lg 1 järgi 1 aasta ning § 121 lg 1 järgi 3 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti tema liitkaristuseks 1 aasta vangistust. KarS § 68 alusel arvati eelvangistus karistusaja hulka ja kandmisele kuuvaks vangistuseks jäi 11 kuud 28 päeva. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti see karistus tingimisi 2 aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata ning süüdistatavat kohustati järgima KarS § 75 lg-s 1 toodud kontrollnõudeid ja lg 2 p-des 21 ja 8 sätestatud kohustusi. 1.7.A. Remets tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 184 lg 2 p 2 järgi 3 aasta, § 348 lg 1 järgi 10 kuu ning § 263 p 1 järgi 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti tema liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust, millest KarS § 68 lg 1 järgi eelvangistuse maha arvamisel jäeti kandmisele kuuluvaks vangistuseks 3 aastat 5 kuud 25 päeva. KarS § 65 lg 1 alusel moodustati liitkaristus A. Remetsale praeguses kriminaalasjas karistuseks mõistetud vangistusest ja 8. augusti 2016. a Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-16-6759 karistuseks mõistetud 2 aasta 5 kuu 22 päeva pikkusest vangistusest ning tema liitkaristuseks mõisteti 4 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 teise lause alusel arvati liitkaristusest maha 8. augusti 2016. a kohtuotsuse järgi
7.augustist 21. detsembrini 2016. a ära kantud karistus 4 kuud 15 päeva vangistust. Kandmisele kuuluvaks vangistuseksmäärati 3 aastat 7 kuud 15 päeva alates 22. detsembrist 2016. a. 1.8.A. Varuson tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi 3 aasta, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi 4 aasta ja § 424 järgi 10 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust, millest KarS § 68 lg-t 1 kohaldades jäeti kandmisele 3 aastat 11 kuud 26 päeva. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati A. Varusoni karistust talle 19. märtsi 2015. a Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1- 15- 2209 mõistetud vangistuse ärakandmata osa 2 aasta 11 kuu 28 päeva pikkuse vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 6 aastat 11 kuud 24 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel liideti sellele karistusele A. Varusonile Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-9532 mõistetud karistus 3 aastat 4 kuud vangistust ning tema liitkaristuseks mõisteti 6 aastat 11 kuud 24 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 teise lause alusel arvati sellest karistusest maha 31. oktoobri 2016. a kohtuotsuse järgi 30. oktoobrist
21.detsembrini 2016. a ära kantud karistus kokku 1 kuu 22 päeva vangistust ning A. Varusonile kandmisele kuuluvaks karistuseks jäeti 6 aastat 10 kuud 2 päeva vangistust alates 22. detsembrist 2016. a. KarS § 83 lg 1 ja § 126 lg 3 p 4 alusel konfiskeeriti ja määrati hävitamisele A. Remetsa märkmik. 1.9.A. Gantjohhin tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 214 lg 2 p 4 järgi 4 aasta ja § 121 lg 2 p 2 järgi 2 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka A. Gantjohhini eelvangistuses viibitud aeg ning kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 3 aastat 11 kuud 25 päeva vangistust. A. Gantjohhini suhtes kohaldati kohtuotsuse täitmise tagamiseks tõkendit vahistamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
1.10.A. Solop mõisteti KarS § 121 järgi õigeks KrMS § 301 ja § 309 lg 2 alusel seoses prokuröri loobumisega süüdistusest. Süüdi tunnistati ta KarS § 22 lg 3 – § 136 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust, millest KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuse karistusaja hulka lugemisel jäeti kandmisele 5 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liideti sellele karistusele Tartu Maakohtu 27. augusti 2015. a otsusega mõistetud 1 aasta pikkune vangistus ning kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise teel mõisteti A. Solopi liitkaristuseks 1 aasta vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti vangistus täielikult täitmisele pööramata 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga.
Apellatsioonimenetluse piirid
2.Tartu Maakohtu otsuse vaidlustasid 15 apellanti – kõik üksteist kaitsjat ning süüdistatavad V. Gavrilin, S. Sõštšikov, S. Makarchev ja T. Valdas. 2.1.KrMS § 331 lg 2 näeb ette, et ringkonnakohus arutab kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. See tähendab, et edasikaebuste esitamine maakohtu otsuse peale ei käivita ringkonnakohtus süüdistuse teistkordset täiemahulist arutamist (uut esimese astme kohtumenetlust), vaid apellatsioonimenetluses kontrollib kõrgem kohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust üksnes apellatsioonides taotletu raamides.
2.2.Juhindudes KrMS § 331 lg-st 3 ja § 340 lg-test 1 ja 3 tuleb ringkonnakohtul omaalgatuslikult apellatsiooni piire teatud juhtudel laiendada. KrMS § 340 lg 1 näeb ette, et apellatsioonimenetluse piire peab laiendama konkreetse apellandi jaoks juhul, kui tehakse kindlaks selline süüdistatava olukorda raskendav materiaalõiguse ebaõige kohaldamine või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, millele ei ole apellatsioonis viidatud. KrMS § 331 lg-st 3 ja § 340 lg-st 3 tuleneb, et ringkonnakohtul tuleb apellatsioonimenetluse piire laiendada ka kriminaalasjas teistele süüdistatavatele, kui tuvastamist leiab nende olukorda raskendav materiaalõiguse ebaõige kohaldamine või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Sellisel juhul peab apellatsioonikohus tegema uue lahendi sõltumata sellest, kas teised süüdistatavad on üldse apellatsioonõigust kasutanud või milline on nende apellatsiooni taotlus.
2.3.Arutades apellatsioonide alusel kriminaalasja nr 1-15-9694, tuvastas Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium mitmed materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise juhud, millega on süüdistatavate olukorda raskendatud. Sellest tingituna väljub ringkonnakohus mõnelgi juhul KrMS § 331 lg-st 3 ning § 340 lg-test 1 ja 3 juhindudes apellatsioonide piiridest, põhjendades iga konkreetse süüteo juures, milles seisnes materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja/või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Maakohtu otsuse vastavus seaduse (KrMS § 3051 lg 1) nõuetele a) Apellantide seisukohad
3.Mitmed apellandid on teinud kriitikat maakohtu otsuse aadressil. Kuivõrd etteheited on paljuski samased, siis ei hakka ringkonnakohus eraldi välja tooma, millise väite üks või
teine apellant esile tõi. Kolleegium märgib üksnes kokkuvõtlikult ära süüdistatavate ja nende kaitsjate põhilised argumendid. 3.1.Apellandid leiavad, et kohtuotsus on absurdselt pikk, see ei ole jälgitavalt struktureeritud ja on lugejale arusaamatu, mistõttu on selle vaidlustamine raskendatud. Selliselt on rikutud süüdistatavate kaitseõigust. Kohtuotsuses on ka tohutult palju kordusi ja ilukirjanduslikke väiteid. Tundub, et kohtunik ei ole olnud suuteline eristama olulist ebaolulisest. 3.2.Kohtuotsuse suurele mahule vaatamata on see apellantide hinnangul põhjendamata. Ehk siis kohus ei ole järginud KrMS § 3051 lg 1 nõudeid. Kohtuotsuse põhjendamatus on oluline kriminaalmenetlusnormi rikkumine, mis toob KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kohtuotsus kujutab endast paljuski tunnistajate ütluste refereeringut. Sellele ei järgne tõendite analüüsi ega põhjendusi. Pigem on tegemist tõendite vaba ümberjutustamisega. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Ka on maakohus jätnud otsuses vastamata kaitsjate argumentidele. Kohtuotsuse põhjendusi lugedes jääb kohati mulje, nagu ei oleks kaitsjaid kohal olnud, st nad olid kohtu jaoks nähtamatud. b) Prokuratuuri seisukoht
4.Ringkonnakohtus 20. septembril 2017 toimunud kohtuistungil prokuratuuri esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör T. Tamm apellantide kriitikaga ei nõustunud. Ta leidis, et vaidlustatud kohtuotsus on ehk tõesti liiga pikk, kuid selle põhistused on siiski selged ja arusaadavad. Kindlasti ei ole esimese astme kohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust oluliselt KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Apellantide mittenõustumine maakohtu põhjendustega ei ole käsitletav kohtuotsuses põhjenduste puudumisena. c) Kolleegiumi seisukoht
5.Erinevalt prokurörist jagab ringkonnakohus paljuski apellantide kriitikat maakohtu otsuse aadressil.
6.Kohtuotsus on äärmiselt mahukas, kokku 633 lk (otsuse venekeelses tõlkes on 704 lk). Selle tekst on aga paljuski täiesti asjakohatu. 6.1.Maakohtu otsuse koormamine ebavajaliku informatsiooniga algab juba kohtuotsuse esimestelt lehekülgedelt, s.o sissejuhatusest. KrMS § 311 näeb ette, millised andmed otsuse selles osas märgitakse. Eristada võib kahte andmete gruppi. Esiteks andmed kohtuasja kohta (p-d 4-6: süüdistatava nimi ja isikuandmed, tema karistatus ning KarS paragrahv, lõige ja punkt, mille järgi isikut süüdistatakse). KrMS § 311 p 4 järgi on kirjapanemist vajavateks isikuandmeteks süüdistatava nimi, elu- või asukoht ja aadress, isikukood või selle puudumisel sünniaeg ning töökoht või õppeasutus. Teiseks andmegrupiks on kriminaalasja läbivaatamist puudutav info (KrMS § 311 p-d 2-3: otsuse teinud kohtu nimetus ja kohtukoosseis ning prokuröri, kaitsja, tõlgi ning kohtuistungi sekretäri ees- ja perekonnanimi, samuti kohtuotsuse tegemise kuupäev ja koht), p 1 kohaselt märgitakse ära ka kohtuotsuse tegemine Eesti Vabariigi nimel. Vaidlustatud kohtuotsuses on sissejuhatava osa pikkuseks 13 lehekülge, kusjuures kohtuasja andmete osas sisaldab see rohkelt tarbetut informatsiooni. Näiteks on kohus ilmaaegselt kajastanud andmeid süüdistatavate kodakondsuse, keele, hariduse ja erinevate aastate keskmiste päevasisstulekute kohta;
samuti on liigselt üksikasjalikult ära toodud karistusandmed (nii kriminaal- kui väärteokaristused koos karistuse mõistmise täpse käigu äranäitamisega, kusjuures mitmel juhul on maakohus välja toonud ka teokirjeldused). Ringkonnakohus leiab, et kuigi juhindudes KrMS § 311 p-st 5 tuleb sissejuhatuses ära näidata süüdistatavate karistusandmed, mis on kantud karistusregistrisse ja ei ole sealt kustutatud, ei tohi seda teha nii ülepaisutatud mahus, nagu tegi maakohus. Nimelt on piisav varasemate kustumata karistuste arvu nimetamine ning ühe või paari viimase otsuse andmete (kvalifikatsioon, mõistetud karistus) märkimine. Viimase otsuse andmete kajastamine on oluline eeskätt juhul, kui varasema otsusega mõistetud karistus on täielikult või osaliselt kandmata ja isikule tuleb mõista liitkaristus. Seda, et esimese astme kohus on ära märkinud ka süüdistatavate kahtlustatavana kinnipidamise ajad ning neile tõkendi vahistamise kohaldamise, peab kohtukolleegium iseenesest õigeks, vaatamata asjaolule, et KrMS taolise info kirjapanemist ei nõua. On ju võimalik, et kohtuotsuse põhiosa otsusele ei lisatagi. Sellisel juhul on kohtuotsuse resolutiivosas tõkendi või eelvangistuse kohta märgitu otsuse sissejuhatava osa alusel kontrollitav. Küll on maakohus aga täiesti ülearuselt välja toonud, milliste määrustega süüdistatavate vahistamisi pikendati ja vahistuse põhjendatust kontrolliti ning millal süüdistatavad kohtu alla anti. 6.2.Kolleegium märgib, et ka maakohtu otsuse põhiosas on massiivselt täiesti tarbetut teksti, mis üksnes raskendab otsuse lugemist. Suurem osa kohtuotsuse põhiosast on ülearune ja teeb otsuse jälgitavuse aspektist üksnes halba. Rohkesti on korduvat teksti ning juba eelnevalt kirjapandud tõendite ja seisukohtade taasesitamist, sealhulgas on hulgaliselt kajastatud selliseid tõendeid, milliste asjassepuutuvuses on alust kahelda. Näiteks: 1) lk-del 144, 174, 266, 274, 372-373, 602 on kohus tõendanud, et S. Sõštšikovi elukoht oli Tartus XX (vaidlust selles küsimuses ei olnud); 2) lk-del 323, 329, 333 on kohus põhjendanud, et T. Valdas töötas teatud perioodil kiirsöögikohas Kähkukas (vaidlusküsimuseks see ei olnud); 3) lk-del 3, 129, 134, 137, 147, 252, 256, 259, 270, 314, 321, 352, 352-353, 355, 547 ja 549 on maakohus ära märkinud väärteootsuse andmed, millega V. Gavrilinit karistati
24.juulil 2014, a liiklusõnnetuse põhjustamise eest, selgub tema karistus (rahatrahv) ja seegi, et trahv on tasumata; 4) lk-del 3, 54, 59, 425, 433, 442, 461, 488 ja 545 kajastab kohus V. Gavriliniga seoses ühte politseis registreeritud juhtumit; 5) lk-del 82-83, 199-200, 204-205, 208-209, 285- 286, 290-291, 294-295 (à üks lehekülg) on kajastatud identselt 7. aprilli 2015. a sündmuskoha vaatlusprotokolli S. Makarchevi elukoha Tartus XX korterelamu keldriruumide vaatluse kohta ning 24. aprilli 2015. a ekspertiisiaktis kajastatud eksperdiarvamust; 6) lk-del 80-82, 197-199, 283-285 refereerib maakohus 25. septembri 2015. a jälitustoimingu protokolli V. Gavrilini, S. Makarchevi ja M.H. varjatud jälgimise kohta. Punktides 5 ja 6 nimetatud tõendid on kahtlemata ka asjakohased, kuid nende väljatoomine otsuses ikka ja jälle uuesti ja uuesti põhjendatud ei ole. Ringkonnakohus toonitab ka, et selliseid korduseid on otsuses veel ja veel. Taolised mõttetud kordamised ja asjakohatute tõendite kajastamised kogumis teevad kohtuotsuse raskesti loetavaks ning maakohtu siseveendumuse kujunemise mitmeski kohas üksnes raskustega jälgitavaks, nagu on asjakohaselt leidnud ka apellandid. Kusjuures otsuse lugemise muudab keerukamaks ka viis, kuidas maakohus kajastab isikuliste tõendiallikate ütlusi. Nimelt alustab maakohus isikute ütlusi välja tuues paljudel puhkudel absoluutselt iga lauset selliselt „(isiku nimi) ütluste kohaselt ...“ Näiteks M.R. ütlusi otsuse lk-del 461-462 kirjeldades on kohus kirjutanud „M.R. ütluste kohaselt ...“ kahekümne seitsmel korral, A.A. ütluste puhul kahekümne ühel korral (kohtuotsuse lk 450-451), jne, jne. 6.3.Palju ebavajalikku on ka maakohtu otsuse resolutiivosas. Näiteks on maakohus, jättes kohtuotsuse põhiosas ära näitamata, millised on süüdistatavatel kriminaalmenetluses
tekkinud kulud ja kelle kanda need jäävad, teinud seda kummastaval kombel resolutiivosas, s.o viinud mõningad äärmiselt napid põhjendused just sinna. Nii võib resolutiivosast lugeda, millised menetluskulud (s.o eraldi kuluartiklitena) süüdistatavatel tekkisid, miks maakohus jättis V. Lukilt, A. Remetsalt, A. Varusonilt, A. Solopilt ja A. Gantjohhinilt sundraha väljamõistmata; miks kohus jättis J. Krasjukova, V. Luki ja R. Sule kaitsjate kohtusse ilmumisega seondunud sõidukulud täielikult riigi kanda; miks kohus võimaldas KrMS § 180 lg 3 alusel süüdistatavatel J. Krasjukoval ja R. Sulel tasuda neilt väljamõistetavad menetluskulud ositi ühe aasta jooksul. Ringkonnakohus ei pea õigeks põhistuste viimist resolutsiooni. Tegemist on kohtuotsuse olulisima osaga, kuivõrd see annab teada, millise otsuse kohus langetas, samuti toimub selle alusel lahendi täitmine. Seega peab resolutiivosa tekst olema võimalikult lihtne, üheselt mõistetav ja see tuleb hoida vaba kõigest, mis ei ole seaduses ette nähtud või vahetult vajalik resolutsiooni funktsioonist tulenevalt. Ehk siis kokkuvõtvalt öelduna peavad selles kajastuma vaid järeldused KrMS §- s 306 sätestatud küsimustes. Seega oleks maakohus pidanud otsuse resolutiivosas kajastama üksnes kriminaalmenetluse kulude kohta tehtud otsustust, nagu selle näeb ette KrMS § 313 lg 1 p 12, ja mitte vastavaid põhjendusi koos menetluskulu artiklite eraldi äranäitamisega. Veel peab mainima, et resolutiivosas on maakohus teinud ka eraldi alajaotuse „Kohtuotsuse koopia kätteandmine“. Ringkonnakohus leiab, et absoluutselt ebavajalik on tuua resolutiivosas välja, kellele kohus kohtuotsuse koopia või väljatrüki edastab ning kuidas toimub süüdistatavatele kohtuotsuse tõlke edastamine. Tegemist on maakohtu toimingutega kohtuotsuse kuulutamise ja teatavaks tegemise järgselt (KrMS § 317) ning nende üksikasjaline kajastamine lahendis on ebavajalik. Taoline tarbetu info edastamine on kohtuotsuse mahtu suurendanud peaaegu ühe lehekülje võrra. Seda, et eksitav on esitada resolutsioonis teavet, mis seaduse kohaselt peab sisalduma kohtuotsuse põhiosas või sissejuhatuses (või mida ei peaks kohtuotsuses üldse ära märkima), on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud praeguses kriminaalasjas vaidlustatud kohtuotsuse kirjutanud kohtunikule oma 10. juuni 2013. a otsuses nr 3-1-1-4313, p-d 40-41.
7.Edasi nõustub ringkonnakohus apellantidega selleski, et vaatamata kohtuotsuse väliselt suurele mahule jäävad kohtu põhistused ja tõendite analüüs pahatihti lubamatult nappideks, sh on esimese astme kohus korduvalt jätnud vastamata kaitsjate argumentidele. Täpsed viited teeb kriminaalkolleegium oma otsuses konkreetseid süüdistusi kajastades.
8.Eeltoodut silmas pidades leiab kriminaalkolleegium sarnaselt apellantidega, et praeguses asjas rikkus maakohus KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhistamise kohustust. See ei tähenda aga, et kõnealune lahend tuleks lugeda tervikuna põhistamatuks KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, nagu leiavad mitmed apellandid. 8.1.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav üldjuhul – sealhulgas näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või veenvuse korral – kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisena on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700).
8.2.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on iga süüdistust puudutavalt oma põhjendused (olgugi need puhuti ebapiisavad) esitanud ning samuti on kohtu seisukohad ja järeldused otsuse tähelepanelikule ning kannatlikule lugejale siiski jälgitavad ning suurest tekstimassist eraldatavad. Seega on esimese astme kohtu otsuse põhistusvead käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
9.Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et juhul, kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi endal lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks (vt 30. juuni 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14, p 700 ja 15. detsembri 2014. a otsus nr 3-1-1-65-14, p 20). Praeguses asjas vastab ringkonnakohus küsimusele, kas ta saab asja lahendada ise, jaatavalt. Vead maakohtu otsuse põhistamisel ei mõjutanud esimese astme kohtus toimunud tõendite uurimise seaduslikkust ega takista ringkonnakohtul neid tõendeid KrMS § 15 lg 2 p 2 alusel avaldada ja otsuses neile tugineda. Samuti leiab kolleegium, et taolise mahuga kriminaalasja saatmine maakohtule uueks arutamiseks ei oleks põhjendatud ka menetlusökonoomia seisukohalt. Ehkki menetlusökonoomia argument ei ole KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel esmane ega otsustav kriteerium, peab sellega siiski arvestama (vt juba viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 707).
10.Viimaseks juhib ringkonnakohus tähelepanu sellelegi, et maakohtu otsuse ebamõistlikule pikkusele võis kaasa aidata ka süüdistuste võrdlemisi kehvapoolne kvaliteet.
10.1.Kõigepealt ei pea kolleegium õigeks seda, et prokuratuur (ja prokuratuuri eeskujul ka maakohus) on korduvalt formuleerinud süüdistused, kus süüdistatavatele heidetakse ette kuritegude toimepanemist grupis, iga süüdistatava osas eraldi. Ühe näitena võib välja tuua V. Gavrilinile KarS § 121 lg 2 p 3, § 136 lg 1 ja § 120 lg 1 järgi ning S. Makarchevile ja J. Krasjukovale KarS § 121 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi esitatud süüdistused kuriteos, milles kannatanuks oli A.B. . Nimelt on süüdistus kirjutanud ühe ja sama süüdistusteksti identses sõnastuses välja kuus korda, s.o KarS § 121 ja § 136 järgi esitatud süüdistused kajastuvad eraldi kirjapanduna nii V. Gavrilinile, S. Makarchevile kui J. Krasjukovale esitatud süüdistuste all. Ehk siis kuigi prokuratuur oleks saanud esitada süüdistuse ühel korral ühtse teokirjeldusena poole lehekülje suurusel pinnal, tegi ta seda kuuel korral ja kokku kolmel leheküljel.
10.2.Süüdistuste kohta peab veel märkima, mitmed selle osad sisaldavad tarbetut teksti, s.o õiguslikult irrelevantsete asjaolude kirjeldamist. Vaid paari näitena olgu nimetatud S. Sõštšikovile ja A. Varusonile KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi esitatud süüdistus, milles kannatanuks oli R.K. ; samuti S. Makarchevile ja V. Gavrilinile KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi esitatud süüdistused Tartus Annelinnas Kivilinna kooli hoovis puu juurde peidetuna 50 g amfetamiini hoidmises, mille S. Makarchev andis sealt M.H. . Prokuratuuri taoline toimimisviis on kaasa toonud maakohtu püüu tõendada neidki asjaolusid, aidates selliselt kaudselt kaasa mahuka 633-leheküljelise kohtuotsuse moodustumisele. Samas ei õigusta prokuratuuri vead maakohtu eksimusi.
10.3.Väljatoomata jätta ei saa sedagi, et süüdistuse tekstis on läbivalt kasutatud väga pikki ja keeleliselt vigaseid lauseid. Näiteks V. Gavrilinile, S. Makarchevile ja J. Krasjukovale esitatud süüdistuses, kus kannatanuks oli A.B. , on lause, mis võtab enda alla üksteist rida.
Taoliselt on see jõudnud ka maakohtu otsusesse. Ja see on vaid üks näide paljudest. Ringkonnakohus märgib, et kuigi põhimõtteliselt on eesti keeles muidugi võimalik sidesõnade ja komade abil moodustada kuitahes pikki liitlauseid, on selliseid tervet juttu hõlmavaid lauseid raske mõista. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmes lahendis tauninud praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi (vt 18. juuni 2007. a otsus asjas nr 3- 1-1-116-06, p 28 ja 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 51). Oma otsuses formuleerib ringkonnakohus keeleliselt ümber eranditult kõik süüdistused. V. Luki süüdistus KarS § 184 lg 1 järgi a) Süüdistus
11.Süüdistuse kohaselt käitles V. Lukk alates 2014. a oktoobrist kuni 2015. a kevadeni kuritegeliku ühenduse liikmena kokku vähemalt 65 g ja 14 tarvitamiskogust amfetamiini, s.o suures koguses narkootilist ainet. Selle amfetamiini sai V. Lukk edasimüümiseks V. Gavrilini käest selliselt, et: - 2014. a oktoobrist kuni 2015. a jaanuari lõpuni Tartus Mäe tn ja Peetri tn piirkonnas sai vähemalt 6 g; - 2014. a oktoobrist kuni 2015. a jaanuari lõpuni Tartus Kalda tee 32 asuva Maxima kaupluse lähedalt puu juurest sinna peidetuna sai vähemalt 20 g; - 2014. a oktoobrist 2015. a kevadeni eeluurimisel tuvastamata kohast sai vähemalt 39 g. Eelpool nimetatud viisil enda valdusesse saadud narkootilist ainet amfetamiini andis V. Lukk edasi: - A.U. 2014. a oktoobrist kuni 2015. a jaanuari lõpuni Tartus erinevates kohtades vähemalt viiel korral keskmiselt 4 g kaupa (3, 4 ja 5 g) ning vähemalt 10 tarvitamiskogust, s.o kokku 20 g ja 10 tarvitamiskogust; - 2015. a kevadel Tartus erinevates kohtades andis R.H. le kahel korral ühe minigrip kilekoti amfetamiiniga, milles oli kokku vähemalt 4 tarvitamiskogust; - 2015. a jaanuarist kuni veebruari lõpuni andis Tartus erinevates kohtades A.M. vähemalt kolmekümnel korral amfetamiini, korraga keskmiselt 1,5 g (1-2 g), s.o kokku vähemalt 45 g. Narkootilise ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 3 kohaselt loetakse suureks koguseks narkootilise aine kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule. Amfetamiini puhul on selliseks koguseks 1,3 g
b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
12.Kohus leidis, et V. Lukk tuleb KarS § 184 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Maakohtu hinnangul on kriminaalasjas mitmest erinevast allikast viiteid sellele, et V. Gavrilin andis V. Lukile edasi vähemalt 65 g ja lisaks 14 tarvitamiskogust amfetamiini, mida V. Lukk tarbis ise, kellegagi koos või andis, sh müüs, teistele edasi.
12.1.Kohus leidis, et V. Gavrilini poolt V. Lukile amfetamiini edasiandmist tõendavad V. Gavrilini ütlused, mille kohaselt ta andis V. Lukile tema sõidutamise eest amfetamiini, mida nad tavaliselt tarbisid autos koos. V. Gavrilin ei küsinud V. Lukile antud amfetamiini eest raha. V. Gavrilini ütlustest nähtuvalt sai V. Lukk temalt amfetamiini ka pärast narkootilise aine peidikute juures käimist. Ka K.R. ütlustest nähtuvalt andis V. Gavrilin amfetamiini V. Lukile. K.R. ütluste kohaselt tarvitas ta 2-3 korral koos V. Lukiga seda amfetamiini, mida V. Gavrilin oli V. Lukile andnud. Maakohtu arvates ei ole eelkajastatud asjaoludel kahtlust selles, et V. Lukk sai V. Gavrilinilt tasuks amfetamiini selle eest, et sõidutas kuritegeliku ühenduse juhti V. Gavrilinit, temaga kaasas olnud S. Makarchevit jt isikuid. V. Lukk sai V. Gavrilinilt tasuks amfetamiini ka selle eest, et organiseeris mõneks ajaks enda asemele autojuhiks A.U. .
12.2.Maakohus leidis A.U. ütlustele tuginevalt, et tema sai V. Lukilt nii V. Luki, V. Gavrilini, S. Makarchevi kui teistegi isikute vähemalt kümnel korral sõidutamise eest tarbimiseks korraga tarbimiskoguse, s.o kokku 10 kogust tarbimisvalmis amfetamiini. Maakohus on välja toonud ka V. Luki ütlused, milles ta tunnistab, et kui nad olid koos A.U. ga, siis kogu aeg tarvitasid narkootikume. A.U. narkootiliste ainete müümist V. Lukk eitab.
12.3.Süüdistuse osas, mis puudutab amfetamiini andmist R.H. le, leidis kohus, et V. Luki see edasiandmistegu on jäänud tõendamata, kuivõrd R.H. muutis kohtulikul uurimisel enda ütlusi ja eitas amfetamiini saamist V. Lukilt.
12.4.Kohtu hinnangul on tõendatud ka V. Luki poolt amfetamiini edasiandmine M.R. . M.R. ütluste kohaselt sai ta V. Lukilt kolmekümnel korral tarbimisvalmis amfetamiini, mida omandas V. Lukilt tavaliselt korraga 2-5 kotti, makstes ühe koti eest 20 eurot. Tavapärane ebaseaduslikult käideldud 1 g amfetamiinipulbri hind tänavamüügis oligi 20 eurot. Ühest grammist tarbimisvalmis amfetamiinist jätkus tavaliselt vähemalt üheks tarvitamiskorraks. Maakohus märkis, et neil asjaoludel sai A. M süüdistatav V. Lukilt kolmekümnel erineval korral 2-5 g kaupa amfetamiini suurusjärgus 60-150 g, millest jätkus tarbimiseks 60-150 korraks.
12.5.Maakohus märkis veel, et V. Luki poolt ühekordselt V. Gavrilinilt omandatud amfetamiinikogused ei olnud niivõrd suured, et neist piisanuks joobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Kuivõrd aga pikema ajavahemiku vältel oli V. Lukil ühetaoline elustiil, ta omandas amfetamiini järjepidevalt ühest ja samast allikast, s.o V. Gavrilinilt, tarbis ning andis seda järjepidevalt ka edasi osas, millises seda jäi enda tarvitamisest üle, siis on põhjendatud lugeda V. Luki taolist käitumist hõlmatuks ühtsest tahtest. Kuna tegemist oli vähemalt 2014. a lõpust kuni 2015. a kevadeni väldanud ühetaolise käitumisega, siis pole kahtlust selles, et V. Lukk käitus tahtlikult ning eesmärgipäraselt V. Gavrilinilt kokku vähemalt 65 g ja 14 tarvitamiskoguse amfetamiini omandamisel ja seda tarbimisest ülejäävas osas ka teistele edasi andes ning müües.
c) Apellantide väited
13.V. Luki kaitsja advokaat K. Kutsar taotleb kohtuotsuse tühistamist kaitsealuse süüditunnistamises KarS § 184 lg 1 järgi ja palub ta õigeks mõista.
13.1.Kaitsja arvates ei nähtu kohtulahendist, milliste tõendite alusel on maakohus jõudnud järeldusele, et V. Lukk sai V. Gavrilinilt süüdistuses näidatud koguses amfetamiini. V. Gavrilin on üksnes möönnud, et ta on koos V. Lukiga narkootilist ainet tarvitanud.
13.2.Kaitsja leiab ka, et ei ole tõendeid, mis näitaksid, et V. Lukk on V. Gavrilinilt saadud amfetamiini edasi andnud A.U. , R.H. le ja M.R. . A. U kinnitas, et ta on koos V. Lukiga amfetamiini tarvitanud, kuid suuremat kogust narkootilist ainet ta V. Luki käes näinud ei ole. Samuti ei ole ta narkootikume V. Luki käest ostnud. Ainet tarvitati koos, kui ühel neist juhtus seda olema. R.H. kinnitas kohtuistungil, et ta ei ole V. Lukilt amfetamiini saanud. M.R. ütluse kohaselt on ta koos V. Lukiga korduvalt tarvitanud amfetamiini, aine välimus ja kvaliteet olid erinevad. Kellelt V. Lukk amfetamiini sai, ta ei tea. Tähelepanuta ei saa jätta, et ristküsitluse alguses A. M tunnistas V. Luki vastu vihavaenu tundmist. Samuti märkis A. M, et tarvitas regulaarselt ja suurtes kogustes amfetamiini ning sõltuvusest ei ole ta vabanenud tänini. Seega eelnimetatud isikud ei kinnita, nagu oleks V. Lukk neid pidevalt narkootilise ainega varustanud. Kuna kõik isikud tarvitasid amfetamiini regulaarselt, siis muretseti seda ilmselt mitmest erinevast allikast ning saadud ainet jagati kaaslastega.
13.3.Kaitsja on ka seisukohal, et V. Luki tegevus ei olnud kantud ühisest tahtlusest, s.o ta tarvitas amfetamiini juhuslikult koos erinevate isikutega, ainet hankisid erinevad isikud ja erinevatest allikatest. Seega ei olnud tegemist jätkuva kuriteoga ja V. Lukk ei ole käidelnud amfetamiini suures koguses. d) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
14.Tartu Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsiooni mõned väited väärivad tähelepanu ning neile tuginedes tuleb maakohtu otsus V. Luki süüditunnistamises KarS § 184 lg 1 järgi tühistada osaliselt. KrMS § 331 lg-st 3 juhindudes tuleb apellatsioonimenetluse piire laiendada ka V. Gavrilinile, kuivõrd kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on tema olukorda raskendanud. Taolisi otsustusi põhistades käsitleb kolleegium V. Lukile süüks pandavaid narkootilise aine edasiandmise tegusid (I); hindab, kas V. Lukk omandas amfetamiini V. Gavrilinilt süüdistuses märgitud koguses (II); võtab seisukoha küsimuses, kas V. Luki käitumine on vaadeldav jätkuva kuriteona (III); põhjendab otsustust juhindudes KrMS § 331 lg-st 3 laiendada apellatsioonimenetluse piire süüdistatav V. Gavrilinile (IV); formuleerib kokkuvõtlikult oma positsiooni (V). I Amfetamiini edasiandmine A.U.
15.Süüdistuse kohaselt V. Lukk andis A.U. amfetamiini vähemalt viiel korral keskmiselt 4 g kaupa, s.o kokku 20 g, ja lisaks andis veel 10 tarvitamiskogust amfetamiini.
15.1.Tartu Maakohus on leidnud, et V. Lukk andis A.U. edasi kokku vähemalt 10 tarvitamiskogust amfetamiini. Taolisele seisukohale asudes ongi kohus käsitlenud üksnes tunnistajale kümne tarvitamiskoguse üleandmise tegu ega ole hinnanud, kas süüdistatav andis A.U. edasi ka 20 g amfetamiini, nagu see on märgitud süüdistuses.
Ringkonnakohtu hinnangul luges esimese astme kohus oma lõppjärelduses 20 g amfetamiini üleandmise A.U. n-ö vaikimisi siiski tõendatuks. Nimelt selgub kõigepealt, et kohus ei ole V. Lukki tunnistaja A.U. 20 g amfetamiini edasiandmisteos õigeks mõistnud.
15.2.Ringkonnakohus juhib tähelepanu KrMS § 309 lg-s 2 sätestatule, mille kohaselt õigeksmõistev kohtuotsus tehakse, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas 31. mai 2018. a otsuses asjas nr 1-16-9717 p- s 27, et KrMS § 309 lg-st 2 tulenevalt, kui kohus ei tuvasta osaliselt kohtualuse süüd süüdistuse sisuks olevate kuritegude toimepanemisel, tuleb ta selles osas õigeks mõista.
15.3.Järeldust, et maakohus mõistis V. Luki süüdi ka 20 g amfetamiini andmises A.U. , toetab seegi asjaolu, et kokkuvõtvalt asus esimese astme kohus kohtuotsuse lk-l 309 positsioonile, mille kohaselt käitles V. Lukk narkootilist ainet koguses 65 g ja 14 tarvitamiskogust. Samasuguse ainekoguse omandamist V. Gavrilinilt ning edasiandmist pannakse talle süüks süüdistuse järgi, s.o süüdistuse kohaselt omandas V. Lukk süüdistatav V. Gavrilinilt kokku 65 g ja 14 tarvitamiskogust amfetamiini, millise koguse andis edasi eelnimetatud isikutele, s.o A.U. 20 g ja lisaks 10 tarvitamiskogust, R.H. le 4 tarvitamiskogust ja M.R. vähemalt 45 g. Tõsi, maakohus on leidnud sedagi, et osa V. Gavrilinilt saadud narkootilisest ainest tarvitas V. Lukk ise ära, mis võiski tingida kohtu arvamuse, nagu süüdistatava poolt kokku käideldud amfetamiini kogus ei muutu vaatamata edasiandmistegudest mõne äralangemisele. Otsesõnu vaidlustatud kohtuotsuses seda aga ei selgitata. Ringkonnakohus taolist lähenemist õigeks ei pea, kuivõrd, nagu juba öeldud, seob süüdistus omavahel V. Luki poolt V. Gavrilinilt saadud ja teistele isikutele edasiantud ainekogused n-ö grammise täpsusega.
16.Kohtuotsuse ebaselgusi parandades hindab kriminaalkolleegium järgnevalt, kas tõendatuks saab lugeda V. Luki poolt A.U. 20 g ja lisaks kümne tarvitamiskoguse amfetamiini edasiandmise. Hinnates asjaolu, kas V. Lukk on A.U. andnud ka 20 g amfetamiini, ei lähe ringkonnakohus vastuollu keeluga, mis ei luba teha süüdistatava olukorda raskendavat otsust, kui apellatsiooni esitajaks on kohtumenetluse pool, kes ei ole prokurör või kannatanu (KrMS § 340 lg 4). Nagu kolleegium juba märkis, saab vaidlustatud kohtuotsust mõista vaid selliselt, et kohus on V. Luki süüdi tunnistanud ka 20 g amfetamiini andmises V. Lukile.
16.1.Tõenditeks, mis peaksid kinnitama, et V. Lukk andis A.U. 20 g ja kümme tarvitamiskogust amfetamiini, on A.U. ja V. Luki ütlused. Teisi tõendeid esimese astme kohus kindlaks teinud ei ole. A.U. ütlustest selguvalt vedas ta 2014. a lõpus ja 2015. a alguses V. Lukki, V. Gavrilinit, S. Makarchevit jt isikuid ringi V. Luki autoga. Tavaliselt viis ta need isikud Annelinna Keskuse vastas asuva Maxima kasiino juurest Prisma juurde ja vastupidi. Neid kordi oli mingi kümme, kuid täpselt ei mäleta. Vastutasuks sai ta V. Lukilt amfetamiini, mida nad tarvitasid koos kas autos või tema elukohas. Amfetamiini sai ta V. Lukilt „käsi peseb kätt“ põhimõttel, raha selle eest ei maksnud ja V. Lukk seda ka ei küsinud. Koos tarvitamine nägi välja nii, et nad võtsid grippkoti, lasksid sinna vee sisse, tõmbasid amfetamiini kumbki oma süstlasse ja süstisid (kd XIX lk 30-36).
V. Luki ütluste kohaselt teab ta A.U. t. Nad käisid koos poodides varastamas nii Eestis kui Soomes. A.U. ta narkootikume müünud ei ole. Kui nad koos olid, siis kogu aeg tarvitasid narkootikume (kd XXII lk 50).
16.2.Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga, et A.U. ütlused tõendavad V. Lukilt kümne tarvitamiskoguse amfetamiini saamist. Kuivõrd tema ütlused on ühetaolised ning kooskõlas V. Luki ütlustega selles, et ühised narkootilise aine tarvitamised toimusid korduvalt, siis ei ole nende tõepärasuses põhjust kahelda. Seda enam, et tegelikult ei eita ka kaitsja apellatsioonis A.U. poolt ühiste tarvitamiskordade ajal V. Lukilt amfetamiini saamist. Advokaadi väited keskenduvad püüule näidata, et 20 g amfetamiini ei ole tema kaitsealune süüdistatavalt saanud.
16.3.Küll ei saa kirjeldatud tõenditest järeldada seda, et V. Lukk oleks andnud A.U. lisaks ühistele tarvitamiskordadele ka 20 g amfetamiini. Seega on jäänud tõendamata süüdistus vastavas osas. Maakohtu otsus tuleb V. Luki süüditunnistamises KarS § 184 lg 1 järgi tühistada osaliselt, s.o A.U. 20 g amfetamiini edasiandmises ja V. Lukk tuleb selles käitlemisteos õigeks mõista. Kümne tarvitamiskoguse edasiandmine A.U. on tõendamist leidnud ning esimese astme kohus on süüdistatava selles teos õigesti süüdi tunnistanud. Amfetamiini edasiandmine R.H. le
17.Käsitledes järgmiseks V. Luki süüdistust kahel korral nelja tarvitamiskoguse amfetamiini edasiandmises R.H. le, leiab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse olema vastuolulise siingi. Nimelt toob maakohus seda süüdistusosa käsitledes välja R.H. ütlused ja esitab neist järeldused kolmel real, märkides: „Kuna R.H. muutis kohtulikul uurimisel enda ütlusi, jäädes selle juurde, et ta ei ole V. Lukilt amfetamiini saanud, siis selles osas on jäänud tõendamata süüdistus selles, et V. Lukk andis R.H. e edasi kahel korral amfetamiini.“ Taolisele otsustusele ei järgne V. Luki õigeksmõistmine R.H. le nelja tarvitamiskoguse amfetamiini edasiandmises, kuigi see oleks ootuspärane. Vastupidi, siingi suurendab segadust see, et kohtuotsuse lk-l 309 on tõendatuks loetud V. Luki poolt amfetamiini käitlemine kokku koguses 65 g 14 tarvitamiskogust. Ehk siis tegelikult järeldub siingi, et esimese astme kohus tunnistas V. Luki ikkagi süüdi ka R.H. le nelja tarvitamiskoguse amfetamiini edasiandmises. Taoliselt on kohtulahendist aru saanud ka kaitsja K. Kutsar, kes on toonitanud, et R.H. oma kohtus antud ütluste kohaselt ei ole amfetamiini saanud. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd maakohus on kohtuotsusest selguvalt V. Luki selles käitlemisteos ikkagi süüdi tunnistanud, tuleb käesolevas otsuses võtta seisukoht küsimuses, kas V. Luki poolt amfetamiini edasiandmine R.H. le on tõendatud. Selliselt toimides ei raskenda kolleegium süüdistatava olukorda, kuivõrd, nagu juba mainitud, on maakohus V. Luki tunnistaja R.H. le nelja tarvitamiskoguse amfetamiini edasiandmises süüdi mõistnud vaatamata sellele, et leidis tema süü olema tõendamata jäänud.
18.Ringkonnakohus leiab, et õige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole tõendamist leidnud V. Luki poolt amfetamiini edasiandmine R.H. le.
18.1.R.H. maakohtu istungil antud ütluste kohaselt ei ole ta kunagi V. Luki käest narkootilisi aineid saanud ja nad ei ole ka koos tarvitanud. Uurijale rääkis ta, et on saanud V. Luki käest kahel korral amfetamiini. Ta valetas, kuna oli vihane seetõttu, et V. Gavrilin oli tulnud tema ukse taha. See jutt V. Lukilt amfetamiini saamisest on täiesti vale (kd XIX lk 173). V. Luki ütluste kohaselt tunneb ta R.H. , kuid temale narkootikume müünud ei ole ja nad ei ole ka koos tarvitanud (kd XXII lk 50).
Rohkem tõendeid maakohus kohtulikul uurimisel kindlaks ei teinud.
18.2.Kohtukolleegium leiab, et R.H. ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta, kuivõrd neis esinevad diametraalsed vastuolud tõendamiseseme seisukohast olulises asjaolus. V. Lukk tunnistajale amfetamiini andmist eitab. Seega puuduvad tõendid, mis võimaldaksid V. Luki süüdi tunnistada. Maakohtu otsus V. Luki süüditunnistamises R.H. e nelja tarvitamiskoguse amfetamiini edasiandmises tuleb tühistada ja V. Lukk KarS § 184 lg 1 järgi selles käitlemisteos õigeks mõista. V. Luki poolt amfetamiini edasiandmine M.R.
19.V. Lukki süüdistatakse amfetamiini edasiandmises ka M.R. , seda vähemalt kolmekümnel korral, korraga 1,5 g kaupa (1-2 g) ja kokku koguses vähemalt 45 g. Maakohus luges tõendatuks, et V. Lukk andis amfetamiini edasi M.R. kolmekümnel korral tavaliselt 2-5 g kaupa suurusjärgus 60-150 g.
19.1.Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et V. Luki poolt M.R. amfetamiini edasiandmine vähemalt kolmekümnel korral on tõendamist leidnud. Seda näitavad A. M ütlused, mida maakohus on kajastanud oma otsuse lk-l 306. Kolleegium tõendi sisu üle ei korda ja märgib vaid, et sellest nähtub üheselt edasiandmiskordade arvuna 30. V. Lukk on tunnistanud M.R. ga koos narkootilise aine ostmist ja tarvitamist, kuid väitnud, et amfetamiini ta M.R. müünud ei ole. Küll on ta märkinud, et on autos istme seest võtnud amfetamiinikoti ja öelnud, et tee valmis.
19.2.Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga, et M.R. ütlused on usaldusväärne tõend ja selle pinnalt saab tõendatuks lugeda amfetamiini edasiandmise kordade arvu 30. Apellatsioonis kaitsja M.R. ütlustele antava sellise hinnanguga päri ei ole. Apellant leiab, et tunnistaja on ebausaldusvääne tõendiallikas. Seda põhjusel, et A. M tunneb tema enda selgituse kohaselt vihavaenu V. Luki vastu; samuti kuna A. M tunnistas regulaarselt ja küllaltki suurtes kogustes amfetamiini tarvitamist.
19.3.Kriminaalkolleegium kaitsjaga ei nõustu. See, et inimene tunneb kellegi vastu viha, ei välista tema suutlikkust anda asjas tõeseid ütlusi. A. M, tunnistades tõesti V. Luki vastu viha tundmist, ongi maakohtu istungil kohe ka kinnitanud, et vihatunne ei taksita teda objektiivseid ütlusi andmast (kd XXI lk 50). Samuti ei saa isiku ütlusi lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks seetõttu, et ta tarvitas kuriteosündmuse ajaperioodil (ja tarvitab ka praeguselt) igapäevaselt narkootilisi aineid. Selline arvamus on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustava teabega, mis tingib kohtu kohustuse igakülgselt vaagida ja jälgitavalt põhjendada tõendi usaldatavuse küsimust, kuid ei saa mingil juhul aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Ka tuleb märkida, et narkootikumide tarvitamisest ei saa kindlasti mitte järeldada, et isik ei mäletaks, kellelt ja kui sageli ta narkootilist ainet ostis. See, kellelt ja kui tihti on võimalik narkootikumi saada, on narkomaani jaoks olulise tähendusega küsimus, ehk siis taolise teabe talletumine tema mälus on igati tõenäoline.
19.4.Nagu juba öeldud, leiab ringkonnakohus, et A. M ütlused on usaldusväärne tõend. Tunnistaja ütlused on olnud ühetaolised, üksikasjalised ja vastuolusid neis ei nähtu. A. M on mäletanud V. Lukiga kontakti võtmise asjaolusid, amfetamiini saamiskordade arvu, korraga võetud koguste suurust ja ka saadud aine värvi. Ehk siis sellistel asjaoludel ei ole põhjust A. M ütlustes kahelda. V. Luki ütlused, milles ta eitab A. M amfetamiini müümist, on A. M ütlustega ümber lükatud.
19.5.Eelmärgitud osas on kriminaalkolleegium seega maakohtu seisukohaga nõus, s.o tõendatud on, et V. Lukk andis M.R. 2015. a jaanuarist kuni veebruari lõpuni vähemalt kolmekümnel korral amfetamiini.
19.6.Küll eksis maakohus aga sellega, kui luges tõendatuks, et V. Lukk andis M.R. amfetamiini tavaliselt 2-5 g kaupa suurusjärgus 60-150 g, s.o tehes sellise otsustuse nõupidamistoas otsust kirjutades, väljus maakohus lubamatult süüdistuse piiridest. Nimelt heidab süüdistus V. Lukile ette M.R. kokku 45 g amfetamiini üleandmist.
19.7.KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on eelnevat arvestades märkinud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7.veebruari 2018. a otsus asjas nr 1- 17- 1327, p 13 ja 6. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 31-1-59-16, p-d 21-22). KrMS § 268 lg 5 teise lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.
19.8.Ringkonnakohus märgib, et kuigi M.R. ütlustest järeldub tõepoolest V. Lukilt saadud amfetamiini kogus suuremana kui 45 g, ei ole talle sellest enama ainekoguse käitlemist süüks pandud ning ta tuleb süüdi tunnistada M.R. kolmekümnel korral kokku 45 g amfetamiini edasiandmises. II V. Luki poolt V. Gavrilinilt ajavahemikul 2014. a oktoobrist kuni 2015. a kevadeni kokku vähemalt 65 g ja lisaks 14 tarvitamiskoguse amfetamiini omandamine
20.Maakohus luges süüdistuse selles osas tõendatuks.
20.1.Ringkonnakohus leiab, et tõendatud on süüdistuse väide, mille kohaselt pärines V. Luki poolt A.U. ja M.R. edasiantud amfetamiin V. Gavrilinilt.
20.2.Asjaolu, et V. Lukk sai narkootilist ainet V. Gavrilinilt, on tõendatud nimetatud isikute endi ja tunnistaja K.R. ütlustega, samuti 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokollist selguva V. Gavrilini ja V. Luki vahel märtsis 2015. a toimunud telefonikõnega. V. Lukk on tunnistanud, et sai V. Gavrilini käest korduvalt amfetamiini. Tõsi, tema ütluste kohaselt toimus see üksnes ühiste tarvitamiste käigus (kd XXII lk 48). V. Gavrilin ütles maakohtus, et on koos V. Lukiga narkootilist ainet tarvitanud ja kui sellist koos tarvitamist pidada üleandmiseks, siis jah, ta on amfetamiini üle andnud. Samuti möönis V. Gavrilin, et andis V. Lukile narkootilist ainet pärast seda, kui käis kuskil peidikutes sellel järel (kd XXIII lk 13). K.R. on samuti kinnitanud, et V. Lukk sai V. Gavrilini käest mõned korrad amfetamiini. Teab seda, kuna on 2015. a 2-3 korral koos V. Lukiga tarvitanud seda ainet, mille V. Lukk oli saanud V. Gavrilinilt (kd XX lk 15).
Viidatud jälitustoimingu protokollis kajastuvast kõnest selguvalt suhtlesid V. Gavrilin ja V. Lukk „asjade“ edasiandmise ja selle eest raha saamise teemal (kd VI lk 123-124). Maakohus on järeldanud, et „asjade“ all mõeldi ka narkootilist ainet. Taolisele arvamusele ei ole apellant vastu vaielnud.
20.3.Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd mitmest erinevast tõendiallikast on viiteid sellele, et V. Lukk sai V. Gavrilinilt amfetamiini, tuleb tema selline omandamistegu tõendatuks lugeda. Kaitsja osutus M.R. ütlustele taolist seisukohta ei väära. See, et nimetatud tunnistaja ei ole teadnud, kellelt V. Lukk amfetamiini sai ning on rääkinud narkootilise aine kvaliteedi erinevustest, ei välista kuidagi V. Luki poolt selle saamist V. Gavrilinilt.
20.4.Erinevalt süüdistuses sisalduvast teokirjeldusest ei tuvasta ringkonnakohus V. Luki poolt V. Gavrilinilt 2014. a ja 2015. a aine saamise täpset aega, viisi ja kohta. Tõendid, mille pinnalt vastavaid järeldusi teha, puuduvad. Nimetatud asjaolusid ei ole kindlaks teinud ka maakohus. Tõsi küll, esimese astme kohus on vastavas osas jätnud oma põhistused sootuks lisamata.
20.5.Ringkonnakohus leiab, et selline eelmärgitud asjaolude tuvastamatus ei mõjuta kuidagi V. Luki karistusõiguslikku vastutust KarS § 184 lg 1 järgi, kuna kindlaks on tehtud tema KarS § 184 objektiivsetele tunnustele vastav käitumine, st narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik omandamine V. Gavrilinilt ning edasiandmine A.U. ja M.R. . Taoliselt otsustades ei välju kolleegium lubamatult süüdistuse piiridest, kuivõrd ringkonnakohus ei raja süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele KrMS § 268 lg 5 mõttes, vaid konstateerib üksnes, et puuduvad tõendid, millal ja kus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav osategu täpsemalt toime pandi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6.juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-28-14, p 14.2).
20.6.Kohtukolleegium märgib veel, et kuivõrd ei ole võimalik kindlaks teha V. Luki omandamistegude täpset aega, viisi ja kohta, ei saa iseenesest mõistetavalt tuvastada ka konkreetsetel juhtudel saadud narkootilise aine koguseid. Seetõttu tuleb tõendatuks lugeda, et V. Lukk sai V. Gavrilinilt amfetamiini kokku vähemalt hulgas, mis ta andis edasi A.U. ja M.R. , s.o 45 g ja kümme tarvitamiskogust amfetamiini. Olgu veel öeldud, et seda, nagu ta oleks A.U. ja A. M edasi antud narkootilist ainet omandanud kelleltki teiselt kui V. Gavrilinilt, ei ole V. Lukk väitnud. Ka ei saa mainimata jätta, et V. Gavrilini tunnistas maakohus süüdi samas käitlemisteos, s.o V. Lukile 65 g ja lisaks 14 tarvitamiskoguse amfetamiini andmises. Apellatsioonimenetluses ei ole V. Gavrilin vaidlustanud, et ta amfetamiini V. Lukile edasi andis. III Ringkonnakohtu seisukoht küsimuses, kas V. Luki käitlemisteod on vaadeldavad jätkuva kuriteona
21.V. Luki käitlemisteod on kvalifitseeritud KarS § 184 lg 1 järgi, ehk siis nii süüdistus kui maakohus on vaadelnud tema käitumist jätkuva süüteona. Apellant on V. Luki käitumise subsumeerimist KarS § 184 lg 1 alla kaheldavaks pidanud. Ta on leidnud, et tegemist oli ajas ja ruumis eraldatud tegudega ja süüdistataval ühtne tahtlus narkootilise aine süstemaatiliseks käitlemiseks puudus. Ehk siis advokaat sisuliselt viitab, et V. Luki teod
tuleks kvalifitseerida KarS § 183 järgi kui narkootilise aine väikeses koguses käitlemine edasiandmise eesmärgil.
21.1.Ringkonnakohus leiab, et V. Luki käitumine on vaadeldav jätkuva süüteona. Kuivõrd maakohtu vastavad põhistused on napid ning kaitsja on needki vähesed põhjendused kahtluse alla seadnud, siis käsitleb kolleegium seda küsimust põhjalikumalt ja märgib järgmist.
21.2.Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu järjest jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures tähele panna, et igas neist väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. Eelnevast tuleneb, et jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, juba lõpule viidud süüteo jätkuna (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
1.aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p 13.1).
21.3.Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas on täidetud kõik jätkuvat süütegu objektiivselt iseloomustavad tunnused. Tuvastatud on, et V. Lukk, saades V. Gavrilinilt narkootilist ainet, andis seda edasi vähemalt viiel korral A.U. ühiste tarvitamiste käigus ja vähemalt kolmekümnel korral M.R. . Tegude tehiolud viitavad asjade sarnasele käigule. Kõik käitlemisteod olid ajaliselt seotud, s.o jäävad ajavahemikku 2014. a oktoober kuni 2015. a kevad, kusjuures M.R. andis V. Lukk amfetamiini edasi kolmekümnel korral perioodil jaanuar kuni veebruari lõpp 2015. a. Objektiivse kõrvaltvaataja tavaline elukogemus laseb V. Luki sellises tegevuses näha narkootiliste ainete süstemaatilist käitlemist.
21.4.Kohtukolleegiumi hinnangul on tuvastatud ka, et V. Lukil oli ühtne tahtlus narkootilise aine süstemaatiliseks käitlemiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt saab toimepanija käitumise subjektiivset külge tuvastada objektiivsete tehiolude kaudu (vt 15. novembri 2001. a otsus asjas nr 3-1-1-109-01 ja juba viidatud otsus asjas nr 3-1-14-04 p 14.2). Selles mõttes kinnitavad V. Luki valmisolekut narkootiliste ainete järjepidevaks käitlemiseks need korrad, mil ta andis amfetamiini edasi A.U. ja A. M. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et V. Lukk tarvitas amfetamiini juhuslikult koos erinevate isikutega, mistõttu ühtne tahtlus justkui puudus. A.U. ja V. Luki ütlustest selgub, et koos amfetamiini tarvitamine toimus peale ühiseid sõitmisi, kui V. Gavrilinit jt isikuid oli sõidutatud nende soovitud marsruudil, s.o tavaliselt läks sõit Annelinna Keskuse vastas asuva Maxima kasiino juures Prisma juurde ja vastupidi. Ehk siis midagi juhuslikku ei olnud selles, et V. U sai sõidu lõppedes V. Lukilt ühise tarvitamise käigus amfetamiini. Samuti ei saa juhuslikuna vaadelda neid kolmekümmet korda, mil süüdistatav andis narkootilist ainet M.R. kahe kuu jooksul. Eeltoodut silmas pidades on ringkonnakohtu arvates selge, et V. Gavrilinilt narkootilise aine saamise ning A.U. ja A. M edasiandmise üksikkorrad moodustavadki sellise terviku, mis oli kaetud V. Luki ühtse tahtlusega ja väljendus narkootiliste ainete omandamises ja pidevas edasiandmises. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et täidetud on ka jätkuva süüteo subjektiivne külg.
22.Ringkonnakohus märgib veel, et V. Luki käideldud amfetamiinikogus oli suur KarS § 184 lg 1 objektiivse tunnuse mõttes. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 3 kohaselt on suur narkootilise või psühhotroopse aine,
taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Amfetamiini puhul on selliseks koguseks 1,3 g.
22.1.Käesoleval juhul ei olnud narkootilise aine kontsentratsiooniastme väljaselgitamine võimalik, kuivõrd asjaosalised tarvitasid aine ära ja seda neilt kätte ei saadud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma praktikas toonitanud, et kui narkootilist ainet ei ole asjaosalistelt kätte saadud ja on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, siis on lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise aine kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt (vt 25. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-95-16, p 23). Ka on Riigikohus korduvalt märkinud, et kui on tõendatud narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hilisemalt on võimatu kindlaks teha, millise kontsentratsiooniastmega ainega oli tegu, on loogiline väita, et narkootilist ainet on käideldud koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-68-09, p 8.5 ja otsus asjas nr 3-1-1-95-16, p 23).
22.2.Ringkonnakohus tegi kindlaks, et V. Lukk käitles ebaseaduslikult 45 g ja 10 tarvitamiskogust amfetamiini. Kuivõrd V. Lukk andis A.U. amfetamiini erinevatel kordadel kümne tarvitamiskorra jagu ja A. M andis ta seda kolmekümnel korral keskmiselt 1,5 g kaupa, siis on ilmselge, et korraga omandatud kogustest piisas narkojoobe tekitamiseks ning V. Luki poolt käideldud narkootilise aine kogus oli suur. IV Apellatsioonimenetluse piiride laiendamine V. Gavrilinile
23.Juhindudes KrMS § 331 lg-st 3 laiendab ringkonnakohus omaalgatuslikult apellatsioonimenetluse piire ka V. Gavrilinile, kuivõrd V. Luki huvides esitatud apellatsiooni läbi vaadates on tuvastamist leidnud maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, millega on V. Gavrilini olukorda raskendatud. Nimelt on maakohus V. Gavrilinile KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi esitatud süüdistust käsitledes lugenud tõendatuks tema poolt ajavahemikul 2014. a oktoobrist kuni 2015. a kevadeni Tartus V. Lukile vähemalt 65 g ja 14 tarvitamiskoguse amfetamiini edasiandmise ning ta selles kuriteos süüdi tunnistanud. Nagu ringkonnakohus eelnevalt tõenditele baseeruvalt tuvastas, on tõendamist leidnud üleantud aine kogus väiksem, s.o 45 g ja 10 tarvitamiskogust amfetamiini. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus tunnistas V. Gavrilini KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi V. Lukile ajavahemikul 2014. a oktoobrist kuni 2015. a kevadeni 65 g ja 14 tarvitamiskoguse amfetamiini edasiandmises. V. Gavrilin tuleb süüdi tunnistada V. Lukile 45 g ja 10 tarvitamiskoguse edasiandmises. Nimetatust ülejäävas osas, s.o 20 g ja 4 tarvitamiskoguse edasiandmises V. Lukile, tuleb V. Gavrilin õigeks mõista. V Kokkuvõttev seisukoht
24.Eeltoodud asjaoludel asub ringkonnakohus seisukohale, et Tartu Maakohtu otsus tuleb juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistada osaliselt, s.o osas, kus kohus tunnistas V. Luki süüdi KarS § 184 lg 1 järgi V. Gavrilinilt 65 g ja 14 tarvitamiskoguse amfetamiini saamises ning A.U. 20 g amfetamiini ja R.H. le 4 tarvitamiskoguse amfetamiini
edasiandmises. V. Lukk tuleb süüdi tunnistada KarS § 184 lg 1 järgi V. Gavrilinilt 45 g ja lisaks 10 tarvitamiskoguse amfetamiini saamises ning A.U. 10 tarvitamiskoguse ja M.R. 45 g amfetamiini edasiandmises. V. Lukk tuleb õigeks mõista V. Gavrilinilt 20 g ja 10 tarvitamiskoguse saamises ning nimetatud amfetamiiniannuste andmises vastavalt M.R. ja A.U. .
24.1.Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3 tuleb muuta vaidlustatud kohtuotsuse põhiosa ja jätta välja selles esitatud põhistused selles osas, kus kohus luges tõendatuks, et V. Lukk andis A. M amfetamiini tavaliselt 2-5 g kaupa suurusjärgus 60-150 g.
24.2.Tartu Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles kohus tunnistas V. Gavrilini KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi V. Lukile ajavahemikul 2014. a oktoobrist kuni 2015. a kevadeni 65 g ja 14 tarvitamiskoguse amfetamiini edasiandmises. V. Gavrilin tuleb süüdi tunnistada V. Lukile 45 g ja 10 tarvitamiskoguse edasiandmises. 20 g ja 4 tarvitamiskoguse amfetamiini edasiandmises V. Lukile tuleb V. Gavrilin õigeks mõista. S. Sõštšikovi süüdistus KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi a) Süüdistus
25.Süüdistuse kohaselt pani S. Sõštšikov toime narkootilise aine ebaseadusliku omandamise ja edasiandmise suures koguses grupis V. Gavriliniga. Käitlemisteod olid järgmised: 1) S. Sõštšikov omandas enne 2013. a suvel edasiandmisele asumist eeluurimisel tuvastamata isikult, kohast ja viisil kokku vähemalt 150 ecstasy tabletti; 2) S. Sõštšikov omandas koos V. Gavriliniga ajavahemikul 2014. a märtsi lõpust kuni 2014. a suve lõpuni eeluurimisel tuvastamata kohast ja isikult vähemalt 578 ecstasy tabletti. Eelpool omandatud ecstasy tablettidest andis S. Sõštšikov edasi 488 tabletti erinevatele isikutele alljärgnevalt: -
ajavahemikul 2013. a suvest kuni 2014. a suve keskpaigani andis E.N. le Tartus erinevates kohtades, näiteks Annelinnas Saare Maxima juures tiigi ääres või viimasel korral Raekoja platsis, millest viimasel korral andis vähemalt 5 tabletti (5 või 6) ja ülejäänud korrad keskmiselt 3 tabletti (2-4), edasi kokku 200 ecstasy tabletti, millest ajavahemikul 2014 märtsi lõpust kuni 2014. a suve lõpuni andis edasi keskmiselt kokku 50 ecstasy tabletti;
-
2014. a juuli lõpus andis Relica Sulele Tartus Anne 86 juures edasi 100 ecstasy tabletti;
-
2014. a augustis andis R. Sulele Tartus Anne 86 juures edasi 100 ecstasy tabletti;
-
2014. a juulis Tartus XXX maja ees või korteris nr X andis E.B. (endise nimega S) ja A.V. kolmel korral edasi ecstasy tablette, millest esimesel korral vähemalt 22 tabletti (20-25 tabletti) ja kahel viimasel korral korraga 10 tabletti, s.o kokku vähemalt 42 tabletti ning kahel korral andis E.B. ja A.V. ühe tarvitamiskoguse ehk kokku 4 tabletti;
-
2014. a märtsi lõpus andis Andrei Remetsale Tartus XX edasi 30 ecstasy tabletti;
-
2014. a suve lõpus andis Tiina Valdasele viiel korral keskmiselt 2,5 ecstasy tabletti (2- 3 tabletti), s.o kokku vähemalt 12 tabletti.
3) S. Sõštšikov omandas 2013. a suvel Tartus Aleksandri tänaval S.N. käest omavoliliselt keskmiselt 2,5 g marihuaanat (2-3 g); 4) S. Sõštšikov omandas 2015. a märtsis või aprillis eeluurimisel tuvastamata kohast, isikult ja viisil vähemalt 1 g marihuaanat, mille andis Tartus XX majas üle H.L. . b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused vaidlustatud osas
26.Esimese astme kohus leidis, et S. Sõštšikov tuleb talle esitatud süüdistuses täielikult süüdi tunnistada.
27.Kuivõrd ringkonnakohtu istungil jäi S. Sõštšikov selle juurde, et vaidlustab maakohtu otsuse üksnes enda süüditunnistamises koos V. Gavriliniga 578 ecstasy tableti omandamises ning ecstasy tablettide E.N. ja A. Remetsale edasiandmises, siis kajastab kolleegium sel kohal ainult vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi vastavates osades.
28.Maakohus luges tõendatuks, et 2014. a märtsist kuni 2014. a suve lõpuni omandas S. Sõštšikov koos V. Gavriliniga eeluurimisel tuvastamata kohast ja isikult vähemalt 578 ecstasy tabletti, millest S. Sõštšikov andis V. Gavriliniga kooskõlastatult edasi vähemalt 338 ecstasy tabletti. Kohtu põhjendused olid järgmised.
28.1.Kõigepealt tõi maakohus tõendina välja 30. septembri 2015. a sideettevõtjalt saadud andmete protokolli ja järeldas sellest, et 2014. a märtsi lõpust kuni 24. juulini 2014. a, mil V. Gavrilin sattus liiklusavarii tagajärjel haiglasse, oli S. Sõštšikovi ja V. Gavrilini telefonisuhtlus äärmiselt tihe.
28.2.Kohus nimetas ära ka 28. septembri 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastuva
21.juunil 2014 kell 19.12 alanud kõne, millest selguvalt ei ole V. Gavrilin rahul S. Sõštšikoviga, kes ei tee midagi ning ei too raha ja on maksnud narkootiliste ainete käitlemise suurte koguste eest liiga vähe või jätnud üldse maksmata. Selles kõnes ütleb S. Sõštsikov, et on maksnud, praegu lihtsalt ei ole ja lubab veel maksta. Maakohus järeldas sellest telefonikõnest, et S. Sõštšikov täitis V. Gavrilini juhiseid nii narkootiliste ainete käitlemisel kui ka sellega seonduvas tegevuses, omavahel tegutseti üldjoontes koordineeritult ning V. Gavrilini juhtimisel ja suunamisel.
28.3.Veel tõi esimese astme kohus tõenditest välja A.B. , R. Sule ja T. Valdase ütlused. A.B. ütlustega on tõendatud, et V. Gavriliniga käis läbi S. Sõštšikov, kes oli V. Gavrilini jooksupoiss. R. Sule ütlused näitavad, et S. Sõštšikov, S. Makarchev ja V. Gavrilin on head sõbrad. Samuti on R. Sule ütlustega tõendatud, et pärast V. Gavrilini autoavariid 24. juulil 2014 kohtus ta S. Sõštšikoviga, kes oli sellest avariist ning V. Gavrilini tervislikust ja rahalisest seisust igakülgselt teadlik. Samuti teadis S. Sõštšikov seda, et R. Sulg oli andnud enne avariid V. Gavrilinile 1700 eurot amfetamiini toomiseks. R. Sule ütluste kohaselt küsis ta S. Sõštsikovilt, mis sellest rahast sai. S. Sõštšikov ei teadnud, kas see amfetamiin mingil viisil Tartusse saabus. S. Sõštšikov pakkus talle aga amfetamiini asemel ecstasy tablette ja kokku oli neid 100 tk.
T. Valdase ütluste kohaselt tutvus ta S. Sõštšikoviga süüdistatav V. Gavrilini kaudu ning ta on saanud narkootikume V. Gavrilinilt ja S. Sõštšikovilt, kuid koguseid ei oska hinnata.
28.4.Kohus käsitles ka V. Gavrilini ja S. Sõštšikovi ütlusi. V. Gavrilin eitab 578 ecstasy tableti omandamist koos S. Sõštšikoviga, väites, et sai need üksi. S. Sõštšikovi refereeritud ütluste kohaselt võis olla selline asi, et paar korda omandas koos V. Gavriliniga ecstasy tablette, aga see oli maksimum kolm korda. Koos V. Gavriliniga ei ole ta ecstasy tablettide järel käinud. Ka ei ole S. Sõštšikovi ütluste kohaselt V. Gavrilin talle tablette edasi jagamiseks ja müümiseks andnud.
28.5.Maakohus leidis, et 30. septembri 2015. a sideettevõtjalt saadud andmete protokollist ja
28.septembri 2015. a jälitustoimingu protokollist nähtuvast V. Gavrilini ja S. Sõštšikovi telefonisuhtlusest ilmnevalt täitis S. Sõštšikov süüdistatava V. Gavrilini juhiseid nii narkootiliste ainete käitlemisel kui ka sellega seonduvas tegevuses, omavahel tegutseti üldjoontes koordineeritult ning V. Gavrilini juhtimisel ja suunamisel. Neil asjaoludel ei ole V. Gavrilini ja S. Sõštšikovi ütlused usaldusväärsed selles osas, et nad ei ole ühiselt süüdistuses kajastatud 578 tabletti käidelnud.
29.Edasi luges kohus tõendatuks, et S. Sõštšikov andis E.N. ajavahemikult 2013. a suvest kuni 2014. a suve keskpaigani edasi kokku vähemalt 200 ecstasy tabletti, millest 2014. a märtsi lõpust kuni 2014. a suve lõpuni andis keskmiselt kokku 50 tabletti.
29.1.Taolist seisukohta põhjendades kajastas maakohus esmalt E.N. ütlusi, millest mh selgub, et ta sai S. Sõštšikovilt 2013. a kuni 2014. a suvi kaasa arvatud kokku 200 ecstasy tabletti, korraga ostis 2-4 tabletti erinevates kohtades Tartus. S. Sõštšikovilt omandatud tabletid olid ümmargused, kilpkonna logoga, rohelist värvi ning mõjusid nagu ecstasy ikka, tekitasid õnnetunde. E.N. ütlustest selgub ka, et tema ja S. Sõštšikovi suhted halvenesid 2014. a suvel, mil ta jäi 6 ecstasy tableti eest võlgu 60 eurot.
29.2.Maakohtu hinnangul on E.N. ütlustega kooskõlas 30. septembri 2015. a sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, millega on tõendatud S. Sõštšikovi ja E.N. telefonisuhtlus 30. mail 2014. a (3 kõnet), 25. juunil 2014 ja 9.-12. augustil 2014. Samuti on E.N. ütluste kooskõlas S. Sõštšikovi kasutuses olnud telefoni ja selle kõnekaardi vaatlusprotokollist nähtuv selle kohta, et E.N. telefoninumber on kajastatud S. Sõštšikovi kontaktide logis nime „Edu“ all.
29.3.Kohus tõi välja ka S. Sõštšikovi ütlused, mille kohaselt on ta mõned tabletid edasi andnud E.N. . Kui võttis endale tablette, siis võttis E.N. ka. 2013. a tarvitas mõned korrad koos E.N. ecstasyd, 2014. a mõned korrad, võib-olla 3 korda. E.N. klappisid kokku ja ostsid ecstasy tablette erinevate jaemüügi diilerite käest Tartus.
29.4.Kohus leidis, et S. Sõštšikovi ütlused, mille kohaselt ta E.N. klappis kokku ja ostis ecstasy tablette, on täielikus vastuolus E.N. ütlustega. S. Sõštsikovi ütlustest nähtub teisigi küsitavusi. Näiteks ei ole veenvad tema ütlused selle kohta, et A.V. , T. Valdas ja R. Sulg said tema käest ecstasy tablette, millised ta vahetas kahe telefoni vastu lätlastele. Mastaapsetes kogustes ecstasy tablettide omandamiseks ei piisa üksnes kahest telefonist. Neil asjaoludel on S. Sõštšikovi ütlused ebausaldusväärsed osas, milles ta väidab, et klappis E.N. kokku ja nad ostsid ecstasy tablette.
29.5.Kohus leidis, et E.N. ütlused on üksikasjalikud ja veenvad ning eluliselt usutavad. Kohus märkis, et lähtub osas, millises S. Sõštšikovi ütlused lahknevad E.N. ütlustest, just viimastest.
29.6.Maakohus märkis veel, et E.N. ütlustest nähtuvalt tarbis ta pikema ajavahemiku vältel 2013. a ja 2014. a erinevaid narkootilisi aineid, st 2013. a nii marihuaanat kui ka ecstasy tablette ning ecstasy tablette kuni 2014. a suveni. Ei ole usutav, et 2014. a varakevadest kuritegeliku ühenduse loomisest kuni 2014. a suveni oleks E.N. jõudnud ära tarbida enam kui 50 ecstasy tabletti. Neil asjaoludel on usutav, et 2013. a suvest kuni 2014. a varakevadeni E.N. omandas S. Sõštšikovilt 150 ecstasy tabletti ja alates 2014. a varakevadest suveni 50 tabletti. Seega on tõendatud, et 2013. a suvel omandas S. Sõštšikov 150 ecstasy tabletti üksinda, milliseid andis seejärel kuni 2014. a varakevadeni edasi E.N. üksinda. 2014. a kevadel lõi V. Gavrilin kuritegeliku ühenduse ja sellele järgnevalt 2014. a kevadest omandasid S. Sõštšikov ja V. Gavrilin 50 ecstasy tabletti koos, millised S. Sõštšikvov andis V. Gavriliniga kooskõlastatult edasi 2014. a kevadel ja suvel E.N. .
30.Maakohus luges ka tõendatuks, et S. Sõštšikov andis 2014. a märtsi lõpus A. Remetsale 30 ecstasy tabletti. Kohus käsitles järgmisi tõendeid ja märkis, et neist selguvad alljärgmised asjaolud.
30.1.A. Remetsa ütluste kohaselt läks ta 2014. a märtsi lõpus üksinda S. Sõštšikovi juurde Mäe tänavale ja palus, et viimane hangiks talle 30 ecstasy tabletti. S. Sõštšikov lubas need organiseerida ja palus tagasi tulla umbes tunni aja pärast. Ta saigi tabletid tunni aja pärast S. Sõštšikovilt XX korteris kätte. Tabletid oli rohelist värvi ja kilpkonna kujuga, tüki hind oli 8 või 10 eurot. A. Remetsa ütluste kohaselt oli neid tablette vaja sõpradega pidutsemiseks, et kauem vastu pidada. Ta andis neid tablette edasi temaga koos pidutsenud viiele kuni kuuele isikule. Pärast seda pidu jäi tema kätte veel 6 tabletti ning kuskil nädala pärast pidas politsei ta autoga kinni ja viis sellest leitud 6 tabletti ekspertiisi. Neist kuuest tabletist viis olid rohelist värvi kilpkonnapea kujuga ning 1 tablett oli punane, selle ta oli vahetanud ühe rohelise tableti vastu.
30.2.Kohus leidis, et A. Remetsa ütlustega on kooskõlas joobeseisundi tuvastamise saatekirja-uuringuakt, millega on tõendatud, et 9. aprillil 2014 A. Remetsalt võetud proov sisaldas tetrahüdrokannabinooli metaboliiti ning tal esinesid narkootilise aine tarvitamise tunnused.
30.3.Samuti on eelmärgitud tõenditega kokkusobiv 9. aprilli 2014. a järelevalve kohaldamise protokoll ja 31. augusti 2015. a asitõendi vaatlusprotokoll, millega on tõendatud, et A. Remetsa kasutuses olnud sõiduki Volvo salongi läbivaatusel leiti ja võeti ära 5 rohelist värvi tabletti ja 1 roosavioletne tablett; rohelised tabletid on ninjakilpkonna kujutisega ja üks ümmargune roosa tablett oli tähe kujutisega. 23. septembri 2015. a ekspertiisiaktiga nr 15E-AN1004 on tõendatud, et viis rohelist tabletti sisaldavad 34% metüleendioksümetamfetamiinhüdrokloriidi ja 0,41 g metüleendioksümetamfetamiini ning üks lilla tablett sisaldab 41 % metüleendioksümetamfetamiinhüdrokloriidi ja 0,086 g metüleendioksümetamfetamiini.
30.4.30. septembri 2015. a sideettevõtjalt saadud andmete protokollis kajastatuga on maakohtu hinnangul tõendatud, et S. Sõštšikovi ja A. Remetsa ning S. Sõštšikovi ja V. Gavrilini vahel oli sage telefonisuhtlus ning et S. Sõštšikovi telefonilogis on nimede „Krezii“ ja „Krezi“ all A. Remetsa telefoninumber.
30.5.Kohus leidis, et A. Remetsa ja ülejäänud tema ütlustega kooskõlas olevate tõenditega on ümber lükatud S. Sõštšikovi ütlused, mille kohaselt ta ei ole andnud A. Remetsale 30 ecstasy tabletti. Puudub põhjendatud alus A. Remetsa ja teiste tema ütlustega kooskõlas olevate tõendite usaldusväärsuses kahtlemiseks. Neist nähtuvad asjaolud on omavahel loogilises kooskõlas ja kinnitavad veenvalt süüdistuse põhjendatust selles kajastatud asjaoludel. Maakohus märkis, et ei lähtu eelkajastatud asjaoludel S. Sõštšikovi ütlustest osas, milles need lahknevad ülejäänud omavahel kooskõlas olevatest tõenditest.
30.6.Maakohus märkis veel, et 30. septembri 2015. a sideettevõtjalt saadud andmete protokollist S. Sõštšikovi telefonisuhtluse kohta ja 28. septembri 2015. a jälitustoimingu protokollist nähtuvalt täitis S. Sõštšikov 2014. a kevadest alates V. Gavrilini juhiseid nii narkootiliste ainete käitlemisel kui ka sellega seonduvas tegevuses, omavahel tegutseti üldjoontes koordineeritult ning V. Gavrilini juhtimisel ja suunamisel.
30.7.Eeltoodud asjaoludel on maakohtu hinnangul süüdistus tõendatud selles, et S. Sõštšikov andis süüdistuses kajastatud asjaoludel koordineeritult ja kooskõlastatult V. Gavriliniga ühiselt omandatud vähemalt 578 ecstasy tabletist A. Remetsale 2014. a märsi lõpus edasi 30 ecstasy tabletti. c) Apellantide väited
31.S. Sõštšikov oma apellatsiooni taotluslikus osas enda õigeksmõistmist KarS § 184 lg 2 p- de 1 ja 2 järgi ei taotlenud. Ringkonnakohtu istungil on ta täpsustavalt märkinud, et vaidlustab: 1) narkootilise aine saamise V. Gavrilinilt; 2) E.N. edasiantud ecstasy tablettide koguse, s.o tema sõnul oli neid kümnekordselt vähem kui süüdistuses märgitud; 3) narkootilise aine andmise A. Remetsale. Lähemalt oma selliseid väiteid S. Sõštšikov kohtuistungil ei selgitanud. Apellatsioonis on ta vaidlustatud osas nimetanud, et maakohtu järeldused E.N. ütluste hindamisel on täiesti vastuolulised. Ühelt poolt asub kohus seisukohale, et tema (s.o S. Sõštšikovi) ütlused ei ole eluliselt usutavad ning leiab samas, et ei ole usutav, et 2014. a varakevadest kuritegeliku ühenduse loomisest kuni 2014. a suveni oleks E.N. jõudnud ära tarbida enam kui 50 ecstasy tabletti (lk 133). Edasi otsustab kohus, et neil asjaoludel on usutav, et 2013. a suvest kuni 2014. a varakevadeni omandas E.N. S. Šõštšikovilt 150 ecstasy tabletti ja alates 2014. a varakevadest suveni 50 ecstasy tabletti (lk 134). Kui R. Nei ütlused on usaldusväärsed ning tema (s.o S. Sõštšikovi) ütlused ei ole „eluliselt usutavad,“ siis jääb arusaamatuks, millisel alusel kohus jõudis sellisele arvamusele. Siinjuures omab tähtsust see, et on vähetõenäoline, nagu narkomaan võiks mäletada, kelle käest ja kui suures koguses ta kunagi aastaid tagasi on narkootikume saanud.
32.S. Sõštšikovi kaitsja A. Pärtel oma apellatsioonis taotleb kohtuotsuse tühistamist kaitsealuse süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning palub ta õigeks mõista. Kaebuse põhjendavas osas on apellant alternatiivselt märkinud nõustumist ka süüdistuse mahu vähendamisega. Kaitsja leiab, et S. Sõštšikov ei ole omandanud narkootilist ainet suures koguses, seda edasi andnud ega tegutsenud seejuures grupis V. Gavriliniga. Kaassüüdistatavate ütlustesse tuleb suhtuda kriitikaga, sest igaühel on omad huvid. Maakohtu viidatud sideettevõtjalt saadud andmete protokollid, helisalvestised ja jälitustoimingu protokoll ei kinnita, et S. Sõštšikov käitles narkootilisi aineid. d) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
33.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtu otsus S. Sõštšikovi süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi tühistada osaliselt. Samuti tuleb siingi juhindudes KrMS § 331 lg-st 3 laiendada apellatsioonimenetluse piire V. Gavrilinile ning tühistada kohtuotsus osaliselt ka tema KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüditunnistamist puudutavalt. Taolisi otsustusi põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. S. Sõštšikovi poolt V. Gavrilinilt 578 ecstasy tableti omandamine ajavahemikul 2014. a märtsi lõpust kuni 2014. a suve lõpuni
34.Ringkonnakohus leiab, et tunnistades S. Sõštšikovi ja V. Gavrilini KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi koos 578 ecstasy tableti omandamises, eksis maakohus faktiliste asjaolude väljaselgitamisel ja tõendite hindamisel. Kohtukolleegiumi hinnangul puuduvad kriminaalasjas tõendid, mis tõsikindlalt tõendaksid, et kõnealuse tabletikoguse omandas V. Gavrilin koos S. Sõštšikoviga. Taolist seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
34.1.Süüdistatavate ütlustest nähtub, et S. Sõštšikov eitab nende tablettide omandamist koos V. Gavriliniga ja V. Gavrilin tunnistab nende tablettide omandamist üksi.
34.2.Tunnistades S. Sõštšikovi ja V. Gavrilini selles süüdistusosas süüdi, on maakohus tõenditena käsitlenud sideettevõtjalt saadud andmete protokolli S. Sõštšikovi ja V. Gavrilini telefonisuhtluse kohta 2014. a märtsi lõpust kuni 2014. a suvi kaasa arvatud, jälitustoimingu protokollis kajastuvat süüdistatavate vahelist kõnet 21. juunil 2014. a algusega kell 19.12 ning samuti A.B. , T. Valdase, R. Sule, S. Sõštšikovi ja V. Gavrilini ütlusi. Kuivõrd esimese astme kohus avas tõendikogumi sisu küllaldase täpsusega, siis ülekordamist tõendikogum sel kohal ei leia.
34.3.Ringkonnakohus tutvus loetletud tõenditega ning möönab, et need viitavad V. Gavrilini ja S. Sõštšikovi poolt narkootiliste ainete ühisele käitlemisele. Järeldust, et süüdistatavad omandasid koos süüdistuses märgitud 578 ecstasy tabletti, neist tõenditest aga teha ei saa. Nimelt ei nähtu ühestki maakohtu poolt käsitletud tõendist ei eraldivõetuna ega kogumis seda, et narkootiliseks aineks, mida V. Gavrilin ja S. Sõštšikov koos käitlesid, oleks olnud ecstasy. Süüdistuse konkreetset väidet, mille kohaselt omandasid S. Sõštšikov ja V. Gavrilin koos 578 ecstasy tabletti, ei saa aga tõendada asjaoluga, et mingisuguste narkootiliste ainete ühise käitlemisega süüdistatavad tõendite kohaselt tegelesid.
34.4.Kohtukolleegium märgib eraldi veel ära, et ecstasy tablettide ühist käitlemist süüdistatava poolt ei saa järeldada ka R. Sule ütlustest. R. Sule ütlustest selgub, et kui V. Gavrilin 24. juulil 2014 põhjustatud autoavarii tagajärjel haiglasse sattus, siis pöördus ta S. Sõštšikovi poole seoses asjaoluga, et R. Sulg oli andnud avariieelselt V. Gavrilinile 1700 eurot amfetamiini toomiseks. R. Sule ütluste kohaselt oli S. Sõštšikov sellisest raha andmisest teadlik, kuid ei teadnud, kas see amfetamiin mingil viisil Tartusse jõudis. S. Sõštšikov pakkus talle aga amfetamiini asemel ecstasy tablette (vt R. Sule ütlused kd XVII lk-d 184-185). Ringkonnakohus meenutab, et R. Sulele ecstasy tablettide andmises 2014. a juuli lõpus ja augustis on esimese astme kohus S. Sõštšikovi süüdi tunnistanud ning apellatsioonimenetluses ei ole seda käitlemistegu vaidlustanud ei S. Sõštšikov ega ka R. Sulg. Kohtukolleegium leiab, et kuigi R. Sule ütlustest selguvalt sai ta S. Sõštšikovilt 2014. a juulis ja augustis kokku 200 ecstasy tabletti, ei ole sellest kuidagi võimalik järeldada, et need tabletid olid oli süüdistatav omandanud koos V. Gavriliniga enne viimase haiglasse sattumist 24. juulil 2014. S. Sõštšikov on maakohtus andnud ütlus, mille kohaselt
sai ta ecstasy tablette 2014. a juulist kuni septembrini ühe lätlase käest. Tema sellised ütlused ei ole ühegi tõendiga ümber lükatud.
34.5.Seega esinevad kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlused vastavas osas. Valitseva menetluspraktika kohaselt saab kohtuotsus rajaneda vaid objektiivselt kontrollitavatel ja tõendamist leidnud objektiivsetel asjaoludel ehk teisisõnu – kohtuotsus ei saa tugineda oletustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et KrMS §-dest 7 ja 14 tulenevalt ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (vt nt 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-1011, p 26).
34.6.Lugedes kõrvaldamata kahtlused süüdistatavate kasuks, leiab ringkonnakohus eeltoodud asjaoludel, et tõendatud ei ole süüdistuses märgitud 578 ecstasy tableti omandamine S. Sõštšikovi ja V. Gavrilini poolt ühiselt. Püsima jääb kahtlus, et V. Gavrilin omandas need üksi, nagu ta ise järjepidevalt on väitnud.
34.7.Maakohus, tunnistades S. Sõštšikovi ja V. Gavrilini KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi süüdi mh ajavahemikul 2014. a märtsi lõpust kuni 2014. a suve lõpuni koos 578 ecstasy tableti ühiselt omandamises, rikkus tõendite hindamise nõudeid, samuti põhiseaduse §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni. Eeltoodust lähtudes rikkus esimese astme kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. S. Sõštšikovi poolt E.N. kokku 200 ecstasy tableti edasiandmine ajavahemikul 2013. a suvest kuni 2014. a suve keskpaigani
35.S. Sõštšikov on vaidlustanud maakohtu otsuse ka osas, kus kohus tunnistas ta süüdi E.N. kokku 200 ecstasy tableti edasiandmises. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus selles osas seaduslik ja põhjendatud. Kuivõrd kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhistustega, jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas lahendis üle kordamata ja vastab üksnes apellantide väidetele.
35.1.S. Sõštšikov ei vaidlusta asjaolu, et ta on ecstasy tablette E.N. edasi andnud, kuid väidab, et neid oli kümnekordselt vähem kui talle süüks pannakse.
35.2.Kriminaalkolleegium, olles tõenditega tutvunud, märgib, et edasiantud ecstasy tablettide kogus joonistub välja E.N. ütlustest. Nimelt on E.N. öelnud, et ta on süüdistuses märgitud ajaperioodil saanud S. Sõštšikovilt 200 ecstasy tabletti, korraga ostis ta neid 2-4 tk erinevates kohtades Tartu linnas. Tabletid olid ümmargused, kilpkonna logoga, rohelist värvi ja mõjusid, nagu ecstasy ikka, s.o tekitasid õnnetunde (kd XIX lk 66- 67).
35.3.Maakohus E.N. sellistes ütlustes ei kahelnud ning seda ei tee ka ringkonnakohus. E. N ütlused on üksikasjalikud, ühetaolised ja usutavad. Tema ütlusi S. Sõštšikoviga süüdistuses märgitud perioodil suhtlemisest tõendavad sideettevõtjalt saadud andmete protokoll ning S. Sõštšikovi kasutuses olnud telefoni ja kõnekaardi vaatlusprotokoll. Nimetatud tõendeid on esimese astme kohus vaidlustatud kohtuotsuses piisavalt ka kajastanud (vt maakohtu otsuse lk 255). Samuti peab märkima, et E.N. ütlused sobituvad ka kriminaalasjas kujunenud üldisesse pilti, s.o selgub ju S. Sõštšikovi süstemaatiline tegevus ecstasy tablettide edasiandmisel erinevatele inimestele. Ehk siis, nagu juba märgitud, on E.N. ütlused kindlasti ka eluliselt usutavad.
35.4.S. Sõštšikov ei ole nõus seisukohaga, et E.N. ütlused on usaldusväärsed. Ta märgib, et on vähetõenäoline, nagu võiks üks narkomaan mäletada, kelle käest ja kui suures koguses ta aastaid tagasi narkootilist ainet sai. Ringkonnakohus, erinevalt süüdistatavast, ei näe E. N sellises mäletamises midagi ebausutavat. E.N. kui narkootilisi aineid sagedasti tarbiv isik kindlasti teadis, kui palju ta teatud perioodidel narkootilist ainet tarvitas. Kaheldamatult mäletab ta ka enda jaoks nii olulist infot, nagu see, kelle poole ta narkootikumi saamiseks pöördus.
35.5.S. Sõštšikovi ütlused, milles ta eitab E.N. süüdistuses märgitud koguse ecstasy tablettide üleandmist, on maakohus hinnanud ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus selle seisukohaga nõustub. Süüdistatava ütlused on ümber lükatud E.N. ütlustega.
35.6.Ringkonnakohus märgib veel, et ei ole päri S. Sõštšikovi selle märkusega, nagu oleksid maakohtu järeldused E.N. ütluste hindamisel täiesti vastuolulised. Esimese astme kohus on jälgitavalt selgitanud, miks ta jõudis tõendeid hinnates arusaamisele, et need 150 tabletti, mis S. Sõštšikov omandas üksi (vt süüdistuse esimene osategu), andis ta E.N. edasi perioodil 2013. a kuni 2014. a varakevad, ning koos V. Gavriliniga omandatud tablettidest andis ta 50 tk edasi E.N. ajavahemikul varakevad kuni suve keskpaik 2014. a (vt vaidlustatud lahendi lk 256, samuti käesoleva otsuse punkt, kus on refereeritud maakohtu otsust vastavas osas). Tõsi, ringkonnakohus leidis käesolevas otsuses, et S. Sõštšikovi ja V. Gavrilini poolt koos 578 ecstasy tableti omandamine ei ole tõendatud, kuid see ei muuda järeldust, et 150 tabletti (mille omandamist S. Sõštšikov vaidlustanud ei ole), oli ta E.N. edasi andnud varakevadeks 2014. a. Ülejäänud tabletikoguse osas, mille S. Sõštšikov andis edasi E.N. (temale 50 tabletti), R. Sulele, E.B. , A.V. , A. Remetsale ja T. Valdasele, tuleb nentida, ei ole kindlaks tehtud, kellelt S. Sõštšikov need sai. Rohkem väited maakohtu otsuses tuvastatud asjaolude ümberlükkamiseks S. Sõštšikov välja toonud ei ole.
35.7.Kaitsja A. Pärteli apellatsioon on narkootilise aine E.N. edasiandmise süüdistuse osas aga sisutühi. Vandeadvokaat taotleb küll kaitsealuse õigeksmõistmist, kuid ei näita ära, milles maakohus tõendite hindamisel siis väidetavalt vea tegi. Üldsõnaliselt märgib kaitsja üksnes, et sideettevõtjalt saadud andmete protokollid ja jälitustoimingu protokoll ei kinnita narkootikumide käitlemist S. Sõštšikovi poolt; samuti et kaassüüdistatavate ütlustesse tuleb suhtuda kriitikaga. Ringkonnakohus juhib kaitsja tähelepanu sellele, et narkootikumide käitlemist, sh ecstasy tablettide edasiandmist E.N. tema kaitsealune S. Sõštšikov üldse ei vaidlusta. Süüdistatav seab kahtluse alla üksnes E.N. antud tablettide koguse. Ecstasy tablettide koguse luges maakohus tõendatuks E.N. ütlustega. Seda, et E.N. ütlused oleksid ebausaldusväärsed, vandeadvokaat seejuures ei väida. Kaassüüdistatavate (tõenäoliselt teeb kaitsja viite R. Sulele ja T. Valdasele) ütlustest mingeidki järeldusi tabletikoguse kohta esimese astme kohus teinud ei ole.
35.8.Eeltoodud asjaoludel hindab ringkonnakohus õigeks maakohtu järelduse, et S. Sõštšikov on E.N. edasi andnud süüdistuses nimetatud koguse ecstasy tablette ning seda süüdistuse osa rohkem ei käsitle. S. Sõštšikovi poolt 2014. a märtsi lõpus A. Remetsale 30 ecstasy tableti edasiandmine
36.Järgmiseks leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti tuvastanud ka S. Sõštšikovi poolt A. Remetsale 2014. a märtsi lõpus 30 ecstasy tableti edasiandmise. Maakohtu vastavad
põhjendused on piisavad (vt kohtuotsuse lk 266 jj), mistõttu kolleegium vastab ka siin üksnes apellantide väidetele.
36.1.S. Sõštšikov on ecstasy tablettide edasiandmise A. Remetsale vaidlustanud, st tema väite kohaselt ei ole ta A. Remetsale narkootikume andnud. Paraku ongi süüdistatav piirdunud üksnes sellise paljasõnalise eitamisega ning ühtegi sisulist argumenti ta esile toonud ei ole.
36.2.Kaitsja A. Pärtel on taotlenud kaitsealuse õigeksmõistmist, kuid sisulisi argumente napib taas temagi esituses. Nagu juba märgitud, on vandeadvokaat kirjutanud üksnes üldsõnaliselt, et sideettevõtjalt saadud andmete protokollid, helisalvestised ja jälitustoimingu protokoll ei kinnita S. Sõštšikovi poolt narkootikumide käitlemist ning kaassüüdistatavate ütlustesse tuleb suhtuda kriitikaga. Kaassüüdistatavaks, kellele kaitsja üldsõnaliselt osutab, saab seda süüdistusosa silmas pidades olla üksnes A. Remets. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu A. Remetsa ei saa ebausaldusväärseks tõendiallikaks tituleerida vaid seetõttu, et ta on käesolevas kriminaalasjas ka süüdistatava staatuses. Kaassüüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ning neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 20014. a otsus asjas nr 3-1-1-94-04, p 8 ja 20. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-26-13, p 12). Ehk siis ka kaassüüdistatava ütluste hindamine taandub lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. Mingeidki muid põhistusi, mis võiksid A. Remetsa ütlustes kahtlemiseks alust anda, kaitsja A. Pärtel välja toonud ei ole.
36.3.Sarnaselt maakohtuga hindab ringkonnakohus A. Remetsa ütlused usaldusväärseteks. Tema ütlused on üksikasjalised, kooskõlas ülejäänud tõendikogumiga ja igati usutavad. Ta on kirjeldanud S. Sõštšikovilt 30 ecstasy tableti küsimise ja saamise asjaolusid, tablettide väljanägemist, nende jagamist temaga koos pidutsenud isikutele ning märkinud sedagi, et alles jäänud kuus tabletti (5 rohelist ja 1 punane kilpkonna kujuga) olid tema sõiduautos kahe esiistme vahel käetoe sees ja sealt võttis politsei need nädal hiljem ära. A. Remetsa sellised ütlused on kooskõlas 9. aprilli 2014. a järelevalve kohaldamise protokolli ja
31.augusti 2015. a asitõendi vaatlusprotokolliga, mis tõendavad, et A. Remetsa sõiduauto läbiotsimisel võttis politsei sealt ära 6 tabletti, millest 5 olid rohelised ninjakilpkonna kujutisega ja üks oli ümmargune roosa tablett tähe kujutisega. A. Remesa ütlustes ei ole ka midagi ebausutavat. On ju käesolevas kriminaalasjas tõendamist leidnud, et S. Sõštšikovil oli ecstasy tablette ning ta andis neid edasi mitmetele isikutele. Tablettide andmist R. Sulele, E.B. , A.V. le, T. Valdasele ning teatud koguses ka E.N. , S. Sõštšikov ju tunnistab, s.o ta on möönnud vähemalt enam kui 258 tableti edasiandmist. Sel kohal vajab märkimist seegi, et E.N. antud tabletid oli rohelised ja kilpkonna kujuga (vt E.N. ütlused kd XIX lk 66-67). Saadud ecstasy tablette kirjeldab sarnaselt ka A. Remets (kd XVII lk 156). Ehk siis midagi mitteusutavat ei ole selles, et S. Sõštšikov andis neid teiste seas edasi ka A. Remetsale.
36.4.Eeltoodud asjaoludel on maakohus seega õigesti tuvastanud, et 2014. a märtsi lõpus andis S. Sõštšikov A. Remetsale edasi 30 ecstasy tabletti. S. Sõštšikovi käitumisele antav karistusõiguslik hinnang
37.S. Sõštšikovile oli süüdistus esitatud KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning maakohus tunnistas ta selle koosseisu järgi ka süüdi, ehk siis S. Sõštšikov on süüdi mõistetud suure koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises grupi poolt ja korduvalt.
37.1.Käesolevas otsuses asus ringkonnakohus seisukohale, mille kohaselt ei ole tõendamist leidnud, et S. Sõštšikov omandas 578 ecstasy tabletti koos V. Gavriliniga. Seega puudub KarS § 184 lg 2 p-s 1 ettenähtud kvalifitseeriv tunnus. Sellest johtuvalt tuleb tühistada maakohtu otsus S. Sõštšikovi süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja ta õigeks mõista.
37.2.Ringkonnakohus leiab ka, et maakohus on vääralt käsitlenud S. Sõštšikovile süüks pandavaid käitlemistegusid korduvate tegudena. S. Sõštšikovi käitlemisteod, s.o 150 ecstasy tableti ja 2,5 g marihuaana omandamine 2013. a ning ecstasy tablettide edasiandmine E.N. , R. Sulele, E.B. , A.V. le, A. Remetsale ja T. Valdasele, on vaadeldavad jätkuva süüteona. Jätkuva süüteo osana ei näe kolleegium üksnes süüdistuses märgitud viimast käitlemistegu, milles S. Sõštšikovi süüdistatakse 2015. a märtsis või aprillis eeluurimisel tuvastamata isikult vähemalt 1 g marihuaana omandamises ja edasiandmises
H.L. .
37.3.Süüdistuses märgitud käitlemistegudes (v.a viimane tegu 1 g marihuaana omandamine ja edasiandmine H.L. ) laseb objektiivse kõrvaltvaataja tavaline elukogemus näha narkootiliste ainete süstemaatilist käitlemist. Selgub ju, et S. Sõštšikov on 2013. a ja 2014. a omandanud märkimisväärses koguses ecstasy tablette ning andnud edasi E.N. 200 tabletti, R. Sulele 200 tabletti, E.B. ja A.V. le kokku 46 tabletti, A. Remetsale 30 tabletti ja T. Valdasele 12 tabletti. Samuti on ta omandanud 2013. a suvel 2,5 g marihuaanat. Tema sellised teod, s.o sadade tablettide ja marihuaana käitlemine jäid aasta pikkuse perioodi sisse, ehk siis olid kahtlemata ajaliselt seotud.
37.4.Ringkonnakohtu hinnangul on tuvastatud ka, et S. Sõštšikovil oli ühtne tahtlus narkootilise aine süstemaatiliseks käitlemiseks. Tema valmisolekut narkootiliste aine süstemaatiliseks käitlemiseks näitavad kõik need korrad, mil ta omandas narkootikume ning andis neid edasi erinevatele inimestele, seda paljudel kordadel ja nt E.N. teatud perioodidel lausa peaaegu igapäevaselt. Ehk siis S. Sõštšikovi poolt narkootilise aine omandamise ning edasiandmise üksikkorrad moostavad kriminaalkolleegiumi arvates sellise terviku, mis oli kaetud S. Sõštšikovi ühtse tahtlusega ja mis väljendus narkootiliste ainete omandamises ja pidevas edasiandmises.
37.5.Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et S. Sõštšikovi käitumises on tuvastatud kõik jätkuvat süütegu iseloomustavad objektiivsed ja subjektiivsed tunnused.
37.6.Eelmärgitu, s.o seisukoht, mille kohaselt on S. Sõštšikovi kirjeldatud käitlemise teod vaadeldavad jätkuva süüteona, ei too aga kaasa tema käitumise ümberkvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi. Nimelt selgub, et maakohus on S. Sõštšikovi süüdi tunnistanud mh ka KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi. Viidatud kuriteos oli röövimise objektiks 10 ecstasy tabletti. KarS § 184 lg 2 p 2 kohaselt annab korduvuse ka isiku poolt varasem narkootilise või psühhotroopse aine vargus. Ringkonnakohus märgib etteruttavalt, et kuigi S. Sõštšikovi ja süüdistatav A. Varusoni kaitsja vaidlustasid oma kaitsealuste süüditunnistamise KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi, jääb maakohtu kohtuotsus selles osas apellatsioonimenetluses muutmata. Seega tuleb S. Sõštšikov nendes süüdistuse tegudes, mida ringkonnakohus käsitles käesolevalt jätkuva süüteona, süüdi tunnistada KarS § 184 lg 2 p 2 järgi.
37.7.Nagu kriminaalkolleegium juba märkis, ei ole jätkuva süüteona vaadeldav süüdistuses kirjeldatud viimane käitlemise tegu, s.o 1 g marihuaana omandamine 2015. a märtsis või
aprillis ja selle üleandmine H.L. . Seda põhjusel, et süüdistuse kohaselt jäi kõnealusele omandamisteole eelnenud viimane käitlemistegu ajalises mõttes kaheksa kuu taha, ehk siis taoline ajavahemik ei võimalda näha ajalist seost selle üksikteo ja teiste tegude vahel. Samuti on selle viimase teo puhul võimatu näha S. Sõštšikovi ühtset tahtlust narkootilise aine süstemaatiliseks käitlemiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 8. veebruari 2011. a otsuses asjas nr 3-1-1-1-11 p-s 10 selgitanud, et nõue, mille kohaselt peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus, tähendab, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu – siis näivad need üksikteod objektiivsele kõrvaltvaatajale mitteiseseisvate tegudena ühe teo tähenduses. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus käitlemistegude vahe on kaheksa kuud, ei saa rääkida S. Sõštšikovi sellisest tahtlusest 2014. a suve lõpul, mis hõlmaks ka seda viimast, võrdlemisi marginaalses koguses narkootilise aine omandamise ja edasiandmise tegu.
37.8.Selle 1 g marihuaana ebaseaduslikus käitlemises on maakohus S. Sõštšikovi süüdi tunnistanud ja apellatsioonimenetluses ei ole seda otsustust vaidlustatud. Vaidluse puudumise tõttu ei hinda ringkonnakohus seda, kas maakohus tunnistas põhjendatult S. Sõštšikovi selles käitlemisteos süüdi. Küll peab kohtukolleegium aga võimalikuks ja vajalikuks anda süüdistatava sellisele teole esimese astme kohtust erineva karistusõiguslik hinnangu, s.o ringkonnakohus leiab, et kõnealune tegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 183 lg 2 p 2 järgi.
37.9.Kõigepealt selgitab kolleegium, et selline ümberkvalifitseerimine on võimalik. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 1. aprilli 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-101-07 p-s 17.2. märkinud, et KarS §-des 183 ja 184 sätestatu on käsitatav karistusõiguslikus mõttes sellise loogilise tervikuna, mis, lähtudes KrMS § 286 lg-st 8, võimaldab põhimõtteliselt KarS § 184 järgi kohtu alla antud süüdistatava teo ümberkvalifitseerimist KarS § 183 järgi. Ümberkvalifitseerimine ei ole võimalik juhtudel, mil isik oli kohtu alla antud üksnes enda tarbeks narkootilise aine suures koguses valdamise eest ja kohus loeb suure koguse välistatuks.
37.10.Ringkonnakohus selgitab veel sedagi, et KarS §-de 183 ja 184 pealkirjadest nähtuvalt ei ole seadusandja näinud nendes paragrahvides sätestatud kuriteokoosseisude vahel mingit sisulist, vaid üksnes kvantitatiivset erinevust. Tähele tuleb ka panna, et väikeses koguses narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseaduslik käitlemine on KarS § 183 järgi karistatav vaid siis, kui seda tehakse edasiandmise (levitamise) eesmärgil.
37.11.Käesoleval juhul on maakohus S. Sõštšikovi süüdi tunnistanud 1 g marihuaana omandamises, mille ta andis edasi H.L. . Ehk siis küsimus sellest, et S. Sõštšikovi käitlemistegu seisnes mh ka narkootilise aine edasiandmises (s.o levitamises), on kuulunud kohtuliku arutamise esemesse maakohtus ja ümberkvalifitseerimiseks takistusi ei ole. Kohtukolleegium märgib veel, et S. Sõštšikovi selles käitlemise teos esineb KarS § 183 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva tunnusena korduvus. Nagu juba mainitud, tunnistatakse S. Sõštšikov käesolevas kriminaalasjas mh süüdi ka narkootilise aine röövimises, samuti jääb ta süüdi suure koguse narkootilise aine süstemaatilises käitlemises. Kokkuvõttev seisukoht
38.Kokkuvõtvalt märgib kolleegium, et maakohtu otsus tuleb juhindudes KrMS § 337 lg 1 p- st 4 tühistada S. Sõštšikovi süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi osaliselt, s.o: 1) tema süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ajavahemikul 2014. a märtsi lõpust
kuni 2014. a suve lõpuni eeluurimisel tuvastamata kohast ja isikult vähemalt 578 ecstasy tableti omandamises grupis V. Gavriliniga; 2) temale süüdistuse kohaselt süüks pandava käitlemisteo – S. Sõštšikov omandas 2015. a märtsis või aprillis eeluurimisel tuvastamata kohast, isikult ja viisil vähemalt 1 g marihuaanat, mille andis Tartus XX majas üle H.L. – kvalifitseerimises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.
38.1.Samuti tuleb juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 kohtuotsus tühistada ka V. Gavrilini süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi osaliselt, s.o tema süüdimõistmises grupis koos S. Sõštšikoviga ajavahemikul 2014. a märtsi lõpust kuni 2014. a suve lõpuni eeluurimisel tuvastamata kohast ja isikult vähemalt 578 tableti omandamises. Ringkonnakohus märgib selguse mõttes ära, et V. Gavrilini kuriteole antud õiguslik hinnang selle tõttu ei muutu.
38.2.Tühistatud osades teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega: 1) mõistab S. Sõštšikovi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi õigeks (s.o mõistab ta õigeks ajavahemikul 2014. a märtsi lõpust kuni 2014. a suve lõpuni koos V. Gavriliniga 578 ecstasy tableti omandamises); 2) kvalifitseerib S. Sõštšikovile süüdistuse kohaselt süüks pandava käitlemisteo – S. Sõštšikov omandas 2015. a märtsis või aprillis eeluurimisel tuvastamata kohast, isikult ja viisil vähemalt 1 g marihuaanat, mille andis Tartus XX majas üle H.L. – ümber KarS § 183 lg 2 p 2 järgi; 3) mõistab V. Gavrilini õigeks ajavahemikul 2014. a märtsi lõpust kuni 2014. a suve lõpuni 578 tableti omandamises grupis S. Sõštšikoviga. V. Gavrilin jääb süüdi 578 ecstasy omandamises üksi. S. Makarchevi süüdistus KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi a) Süüdistus
39.Süüdistuse kohaselt S. Makarchev sai V. Gavrilini käest ajavahemikul 2014. a juuli keskpaigast kuni 7. aprillini 2015. a enda valdusesse erinevatel aegadel kokku vähemalt 1044,35 g tarvitamisvalmis amfetamiini, mida käitles kooskõlastatult V. Gavriliniga ajavahemikul 2014. a juuli keskpaigast kuni 5. maini 2015. a Tartu linnas järgmiselt: 1) andis S.B. ajavahemikul 2014. a juuli keskpaigast kuni 2014. a novembri lõpuni iga päev 5 g amfetamiini ning ühel korral korraga 10 g amfetamiini, s.o kokku vähemalt (136 x 5 g + 1 x 10 g) 690 g, ning alates detsembrist 2014. a kuni 27. veebruarini 2015. a iga päev keskmiselt 3 g (2-4 g) amfetamiini, s.o kokku vähemalt 267 g (89 x 3 g), s.o kõik kokku vähemalt 957 g tarvitamisvalmis amfetamiini; 2) hoidis 2014. a detsembris enda Tartus asuva elukoha XX maja keldris ühiskasutatavas ruumis põrandal vähemalt 10 g amfetamiini, mille A.B. omastas omavoliliselt S. Makarchevi teadmata; 3) hoidis 2014. a juuli keskpaigast kuni 7. aprillini 2015. a enda Tartu linnas asuva elukoha XX maja trepikojas (korterinumbritega xxx) asuva keldri ühiskasutatavas ruumis peidetuna 20,35 g tarvitamisvalmis amfetamiini (pulbrites kokku 2,8 g amfetamiini, amfetamiinsulfaadi sisaldus 13-37%) ning 1,07 g marihuaanat, mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus on 8,9 %, kuni nimetatud narkootilised ained sündmuskoha vaatluse käigus 7. aprillil 2015 politsei poolt leiti ja ära võeti;
4) hoidis ühiselt koos V. Gavriliniga eeluurimisel tuvastamata ajast kuni 2015. a veebruari lõpu või märtsi alguseni Tartus Annelinnas Kivilinna kooli juures asuva puu juurde peidetuna 50 g amfetamiini, mille S. Makarchev andis 2015. a veebruari lõpus või märtsi alguses samas kohas edasi M.H. le. 5) andis 2014. a detsembris või 2015. a jaanuaris R.K. ühel korral Tartus Kivilinna tanklas 2-3 g amfetamiini ning teisel korral võttis Tartus Rebase tn 10 Rimi parklas R.K. vastu amfetamiini eest 100 eurot, mille eest saadava 5 g amfetamiini andis üle eeluurimisel tuvastamata isikule; 6) andis 2014. a sügisel Tartus XXX korteris XX ühe tarvitamiskoguse amfetamiini R.H. le. Narkootilise ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 3 kohaselt loetakse suureks koguseks narkootilise aine kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule. Amfetamiini puhul on selliseks koguseks 1,3 g ja marihuaana puhul 7,5 g. V. Gavrilinile oli esitatud süüdistus sama ajaperioodi jooksul, s.o 2014. a juuli keskpaigast kuni 7. aprillini 2015. a kuritegeliku ühenduse liikmele S. Makarchevile mitmel korral kokku vähemalt 1044,35 g tarvitamisvalmis amfetamiini edasiandmises ning selle ainekoguse omavahel kooskõlastatud käitlemises eeltoodud p-des 1-6 toodud viisil. b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
40.Maakohus leidis, et S. Makarchev ja V. Gavrilin on süüdistuses kirjeldatud teod toime pannud, v.a tõendatud ei ole R.K. ga seonduv käitlemistegu.
41.Kõigepealt asus kohus seisukohale, et tõendite kohaselt käitles S. Makarchev narkootilisi aineid kuritegeliku ühenduse liikmena kooskõlastatult kuritegeliku ühenduse loonud ja seda juhtinud V. Gavriliniga. Maakohus näitas ära sellist seisukohta kinnitavad tõendid. K.R. ütluste kohaselt olid V. Gavrilin ja S. Makarchev kogu aeg koos ning nende suhtlusest ja käitumisest jäi mulje, et S. Makarchev teeb kõike, mida V. Gavrilin tahab.
14.oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastatud V. Gavrilini ja S. Makarchevi telefonikõne 28. veebruaril 2015 algusega kell 11.55 kinnitab K.R. ütlustest nähtuvat, et S. Makarchev oli V. Gavrilinile paremaks käeks ja nad kooskõlastasid omavahel päevakava ning kokkusaamisi. Selles telefonikõnes andis V. Gavrilin edasi, et tänaseks on plaan olemas ühe isikuga seoses, kes käis hiljuti prillidega nende juures ja tuleb selline huvitav päev. Kõnes märgitud päeval, s.o 28. veebruaril 2015 röövisid V. Lukk, V. Gavrilin ja S. Makarchev kannatanu M.J. lt amfetamiini ja raha ning S. Makarchev ja V. Gavrilin võtsid A.B. t ebaseaduslikult vabaduse, väärkohtlesid teda kehaliselt ja ähvardasid teda „kasti löömisega,“ samuti tungisid V. Gavrilin ja V. Lukk omavoliliselt sisse A.B. elukohta. R. Sule ütlustest ilmneb, et S. Makarchev käis V. Gavriliniga kaasas Ida-Virumaalt narkootilist ainet toomas ning et S. Sõštšikov, S. Makarchev ja V. Gavrilin olid head sõbrad.
14.oktoobri 2015. a jälitusprotokollist nähtub S. Makarchevi ja V. Gavrilini telefonikõne
18.aprillil 2015 algusega kell 21.38, millest järeldub, et S. Makarchev oli V. Gavrilinile usaldusisikuks ja koos planeeriti suuremate narkoaine koguste tehinguid. A.B. ja R.H. ütlused ning 25. septembri 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastatu varjatud jälgimiste kohta näitavad, et V. Gavrilin ja S. Makarchev käitlesid amfetamiini
omavahel koordineeritult ning kooskõlastatult ning käideldava amfetamiini üheks hoiukohaks oli S. Makarchevi elukoha kelder Tartus XX , kust käis seda võtmas V. Gavrilin ning kust seda sai endale ka A.B. . Varjatud jälgimisest nähtub ka V. Gavrilini ja S. Makarchevi ning S. Makarchevi ja A.B. igapäevane suhtlus; samuti selgub seegi, et V. Gavrilin ja S. Makarchev käisid Ida-Virumaal kohtumas A.S., kelle kaudu hangiti ühendusse käitlemiseks narkootilisi aineid.
14.oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastatud V. Gavrilini telefonikõnest
15.aprillil 2015 algusega kell 03.47 selgub, et S. Makarchev müüs amfetamiini V. Gavrilini juhtimisel toimiva Tartu piirkonna „katuse“ alt, omavahel suheldi reeglina igapäevaselt, kooskõlastati ettevõtmisi. Veel loetles maakohus tõendid, mis näitavad et V. Gavrilini mobiiltelefonis Samsung olnud sim- kaardil oli S. Makarchevi number ja see number oli ka V. Gavrilini elukaaslase J. Krasjukova telefonis. Samuti märkis kohus tõendina ära sideettevõtjalt saadud andmete protokollid, mille kohaselt suhtlesid S. Makarchev ja S. Sõštšikov telefonikõnedega tihedalt ning intensiivselt kuritegeliku ühenduse looja ja seda juhtiva V. Gavriliniga.
42.Edasi leidis maakohus, et tõendatud on S. Makarchevi poolt A.B. kokku vähemalt 957 g amfetamiini edasiandmine. Kohus märkis järgmist.
42.1.Süüdistuse versiooni toimunust tõendavad esmajoones A.B. ütlused S. Makarchevilt amfetamiini saamise asjaolude, koguste ja sageduse kohta. Tõendiks on ka sideettevõtjalt saadud andmete protokoll ja 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokoll, mis kajastavad A.B. ja S. Makarchevi tihedat telefonisuhtlust 2014. a ja 2015. a. R.H. ja V.B. ütlused ning 25. septembri 2015. a jälitustoimingu protokoll varjatud jälgimise kohta näitavad, et S. Makarchev käitles narkootilisi aineid kooskõlastatult V. Gavriliniga ning amfetamiini üheks hoiukohaks oli S. Makarchevi elukoha kelder. Sealt käis seda võtmas V. Gavrilin ja sealt sai seda enda ütluste kohaselt ka A.B. . Varjatud jälgimisest nähtub veel V. Gavrilini ja S. Makarchevi ning S. Makarchevi ja A.B. igapäevane suhtlus, sh ilmneb seegi, et V. Gavrilin ja S. Makarchev käisid Ida-Virumaal kohtumas A. S, kelle kaudu hangiti ühendusse käitlemiseks narkootilisi aineid. Seda, et S. Makarchevi elukoha keldris hoiti narkootilisi aineid, tõendavad ka: Tartus XX korterelamu I trepikoja keldriruumis asuva torukommunikatsioonidega ruumi vaatlusprotokoll, millest selgub, et 7. aprillil 2015. a võeti selles ruumist ära kokkumähitud pabersalvrätiku sees olnud heledat värvi pulbriline aine ja rohelist värvi taimne puru; keldrist ära võetud pulbrilise aine ja taimepuru vaatlusprotokoll; leitud aine ja taimepuru osas tehtud ekspertiisiakt. Veel nimetas maakohus ära vaatlusprotokollid ja sideettevõtjalt saadud andmete protokollid, mis näitavad, et V. Gavrilini kasutuses olnud telefonide sim-kaartidel oli kontaktide hulgas S. Makarchevi telefoninumber.
42.2.Tõendikogum on maakohtu hinnangul veenev, loogilises kooskõlas ning tõendite usaldusväärsuses kahtlemiseks alust ei ole. Seega on S. Makarchevi ja V. Gavrilini enda süüd eitavad ütlused teiste tõenditega ümber lükatud.
42.3.Kohus märkis ka, et Kuna A.B. ütlustest nähtuvalt sai ta 2014. a märtsist alates aasta vältel, s.o vähemalt kuni tema enda kahtlustatavana 2015. a märtsis kinnipidamiseni S. Makarchevilt tarvitamisvalmis amfetamiini igapäevaselt 5 g, mida ta üle ei kaalunud, mistõttu võisid kogused olla ka väiksemad, siis on igakülgselt tõendatud süüdistuses kajastatu selle kohta, et A.B. sai S. Makarchevilt kooskõlastatult V. Gavriliniga kokku vähemalt 957 g tarvitamisvalmis amfetamiini (5g x 365 päeva = 1825 g).
43.Maakohtu hinnangul on tõendatud süüdistuse seegi väide, et S. Makarchev kooskõlastatult V. Gavriliniga hoidis 2014. a detsembris enda elukoha Tartus XX keldris ühiskasutatavas ruumis põrandal vähemalt 10 g tarvitamisvalmis amfetamiini, mille A.B. omandas omavoliliselt S. Makarchevi teadmata.
43.1.Kohus leidis, et kuigi V. Gavrilin ei ole möönnud amfetamiini ühe hoiukohana S. Makachevi keldrit, on see asjaolu tõendatud. Seda kinnitavad kõigepealt tõendid, mis näitavad, et keldri läbiotsimisel 7. aprillil 2015 võeti sealt ära amfetamiini. Samuti on tõendiks A.B. ütlused, mille kohaselt on ta amfetamiini saamiseks kohtunud S. Makarcheviga viimase elukoha keldris ning saadud aine kohta on V. Gavrilin talle öelnud, et see oli tema (st V. Gavrilini) oma. A.B. ütluse kohaselt pidid S. Makarchev andma amfetamiini müügist saadud raha V. Gavrilinile. Edasi tõi maakohus välja R.H. ütlused, mille kohaselt on tema kuulnud A.B. t, nagu hoidnuks V. Gavrilin narkootilisi aineid S. Makarchevi keldris. Veel näitas kohus tõendina ära 25. septembri 2015. a jälitustoimingu protokolli V. Gavrilini ja S. Makarchevi varjatud jälgimise kohta, st sellest protokollist selguvad süüdistatavate kohtumine 12. veebruaril 2015 XX maja ees ning asjaolu, et kell 20.26 asetas S. Makarchev käes olnud kollase kilekoti V. Gavrilini BMW pagasiruumi ja kell 20.28 sõitis V. Gavrilin minema.
43.2.See, et A.B. omandas 2014. a detsembris omavoliliselt sealt keldriruumist 10 g amfetamiini nähtub maakohtu hinnangul kõigepealt 25. septembri 2015. a jälitustoimingu protokollist, milles kajastatakse V. Gavrilini ja S. Makarchevi varjatud jälgimist
12.veebruaril 2015. Kohus on välja toonud protokollist selguva järgmise teabe:
12.veebruaril 2015. a kell 18.23 sisenes S. Makarchev enda elukoha trepikotta XX majja; kell 20.19 peatus XX ees BMW, milles oli V. Gavrilin; kell 20.24 väljus XX majast S. Makarchev ning koos V. Gavriliniga hakkasid nad BMW kapotialust uurima; kell 20.26 kapott suleti ning S. Makarchev asetas käes olnud kollase kilekoti BMW pagasiruumi, S. Makarchev ja V. Gavrilin jätkasid BMW taga seistes vestlust; kell 20.28 sisenes S. Makarchev maja trepikotta, V. Gavrilin istus BMW-sse ja sõitis minema; kell 21.06 XX juurde saabus A.B. ja jäi sissepääsu juurde ootama; kell 21.07 sisenes A.B. XX trepikotta, kust väljus kell 21.14 ja suundus Jaama tn 173 Konsumi kaupluse suunas.
43.3.Edasi pidas maakohus oluliseks 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastuvaid S. Makarkchevi poolt 12. veebruaril kell 23.58 ja 13. veebruaril kell 00.03 A.B. saadetud sõnumeid. Kohtu hinnangul järeldub nendest sõnumitest, et A.B. kohtumise järgselt avastas S. Makarchev keldris olnud hoiukohast vähemalt 10 g amfetamiini kadumise, milles ta süüdistab A.B. . Esimese sõnumi sisust selguvalt S. Makarchev nõuab A.B. t järgmisel päeval 260 euro tasumist. Rahasumma 260 eurot katab igal juhul ära süüdistuses kajastatud 10 g tarvitamisvalmis amfetamiini hinna, sest ebaseaduslikul turul 1 g amfetamiini tavahind üldteadaolevalt on 20 eurot. Veel märkis kohus ära, et 31. märtsi 2015. a kell 00.18, 01.35, 02.06 ja 02.08 tehtud kõnedest nähtuvalt tegeleb V. Gavrilin aktiivselt A.B. tagaotsimisega ning ta võttis endaga kaasa ka S. Sõštšikovi, kes alguses puikles vastu, kuid lõpuks oli nõus. A.B. otsiti nii E.L. kui ka K.R. juurest, kust teda aga kätte ei saadud.
43.4.Kokkuvõtvalt leidis kohus olema tõendatud, et V. Gavrilini poolt S. Makarchevile edasi antud amfetamiini hoidis S. Makarchev kooskõlastatult V Gavriliniga enda elukoha keldris, sh hoiti seal süüdistuses märgitud vähemalt 10 g amfetamiini.
44.Maakohus asus seisukohale, et tõendatud on ka S. Makarchevi poolt kooskõlastatatult V. Gavriliniga 2014. a juuli keskpaigast kuni 7. aprillini 2015. a oma elukoha Tartus Jaama 181 keldri ühiskasutatavas ruumis peidetuna kokku 20,35 g tarvitamisvalmis amfetamiini ja 1,07 g marihuaana hoidmine.
44.1.Taolisele seisukohale asudes märkis maakohus kõigepealt ära R.H. ja A.B. ütlused, millest selgub, et V. Gavrilin hoidis narkootilisi aineid S. Makarchevi keldris ning A.B. kohtus amfetamiini saamiseks S. Makarcheviga just selles keldris. Edasi märkis kohus ära tõendid, mis näitavad, et 2014. a ja 2015. a oli S. Makarchevi ja A.B. telefonisuhtlus äärmiselt tihe ning tõi välja ka 25. septembri 2015. a jälitustoimingu protokolli S. Makarchevi ja V. Gavrilini varjatud jälgimise kohta 12. veebruaril 2015. a. Veel loetles maakohus tõendid, mis näitavad süüdistuses märgitud amfetamiini ja marihuaana koguste leidmist S. Makarchevi elukoha keldri ühiskasutatavast ruumist 7. aprillil 2015. a politsei poolt teostatud läbiotsimisel.
44.2.Kokkuvõtvalt leidis kohus, et S. Makarchev hoidis kooskõlastatult V. Gavriliniga enda keldris ühiskasutatavas ruumis peidetuna kokku 20,35 g 13-37% amfetaminsulfaadi sisaldusega pulbrit, milles oli kokku 2,8 g amfetamiini, ning 1,07 g marihuaanat, mille tetrahüdrokannabinooli sisaldus oli 8,9 %, kuni politsei nimetatud narkootilised ained sündmuskoha vaatluse käigus 7. aprillil 2015 ära võttis. S. Makarchevi ütlused selle kohta, et ta sai amfetamiini kellegi Maxi käest, ei ole maakohtu arvates usutavad ning on veenvalt ümber lükatud R.H. ja A.B. ütlustega ning nende ütlustega kooskõlas olevate tõenditega kogumis selle kohta, et S. Makarchev sai käitlemiseks amfetamiin V. Gavrilinilt.
45.Maakohus luges tõendatuks ka järgmise süüdistusosa – S. Makarchev hoidis ühiselt koos V. Gavriliniga eeluurimisel tuvastamata ajast kuni 2015. a veebruari lõpuni või märtsi alguseni Tartus Annelinnas Kivilinna kooli juures asuva puu juurde peidetuna 50 g amfetamiini, mille S. Makarchev andis 2015. a veebruari lõpus või märtsi aluses samas kohas edasi M.H. .
45.1.Sellist otsustust põhistades tõi kohus kõigepealt välja M.H. ütlused, millistest mh nähtub järgmine. Perioodil 2014. a - 2015. a tarvitas M.H. amfetamiini, kanepit, ecstasyd. Enamuse amfetamiinist sai ta V. Gavrilini käest. V. Gavrilinilt sai ta 2015. a 50 g amfetamiini Kivilinna Kooli juurest, kuhu see oli kuhugi põõsastesse maha maetud. Lõpuks S. Makarchev näitas, kuhu amfetamiin oli peidetud. S. Makarchev tuli XX maja juurde ja siis näitas näpuga amfetamiini asukoha. See oli Kivilinna Kooli hoovis puu alla visatult kõnnitee peal. Amfetamiin oli pakitud lahtiselt juuksevärvimise kindasse ja sõlm oli peal. Raha amfetamiini eest maksis ta alati V. Gavrilinile, vaid ühel korral käis järgi V. Gavrilini naine. Siis V. Gavrilin helistas ja ütles, et anna raha naise kätte.
45.2.Edasi märkis kohus ära, et M.H. ja V. Gavrilini suhtlemist süüdistuses kajastatud ajavahemikus 2014. a suvi kuni 2015. a märts kajastab 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokoll nende telefonisuhtluse kohta. Seda, et V. Gavrilin ja S. Makarchev kasutasid narkootiliste ainete käitlemisel peidikuid, püüdes igati varjata enda seotust edasiantava narkootilise ainega, näitab selles samas jälitustoimingu protokollis kajastatud 15. aprillil 2015 V. Gavrilini kõne S. Makarchevile algusega kell 03.47. Kõnest selgub, et peidikus kinda sees ei ole narkootilist ainet, kuigi peaks olema. Seetõttu V. Gavrilin uurib S. Makarchevi käest, et kas too võttis selle väikese koguse sealt ära, kuid S. Makarchevi kinnitusel ei ole ta sealt midagi võtnud. S. Makarchev soovitab veel vaadata, sest see peab seal olema.
45.3.Viimaseks tõi maakohus välja V. Gavrilini ja S. Makarchevi ütlused. V. Gavrilini ütlustest nähtub mh, et M.H. võttis tema käest narkootikume ja pidi talle mõne aja pärast, kui need maha müüb, raha tagasi andma. V. Gavrilin märkis ka, et oli peitnud narkootilisi aineid ja andnud M.H. juhiseid nende asukoha kohta ning M.H. sai need sealt kätte. M.H. müüs ta kokku 235 g amfetamiini ja 9 ecstasy tabletti, võis olla isegi rohkem. S. Makarchev enda ütluste kohaselt ei ole M.H. kunagi amfetamiini andnud, ei ole öelnud juhiseid amfetamiini asukoha kohta, ei ole koos M.H. ga Kivilinna kooli juures käinud ega sealt pakki amfetamiiniga võtnud.
45.4.Tõendite sisu avamise järel märkis maakohus kokkuvõtlikult järgmist: V. Gavrilini ütlustest nähtuvalt pidi M.H. ise tema juhiste järgi peidetud amfetamiini üles leidma ning ei kasutanud selleks S. Makarchevi abi. Selles osas on V. Gavrilini ütlused vastuolus ülejäänud tõenditega, v.a S. Makarchevi ütlustega. Süüdistatav S. Makarchevi ütlused lahknevad kõige teravamalt tõendite kogumist, sest tema ei olevat üldse seotud M.H. amfetamiini edastamisega. Kohtul puudub põhjendatud alus eelistada tõendite kogumist lahknevaid süüdistatav S. Makarchevi ütlusi ja vähemalt määral lahknevaid süüdistatav V. Gavrilini ütlusi. Tõenditest nähtuvalt pole kahtlust selles, et S. Makarchev ja V. Gavrilin kasutasid narkootiliste ainete ebaseaduslikul käitlemisel peidikuid ning nad kasutasid neid narkootiliste ainete käitlemiseks omavahel kooskõlastatult. Neil asjaoludel pole alust kahelda M.H. ja teiste tema ütlustega kooskõlas olevate tõendite usaldusvääruses. Sellises olukorras on põhjendatud lähtuda osas, millises V. Gavrilini ja S. Makarchevi ütlused lahknevad teistest tõenditest, ülejäänud tõendite kogumist, millega on V. Gavrilini ja S. Makarchevi ütlused ümber lükatud. Neil asjaoludel pole kahtlust selles, et S. Makarchev ja V. Gavrilin käitlesid 50 g amfetamiini M.H. edastamisel ühiselt ja omavahel kooskõlastatult.
46.Süüdistuse osas, mis kajastab S. Makarchevi poolt 2014. a detsembris või 2015. a jaanuaris R.K. ühel korral 2-3 g amfetamiini andmist ning temalt 100 euro võtmist ja selle eest saadava 5 g amfetamiini andmist eeluurimisel tuvastamata isikule, maakohus tõendeid S. Makarchevi süüdimõistmiseks küllaldaseks ei pidanud. Kohtu hinnangul on tõendite kogumist (R.K. , A.A. , V. Gavrilini ja S. Makarchevi ütlused ning 28. septembri 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastatu R.K. ja V. Gavrilini telefonisuhtluse kohta) nähtuv liialt ebamäärane, et selle alusel oleks põhjendatud järeldada narkootiliste ainete käitlemist.
47.Tõendatuks pidas maakohus veel seda süüdistusosa, mille kohaselt andis S. Makarchev 2014. a sügisel Tartus XX korteris X ühe tarvitamiskoguse amfetamiini R.H. e.
47.1.Kohus kajastas esmalt R.H. ütlusi ning luges nende alusel tõendatuks, et kannatanu puutus S. Makarcheviga kokku E.B. korteris 2014. a sügisel. Seal küsis ta S. Makarchevi käest amfetamiini. S. Makarchev ei tahtnud alguses anda, aga lõpuks tegi ühe väikese triibu. S. Makarchev ei küsinud selle eest raha. S. Makarchevilt saadud amfetamiini tarbis ära K korteris ja läks sealt ära. S. Makarchev enda ütluste kohaselt ei ole R.H. le narkootikume üle andnud. Võis olla selline asi, et ta ise tarvitas ning R.H. tarvitas koos temaga. Temale kuuluvat amfetamiini tarvitasid nad koos R.H. ga XX korteris. Ta tegi R.H. le amfetamiini triibu. R.H. tahtis triipu.
V. Gavrilini ütluste kohaselt ostis R.H. temalt kunagi 2 g amfetamiini ja pidi raha selle eest hiljem ära andma. Hiljem kohtudes ütles R.H. , et andis raha 30 eurot K. R kätte. K.R. pidi selle talle edasi andma.
47.2.Kohus leidis, et eelkajastatud tõenditest nähtuvad asjaolud on omavahel kooskõlas ja kinnitavad veenvalt süüdistuse põhjendatust. Puuduvad põhjendatud alused eelkajastatud tõenditest nähtuva tegelikkusele vastavuses kahtlemiseks.
48.Kokkuvõtvalt märkis maakohus süüdistuse kohta tervikuna veel järgmist.
48.1.S. Makarchevi elukoha XXX, Tartu läbiotsimisprotokollist nähtuvalt leiti sealt mh narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise hõlbustamiseks ja enda ebaseadusliku käitumise varjamiseks vajalikke mobiiltelefone, arvukalt sim-kaarte ja ohtralt sim-kaartide ümbriseid. S. Makarchevi kasutuses olnud sõiduauto BMW läbiotsimisprotokollist selguvalt leiti sellest üks kõnekaart ja 2 avamata SUPER kõnekaardi paketti kahele erinevale telefoninumbrile. Mitmete telefonide ja telefoninumbrite kasutamine ning nende sage vahetamine aitab vähendada ebaseadusliku käitumisega vahelejäämise ohtu. Eeltoodust nähtuvalt panustas S. Makarchev mitmete telefonide ja erinevate telefoninumbrite kasutamisega, nende vahetamisega ja üha uute numbrite kasutuselevõtmisega sellesse, et vältida ebaseadusliku käitlemisega vahelejäämist. Neil asjaoludel pole kahtlust selles, et S. Makarchev käitles narkootilisi aineid suurtes kogustes kavatsetult ja see oli osaks tema elustiilist. Suheldes aktiivselt V. Gavriliniga ning kooskõlastades temaga enda käitumist 2014. a varakevadest, pidi S. Makarchev vähemalt möönma, et alates 2014. a varakevadest käitleb ta narkootilisi aineid koos V. Gavriliniga.
48.2.S. Makarchevi käideldud narkootiline aine kvalifitseerub selle korduvaks suures koguses ebaseaduslikuks käitlemiseks isikute grupis V. Gavriliniga KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi, sest 2014. a kevadsuvest alates käitles S. Makarchev narkootilisi aineid koos V. Gavriliniga ning käideldud tarvitamisvalmis amfetamiinipulbri ühekordselt edasiandmise kogused, nt elukoha keldris hoitud 20,35 g amfetamiini ja M.H. edasi antud 50 g amfetamiini, on eraldivõetult sellised, millistest piisab kahtlusteta kümnele isikule joobe tekitamiseks.
48.3.Kohus märkis ka, et kuigi tõendatuks ei saa lugeda 5 g ja 2-3 g tarvitamisvalmis amfetamiini edasiandmist R.K. , ei muuda see olulisel määral S. Makarchevi toimepandu ulatust, sest ülejäänud osas on süüdistus igati tõendatud, sh vähemalt 957 g amfetamiini A.B. edasiandmises + 10 g amfetamiini elukoha keldris hoidmises + 20,35 g amfetamiini elukoha keldris hoidmises + 1 tarvitamiskoguse (1 g) amfetamiini R.H. e edasiandmises + 50 g amfetamiini M.H. edasiandmises. Kuna V.B. ütlustest nähtuvalt sai ta 2014. a varakevadest, märtsist alates aasta vältel, s.o vähemalt kuni tema enda kahtlustatavana 2015. a märtsis kinnipidamiseni, S. Makarchevilt tarvitamisvalmis amfetamiini igapäevaselt 5 g, mida ta üle ei kaalunud, mistõttu võisid kogused olla ka väiksemad, siis on igakülgselt tõendatud süüdistuses kajastatu selles, et S. Makarchev käitles kooskõlastatult V. Gavriliniga vähemalt 1044,35 g tarvitamisvalmis amfetamiini (5g x 365 päeva =1825 g). c) Apellantide väited
49.S. Makarchevi kaitsja vandeadvokaat R. Levin taotleb kohtuotsuse tühistamist kaitsealuse süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning palub ta õigeks mõista.
50.Kaitsja hinnangul puuduvad tõendid, mis võimaldaksid leida, et S. Makarchev on saanud V. Gavrilinilt käitlemiseks amfetamiini. Kohtuotsus ei sisalda viiteid asjakohastele tõenditele, vaid kajastab üksikuid väljavõtteid ütlustest ja telefonikõnedest, mis ei eraldi ega tervikuna anna alust järelduseks narkootiliste ainete käitlemise kohta S. Makarchevi poolt kuritegelikus ühenduses. Puudub alus pidada ebausaldusväärseks V. Gavrilini ütlusi selle kohta, et ta on koos S. Makarcheviga narkootikume koos tarvitanud, kuid ei ole neid talle müünud ega edasimüümiseks andnud.
51.Vandeadvokaat R. Levin leiab ka, et tõendatud ei ole S. Makarchevi poolt A.B. 957 g amfetamiini edasiandmine. Ta esitab järgmised väited.
51.1.A.B. oli Tartu piirkonnas tuntud narkodiiler, keda teadsid kõik isikud narkootikume tarbivas ringkonnas. Seda on kinnitanud tunnistaja K.V.. Olulised on K. V. needki ütlused, mille kohaselt ta ei ole näinud, et S. Makarchev oleks A.B. narkootikume üle andnud. Väidetavalt on ta seda kuulnud A.B. käest. Seega pole alust kahelda S. Makarchevi ütlustes, mille kohaselt ta tundis V.B. seetõttu, et ostis A.B. käest narkootilist ainet. Mõnel korral hankis ka tema A.B. viimase palvel narkootikume.
51.2.Puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, millal A.B. süüdistatava käest narkootilist ainet sai. A.B. ei ole nimetanud konkreetset ajavahemikku ja tema ütlused on umbmäärased.
51.3.Maakohus on jätnud alusetult kõrvale A.B. ütlused, mille kohaselt ta sai S. Makarchevi käest märtsis ühel korral narkootilist ainet, kuid ei täpsustanud, mis aastast jutt käib. Järgnevates ütlustes andis A.B. nimetatuga vastuolus olevaid ütlusi, asudes väitma, et sai S. Makarchevi käest pika aja jooksul igapäevaselt 5 g amfetamiini.
51.4.Usaldatavaid tõendeid ei ole ka selles osas, millises koguses A.B. oletatavasti S. Makarchevilt narkootikume sai. Sisuliselt on tegemist A.B. nimetatud suvaliste numbritega, mille taustaks on tõenäoliselt A.B. hirm tema enda kriminaalasja ja karistuse ees.
51.5.Seega tuleb A.B. väiteid pidada vastuolulisteks, eluliselt ebausutavateks ja ebausaldusväärseteks. Samuti tuleks arvestada, et A.B. on narkomaan ja temagi suhtes toimus kriminaalmenetlus. A.B. ütlusi S. Makarchevi käest narkootilise aine saamise kohta ei tohiks tõendina arvesse võtta.
51.6.Maakohus on A.B. ütlustest tuletanud, et S. Makarchev käitles kooskõlastatult V. Gavriliniga vähemalt 1044,35 g tarvitamisvalmis amfetamiini. Kohtu arvutuskäigu aluseks on A.B. väide, et ta sai aasta jooksul S. Makarchevi käest iga päev 5 g amfetamiini. Kuna 5 g x 365 päeva võrdub 1825 g, kuid kogused võisid olla ka väiksemad, on kohus leidnud, et järelikult on tõendatud vähemalt 1044, 35 g käitlemine. Apellant leiab, et maakohtu arutuskäik ei ole loogiline ega rajane tõenditel. Jagades 1044,35 g 365 päevaga, on tulemus 2,86 g päevas. Seega on kohus sisuliselt möönnud, et S. Makarchev võis anda A.B. aasta jooksul igapäevaselt 2,86 g amfetamiini. Selliselt kinnitas kohus, et tegelikku A.B. üleantud kogust ei ole võimalik tuvastada ning seega 1044,35 g tuleb pidada tuvastamata koguseks.
52.Järgmiseks leiab kaitsja, et S. Makarchev tuleb 2014. a detsembris Tartus XX maja keldris 10 g amfetamiini hoidmises õigeks mõista tõendamatuse tõttu.
Kaitsja märgib, et kohtuotsuse lk-del 288-292 on kohus viidanud üldsõnaliselt reale tõenditele. Aru ei ole võimalik saada, millistele konkreetsetele tõenditele või nende osadele kohus tugineb ning millistel tõenditel maakohtu järeldused põhinevad. Apellandi arvates puuduvad igasugused tõendid, mis annaksid alust väita, et A.B. omastas 2014. aasta detsembris Jaama 181 maja keldrist vähemalt 10 g S. Makarchevi poolt seal hoitud amfetamiini.
53.Kaitsja taotleb S. Makarchevi õigeksmõistmist ka süüdistuses, mille kohaselt hoidis tema kaitsealune 2014. a juuli keskpaigast kuni 7. aprillini 2015. a Tartus XX trepikoja keldris 20,35 g amfetamiini ning 1,07 g marihuaanat. Kaitsja argumendid on järgmised. Kaitsja leiab, et kuna S. Makarchev tarvitas ka ise narkootikume, sh amfetamiini, tuleb lugeda tõeseks tema selgitus, mille kohaselt hoidis ta keldris narkootilist ainet endale tarbimiseks. Kuivõrd tegemist oli segatud ainega, polnud talle täpselt teada, kui suures koguses on selles tegelikult amfetamiini. Ka ei ole tõendatud, et leitud narkootilist ainet oleks S. Makarchev hoidnud keldris kooskõlastatult V. Gavriliniga. Kohus on viidanud tõenditele üldsõnaliselt.
54.Süüdistuses M.H. 50 g amfetamiini kättejuhatamises puuduvad kaitsja hinnangul veenvad tõendid.
54.1.Kaitsja arvates ei ole põhjendatud kõrvale jätta S. Makarchevi ja V. Gavrilini kokkulangevaid ütlusi, mille kohaselt puudus S. Makarchevil seos M.H. amfetamiini kättejuhatamisega. Pole alust arvata, et V. Gavrilinil oleks huvi S. Makarchevi osalust eitada. V. Gavrilini ütluste kohaselt ajas asju M.H. ga tema, mitte S. Makarchev. Seega polnud S. Makarchevil mingit põhjust minna M.H. narkootikumide asukohta näitama. Puuduvad ka tõendid selle kohta, et V. Gavrilin oleks S. Makarchevile vastavaid korraldusi andnud.
54.2.Teiseks leiab kaitsja, et M.H. ütlused on ebausaldusväärsed. M.H. on kohtuistungi protokollist nähtuvalt prokuröri küsimustele vastates kasutanud pidevalt väljendeid, nagu „täpselt ei mäleta,“ „minu meelest,“ „detailselt ei mäleta.“ Seega on tunnistaja olnud ristküsitlusel väga kõhklev, mis ei tekita tema ütluste osas usaldust. Samuti tuleb tähele panna, et M.H. oli sama kuritegeliku ühenduse liige, kelle kriminaalasi mingil põhjusel prokuratuuri poolt käesolevast asjast eraldati. M.H. mõistetud karistus (s.o KarS § 182 lg 2 p 2 ja KarS § 255 lg 1 järgi mõistetud liitkaristus 3 aastat vangistust, mis jäeti tingimisi kohaldamata 3 aasta pikkuse katseajaga) on äärmiselt ja ebaproportsionaalselt kerge võrreldes karistusega, mida prokurör nõuab käesolevas kriminaalasjas teistele väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetele. See asjaolu näitab, et M.H. ütlused on ilmselt mõjutatud tema enda kriminaalasjast ning soovist kaasüüdistatavaid süüstavate ütluste andmisega endale narkokuritegude eest kergem karistus saada.
54.3.Kaitsja märgib ka, et kohtuotsuse lk-l 297 viidatud tõendid M.H. ja V. Gavrilini omavahelise suhtlemise kohta ei oma S. Makarchevi kuriteo tõendamise seisukohalt tõenduslikku tähtsust. Isegi juhul, kui M.H. ja V. Gavrilini vahel toimus suhtlus, ei saa sellest järeldada, et S. Makarchev oleks näidanud M.H. amfetamiini asukohta.
55.Viimaseks leiab kaitsja, et süüdistuses R.H. le 2014. a sügisel Tartus XX korteris ühe tarvitamiskoguse amfetamiini andmises tuleb S. Makarchev õigeks mõista, kuna tema tegevuses puudus kuriteo koosseis. Kaitsja hinnangul on maakohus alusetult jätnud
tähelepanuta S. Makarchevi ütlused, mille kohaselt oli selles sündmuses tegemist tema ja R.H. ühise narkootikumide tarvitamisega. Samuti ei ole kohus arvestanud S. Makarchevi ütlusi selle kohta, et R.H. küsis temalt ise amfetamiini, kuid tema esmalt keeldus. Seejärel võttis R.H. amfetamiini ise. R.H. enda ütluste kohaselt tegi ta triibu, st tarvitas narkootilise aine kohapeal ära.
56.S. Makarchev enda apellatsioonis teeb järgmised etteheited. S. Makarchev väidab, et ta ei ole kunagi A.B. narkootikume andnud. Ta ei mõista, miks ei ole kohtu arvates usaldusväärsed tema ütlused selle kohta, et A.B. müüs talle narkootikume. Ka on S. Makarchevi arvates veider, kuidas on võimalik, et A.B. sai maksta 100 eurot iga päev 5 g amfetamiini eest.
57.Kohtuistungil jäid S. Makarchev ja tema kaitsja apellatsioonide juurde. d) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
58.Tartu Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu otsus S. Makarchevi süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi tuleb tühistada osaliselt. Samuti tuleb ka siin juhindudes KrMS § 331 lg-st 3 laiendada apellatsioonimenetluse piire V. Gavrilinile ning tühistada kohtuotsus osaliselt ka tema KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüditunnistamist puudutavalt. Taolisi otsustusi põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. S. Makarchevi poolt suures koguses narkootilise aine käitlemine grupis koos V. Gavriliniga
59.Kohtukolleegium nõustub esimese astme kohtuga selles, et S. Makarchev sai süüdistuses näidatud ajavahemikul narkootilist ainet amfetamiini V. Gavrilinilt ning S. Makarchevi poolt selle edasiandmine kõikides kriminaalasjas tõendamist leidvates edasiandmistegudes toimus kooskõlastatult V. Gavriliniga. Neid asjaolusid on maakohus piisavalt motiveerinud. Kaitsja R. Levin taolise seisukohaga päri ei ole ja ta esitab mitmed vastuväited. Apellandile vastates märgib ringkonnakohus järgmist.
59.1.Kaitsja R. Levini hinnangul ei tõenda maakohtu kirjeldatud tõendikogum, et S. Makarchev käitles narkootilisi aineid kooskõlastatult V. Gavriliniga, sh ei näita otsuses nimetatud tõendid, et ta sai amfetamiini V. Gavrilinilt, v.a ühise tarvitamise käigus.
59.2.Ringkonnakohus kaitsja sellise seisukohaga ei soostu. Maakohus on välja toonud K. R, R. Sule, A.B. ja R.H. ütlused, millistest järeldub, et V. Gavrilin ja S. Makarchev käitlesid narkootilisi aineid ühiselt ja kooskõlastatult. K.R. ütluste kohaselt olid süüdistatavad kogu aeg koos ning jäi mulje, et S. Makarchev tegi kõike, mida V. Gavrilin tahtis (kd XX lk 16). R. Sulg on öelnud, et nägi 2015. a jaanuari keskel Tartus V. Gavrilinit ja S. Makarchevit ning esimene neist ütles, et nad olid kahekesi käinud Jõhvis amfetamiini järel, samuti kirjeldas V. Gavrilin talle selle käigus toimunud sündmusi. R. Sulg enda ütluste kohaselt teab, et S. Makarchev müüs V. Gavrilini alt amfetamiini. Veel ütles R. Sulg, et helistas S. Makarchevile siis, kui ei saanud V. Gavrilinit kätte (kd XVII lk 177, 191). A.B. ütluste kohaselt teab ta, et S. Sõštšikovi kõrval oli V. Gavrilini n-ö paremaks käeks ka S. Makarchev ning amfetamiini müümisest saadud raha pidi S. Makarchev edasi andma V. Gavrilinile. A.B. ütlustest selgub ka, et ta sai S. Makarchevi käest amfetamiini alati, kui seda vajas ning see amfetamiin, mida S. Makarchev müüs, kuulus V. Gavrilinile. Seda,
et narkootiline aine kuulus V. Gavrilinile, ütles viimane A.B. ise (vt V.B. ütlused kd XX lk 75-77). R.H. ütlused näitavad, et tema kuulis S. B, nagu hoidnuks V. Gavrilin narkootilisi aineid S. Makarchevi keldris (kd XIX lk 172).
59.3.Edasi on maakohus tõenditena esile toonud 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokolli V. Gavrilini ja S. Makarchevi telefonisuhtluse kohta ning 25. septembri 2015. a jälitustoimingu protokolli S. Makarchevi ja V. Gavrilini varjatud jälgimise kohta (vt vastavalt kd VII lk 70-71 ja XI lk 87-117).
59.4.18. aprilli 2015. a kell 21.38 alanud telefonikõnest on esimese astme kohus järeldanud, et süüdistatavad rääkisid narkotehingust, st kohus märkis: V. Gavrilin avaldab S. Makarchevile, et täna saab (narko)tehingu ära teha, et Kohtla-Järvelt ollakse valmis sõitma ning omavahel arutletakse, kas tehing teha täna või lükata homseks ning seda homseks ei taheta jätta. 15. aprillil 2015. a kell 03.47 alanud kõnest V. Gavrilini ja S. Makarchevi vahel selgub maakohtu hinnangul, et peidikus kinda sees ei ole narkootilist ainet, kuigi peaks seal olema, mistõttu V. Gavrilin uuribki S. Makarchevi käest, et kas tema võttis selle väikese koguse sealt ära, kuid S. Makarchevi kinnitusel ei ole ta sealt midagi võtnud. S. Makarchev soovitab veel vaadata, sest see peab seal olema ning V. Gavrilin lubab tagasi helistada. Maakohtu taolistele järeldusele apellant vastu ei vaidle, sh ei püüa ta kõnedele anda ka mingit teistsugust sisu.
59.5.25. septembri 2015. a jälitustoimingu protokolli sisu on maakohus kajastanud kohtuotsuse lk- del 283-285. Sellest protokollist selguvad V. Gavrilini ja S. Makarchevi tihe suhtlemine ning ühised käimised ja linnade vahel sõitmised, sh Ida-Virumaal A. S kohtumas käimised. Esimese astme kohus on tuvastanud, et narkootilisi aineid hangiti teiste hulgas A. S Ida-Virumaalt ning seda järeldust apellandid kahtluse alla seadnud ei ole. 12. veebruari 2015. a osas selgub varjatud jälgimisest mh seegi, et kell 20.26 pani S. Makarchev oma elukoha XX maja ees V. Gavrilini sõiduauto BMW pagasiruumi käes olnud kollase kilekoti ning kell 20.28 sõitis V. Gavrilin autoga minema. Maakohus on sellegi kohtumise seostanud V. Gavrilini ja S. Makarchevi poolt narkootilise aine käitlemisega ning apellandid ei ole seda kokkusaamist katsunud selgitada ka kuidagi teisiti.
59.6.Veel on maakohus otsuses asjakohaselt ära näidanud sellegi, et S. Makarchevi elukoha Tartus XXX korteri läbiotsimisel leiti mh mobiiltelefone, arvukalt sim-kaarte ja ohtralt sim- kaartide ümbriseid (kd XIII lk 164-169). Tema kasutuses olnud sõiduautost BMW leiti üks kõnekaart ja 2 avamata SUPER kõnekaardi paketti kahele erinevale telefoninumbrile (kd XIII lk 178-181). Taoliste esemete leidmine süüdistatava korterist viitab kogumis teiste tõenditega sellele, et S. Makarchev käitles narkootilisi aineid suures koguses ning mitte üksnes enda tarbeks.
59.7.Eeltoodud tõendikogumist selgub ringkonnakohtu hinnangul kahtlusteta, et V. Gavrilin ja S. Makarchev käitlesid narkootilist ainet amfetamiini omavahel koordineeritult ja kooskõlastatult. Nende endi ütlused, milles nad narkootikumide ühiselt käitlemist eitavad, on teiste tõenditega kogumis ümber lükatud. A.B. kokku vähemalt 957 g tarvitamisvalmis amfetamiini andmine
60.Ringkonnakohus märgib kõigepealt ära, et maakohus on süüdistuse seda osa käsitledes rikkunud KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
60.1.Kuigi esimese astme kohus on kirjeldanud tõendite sisu, on ta nende pinnalt kujunenud seisukohad formuleerinud kõigest viieteistkümnel real kohtuotsuse lk-l 287. Eriliselt on etteheidetav, et kuigi esimese astme kohus on rajanud oma järeldused narkootilise aine edasiandmise ajaperioodi ja üleantud amfetamiinikoguste osas V.B. ütlustele, ei ole otsuses tema usaldusväärsust tõendiallikana tegelikult üldse hinnatud. Maakohus on üksnes ühel real äärmiselt üldsõnaliselt märkinud, et „tunnistaja ütlused on veenvas kooskõlas süüdistatavate ütlustest lahkneva tõendikogumiga.“
60.2.Teiseks leiab kriminaalkolleegium, et esimese astme kohus on oma nappides põhjendustes väljunud lubamatult ka süüdistuse piiridest KrMS § 268 lg 5 mõttes. Nimelt heidetakse S. Makarchevile ette amfetamiini igapäevaselt edasiandmist A.B. alates juuli keskpaigast 2014. a, kuid maakohus, tuginedes A.B. ütlustele, luges algusajana tõendatuks märtsi 2014. a, s.o enam kui kolm kuud varasema aja.
60.3.Ringkonnakohus on seisukohal, et pikendades selliselt narkootilise aine igapäevaselt edasiandmise ajaperioodi rohkem kui kolme kuu võrra, muutis maakohus S. Makarchevile süükspandava teo tervikpilti, s.o leides, et S. Makarchev andis amfetamiini A.B. edasi igapäevaselt, lisas kohus sisuliselt süüdistatavale korduvad ja korduvad edasiandmise teod. Selliselt väljus maakohus süüdistuse piiridest. Kolleegium toonitab, et lähtudes KrMS § 268 lg-st 1 kuulub käesoleva kriminaalmenetluse esemesse küsimus, kas S. Makarchev andis amfetamiini edasi A.B. alates juuli keskpaigast 2014. a, mitte aga see, kas sellesisuline tegevus võis alguse saada juba varem.
60.4.Märkimist vajab ka, et esimese astme kohus eksis süüdistusest kõrvale sellegagi, kui luges tõendatuks, nagu andnuks S. Makarchev aasta jooksul igapäevaselt A.B. üle 5 g amfetamiini. Selgub ju, et süüdistuse kohaselt oli perioodil detsembrist 2014 kuni
27.veebruarini 2015. a edasiantud koguseks 3 g amfetamiini. Ringkonnakohus möönab, et kuivõrd esimene kohtuaste oma lõppjärelduses ei väljunud süüdistuse tekstis märgitud käideldud ainekoguse massist 957 g, siis ei olnud selline süüdistusest kõrvalekaldumine oluline.
60.5.KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Otsust tehes ei või kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.
60.6.Kaldudes süüdistusest kõrvale, ei ole maakohus järginud eelmärgitud KrMS § 268 lg 5 teisest lausest ja KrMS § 3051 lg-st 2 tulenevaid nõudeid (st täitnud keeldu mitte tugineda kohtuotsuses faktilistele asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud), s.o kohtuotsusest ei selgu, et kohus oleks andnud kohtumenetluse pooltele võimaluse avaldada oma arvamust vastavas osas. Seega olid maakohtu otsustused edasiandmise ajaperioodi pikkuse ja igapäevaste ainekoguste suurendamise osas pooltele üllatuslikud. Seda järeldust ei välista asjaolu, et maakohtu taolised seisukohad baseeruvad A.B. kohtuistungil antud ütlustel, mida kohtusaalis kuulsid ka teised, sh S. Makarchev ja tema kaitsja.
61.Kui eelmärgitud minetused kõrvale jätta, siis maakohtu seisukohaga, et tõendatud on S. Makarchevi poolt A.B. vähemalt 957 g tarvitamisvalmis amfetamiini edasiandmine, on ringkonnakohus nõus.
61.1.Olulise tähendusega tõendiks on A.B. ütlused. Prokuröri küsimusele on A.B. alguses vastanud, et sai S. Makarchevi käest ühe korra narkootilisi aineid. Kohe järgmistes lausetes on ta öelnud, et sai amfetamiini alates märtsist igapäevaselt. Istungiprotokolli järgmisel lehel on ta prokuröri täpsustavale küsimusele vastates korranud, et hakkas igapäevaselt amfetamiini omandama S. Makarchevilt 2014. a talvepoole, tavaliselt sai 5 g, see oli pakendatud mingirip kotti. Ta arvab, et kogus oli 5 g, kaalu neil ei olnud. Aine eest maksis ta siis, kui oli sealt midagi ära müünud. Üks gramm maksis 20 eurot. Tegelikult tarvitas ta aga enamuse ise ära ja pärast sebis raha. Amfetamiini eest jäi ta S. Makarchevile võlgu suure summa. Amfetamiini saamiseks kohtus ta tavaliselt S. Makarcheviga viimase keldris. Seda, kust täpselt süüdistatav amfetamiini võttis, ta ei näinud (kd XX lk 74 jj).
61.2.S. Makarchevi kaitsja ei ole apellatsioonis vastu vaielnud sellele, et maakohtu otsuses ära näidatud tõendid kogumis kinnitavad S. Makarchevi poolt A.B. kokku 957 g tarvitamisvalmis amfetamiini edasiandmist. Vandeadvokaat R. Levini väited koonduvad tema hinnangule, et A.B. ütlused on ebausaldusväärsed (seda eelkõige käideldud aine koguse osas) ja A.B. tõendiallikana mitteusaldatav. Seega keskendub ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsust läbi vaadates eelkõige sellele, kas maakohus on otsuse tegemisel põhjendatult aluseks võtnud ka A.B. ütlused.
61.3.Kolleegium leiab vastupidiselt kaitsjale, et A.B. ütlused on usaldusväärne tõend. Tema ütlused on ühetaolised ja vastuoksusi neis ei esine. Ta küll tõepoolest esmalt ütles, et sai S. Makarchevi käest amfetamiini ühel korral, kuid juba järgmises lauses kinnitas ta aine saamist igapäevaselt alates märtsist. Ringkonnakohus sellisest väljaöeldu parandamisest V.B. ütluse ebausaldusväärsust ei järelda, kuivõrd see toimus koheselt ning isiku edasised ütlused amfetamiini saamise asjaolude (saamiskordade tihedus, saadud aine kogused, saamise asukohana S. Makarchevi kelder) kohta on üksikasjalised. Tulenevalt kaitsja R. Levini apellatsiooni väidetest tuleb märkida ka seda, et kuigi A.B. märtsikuud mainides ei nimeta aastaarvu, on ta oma ütlustes natuke aega hiljem seda teinud, öeldes, et selline igapäevane omandamine süüdistatavalt sai alguse 2014. a talvepoole, millisele ajale märtsikuu kahtlemata langeb.
61.4.A.B. ütlusi ei saa pidada ka eluliselt ebausutavateks, nagu seda arvab kaitsja. Leiab ju käesolevas kriminaalasjas tõendamist, et S. Makarchev käitles narkootilist ainet amfetamiini suures koguses kooskõlastatult V. Gavriliniga, sh hoidis seda oma elukoha keldris ning andis edasi M.H. ja R.H. le. Ehk siis midagi mitteusutavat ei ole selles, et A.B. sai amfetamiini S. Makarchevilt. Apellatsioonis on ka kaitsja ise möönnud, et S. Makarchev hankis A.B. mõned korrad amfetamiini. Veel ei anna alust lugeda V.B. ütlusi ebausaldusväärseteks apellandi see kinnitus, et A.B. andis narkootilisi aineid S. Makarchevile. Ringkonnakohus ei hinda käesolevas kriminaalasjas seda, kas V.B. on mõne kuriteo toime pannud, vaid vaatab üksnes, kas olemasolevad tõendid kinnitavad S. Makarchevi poolt süüdistuses märgitud koguses ja ajal amfetamiini üleandmist A.B. . Seega, isegi kui A.B. andis ka ise narkootilisi aineid S. Makarchevile, mitte üksnes ei saanud neid temalt, ei ole see käesoleva kriminaalmenetluse esemeks.
61.5.Kaitsja R. Levin on seadnud A.B. tõendiallikana kahtluse alla ka väidetega, mille kohaselt on A.B. narkomaan, diiler ja tema suhtes toimus kriminaalmenetlus. Kriminaalkolleegium selgitab, et selline isikut iseloomustav teave ei anna alust tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmiseks. Taoline toimimisviis oleks ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Küll tingib see info kohtu kohustuse igakülgselt vaagida ja jälgitavalt
põhjendada tõendi usaldatavuse küsimust. Nagu juba märgitud, vaidlustatud kohtuotsuses seda tehtud ei ole, kuid selle vea parandabki käesolevalt ringkonnakohus.
61.6.Veel leiab kriminaalkolleegium, et A.B. ütluste usaldusväärsust kinnitavad teisedki tõendid. Nii näiteks tõendavad tema ütlusi S. Makarchevilt narkootilise aine amfetamiini saamise kohta 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokoll (s.o selles kajastatud A.B. ja S. Makarchevi telefonisuhtlus), 25. septembri 2015. a jälitustoimingu protokoll (s.o V. Gavrilini ja S. Makarchevi varjatud jälgimisel tuvastatu A.B. käimine S. Makarchevi poolt 12. veebruaril 2014) ja 14. oktoobri 2015. a sideettevõtjalt saadud andmete protokoll (s.o S. Makarchevi ja V.B. telefonisuhtluse sageduse kohta) (vt vastavalt kd VI lk 71-72, kd XI lk 106-111 ja XII lk 1-13). Loetletud tõendid ei anna küll otsest teavet S. Makarcevi poolt A.B. narkootilise aine andmise kohta, kuid näidates nimetatud isikute äärmiselt tihedat suhtlemist 2014. a ja 2015. a, tõendavad need kaudselt, et A.B. sai amfetamiini S. Makarchevilt.
61.7.Seda, et süüdistataval narkootilist ainet amfetamiini edasiandmiseks oli, tõendavad ka R.H. , M.H. ja R. Sule ütlused. Samuti kinnitab seda tõendikogum (sündmuskoha, s.o Tartus XX keldriruumide vaatlusprotokoll kd XIII lk 140-147, asitõendi vaatlusprotokoll keldrist leitud ja ära võetud heledat värvi pulbrilise aine ja rohelist värvi taimse puru vaatluse kohta kd XIII lk 148-152 ning narkootilise aine ekspertiisiakt kd XIII lk 153-154), mis näitab, et 7. aprilli 2015. a läbiotsimisel leiti seda S. Makarchevi elukoha Tartus XX keldriruumist. Tõsi, A.B. narkootilise aine edasiandmist aprillis enam ei toimunud, kuid loetletud tõendid osutavad siiski sellele, et S. Makarchev käitles suures koguses narkootilisi aineid ning tema vastupidised ütlused, st nagu hoidnuks ta vaid 3-4 g amfetamiini iseenda tarbeks (vt S. Makarchevi ütlused kd XXII lk 120), on tõeväärtuseta.
61.8.Tunnistaja K.V. ütlused A.B. omi ümber ei lükka. K.V. oli A.B. korterikaaslane. See, et tunnistaja ei ole näinud S. Makarchevi poolt A.B. narkootiliste ainete üleandmist, nagu seda asjaolu toonitab kaitsja R. Levin, ei anna kuidagi alust järelduseks, et selliseid edasiandmisi ei toimunud ja A.B. ütlused on valed. V.B. on öelnud, et enamasti sai ta S. Makarchevilt amfetamiini Tartus XX keldris ning puudub põhjus, miks ta oleks pidanud sinna või ka kohtumistele mujal K. L kaasa võtma. Küll selgub aga K.V. ütlustest, et ta elas koos V.B. ga Tartus XX korteris alates 2014. a lõpust, nad said hästi läbi ning ta teab A.B. ütlustest, et viimasele hankis amfetamiini kuni märtsini 2015. a S. Makarchev. A.B. rääkis S. Makarchevilt amfetamiini saamisest iga päev, kuna oli süüdistatavale võlgu ja muretses, kuidas raha kokku saada. Põhimõtteliselt kandis A.B. iga õhtul oma tegemistest talle ette. K. V. on öelnud veel, et A.B. võttis S. Makarchevilt amfetamiini kuidas kunagi, olenes sellest, kuidas ainest lahti sai. Mõnikord võttis päevas kaks korda, mõnikord ülepäeviti. S. Makarchevi käest ostetud amfetamiini tarvitas A.B. ise, tegi seda väiksemaks ja andis edasi. Amfetamiini lahjendas A.B. glükoosi või tavaliste tablettidega. Seda kõike tegi A.B. päris avalikult (kd XX lk 57 jj). Ringkonnakohus leiab, et K.V. sellised ütlused annavad samuti alust hinnata usaldatavateks A.B. ütlused S. Makarchevilt amfetamiini saamise kohta. Nagu juba märgitud, ei olnud K.V. küll vahetult juures, kui A.B. sai amfetamiini S. Makarchevilt, kuid ta kuulis sellest korduvalt A.B. t. Viimasel ei saanud olla aga mingit põhjust valetamaks korterikaaslasele selles osas, kellelt ta käitlemiseks narkootilist ainet sai.
61.9.K.V. ütlused näitavad veel, et A.B. müüs narkootilisi aineid ka edasi. Seda on kinnitanud A.B. ise, öeldes, et S. Makarchev oli samasugune narkootikumide müüja nagu temagi (kd XX lk 76). Samuti on A.B. andnud ütlusi, mille kohaselt ta võttis S.
Makarchevilt amfetamiini ja maksis ära siis, kui oli sealt midagi maha müünud (kd XX lk 74). Ehk siis S. Makarchevilt saadud amfetamiini edasi müües sai V.B. vajaliku raha uute narkootikumikoguste omandamiseks ja samuti sai ta neid S. Makarchevilt n-ö võlgu. Seega ei nõustu kolleegium S. Makarcheviga, nagu oleks midagi ebaloogilist selles, et A.B. sai pika aja jooksul võtta süüdistatavalt üha uusi ja uusi amfetamiinikoguseid.
61.10.Veel on kaitsja apellatsioonis leidnud, et A.B. ütlused ei tõenda konkreetset ajavahemikku, millal ta S. Makarchevilt regulaarselt amfetamiini sai. Samuti leiab vandeadvokaat, et A.B. , rääkides süüdistatavalt saadud ainekogustest, ütles suvalised numbrid ning seda seetõttu, et tal oli hirm tema enda kriminaalasja ja karistuse ees. Ringkonnakohus kaitsjaga ei soostu.
61.11.A.B. ütlustest selguvalt hakkas S. Makarchev andma talle amfetamiini igapäevaselt alates märtsist 2014. a. Tema sellised ütlused ei ole umbmäärased, nagu heidab ette vandeadvokaat. Need üksnes ei samastu süüdistuses märgitud perioodiga. Kuivõrd käesoleva kriminaalmenetluse esemesse kuulub küsimus, kas S. Makarchev andis A.B. amfetamiini edasi alates juuli keskpaigast 2014. a, siis kolleegium tunnistaja ütluste alusel seda algusperioodi varasemale ajale ei nihuta. Seda, et süüdistatav andis narkootilist ainet edasi A.B. kindlasti alates süüdistuses märgitud ajast, tunnistaja ütlused kahtlemata tõendavad.
61.12.A.B. ütlustest ei selgu aga tõesti seda, mis ajani ta S. Makarchevilt narkootilisi aineid sai. Ringkonnakohus leiab, et edasiandmine toimus vähemalt veebruari lõpuni, nagu selle aja seab paika süüdistus. Nimelt selgub nt 25. septembri 2015. a jälitustoimingu protokollist, et S. Makarcheviga kohtus A.B. veel 12. veebruaril 2015. a, nad said kokku kl 17.04 Tartus Rebase tn 10 Rimi kaupluse parklas ning kell 21.00 paiku käis A.B. süüdistatava elukohas Tartus XX (kd XI lk 106-111). Ka sideettevõtjalt saadud andmete protokollist saab selgeks, et A.B. ja S. Makarchevi telefonisuhtlus on olnud äärmiselt tihe nii 2015. a jaanuaris, veebruaris kui veel ka märtsi esimesel paaril päeval (kd XII lk 1-30). Märtsikuuga 2015. a on V.B. poolt S. Makarchevilt amfetamiini saamise aja piiritlenud ka
K.V. .
61.13.Küll nähtub A.B. ütlustest, et narkootilist ainet andis S. Makarchev talle edasi igapäevaselt. Seda on kinnitanud ka K.V. . A.B. ütlustest selgub veel korraga saadud amfetamiini kogus, s.o ta arvab, et see oli 5 g. Ringkonnakohus ei leia, et tegemist on A.B. poolt suvaliselt öeldud numbriga, nagu on olnud kaitsja arvamus. V.B. võttis S. Makarchevilt amfetamiini pika ajaperioodi jooksul igapäevaselt, mistõttu ei ole alust arvata, et ta võis koguse meenutamisel ja väljaütlemisel eksida. Samuti on taolise ainekoguse sage võtmine usutav. Näitavad ju A.B. ja K.V. ütlused, et A.B. võttis S. Makarchevilt narkootilisi aineid nii edasimüümiseks kui ka enda jaoks tarvitamiseks. Seda, et tunnistaja ütlused võisid olla mõjutatud hirmust tema enda kriminaalasjas talle mõistetud karistusega seoses, kriminaalkolleegium samuti tõepäraseks ei pea. Seda juba põhjusel, et kriminaalasjas nr 1-15-9350 on ta süüdi tunnistatud V. Gavrilinilt ja S. Makarchevilt amfetamiini omandamises 2014. a juuli keskpaigast kuni 27. veebruarini 2015. a, s.o käesoleva kriminaalasjaga kattuvatel asjaoludel. Ehk siis andes ütlusi amfetamiini saamise ajaperioodi ja koguste kohta, andis A.B. eeluurimisel ütlusi ka iseeneda vastu. Kolleegiumi hinnangul lisab end kahjustavate ütluste andmine A.B. tunnistusele hoopis tõeväärtust.
61.14.A.B. kohtuistungil öeldu, s.o et ta sai S. Makarchevilt igapäevaselt 5 g amfetamiini, ei kattu aga süüdistuse etteheitega. Süüdistuse kohaselt andis S. Makarchev edasi A.B.
2014. a juuli keskpaigast kuni 2014. a novembri lõpuni iga päev 5 g amfetamiini ja ühel korral 10 g amfetamiini ning alates detsembrist 2014. a kuni 27. veebruarini 2015. a igapäevaselt keskmiselt 3 g amfetamiini, s.o kokku vähemalt 957 g amfetamiini. Ringkonnakohus ei kahtle A.B. maakohtu istungil antud ütlustes, kuid kuna süüdistuse kohaselt oli S. Makarchevi poolt edasiantud ainehulk teatud kuudel väiksem, siis lähtub kolleegium süüdistustekstis märgitud kogustest.
61.15.Eeltoodud asjaoludel on ringkonnakohus seisukohal, et apellandi väited ei ole küllaldased kummutamaks maakohtu seisukohta S. Makarchevi süü tõendatusest selles käitlemisteos. 2014. a juuli keskpaigast kuni 7. aprillini 2015. a S. Makarchevi elukoha Tartus XX maja trepikoja keldris ühiskasutatavas ruumis peidetuna 20,35 g tarvitamisvalmis amfetamiini ning 1,07 g marihuaana hoidmine
62.Tartu Maakohus on lugenud tõendatuks ka selle, et kooskõlastatult V. Gavriliniga hoidis süüdistatav S. Makarchev ajaperioodil 2014. a juuli keskpaigast kuni 7. aprillini 2015. a Tartus XX maja ühiskasutatavas keldriruumis peidetuna 20,35 g tarvitamisvalmis amfetamiini ja 1,07 g marihuaanat. Oma sellist seisukohta on esimese astme kohus piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu taolise otsustusega ning midagi olulist kolleegiumil vaidlustatud kohtuotsuses toodud põhistustele lisada ei ole. Seda enam, et hoidmistegu iseenesest ei ole kahtluse alla seadnud ka apellandid.
62.1.Kaitsja taotleb S. Makarchevi õigeksmõistmist argumentidel, mille kohaselt oli süüdistuses märgitud amfetamiin mõeldud tarvitamiseks süüdistatavale endale ja talle ei olnud täpselt teada puhta amfetamiini kogus aines. Nii S. Makarchev kui tema kaitsja R. Levin toonitavad sedagi, et narkootilise aine hoidmine keldris ei toimunud kooskõlastatult V. Gavriliniga.
62.2.Ringkonnakohus leiab, et tõeväärtust ei evi kaitseväide, mille kohaselt oli 7. aprilli 2015. a läbiotsimisel keldrist avastatud ja süüdistuses kajastuv narkootilise aine kogus mõeldud tarvitamiseks S. Makarchevile endale. Käesolevas kriminaalasjas leiab tõendamist, et süüdistatav on amfetamiini edasi andnud igapäevaselt ja pika aja jooksul A.B. ning 50 g ka M.H. . Kusjuures A.B. enda ütluste kohaselt kohtus S. Makarcheviga amfetamiini saamiseks tavaliselt just selles keldris Tartus XX (kd XX lk 75). Ehk siis kuna on kinnitust leidnud, et S. Makarchev andis narkootilist ainet edasi ning edasiantavat ainet hoiti tema elukoha keldris, siis ei ole mingitki alust arvata, et 7. aprillil 2015. a keldriruumist ära võetud ainekogus oli S. Makarchevil vaid oma tarbeks. Ka märgib ringkonnakohus, et kuivõrd keldrist ära võetud 20,35 g tarvitamisvalmis amfetamiini sisaldas 2,8 g puhast amfetamiini, siis oli see ilmselgelt suur kogus KarS § 184 mõttes ning suure koguse narkootilise aine puhul ei ole oluline käitlemise konkreetne teguviis ega edasiandmise eesmärk.
62.3.Kohtukolleegium ei pea asjakohaseks kaitsja sedagi väidet, et S. Makarchev ei teadnud, milline on puhta aine kogus selles amfetamiinis, mida ta hoidis keldris. Riigikohus on korduvalt toonitanud, et narkootilise aine puhul saab aine suurest kogusest rääkida siis, kui segus sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-68-09, p 8.1; samuti 1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-67-08, p 12). Amfetamiini puhul on selliseks koguseks 1,3 g. Käesoleval juhul selgub narkootilise aine ekspertiisiaktist, et keldrist leitud koguses aines oli 2,8 g puhast amfetamiini. Ehk siis
kaheldamatult oli tegemist suure koguse ainega. Ringkonnakohus möönab, et puhta aine täpset kogust ei pruukinud S. Makarchev teada ja tõenäoliselt ei teadnudki. Sellise ainekoguse puhul pidas ta aga kindlasti vähemalt võimalikuks, et tegemist oli amfetamiinikogusega, millest piisanuks narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Nähtub ju esmalt juba käesolevas kriminaalasjas, et keldriruumis olnud ainekogusest piisanuks korduvaks edasiandmiseks. Teiseks tuleb tähele panna, et S. Makarchev oli süüdi tunnistatud Tartu Maakohtu 17. veebruari 2015. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-5282, kus teda karistati KarS § 184 lg 2 p 1 järgi 3-aastase tingimisi vangistusega selle eest, et ta käitles narkootilist ainet amfetamiini koguses 10 g. Seega ei saa S. Makarchevit praegu kaitsta väitega, nagu ta ei oleks teadnud, et ta käitleb suurt kogust narkootilist ainet.
62.4.Kolmandal kaitseargumendil – narkootilist aine hoidmine keldris ei toimunud kooskõlastatult V. Gavriliniga – ringkonnakohus pikemalt ei peatu, kuivõrd on otsuses eelnevalt juba tõendatuks lugenud, et narkootilist ainet käitlesid V. Gavrilin ja S. Makarchev ühiselt.
62.5.Eeltoodud asjaoludel asub ringkonnakohus seisukohale, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks selles osas alust ei anna. 10 g amfetamiini hoidmine 2014. a detsembris S. Makarchevi elukoha Tartus XX maja keldris ühiskasutatavas ruumis (mille A.B. omastas omavoliliselt S. Makarchevi teadmata)
63.Järgmiseks on Tartu Maakohus tõendatuks lugenud, et S. Makarchev kooskõlastatult ja ühiselt V. Gavriliniga hoidis 2014. a detsembris enda elukoha Tartus XX keldris ühiskasutatavas ruumis põrandal vähemalt 10 g tarvitamisvalmis amfetamiini, mille A.B. süüdistatava S. Makarchevi teadmata omavoliliselt omastas. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud kohtuotsus tuleb vastavas osas tühistada. Taolist seisukohta põhistab kolleegium järgmiselt.
63.1.Maakohus on ära näidanud mitmed tõendid, mis justkui peaksid tõendama, et S. Makarchevi keldris hoiti 2014. a detsembris 10 g amfetamiini. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et kohtu välja toodud tõendikogumist sellise järelduse tegemiseks ei piisa.
63.2.Kõigepealt on maakohus välja toonud A.B. ja R.H. ütlused. Ringkonnakohus leiab, et nende isikute ütlused näitavad vaid seda, et S. Makarchev kooskõlastatult V. Gavriliniga hoidis seal keldris amfetamiini (A.B. ütlused kd XX lk 66 jj ja R.H. ütlused kd XIX lk 172). Mingitki konkreetset ajaperioodi ega narkootilise aine koguse suurust A.B. ja R.H. tunnistustest ei nähtu. Kusjuures märkimist väärib seegi, et kuigi süüdistuse kohaselt A.B. võttis selle 10 g amfetamiini ära S. Makarchevi teadmata, ei ole kohtumenetluse pooled tema käest maakohtu istungil tema taolise toimimise kohta küsimusi esitanud.
63.3.Järgmiseks tõi esimese astme kohus tõenditena välja 7. aprilli 2015. a sündmuskoha vaatlusprotokolli Tartus XX keldriruumi vaatluse kohta, sellest ruumist leitud aine ja taimse puru osas tehtud vaatlusprotokolli ja narkootilise aine ekspertiisi akti. Ringkonnakohtu hinnangul näitavad need tõendid üksnes, et osutatud päeval, s.o 7. aprillil leiti kõnealusest keldris 20,35 g amfetamiini ja 1,07 g marihuaanat. Järeldust, et detsembris 2014. a oli seal keldris 10 g amfetamiini, nende tõendite pinnalt tuletada ei saa.
63.4.Veel on maakohus oluliseks tõendiks pidanud 25. septembri 2015. a jälitustoimingu protokolli V. Gavrilini ja S. Makarchevi varjatud jälgimise kohta 12. veebruaril 2015. a ja
14.oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokolli erinevate telefonisuhtluste kohta, st esimese kohtuastme arvates on tähendusrikas neist selguv alljärgmine teave.
63.5.Nimetatud tõenditest (vt kd XI lk 110-111 ja kd VI lk 71-72) nähtuvalt oli sündmuste käik 12. veebruaril 2015 järgmine. Kell 21.05 A.B. helistas S. Makarchevile ja andis teada, et on jõudnud viimase elukoha juurde (ütlemine: „Ma olen siin“). Kell 21.06 saabus A.B. Tartus XX ette ja jäi sissepääsu juurde ootama. Kell 21.07 sisenes A.B. trepikotta, kust väljus kell 21.14 ning suundus Jaama tn 173 Konsumi kaupluse suunas. Kell 23.58 S. Makarchev saatis A.B. labases toonis SMS-i ja nõudis järgmisel päeval 260 euro tasumist.
13.veebruari varahommikul kell 00.03 saatis S. Makarchev veel ühe sõnumi, mille sisu oli ähvardav. 21. märtsil 2015 kell 19.07 algas kõne, milles A.B. avaldas tuvastamata isikule mh, et on V. Gavrilinile ja S. Makarchevile võlgu 1500 eurot (kd VI lk 142-143). 31. märtsil 2015 kell 00.18, 01.35, 02.06 ja 02.08 olid telefonikõned, millistest nähtub, et V. Gavrilin tegeles aktiivselt A.B. tagaotsimisega (kd VI lk 180-182).
63.6.Kirjeldatud tõenditest järeldas maakohus, et 12. veebruaril 2015. a käis A.B. süüdistatava S. Makarchevi elukoha keldris, A.B. lahkumise järel avastas S. Makarchev narkootilise aine hoiukohast 10 g amfetamiini kadumise, S. Makarchev süüdistas selles V.B. ja nõudis 260 euro tasumist. Ehk siis maakohtu sellistest põhistustest järelduvalt võttis A.B. süüdistuses märgitud koguse amfetamiini ära 12. veebruaril 2015. a.
63.7.Ringkonnakohus leiab, et isegi kui lugeda õigeks maakohtu järeldus, mille kohaselt võttis V.B. 12. veebruaril 2015. a kõnealusest keldrist ära amfetamiini, ei saa selle pinnalt sisustada süüdistuse etteheidet, nagu hoidnuks S. Makarcev kooskõlastatult V. Gavriliniga seal 10 g amfetamiini ka detsembris 2014. a.
63.8.Tegelikult ei nõustu kriminaalkolleegium aga ka maakohtu sellegi seisukohaga, nagu võimaldaks eelmärgitud jälitusprotokollides kajastuv teave tõsikindlalt järeldada, et A.B. käis Tartus XX keldris 12. veebruaril 2015 ja võttis sealt amfetamiini.
63.9.Taolist positsiooni põhistades märgib ringkonnakohus tõendina ära sündmuskoha vaatlusprotokolli (kd XIII lk 140-147). Sellest selguvalt pääseb keldriruumidesse tänavalt, s.o kaks ust on kõrvuti, ühe kaudu saab keldrisse ja teisest korteritesse. Keldriruumidesse viiv uks on suletud, kuid lukustamata. Keldris teise vahekäigu lõpus on osaliselt avatud suurema käepidemega uks, mille käepideme kohal on heledamat värvi laik. Sellel uksel puudub lukuava ja see uks ei ole võtmega suletav. Ukse taga olev ruum on vabalt ligipääsetav. Ringkonnakohus märgib, et 7. aprillil 2015 leiti läbiotsimisel narkootilist ainet just sellest ruumist. Ehk siis on põhjendatud arvata, et narkootikumi hoidiski S. Makarchev just tolles keldriruumis. A.B. enda ütluste kohaselt oli amfetamiini saamiseks kohtunud selles keldriruumis S. Makarcheviga korduvalt. Seega oli ta teadlik sellest, et keldriruumidesse pääses ta sisse ka ise. Ehk siis A.B. oli võimalik käia keldris ja võtta sealt amfetamiini ilma, et süüdistatav oleks pidanud ta trepikotta laskma. Seetõttu oleks arusaamatu tema toimimisviis, kus ta, soovides võtta keldrist narkootilist ainet S. Makarchevi eest varjatuna, helistas viimasele ja andis enda tulekust teada. Samuti peab ära nimetama, et varjatud jälgimisel 12. veebruaril 2015 ei tuvastatud A.B. sisenemist keldrisse viivast uksest, kuid vaatlusprotokolli kohaselt pääseb keldriruumidesse just tänavalt.
63.10.Ringkonnakohus ei järelda A.B. käimist 12. veebruaril 2015. a selles keldris ja sealt 10 g amfetamiini võtmist ka S. Makarchevi poolt A.B. samal hilisõhtul ja järgmisel varahommikul saadetud sõnumitest ega maakohtu välja toodud märtsis tehtud erinevatest telefonikõnedest. Nimetatud tõendid näitavad vaid, et S. Makarchev ja V. Gavrilin olid V.B. peale ilmselgelt pahased, kuid pahameele tagamaade kohta need tõendid teavet ei anna. Asjaolust, et S. Makarchev nõudis A.B. t 260 euro tasumist, taoline järeldus samuti tuletatav ei ole. A.B. ütluste kohaselt müüs S. Makarchev talle amfetamiini hinnaga 20 eurot ühe grammi eest (kd XX lk 75), ehk siis 260 eurost piisanuks tunduvalt suurema amfetamiinikoguse ostmiseks ning 10 g äravõtmisega seda seostada ei saa.
63.11.Veel on maakohus tõenditena ära nimetanud S. Makarchevi korteri läbiotsimisprotokolli ja kahtlustatavana kinnipidamise protokolli. Ringkonnakohus märgib, et need tõendid tõendamiseseme asjaolude kohta teavet ei anna.
63.12.Eeltoodud asjaoludel asub ringkonnakohus seisukohale, mille kohaselt puuduvad kriminaalasjas tõendid, mis näitaksid, et detsembris 2014. a oleks S. Makarchev kooskõlastatult V. Gavriliniga hoidnud Tartus XX maja keldris amfetamiini. V. Gavrilini ja S. Makarchevi enda süüd eitavad ütlused (vt vastavalt kd XXII lk 175 jj ja kd XXII lk 119 jj) ei ole teiste tõenditega ümber lükatud. Seega tuleb S. Makarchev ja V. Gavrilin selles süüdistuse osas õigeks mõista. Ehk siis, kuigi V. Gavrilin ja tema kaitsja ei ole kohtuotsust vastavas osas vaidlustanud, peab juhindudes KrMS § 331 lg 3 ja § 340 lg 3 alusel apellatsioonimenetluse piire laiendama ka V. Gavrilinile, kuivõrd kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on tema olukorda raskendanud. 50 g amfetamiini hoidmine Tartus Kivilinna Kooli territooriumil asuva puu juurde peidetuna ja S. Makarchevi poolt aine üleandmine M.H. samas kohas 2015. a veebruari lõpus või märtsi alguses
64.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti lugenud tõendatuks sellegi, et S. Makarchevi hoidis ühiselt koos V. Gavriliniga eeluurimisel tuvastamata ajast Tartus Kivilinna Kooli territooriumil asuva puu juurde peidetuna 50 g amfetamiini, mille S. Makarchev andis 2015. a veebruari lõpus või märtsi alguses samas kohas edasi M.H. .
64.1.V. Gavrilin ja tema kaitsja V. Murde kohtuotsust selles osas vaidlustanud ei ole. Kaitsja R. Levin ei sea kahtluse alla, et nimetatud kogust amfetamiini süüdistuses märgitud kohas ja ajal hoiti ning M.H. selle sealt 2015. a veebruari lõpus või märtsi alguses endale ka sai. Apellandi väide on, et S. Makarchevil puudus selle ainekoguse hoidmisega ja M.H. aine asukoha kättenäitamisega igasugune seos.
64.2.Vandeadvokaat toob oma sellise seisukoha toetuseks välja V. Gavrilini ja S. Makarchevi ütlused. Nimelt on S. Makarchev eitanud igasugust seotust selle ainekoguse hoidmisega ja M.H. kättenäitamisega (kd XXII lk 121, 122, 127). V. Gavrilin on tunnistanud narkootiliste ainete peitmist ning sedagi, et M.H. on tema juhendamisel narkootikume peidukohtadest võtnud. V. Gavrilini ütluste kohaselt ei ole ta M.H. peidukoha kättenäitamisel S. Makarchevi abi kasutanud (kd XXIII lk 7).
64.3.Seda, et kõnealust amfetamiini peidukohta M.H. üles ei leidnud ning seda tuli talle kätte näitama S. Makarchev, on oma ütlustes märkinud üksnes M.H. .
64.4.Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus tõendid on omavahel vasturääkivad, peab kohus tõendeid hinnates paratamatult otsustama, milline tõend on usaldusväärne ja milline mitte. Praegusel juhul pidas maakohus ebausaldusväärseteks just süüdistatavate ütlusi selles, et S. Makarchev ei olnud seotud kõnealuse 50 g amfetamiini hoidmisega ega näidanud selle peidukohta kätte M.H. . M.H. ütlused hindas esimese astme kohus usaldusväärseteks ja võttis need aluseks V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüdimõistmisel.
64.5.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et M.H. ütlused on usaldatav tõend. Apellantide argumendid kolleegiumi vastupidisele seisukohale asuma ei veena.
64.6.Kõigepealt ei ole kohtukolleegium päri kaitsja hinnanguga, nagu olnuks M.H. ristküsitlusel väga kõhklev. Tunnistaja on tõepoolest kasutanud ütlusi andes kolmel korral väljendeid „minu meelest“ ja „ma ei mäleta nii detailselt,“ kuid andnud sellest hoolimata üksikasjalikke ja vastuoludeta ütlusi. Nii on ta üksikasjaliselt märkinud, et sai kokku S. Makarcheviga, kes kirjeldas talle kohta, kus Kivilinna Kooli hoovis on amfetamiin. S. Makarchev ütles, et ta ise läheks ja võtaks selle ära. M.H. ütleb, et ta läkski sinna, aga ei leidnud seda ning siis tuli S. Makarchev temaga kaasa ja näitas näpuga, kus see on. See oli puu alla visatult kõnnitee peal. Amfetamiin oli lahtiselt juuste värvimise kinnastes, see oli roosa ja piirituselõhnaga. Ta maksis selle eest V. Gavrilinile, hind oli 11 eurot gramm (kd XX lk 103, 104, 110). Taolisi ütlusi vaadates ringkonnakohtul kahtlusi nende tõeväärtuses ei teki.
64.7.Kõhklusteks ei anna alust ka kaitsja R. Levini järgmine väide. Nimelt on vandeadvokaat toonitanud, et M.H. oli sama kuritegeliku ühenduse liige, kuid tema asja arutati kokkuleppemenetluses, kus talle mõisteti äärmiselt kerge karistus (st viide Tartu Maakohtu 16. juuni 2016. a otsusele kriminaalasjas nr 1-16-2714), sh on see karistus ebaproportsionaalselt väike võrreldes karistusega, mida prokuratuur taotles süüdistatavatele käesolevas asjas. Just isiku karistusmäära põhjal teeb kaitsja järelduse, et M.H. andis kaassüüdistatavaid süüstavaid ütlusi teenimaks välja endale kergemat karistust.
64.8.Selle kaitseargumendiga seoses peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada kohtupraktikas aktsepteeritud lähenemist, mille kohaselt on kokkuleppemenetluse olemusega täielikult kooskõlas, et selle läbirääkimiste käigus teeb prokurör teatavaid järeleandmisi nii kindlakstehtud faktiliste asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14.detsembri 2009. a määrus asjas nr 3-1-1-96-09, p 9).
64.9.Samuti peab mainima, et ringkonnakohtu jaoks ei ole jälgitav seegi kaitsja väide, nagu võinuks M.H. arvates mõjutada tema karistust see, kas ta ütleb end olevat narkootilist ainet saanud V. Gavrilinilt või toob oma ütlustes kuriteosündmusesse sisse ka S. Makarchevi kui isiku, kes juhatas talle kätte amfetamiini peidukoha. Ehk siis kolleegiumile jääb arusaamatuks, kuidas ütluste selline erinevus oleks võinud mõju avaldada M.H. prokuratuuri poolt kokkuleppes küsitud karistust. Tegelikult näeb kriminaalkolleegium sel kohal hoopis lisategurit, mis veelgi langetab kaalukaussi M.H. ütluste usaldusväärseks lugemise kasuks. Nimelt selgub viidatud Tartu Maakohtu 16. juuni 2016. a kohtuotsusest, et M.H. mõisteti süüdi mh ka kõnealuse 50 g amfetamiini omandamises. Ehk siis, rääkides juba eeluurimisel selle amfetamiinikoguse saamisest ning S. Makarchevi seotusest sündmusega, andis ta ütlusi ka iseenda vastu.
64.10.Eeltoodud asjaoludel on ringkonnakohus seisukohal, et M.H. on tõendiallikana usaldusväärne, tema ütlused kajastavad toimunud sündmust tõetruult ning maakohus on need põhjendatult võtnud aluseks süüdimõistva otsuse tegemisel. Apellantide argumendid vastupidisele seisukohale asumiseks küllaldased ei ole.
64.11.Ringkonnakohus möönab kaitsja R. Levini seisukoha õigsust selles, et 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastatud M.H. ja V. Gavrilini telefonisuhtlus (maakohus on välja toonud kolm kõnet veebruarist ja märtsist 2015. a) käesoleva süüdistusosa tõendamise seisukohalt tähendust ei oma. Küll näitab aga esimese astme kohtu välja toodud S. Makarchevi ja V. Gavrilini telefonikõne 15. aprillil 2015. a, et süüdistatavad räägivad peidikus kinda sees olnud narkootilisest ainest, st see aine peaks seal olema, aga ei ole. Sedagi kõnet ei saa tõepoolest siduda M.H. poolt 50 g amfetamiini saamisega Kivilinna Kooli alalt, kuid sellest järeldub, et peidikute juures käis narkootilist ainet võtmas ka S. Makarchev. Ehk siis nimetatud telefonikõne tõendab, et narkootikume käitlesid süüdistatavad ühiselt ja kooskõlastatult, hoides seda mh mitmetes peidukohtades. Tõendeid, mis näitavad käitlemise kooskõlastatust, on ringkonnakohus käsitlenud otsuses eespool. 2014. a detsembris või 2015. a jaanuaris R.K. ühel korral 2-3 g amfetamiini andmine ning temalt 100 euro võtmine ja selle eest saadava 5 g amfetamiini andmine eeluurimisel tuvastamata isikule
65.Süüdistuse osas, mis kajastab S. Makarchevi poolt 2014. a detsembris või 2015. a jaanuaris R.K. ühel korral 2-3 g amfetamiini andmist ning temalt 100 euro võtmist ja selle eest saadava 5 g amfetamiini andmist eeluurimisel tuvastamata isikule, maakohus tõendeid S. Makarchevi ja V. Gavrilini süüdimõistmiseks küllaldaseks ei pidanud. Taolisele seisukohale asudes esimese astme kohus süüdistatavaid selles süüdistusosas õigeks ei mõistnud. Kriminaalkolleegium leiab, et kuivõrd maakohus sellise otsustusega muutis V. Gavrilinile ja S. Makarchevile süüksarvatava teo kirjeldust (s.o jättis sellest välja asjaolusid), siis oleks kohus pidanud süüdistatavad KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles käitlemisteos õigeks mõistma. Oma otsusega ringkonnakohus selle vea parandab ning mõistab V. Gavrilini ja S. Makarchevi õigeks selles süüdistusosas, mis käsitleb R.K. ühel korral 2-3 g amfetamiini andmist ning temalt 100 euro võtmist ja selle eest saadava 5 g amfetamiini andmist eeluurimisel tuvastamata isikule. Ühe tarvitamiskoguse amfetamiini andmine R.H. le
66.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti tuvastanud S. Makarchevi poolt 2014. a sügisel Tartus XXX korteris ühe tarvitamiskoguse amfetamiini andmise R.H. e.
66.1.Apellatsioonis kaitsja ei vaidlusta, et taoline sündmus E.B. korteris aset leidis. Vandeadvokaadi hinnangul on maakohus süüdimõistvat otsust tehes jätnud aga alusetult kõrvale S. Makarchevi ütlused, mille kohaselt küsis R.H. temalt amfetamiini ja kui ta keeldus, siis võttis tunnistaja seda ise, tarvitades aine kohapeal ära.
66.2.Kriminaalkolleegium möönab, et taoliselt S. Makarchev maakohtu istungil ütlusi andnud tõepoolest on. Tema ütluste kohaselt ei ole ta narkootilisi aineid R.H. le üle andnud. Võis olla selline asi, et ta tarvitas ning R.H. tarvitas koos temaga. See aine, mida nad R.H.
ga XXX korteris koos tarvitasid, oli tema oma. Ta tegi triibu ja R.H. tahtis ka ja tegi triibu. R.H. küsis tema käest. Agul ta ei tahtnud anda ja siis R.H. võttis (kd XXII lk-d 121 ja 127).
66.3.R.H. ütlused on mõneti teistsugused. Tunnistaja ütluste kohaselt küsis ta S. Makarchevilt amfetamiini. Algul ei tahtnud S. Makarchev talle anda, aga lõpuks tegi talle ühe väikese triibu. Tema tarvitas selle ära. Raha S. Makarchev ei küsinud (kd XIX lk 172, 176).
66.4.Eeltoodust nähtuvalt lahknevad R.H. ja S. Makarchevi ütlused selles, kas R.H. võttis S. Makrchevi eitava vastuse peale amfetamiini ise või andis andis selle talle S. Makarchev. Taoline erinevus ütlustes võib ringkonnakohtu arvates olla põhjendatav sellega, et sündmusest oli maakohtu istungil ütluste andmise ajaks möödunud kuskil kaks aastat, s.o sellise aja järel ei pruugi isikutele õigesti meenuda, kas amfetamiini ulatas R.H. e süüdistatav või oli see asetatud nii, et tunnistaja sai selle ise võtta. Nimetatud asjaolu ei ole aga ka oluline. Isegi kui R.H. võttis S. Makarchevi eitava vastuse peale amfetamiini ise ja süüdistatav lasi sellel juhtuda pretensioone esitamata, on tema käitumine ikkagi hinnatav narkootilise aine edasiandmisena. Seda, et R.H. oleks võtnud amfetamiini salaja või S. Makarchev oleks talle selleks takistusi teinud, süüdistatav väitnud ei ole.
66.5.Vandeadvokaat R. Levin on etteheitvalt märkinud veel, et maakohus jättis tähelepanuta S. Makarchevi needki ütlused, mille kohaselt oli selles sündmuses tegemist tema ja R.H. ühise narkootikumide tarvitamisega. Ringkonnakohtule jääb selline kaitseargument arusaamatuks. Esmalt selgub ju, et maakohus on otsuses ära näidanud tõendid, mis kinnitavad S. Makarchevi ja R.H. poolt narkootilise aine tarvitamist sama sündmuse käigus E.B. korteris 2014. a sügisel, st esimese astme kohtule ei ole see asjaolu märkamata jäänud. Teiseks peab toonitama, et narkootilise aine andmine teisele isikule tarvitamiseks või teisel isikul tarbimise võimaldamine ühise tarvitamise käigus, on samuti hinnatavad narkootilise aine edasiandmisena.
66.6.Apellatsiooni eelkäsitletud väited maakohtu otsuse tühistamist seega kaasa ei too. Kuivõrd rohkem argumente apellandid esitanud ei ole, ringkonnakohus sellel süüdistuse osal pikemalt ei peatu. S. Makarchevi käitumisele antav karistusõiguslik hinnang
67.Tartu Maakohus kvalifitseeris S. Makarchevi käitumise nii, nagu seda oli tehtud süüdistuses, s.o KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemisena isikute grupis ja korduvalt.
67.1.Ringkonnakohtu hinnangul on taoline kvalifitseerimine olnud õige. Vaatamata sellele peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada kahte asjaolu. Kõigepealt seda, et KarS § 184 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriv tunnus – korduvus – tuleneb S. Makarchevi varasemast süüdimõistmisest. Nimelt tunnistas Tartu Maakohus ta 17. veebruari 2015. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-5282 süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi narkootilise aine amfetamiini käitlemises 22. jaanuaril 2014. a.
67.2.Teiseks peab kolleegium vajalikuks märkida, et nagu S. Sõštšikovigi puhul, on maakohus ka S. Makarchevi käitlemistegusid käsitlenud ekslikult korduvate tegudena. Ringkonnakohus leiab, et S. Makarchevi käitumine on vaadeldav jätkuva süüteona.
67.3.Tuvastatud on ikka uued ja uued amfetamiini edasiandmise korrad A.B. , kokku andis S. Makarchev talle seitsme kuu jooksul koguni 957 g tarvitamisvalmis amfetamiini; samuti andis ta 2015. a veebruari lõpus või märtsi alguses M.H. 50 g amfetamiini ja 2014. a sügisel R.H. e ühe tarvitamiskoguse. Ka teo tehiolud viitavad toimunu sarnasele käigule – S. Makarchev sai narkootilise aine V. Gavrilinilt, hoidis seda ja levitas soovijatele. Kõiki neid üksiktegusid iseloomustab ka sama õigushüve ründamine, milleks on rahvatervis. Objektiivse kõrvaltvaataja tavaline elukogemus laseb S. Makarchevi tegevuses näha narkodiilerlust, mis seisneb süstemaatilises narkootiliste ainete müümises.
67.4.Ringkonnakohtu hinnangul on tuvastatav ka, et S. Makarchevil oli ühtne tahtlus narkootilise aine süstemaatiliseks käitlemiseks. Seda tõendavad kõik need korrad, mil ta võttis V. Gavrilinilt narkootikume, hoidis narkootilisi aineid ning andis neid järjepidevalt edasi erinevatele inimestele. Ehk siis S. Makarchevi poolt narkootilise aine omandamise ning edasiandmise üksikkorrad moodustavad sellise terviku, mis oli kaetud S. Makarchevi ühtse tahtlusega ning väljendus narkootikumide võtmises kaassüüdistatavalt, nende hoidmises ja pidevas edasiandmises. Seega on S. Makarchevi käitumises kindlaks tehtud kõik jätkuvat süütegu iseloomustavad objektiivsed ja subjektiivsed tunnused.
67.5.S. Makarchevi käitumises on ka teine KarS § 184 lg-s 2 toodud kvalifitseeriv tunnus – grupp. Kohtuotsusest selguvalt oma maakohus S. Makarchevi teole sellist õiguslikku hinnangut andes märkinud üksnes, et tema käitumine kvalifitseerub selle käitlemiseks isikute grupis V. Gavriliniga KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, sest 2014. a kevadsuvest alates käitlesid nad narkootilisi aineid koos. Ehk siis maakohus on jätnud täielikult ära näitamata kaastäideviimise tunnused. Selle küsimuse käsitlemata jätmisega on esimese astme kohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Maakohtu seda minetust parandades märgib kohtukolleegium järgmist.
67.6.Riigikohtu kriminaalkolleegium on järjekindlalt sisustatud gruppi ehk kaastäideviimist lähtuvalt funktsionaalse teovalitsemise teooria seisukohtadest. Funktsionaalset teovalitsemist iseloomustab asjaolu, et tegu kui tervik realiseerub alles siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad kooskõlastatult oma ülesannet kuriteokoosseisu realiseerimisel. Süüteo realiseerimise suhtes peab olema tegemist just olulise teopanusega, st ei piisa ainult toetavast, teo täideviimise seisukohalt teisejärgulisest tegevusest. Ilma teovalitsemiseta ei ole toimepanija käsitatav mitte kaastäideviijana, vaid osavõtjana, st kas kihutajana või kaasaaitajana. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust, mis sisaldub KarS § 21 lg 2 esimese lause mõistes "kooskõlastatult". Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle vastastikuses sõltuvuses - st süütegu pannakse toime teadliku ja soovitud koostegutsemisega. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. See kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus (vt 16. Juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-23-10, p 11.2).
67.7.Ringkonnakohus leiab, et S. Makarchev ja V. Gavrilin tegusesid narkootilisi aineid käideldes kaastäideviijatena KarS § 184 lg 2 p 1 mõttes. S. Makarchev sai narkootikumid V. Gavrilinilt, süüdistatavad hoidsid neid mh S. Makarchevi elukoha keldris ning S. Makarchev andis neid edasi A.B. , M.H. ja R.H. le. Selliseid edasiandmisi toimetas S.
Makarchev ka iseseisvalt, s.o nt A.B. võttis ise S. Makarcheviga ühendust ning lepiti kokkusaamine. Samas selgus M.H. amfetamiini edasiandmist puudutavalt, et M.H. suhtles 50 g amfetamiini saamiseks nii V. Gavrilini kui S. Makarcheviga. Ehk siis selle konkreetse edasiandmisteoga olid seotud mõlemad süüdistatavad. On iseenesest mõistetav, et süüdistatavate teopanused olid olulised ning nad mõlemad V. Gavrilin ja S. Makarchev tegutsesid ka kooskõlastatult ja neil mõlemal oli teovalitsemise tahtlus. Nad oli võrdväärsed partnerid, rollijaotuses oli kokku lepitud ning nad mõlemad nägid oma teopanust osana ühtsest koostegutsemisest. Kokkuvõttev seisukoht
68.Eeltoodud asjaoludel leiab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et Tartu maakohtu otsus tuleb juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 S. Makarchevi ja V. Gavrilini süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi tühistada osaliselt, s.o nende süüdimõistmises selles, et nad hoidsid 2014. a detsembris enda Tartus asuva elukoha XX maja keldris ühiskasutatavas ruumis põrandal vähemalt 10 g amfetamiini. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega mõista süüdistatavad KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles käitlemisteos õigeks. Samuti tuleb S. Makarchev mõista õigeks süüdistuse teos - 2014. a detsembris või 2015. a jaanuaris R.K. ühel korral 2-3 g amfetamiini andmine ning temalt 100 euro võtmine ja selle eest saadava 5 g amfetamiini andmine eeluurimisel tuvastamata isikule. Maakohus tegi küll otsustuse, et tõendid ei ole S. Makarchevi süüditunnistamiseks küllaldased, kuid süüdistatavat õigeks ei mõistnud.
68.1.Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3 tuleb muuta vaidlustatud kohtuotsuse põhiosa selliselt, et välja tuleb jätta põhjendused, kus maakohus leidis, et süüdistatavad S. Makarchev andis A.B. narkootilisi aineid alates 2014. a märtsist igapäevaselt 5 g kaupa.
68.2.Muus osas jääb maakohtu otsus S. Makarchevi süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p- de 1 ja 2 järgi muutmata. T. Valdase süüdistus KarS § 184 lg 2 p 2 järgi a) Süüdistus
69.Süüdistuse kohaselt seisnes T. Valdase poolt suures koguses narkootilise aine korduv käitlemine alljärgmises:
1.T. Valdas ajavahemikul 2014. a kevadest kuni 2015. a kevadeni käitles kuritegeliku ühenduse liikmena edasiandmise eesmärgil kokku vähemalt 61 g amfetamiini ja 18 ecstasy tabletti, s.o narkootilist ainet suures koguses, saades narkootilist ainet V. Gavrilini ja S. Sõštšikovi käest alljärgnevalt: -
T. Valdas sai 2014 a. kevadel V. Gavrilinilt Ida-Viru maakonnas Kohtla-Järve linnas Ahtme linnaosas sõidukis BMW olles 5 g amfetamiini;
-
T. Valdas sai 24. juulil 2014. a V. Gavrilinilt Tartus Linda 6 maja juures 4 ecstasy tabletti;
-
T. Valdas sai 2014.a juuni algusest kuni 23. juulini 2014. a V. Gavrilinilt Tartus keskmiselt 3,5 korda nädalas (2-5 korral), s.o kokku vähemalt 7 nädala jooksul
keskmiselt 1,5 g amfetamiini (1-2 g), s.o kokku vähemalt 24 korral (7x3,5) kokku 36 g, ning vähemalt kahel korral korraga 10 g, s.o kokku 56 g; -
T. Valdas sai 2014. a suve lõpus V. Gavrilinilt Tartus haiglas 2 ecstasy tabletti;
-
T. Valdas sai 2014. a suve lõpus S. Sõštšikovilt viiel korral keskmiselt 2,5 ecstasy tabletti (2- 3 tabletti), s.o kokku vähemalt 12 tabletti.
2.T. Valdas ajavahemikul 2014. a detsembrist kuni viimane kord 2015. a jaanuaris sai neljal korral narkootilist ainet amfetamiini R. Sule käest Tartus Anne 44 söögikoha Kähkukas juures, millest kolmel korral sai korraga vähemalt 2 g ja viimasel korral korraga 4 g, s.o kokku vähemalt 10 g. Viimasel korral saadud 4 g amfetamiini tasumist nõudis T. Valdaselt endale V. Gavrilin.
3.T. Valdas omandas 2014. a sügisel M.H. käest Tartus XX juures 1 g amfetamiini.
4.Eelpool nimetatud viisil enda valdusesse saadud narkootilisest ainest 25,5 g ja 5 tarvitamiskogust amfetamiini andis T. Valdas edasi alljärgnevalt: -
T. Valdas andis R.K. edasi amfetamiini 2014. a detsembris kolmel korral 2-3 päevaste vahedega Tartus Anne 44 söögikoha Kähkukas juures, millest esimesel korral andis 1 g, teisel korral 2 g ja kolmandal korral 1 g ning 2015. a jaanuaris andis Tartus Rebase tn 10 asuva Rimi kaupluse juures 4 g amfetamiini, s.o kokku andis 8 g amfetamiini.
-
T. Valdas andis A.B. 21. jaanuaril 2015 Tartus 4 g amfetamiini;
-
T. Valdas andis 2014. a lõpus A.U. Tartus erinevates kohtades kahel korral 1 g amfetamiini, s.o kokku 2 g;
-
T. Valdas ajavahemikul 2014. a detsembrist kuni viimane kord 2015. a jaanuaris andis Tartus Anne tn 44 söögikohas Kähkukas T.P. vähemalt viiel korral (5-6 korral) tarvitamiskoguse amfetamiini, s.o 5 tarvitamiskogust, ja ajavahemikul 2014. a detsembrist kuni viimane kord 2015. a veebruaris või märtsi andis kas Tartus Anne 80 ees või söögikohas Kähkukas üheteistkümnel korral T.P. amfetamiini, millest viiel korral korraga 1 g, viiel korral korraga 0,5 g ja viimasel korral korraga 3 g, s.o. kokku 10,5 g;
-
T. Valdas andis 2015. a kevadel R.H. le kahel korral Tartu linnas 1 g amfetamiini. Narkootilise ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 3 kohaselt loetakse suureks koguseks narkootilise aine kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule. Amfetamiini puhul on selliseks koguseks 1,3 g ja metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) ehk ecstasy puhul 1,4 g.
c) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
70.Kohus leidis, et T. Valdas tuleb KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistada. T. Valdasele esitatud süüdistuse osas tegi kohus alljärgmised otsustused.
71.Maakohus asus seisukohale, mille kohaselt on tõendatud T. Valdase süüdistus selles, et ta sai V. Gavrilinilt 2014. a kevadel Kohtla-Järvel Ahtme linnaosas sõidukis BMW 5 g tarvitamisvalmis amfetamiini.
71.1.Tõenditena tõi kohus välja R. Sule, T. Valdase ja V. Gavrilini ütlused. Maakohus refereeris ütlusi pikemalt, kuid konkreetset süüdistust silmas pidades tõi välja, et neist selgub järgmine teave. R. Sule ütlustest nähtuvalt teadis ta V. Gavrilini juttude põhjal, et too sai narkootikume Jõhvist. Samuti kuulis R. Sulg ühel korral 2015. a jaanuari keskel Tartus Raatuse ärimaja juures V. Gavrilini ja S. Makarcheviga kohtudes V. Gavrilinilt, et too oli S. Makarcheviga käinud Jõhvis amfetamiini järel. T. Valdase ütluste kohaselt sai ta koos V. Gavriliniga Kohtla-Järvel käies Ahtme linnaosas viimaselt enda tarbeks amfetamiini, mille kohe autos ära tarbis. Võib-olla kaks tarbimiskogust raputas V. Gavrilin kohe välja. Ahtme linnaosas käis V. Gavrilin vahepeal ära ja tagasi tulles andis talle tarbimiseks amfetamiini pulbrina, mis oli pakendatud mingigrip kilekotti ja millest jätkus tarvitamiseks mitmeks korraks – nina kaudu tõmbas mitmel korral sisse ning ka jõi seda, segades Coca-Colasse. V. Gavrilini ütlustest selgub, et ta on andnud Kohtla-Järvel Ahtme linnaosas BMW-s narkootilist ainet T. Valdasele. Ta pakkus T. Valdasele võimalust sõita viimase autoga IdaVirumaale ja seal andis T. Valdasele 5 g amfetamiini auto kasutamise eest.
71.2.Kohus märkis, et tõenditest nähtuvad asjaolud on kooskõlas ja kinnitavad veenvalt süüdistuse põhjendatust. Ei ole alust arvata, et tõenditest nähtuv ei vasta tegelikkusele.
72.T. Valdasele esitatud süüdistuse kohta selles, et ta sai V. Gavrilinilt 24. juulil 2014 Tartus Linda 6 maja juures 4 ecstasy tabletti, märkis kohus järgmist. Maakohus nimetas tõenditena T. Valdase ja V. Gavrilini ütlusi ning avas nende sisu. Seejärel märkis kohus kokkuvõtvalt järgmist (põhjendused on toodud täielikul ja muutmatul kujul): T. Valdase ja V. Gavrilini ütlustest nähtuvalt oli 2014. a tavapärane, et T. Valdas sai V. Gavrilinilt narkootilisi aineid, nii ecstasy tablette kui ka amfetamiini. Sellega on kooskõlas ka 28. septembri 2015. a jälitustoimingu protokollist nähtuv T. Valdase ja V. Gavrilini vaheline sage telefonisuhtlus. Neil asjaoludel pole kahtlust selles, et T. Valdas sai V. Gavrilinilt Tartus enne V. Gavrilini Tallinnasse sõitu ja enne V. Gavriliniga 24. juulil 2014 Tallinnast tagasi sõites toimunud liiklusavariid vähemalt ühe tarvitamiskoguse narkootilist ainet, milleks oli kas amfetamiin või ecstasy tablett.
73.Kohus leidis, et tõendatud on ka T. Valdase süüdistus, mille kohaselt ta sai V. Gavrilinilt 2014. a juuni algusest kuni 23. juulini 2014. a Tartus kokku vähemalt 56 g tarvitamisvalmis amfetamiini.
73.1.Tõendina nimetas maakohus kõigepealt T. Valdase ütlusi. Refereeritud ütlustest selgub, et T. Valdas on saanud V. Gavrilinilt 2014. a juuli algusest kuni 23. juulini 2014. a endale tarbimiseks amfetamiini, kordi ja koguseid ta ei tea, kuid ei olnud nii palju kui süüdistuses kirjas. Pärast V. Gavriliniga Ida-Virumaal käimist hakkas T. Valdas enda ütluste kohaselt V. Gavrilinilt amfetamiini omandama nädalas korra, kuid täpselt ei ole meeles. Nädalas
mõned korrad keskmiselt omandas V. Gavrilinilt amfetamiini. Tavaliselt võttis ühel korral ühe tarvitamisdoosi ning vahepeal jäi V. Gavrilinile võlgu.
73.2.Edasi käsitles kohus T. Valdase ja R. Sule Facebooki kontode vaatlusprotokolle. T. Valdase kontol kajastub V. Gavrilini ja T. Valdase suhtlus, milles oluliseks suhtlusteemaks on V. Gavrilini poolt T. Valdaselt sissenõutav võlg. R. Sule kontol selgub T. Valdase ja R. Sule suhtlus ning suhtlusteemana 2014. a lõpus T. Valdase võlgnevus. Maakohus leidis, et T. Valdase kalduvust jääda V. Gavrilinilt saadud narkootiliste ainete eest võlgu kinnitavad ka 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastatud kõned ja SMS-d.
73.3.Viimase tõendina tõi kohus välja V. Gavrilini ütlused. V. Gavrilini refereeritud ütluste kohaselt võis nii olla, et ta andis T. Valdasele süüdistuses kirjeldatud kordadel kokku 56 g amfetamiini. Võib-olla andis isegi natuke rohkem. Amfetamiini üleandmine toimus erinevates kohtades. Maksmine käis nii, et põhiliselt küsis T. Valdas mingi koguse 5-10 g, alguses andis poole raha ja pärast ülejäänu. Pärast aga hakkas niimoodi, et sai 10 g, pidi maksma 150 eurot, alguses maksis 50 eurot ja pärast hakkas venitama, et ei ole, ja samas küsis uut kogust. V. Gavrilin ütleb, et andis T. Valdasele uue koguse amfetamiini kaastundest, sest T. Valdas oli narkomaan. 2014. a suvel hakkas T. Valdas talle järjest võlgu jääma ja hiljem ta T. Valdasele enam narkootilisi aineid ei andnud.
73.4.Kohus leidis, et tõenditest nähtuvad asjaolud on üldjoontes omavahel kooskõlas. T. Valdase ja V. Gavrilini ütlustest selguvalt oli 2014. a suvel tavapärane, et T. Valdas sai V. Gavrilinilt narkootilisi aineid, nii ecstasy tablette kui ka amfetamiini. Sellega on kooskõlas ka 28. septembri 2015. a jälitustoimingu protokollist nähtuv T. Valdase ja V. Gavrilini vaheline sage telefonisuhtlus. Asjaolu, et T. Valdas sai V. Gavrilinilt narkootilisi aineid, kinnitab kaudselt ka tõenditest nähtuv selle kohta, et T. Valdas oli V. Gavrilinile narkootiliste ainete eest võlgu. Neil asjaoludel pole kahtlust selles, et T. Valdas sai V. Gavrilinilt süüdistuses märgitud vähemalt 56 g tarvitamisvalmis amfetamiini. Kuna V. Gavrilini ütlustest nähtuvalt võis amfetamiini olla ka rohkem kui süüdistuses märgitud vähemalt 56 g, siis pole kahtlust selles, et T. Valdasele edasiantud tarvitamisvalmis amfetamiinipulbrit oli vähemalt 56 g ja vähemalt kahel korral oli ühekordselt edasiantava amfetamiinipulbri koguseks 10 g.
74.T. Valdase süüdistuses selles, et ta sai V. Gavrilinilt 2014. a suve lõpus Tartus haiglas 2 ecstasy tabletti, nimetas maakohus järgmised tõendid – T. Valdase ja V. Gavrilini ütlused. Nendest tõenditest tegi kohus järgmise järelduse (maakohtu põhjendus on toodud täielikul ja muutmatul kujul): Eelkajastatust nähtuvalt sai T. Valdas V. Gavirlinilt ühe ecstasy tableti, mille olid V. Gavrilinile haiglasse toonud tema sõbrad. Need T. Valdase ütlused on eluliselt usutavad ja veenavad. On usutav ja veenev, et narkootilisi aineid igapäevaselt tarbinud V. Gavrilinile viidi haiglasse narkootilisi aineid, milleks võisid olla ka T. Valdase nimetatud ecstasy tabletid. Väikeste ecstasy tablettide haiglas üleandmine ei ole raske ning neid pole nende väiksuse tõttu ka raske haigla personali eest peidetuna salajas hoida. Neil asjaoludel on tõendatud, et V. Gavrilin andis 2014. a suve lõpus haiglas viibides T. Valdasele vähemalt ühe ecstasy tableti.
75.Järgnevalt märkis kohus kohtuotsuse lk-l 320, et V. Gavrilinile esitatud süüdistuse kohaselt on ta andnud nii ise T. Valdasele kokku vähemalt 12 ecstasy tabletti kui ka S. Sõštšikovi kaudu T. Valdasele kokku vähemalt 12 tabletti. Need mõlemad süüdistused on V. Gavrilinile esitatud süüdistustele hinnangu andmise alt nähtuvalt tõendatud.
Alljärgnevalt mõlemast süüdistusest ülevaade T. Valdasele esitatud vähemalt 12 ecstasy tableti omandamise süüdistuse aspektist. Edasi märkis kohus kohe, et T. Valdasele esitatud süüdistust selles, et ta sai V. Gavrilinilt 2014. a suve lõpus viiel korral keskmiselt 2,5 ecstasy tabletti (2-3 tabletti), s.o kokku vähemalt 12 tabletti, on tõendatud alljärgnevate tõenditega. Tõenditena nimetas maakohus T. Valdase ja V. Gavrilini ütlusi ning tegi nende pinnalt järelduse, mille kohaselt on tõendatud, et V. Gavrilin andis 2014. a suve lõpus T. Valdasele vähemalt 12 ecstasy tabletti.
76.Maakohus leidis, et tõendatud on T. Valdase süüdistus, mille kohaselt ta sai S. Sõštšikovilt 2014. a suve lõpus viiel korral keskmiselt 2,5 ecstasy tabletti, s.o kokku vähemalt 12 tabletti.
76.1.Kohus nimetas tõenditena T. Valdase, S. Sõštšikovi ja V. Gavrilini ütlused ning järgmised dokumentaalsed tõendid: 7. juuni 2015. a otsus väärteoasjas nr 2302,14,009782 (tõendab, et V. Gavrilinit karistati 24. juulil 2014. a liiklusõnnetuse põhjustamise eest);
30.septembri 2015. a sideettevõtjalt saadud andmete protokoll (tõendab T. Valdase ja S. Sõštšikovi suhtluse tihedust 2014. a suve teisest poolest peale V. Gavrilini haiglasse sattumist); 9. juuli 2015. a äratundmiseks esitamise protokoll, millega on tõendatud, et T. Valdas tundis erinevate isikute fotode hulgas S. Sõštšikovis ära Špaki nimelise isiku, kelle käest on mitmel korral ostnud ecstasy tablette; S. Sõštšikovi elukohast ära võetud mobiiltelefoni ja selles oleva Smart kaardi vaatlusprotokoll (selles kajastub teiste hulgas T. Valdase kontakt).
76.2.Kohtu hinnangul on tõenditest nähtuvad asjaolud üldjoontes kooskõlas ning kinnitavad veenvalt süüdistuse põhjendatust selles, et S. Sõštšikov andis süüdistuses kajastatud asjaoludel koordineeritult ja kooskõlastatult V. Gavriliniga ühiselt omandatud vähemalt 578 ecstasy tabletist T. Valdasele 2014. a suve lõpu poole edasi kokku vähemalt 12 ecstasy tabletti. Neil asjaoludel ei ole veenvad T. Valdase ütlused, et ta omandas viiel korral ecstasy tablette ühe tableti kaupa.
77.Maakohus leidis, et tõendatud on ka T. Valdase poolt R. Sulelt 2014. a detsembrist kuni 2015. a jaanuarini Tartus kiirsöögikoha Kähkukas juures neljal korral kokku vähemalt 10 g amfetamiini omandamine.
77.1.Kohus nimetas tõenditena R. Sule, K.B. , V. Gavrilini ja T. Valdase ütlused ning dokumentaalsetest tõenditest T. Valdase ja R. Sule Facebooki kontode vaatlusprotokollid,
7.oktoobri 2015. a sideettevõtjalt saadud andmete protokollid ning R. Sule mobiiltelefoni ja selles olnud Elisa sim-kaardi vaatlusprotokolli. Dokumentaalsete tõendite osas tegi maakohus järgmised järeldused. T. Valdase ja R. Sule Facebooki kontode vaatlusprotokollid kinnitavad nimetatud isikute suhtlemist ning seda, et nad rääkisid T. Valdase võlgu olemise teemal. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollid ning R. Sule mobiiltelefoni ja Elisa sim-kaardi vaatlusprotokoll kinnitavad R. Sule ja T. Valdase suhtlemist.
77.2.Kohus märkis, et tõenditest nähtuvad asjaolud on omavahel üldjoontes kooskõlas ning kinnitavad veenvalt süüdistuse põhjendatust selles, et kuritegeliku ühenduse juhi V. Gavrilini koordineerimisel andis R. Sulg 2014. a sügistalvel Tartus T. Valdasele vähemalt neljal korral amfetamiini kokku vähemalt 10 g. Ka T. Valdase ütluste kohaselt on ta saanud R. Sulelt amfetamiini neljal korral. T. Valdase ütlused selle kohta, et omandatud ainet on olnud vähem kui 10 g, ei ole usutavad olukorras, kus tema võlgnevus on olnud
samas suurusjärgus omandatu kogusega (vähemalt 10 g amfetamiini eest tuleks tasuda kokku 200 eurot). Selleks, et saada neljal korral amfetamiini, pidi olema vähemalt mingis osas amfetamiini eest ka ära tasutud, sest muidu poleks saadud järgmisi, või siis vähemalt viimaseid, amfetamiinikoguseid. Neil asjaoludel on usutavamad R. Sule ütlused selle kohta, et T. Valdas sai temalt neljal korral kokku 20 g amfetamiini. Sellega on ka süüdistuses kajastatud kogus - vähemalt 10 g amfetamiini - tõendatud.
78.Maakohus leidis, et tõendatud on ka T. Valdase poolt 2014. a sügisel M.H. käest Tartus XX juures 1 g amfetamiini omandamine.
78.1.Tõenditena nimetas kohus kõigepealt M.H. ütlused. Maakohus refereeris ütlusi pikemalt, kuid asjakohases osas selgub neist, et M.H. tegeles aktiivselt narkoäriga, ostis ja müüs edasi. Enamuse omandatud amfetamiinist sai ta V. Gavrilinilt. T. Valdas võttis temalt vahepeal amfetamiini enda tarbeks. T. Valdasele amfetamiini andes ta seda kordagi ei seganud, see mis tuli, läks samamoodi edasi, lihtsalt grammi asemel oli ainet kotis 0,7 g, võis ka vähem olla.
78.2.M.H. igapäevast suhtlust kuritegeliku ühenduse liikme T. Valdasega näitab kohtu hinnangul 25. septembri 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastuv M.H. varjatud jälgimine 16. detsembril 2014. a. Sellega, et M.H. ja T. Valdas süüdistuses märgitud ajal 2014. a lõpupoole omavahel suhtlesid, on kooskõlas ka 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastuv T. Valdase ja M.H. telefonisuhtlus (detsembris tehtud kõned). Ka
30.septembri 2015. a sideettevõtjalt saadud andmete protokoll kajastab T. Valdase ja M.H. küllaltki sagedast telefonisuhtlust 2014. a hilissügisel.
78.3.Viimase tõendina märkis kohus ära T. Valdase ütlused, mille kohaselt on ta ostnud M.H. amfetamiini Tartus XX juures, kuid kogust ei oska öelda, ostetut tarbis ise ja mõju see avaldas. M.H. maksis ostetu eest raha. R.H. amfetamiini ostmise kohta ütles V. Gavrilin halvasti, et susserdad tema selja taga.
78.4.Peale tõendite kirjeldamist märkis kohus järgmist (põhjendus on toodud muutmatul kujul). Eelkajastatud tõenditest nähtuvad asjaolud on omavahel kooskõlas ja kinnitavad veenvalt süüdistuses kajastatut selle kohta, et T. Valdas omandas 2014. a hilissügisel M.H. käest tema Tartu linnas XX asuva elukoha juures vähemalt ühe grammi amfetamiini. Kohtul puuduvad põhjendatud alused eelkajastatud tõenditest nähtuva tegelikkusele vastavuses kahtlemiseks.
79.Maakohus leidis, et tõendatud on T. Valdase süüdistus R.K. 2014. a detsembris ja 2015. a jaanuaris kokku 8 g amfetamiini andmises.
79.1.Kohus tuvastas, et R.K. tunnistab T. Valdaselt kolmel või neljal korral amfetamiini saamist, korraga omandatud kogused olid 1-2 g ja ühel korral Rimi kaupluse ees sai ta 4 g. Maakohus on R.K. ütlusi refereerinud enam kui poolel leheküljel. Kohus tõi välja ka T. Valdase ütlused, milles ta eitab R.K. amfetamiini andmist ja väidab, et sai neid ise R.K. t. Rimi kaupluse ees müüs ta R.K. amfetamiini pähe puhast glükoosi. Veel käsitles maakohus kohtuotsuses tõenditena tunnistaja K.B. ütlusi, millega tõendas söögikoha Kähkukas asukohta ning selles klienditeenindajana T. Valdase töötamist. Viimaseks tõi kohus välja
14.oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokolli, milles kajastatu kohaselt oli üheks telefoninumbriks, mida T. Valdas kasutas XXXXXX.
79.2.Maakohus leidis, et R.K. ütlused on üksikasjalikud ja veenvad ning nendega ja tema ütlustega kooskõlas olevate ülejäänud tõenditega on ümber lükatud T. Valdase enda süüd täielikult eitavad ütlused. T. Valdase elustiili juurde kuulus narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine, alates nende igapäevasest tarbimisest, hoidmisest kuni edasimüümiseni välja. Võlgadesse sattununa tuli T. Valdasel endale narkosõltlasena narkootilise aine hankimiseks seda ka müüa, et saadavast vaheltkasust organiseerida enda tarbeks narkootilist ainet. Kohtul puuduvad põhjendatud alused R.K. ütlustest ja tema ütlustega kooskõlas olevatest ülejäänud tõenditest nähtuva tegelikkusele vastavuses kahtlemiseks. Neil asjaoludel pole kahtlust selles, et T. Valdas andis 2014/2015 talvel R. K. erinevatel kordadel edasi tarvitamisvalmis amfetamiinipulbrit kokku vähemalt 8 g. Kuigi amfetamiin ei olnud just kõige erksama toimega, nähtub R.K. ütlustest, et mõju see avaldas.
80.Maakohus luges tõendatuks süüdistuse, mille kohaselt T. Valdas andis A.B. 21. jaanuaril 2015. a Tartus 4 g amfetamiini.
80.1.Tõenditena käsitles kohus A.B. , tunnistaja E.L. ja T. Valdase ütlusi ning 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokolli.
80.2.Kohtu hinnangul on A.B. ütlustega tõendatud, et ta on koos T. Valdasega tarvitanud narkootilist ainet. Ta tegi seda T. Valdase autos, kus tarbis amfetamiini. A.B. ütlustest selgub ka, et T. Valdasel ja V. Gavrilinil olid väga head suhted. Ta teab seda sellest, et kui ta lasi T. Valdase ainega üle, siis kaebas T. Valdas selle V. Gavrilinile ära. V. Gavrilin tuli temaga seetõttu pahandama. A.B. ütluste kohaselt tähendab üle laskmine seda, et võttis T. Valdaselt 1 g ja raha ei andnud. Ta on selle raha senini T. Valdasele võlgu.
80.3.Maakohus käsitles E.L. ütlusi ja märkis, et tunnistajale teadaolevalt on T. Valdas amfetamiini müünud ka A.B. , aga A.B. on täielikku jama saanud, segatud. A.B. jutu järgi oli aine glükoosiga segatud. Sai A.B. jutust aru, et T. Valdaselt saadud amfetamiin ei olnud kvaliteetne. Teab seda selle ühe korra kohta.
80.4.T. Valdase ütlustest tõi kohus välja, et süüdistatav eitab 4 g amfetamiini andmist A.B. ja väidab, et ostis A.B. t amfetamiini kogu aeg ise.
80.5.Käsitledes tõendina ka jälitustoimingu protokolli, märkis maakohus, et 21. jaanuaril 2015 kell 03.46, 08.23, 09:35:47, 09:35:48 edastatud SMS-dest, mille üheks osapooleks oli T. Valdas, nähtub, et tal on olemas narkootiline aine, mida ta on valmis teistele edasi andma, kutsudes endale külla. Veel selgub nendest SMS-idest, et narkootilist ainet soovitakse T. Valdaselt saada ka võla peale, et selle eest tasutakse alles kolme päeva pärast. Samuti nähtub, et samal päeval kell 12.17 T. Valdas helistab A.B. ja pakub talle amfetamiini: “Kui palju sul muidu vaja?,” millele A.B. vastab, et kas neli või viis (tarvitamiskogust või grammi) ning kooskõlastataksegi kokkusaamine. Kell 21.25 alanud kõnes A.B. täpsustab T. Valdasele, et võtab temalt ainult 4 (tarvitamiskogust) ning lepivad kokkusaamise. Samast kõnest nähtub, et kokkusaamine toimub kohe – T. Valdas avaldab, et läheb võtab toast (aine) ning A.B. kurdab, et tal on külm, on susside peal, on 79 juures juba kohal (T. Valdase elukoht oli Tartus Anne 79).
80.6.Kohus leidis, et teistest tõenditest lahknevad kõige teravamalt T. Valdase ütlused. Samas on ülejäänud tõenditest nähtuvad asjaolud omavahel üldjoontes kooskõlas ning kinnitavad veenvalt süüdistuse tõendatust selles, et T. Valdas andis A.B. 21. jaanuaril 2015 Tartus 4 g amfetamiini. Kohtul pole alust kahelda jälitustoimingu protokollist nähtuva
tegelikkusele vastavuses selles, et A.B. soovis saada 4 g amfetamiini ning läks sellele järele T. Valdase tolleaegse elukoha juurde. Salvestistelt selguvalt on T. Valdase hääl sealt selgelt ära tuntav. Jälitustoimingu protokolliga on üldjoontes kooskõlas ka ülejäänud tõenditest, välja arvatud T. Valdase ütlustest, nähtuv. Jälitustoimingu protokollist nähtuvaga ja sellega kooskõlas olevate ülejäänud tõenditega on veenvalt ümber lükatud T. Valdase ütlused selle kohta, et ta ei ole A.B. 4 g amfetamiini andnud.
81.Maakohus luges tõendatuks ka selle T. Valdase süüdistuse, mille kohaselt andis ta 2014. a lõpus A.U. Tartus erinevates kohtades kahel korral 1 g amfetamiini, s.o kokku 2 g. Kohus leidis, et süüdistus on tõendatud A.U. ütlustega. T. Valdase enda süüd eitavad ütlused on ümber lükatud A.U. ütlustega. Kuna T. Valdase ütluste õigsuses selle kohta, et ta ei ole narkootilisi aineid edasi andnud, on alust kahelda, siis maakohus nendest ka ei lähtu. Siinkohal olgu näiteks toodud 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokollist
21.jaanuari 2015. a kohta nähtuv selles, et T. Valdas andis 21. jaanuaril 2015. a Tartus 4 g amfetamiini edasi A.B. , kuid T. Valdas väidab hoopiski, et ei ole seda teinud ning ostis ise A.B. t kogu aeg amfetamiini. Neil asjaoludel peab kohus ka käesolevas süüdistuse osas, mille järgi T.Valdas andis A.U. edasi kahel korral 1 g amfetamiini, põhjendatuks lähtuda A.U. ütlustest, millega on T.Valdase enda süüd eitavad ütlused ka veenvalt ümber lükatud. Kohtul puuduvad põhjendatud alused A.U. ütlustest nähtuva tegelikkusele vastavuses kahtlemiseks.
82.Maakohus asus seisukohale, mille kohaselt on tõendatud T. Valdase süüdistus ka selles, et ta andis süüdistuses märgitud ajavahemikul (2014. a detsembrist kuni viimane kord 2015. a veebruaris või märtsis) T.P. kokku 10,5 g amfetamiini.
82.1.Maakohus on refereerinud T.P. ütlusi ühel leheküljel ja leidnud, et neist selguvalt T. Valdas andis T.P. erinevatel kordadel edasi kokku vähemalt 10,5 g amfetamiini.
82.2.Kohtu hinnangul on T.P. ütlustega kooskõlas 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastatud telefonisuhtlus. 15. detsembril 2014 kell 12:50 T. Valdas helistab T.P. ja annab teada, et tal on täna raha maksmise päev, tal on puudu 50 eurot (viis kümpi), et kas T.P. teab kedagi, kellele saaks 2 normaalset ainekogust ära anda ning lepitakse kokku, et pärast T.P. arsti juures käimist T.P. helistab ja saavad kokku. 21. jaanuaril 2015 kell 03.46, 08.23, 09:35:47, 09:35:48 edastatud SMS-dest, milles üheks osapooleks on olnud Tiina Valdas, nähtub, et T. Valdasel on olemas narkootiline aine, mida ta on valmis teistele edasi andma, kutsudes endale külla. Veel nähtub nendest SMS-idest, et narkootilist ainet soovitakse T. Valdaselt saada ka võla peale, et selle eest tasutakse alles 3 päeva pärast. 21. jaanuaril 2015 kell 19.31 T.P. helistab T. Valdasele ja tunneb huvi, et kas ainet liigub ka, millele T. Valdas vastab: “Mingi viimane on jah, aga.” T.P. teatab, et soovib kohe saada ühte tervet tarvitamiskogust: “Aga lenda siia. Kohe on vaja. Tervet,” et tal inimene ootab, millele T.Valdas vastab, et ta ei tea, kas tal tervet kogust on, vaatab järele ja siis helistab tagasi. 21. jaanuaril 2015 kell 19.46 T. Valdas helistab T.P. tagasi ja annab teada, et tal ei ole pooltki kogust hetkel, aga hiljem on ja annab siis sellest teada, mispeale T.P. annab teada, et soovib kahte (tervet tarvitamiskogust). 22. jaanuari 2015. a kell 15.08 alanud kõnest V.B. ja T. Valdase vahel selgub, et T. Valdasel on uus ainekogus juba olemas, A.B. ja T. Valdas võrdlevad neil olevat amfetamiini. S.B ütleb, et tal on T. Valdasel olevast amfetamiinist roosam ja kangem aine, on tumeroosa, ning edasi arutletakse, kas seda lahjendada.
82.3.Edasi märkis kohus taas ära tunnistaja K. B ütlused, millega tõendas söögikoha Kähkukas asukohta Tartus Anne tn 44 ja T. Valdase töötamist selles klienditeenindajana.
82.4.Viimase tõendina tõi maakohus välja T. Valdase ütlused. Tema ütluste kohaselt ei ole ta T.P. amfetamiini andnud, kuid nad on koos tarbinud ja seda A.B. õe T.P. ga klappinud. A.B. tõi amfetamiini ja siis klappisid T.P. ga ning kokku klapitud rahad andsid A.B. . Tema oma käega ei ole T.P. amfetamiini andnud. Ükskõik kes neist T.P. ga amfetamiini hankis, peitis selle söögikohas Kähkukas tagaruumi ning mõlemad käisid ja tarbisid seal. T. Valdase ütluste kohaselt klappisid T.P. ga ka V. Gavrilinilt saadud amfetamiini, mille eest pidi V. Gavrilinile maksma, kuid oli selle V. Gavrilinile võlgu.
82.5.Maakohus leidis, et ainukesena lahknevad tõenditest T. Valdase ütlused selles, et ta ei ole T.P. amfetamiini edasi andnud. Samas nähtub eelkajastatud jälitustoimingu protokollist ja T.P. ütlustest veenvalt, et T. Valdas tegeles amfetamiini edasiandmisega, sh müügiga. Neil asjaoludel ei ole T. Valdase enda süüd täielikult eitavad ütlused usutavad ja veenvad ning need on ümber lükatud ülejäänud omavahel loogilises kooskõlas olevatest tõenditest nähtuvaga kogumis. Kohtul puuduvad põhjendatud alused jälitustoimingu protokollist ja T.P. ütlustest nähtuva tegelikkusele vastavuses kahtlemiseks. Seega on T. Valdasele esitatud süüdistus selles, et ta andis T.P. erinevatel kordadel edasi kokku vähemalt 10,5 g amfetamiini, tõendatud.
83.Tartu Maakohus leidis, et tõendatud on ka T. Valdase süüdistus, mille kohaselt ta andis 2015. a kevadel R.H. le kahel korral Tartus 1 g amfetamiini.
83.1.Tõenditena käsitles kohus R.H. ja T. Valdase ütlusi ning 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokolli T. Valdase telefonikõnede kohta. R.H. ütluste refereeringust selgub, et ta on T. Valdase käest saanud paaril korral amfetamiini, ühest kotist piisas üheks doosiks, s.o üheks tarvitamiskorraks. Teab, et T. Valdas sai amfetamiini V. Gavrilini käest. Ta maksis T. Valdasele ühe koti eest 20 eurot. Jälitustoimingu protokollist on kohus kajastanud T. Valdase kõnesid ja SMS-e nii R.H. kui tuvastamata isikutega detsembrist 2014. a ja jaanuarist 2015. a ning leidnud, et need tõendavad T. Valdase tegelemist amfetamiini edasiandmisega. T. Valdase ütluse osas tõi maakohus välja, et ta ei ole R.H. le 2015. a kevadel kahel korral 1 g amfetamiini andnud. R.H. oli üks müüjatest, kes tõi ainet Kähkukasse.
83.2.Kohus asus seisukohale, mille kohaselt lahknevad ainukesena teistest tõenditest T. Valdase ütlused selles, et ta ei ole R.H. le amfetamiini edasi andnud. Samas nähtub jälitustoimingu protokollist ja R.H. ütlustest veenvalt, et T. Valdas tegeles amfetamiini edasiandmisega, sh müümisega. Neil asjaoludel ei ole T. Valdase enda süüd täielikult eitavad ütlused usutavad ja veenvad ning need on ümber lükatud ülejäänud omavahel loogilises kooskõlas olevatest tõenditest nähtuvaga kogumis. Kohtul puuduvad põhjendatud alused jälitustoimingu protokollist ja R.H. ütlustest nähtuva tegelikkusele vastavuses kahtlemiseks. Neil asjaoludel on T. Valdase süüdistus selles, et ta andis R.H. le kahel korral edasi kokku vähemalt 1 g amfetamiini, tõendatud.
84.Maakohus märkis üldistavalt veel järgmist.
84.1.T. Valdase kasutuses olnud sõiduautode BMW ja Opel Tigra 18. juuni 2015. a läbiotsimisprotokollist nähtuvalt leiti sõidukist BMW narkootiliste ainete ebaseaduslikuks käitlemiseks vajalikke minigrip kilekotte – 53 kasutamata väiksemat minigrip kilekotti ja üks minigrip kilekott, milles 38 kasutamata väiksemat minigrip kilekotti. Narkootiliste ainete omandamine ja edasiandmine on tahtlik tegevus. Narkootiliste ainete edasiandmiseks on vajalik neid pakendada. Pakendamist võimaldavad T.Valdase kasutuses olnud sõidukist leitud minigrip kilekotid. Neil asjaoludel pole kahtlust selles, et T. Valdas käitles narkootilisi aineid kavatsetult ja see oli osaks tema elustiilist.
84.2.Kohtu hinnangul tõendavad eelkajastatud asjaolud kahtlusteta, et T. Valdas 2014. a kevadsuvest kuni 2015. a kevadeni käitles suures koguses narkootilisi aineid – amfetamiini ja ecstasy tablette. Nimetatud ajavahemikul omandas T. Valdas kokku vähemalt 72 g amfetamiini – 5 g V. Gavrilinilt + 56 g V. Gavrilinilt (s.h 2 x 10g) + vähemalt 10 g R. Sulelt V. Gavriliniga kooskõlastatult + 1 g R.H. . Nimetatud ajavahemikus omandas T. Valdas kokku vähemalt 18 ecstasy tabletti – 1 tableti haiglas V. Gavrilinilt + vähemalt 12 tabletti S. Sõštšikovilt V. Gavriliniga kooskõlastatult ning vähemalt 18 tabletti V. Gavrilinilt. Omandatud vähemalt 72 g amfetamiinist andis T. Valdas edasi vähemalt 25,5 g amfetamiini – 8 g R.K. + 4 g S.B. + 2 g A.U. + 10,5 g T.P. + 1 g R.H. le. c) Apellantide väited T. Valdase kaitsja apellatsioon
85.Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist T. Valdase süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja palub ta õigeks mõista.
86.Kaitsja märgib kriitiliselt, et maakohus on piirdunud tõendite refereerimisega ja jätnud õigusliku analüüsi tegemata. Kohtuotsuses on hulgaliselt kordusi, mille tõttu see on raskesti jälgitav ja kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole arusaadav. Samuti on kohus mõistnud T. Valdase süüdi episoodis, milles talle süüdistus esitatud ei ole. Eelmärgitud viisil on maakohus kaitsja arvates rikkunud kriminaalmenetlusõigust oluliselt KrMS § 339 lg 2 mõttes.
87.Kaitsja hinnangul on maakohus vääralt lugenud tõendatuks, et T. Valdas sai V. Gavrilinilt 2014. a kevadel Kohtla-Järvel Ahtme linnaosas sõidukis BMW 5 g tarvitamisvalmis amfetamiini. Maakohus on T. Valdase süüdimõistmisel tuginenud V. Gavrilini ütlustele. Kaitsja hinnangul on püsima jäänud vastuolu, mida kohtulikul uurimisel kõrvaldada ei olnud võimalik, st T. Valdas eitab 5 g amfetamiini saamist, V. Gavrilin möönab 5 g andmist. Kohtuotsuses refeteeritud R. Sule ütlused ei kinnita T. Valdase süüd 5 g puhta amfetamiini saamises. Tõlgendades kahtlused T. Valdase kasuks, tuleb ta selles episoodis õigeks mõista.
88.Kaitsja arvates ei ole tõendamist leidnud, et T. Valdas sai 24. juulil 2014. a V. Gavrilinilt Tartus Linda 6 maja juures 4 ecstasy tabletti. Kaitsja hinnangul ei ole kohtuotsuses kaheksal real toodud põhjendustest võimalik välja lugeda, mil viisil jõudis maakohus järelduseni, et T. Valdas sai 24. juulil 2014. a V. Gavrilinilt Tartus Linda 6 maja juures 4 ecstasy tabletti. Ka leiab vandeadvokaat A. Saar, et T. Valdase ütlused, milles ta pidas võimalikuks V. Gavrilinilt ecstasy tableti võtmist, käivad 23. juuli 2014. a episoodi kohta.
89.Kaitsja on seisukohal, et tõendatud ei ole ka T. Valdase poolt 2014. a juuni algusest kuni
23.juulini 2014. a Tartus V. Gavrilinilt vähemalt 56 g tarvitamisvalmis amfetamiini saamine. Kaitsja heidab ette, et maakohus ei ole selgitanud, kuidas käsitletud tõenditest järeldub T. Valdase poolt V. Gavrilinilt süüdistuses märgitud ajavahemikul 56 g amfetamiini saamine. T. Valdase ütlused ei tõenda tema süüd. V. Gavrilin üksnes möönab, et ta võis T. Valdasele anda süüdistuses märgitud koguse amfetamiini. Ka kohtuotsuse lk-l 317 ära märgitud Facebooki kontode vaatlusprotokollid ei näita T. Valdase poolt 56 g amfetamiini omandamist V. Gavrilinilt. Veel on kohtuotsuses pühendatud ülemäärast tähelepanu sellele, et T. Valdas jäi V. Gavrilinile narkootiliste ainete eest võlgu. Ainete eest võlgu jäämine ei tõenda selle saamist suures koguses ja edasiandmise eesmärgil. Seega tõsikindlad tõendid puuduvad. Kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ja ta õigeks mõista.
90.Kaitsja on seisukohal, et vastuolude tõttu tõendites ei ole kinnitust leidnud T. Valdase süü V. Gavrilinilt 2014. a suve lõpus Tartus haiglas 2 ecstasy tableti saamises. Kohus on tõendina märkinud T. Valdase ütlused, kes on rääkinud, et sai 2014. a suve lõpus haiglas V. Gavrilinit külastades viimaselt ühe tableti, mis võis olla ecstasy. Kaitsja märgib, et 26. mai 2016. a. kohtuistungil on T. Valdas tõepoolest möönnud V. Gavrilinilt haiglas ühe valge tableti saamist, kuid kas see oli üldse ecstasy tablett, ta ei tea, samuti ta ei tea, kas tarvitas selle ära või viskas minema. V. Gavrilin on eitanud haiglas olles tablettide andmist T. Vadasele. Seega tema ütlused ei kinnita T. Valdase süüd. Jääb täiesti arusaamatuks, mil viisil ja milliste tõendite alusel on kohus jõudnud järelduseni, et T. Valdas sai V. Gavrilinilt ühe ecstasy tableti.
91.Edasi vaidlustas kaitsja maakohtu otsuse lk-l 320 tehtud järeldused ja märkis järgmist. Kohtuotsuse kohaselt (otsuse lk 320) on T. Valdasele esitatud süüdistus selles, et ta sai V. Gavrilinilt 2014. a suve lõpus viiel korral keskmiselt 2,5 ecstasy tabletti (2-3 tabletti), s.o. kokku vähemalt 12 tabletti. Kohus on lugenud selles episoodis T. Valdase süü tõendatuks. Kaitsja leiab, et maakohus on lubamatult süüdistust laiendanud. Kohus arutas T. Valdase süüdistust 15. märtsil 2016. a kohtulikul uurimisel prokuröri poolt esitatud muudetud süüdistuse alusel. Muudetud süüdistuses niisugust kuriteoepisoodi ei esine. T. Valdast ei ole selles osas kohtus üldse küsitletud. Maakohus on rikkunud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet, mis tulenevalt KrMS § 339 lg 1 p-st 12 on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ja sellega kaasneb kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamine (KrMS § 338). Kaitsja leiab ka, et kohus on tõendeid analüüsides tuginenud T. Valdase ja V. Gavrilini ütlustele, kuid lähemal süvenemisel selgub, et need ütlused kajastavad hoopis eelmist süüdistusepisoodi. Seega jääb täiesti arusaamatuks, kuidas on kujunenud maakohtu siseveendumus ja kuidas kohus on jõudnud järelduseni, et T. Valdas on V. Gavrilinilt kokku saanud 12 ecstasy tabletti.
92.Kaitsja taotleb T. Valdase õigeksmõistmist ka süüdistuses, mille kohaselt ta sai 2014. a suve lõpus S. Sõštšikovilt viiel korral keskmiselt 2,5 ecstasy tabletti (2-3 talbletti), s.o kokku vähemalt 12 tabletti. Kaitsja leiab, et maakohtu poolt nimetatud tõendid ei kinnita T. Valdase süüd S. Sõštšikovilt 12 ecstasy tableti saamises. Ka heidab vandeadvokaat ette, et kohtuotsuse sõnastus, mille kohaselt on tõenditest nähtuvad asjaolud üldjoontes kooskõlas, on ebakonkreetne. Selline
sõnakasutus kutsub esile kahtlusi, et mingis osas siiski need tõendid ei ole kooskõlas. Veel on kaitsja seisukohal, et kuigi T. Valdas möönab S. Sõštšikovilt ecstasy tablettide saamist ühekaupa, ei ole võimalik asuda seisukohale, nagu ta oleks kuritegeliku ühenduse liikmena edasimüümise eesmärgil saanud S. Sõštšikovilt suures koguses ecstasy tablette. Pealegi ei ole kindel, kas need ikka olid ecstasy tabletid.
93.Kaitsja taotleb T. Valdase õigeksmõistmist ka selles süüdistuses, mille kohaselt ta sai R. Sule käest kokku vähemalt 10 g amfetamiini.
93.1.Kohtuotsuses on R. Sule ütlustega loetud tõendatuks, et R. Sulg andis V. Gavrilinilt 2014. a septembri lõpus saadud 200 g amfetamiinist T. Valdasele kokku 20 g amfetamiini 5-grammiste kogustena. Kaitsja arvates ei ole eluliselt usutav, et 2014. a septembris V. Gavrilinilt saadud väidetavast amfetamiinikogusest oli R. Sulel veel detsembris midagi alles ja tal oli võimalik sellest anda T. Valdasele amfetamiini kokku 10 g. Seega ei kinnita R. Sule ütlused T. Valdase süüd amfetamiini saamises 2014. a detsembris.
93.2.Kohus on märkinud, et R. Sule ütlustega on kooskõlas 10. mai 2015. a vaatlusprotokoll, millest on kohtuotsuses refereerinud lauset: „Siiani töötan Kähkukas, aga tahan teise kohta minna küll ja veel ei tööta mujal“ (otsuse lk 323). Maakohtu hinnangul nähtub sellest vestlusest, et T. Valdas on V. Gavrilinile võlgu jäänud, millele tuleb järele S. Sõštšikov. Nimetatud tõend ei kinnita asjaolu, et R. Sulg on T. Valdasele andnud 10 g amfetamiini.
93.3.Kohtuotsuses (lk 323) on märgitud, et T. Valdase ütluste kohaselt läks ta V. Gavrilinile autojuhiks, viimane tuli koos R. Sulega. T. Valdas viis nad Elvasse, kuhu R. Sulg jäi maha ning T. Valdas tõi V. Gavrilini tagasi Tartusse. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas nimetatud asjaolu seondub T. Valdase süüdistusega R. Sulelt 10 g amfetamiini saamises.
93.4.Edasi on kohtuotsuses märgitud, et T. Valdase ütlustest nähtuvalt ostis ta R. Sulelt ühe tarbimiskoguse amfetamiini, kuid milline oli ostetud kogus kokku, seda tema hinnata ei oska, kindlasti oli vähem kui 10 g. Samas on T. Valdas rääkinud, et jäi Relicale mõned korrad võlgu, mida viimane käis küsimas (otsuse lk 323). Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta T. Valdase ütlustega selles, et tema ostis R. Sulelt amfetamiini ühekordsete doosidena ja kogus kokku oli vähem kui 10 g. Kriminaalasjas ei ole tõendeid selle kohta, kui suur oli R. Sulelt igapäevaste doosidena saadud puhta aine kogus.
94.Kaitsja arvates tuleb T. Valdas õigeks mõista ka süüdistuses, mille kohaselt ta omandas 2014. a sügisel M.H. käest Tartus XX juures 1 g amfetamiini. Kohus on otsuses tuginenud M.H. kohtulikul uurimisel antud ütlustele. Kaitsja arvates ei tõenda tunnistaja ütlused T. Valdase süüd. M.H. ütlustest ei saa järeldada, et T. Valdas sai temalt 1 g puhast amfetamiini.
95.Kaitsja leiab, et õigeks tuleb mõista T. Valdas ka süüdistuses, mille kohaselt ta andis R. K. kokku 8 g amfetamiini.
95.1.R.K. ütluste hindamisel on kohus asunud seisukohale, et need on veenvad, kooskõlas ülejäänud tõenditega ning nendega on ümber lükatud T. Valdase enda süüd täielikult eitavad ütlused. Kaitsja selle seisukohaga ei nõustu. Kohus jätnud tähelepanuta, et R.K. ütlustest nähtuvalt ei olnud väidetav amfetamiinikogus kvaliteedilt just kõige erksam, kuid natukene mõju ikka oli. Seega on ebaõige järeldada, et T. Valdase poolt R. K. antud väidetav amfetamiin oli kvaliteetne, st et puhast amfetamiini oli kokku 8 g.
95.2.Süüdimõistva otsuse langetamisel on kohtuotsuses tuginetud 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokollile (salvestised DVD-l), kuid kohtuotsusest nähtub vaid see, millist telefoninumbrit T. Valdas kasutas. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas jälitusprotokolli kaudu kujuneb kohtu siseveendumus, et T. Valdas on R.K. süüdistuses märgitud perioodi jooksul andnud 8 g amfetamiini. Seega ei tõenda jälitusprotokoll T. Valdase süüd.
95.3.Kohtuotsuses on tuginetud ka tunnistaja K. B kohtulikul uurimisel antud ütlustele. Kohtuotsuse lk 329 on K. B ütlused sõna-sõnalt dubleeritud otsuse lk 323 kajastatud ütlustega. Kohtuotsuses ei ole põhjendatud, kuidas nimetatud tunnistaja ütlused kinnitavad T. Valdase süüd R.K. süüdistuses märgitud perioodil 8 g amfetamiini andmises. Kaitsja on veendumusel, et K. B ütlused ei kinnita T. Valdase süüd.
95.4.Edasi on kohus refereerinud T. Valdase ütlusi, millest nähtub, et söögikoha Kähkukas juures hoopis T. Valdas ostis R.K. narkootilist ainet. Samuti on T. Valdas kohtulikul uurimisel rääkinud, et ta ei ole Tartus Rebase 10 asuva Rimi juures R.K. amfetamiini andnud.
95.5.Kaitsja arvetes on tekkinud olukord, kus T. Valdase ja R.K. ütlused on vastuolus. Kohus ei ole põhjendanud, mil viisil on T. Valdase ütlused ümber lükatud teiste selles episoodis olevate tõenditega. Seega jääb püsima vastuolu, mida ei ole võimalik kõrvaldada ja õigusemõistmise üldprintsiibi kohaselt tuleb vastuolud tõlgendada T. Valdase kasuks.
96.Kaitsja palub T. Valdase õigeks mõista ka süüdistuses, mille kohaselt ta andis A.B.
21.jaanuaril 2015. a Tartus 4 g amfetamiini. Ta leiab, et tõendid on vastuolulised ning kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada T. Valdase kasuks. Täpsemalt märgib kaitsja järgmist. Kohus on jätnud tähelepanuta, et jälitustoimingu protokollist nähtuvalt võib aimata A.B. ja T. Valdase suhtlemist, kuid sellest ei selgu puhta aine kogust. A.B. ja E.L. kinnitusel oli aine jama, mis tähendab, et kindlasti ei saanud see olla 4 g puhast amfetamiini, nagu on märgitud süüdistuses ja kohtuotsuses. Ka leiab kaitsja, et isegi siis, kui A.B. ütlused lugeda tõesteks, jääb arusaamatuks, kuidas jäi tuvastamata koht, kus T. Valdas väidetava amfetamiinikoguse A.B. üle andis. Kui A.B. tõepoolest mäletab täpset üleandmise kuupäeva, siis ei ole tõenäoline ja on eluliselt ebausutav, et ta ei suuda meenutada üleandmise kohta. See tekitab kahtlusi ka kuupäeva ja üleantud koguse osas. Seega, kuna tõendid on vastuolulised, siis kõrvaldamata kahtluste olemasolul tuleb need tõlgendada T. Valdase kasuks ja ta õigeks mõista.
97.T. Valdas tuleb kaitsja hinnangul õigeks mõista ka süüdistuses, mille kohaselt ta andis 2014. a lõpus A.U. Tartus erinevates kohtades kahel korral 1 g amfetamiini, s.o kokku 2 g. Märgitud episoodis on A.U. ja T. Valdase ütlused vastuolus. Kohus on leidnud, et T. Valdase ütlused on ümber lükatud A.U. omadega. Maakohus kahtles T. Valdase ütluste õigsuses. Oma kahtluste põhjenduseks tõi kohus näitena 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokolli, millest nähtub, et T. Valdas andis 21. jaanuaril 2015 Tartus 4 g amfetamiini edasi A.B. , kuid T. Valdas väidab hoopiski, et ei ole seda teinud ning ostis ise
A.B. t kogu aeg amfetamiini (otsuse lk 331). Edasi kirjutas maakohus otsuses: Neil asjaoludel peab kohus käesolevas süüdistuse osas, mille järgi T. Valdas andis A.U. edasi kahel korral 1 g amfetamiini, põhjendatuks lähtuda A.U. ütlustest, millega on T. Valdase enda süüd eitavad ütlused veenvalt ümber lükatud. Kohtul puuduvad põhjendatud alused A.U. ütlustest nähtuva tegelikkusele vastavuses kahtlemiseks (otsuse lk 331). Kaitsja arvates on taoline konstruktsioon ja lähenemine tõendite hindamisele täiesti arusaamatu, ebaveenev ja oletuslik ning on vastuolus KrMS § 61 lg 1 mõttega, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Kaitsja ei pea võimalikuks ühe süüdistusepisoodi (A.U. puudutav) tõendite hindamist teise süüdistusepisoodi (A.B. puudutav) tõenditega. Liiati ei ole kohus analüüsinud, mida ta taolise näite toomisega on konkreetselt soovinud põhjendada. Käesolevas episoodis on tõenditeks A.U. ja T. Valdase ütlused, mis on omavahel vastuolus. Vastuolu ei ole kohtuliku uurimise käigus suudetud kõrvaldada. In dubio pro reo põhimõtet järgides tuleb T. Valdas õigeks mõista.
98.Kaitsja hinnangul tuleb T. Valdas õigeks mõista ka T.P. amfetamiini andmises.
98.1.Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et T.P. ütlused on veenvad ja T. Valdase ütlused on ebausaldusväärsed. Kaitsjal ei ole põhjust T. Valdase ütlustes kahelda. T. Valdas ei ole narkootilise aine tarvitamist (ka koos T.P. ga) eitanud. T. Valdas eitab täielikult T.P. amfetamiini edasiandmist.
98.2.Vandeadvokaat märgib ka, et juhul, kui prokuratuur süüdistuse kandjana tuvastas T. Valdase poolt T.P. suures koguses amfetamiini edasi andmise, siis tekib põhjendatud küsimus, kuidas võis tekkida olukord, et T.P. ei ole esitatud kahtlustust/süüdistust suures koguses amfetamiini käitlemises. See asjaolu tekitab kahtlust, et T.P. ei ole T. Valdaselt 10,5 g amfetamiini saanud ja T.P. on kohtus valetanud. Kuivõrd vastuolusid ei ole suudetud kohtulikul uurimisel kõrvaldada, tuleb need tõlgendada süüdistatava kasuks ja ta selles episoodis õigeks mõista.
99.Kaitsja palub vastuolude tõttu tõendites T. Valdase õigeks mõista temale esitatud süüdistuses selles, et ta andis 2015. a kevadel R.H. ile kahel korral Tartus 1 g amfetamiini. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et R.H. ütlused on veenev tõend ja T. Valdase ütlused on ebausutavad. R.H. tarvitab narkootikume ja ei ole põhjust, miks kahest narkootikume tarvitavast ja käitlevast isikust ühe ütlusi tuleks eelistada teise omadele. Vastuolud tuleb tõlgendada T. Valdase kasuks ja ta õigeks mõista. T. Valdase apellatsioon
100.T. Valdas enda apellatsioonis märgib kõigepealt, et narkootilise aine koguseid ei saa hinnata grammilise täpsusega. Ei ole võimalik kindlaks teha, kui palju neis oli amfetamiini või kas üldse oli. On ebaõiglane süüdistada teda kontrollimata koguste omandamises.
100.1.T. Valdas märgib, et ta ei eita oma süüd ning tunnistab V. Gavrilinilt, S. Sõštšikovilt, R. Sulelt ja R.H. narkootilise aine omandamist. Ta aga väidab, et tegi seda oma tarbeks ning ei tea öelda, kas need olid narkootilised ained ja millistes kogustes neid oli. Ecstasyd ei olnud ta kunagi varem tarvitanud ja ei tea, kas need tabletid üldse olid ecstasy või müüs S. Sõštšikov talle mõnd vitamiini või ravimit. Ka kogus 12 tabletti ei ole õige, neid oli tunduvalt vähem. Seega ta ei tea, kas saab väita, et tegemist oli ecstasy tablettidega. Veel on valed S. Sõštšikovi ütlused, mille kohaselt ta on nutnud ja palunud ecstasy tablette võla
peale, et kui need maha müüb, siis maksab. Nende suhted ei olnud nii head, et S. Sõštšikov oleks talle midagi tasuta andnud. S. Sõštšikov on andnud tema kohta valeütlused.
100.2.T. Valdas tunnistab, et R.K. soovis tema abi narkoaine saamisel. Ta võttis R. K. raha vastu, ostis ilmselt R.H. narkot ja jättis selle alatult endale. R. K. andis ta narkoaine pähe viinamarjasuhkrut. Ta teadis, et R.K. ei ole tegelikult narkomaan, oli suht kindel, et teine ei oska arvatagi, et sai petta. Nii see oligi, sest R.K. tuli veelkord temalt narkoainet hankima. Ta võttis jälle alatult raha ning müüs narkoaine pähe uuesti viinamarjasuhkrut. R. K. ütlused, et aine avaldas talle mõju, on antud mõtlematult, sest paari süütu tarbimiskorra järel ei saa inimene anda hinnangut sellele, kui suur oli aine mõju.
100.3.T. Valdas eitab A.B. ja R.H. le amfetamiini andmist. Ta märgib, et A.B. ja R.H. ütlused on täielikult valed. Need kaks isikut on kõige ebaausamad ja valelikumad tunnistajad, kes huvitaval kombel osalevad paljudes narkokuritegudes kannatajate või tunnistajatena või on vahel ka süüdi, kuid siis pääsevad ebanormaalselt väikeste karistustega. Tegelikult on nii A.B. kui R.H. hoopis talle korduvalt narkootilisi aineid müünud ning selle käigus palunud, kas nad tohivad tema jaoks hangitud kogusest natuke võtta. Ta on lubanud ja nimetab seda koostarbimiseks. Tegelikult ei oska ta öelda, kui palju on A.B. ja R.H. temale hangitud kogusest narkoainet võtnud enne selle temale andmist.
100.4.T. Valdas tunnistab koos töökaaslase ja hea sõbra T.P. ga narkootiliste ainete hankimist ja sel eesmärgil raha klappimist. Nad ostsid vahel R.H. , R. Sulelt ja vahepeal muretses T.P. neid oma vennalt A.B. t. Neid kordi võis olla kümme. T.P. 10 g amfetamiini ta ei müünud. Ta ei tea miks T.P. teda süüdistab. T.P. vaimne tervis on tugevalt kannatada saanud peale enesetapukatseid ja psühhiaatriahaiglas viibimist. T. Valdas märgib ka, et tema ja T.P. telefonivestlus, milles ta kurdab, et tal on raha maksmise kuupäev ja summast on puudu 50 eurot, oli seotud tema kohustusega maksta eraisikust laenuandja A.K.. A. K. oli ta võtnud laenu alkoholi laenutuse äri alustamisel omavahelise laenulepingu alusel. A. K maksmata jätmisele võis järgneda vägivallaga karistamine. Ta rääkis T.P. ga vihaselt, et too peaks karistada saama koos temaga, sest T.P. ju samamoodi hankis narkoainet neile koos tarbimiseks. Ei tundu õiglane, et T.P. poolt narkootilise aine hankimine justkui ei olegi kuritegu. d) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
101.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus T. Valdase süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi tuleb tühistada osaliselt KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Taolist otsustust põhistades hindab kohtukolleegium kõigepealt seda, kas maakohus on õigesti ja oma seisukohti piisavalt põhjendades tuvastanud T. Valdasele süüdistuses etteheidetavad käitlemisteod ning kaalub vajadust juhindudes KrMS § 331 lg-st 3 laiendada kriminaalmenetluse piire V. Gavrilinile (I); vaatab, kas T. Valdase käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ja käsitleb mh küsimust sellest, kas süüdistatava käitlemisteod on vaadeldavad korduvate tegudena või jätkuva süüteona (II); viimaseks esitab kolleegium kokkuvõtlikult oma positsiooni (III). I T. Valdase süüdistus selles, et ta 2014. a kevadel Kohtla-Järvel Ahtme linnaosas sai sõidukis BMW V. Gavrilinilt 5 g amfetamiini
102.Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et T. Valdas pani toime selle omandamisteo. Apellatsiooni väited vastupidisele seisukohale asumiseks alust ei anna.
102.1.T. Valdas ja V. Gavrilin on mõlemad tunnistanud, et T. Valdas sai Kohtla-Järvel käies Ahtme linnaosas sõidukis BMW V. Gavrilinilt amfetamiini. Ka apellatsioonis tunnistab T. Valdas amfetamiini omandamist V. Gavrilinilt.
102.2.V. Gavrilini ütluste kohaselt oli T. Valdasele üle antud amfetamiini koguseks 5 g (kd XXIII lk 10). T. Valdas ei ole kogust nimetanud, kuid ta on öelnud, et V. Gavrilin andis talle amfetamiini pulbrina, mis oli pakendatud minigrip kilekotti ja millest jätkus tarvitamiseks mitmeks korraks, s.o nina kaudu tõmbas sisse mitmel korral ning ka jõi seda segatuna Coca- Colasse (kd XII lk 66). Ehk siis T. Valdasegi ütlused näitavad, et KohtlaJärvel autos V. Gavrilinilt saadud amfetamiinist piisas mitmeks tarvitamiskorraks. Selliselt kinnitavad T. Valdase ütlused V. Gavrilini omi narkootilise aine koguse osas.
102.3.Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd V. Gavrilinile oli esitatud süüdistus T. Valdasele 5 g amfetamiini andmises, siis ei ole põhjust arvata, nagu ta võinuks näidata seda kogust suuremana kui see oli tegelikkuses. Samuti ei ole kolleegiumi arvates alust mõelda, et V. Gavrilin võis väljaöeldud koguses eksida. Selgub ju, et tema ütlused T. Valdasega Kohtla-Järvel käimise ja kaassüüdistatavale amfetamiini andmise asjaolude kohta on üksikasjalised, st toimunud sündmus on tal meeles.
102.4.Õigeks peab kohtukolleegium apellantide seda väidet, et V. Gavrilini poolt T. Valdasele antud 5 g ei olnud puhas aine, vaid tegemist oli n-ö tarvitamisvalmis amfetamiiniga. Märkida tuleb aga, et kuigi süüdistuse tekstis räägitakse amfetamiinist (s.o sõnastus on eksitav ja seega ebaõnnestunud), on ilmselgelt mõeldud just tarvitamisvalmis ainet. Seda on kinnitanud ringkonnakohtu istungil ka riiklik süüdistaja. Kolleegium märgib veel, et aine kontsentratsiooniastme väljaselgitamine ei olnud konkreetselt juhul ka võimalik, kuivõrd asjaosalistelt seda kätte ei saadud. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellelegi, et ka maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses silmas pidanud T. Valdase omandatud kogusena 5 g tarvitamisvalmis amfetamiini, mitte aga puhast ainet.
102.5.Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma praktikas toonitanud, et kui narkootilist ainet ei ole asjaosalistelt kätte saadud ja on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, siis on lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise aine kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt (vt 25. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-95-16, p 23). Veel on Riigikohus korduvalt märkinud, et kui on tõendatud narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hilisemalt on võimatu kindlaks teha, millise kontsentratsiooniastmega ainega oli tegu, on loogiline väita, et narkootilist ainet on käideldud koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-68-09, p 8.5 ja otsus asjas nr 3-1-1-95-16, p 23).
102.6.Käesoleval juhul saab järeldada, et V. Gavrilini poolt T. Valdasele antud amfetamiinikogusest 5 g piisas temale tarvitamiseks ja narkojoobe tekitamiseks vähemalt viiel korral. Selgub ju tema enda enda ütlustest, et ta sai seda tarvitada mitmel korral ja eri viisidel. Samuti leiab kriminaalasjas tõendamist, et ka T. Valdas ise andis amfetamiini mitmetel puhkudel edasi ühegrammiste kogustena, st taoliselt said seda temalt R.K. , A. U, T.P. ja R.H. . Ehk siis on loogiline väita, et nemadki said ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks.
T. Valdase süüdistus selles, et ta sai 24. juulil 2014. a Tartus Linda tn 6 maja juures V. Gavrilinilt neli ecstasy tabletti.
103.Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsus on vastavas osas vastuoluline ja kohus on rikkunud põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
103.1.Süüdistuse kohaselt sai T. Valdas süüdistatav V. Gavrilinilt 24. juulil 2014 4 ecstasy tabletti. Maakohus hindas tõenditena T. Valdase ja V. Gavrilini ütlusi, mis on omavahel vastuolus. Põhjendused esitas kohus seejärel üksnes kaheksal real ja leidis ebamääraselt, et T. Valdas sai V. Gavrilinilt narkootilist ainet, milleks oli kas amfetamiin või ecstasy tablett.
103.2.Kui vaadata maakohtu kokkuvõtvaid põhjendusi vaidlustatud kohtuotsuse lk-l 336, kus kohus toob välja T. Valdase poolt 2014. a kevadest kuni 2015. a kevadeni omandatud narkootilise aine ecstasy tablettide koguse, siis on selleks märgitud ikkagi 18 tabletti, nagu seda ütleb süüdistuse tekst. Süüdistuse kohaselt T. Valdas sai V. Gavrilinilt Tartus Linda tn 6 maja ees 4 tabletti ja 2014. a suve lõpus haiglas 2 tabletti ning S. Sõštšikovilt 2014. a suve lõpus kokku vähemalt 12 tabletti, s.o kokku 18 tabletti. Ehk siis kuigi süüdistuses märgitud ecstasy tablettide koguse (4 tabletti) omandamine ei leidnud tõendamist, kokku käideldud ecstasy tablettide kogus ei muutunud. Veel ei saa märkimata jätta, et selleski kokkuvõtvas järelduses on esimese astme kohus segadust tekitavalt märkinud koguse 18 tabletti moodustuma järgmiselt: V. Gavrilinilt haiglas saadud 1 tablett (s.o viide süüdistusele, mille kohaselt T. Valdas sai V. Gavrilinilt Tartus haiglas 2 ecstasy tabletti), S. Sõštšikovilt saadud vähemalt 12 tabletti (st süüdistus 2014. a suve lõpus S. Sõštšikovilt viiel korral kokku vähemalt 12 ecstasy tableti saamises) ja V. Gavrilinilt saadud vähemalt 18 tabletti. Ehk siis sellest kokkuvõtlikust seisukohast ei ole tegelikult võimalik üheselt mõista, kui suures koguses ecstasy tablette T. Valdas esimese astme kohtu arvates ikkagi seda edasiandnud isikutelt omandas.
103.3.Ringkonnakohus leiab ka, et maakohus on faktiliste asjaolude väljaselgitamisel ning tõendite hindamisel käesoleval juhul eksinud.
103.4.Tõenditena on esimese astme kohus kindlaks teinud V. Gavrilini ja T. Valdase ütlused ning viidanud ka 28. septembri 2015. a jälitustoimingu protokollile. Süüdistatavate ütlustega ja mainitud protokolliga tutvunud, tegi kolleegium kindlaks, et neist selgub järgmine teave.
103.5.V. Gavrilin on kindlalt eitanud võimalust, et ta võis 24. juulil 2014 kohtuda Tartus T. Valdasega ja viimasele ecstasy tablette anda. Ta on öelnud, et sõitis Tallinnasse 23. juulil 2014, veetis öö Tallinnas ning 24. juulil 2014 Tartusse tagasi sõites tegi autoavarii (kd XXIII lk 11).
103.6.T. Valdase ütluste osas peab märkima, et need ei ole järjepidevad. Kõigepealt on T. Valdas prokuröri küsimusele vastuseks öelnud, et see süüdistus on eksitus. Sellel kuupäeval ei ole ta V. Gavriliniga Tartus Linda 6 maja juures olnud (kd XXII lk 67). Prokuröri täpsustavatele küsimustele on T. Valdas hilisemalt vastanud, et päeval, mil avarii oli, ta V. Gavrilinit ei näinud ja nad vaid rääkisid telefoni teel. Mõned ütlused edasi märkis T. Valdas kahtlevalt, et ta ei mäleta, kas nägi V. Gavrilinit või ei näinud. Järgneva vastuse kohaselt pidas T. Valdas võimalikuks, et nad siiski kohtusid ja on võimalik, et ta võttis amfetamiini. Ta arvab, et see oli amfetamiin ja mitte mõni teine aine (kd XXII lk 103).
T. Valdase selliste ütluste järel on maakohus prokuröri taotlusel avaldanud T. Valdase eeluurimisel antud ütlused, mille kohaselt ta võttis V. Gavrilini Tallinnasse sõitmise ja avarii toimumise päeval viimaselt 4 ecstasy tabletti ja maksis raha kohe. T. Valdase avaldatud ütlustest selgub seegi, et sellel avariipäeval said nad V. Gavriliniga kokku tema maja juures. Kohtuistungil on T. Valdas öelnud, et nii see olla ei võinud, ecstasy teda ei huvitanud ning ta võttis ühe tableti, ülekuulamisel võis ta valetada (kd XXII lk 104).
103.7.Oma kasinates põhjendustes on maakohus märkinud ära ka 28. septembri 2015. a jälitustoimingu protokolli (kd VII lk 136-198 ja VIII lk 1-70) ning järeldanud selle pinnalt, et süüdistatavate telefonisuhtlus oli tihe.
103.8.Ringkonnakohus leiab, et V. Gavrilini ütlustes kahtlemiseks ei ole alust. Tema ütlused on olnud vastuoludeta ja ühetaolised. Ta on T. Valdasele narkootilise aine korduvat andmist tunnistanud ning tuvastatav ei ole põhjus, miks ta seda konkreetset andmistegu eitama peaks. T. Valdas seevastu on oma ütlustes olnud kahtlev ja neid mitmel korral ka muutnud. Diametraalsed vastuoksused tema ütluste sees tingivad nende kõrvalejätmise tõendikogumist.
103.9.Jälitustoimingu protokoll, millele maakohus viitab, näitab küll T. Valdase ja V. Gavrilini sagedast lävimist telefoni teel, kuid siit selgub seegi, et 24. juulil 2014 nad suhelnud ei ole. Ehk siis süüdistuses märgitud päeva kohta selle tõendi pinnalt mingitki järeldust teha ei saa.
103.10.Asjaolus, et 24. juulil 2014 tagasiteel Tartusse põhjustas V. Gavrilin autoavarii, mille tõttu sattus pikemale haiglaravile, vaidlust ei ole.
103.11.Eeltoodud asjaoludel ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul tõendamist leidnud, et T. Valdas sai 24. juulil 2014 enne V. Gavrilini Tallinnasse sõitmist viimaselt 4 ecstasy tabletti, nagu seda pannakse talle süüks süüdistuses. Maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt ja T. Valdas selles süüdistusosas õigeks mõista. Apellatsiooni vastav taotlus tuleb rahuldada.
103.12.Vaidlustatud kohtuotsusest selguvalt on maakohus tunnistanud V. Gavrilini KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi mh ka T. Valdasele 24. juulil 2014 Tartus Linda 6 maja juures narkootilise aine, oli see siis amfetamiin või ecstasy tablett, andmises. V. Gavrilin ja tema kaitsja maakohtu otsust vastavas osas apellatsioonimenetluses ei vaidlustanud. Kuivõrd käesolevalt tegi ringkonnakohus kindlaks, et süüdistuses märgitud selline tegu ei ole tõendamist leidnud, tuleb juhindudes KrMS § 331 lg-st 3 kriminaalasja arutamise piire laiendada ka V. Gavrilinile, maakohtu otsus tuleb tema süüditunnistamises selles edasiandmisteos tühistada ja ta selles süüdistuse osas õigeks mõista. T. Valdase süüdistus selles, et ta 2014. a juuni algusest kuni 23. juulini 2014. a sai V. Gavrilinilt keskmiselt 3,5 korda nädalas kokku vähemalt seitsme nädala jooksul keskmiselt 1,5 g amfetamiini, s.o kokku vähamelt 24 korral kokku 36 g, ning vähamelt kahel korral korraga 10 g, s.o kokku 56 g
104.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tõendatuks lugenud T. Valdase poolt V. Gavrilinilt 56 g amfetamiini omandamise ajaperioodil 2014. a juuni algusest kuni
23.juulini 2014. a.
104.1.V. Gavrilini vastavad ütlused, mida maakohus on kirjeldanud kohtuotsuse lk-l 318, näitavad selgelt, et ta tunnistab T. Valdasele süüdistuses kirjeldatud viisil ja kordadel kokku vähemalt 56 g amfetamiini andmist. Üleantud kogus võis olla isegi natuke suurem.
104.2.Kohtukolleegium leiab, et V. Gavrilini ütlused saab süüdimõistva otsuse tegemisel aluseks võtta. Tema ütlused on olnud ühetaolised, eluliselt usutavad ja ta ei ole koguste väljaütlemisel ning üleandmistegude kirjeldamisel kõhelnud. Ka suurendab ringkonnakohtu veendumust V. Gavrilini ütluste usaldusväärsusesse asjaolu, et enda ütlustega süüstab ta teadlikult ka iseennast. On ju ka V. Gavrilinile esitatud süüdistus T. Valdasele 56 g amfetamiini edasiandmises.
104.3.Veel peab märkima, et V. Gavrilini ütluste paikapidavust näitavad teisedki tõendid. Kõigepealt juba T. Valdase enda ütlused. Tõsi, ta ütleb küll, et sai amfetamiini kaassüüdistatavalt vähem kui süüdistuses mainitud 56 g, kuid amfetamiini korduvat saamist ta iseenesest ei eita. Nähtub ju T. Valdase ütlustest, et pärast 2014. a kevadel Kohtla-Järvel Ahtme linnaosas V. Gavrilinilt amfetamiini saamist hakkas ta võtma viimaselt amfetamiini kuni V. Gavrilini liiklusõnnetuseni 24. juulil 2014. Amfetamiini sai ta üle päeva, kindlasti kaks korda nädalas, vahel ka 4-5 korda. Amfetamiini võttis V. Gavrilinilt 1-2 g kaupa. Paaril korral võttis ta korraga 10 g (kd XXII lk 102).
104.4.T. Valdase sellistest ütlustest ei ole võimalik arvuliselt järeldada, kui suures koguses ta amfetamiini kokku V. Gavrilinilt sai. Kuivõrd ta on aga tunnistanud kahel korral 10 g amfetamiini võtmist ning alates kevadest kuni 24. juulini 2014. a iganädalaselt korduvalt 1-2 g kaupa amfetamiini saamist, siis tema ütlused pigem kinnitavad V. Gavrilini omi selles, et käideldud ainekoguseks oli 56 g.
104.5.Seda, et T. Valdas sai V. Gavrilinilt korduvalt narkootilist ainet, kinnitavad maakohtu poolt välja toodud teisedki tõendid, s.o T. Valdase ja R. Sule Facebooki kontode vaatlusprotokollid ja 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokoll T. Valdase telefonikõnede ja SMS-de kohta (vastavalt kd XIV lk-d 150-155; XVI lk 129-134; VI lk-d 29-30, 45-46, 54-55). Loetletud tõendite sisu on esimene kohtuaste avanud kohtuotsuse lkdel 317-318. Nende tõendite pinnalt on maakohus järeldanud, et T. Valdas oli V. Gavrilinile narkootilise aine eest võlgu ning V. Gavrilin ja R. Sulg nõudsid seda temalt sisse. Sellisele järeldusele ei ole apellandid vastu vaielnud. Ka V. Gavrilin on tunnistanud, et T. Valdas jäi talle narkootiliste ainete eest võlgu 400 eurot (kd XXIII lk 8). Ringkonnakohus möönab, et seda, millises koguses T. Valdas sai V. Gavrilinilt amfetamiini, nimetatud tõendid ei näita, nagu märgib ka kaitsja. Samuti ei saa neist tõenditest järeldada, kas T. Valdas võttis V. Gavrilinilt narkootikume enda tarbeks või edasiandmiseks. Nagu juba märgitud, selgub neist tõenditest aga see, et T. Valdas sai V. Gavrilinilt korduvalt narkootilisi aineid.
104.6.Eeltoodud asjaoludel, eriti aga V. Gavrilini ja T. Valdase enda ütlusi silmas pidades, ei teki ringkonnakohtul kahtlust süüdistuse paikapidavuses, s.o selles, et ajavahemikul 2014. a kevadest kuni 23. juulini 2014. a andis V. Gavrilin süüdistatav T. Valdasele kokku 56 g amfetamiini, sh kahel korral 10 g kaupa. Seega on maakohus T. Valdase käitlemisteo õigesti tõendatuks lugenud. T. Valdase ja tema kaitsja vandeadvokaat A. Saare kaitseväited vastupidisele seisukohale asumiseks alust ei anna.
104.7.Ringkonnakohus märgib veel, et T. Valdase poolt V. Gavrilinilt kahel erineval korral korraga omandatud 10 g amfetamiini on hinnatav suure kogusena. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud seda, et kui tuvastatakse narkootilise aine müümine
tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt nt 22. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-6809, p 8.5 ja 25. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-95-16, p 23). Kuivõrd tõendamist on leidnud süüdistuse väide, et T. Valdas omandas V. Gavrilinilt amfetamiini ka 1 g kaupa, siis saab järeldada, et kaassüüdistatavalt korraga saadud 10 g amfetamiinist piisas narkootilise joobe tekitamiseks kümnel korral. T. Valdase süüdistus, mille kohaselt ta sai 2014. a suve lõpu poole V. Gavrilinilt Tartus haiglas 2 ecstasy tabletti
105.Käsitledes järgmiseks T. Valdase süüdistust, mille kohaselt ta sai 2014. a suve lõpus V. Gavrilinilt Tartus haiglas 2 ecstasy tabletti, ringkonnakohus maakohtu otsust õigeks ja seaduslikuks ei pea.
105.1.Esimese astme kohus on tõenditena välja toonud T. Valdase ja V. Gavrilini ütlused. Ütlused on vastuolulised. T. Valdase ütluste kohaselt käis ta V. Gavrilinit haiglas ühel korral vaatamas ja viimane andis talle ühe valge tableti, öeldes juurde, et sõbrad Kreisik ja Špak käisid vaatamas. V. Gavrilin on sündmuse sellist toimumist eitanud. Ta on öelnud, et T. Valdas külastas teda ühel korral haiglas, kuid ecstasy tablette ta naisele ei andnud. Ta ei saanud anda, sest haiglas tal neid ei olnud.
105.2.Nimetatud kahe tõendi pinnalt on maakohus järeldanud, et V. Gavrilin andis haiglas T. Valdasele vähemalt ühe ecstasy tableti. Ehk siis esimese astme kohus on ilmselgelt aluseks võtnud T. Valdase ütlused. Miks kohus kahe vastuolulise tõendi pinnalt luges õigeteks T. Valdase omad, kohtuotsuse kasinatest põhistustest paraku taas ei selgu.
105.3.Ringkonnakohus märgib ka, et kuigi süüdistuse kohaselt sai T. Valdas süüdistatav V. Gavrilinilt haiglas 2 ecstasy tabletti ja maakohus luges tõendatuks üksnes ühe tableti saamise, jäi kohus otsuse lk-l 336 lõppkokkuvõttes siiski seisukohale, mille kohaselt omandas T. Valdas kokku 18 ecstasy tabletti, s.o koguses, mida talle heidetakse ette süüdistuses. Seega esineb ka siin vastuolu esimese astme kohtu enda põhjendustes.
105.4.Vaadates maakohtu poolt välja toodud tõendeid, s.o T. Valdase ja V. Gavrilini ütlusi, tuleb tõdeda, et tõendikogum taandub n-ö sõna-sõna-vastu-olukorrale. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et sellises olukorras peab kohtuotsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev (vt nt 20. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-26-13, p 12).
105.5.Esimese astme kohus on oma põhjendused esitanud kaheksal real. Sisuliselt on kohus lihtsalt nentinud, et T. Valdase ütlused on eluliselt usutavad ja veenvad, kuna on usutav ja veenev, et narkootilisi aineid igapäevaselt tarbinud V. Gavrilinile viidi haiglasse narkootilisi aineid ning neid oli võimalik haiglapersonali eest peidetuna talle haiglasse tuua ja seal hoida. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu selliseid põhjendusi ei saa kaugeltki pidada põhjalikeks ja veenvateks. Pelgalt asjaolu, et patsient saab arstide ja õdede eest varjatuna haiglas narkootilisi aineid hoida ja edasi anda, ei tähenda, et ta seda võimalust kasutab. Ehk siis maakohtu põhistusest jääb kolleegiumile ikkagi arusaamatuks, miks esimese astme kohus hindas T. Valdase ütlused V. Gavrilini omadest usaldusväärsemateks.
105.6.Kriminaalkolleegium, vastupidiselt maakohtule, ei pea võimalikuks tõsikindlalt järeldada, et T. Valdase ütlused on usaldusväärsemad kui V. Gavrilini omad. T. Valdase
kohtuistungil antud ütluste kohaselt sai ta ühe mingisuguse valge tableti, aga ta ei tea, mis mõju see avaldas, mida ta sellega tegi või kas see üldse oli ecstasy. Ta töötas ja oli narkootikumide mõju all, ta ei mäleta paljusid asju, mis toimusid. Ta ei välista, et see oli ecstasy (kd XII lk 67-68). Veel selgub 31. mai 2016. a kohtuistungi protokollist, et eeluurimisel on T. Valdas rääkinud V. Gavrilinilt haiglas kahe ecstasy tableti saamisest. Prokuröri küsimusele tablettide kogust puudutava vastuolu osas on ta kohtus öelnud, et kindlasti oli üks tablett, ta ei ole paranoiline ja praegu mäletab nii, nagu asjad olid (kd XXII lk 104). Ringkonnakohus leiab, et T. Valdase ütlused on ebakindlad.
105.7.V. Gavrilin seevastu on andnud ühetaolisi ütlusi, eitades läbivalt haiglas T. Valdasele ecstasy andmist. Ringkonnakohus V. Gavrilini sellistes ütlustes kahtlemiseks põhjust ei näe. Selgub ju tema kriminaalasjas antud ütlustest, et T. Valdasele narkootilise aine andmist ta varjata püüdnud ei ole. Ehk siis jääb selgusetuks, miks ta peaks olukorras, kus ta tunnistab 61 g amfetamiini T. Valdasele edasiandmist, sellise väikese koguse tablettide üleandmist salgama.
105.8.Valitseva menetluspraktika kohaselt saab kohtuotsus rajaneda vaid objektiivselt kontrollitavatel ning tõendamist leidnud objektiivsetel asjaoludel ehk teisisõnu – kohtuotsus ei saa tugineda oletustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et KrMS §-dest 7 ja 14 tulenevalt ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16.märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-10-15, p 15).
105.9.Eeltoodud asjaoludel ei pea ringkonnakohus võimalikuks teha süüdimõistvat otsust üksnes süüdistatava T. Valdase enda ebalevate ütluste põhjal, nagu seda on kahetsusväärsel viisil teinud maakohus. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tuleb kahtlused tõlgendada T. Valdase kasuks ja ta süüdistuse selles omandamisteos õigeks mõista. Tartu Maakohus, tunnistades T. Valdase süüdi, rikkus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid ning põhiseaduse §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet. Need puudused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
105.10.Kohtuotsusest selguvalt on maakohus kõnealuses käitlemisteos süüdi tunnistanud ka V. Gavrilini, s.o temale oli esitatud süüdistus T. Valdasele haiglas 2 ecstasy tableti andmises. Põhistused on identsed T. Valdase osas väljatoodutega ja paiknevad kohtuotsuse lk-l 219. V. Gavrilin ja tema kaitsja advokaat V. Murde ei ole kohtuotsust selles osas apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Kuna ringkonnakohus tuvastas T. Valdase ja tema kaitsja apellatsioonide läbivaatamisel aga kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, millega on V. Gavrilini olukorda raskendatud, siis laiendab kolleegium juhindudes KrMS § 331 lg-st 3 omaalgatuslikult kriminaalasja arutamise piire ka temale. See tähendab, et ka V. Gavrilin tuleb selles andmisteos õigeks mõista tõendamatuse tõttu. Maakohtu põhjendused kohtuotsuse lk-l 320
106.Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse lk-l 320 paiknevat maakohtu seisukohta ja põhjendusi, mis algavad sõnadega: V. Gavrilinile esitatud süüdistuse kohaselt on ta andnud nii ise T. Valdasele kokku vähemalt 12 ecstasy tabletti kui ka S. Sõštšikovi kaudu T. Valdasele kokku vähemalt 12 tabletti. Need mõlemad süüdistused on V. Gavrilinile esitatud süüdistustele hinnangu andmise alt nähtuvalt tõendatud. Alljärgnevalt mõlemast süüdistusest ülevaade T. Valdasele esitatud vähemalt 12 ecstasy
tableti omandamise süüdistuse aspektist. Kohe järgneb maakohtu otsuses: T. Valdasele esitatud süüdistus selles, et tema sai V. Gavrilinilt 2014. a suve lõpus 5 korral keskmiselt 2,5 ecstasy tabletti (2-3 tabletti), s.o kokku vähemalt 12 tabletti, on tõendatud alljärgnevate tõenditega. Edasi loetles kohus tõendid, s.o T. Valdase ja V. Gavrilini ütlused, ning asus seisukohale, et see käitlemistegu on tõendatud.
106.1.T. Valdase kaitsja A. Saar on leidnud, et maakohus on väljunud süüdistuse piiridest, kuivõrd 15. märtsil 2016 kohtulikul uurimisel prokuröri esitatud muudetud süüdistuses niisugust kuriteoepisoodi – T. Valdas sai V. Gavrilinilt 2014. a suve lõpus viiel korral keskmiselt 2,5 ecstasy tabletti (2-3 tabletti), s.o. kokku vähemalt 12 tabletti – ei esine.
106.2.Prokurör kaitsjaga ei nõustunud. Ta märkis ringkonnakohtu istungil, et muudetud süüdistuse esitamise tingis vajadus parandada T. Valdasele KarS § 200 lg 2 p-de 2 ja 7 järgi esitatud süüdistust ning KarS § 184 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistus ei muutunud. Prokuröri hinnangul käsitles maakohus kohtuotsuse lk-l 320 T. Valdasele KarS § 184 järgi esitatud süüdistust, et tema kuritegeliku ühenduse liikmena käitles nii V. Gavrilinilt kui S. Sõštšikovilt saadud narkootikume. Kohus tegi seda vast topelt, kuid ei saa öelda, et väljus süüdistuse raamidest.
106.3.Ringkonnakohus märgib, et käesolevalt on tekkinud vaidlus küsimuses, kas maakohus on kohtuotsuse lk-l 320 tunnistanud T. Valdase süüdi süüdistuses, mida talle esitatud ei ole. Kohtukolleegium, tutvunud nii T. Valdasele esitatud esialgse süüdistuse kui ka muudetud süüdistusega, tegi kindlaks, et kummagi järgi ei ole T. Valdasele esitatud süüdistust selles, et ta sai V. Gavrilinilt 2014. a suve lõpus viiel korral kokku 12 ecstasy tabletti. Küll on selline süüdistus, s.o 2014. a suve lõpus T. Valdasele 12 ecstasy tableti andmine, esitatud V. Gavrilinile ja maakohus on ta selles käitlemisteos ka süüdi tunnistanud. V. Gavrilin esimese kohtuastme sellist otsustust apellatsioonimenetluses vaidlustanud ei ole. Seega jääb üles küsimuskoht, kas vaidlustatud kohtuotsust tuleb mõista selliselt, et kohus on T. Valdase temale esitatud süüdistuse väliselt süüdi tunnistanud ka selles omandamisteos.
106.4.Riigikohtu praktika kohaselt peab kohtuotsus legitiimsuse tagamiseks olema üheselt mõistetav ega tohi sisalduda vastuolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-20-14, p 11.1 ja 6. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-15-13, p 10). Kuivõrd praegusel juhul saavad kaitsja ja prokurör kohtuotsusest aru erinevalt, siis see ilmselgelt üheselt mõistetav ei ole. Ka ringkonnakohus möönab, et vaidlustatud lahendist ei ole võimalik üheselt aru saada, kas maakohus tunnistas T. Valdase selles omandamisteos süüdi või ei. Üles jääb kahtlus, millele kohtuotsusest vastust ei leia. Maakohus on ilmselgelt rikkunud vähemalt kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
106.5.Õigusselguse huvides käsitleb ringkonnakohus esimese astme kohtu vastavaid põhjendusi selliselt, et kohus on T. Valdase kõnealuses omandamisteos, s.o V. Gavrilinilt vähemalt viiel korral kokku 12 ecstasy tableti saamises 2014. a suve lõpus süüdi tunnistanud. Kuivõrd juhindudes KrMS § 268 lg-st 1 käib kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi ja T. Valdasele sellist süüdistust esitatud ei ole, tuleb maakohtu otsus tema süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi selles omandamisteos tühistada ja süüdistatav õigeks mõista.
106.6.Kuivõrd ringkonnakohus teeb eelmärgitud otsustuse, ei leia käsitlemist kaitsja A. Saare need väited, mille kohaselt ta leiab, et maakohtu välja toodud tõendikogum, s.o T. Valdase ja V. Gavrilini ütlused, ei tõenda kuidagi seda, et T. Valdas sai 2014. a suve lõpus vähemalt viiel korral V. Gavrilinilt 12 ecstasy tabletti. T. Valdase süüdistus selles, et ta 2014. a suve lõpus sai S. Sõštšikovilt viiel korral keskmiselt 2,5 ecstasy tabletti, s.o kokku vähemalt 12 tabletti
107.Järgmiseks leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti lugenud tõendatuks T. Valdase poolt 2014. a suve lõpus S. Sõštšikovilt kokku vähemalt 12 ecstasy tableti saamise.
107.1.Esimese astme kohus on kirjeldanud S. Sõštšikovi ütlusi, millest selgub, et ta andis 2014. a suve lõpus T. Valdasele kokku 12 ecstasy tabletti. T. Valdas maksis tablettide eest sularahas, mõnikord andis Xanaxit, mõnikord alkoholi. T. Valdas tuli ja nuttis, et tal ei ole raha, tablette tahtis kohe, et saab neid kellelegi edasi müüa ja pärast annab raha.
107.2.Samuti on maakohus ära toonud T. Valdase ütlused, milles ta tunnistab, et hakkas peale V. Gavrilini avariid 24. juulil 2014 S. Sõštšikovilt tablette omandama. Ka märkis kohus ära, et 9. juulil 2015 äratundmiseks esitamisel tundis T. Valdas fotol ära S. Sõštšikovi ja ütles, et on viimase käest mitmel korral ostnud ecstasy tablettte.
107.3.Ringkonnakohtu hinnangul selgub S. Sõštšikovi ja T. Valdase ütlustest üheselt mõistetavalt, et T. Valdas sai 2014. a peale V. Gavrilini põhjustatud liiklusõnnetust S. Sõštšikovilt ecstasy tablette mitmel korral. S. Sõštšikovi ütluse pinnalt saab otsustada ka tabletikoguse üle, s.o 12 tükki. Kuivõrd S. Sõštšikovi sellised ütlused on olnud ühetaolised ja süüdistatav ei ole seda numbrit välja öeldes kõhelnud, samuti kuna korduvast tablettide saamisest räägib ka T. Valdas, hindab kolleegium sarnaselt maakohtuga S. Sõštšikovi ütlused veenvateks ja usaldusväärseteks. Puudub põhjus arvata, et S. Sõstšikov võis ecstasy tablettide arvu nimetamisel oma meenutustes eksida.
107.4.Veel peab märkima, et S. Sõštšikovi ütlusi T. Valdasele korduvalt ecstasy tablettide andmise kohta kinnitab ka sideettevõtjalt saadud andmete protokoll (kd XI lk 118 jj). Kuivõrd esimese astme kohus seda protokolli lähemalt käsitlenud ei ole, märgib kolleegium ära, et sellest nähtuvalt helistasid T. Valdas ja S. Sõštšikov teineteisele ja saatsid ka SMS-e alates 6. augustist 2014. a. Nende suhtlus oli sage, ulatudes mitmel puhul ka kümnekonna või rohkema kõne ja sõnumini ühe päeva jooksul (nt 11., 29. ja 30. augustil). Tõsi, eelmärgitu ei näita tõepoolest otseselt seda, et süüdistatavad lävisid süüdistuses nimetatud ecstasy tablettide käitlemise teemal, kuid kogumis eelkirjeldatud S. Sõštšikovi ja T. Valdase ütlustega sellise järelduse teha siiski saab. Seda enam, et tähelepanuväärsena selgub kõnealusest sideettevõtjalt saadud andmete protokollist seegi, et varasemalt, st enne
6.augustit 2014. a, süüdistatavad telefonitsi suhelnud ei ole.
107.5.Apellatsioonis toonitab kaitsja, et ei ole kindel, kas S. Sõštšikovi antud tabletid ikka olid ecstasy. Selliselt kordab vandeadvokaat T. Valdase maakohtu istungil lausutud sõnu, s.o süüdistatav on öelnud, et ecstasy vähese tarvitajana ei teadnud ta, kuidas see mõjuma peaks. Ringkonnakohus leiab, et selline kaitseväide on ilmselgelt otsitud ja tõeväärtuseta. T. Valdas ei ole eitanud, et ta võttis S. Sõštšikovilt tablette korduvalt, ehk siis ilmselgelt omasid need temale mõju. Vastasel korral ei oleks narkosõltlane, kelleks T. Valdas enda sõnul on, küsinud tablette ikka ja jälle, makstes nende eest raha ja jäädes korduvalt ka võlgu.
107.6.Viimaseks möönab ringkonnakohus üksnes apellatsiooni selle väite põhjendatust, mille kohaselt on halb ja kahtlusi tekitav maakohtu sõnakasutus eelkajastatud tõenditest nähtuvad asjaolud on üldjoontes kooskõlas. Sellest võib tõepoolest aru saada, nagu oleksid tõendid mingis (olgu siis olulises või marginaalses) osas vastuolulised. Samas tuleb aga öelda, et konkreetsel juhul selgub kohtuotsuses toodud põhjendustest edasi, et ebakõla nägi esimese astme kohus S. Sõštšikovi ja T. Valdase nendes ütlustes, milles nad räägivad käideldud ecstasy tablettide kogusest. Seejuures on kohus kohe põhistanud sedagi, miks ta lähtub selles osas just S. Sõštsikovi ütlustest. Nimelt on kohus märkinud: Kuna S. Sõštšikovi ütlustest nähtuvalt oli T. Valdasel temalt omandatud ecstasy tablette vaja ka edasimüümiseks, siis pole alust kahelda selles, et viiel korral S. Sõštšikovilt omandatud tablette oli vähemalt 12. Neil asjaoludel ei ole veenvad T. Valdase ütlused, et ta omandas viiel korral ecstasy tablette ühe tableti kaupa. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu taoline järeldus on ka jälgitav.
107.7.Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus T. Valdase süüditunnistamises S. Sõštšikovilt 2014. a suve lõpus 12 ecstasy tableti omandamises tuleb jätta muutmata. Apellatsiooni taotlus jääb rahuldamata. T. Valdase süüdistus selles, et ta ajavahemikul 2014. a detsembrist kuni viimane kord 2015. a jaanuaris sai neljal korral amfetamiini R. Sule käest Tartus Anne 44 söögikoha Kähkukas juures, millest kolmel korral vähemalt 2 g ja viimasel korral korraga 4 g, s.o kokku vähemalt 10 g.
Ringkonnakohus leiab, maakohtu otsustus tunnistada T. Valdas süüdi, on õige.
108.1.Maakohus on avanud tõendite sisu ja arusaadaval viisil põhjendanud, miks loeb tõendatuks, et R. Sulg andis T. Valdasele edasi neljal korral kokku vähemalt 10 g amfetamiini. Ringkonnakohus käsitleb seega üksnes T. Valdase ja tema kaitsja väiteid.
108.2.Kaitsja hinnangul ei kinnita maakohtu käsitletud tõendid T. Valdase süüd amfetamiini saamises R. Sulelt 2014. a detsembris ja 2015. a jaanuaris. Tema arvates ei ole juba eluliselt usutav, et R. Sulel võis 2014. a detsembris midagi alles olla sellest amfetamiinikogusest, mille ta väidetavalt 2014. a septembris V. Gavrilinilt sai.
108.3.Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja selline väide on ainetu. Arusaamatuks jääb vandeadvokaadi püüe kohtule selgeks teha, et selliseid käitlemistegusid ei ole üldse aset leidnud. Selgub ju kriminaalasjas, et T. Valdas on nii maakohtus kui ringkonnakohtule adresseeritud apellatsioonis R. Sulelt amfetamiini korduvat saamist süüdistuses märgitud ajaperioodil tunnistanud. Süüdistatav ise seab kahtluse alla vaid R. Sulelt omandatud amfetamiini koguse, s.o leiab, et seda oli vähem.
108.4.Apellatsioonimenetluses püsima jäänud vaidlusküsimuseks on seega üksnes, kas T. Valdas sai R. Sulelt amfetamiini kokku süüdistuses märgitud koguses 10 g või oli see ainehulk väiksem.
108.5.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus R. Sule ütlustele tuginedes õigesti tuvastatuks lugenud, et R. Sulg andis T. Valdasele amfetamiini vähemalt koguses 10 g. R. Sule ütlustest selgub nimelt, et ta andis V. Gavrilinilt 2014. a septembri lõpus saadud 200 g amfetamiinist T. Valdasele kokku 20 g ja seda 5-grammiste kogustena (kd XVII lk 186).
108.6.Kohtukolleegium ei kahtle R. Sule nimetatud koguses. Kõigepealt puudub alus arvata, et R. Sulg võiks edasiantud ainekogust tahtlikult suuremana näidata, st on ju ka talle endale esitatud süüdistus selles käitlemisteos. Samuti ei ole põhjust kahtlustada, et ta on koguse väljaütlemisel eksinud. Kuivõrd T. Valdasele pannakse süüks aga 10 g käitlemist, siis tuleb aluseks võtta just see süüdistuses nimetatud ainekogus ja leida, et R. Sule ütlused tõendavad kokku vähemalt 10 g amfetamiini edasiandmist.
108.7.Seda, et T. Valdas sai R. Sulelt vähemalt 10 g amfetamiini, kinnitavad tegelikult ka T. Valdase enda ütlused. Selgub ju, et ta tunnistab R. Sulelt amfetamiini omandamist peaaegu selles koguses, mida talle pannakse süüks süüdistuses ja täpselt selle arvu kordi, mida nimetab süüdistus. Nimelt on T. Valdas andnud ütlusi, mille kohaselt ta on saanud R. Sulelt 2014. a detsembrist kuni 2015. a jaanuarini neljal korral amfetamiini, tavaliselt ostis ühe tarvitamiskoguse ja on võimalik, et ühel korral ostis korraga ka 4 g (kd XXII lk 68, 105). Ehk siis T. Valdas on möönnud vähemalt 7 g amfetamiini omandamist. Olgu sel kohal selguse mõttes veelkord märgitud, et ei siin ega süüdistuses ei ole mõeldud puhta amfetamiini koguseid.
108.8.Ringkonnakohus märgib veel, et asjakohaste tõenditena on maakohus välja toonud ka R. Sule ja T. Valdase Facebooki kontode vaatlusprotokollid ning V. Gavrilini ütlused. Nimetatud tõenditest on esimene kohtuaste jälgitavalt järeldanud, et T. Valdas jäi R. Sulelt saadud amfetamiini eest viimasele võlgu. Tegelikult ei ole seda eitanud ka T. Valdas ise, öeldes maakohtus, et jäi R. Sulele mõned korrad võlgu ja S. Sulg käis mitmel korral tema juures Kähkuka söögikohas võlga sisse nõudmas (kd XXII lk 68, 105). Kuivõrd nimetatud tõendid näitavad, et T. Valdas jäi R. Sulele mitmel puhul võlgu ja on loogiline järeldada, et kaassüüdistatavalt uuesti aine saamiseks pidi T. Valdas mõned korrad ka amfetamiini eest tasuma, siis saab ka siit järeldada, et süüdistuses märgitud vähemalt 10 g amfetamiini ei ole üle paisutatud.
108.9.Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et apellatsioonide väited maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks alust ei anna. Apellatsioonid vastavates osades jäävad tagajärjetuteks. T. Valdase süüdistus selles, et ta omandas 2014. a sügisel M.H. käest Tartus XX juures 1 g amfetamiini
Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti lugenud tõendatuks sellegi käitlemisteo.
109.1.Esimese astme kohus on avanud tõendite sisu ja kuigi nende pinnalt kujundatud järeldused on napid (6 rida), ei jää tõendikogumi enda pinnalt kahtlust, et süüdistuse versioon toimunust on tõendamist leidnud. Nimelt selgub juba nii M.H. kui T. Valdase ütlustest, et T. Valdas sai R.H. vähemalt 1 g amfetamiini. Kuivõrd seda fakti iseenesest apellatsioonides kahtluse alla ei seata, kohtukolleegium ise tõendeid siinkohal ei kajasta ja täiendavaid põhistusi ei lisa. Apellantide ainsad argumendid on, et M.H. ütlustest ei saa järeldada, nagu oleks temalt saadud 1 g olnud puhas amfetamiin ning samuti ei saa väita, et T. Vadasel oli omandamisel edasiandmise eesmärk.
109.2.Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega, et süüdistuses peetakse silmas puhta amfetamiini kogust. R.H. omandatud amfetamiini T. Valdaselt kätte ei saadud. T. Valdase ütluste kohaselt tarvitas ta selle ära ja mõju see avaldas (kd XXII lk 69). Ehk siis on tegemist
olukorraga, kus on tuvastatud narkootilise aine andmine T. Valdasele, kuid seda, millise kontsentratsiooniastmega see aine oli, ei olnud siingi võimalik tuvastada. Ka prokurör on ringkonnakohtu istungil selgitanud, et süüdistuses ei peeta silmas puhta aine kogust.
109.3.Teisele väitele vastates leiab ringkonnakohus, et arvestades T. Valdase enda poolt narkootikumide sagedast tarvitamist ja R.H. vaid 1 g amfetamiini saamist, ei saa välistada, et T. Valdas omandas selle koguse enda tarbeks. See asjaolu ei too aga kaasa T. Valdase õigeksmõistmist kõnealuses käitlemisteos. Vastavad põhjendused toob ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 115 ja selle alapunktides.
109.4.Eelmärgitust selguvalt apellantide argumendid maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks alust ei anna. Kaebused jäävad tagajärjetuteks. T. Valdase süüdistus, mille kohaselt ta andis R.K. edasi amfetamiini 2014. a detsembris kolmel korral 2-3-päevaste vahedega Tartus Anne tn 44 söögikoha Kähkukas juures, millest esimesel korral andis 1 g, teisel korral 2 g ja kolmandal korral 1 g ning 2015. a jaanuaris andis Tartus Rebase tn 10 asuva Rimi kaupluse juures 4 g amfetamiini, s.o kokku 8 g
110.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tunnistanud T. Valdase süüdi R. K. neljal korral kokku 8 g amfetamiini andmises.
110.1.Kohus on tõenditena nimetanud R.K. , T. Valdase ja K. B ütlused ning 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokolli.
110.2.Kohus on ära näidanud R.K. ristküsitlemisel antud ütlused, millest selgub üheselt, et ta sai T. Valdaselt amfetamiini neljal korral, tavaliselt kohtusid nad Tartus Kähkuka baari juures. Korraga omandas ta 1-2 g ja ühel korral 2015. a jaanuaris Rimi kaupluse ees korraga 4 g. Amfetamiini eest maksis ta tavahinna, s.o 20 eurot, ning raha andis T. Valdasele alati kohe ära. Amfetamiin oli alati valget värvi, kuivem, kvaliteedilt ei olnud just kõige erksam, kuid natuke mõju ikka oli, esimesed korrad olid normaalsed.
110.3.T. Valdas on amfetamiini andmist R.K. eitanud. Ta tunnistab vaid üleandmistegu, mis toimus Rimi kaupluse ees, kuid märgib ka siin, et võttis tunnistajalt raha, aga andis vastu puhast glükoosi, s.o pettis R.K. t. Sellise kaitseväitega on T. Valdas välja tulnud ka apellatsioonis.
110.4.Maakohtu käsitletud ütlejäänud tõendid, s.o K. B ütlused ja jälitustoimingu protokoll T. Valdasele süüks pandava käitlemisteo kohta teavet ei anna, st kaitsja vastavad väited on asjakohased. K. B oli söögikoha Kähkukas omanik. Tema ütlusi puudutavalt nõustub kohtukolleegium vandeadvokaadiga selles, et nimetatud tõendi käsitlemine ja selle sisu identne kajastamine T. Valdase süüdistust käsitledes kolmel erineval kohal (vt vaidlustatud kohtuotsuse lk 323, 329 ja 333) on rohkem kui küsitav. Selgub ju kohtuotsusest, et K. B ütlustega tahab maakohus tõendada söögikoha Kähkukas asukohta Tartus Anne tänaval ning T. Valdase töötamist selles klienditeenindajana. Nimetatud asjaoludes mingitki kahtlust aga ei ole. Jälitustoimingu protokolli osas on esimese astme kohus välja toonud üksnes sellest selguva T. Valdase telefoninumbri.
110.5.Eeltoodut silmas pidades taandub küsimus T. Valdase käitlemisteo tõendatusest sõnasõna vastu olukorrale.
110.6.Ringkonnakohus leiab, et R.K. ütlustes kahtlemiseks alust ei ole. Ta on mäletanud seda, kuidas toimus kohtumiste kokkuleppimine T. Valdasega, kus kohtuti, kui suures koguses ta amfetamiini süüdistatavalt sai, milline see välja nägi, kuidas oli pakendatud ja kui palju ta ainegrammi eest maksis. Ta meenutas ka seda, et T. Valdas tuli kohtumistele üksi ja punase BMW-ga sõites (kd XXI lk 80 jj). Sellised, võib öelda et detailsed ütlused sisendavad vaieldamatult usku tunnistaja ütluste paikapidavusse.
110.7.T. Valdase ütlused kolleegiumi hinnangul usaldusväärsed ei ole. Selgub ju, et tunnistades küll narkootiliste ainete omandamist (st vähemalt teatud kogustes), eitab ta läbivalt nende edasiandmist. Edasiandmise teod leiavad kriminaalasjas aga tõendamist. Samuti peab märkima, et S. Sõštšikovigi ütlustest nähtuvalt võttis T. Valdas temalt ecstasy tablette vahel nende eest maksmata, lubades tasuda siis, kui on osa neist maha müünud (kd XXII lk 150). Ehk ka S. Sõštšikovi ütlused näitavad, et T. Valdas võttis temalt narkootilist ainet edasi müümiseks.
110.8.Eeltoodut silmas pidades lähtub ka ringkonnakohus R.K. ütlustest, mis nagu märgitud, tõendavad süüdistuse versiooni toimunust.
110.9.Kaitseargumendina on T. Valdas nii maakohtus kui apellatsioonimenetluses toonitanud seda, et Rimi kaupluse juures andis ta R.K. amfetamiini pähe hoopis viinamarjasuhkrut, ehk nagu ta ise ütles, pettis tunnistajat õnnestunult. Ringkonnakohus seda kaitseväidet tõeseks ei hinda. R.K. on öelnud, et kvaliteedilt ei olnud T. Valdaselt saadud aine just kõige erksam, kuid mõju avaldas, sh on ta märkinud, et esimesed korrad olid ained normaalsed (kd XXI lk 82 ja 84). R.K. selliseid väiteid on T. Valdas proovinud apellatsioonis pareerida argumendiga, mille kohaselt ei olnud R.K. tegelikult narkomaan ning ei saanud paari süütu tarbimiskorra järel anda õiget hinnangut sellele, kas aine mõjus. Kohtukolleegium ei omista tõeväärtust ka sellisele põhjendusele. Selleks, et aru saada, kas narkootiline aine mõju avaldab, ei pea olema narkomaan. Vastupidi, ringkonnakohtu arvates võibki narkootikumi toimet paremini tajuda see isik, kelle organism ei ole narkootilise aine sagedase tarvitamisega harjunud ja kohandunud. Sellest, et R.K. ostis T. Valdaselt amfetamiini korduvalt, saab järeldada vaid seda, et omandatud ainel oli mõjujõud.
110.10.Kaitsja on taaskord välja tulnud selle väitega, et puuduvad tõendid, mis näitaksid, et T. Valdase poolt R.K. antud 8 g oli puhas amfetamiin. Ringkonnakohus seda kaitseargumenti lähemalt ei käsitle, kuivõrd on juba korduvalt märkinud, et T. Valdase süüdistuses kajastatud ainekoguste näol ei olnud tegemist puhta kontsentratsiooniastmega ainetega.
110.11.Apellatsioonide argumendid seega maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks alust ei anna. Vaidlustatud kohtuotsus vastavas osas jääb muutmata. T. Valdase süüdistus A.B. 21. jaanuaril 2015 Tartus 4 g amfetamiini andmises
111.Muutmata jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse ka selles osas, kus kohus luges tõendatuks, et T. Valdas andis A.B. 21. jaanuaril 2015 Tartus 4 g amfetamiini.
111.1.A.B. on T. Valdaselt amfetamiini saamist tunnistanud. Maakohus käsitles A.B. vastavaid ütlusi kohtuotsuse lk-l 329 ja kolleegium neid üle ei korda. Ringkonnakohus, sarnaselt esimese astme kohtuga peab A.B. ütlusi usaldusväärseks tõendiks. Seda esiteks
põhjusel, et T. Valdaselt amfetamiini saamise osas on tema ütlused olnud ühetaolised ning need on ka igati eluliselt usutavad. Teiseks aga seetõttu, et A.B. ütlusi kinnitab 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokoll, st täpsemalt öelduna tõendavad A.B. tunnistust selles protokollis kajastuvad T. Valdase ja A.B. vahelised kaks telefonikõnet, mis tehti 21. jaanuaril 2015.
111.2.Protokollist selguvalt T. Valdas helistas kell 12.17 A.B. ja küsis: „Kui palju sul on muidu vaja?“ A.B. vastas: „Eeee, ma arvan neli või viis.“ Selle peale sõnas T. Valdas: „Raha on olemas ja, jajajaja, ma olen inimeste pool nagu.“ A.B. vastas: „Okei, davai tule tupikusse siis.“ Maakohus järeldas, et „neli või viis“ käis amfetamiini tarvitamiskoguste või grammide kohta. Kohtu sellisele tõlgendusele ei ole apellatsioonides vastu vaieldud. Samal päeval kell 12.25 helistas T. Valdas uuesti A.B. ja selles kõnes täpsustas A.B. , et „võtab ainult neli.“ T. Valdas vastas: „Aa okei.“ Edasi selgub sellest telefonikõnest, et V.B. on helistamise ajal juba kokkulepitud kohas kohal, ehk siis kokkusaamine pidi toimuma koheselt (kd VI lk 39). Apellandid ei ole nimetatud kahele kõnele katsunud anda ka mingit teistsugust tähendust.
111.3.Kuivõrd A.B. ütlusi kinnitab eelkajastatud jälitustoimingu protokoll, siis ei omista kolleegium tõeväärtust T. Valdase ütlustele, milles ta eitab A.B. amfetamiini andmist ja katsub näidata A.B. ebausaldusväärse tõendiallikana. Nimelt on T. Valdas väitnud, et A.B. on ebaaus ja valelik ning on osalenud paljudes narkokuritegudes kannatanu või tunnistajana või süüdi jäädes pääsenud väga väikeste karistustega.
111.4.Ka kaitsja A. Saare väited ei veena ringkonnakohut selles, et A.B. ütlused omandatud amfetamiinikoguse ja selle üleandmise päeva osas oleksid ebaõiged. Nimelt leiab kaitsja, et kui A.B. mäletab täpset kuupäeva, siis ei ole usutav tema suutmatus meenutada kohta, kus ta selle sai. Ringkonnakohtule jääb selline kaitsja toodud seos arusaamatuks. Isiku poolt mingi asjaolu mitte mäletamine ei tähenda seda, et tal on valesti meeles kõik selle sündmusega seonduv. Pealegi ei saa jätta märkimata, et 29. märtsi 2016. a istungiprotokollist selguvalt ei ole A.B. t küsitud, kus kohas Tartus ta T. Valdasega amfetamiini saamise eesmärgil kohtus (kd XX lk 66 jj). Seega ei saa väita, et tunnistaja ei osanud sellele küsimusele vastata. Süüdistuses on narkootilise aine üleandmise koht piiritletud üksnes linna täpsusega, kuid millest tulenevalt, sellele ei saa kolleegium vastava info puudumise tõttu vastata.
111.5.Kokkuvõtvalt märgibki ringkonnakohus veel vaid niipalju, et apellantide väited maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks kõnealuses käitlemisteos alust ei anna ja apellatsioonid jäävad rahuldamata. T. Valdase süüdistus selles, et ta 2014. a lõpus andis A.U. Tartus erinevates kohtades kahel korral ühe grammi amfetamiini, s.o kokku 2 g
112.Rahuldamata jätab kohtukolleegium apellatsioonid ka taotluses mõista T. Valdas õigeks A.U. Tartus erinevates kohtades kahel korral 1 g, kokku 2 g amfetamiini andmises. Ehk siis esimese astme kohtu otsustus mõista T. Valdas selles käitlemisteos süüdi, on olnud põhjendatud.
112.1.Tõenditena käsitles maakohus A.U. ja T. Valdase ütlusi ning tuvastas, et need on vastuolus. Teisi tõendeid esimese astme kohus kindlaks ei teinud. Lugedes A.U. ütlused usaldusväärseteks ja lükates nendega ümber T. Valdase enda süüd eitavad ütlused, esitas
maakohus vastavad põhjendused aga väga nappidena. Tegelikult leidis kohus üksnes, et kuivõrd T. Valdas eitas amfetamiini andmist A.B. , aga see tegu leidis tõendamist, siis ei ole alust lugeda tõeseks ka tema neid ütlusi, mille kohaselt ta ei andnud narkootilist ainet
A.U. .
112.2.Vastupidiselt kaitsja A. Saarele ei pea ringkonnakohus iseenesest vääraks seda, et maakohus kahtles T. Valdase ütluste usaldusväärsuses, kuna oli tuvastanud tema poolt valeütluste andmise teises temale süüks pandavas edasiandmisteos. Ka kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et käesolevas kriminaalasjas selgub T. Valdase kaitsepositsioon – tunnistada narkootilise aine omandamist enda tarbeks (tõsi, seda väiksemates kogustes kui talle süüks pannakse) ja eitada edasiandmist teistele isikutele (v.a mõnel juhul ühise tarvitamise raames). Samas nõustub ringkonnakohus aga kaitsja kriitikaga seetõttu, et selline põhjendus ongi jäänud ainsaks põhistuseks üldse.
112.3.T. Valdase süüküsimuse lahendamine taandub taaskord küsimusele sellest, kumma isiku ütlusi sõna-sõna-vastu-olukorras usaldusväärsemaks pidada – süüdistatava või A.U. omi. Ehk siis, nagu ringkonnakohus juba märkis, peavad kohtu põhistused sellises situatsioonis olema iseäranis veenvad. Praegu on maakohus mõistnud T. Valdase süüdi üksnes A.U. ütlustele tuginedes, kuid seda, miks kohus leiab need olevat usaldusväärsed, kohtuotsuses hinnatud ei ole.
112.4.Maakohtu seda viga parandades märgib ringkonnakohus, et A.U. ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks alust ei ole. Maakohtu istungil on A. U ristküsitlusel tunnistanud T. Valdaselt amfetamiini saamist. Ta on küll ka märkinud, et ei mäleta, mis ajal ja mitmel korral see toimus, kuid peale eeluurimisel antud ütluste avaldamist on ta nende õigsust kohtule kinnitanud, öeldes, et võis saada T. Valdase käest amfetamiini kahel korral kokku 2 g (kd XIX lk 34-35). A.U. ütlustest nähtub seega, et kuigi ta ei mäleta narkootilise aine saamiskordade täpsemaid asjaolusid, on ta ühetaoliselt rääkinud amfetamiini saamisest T. Valdaselt. Kuivõrd tegemist oli n-ö väikesemahulise tehinguga ja A. U sai enda sõnade kohaselt narkootilisi aineid teisteltki isikutelt, on kohtukolleegiumi arvates ka usutav, et et ei mäleta T. Valdaselt amfetamiini saamiskordade üksikasju.
112.5.Seda, et A. U võiks mingil põhjusel anda T. Valdast alusetult süüstavaid ütlusi, süüdistatav ega tema kaitsja väitnud ei ole. Samuti ei tuvastanud tunnistaja ebaausat ajendit ringkonnakohus.
112.6.A.U. ütlustega on ümber lükatud T. Valdase kaitseverisoon, milles ta eitab A.U. amfetamiini andmist ja väidab, et ei tea, kes see isik on (kd XXII lk 70). Juurde olgu märgitud seegi, et T. Valdase ütlused jätavad täielikult lahtiseks ja selguseta küsimuse, kust ja millega seoses A. U siis T. Valdast teadis. Seda, et A. U teadis T. Valdast, on ta maakohtu istungil aga kahtlusteta kinnitanud (kd XIX lk 34).
112.7.Ringkonnakohus märgib veel, et lisaks käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditele on kaudse tõendina käsitletav ka kuritegude toimepanemise sarnasus (nn modus operandi). Selgub ju, et T. Valdas on omandatud narkootilist ainet edasi andnud ka R.K. , A.B. , T.P. ja R.H. le. Kõigil juhtudel oli üleantud aineks amfetamiin, korraga edastatud kogused ulatusid ühest kuni mõne grammini ning edasiandmisteod jäid ajaliselt mõne kuu piiresse. Seda, et kuriteo toimepanemise viisi sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina, on aktsepteerinud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2009.
a otsus asjas nr 3-1-1-87-09, p 11 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 14. septembri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-32-16, p 13.3.
112.8.Kokkuvõtvalt sedastab ringkonnakohus, et T. Valdase süü A.U. kokku 2 g amfetamiini edasiandmises on täielikult tõendamist leidnud. Kaitsja viited kahtlustele, mis väidetavalt käesolevas kriminaalasjas esinevad ning mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, on alusetud.
112.9.Põhimõtte in dubio pro reo osas selgitab kriminaalkolleegium täiendavalt, et selle printsiibi poole on alust pöörduda alles tõendamisprotsessi lõppetapil, s.o siis, kui tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-12-07, p 8). Eeltoodust järeldub seegi, et in dubio pro reo põhimõte pole sedavõrd tõendamis- kuivõrd otsustusreegel: kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga lahendada otsust tema kahjuks. Sellekohast kahtlust kohtukolleegiumil käesolevas kriminaalasjas aga ei tekkinud, mistõttu jääb kaitsja esitatud apellatsioon täielikult edutuks. Olgu selguse mõttes ära märgitud, et T. Valdas oma apellatsioonis ei ole A.U. t puudutava käitlemisteo osas ühtki argumenti esitanud. T. Valdase süüdistus selles, et ta ajavahemikul 2014. a detsembrist kuni viimane kord 2015. a jaanuaris andis Tartus Anne tn 44 söögikohas Kähkukas T.P. vähemalt viiel korral (5-6 korral) tarvitamiskoguse amfetamiini, s.o 5 tarvitamiskogust, ja ajavahemikul 2014. a detsembrist kuni viimane kord 2015. a veebruaris või märtsi andis kas Tartus Anne 80 ees või söögikohas Kähkukas üheteistkümnel korral T.P. amfetamiini, millest viiel korral korraga 1 g, viiel korral korraga 0,5 g ja viimasel korral korraga 3 g, s.o. kokku 10,5 g
113.Edasi jätab ringkonnakohus muutmata maakohtu otsuse ka selles osas, kus kohus luges tõendatuks T. Valdasele esitatud süüdistuse selles, et ta andis ajavahemikul 2014. a detsembrist kuni viimane kord 2015. a veebruaris või märtsis T.P. edasi kokku 10,5 g amfetamiini.
113.1.Tõsi, sellist otsustust tehes jäi esimesele kohtuastmele tõenäoliselt märkamatuks, et T. Valdast süüdistati lisaks ka ajavahemikul 2014. a detsembrist kuni viimane kord 2015. a jaanuaris Tartus söögikohas Kähkukas T.P. vähemalt viiel korral tarvitamiskoguse, s.o kokku viie tarvitamiskoguse amfetamiini andmises. Nimelt on maakohus oma taaskord kesistes põhjendustes lugenud tõendatuks T.P. kokku vähemalt 10,5 g amfetamiini edasiandmise. Sama on kohus teinud oma kokkuvõtvates põhistustes kohtuotsuse lk-l 336. See, et T. Valdast süüdistati T.P. lisaks ka viie tarvitamiskoguse amfetamiini üleandmises ja maakohus oleks ta neis tegudes süüdi tunnistanud, maakohtu põhjendustest kuskilt seega ei nähtu.
113.2.Kriminaalkolleegium leiab, et kuivõrd vaidlustatud kohtuotsusest selguvalt on maakohus T. Valdase süüdi tunnistanud üksnes T.P. kokku 10,5 g amfetamiini edasiandmises, ei ole apellatsioonimenetluses võimalik asuda hindama seda, kas tõendatud on ka T. Valdase poolt T.P. lisaks viie tarvitamiskoguse amfetamiini andmine. Kui ringkonnakohus hakkaks süüdistuse seda osa ise hindama, võiks tulemiks olla süüdistatava olukorda raskendava otsuse tegemine, mis aga lubatav ei ole, kuivõrd prokuratuur ei ole maakohtu otsust edasi kaevanud ning kohtulahendi seda osa vaatab ringkonnakohus läbi
T. Valdase ja tema kaitsja apellatsioonide põhjal. Seega, kuna maakohus on T. Valdase süüdi tunnistanud üksnes T.P. 10,5 g amfetamiini edasiandmises, tuleb ta viie tarvitamiskoguse edasiandmises õigeks mõista. Vastav otsustus peab kajastuma ka ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis.
113.3.Järgnevalt põhjendab ringkonnakohus oma seisukohta, mille kohaselt on maakohus õigesti lugenud tõendatuks, et T. Valdas andis T.P. erinevatel kordadel edasi kokku 10,5 g amfetamiini. Kolleegium märgib kohe ära, et tõendite sisu on maakohus avanud küllaldase põhjalikkusega, mistõttu neid käesolevas lahendis üle ei korrata. Tõendikogumi pinnalt tehtavad järeldused vajavad aga täiendamist. Ringkonnakohus lisab omad põhjendused apellantide väidetele vastates.
113.4.Apellatsioonidest järelduvalt ei sea T. Valdas ega tema kaitsja kahtluse alla asjaolu, et T.P. ütlused tõendavad süüdistatava poolt üheteistkümnel korral temale kokku 10,5 g amfetamiini andmist. Küll ei ole nad päri järeldusega, et T.P. ütlused on usaldusväärne tõend.
113.5.Ringkonnakohus apellantidega ei nõustu. T.P. ütlused on olnud ühetaolised ja detailsed. Ta on selgitanud, kuidas oli pakendatud T. Valdaselt saadud amfetamiin, kui mitmel korral ta seda süüdistatavalt sai, kui palju selle eest maksis, mitme grammi kaupa ta seda omandas ja millisel telefoninumbril ta T. Valdasega narkootilise aine saamiseks alati suhtles. T.P. sellised ütlused on ka usutavad, kuivõrd need sobituvad täielikult käesolevas kriminaalasjas kujunenud üldisesse pilti, s.o ilmneb kindel süsteem, mis näitab, et T. Valdas omandas narkootilist ainet, tarbis seda ise ja andis edasi teistele isikutele nii ühiste tarvitamiste käigus kui ka seda müües.
113.6.T.P. ütlusi kinnitab maakohtu kirjeldatud 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastuv T. Valdase ja T.P. vahel 21. jaanuaril 2015 kell 19.31 alanud telefonikõne. Selles kõnes küsib T.P. : „Kuuled, räägi, kas midagi liigub ka?“ T. Valdas vastab: „Mingi viimane, oh jah, aga...“ Selle peale ütleb T.P. : „Aga lenda siia, kohe on vaja, tervet.“ T. Valdas küsib vastu: „Ma ei saa niimoodi, oota, kellele on vaja üldse?“ T.P. vastab: „No ütleme mulle.“ Telefonikõne jätkub ja kõnepooled lepivad kokkusaamise (kd VI lk 44). Esimese astme kohus on sellest kõnekatkest järeldanud, et räägitakse narkootilisest ainest. Taoline järeldus on kriminaalasjas selgunud asjaolude pinnal loogiline ning sellele ei leia vastuväiteid ka apellatsioonidest.
113.7.Maakohus on kohtuotsuse lk-del 332-333 välja toonud teisigi katkeid T. Valdase tehtud telefonikõnedest ja saadetud SMS-dest, millest on järeldanud, et T. Valdas tegeles amfetamiini edasiandmisega, sh müümisega. Ringkonnakohus, tutvunud kõnealuse jälitustoimingu protokolliga vastavates osades, leiab, et esimese astme kohtu selline järeldus on jälgitav ja asjakohane. Kuivõrd maakohus on tõendi sisu avanud piisava põhjalikkusega, siis pole seda vaja käesolevas lahendis korrata. Siiski käsitleb kolleegium
15.detsembril 2014 kell 12.50 T. Valdase poolt T.P. tehtud kõnet, kuivõrd selles osas on süüdistatav ühe kaitseväite esitanud.
113.8.Kell 12.50 T. Valdas helistab T.P. ja ütleb: „Tsau, mul on täna raha maksmise päev, mul on viis kümpi puudu, kuuled või, kas sa ei tea, kellele saab kaks ära anda normaalset?“ T.P. vastab: „Absoluutselt pole õrna aimugi.“ Kõne jätkub. T.P. on maakohtu istungil öelnud, et selles kõnes käis jutt amfetamiinist (kd XXI lk 57). Tunnistaja taoline selgitus on jälgitav ja seda ei lükka ümber ka T. Valdase apellatsioonis toodud väide, milles ta pidas
vajalikuks toonitada, et raha oli tal vaja tasumiseks eraisikust laenuandja A. K. Ringkonnakohus leiab, et eelkajastatud kõnekatke ei näita küll T. Valdase poolt amfetamiini andmist T.P. , kuid viitab kaheldamatult sellele, et T. Valdas tegeles narkootiliste ainete edasiandmisega.
113.9.Eeltoodut silmas pidades ei anna T.P. kui tõendiallika usaldusväärsuses kahtlemiseks alust T. Valdase väited, milles ta viitab ebamääraselt tunnistaja vaimsele tervisele ja psühhiaatriakliinikus patsiendiks olemisele. Kolleegium märgib ka seda, et T.P. selgitusel on ta Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus ravil seoses narkosõltuvusega (kd XXI lk 61). Isiku poolt oma sõltuvuskäitumisega seoses abi otsimine ei ole aga kindlasti mitte tema ebausaldatavust näitavaks asjaoluks.
113.10.T.P. ütlustes kahtlemiseks ei anna alust apellantide seegi väide, mille kohaselt on justkui kahtlustäratav see, et tunnistaja suhtes ei toimetatud kriminaalmenetlust seoses T. Valdaselt suures koguses amfetamiini omandamisega. Ringkonnakohus ei saa vastava info puudumisel vastata küsimusele, miks menetleja otsustas T.P. osas menetlust mitte läbi viia. Kindlasti ei saa menetleja sellise otsustuse pinnalt aga hakata kahtlema tunnistaja usaldusväärsuses.
113.11.Maakohus on seega õigesti leidnud, et T.P. ütlustes ja jälitustoimingu protokollis kajastuvas teabes kahtlemiseks alust ei ole ning nende tõenditega on ümber lükatud T. Valdase ütlused, milles ta eitab T.P. 10,5 g amfetamiini edasiandmist.
113.12.Kohtuotsus T. Valdase süüditunnistamises T.P. edasiandmises on seega õige ja tuleb jätta muutmata.
10,5 g amfetamiini
T. Valdase süüdistus selles, et ta 2015. a kevadel andis R.H. le Tartus kahel korral 1 g amfetamiini
114.Muutmata jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse ka selles osas, kus kohus tunnistas T. Valdase süüdi 2015. a kevadel R.H. le kahel korral Tartus kokku 1 g amfetamiini andmises.
114.1.Maakohus on tõenditena välja toonud R.H. ja T. Valdase ütlused ning 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastatud T. Valdase telefonisuhtluse nii R.H. kui tuvastamata isikutega. Kolleegiumi hinnangul on kohus tõendite sisu avanud piisava põhjalikkusega ning R.H. ütluste ja viidatud jälitustoimingu protokolli põhjal õigesti järeldanud, et R.H. sai T. Valdaselt 1 g amfetamiini.
114.2.T. Valdas ja tema kaitsja A. Saar on R.H. tõendiallikana kahtluse alla seadnud. Vandeadvokaat on seda teinud selle väitega, et R.H. on narkomaan ning puudub põhjus eelistada ühe narkomaani ütlusi teise omadele (s.o ilmselt viide T. Valdasele). Ringkonnakohus märgib, et isikute ütlusi ei saa ebausaldusväärseteks lugeda seetõttu, et nad tarvitasid kõnealusel perioodil narkootilisi aineid või tarvitavad neid käesolevalt. Nagu käesolevas otsuses juba märgitud, oleks selline lähenemine ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikuid iseloomustava teabega, mis tingib kohtu kohustuse igakülgselt vaagida ja jälgitavalt põhjendada tõendite usaldatavuse küsimust. See teave ei saa aga mingil juhul aprioorselt kaasa tuua isikute ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Ehk siis käesoleval juhul ei tule R.H. ega T. Valdase ütlusi tõendikogumist kõrvale jätta
põhjusel, et nad narkootikume sagedasti tarvitasid või teevad seda praegusel ajal. Nende ütlusi peavad kohtud hindama kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.
114.3.T. Valdas on proovinud õõnestada R.H. kui tõendiallika usaldusväärsust selle väitega, et tunnistaja on ebaaus ja valelik ning on osalenud paljudes narkokuritegudes kannatanu või tunnistajana või süüdi jäädes pääsenud väga väikeste karistustega. Ringkonnakohus sellise kaitseväite alusel tunnistaja ütlustes kahtlemiseks põhjust ei leia. Tõendi usaldusväärsusele saab hinnangu anda isiku ütluste põhjal, nende elulist usutavust vaagides ja neid teiste tõenditega kogumis vaadates. Taoliselt kolleegium R.H. ütlusi järgmiseks ka hindab.
114.4.Kohtukolleegium leiab, et R.H. ütlused on usaldusväärne tõend. Tunnistaja ei ole küll mäletanud, kus ja kui mitmel korral ta T. Valdaselt amfetamiini sai, kuid selles, et ta ainet sai ja iga kord piisas sellest üheks doosiks, on ta olnud kindel. R.H. on teadnud sedagi, et T. Valdas sai amfetamiini V. Gavrilinilt (kd XIX lk 173-174). Tema ütlusi kinnitavad jälitustoimingu protokollis talletatud T. Valdase ja R.H. vahelised telefonikõned ja SMSd, millest maakohus järeldas, et neis räägitakse T. Valdaselt amfetamiini saamise teemal. Kohtu taolisele järeldusele ei ole apellandid vastu vaielnud ega sellele telefonisuhtlusele teistsugust sisu anda proovinud.
114.5.Seega peab märkima, et kuivõrd R.H. on amfetamiini saamist T. Valdaselt tunnistanud, tema ütlustes ei esine vastuolusid ja need on kooskõlas jälitustoimingu protokollis kajastuva teabega, siis tema ütlustes kahtlemiseks alust ei ole. T. Valdase ütlused, milles ta eitab R.H. le amfetamiini andmist, on tõenditega ümber lükatud.
114.6.Kokkuvõtvalt jääb kolleegiumil seega veel üksnes märkida, et apellantide väited ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alust siingi. II T. Valdase käitumisele antav karistusõiguslik hinnang
115.Maakohus on T. Valdase käitumise kvalifitseerinud KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, s.o narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku korduva käitlemisena.
115.1.Ringkonnakohtu hinnangul on T. Valdas käidelnud narkootilisi aineid suures koguses. Kõigepealt selgub, et T. Valdas sai V. Gavrilinilt kahel erineval korral korraga 10 g amfetamiini. Põhjendused, miks kolleegium hindab korraga käideldud 10 g amfetamiini suureks koguseks, on kolleegium otsuses juba esitanud. Samuti moodustub suur kogus käesolevas asjas aine väikeste koguste omavahelise liitmise tulemusena.
115.2.Riigikohtu kriminaalkolleegium on 10. juuni 2005. a otsuses asjas nr 3-1-1-51-05 p-s 9 märkinud, et lubatav on väikeste narkootiliste ainekoguste liitmine, mille tulemusena saab rääkida suure koguse narkootilise aine käitlemisest. Ühtlasi tähendab kirjeldatud seisukoht seda, et kui isik käitleb teatud ajaperioodi kestel jätkuvalt nii väikesi kui ka suuri koguseid narkootikume, on kokkuvõttes tegemist suure koguse narkootilise aine käitlemisega KarS § 184 mõttes, mille kõrval isiku käitumist KarS § 183 järgi enam eraldi kvalifitseerida ei tule. Viidatud lahendist, samuti otsusest asjas nr 3-1-1-4-04 selgub seegi, et ainekoguste sellise liitmise õiguslik lubatavus sõltub sellest, kas tegu on jätkuva kuriteoga või mitte.
115.3.Kohtukolleegium leiab erinevalt maakohtust, et T. Valdase käitumist tuleb vaadelda ühtse tahtlusega toime pandud jätkuva süüteona.
115.4.Tuvastatud on väga paljud üksikjuhtumid, mil T. Valdas käitles nii väikeses kui suures koguses narkootilisi aineid. Narkootilisi aineid sai ta V. Gavrilinilt, S. Sõštšikovilt, R. Sulelt ja M.H. . Saadud aineid andis ta edasi R.K. , A.B. , A.U. , T.P. ja R.H. e. Eraldi olgu välja toodud, et nt V. Gavrilinilt sai T. Valdas amfetamiini 26. korral ja enim andis ta neid edasi T.P. , s.o 11 korral. T. Valdas tarbis narkootilisi aineid ka ise. Narkootikumide pidevat tarvitamist on T. Valdas tunnistanud ning nagu ringkonnakohus otsuses juba märkis, on võimalik, et nt 2014 a sügisel M.H. saadud 1 g amfetamiini oli mõeldud tarbimiseks T. Valdasele endale.
115.5.Ringkonnakohus leiab, et kõrvaltvaataja tavaline elukogemus laseb süüdistatava sellises läbipõimunud tegevuses näha narkootiliste ainete süstemaatilist ebaseaduslikku käitlemist, mis, nagu juba öeldud, väljendus mh ka narkosõltlastele narkootiliste ainete müümises. T. Valdase tegevust narkootikumide levitamises tunnistavad lisaks tema kasutuses olnud sõidukist BMW leitud esemed, s.o sealt saadi hulgaliselt minigrip kotte – 53 kasutamata väiksemat minigrip kotti ja üks minigrip kott, milles omakorda oli 38 kasutamata väiksemat minigrip kotti. Minigrip kotid on narkootiliste ainete pakendamisel vägagi levinud pakkematerjal.
115.6.Ringkonnakohtu hinnangul on tuvastatav ka, et T. Valdasel oli ühtne tahtlus narkootiliste ainte süstemaatiliseks käitlemiseks. Sellele viitavad kõik need paljud korrad, millal ta võttis narkootilisi aineid V. Gavrilinilt, S. Sõštšikovilt, R. Sulelt ja R.H. , tarvitas neid ning andis järjepidevalt edasi erinevatele inimestele. Iga selline üksiktegu on vaadeldav eelnenud, juba lõpule viidud süüteo jätkuna. Ehk siis T. Valdase tegevus moodustab terviku, mis oli kaetud süüdistatava ühtse tahtlusega ning väljendus erinevates käitlemistegudes.
115.7.Eeltoodud asjaoludel on ringkonnakohus seisukohal, et T. Valdase käitumises on tuvastatavad kõik jätkuvat süütegu iseloomustavad objektiivsed ja subjektiivsed tunnused.
115.8.Kriminaalkolleegium märgib veel, et T. Valdas on kokku käidelnud nii väikesi kui ka suuri koguseid narkootikume, kuid nagu käesolevas otsuses selgitatud, on kokkuvõttes tegemist suure koguse narkootilise aine käitlemisega KarS § 184 mõttes. Suure koguse narkootilise aine puhul ei ole olulised käitlemise konkreetne teguviis ega edasiandmise eesmärk. Seega on ainetud kõik vandeadvokaat A. Saare need väited, milles ta on toonitanud, et süüdistuse osades, kus T. Valdasele heidetakse ette narkootilise aine omandamist, ei ole tõendatud temal nende levitamise eesmärgi olemasolu.
115.9.Seisukoht, et T. Valdase käitumine on vaadeldav jätkuva süüteona ei tähenda aga, et tema teo kvalifitseerimine KarS § 184 lg 2 p 2 järgi oleks väär. Tema puhul tuleneb KarS § 184 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriv tunnus – korduvus – sellest, et käesolevas kriminaalasjas tunnistatakse ta mh süüdi ka KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi narkootilise aine amfetamiini röövimises A.A. lt, milline tegu oli toime pandud 2014. a suvel. KarS § 184 lg 2 p 2 kohaselt annab korduvuse ka isiku poolt varasem narkootilise või psühhotroopse aine röövimine. Etteruttavalt märgib kolleegium, et kuigi T. Valdas ja V. Gavrilin ning nende kaitsjad on maakohtu otsuse selle röövimisteo osas apellatsioonimenetluses vaidlustanud, jäävad nende kaebused siin tagajärjetuteks.
III Kokkuvõttev seisukoht
116.Eeltoodud asjaoludel leiab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Maakohtu otsus tuleb juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 T. Valdase süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi tühistada osaliselt, s.o: 1) tema süüditunnistamises 24. juulil 2014 V. Gavrilinilt Tartus Linda 6 maja juures narkootilise aine (kas amfetamiini või ecstasy tableti) saamises; 2) tema süüditunnistamises 2014. a suve lõpus V. Gavrilinilt Tartus haiglas vähemalt ühe ecstasy tableti saamises; 3) tema süüditunnistamises V. Gavrilinilt 2014. a suve lõpus viiel korral keskmiselt 2,5 ecstasy tableti (2-3 tabletti), s.o kokku 12 tableti saamises. Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ka V. Gavrilini süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, s.o: 1) tema süüditunnistamises 24. juulil 2014 Tartus Linda 6 maja juures T. Valdasele narkootilise aine (kas amfetamiini või ecstasy tableti) andmises; 2) tema süüditunnistamises 2014. a suve lõpus T. Valdasele Tartus haiglas ühe ecstasy tableti andmises. Tühistatud osades tuleb teha uus otsus, millega mõista T. Valdas ja V. Gavrilin eelnimetatud käitlemistegudes õigeks. Samuti tuleb T. Valdas õigeks mõista ka ajavahemikul 2014. a detsembrist kuni viimane kord 2015. a jaanuaris Tartus Anne tn 44 söögikohas Kähkukas T.P. vähemalt viiel korral tarvitamiskoguse amfetamiini, s.o kokku viie tarvitamiskoguse amfetamiini andmises. S. Sõštšikovi ja A. Solopi süüdistused KarS § 136 lg 1 ning § 121 järgi, milles kanntanuks oli E.N. a) Süüdistus
117.Maakohus arutas S. Sõštšikovile ja A. Solopile KarS § 136 lg 1 ja § 121 järgi esitatud süüdistust järgmises teos. S. Sõštšikov ja A. Solop ühiselt sõidutasid E.N. juuli lõpus või augusti alguses 2014 pealelõunasel ajal S. Sõštšikovi juhitud sõiduautoga BMW Tartu linnast Kalda tee 32 asuva Maxima kaupluse juurest Tartu maakonda Luunja valda Muri külas asuvasse metsatukka. Seal väljusid kõik isikud sõidukist ja kõndisid üheskoos metsa, kus S. Sõštšikov lõi E.N. küünarnukiga vähemalt ühel korral näo piirkonda. Seejärel sidus S. Sõštšikov kleepteibiga esmalt selja taha E.N. käed, siis sidus kokku tema jalad ning siis sidus E.N. keha teibi abil puu külge kinni. Teibi oli ta saanud tema kõrval seisva A. Solopi käest ja see oli juba varem kokkulepitult kaasa võetud (teibirulle oli kokku vähemalt neli). Puu külge teibituna ei saanud E. N liikuda ja viibis sundasendis. Peale seda S. Sõštšikov ja A. Solop lahkusid, jättes E.N. puu külge teibituna üksinda metsatukka. b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
118.Maakohus tuvastas vastuvaidlemist leidmata sündmuse järgmise käigu. S. Sõštšikov leppis E.N. kokku kohtumise Tartus Jaama tn ja XX ristmikul Kõvera Putka juures. Kohtumise leppis S. Sõštšikov eesmärgiga arutada asjaolu, et E.N. oli talle amfetamiini eest võlgu 60 eurot. Kõvera Putka juures S. Sõštšikov võttis E.N. auto peale ja nad sõitsid Kalda tee 32 asuva Maxima poe juurde. Sealt võeti peale poes töötav A. Solop. Poe juures
väljus S. Sõštšikov korraks autost. A. Solop oli S. Sõštsikovi tellimusel võtnud kaasa ehitusteibi, mis oli kilekotis ja mis pandi auto pagasnikusse. Edasi sõideti kolmekesi Muri külla, kus S. Sõštšikov peatas metsa vahel auto. S. Sõštšikov ja E.N. läksid auto juurest umbes 20 m eemale, kus S. Sõštšikov lõi E.N. ühel korral küünarnukiga näo piirkonda, teipis A. Solopi toodud kleepteibiga kinni tema käed ja jalad ning kinnitas ta siis teibiga puu külge. A. Solop puu juurde teistega kaasa ei läinud, vaid jäi auto juurde. S. Sõštšikov läks auto juurde tagasi ning sõitis koos A. Solopiga minema. E.N. kulus enda puu küljest vabastamiseks 20-30 minutit.
118.1.Kohtu hinnangul on 3. juuni 2015. a ütluste ja olustiku seostamise protokolli juurde kuuluvate fotodega tõendatud, et puu, mille külge S. Sõštšikov teipis E.N. , asus küllaltki lähedal teele, kuhu A. Solop neist maha jäi ning puu oli sinna hästi paista. Seega pole kahtlust selles, et A. Solop teadis täpselt, milleks ta teibi S. Sõštšikovile andis ja milleks seda kasutati. Ta nägi pealt S. Sõštšikovi poolt E.N. puu külge kinni teipimist, kuulis kõike toimuvat, sh pidi ta kuulma ka teibi rullist lahti tõmbamise raginat. A. Solop appi E.N. ei läinud, abi ei kutsunud ja S. Sõštšikovi käitumist (kasvõi sõnaliselt) ei takistanud. Ta aktsepteeris S. Sõštšikovi tegevust vaikides ja sekkumata. Olles sagedases telefonisuhtluses S. Sõštšikoviga, oli A. Solop kahtlusteta teadlik ka S. Sõštšikovi kuritegelikust eluviisist, V. Gavrilini paremaks käeks olemisest kuritegelikus ühenduses ning teadis, et ühenduses tegeletakse isikute võlastamisega ja neile alusetute rahaliste nõuete esitamisega vägivalda kasutades. Neil asjaoludel ei ole kahtlust, et A. Solop, saabudes S. Sõštšikovi juurde mh koos teibiga, olles kohtumise S. Sõštšikoviga eelnevalt kokku leppinud, oli igakülgselt teadlik S. Sõštšikovi kavandatust, sh sellest, et tema toodud teipi hakkab S. Sõštšikov kasutama autos istuva noomehe suhtes tema kinni sidumiseks.
118.2.Eeltoodud asjaoludel asus maakohus seisukohale, mille kohaselt tuleb S. Sõštšikov KarS § 121 ja § 136 lg 1 järgi süüdi tunnistada. A. Solopi osas märkis kohus, et kohtuvaidlustes loobus prokurör A. Solopile KarS § 121 järgi esitatud süüdistusest ning süüdistuses KarS § 136 lg 1 järgi leidis prokurör, et A. Solop aitas S. Sõštšikovile teibi andmisega kaasa E. N seadusliku aluseta vabaduse võtmisele. Kohus märkis, et neil asjaoludel tuleb A. Solop juhindudes KrMS §-st 301 ja § 309 lg-st 2 süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks mõista ning temale KarS § 136 lg 1 järgi esitatud süüdistus ümber kvalifitseerida § 22 lg 3 - § 136 lg 1 järgi. c) Apellantide väited
119.Kaitsja A. Pärtel on apellatsioonis vaidlustanud S. Sõštšikovi süüditunnistamise KarS § 136 lg 1 järgi väitega, et süüdistatav teipis E.N. puu külge nalja pärast, ei teinud seda tugevasti ning ta ei mõelnud, et võtab E.N. t vabaduse. S. Sõštšikov oma apellatsioonis enda süüdimõistmisele KarS § 121 ja § 136 lg 1 järgi vastu ei vaielnud. Ringkonnakohtu istungil jäi S. Sõštšikov seisukohale, et E.N. vastu toime pandud kuritegusid ta ei vaidlusta.
120.Kohtuotsuse vaidlustas kaitsja S. Must. Ta palub oma apellatsioonis A. Solop KarS § 22 lg 3 - § 136 lg 1 järgi õigeks mõista; alternatiivselt palub ta vähendada A. Solopi kanda jäetud õigusabikulu. Kaitsja argumendid on järgmised.
120.1.Maakohus ei ole tuvastanud A. Solopi teo subjektiivset külge. Kohus ei ole ka ära näidanud, millistele tõenditele tuginedes luges tõendatuks A. Solopi kaasaaitamisteo E. N vabaduse võtmisel.
120.2.Oletuslik on kohtu järeldus, et A. Solop teadis, milleks ta teibi S. Sõtštšikovile andis ja milleks seda kasutati, kuna ta nägi pealt S. Sõtštšikovi poolt E.N. puu külge kinni teipimist. Sündmus toimus suvel, mil puud olid lehes ja A. Solop ei näinud, kuhu kannatanu ja S. Šõštšikov läksid. E.N. kinnitas, et A. Solop ei näinud tema kinnisidumist selle koha pealt, kuhu ta seisma jäi, sest võsa oli ees. E.N. lahkus sündmuskohalt läbi metsa. A. Solop arvas, et E.N. läks teist teed pidi linna tagasi.
120.3.Puuduvad tõendid, millest oleks võimalik üheselt järeldada, et A. Solop pidi aimama või vähemalt möönma, miks ja millisel eesmärgil S. Šõštšikov läks E.N. metsa ning millised olid nende omavaheline suhtlus ja ärisidemed. Seega ei saanud A. Solop kuidagi teada, et kannatanu seotakse puu külge kinni. Olukorras, kus puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et A. Solop aitas kaasa E.N. t vabaduse võtmisele, tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada tema kasuks.
120.4.Ringkonnakohtu istungil toetas A. Solop kaitsja apellatsiooni. Ka vandeadvokaat ise jäi apellatsiooni juurde. Täiendavalt rõhutas kaitsja, et A. Solopi poolt oma töökohast Maxima kauplusest teibirulli kaasa võtmine ei tähenda tema teadmist sellest, mida teibiga tehakse. Pealegi kinnitas kannatanu, et sündmus ei olnud nähtav teele, kus oli A. Solop. d) Kolleegiumi seisukoht
121.Kolleegium leiab, et kaitsja apellatsiooni väited väärivad tähelepanu ning toovad kaasa tema kaitsealuse A. Solopi suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise ja ta KarS § 22 lg 3 - § 136 lg 1 järgi õigeksmõistmise. Seda järgmistel põhjustel.
121.1.KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Kaasaaitaja tegu peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (vt nt 23. märtsi 2011. a otsuse nr 3-1-1-6-11 p 13.5 ja 30. juuni 2016. a otsuse nr 3-1-1-54-16 p 17).
121.2.Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri otsus asjas nr 3-1-1-97-09, p 7.4.). Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi juba viidatud otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 13.6).
121.3.Maakohus on leidnud, et A. Solopi kaasaaitamisteoks, s.o teoks, millega ta aitas kaasa S. Sõštšikovi kuriteole E.N. vabaduse võtmisel, oli teibi toomine ja andmine S. Sõštšikovile Maxima kaupluse juures. Ringkonnakohus peab sellist järeldust
põhjendatuks. Vaidlus puudub asjaolus, et S. Sõštšikov võttis E.N. vabaduse KarS § 136 mõttes, teipides kinni tema käed ja jalad ning kinnitades ta seejärel teibiga puu külge. Samuti on tõendatud, et teibi tõi S. Sõštšikovi soovil temale A. Solop, andes selle üle Maxima kaupluse juures. Teibi andmine S. Sõstšikovile toetas vaieldamatult sündmuse arengut ning seda saab käsitleda objektiivselt kaasaaitamisteona kannatanu E.N. t vabaduse võtmisel.
121.4.Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu põhjendused aga kohased näitamaks ära, et A. Solopil oli kaasaaitamistahtlus oma teopanuse – teibi toomine ja andmine S. Sõštšikovile – osutamise ajal.
121.5.Esimese astme kohus on leidnud, et A. Solop teadis täpselt milleks ta teibi S. Sõštšikovile andis. Taolist järeldust põhistas kohus kolme väitega: puu asukoha ja kauguse tõttu teest (20 m) pidi A. Solop nägema kannatanu kinni teipimist ja kuulma teibi rullist lahti tõmbamise raginat; A. Solop ei läinud E.N. appi ega takistanud S. Sõštšikovi tegevust; olles sagedases telefonisuhtluses S. Sõštšikoviga, oli A. Solop kahtlusteta teadlik viimase kuritegelikust eluviisist, V. Gavrilini paremaks käeks olemisest kuritegelikus ühenduses ning teadis, et ühenduses tegeletakse isikute võlastamisega ja neile alusetute rahaliste nõuete esitamisega vägivalda kasutades.
121.6.Ringkonnakohus juhib tähelepanu asjaolule, et maakohtu nimetatud kaks esimest väidet puudutavad ajahetki, mil A. Solop oli teibi S. Sõštšikovile juba andnud, üheskoos oli linnast välja sõidetud ja S. Sõštšikov teostas oma plaani võtta E.N. vabadus. Ehk siis mingitki järeldust selle kohta, kas A. Solop teibi andmisel S. Sõštšikovile viimase plaani aimama või sellest aru saama pidi, kohtu kirjeldatud asjaolude pinnalt teha ei saa. Olgu aga märgitud, et esimese astme kohtu neis väidetes on põhjust ka kahelda. Kõigepealt on kaheldav maakohtu järeldus, et A. Solop nägi, kuidas S. Sõštšikov teipis kokku E.N. käed ja jalad ning kinnitas ta enda seejärel puu külge. Nimelt selgub kannatanu ja S. Sõštšikovi ütlustest, et puu juures toimuv ei olnud auto juurde jäänud A. Solopile näha (kd XIX lk 60 E.N. ütlused ja kd XXII lk 146, 157, 170 S. Sõštšikovi ütlused). Samasugune on ka apellatsiooni argument. Lisaks nähtub E.N. ütluste olustikuga seostamise protokollist, et S. Sõštšikov teipis kannatanu puu metsapoolsele küljele, s.o tõenäoliselt varjas puu A. Solopi vaatevälja. Ka on küsitav, kas A. Solop sai 20 m eemal olles kuulda teibi lahtitõmbamisel tekkinud heli. Seda, et E.N. appi ei karjunud ja sellega A. Solopi tähelepanu ei püüdnud äratada, on ta ise kinnitanud (kd XIX lk 64). Kuivõrd tõsikindlalt ei ole tuvastatav, kas A. Solop ikka nägi puu juures toimunud sündmust, on ainetu edasi argumenteerida teemal, miks ta ei teinud midagi E.N. aitamiseks ja S. Sõštšikovi takistamiseks.
121.7.Maakohtu kolmas argument (s.o et A. Solop oli kahtlusteta teadlik S. Sõštšikovi kuulumisest kuritegelikku ühendusse ja teadis, et ühenduses tegeletakse isikute võlastamisega ja neile alusetute rahaliste nõuete esitamisega vägivalda kasutades) võiks A. Solopi kaasaaitamistahtluse äranäitamisel iseenesest kõne alla tulla. Seda aga üksnes juhul, kui leiaks tõendamist, et S. Sõštšikov on varemgi A. Solopilt teipi küsinud teistelt isikutelt vabaduse võtmiseks või tema teada teipi sel eesmärgil üldse kasutanud. Et sellise olukorraga tegemist oleks olnud, vaidlustatud kohtuotsusest ei selgu. Tegelikult tuleb tõdeda, et kohus ei ole oma sellist väidet üldse põhjendanud ega ühegi tõendiga kinnitanud.
121.8.Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis võimaldaks tõsikindlalt järeldada, nagu oleks A. Solop, andes S. Sõštšikovile Tartus Maxima poe juures teibi, pidanud võimalikuks, mingil viisil ette näinud või vähemalt möönnud, et
kaassüüdistatav kasutab seda E.N. vabaduse võtmiseks. Nii selgub kõigepealt S. Sõštšikovi ütlustest, et plaan E.N. puu külge siduda ja selliselt maha jätta tekkis tal alles peale A. Solopi auto peale võtmist ja suunaga linnast välja sõitma hakkamist (s.o kui viimane oli teibi S. Sõštsikovile juba üle andnud) ning ka siis ei rääkinud ta sellest mõttest kaassüüdistatavale; samuti ei teinud ta seda siis, kui ta auto peatas ja koos E.N. teest ning A. Solopist eemaldus (kd XXII lk 169). E.N. on S. Sõštšikovi selliseid ütlusi kinnitanud, s.o tema ütlustest nähtub, et autos valitsenud õhkkond vaenulik ei olnud, hirmu ta ei tundnud, sõitmise ajal vastaval teemal autos mingit juttu ei olnud ning tee ääres autost väljudes süüdistatavad omavahel eelseisvat ei arutanud (kd XIX lk 57, 58, 71).
121.9.Kirjeldatud asjaoludel ja kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et puuduvad mistahes tõendid, mille alusel saaks tõsikindlalt tuvastada A. Solopi kaasaaitamistahtlust põhiteo – S. Sõštšikovi poolt kannatanult vabaduse võtmise – suhtes. Tahtluse puudumine välistab aga kaasaaitamise.
121.10.Ringkonnakohus märgib veel, et valitseva menetluspraktika kohaselt saab kohtuotsus rajaneda vaid objektiivselt kontrollitavatel ning tõendamist leidnud objektiivsetel asjaoludel ehk teisisõnu – kohtuotsus ei saa tugineda oletustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et KrMS §-dest 7 ja 14 tulenevalt ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-10-15, p 15).
121.11.Käesoleval juhul oleks maakohus kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega pidanud A. Solopi kaasaaitamistahtlust puudutavad kahtlused tõlgendama tema kasuks. Tunnistades A. Solopi süüdi, rikkus esimene kohtuaste tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid ning põhiseaduse §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet. Need puudused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
121.12.Eelmärgitut silmas pidades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2 ja § 340 lg 2 p-st 1 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse A. Solopi süüditunnistamises KarS § 22 lg 3 - § 136 lg 1 järgi ja mõistab ta õigeks.
122.Ringkonnakohus käsitleb sel kohal kaitsja S. Musta apellatsiooni sedagi väidet, et seoses tema kaitsealuse õigeksmõistmisega KarS § 121 järgi, pidanuks maakohus A. Solopile hüvitama tema kantud õigusabikulud 3000 eurot vähemalt pooles ulatuses. Sellise seisukoha juurde on vandeadvokaat jäänud ka kohtuistungil.
122.1.Ringkonnakohus märgib kõigepealt ära, et maakohus ei ole kohtuotsuse resolutiivosas võtnud seisukohta A. Solopi õigusabikulu osas. Sellisest „vaikimisest“ võib vaid järeldada, et kulu jäi süüdistatava enda kanda. Kolleegium leiab, et selline toimimisviis ei ole kooskõlas KrMS § 313 lg 1 p-s 12 sätestatuga, mille kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas esitatakse kriminaalmenetluse kulude kohta tehtud otsus. Taoline otsustuse ära märkimine on kohtukolleegiumi hinnangul vajalik ka juhul, kui süüdistataval on valitud kaitsja ja kohus otsustab jätta õigusabikulu süüdistatava kanda.
122.2.Kritiseerivalt märgib ringkonnakohus sedagi, et maakohus ei ole kohtuotsuse põhiosas ühegi süüdistatava puhul menetluskulude väljamõistmise otsustust põhjendanud. Mõningad põhistused sisalduvad otsuse resolutiivosas. Ringkonnakohus ei pea õigeks põhistuste
viimist resolutsiooni. Tegemist on kohtuotsuse olulisima osaga, kuivõrd see annab teada, millise otsuse kohus langetas, samuti toimub selle alusel lahendi täitmine. Seega peaks resolutiivosa tekst olema võimalikult lihtne, üheselt mõistetav ja see tuleks hoida vaba kõigest, mis ei ole seaduses ette nähtud või vahetult vajalik resolutsiooni funktsioonist tulenevalt. Ehk siis kokkuvõtvalt öelduna peaksid selles kajastuma vaid järeldused KrMS §-s 306 sätestatud küsimustes.
122.3.Alljärgnevalt ei võta kriminaalkolleegium seisukohta kaitsja püsitatud küsimuses, kas maakohus oleks pidanud A. Solopi osalise õigeksmõistmise tõttu temale õigusabikulu vähemalt pooles osas hüvitama. Seda põhjusel, et ringkonnakohus oma otsusega mõistab A. Solopi KarS § 22 lg 3 ja § 136 lg 1 järgi õigeks ja sellega vabaneb isik ühtlasi kõigist talle selles kriminaalasjas esitatud süüdistustest. Juhindudes KrMS § 181 lg-st 1 hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud aga riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Ehk siis apellatsioonikohtu käesoleva otsusega nähakse ette A. Solopile õigusabikulu hüvitamine, st muidugi reservatsiooniga, et hüvitamisele kuulub õigusabikulu üksnes mõistlikus ulatuses. Asjaolu, kas A. Solopi poolt valitud kaitsjale S. Mustale makstud 3000 eurot oli mõistlik tasu, hindab kohtukolleegium otsuse alaosas „Menetluskulud.“ Kaitsja apellatsiooni väitega seoses märgib ringkonnakohus üksnes seda, et küsimust sellest, kelle kanda jäävad kriminaalmenetluse kulud süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel, on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud nt oma 20. novembri 2015. a otsuses asjas nr 3-1-1-93-15, p 138 ja 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1065 koos seal viidatud kohtupraktikaga. S. Sõštšikovi süüdistus KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 ning A. Gantjohhini süüdistus KarS § 214 lg 2 p 4 järgi, milles kannatanuks oli A.K. a) Süüdistus
123.Süüdistuse kohaselt pärast 24. juunit 2014. a ning enne 24. juulit 2014. a korraldas eeluurimisel tuvastamata isik A.K. ja V. Gavrilini kokkusaamise, mille tulemusena V. Gavrilin nõudis A.K. käest isiku nime avaldamist, kelle käest ta saab narkootilist ainet amfetamiini. Saades A.K. lt eitava vastuse, kasutas V. Gavrilin ähvardavat kõneviisi, mille tõttu A.K. andis sõna, et toob selle isiku käest ise amfetamiini ja hiljem saadakse kokku samas kohas, kuhu A. K aga ei ilmunud. 2014. a augustis S. Sõštšikov nõudis Tartus Nõlvaku tn 2 asuva Annelinna Prisma parklas A.K. käest 500 eurot; järgmisest päevast hilisema tasumise korral 1000 eurot ja seda põhjusel, et A.K. oli V. Gavrilini „üle lasknud,“ millise väljendi all A.K. mõistis kokkulepitud ajal ja kohta V. Gavrilinile narkootilise aine toimetamata jätmist. 2014. a suvel umbes paar nädalat peale S. Sõštšikovi poolt A.K. käest 500 euro küsimist, S. Sõštšikov ja A. Gantjohhin Tartus XX maja ees nõudsid ühiselt A.K. raha tasumist. S. Sõštšikovi ja A. Gantjohhini käitumine oli seejuures agressiivne. Raha nõudes hoidis S. Sõštšikov käes külmrelvana kasutatavat matšeetet. S. Sõštšikov ja A. Gantjohhin nõudsid A.K. ning viimasega koos olnud M.H. ja A.D. tulemist XX korterisse. Korteris S. Sõštšikov nõudis A.K. käest 1000 euro tasumist, kusjuures S. Sõštšikov kasutas A.K. suhtes füüsilist vägivalda, lüües teda rusikaga vasakule poole näo piirkonda, mille tagajärjel A.K. tundis füüsilist valu. Maksmata jätmise korral S. Sõštšikov ähvardas A.K. üles otsida, mille tagajärjel A.K. , pidades võimalikuks peksa saamist, tunnetas ohtu oma elule ja tervisele. b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
124.Maakohus asus seisukohale, et S. Sõštšikov ja A. Gantjohhin tuleb neile esitatud süüdistustes A.K. raha väljapressimises süüdi tunnistada.
124.1.Kohus luges A.K. , M.H. ja A.D. ütlustega tõendatuks, et S. Sõštšikov ning A. Gantjohhin tulid Tartus XX majast välja koos ja S. Sõštšikovil oli käes matšeete. Matšeetet olid S. Sõštšikovil erinevatel aegadel näinud ka R.H. , A.V. ja E.B. . Süüdistatavad tulid rääkima A.K. ga temalt raha nõudmise teemal. A.K. ütlustest nähtub, et raha 1000 eurot küsiti temalt, kuna ta oli V. Gavrilini n-ö „üle lasknud,“ s.o ta oli lubanud tuua V. Gavrilinile narkootilist ainet, kuid jätnud toomata. A.K. , M.H. ja A.D. ütlustest nähtuvalt olid S. Sõštšikov ja A. Gantjohhin koos, seisid kõrvuti ning A. Gantjohhin rääkis S. Sõštšikoviga kaasa A.K. nõutava raha teemal. Seega ei ole kahtlust, et süüdistatavad käitusid kannatanult matšeetega raha tasumist nõudes kooskõlastatult ja eesmärgipäraselt. Kuna A.K. ga koos olnud M.H. tegi vahepeal suu lahti ja sekkus raha nõudmise teemasse, siis S. Sõštšikov lõi M.H. le näkku ja ka see on käsitletav vägivallana rahalise nõude esitamisel (ringkonnakohus selgitab, et M.H. kehalises väärkohtlemises KarS § 121 järgi oli S. Sõštšikovile esitatud süüdistus, maakohus mõistis ta süüdi ja apellatsioonimenetluses selles osas vaidlust ei ole). S. Sõštšikov ja A. Gantjohhin on öelnud, et matšeetet kaasas ei olnud ning nad A.K. lt raha ei nõudnud, kuid need ütlused ei ole usutavad, kuna on ümber lükatud A.K. , M.H. ja A.D. omavahel loogilises ning veenvas kooskõlas olevate ütlustega.
124.2.Maakohus märkis ka, et Tartus XX maja ees M.H. suhtes füüsilise vägivalla tarvitamisega ning käes hoitava matšeetega 1000 euro tasumise nõudmisega S. Sõštšikov ja A. Gantjohhin ei piirdunud. A.K. ütlustest nähtuvalt võtsid süüdistatavad nad korterisse kaasa, vabatahtlikult ei oleks nad sinna läinud. Valikut aga ei olnud, sest muidu oleksid tagajärjed hullemad olnud. A.K. ütluste kohaselt tõmbas A. Gantjohhin ta XX teisel korrusel asuvasse korterisse, kus ta sai S. Sõštšikovilt rusikalöögi näkku, temalt nõuti raha maksmist ning selle tulemusena sõlmis ta maksegraafiku iganädalaselt 200 euro tasumiseks. S. Sõštšikov ähvardas, et kui ta ei maksa, siis leiavad nad ta nagunii üles. A.K. ütluste kohaselt oli A. Gantjohhin rõdul, tegi suitsu ja rääkis võlast. Rõduaken ja uks olid lahti. A.K. eeltoodud ütlustega on kooskõlas M.H. ja A.D. ütlused selle kohta, et korteris jätkus võlateemaline jutt. A. D ütluste kohaselt lõi S. Sõštšikov korteris kannatanut vastu põsesarna, kuid raha A. K ei tasunud.
124.3.Kohus leidis ka, et kannatanu vastupanu murti matšeete kaasa võtmisega, M.H. suhtes füüsilise vägivalla tarvitamisega, A. Gantjohhini poolt A.K. teise korruse korterisse tirimisega ja korteris S. Sõštšikovi poolt A.K. le näkku löömisega. A.K. nõustus lõpuks temalt nõutava 1000 euro tasumisega, koostades selle tasumiseks maksegraafiku iganädalaselt 200 eurot tasumiseks, kuigi see ei olnud tema tegelik tahe. c) Apellantide väited
125.S. Sõštšikovi kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel palub apellatsioonis kaitsealuse õigeks mõista. Süüdistatav ei ole A.K. lt raha välja pressinud. Tema käitumises võivad esineda KarS § 121 tunnused, kuna füüsilist konflikti ta tunnistab. S. Sõštšikov jääb maakohtus antud ütluste juurde. S. Sõštšikov ja kaitsja jäid ringkonnakohtu istungil apellatsiooni juurde, pikemalt midagi lisamata.
126.A. Gantjohhini kaitsja K. Saavo on apellatsioonis taotlenud kaitsealuse õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 4 järgi. Kaitsja esitab järgmised argumendid.
126.1.A.K. on väitnud üldsõnaliselt, et Andrei ja Špak (S. Sõštšikov) võtsid ta korterisse kaasa ja Andrei tõmbas ta korterisse kaasa. A.K. ei ole kirjeldanud ega selgitanud, kuidas ta korterisse läks. A.K. vägivaldset toimetamist korterisse ei ole kirjeldanud tunnistaja M. H. Seega on A.K. väide paljasõnaline. Samuti puuduvad tõendid, et A. Gantjohhin oleks sõnaliselt nõudnud või ähvardanud A.K. raha saamise eesmärgil. A. Gantjohhin viibis sündmuse juures kõrvalise isiku ja juhusliku juuresviibijana, kellel puudus huvi nõuda A.K. raha. Kannatanu ja tunnistajate ütlustest ei nähtu, et üksnes A. Gantjohhini juuresolek tekitas nendes hirmutunnet ja halvas võime oma tegevust rahulikult suunata.
126.2.Ringkonnakohtu istungil jäid A. Gantjohhin ja kaitsja K. Saavo apellatsiooni juurde. Vandeadvokaat toonitas kordavalt, et tema kaitsealune üksnes viibis sündmuskohal, kuid sõnaliselt ega tegudega ta kannatanut raha maksma ei ähvardanud ega mõjutanud. A. Gantjohhin ei teinud midagi, mis vastaks väljapressimise teokoosseisule. d) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
127.Ringkonnakohus leiab, et apellantide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Maakohus on tuvastanud, et süüdistatavad panid toime neile inkrimineeritava kuriteo ning teinud vastavasisulise seisukoha kujunemise protsessi kohtuotsuse lugejale küllaldasel moel jälgitavaks. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, mistõttu jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel üle kordamata. Tulenevalt apellantide väidetest, märgib kolleegium täiendavalt vaid järgmist.
128.Käsitledes esmalt S. Sõštšikovi huvides esitatud apellatsiooni, märgib kolleegium, et väljapressimise (KarS § 214) objektiivne koosseis on varalise kasu üleandmise nõudmine, millega kaasneb ähvardus või vägivalla kasutamine. Apellatsioonist selgub, et S. Sõštšikov ei võta omaks üksnes raha nõudmist kannatanult. Süüdistuse versiooni toimunust süüdistatav muus osas kahtluse alla ei sea, sh tunnistab ta, et kasutas A.K. suhtes vägivalda. Seega võib aru saada, et S. Sõštšikovi ja kaitsja arvates on maakohus teinud tõendite hindamisel vea, kui on lugenud tuvastatuks varalise kasu üleandmise nõude esitamise.
128.1.Ringkonnakohus leiab, et juhul kui kaitsepoole hinnangul on esimese kohtuastme poolt tõendite hindamisel tehtud viga, peab ta sellele ka konkreetselt viitama. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole, s.o apellatsioonis ei nähtu mingeidki sisulisi vastuväiteid, mis maakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja sündmuse käigu ümber lükkaks või vähemalt seda eesmärki teeniks. Selles on märgitud üksnes, et süüdistatav jääb maakohtus antud ütluste juurde. Ka apellatsioonikohtu istungil ei ole süüdistatav ega kaitsja midagi täpsustavat lisanud. Kolleegiumile jääbki täielikult selgusetuks, kus esimene kohtuaste apellantide arvates tõendite hindamisel vea tegi või millises osas kohtu järeldused täpsemalt kahtluse alla seatakse.
128.2.S. Sõštšikovi maakohtu istungil antud ütlused ei ole kindlasti mitte aluseks, mis võimaldaks asuda esimese astme kohtust teistsugusele seisukohale ja leida, et varalise kasu üleandmist süüdistatavad kannatanult ei nõudnud.
128.3.Vaadates S. Sõštšikovi poolt esimeses kohtuastmes antud ütlusi, selgub, et ta eitab kannatanult 1000 euro küsimist V. Gavrilini nõude täitmata jätmise eest (nõue oli tuua
V. Gavrilinile kokkulepitud ajal amfetamiini). Süüdistatava ütluste kohaselt kohtus ta A.K. ga mitmel korral seoses sellega, et kannatanu oli A.V. lt ära võtnud telefoni ning tema tahtis naise jaoks tagasi küsida kas telefoni või siis rahasumma. Ka Tartus XX maja ees tuletas ta kannatanule meelde, et viimane ei ole seniajani A.V. le telefoni või raha toonud.
128.4.Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava selliseid ütlusi ei kinnita ükski tõend. A.V. on eeluurimisel öelnud, et tema ja A.K. suhted olid head (kd X lk 32-36). A.K. on ühetaoliselt väitnud, et S. Sõštšikov nõudis temalt 1000 eurot, kuna ta oli V. Gavrilini n-ö „üle lasknud.“ Tema selliseid ütlusi kinnitavad M.H. ja A.D. . Muuhulgas on M.H. öelnud sedagi, et A.K. nõustus süüdistatavatele maksma hakkama. A.K. , M.H. ja A.D. ütlused on kooskõlas ja nende tõepärasuses kahtlemiseks seega alust ei ole.
128.5.Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti kindlaks teinud väljapressimise objektiivse koosseisu S. Sõštšikovi tegevuses – varalise kasu üleandmise nõudmise A.K. lt ja selle nõude täitmise saavutamiseks vägivalla kasutamise. Maakohtu argumendid S. Sõštšikovi süü tõendatuse kohta on asjakohased ning apellatsiooni umbmääraseks jäävad väited ei ole vähimalgi määral kohased seda seisukohta muutma. S. Sõštšikovi süü talle inkrimineeritavas kuriteos on seega täielikult tõendamist leidnud. Teo kvalifitseerimist korduvana ja grupi poolt, s.o KarS § 214 lg 2 p-des 1 ja 4 toodud kvalifikatsioone ei ole S. Sõštšikov ja kaitsja A. Pärtel kahtluse alla seadnud.
129.Peatudes järgmiseks A. Gantjohhini kaitsja apellatsioonil, märgib kolleegium kohe ära, et tagajärjetuks jääb seegi.
129.1.A.K. , M.H. ja A.D. ütlustega (vt vastavalt kd XIX lk 76 jj, lk 95 jj ning 103 jj) on tõendatud, et nende juurde Tartus XX maja ette tulid A. Gantjohhin ja S. Sõštšikov koos, väljudes maja sektsioonist, ning viimasel oli käes matšeete. S. Sõštšikov nõudis A.K. võla tasumist, kusjuures A. Gantjohhin seisis kohe tema kõrval. M.H. on ka täpsustanud, et süüdistaavad olid 0,5 m kaugusel kannatanust. A.K. on kinnitanud, et võlast rääkis ka A. Gantjohhin ning seda, et viimane midagi ütles, on nimetanud ka M.H. ja A. D. M.H. on öelnud, et S. Sõštšikov ja A.K. hakkasid karjuma, kuid A. Gantjohhin oli rahulikum. A.K. , M.H. ja A.D. ütlustest selgub ka, et M. H sekkus vestlusse ja S. Sõštšikov lõi teda rusika või küünarnukiga näkku. Edasi liikusid kõik isikud korterisse nr
80.A.K. kinnitusel viisid neid sinna mõlemad süüdistatavad, kusjuures A. Gantjohhin tõmbas ta kaasa. Korterisse mineku osas tal valikut ei olnud, muidu oleksid tagajärjed hullemad olnud. Kannatanu on märkinud õigeks ka äratundmiseks esitamise protokollil talletatud tema ütlemise, et A. Gantjohhin tiris ta korterisse, kus S. Sõštšikov teda lõi ja raha nõudis (kd X lk 79-80). Nii A.K. , M.H. kui A. D on kinnitanud, et S. Sõstšikov küsis A.K. lt raha ka korteris olles ja lõi teda ühel korral rusikaga näkku. A.K. on märkinud, et korteris oli A. Gantjohhin rõdul ja rääkis temaga võlast sealt. A. D on öelnud, et A. Gantjohhin nöökis korteris A.K. . A.K. ja M.H. ütlustest selgub seegi, et kannatanu nõustus maksma hakkama. A.K. ütluste kohaselt ei olnud tal valikut, kuna muidu ei oleks teda korterist välja lastud.
129.2.Eeltoodud tõenditest selgub, et võla tasumist nõudis kannatanult kategooriliselt S. Sõštšikov, kuid nii väljas maja ees kui korteris sekkus nõudmistesse sõnaliselt ka A. Gantjohhin, rääkides võla teemal kaassüüdistatavaga kaasa. A.K. on seda selgesõnaliselt
väljendanud. M.H. ja A. D kinnitavad taolisi ütlusi sellega, et mainivad A. Gantjohhini rääkimist A.K. ga. Tõenditest selguvalt oli S. Sõštšikov kaassüüdistatavast küll agressiivsem, kuid see asjaolu ei välista A. Gantjohhini poolt varalise kasu nõudmist.
129.3.Veel näitavad kannatanu ütlused, et korterisse nr X ei läinud ta vabal tahtel, vaid mõlemad süüdistatavad tõmbasid ta kaasa, kusjuures A. Gantjohhin tiris teda. M.H. ja A. D ei ole eelmärgitut otsesõnu kinnitanud, kuid A.K. ütlustes kahtlemiseks alust ei ole. Kannatanu on korterisse minemist kirjeldanud analoogselt ka eeluurimisel fotode järgi äratundmiseks esitamisel ning kohtuistungil sellise väite õigsust kinnitanud. Samas ei ole M. H ja A. D märkinud ka vastupidist. M.H. ütlustest selgub, et S. Sõštšikov ja A.K. rääkisid omavahel ja siis nad hakkasid korterisse minema. A. D on aga lihtsalt öelnud, et tema ei tea, kelle initsiatiivil sinna mindi.
129.4.Korteris A.K. lt raha nõudmisel lõi S. Sõštšikov teda rusikaga näkku. Seda ei ole eitanud ka S. Sõštšikov ise. Nagu märgitud, viibis sealsamas ka A. Gantjohhin, kes kannatanu ütluste kohaselt rääkis temaga rõdult.
129.5.Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitema need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-10-15, p 12).
129.6.Ringkonnakohus leiab, et A. Gantjohhin ja S. Sõštšikov on kuriteo toime pannud ühiselt ning kooskõlastatult. Nad tulid koos Tartus XX maja ette, S. Sõštšikovil oli käes matšeete ning nad tegutsesid üheaegselt nii väljas maja ees kui natuke hiljem korteris. Tõsi, A. Gantjohhini teopanus oli väiksem kaassüüdistatava omast, kuid see ei olnud ebaoluline. Ta seisis S. Sõštšikovi kõrval, olles seega kannatanu vahetus läheduses, toetas ja võimendas oma kohalolekuga nii õue peal kui korteris S. Sõštšikovi nõudmise tõsidust, sekkus sõnaliselt nõude esitamisse ning suunas kannatanu korterisse. Ehk siis A.K. tajus nõudmise taga mõlema süüdistatava käitumist tema keeldumise korral ja lubas nõude – tasuda 1000 eurot – täita osade kaupa. Teo tehiolud näitavad, et S. Sõštšikovi ja A. Gantjohhinit ühendas ühine teootsus ning teovalitsemine toimus süüdistatavate ühise kooskõlastatud käitumisega.
129.7.Olgu öeldud seegi, et sündmuskohal viibivad isikud ei peagi oma teopanust andes tegutsema tingimata võrdselt aktiivselt. Isiku teopanus (funktsioon) võib seisneda ka passiivses teos, nt kõrgendatud ohutunde loomises ning olukorra lootusetuse ja vastupanu mõttetuse rõhutamises kannatanule järgnemise ja tema lähedal seismisega ajal, mil kaasosaline nt võtab kannatanult raha; samuti ähvarduse ja nõudmise esitamise ajal oma kohalolekuga kaaskohtualuse sõnade paikapidavuse kinnitamiseks ja kannatanu hirmu
aktiviseerimises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2001. a otsus asjas nr 3-1-123-01, p 8). Seega ei ole määrav mitte tegutsemine sündmuskohal, vaid teopanuse sisuline olulisus.
130.Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus kokkuvõtvalt, et maakohtu poolt käsitletud tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha tõsikindla ja igasuguseid põhjendatud kahtlusi välistava järelduse, et A. Gantjohhin on toime pannud KarS § 214 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o sooritanud väljapressimise grupis koos S. Sõštšikoviga. Maakohtu otsus vastavas osas tuleb jätta muutmata ja kaitsja K. Saavo apellatsioon taotluses kaitsealune õigeks mõista jääb edutuks. S. Sõštšikovi süüdistus KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi, milles kannatanuks oli S.A. a) Süüdistus
131.Süüdistuse kohaselt S. Sõštšikov grupis eeluurimisel tuvastamata isikuga kasutas 2014. a septembris Tartus Lääne tn 1 maja kõrval füüsilist vägivalda S.A. suhtes, lüües teda ühel korral rusika või küünarnukiga paremale näopoolele ja tabades teda lõua piirkonda. Löögi tagajärjel kaotas S.A. tasakaalu ja kukkus pikali. Peale püsti tõusmist ründasid S.A. korraga nii eeluurimisel tuvastamata meesterahvas kui S. Sõštšikov, lüües teda korduvalt nii pea kui keha piirkonda. Veel lõi S. Sõštšikov maas istuvat S.A. vähemalt kahel korral põlvega näkku, tabades tema nina. Löökidest tundis S.A. füüsilist valu. Löömise ajal S. Sõštšikov nõudis S.A. 3500 euro maksmist. S. A. keeldus maksmast. Peale seda võttis tuvastamata isik S.A. juustest kinni, tõmbas ta pea taha, asetas kõrile umbes 15 cm pikkuse teraga noa ning küsis S. Sõštšikovi käest: „Kas tapame ära või mitte?“ Selle peale S. Sõštšikov vastas: „Parem viime ta metsa.“ Kirjeldatud olukorra tagajärjel tundis S.A. hirmu ning reaalset ohtu elule ja tervisele. Järgmisel päeval S. Sõštšikov helistas S.A. e ning küsis, kuidas too hakkab 3500 euro suurust võlga tasuma. Kui S.A. ei olnud nõus rahalist nõuet täitma, lubas S. Sõštšikov saata kannatanule koju teised inimesed, kes temaga asjad ära klaarivad. Arvestades S. Sõštšikovi eelnevat käitumist ja ähvardusi, tundis S.A. jätkuvalt reaalset ohtu oma elule ja tervisele ning tal oli alust ähvarduse täideviimist karta. b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
Kohus tunnistas S. Sõštšikovi väljapressimises süüdi.
132.1.Maakohus tuvastas, et S.A. kehalist väärkohtlemist süüdistuses kirjeldatud viisil tõendavad kannatanu enda, temaga kaasas olnud venna V.K. i ja ka S. Sõštšikovi ütlused, samuti S.A. vigastustest tehtud fotod.
132.2.Edasi märkis kohus, et kuigi S. Sõštšikov tunnistas maakohtus küll S.A. kehalist väärkohtlemist, eitas ta varalise kasu nõudmist S.A. . Kohtu hinnangul on varalise kasu nõudmine tõendatud kannatanu enda ütlustega. S.A. ütluste kohaselt nõuti temalt vägivallaga nii 3500 euro tasumist kui narkootiliste ainete müümisega tegelema hakkamist. S.A. ütluste kohaselt seletati talle peksmise ajal, et ta on S. Sõštšikovile võlgu 3500 eurot seoses sellega, et too oli umbes 10 aastat tagasi aidanud teda ühe konflikti lahendamisel. Ta oli tookord toime pannud parketivarguse katse ühelt ehituselt, mille eest ta mõisteti süüdi ja ta kandis ka karistust. Tsiviilhagi asjas ei esitatud. Sellele vaatamata hakkas ehitust
teostanud firma omanik temalt väidetavaid kahjusid nõudma. Ta ei olnud nõus maksma ning pöördus abipalvega S. Sõštšikovi poole, kes seda omanikku teadis.
132.3.Maakohus leidis, et S.A. ütlused temalt raha nõudmise kohta on kooskõlas kuritegeliku ühenduse juhi V. Gavrilini parema käe S. Sõštšikovi elustiiliga, millega käis mh kokku huvi leida kuritegeliku ühenduse alla võimalikult palju narkootilise aine müüjaid, hõivamaks Tartu piirkonna narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise turgu.
132.4.Kohus asus seisukohale, mille kohaselt rusikate ja jalgadega S.A. e näkku löömine, talle noa kõri peale panemine ja metsa viimisega ähvardamine viitab selgelt eesmärgistatud ning S. Sõštšikovi ja eeluurimisel tuvastamata isiku kooskõlastatud kavatsetud käitumisele, mille sihiks oli S.A. tahte murdmine, et viimane nõustuks neile edaspidi andma 3500 eurot. Pääsemaks edasisest peksmisest nõustuski S.A. temalt vägivallaga nõutud raha tasuma, kuigi see ei olnud tema tegelik tahe ja ta ei kavatsenud seda maksta.
132.5.Veel märkis maakohus, et S. Sõštšikovi käitumise õigusvastasust ei välista väited, nagu oleks S.A. jäänud talle võlgu kümne aasta taguse konflikti lahendamise eest. Tartu Maakohtu 2. novembri 2007. a otsusest nähtub, et parketi sai omanik tagasi ja tsiviilhagi asjas ei esitatud. Neil asjaoludel ei olnud S. Sõštšikovil õiguslikku alust nõuda kunagi ammu toimunud varguskatse eest raha endale või kellelegi teisele.
132.6.Kohtu hinnangul kvalifitseerub S. Sõštšikovi käitumine väljapressimiseks KarS § 214 lg 2 p 4 järgi isikute grupis kaastäideviijatena koos eeluurimisel tuvastamata jäänud isikuga. c) Apellantide väited
133.Vandeadvokaat A. Pärtel palub apellatsioonis S. Sõštšikovi õigeks mõista. Süüdistatav ei ole S.A. raha välja pressinud. Tema käitumises võivad esineda KarS § 121 tunnused, kuna füüsilist konflikti ta tunnistab. S. Sõštšikov jääb maakohtus antud ütluste juurde. S. Sõštšikov ja kaitsja jäid ringkonnakohtu istungil apellatsiooni juurde, soovimata midagi lisada. d) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
134.Tartu Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus vastavas osas on seaduslik ja põhjendatud. S. Sõštšikovi huvides esitatud apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks. Taolist otsustust põhistab kolleegium järgmiselt.
134.1.S. Sõštšikov ei vaidlusta, et ta tarvitas koos eeluurimisel tuvastamata isikuga S.A. kallal vägivalda süüdistuses kirjeldatud viisil. Vaidluse all on üksnes küsimus, kas nad nõudsid S.A. 3500 euro üleandmist. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldus – S. Sõštšikov ja eeluurimisel tuvastamata isik nõudsid S.A. varalise kasu 3500 euro üleandmist – on veatu ja põhineb tõenditel.
134.2.Kannatanu S.A. on oma ütlustes kindlalt väitnud, et rahaline nõue talle esitati (kd XIX lk 114 jj). Tema ütluste kohaselt kogu peksmise jooksul selgitati talle peksa saamist selle eest, et S. Sõštšikov lahendas tema konflikti ehitust teostanud firma omanikuga, millise teene eest ta nüüd võlgu olevat.
134.3.Tõenditest selguvalt oli S. Sõštšikoviga kaasas S.A. vend V.K. . V.K. andis ütlusi, mille kohaselt tuli S. Sõštšikov kahe sõbraga ning kutsus S.A. maja nurga taha juttu rääkima. Ta tahtis järele minna, aga maja nurga peal seisis ees tumedate juustega mees. S.A. ütles, et ei ole tarvis sekkuda, muidu saad ka kannatada. Ta jäi istuma tee äärde kivile kuni S. Sõštšikov ja S.A. tulid nurga tagant välja, viimasel oli juba sinikas silma all ja ninast tuli verd. S.A. oli S. Sõštšikoviga nurga taga umbes 10 minutit. Venna käest raha nõudmisest räägiti nurga taga ja seda ta ei kuulnud. Vend istus tee äärde kivile, S. Sõštsikovi sõber asetas vennale selja tagant noa kõrile ja küsis, kas ära panna. Sellele S. Sõštšikov vastas, et ei ole tarvis, võib-olla teeb S.A. selle tööga tasa (kd XIX lk 125- 126).
134.4.S. Sõstšikov, kes vägivalla tarvitamist kannatanu kallal ei eita, 3500 euro nõudmist ei tunnista. Enda ütluste kohaselt lõi ta S.A. , kuna tahtis, et S.A. paneks käest ära süstla. Selle eest, et ta oli kunagi lahendanud konflikti seoses A. A poolt ehitusel parketi varastamise katsega, ta otseselt sel päeval raha ei nõudnud, kuid kannatanu sai ise aru ja ütles, et maksab (kd XXII lk 154).
134.5.Kriminaalkolleegium leiab, et süüdistatava sellised ütlused on hinnatavad paljasõnalistena ning need on ümber lükatud S.A. ja V.K. ütlustega. Ei ole põhjust kahelda S.A. ütlustes, mille kohaselt nõudis S. Sõštšikov vägivalla kasutamisega paralleelselt temalt 3500 euro tasumist kunagise parketivarguse katsega seotud konflikti lahendamise eest. Kannatanu sellised ütlused on sisemiste vastuoludeta ning tuvastatud asjaolude taustal hinnatavad tõepärastena. V.K. raha nõudmist ei kuulnud ja nõudmise sisu ei tea, kuid see on seletatav asjaoluga, et teised eemaldusid tema juurest maja nurga taha. Mõningat aimu V.K. ütlused kõnealuse nõude esitamise kohta aga siiski ka annavad, s.o kirjeldades, kuidas pikemate juustega mees asetas vennale selja tagant noa kõrile ja küsis „Kas ära panna?“ vastas S. Sõštšikov, et ei ole tarvis, võib-olla teeb S.A. selle tööga tasa (kd XIX lk 125). Ehk siis V.K. kuuldud väljend „teeb tööga tasa“ viitab süüdistatava seisukohale, et S.A. on talle võlgu ja näitab, et kannatanult nõuti võla tasumist. Samuti peab märkima, et osas, kus V.K. oli sündmuse juures, on tema ja S.A. ütlused kokkulangevad. See näitab, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses nõude esitamise kohta ei ole samuti alust kahelda. Veel olgu ära märgitud, et ringkonnakohus ei näe ka põhjust, miks S.A. peaks andma valeütlusi ja seda ei ole nimetanud ka S. Sõštšikov. Mis puutub aga süüdistatava väitesse, mille kohaselt ta lõi kannatanut kantuna soovist, et viimane paneks käest süstla, siis see on täielikult paljasõnaline. S.A. ja V.K. ütlused seda ei kinnita.
134.6.Seevastu tõendab S.A. ütlusi temalt „võla“ nõudmise kohta ka Tartu Maakohtu
2.novembri 2007. a otsus asjas nr 1-07-12699. Kohtuotsusest selgub, et S.A. pani toime parketivarguse katse. Tsiviilhagi kannatanu OÜ Elikante ei esitanud (kd X lk 118-119), s.o mingitki varalist kohustust S.A. seoses selle kriminaalasjaga kannatanu ees ei tekkinud. Asjaolu, et kannatanu nõudis sellele vaatamata S.A. raha ning lõpetas taolise alusetu nõude S. Sõštšikovi sekkumisel, ei andnud viimasele õigust S.A. aastaid hiljem raha küsida. S.A. ütlustest selgub (kd XIX lk 116), et süüdistatav sekkus konflikti enne tema vanglasse minekut 2008. a ja toona selle eest tasu maksmisest ei räägitud.
134.7.Ringkonnakohus märgib veel, et maakohus on oma otsuses lugenud tõendatuks ka selle, et lisaks raha nõudmisele nõudis S. Sõštšikov kannatanult narkootiliste ainete müügiga tegelema hakkamist. Kriminaalkolleegium möönab, et taoline nõue oleks iseenesest tõesti hõlmatav „varalise kasu“ mõistega KarS § 214 lg 1 mõttes, kuid süüdistuse tekstist selguvalt sellise nõudmise esitamist S. Sõštšikovile ette ei heideta.
134.8.Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsus S. Sõštšikovi süüditunnistamises kannatanu S.A. varalise kasu väljapressimises, jääb muutmata. S. Sõštsikovi ja A. Varusoni süüdistus KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7, 8 ja § 214 lg 2 p-de 1, 4 järgi, milles kannatanuks oli R.K. a) Süüdistused
135.S. Sõštšikovile ja A. Varusonile KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7, 9 järgi esitatud süüdistus: 2014. a juuni alguses S. Sõštšikov ja A. Varuson võtsid Tartus XX R.K. ära 10 ecstasy tabletti. Sellele eelnes S. Sõštšikovi poolt R.K. kolmel korral rusikaga näkku löömine (nii paremale kui vasakule näo piirkonda), mille tagajärjel tundis R.K. peale iga lööki füüsilist valu, samuti S. Sõštšikovi poolt R.K. näo ees külmrelva matšeetega ähvardavate liigutuste tegemine, mille ajal A. Varuson lausus S. Sõštsikovi tegevuse võimendamiseks R.K. , et „targem oleks sul kõik aine ära anda“ ja S. Sõštšikovi poolt R.K. põlvega alakõhtu löömine, mille tõttu tundis R.K. samuti füüsilist valu. S. Sõštšikovile ja A. Varusonile KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 jägi esitatud süüdistus: 2014. a juuni alguses nõudsid S. Sõštšikov ja A. Varuson Tartus XX R.K. varalise kasu üleandmist, nimelt samal päeval 2000 euro tasumist narkootikumide müümise eest Tartus ja edaspidi 500 euro tasumist iga kuu „katuse pakkumise“ eest, st narkootiliste ainete käitlemise teemal tekkivate võimalike probleemide eest kaitse pakkumise eest. Nõudmisele eelnes S. Sõštšikovi poolt R.K. kolmel korral rusikaga näkku löömine ja ühel korral põlvega kõhtu löömine, külmrelvaga matšeete R.K. näo ees liigutuste tegemine ja R.K. 10 narkootilise aine ecstasy tableti ära võtmine. Nõutud summa mitte tasumise korral S. Sõštšikov ja A. Varuson ähvardasid R.K. inimestega, „kes tulevad ja ta metsa viivad“ ning kes kõrvale hoidumise korral ta üles leiavad. b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
136.Maakohus asus seisukohale, et süüdistuste versioon toimunust on tõendamist leidnud ning tunnistas S. Sõštšikovi ja A. Varusoni KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7, 8 ja § 214 lg 2 p-de 1, 4 järgi süüdi.
136.1.Taolist otsustust põhistades luges kohus kõigepealt kannatanu R.K. ja S. Sõštšikovi ütlustega tõendatuks, et Tartus XXX korteris olid koos R.K. ga süüdistatavad A. Varuson ja S. Sõštšikov. Ka A. Varuson on möönnud, et võis olla selles korteris. Edasi leidis maakohus, et S. Sõštšikovi ja A. Varusoni ütlused, mille kohaselt nad ei ole midagi ebaseaduslikku R.K. suhtes toime pannud, ei ole usutavad ja veenvad. Need on ümber lükatud ülejäänud tõenditega: kannatanu R.K. ütlustega; R.K. ütlustega ja tema politseile adresseeritud avaldusega;
A.V.,
E.B. ja A. Gantjohhini kahtlustatavana antud ütlustega; süüdistatav V. Gavrilini ütlustega; jälitustoimingu protokolli ja sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga. Need tõendid on omavahel loogilises kooskõlas ning kinnitavad veenvalt S. Sõštšikovi ja A. Varusoni röövimise ning väljapressimise süüdistuste põhjendatust.
136.2.Narkootilise aine röövimise süüdistuse osas märkis maakohus, et R.K. ütlustest ja tema ütlustega kooskõlas olevatest ülejäänud tõenditest nähtuvalt ei loobunud R.K. tablettidest vabast tahtest, vaid hirmu tõttu. R.K. pani tabletid lauale alles pärast seda, kui S. Sõštšikov oli teda kahel korral rusikaga näkku ja ühel korral põlvega kõhtu löönud ning vehkinud tema näost 10-15 cm kaugusel matšeetega. Selle tegevuse ajal A. Varuson seisis S. Sõštšikovi kõrval ja ütles, et targem oleks tabletid ära anda. R.K. ütluste kohaselt kartis ta, et kui ei anna ecstasyd ära, siis läheb tema olukord veelgi hullemaks. S. Sõštšikovi ja A. Varusoni faktilisest käitumisest nähtub nende omavaheline kooskõlastatud ja eesmärgipärane käitumine, saamaks kannatanult füüsilise vägivallaga ning matšeetega ähvardades 10 ecstasy tabletti. Süüdistatavad käitusid kavatsetult. Nende käitumine kvalifitseerub KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7, 8 järgi narkootilise aine röövimiseks, mis pandi toime isikute grupis, vägivallaga ja relvana kasutatava matšeetega (70 cm pikkuse noaga ehk võsakiiniga) ähvardades.
136.3.Väljapressimise süüdistuse osas luges esimese astme kohus R.K. ütlustega tõendatuks, et pärast peksmist ning tablettide ära võtmist, nõudsid S. Sõštšikov ja A. Varuson temalt sama päeva õhtuks 2000 euro tasumist ja edasiselt igakuiselt 500 euro maksmist kaitse eest narkootiliste ainete käitlemisel. Kuna sellisele nõudmisele eelnes füüsilise vägivalla kasutamine ja matšeetega ähvardamine, siis hirmu tõttu nõustus R.K. nende nõuete täitmisega, kuigi ta reaalselt ei kavatsenud raha maksta. Lubanud raha tasuda, võimaldati R.K. korterist lahkuda. Enne lahkumist ähvardati R.K. ka metsa viimisega ja Viljandi sõpradega, kui raha ei tooda. Neil asjaoludel pole kahtlust, et S. Sõštšikov ja A. Varuson tegutsesid kooskõlastatult, eesmärgipäraselt, kavatsetult. R.K. ütluste kohaselt kartis ta seda rohkem, et isikuid oli kaks. S. Sõstšikovi ning A. Varusoni käitumine kvalifitseerub väljapressimiseks KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi isikute grupis ning isikutena, kes olid varem toime pannud varavastased kuriteod. c) Apellantide väited
137.A. Varusoni kaitsja advokaat A. Vissak taotleb apellatsioonis kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7, 8 ja § 214 lg 2 p-de 1, 4 järgi ning KarS § 424 järgi talle rahalise karistuse mõistmist või mõistetud vangistuse vähendamist. Kaitsja argumendid on järgmised.
137.1.R.K. kaugülekuulamisega sama kohtumaja teises kohtusaalis rikkus maakohus kohtuliku uurimise vahetuse põhimõtet (KrMS § 15). Põhjus kannatanu kaugülekuulamiseks puudus. Prokurör põhjendas taotlust R.K. kaugülekuulamiseks kannatanu halva tervisliku seisundiga. Vastavalt KrMS § 69 lg-le 1 ei ole isiku tervislik seisund käsitatav kaugülekuulamise eeldusena. Vajadust kannatanut kaitsta ei ole maakohus vajalikul määral põhjendanud.
137.2.R.K. valduses olnud 10 ecstasy tabletti ei olnud tema omandis, kuna tegemist ei ole tsiviilkäibes lubatud asjaga. Seega ei täida nende äravõtmine KarS § 200 koosseisu.
137.3.Maakohus on loetlenud üles tunnistajate ja kannatanu ütlused, kuid ei ole täpsemalt tõendeid analüüsinud. Taolise järelduse tingib juba asjaolu, et kohus on jätnud tähelepanuta kõik kaitsja kaitsekõnes esitatud seisukohad.
137.4.Kohtuotsuse kohaselt lahknevad ülejäänud tõendite kogumist kõige teravamalt süüdistatavate S. Sõštšikovi ja A. Varusoni ütlused, ülejäänud tõendid on omavahel üldjoontes loogilises kooskõlas. Kaitsja selle järeldusega nõus ei ole. R.K. ütlused lahknevad mitmes punktis E.B. ütlustest. R.K. selgituste kohaselt helistas ta E.B. , et
laenata 5 eurot bussipileti ostmiseks ja küsis, kas too teab, kust ecstasy tablette saada. E. B andis talle A telefoninumbri. E.B. maja ees andis ta A 60 eurot. E.B. eeluurimisel antud ütluste järgi helistas R.K. talle ja pakkus häid ecstasy tablette. R.K. on ka väitnud, et A.V. andis talle 10 ecstasy tabletti õues ja majja sisse ei tulnud. E.B. avaldatud ütlustest nähtub, et korteris viibis sündmuse ajal ka A.V. . Arvestades elulist usutavust, tuleb tõepäraseks hinnata E.B. ütlused. Kannatanu ei ole suutnud kohtuistungil veenvalt selgitada, miks tal oli vaja laenata
eurot bussisõiduraha, kui tal oli taskus 60 eurot, mille ta maksis 10 tableti eest. Samuti jääb arusaamatuks, miks sisenes R.K. korterisse, kui ta oleks saanud 5 eurot laenu küsida juba uksel ning minna bussi peale. E.B. ütlused, mille kohaselt soovis R.K. korterisse tulla narkootilise aine müümiseks, on tõepärasemad. Kuna R.K. ütlused on viidatud osas ebausaldusväärsed, tuleb suhtuda kriitiliselt ka tema teistesse ütlustesse. Tema ütlused tuleb tervikuna lugeda ebausaldusväärseteks ja tõendikogumist välja arvata.
137.5.Tõendid ei näita, et A. Varuson oleks sündmuse ajal olnud XXX köögis koos S. Sõštšikoviga. R.K. tõdemus, et S. Sõštšikoviga koos olnud Arturi nimeline isik oli A. Varuson, on oletuslik. Ka kannatanu R.K. ei ole eeluurimisel ega kohtuistungil osutanud kindlalt A. Varusonile kui isikule, kes viibis S. Sõštsikoviga köögis. S. Sõštsikov andis kohtus ütlusi, et korteris viibis ka A. Varuson. Asjaolu, et A. Varuson oleks viibinud korteri köögis ja suhelnud R.K. ga ei ole S. Sõštšikov kinnitanud. Samuti, isegi juhul, kui A. Varuson viibis korteris, nimetab S. Sõštsikov, et A. Varuson oli purupurjus ja viibis A toas. E. B eeluurimisel antud ütluste kohaselt võis S. Sõštšikoviga köögis viibida isik hüüdnimega Duf (kohtumenetluse käigus tuvastatud kui A. Gantjohhin).
137.6.Veel leiab kaitsja, et isegi kui Arturi-nimeline isik oli köögis, ei ole tema tegutsemine koos S. Sõštsikoviga tõendatud, s.o nad ei saanud olla kaastäideviijad. Maakohus ei ole vastavaid põhjendusi esitanud ega ära näidanud asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. R.K. on kohtuistungil kinnitanud, et Arturi-nimeline isik oli lihtsalt tõlk ning ei sekkunud S. Sõštšikovi tegevusse, selle isiku tegude tagajärjel ta ei kannatanud.
137.7.A. Varusoni süüdistustes on tekkinud kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb vastavalt KrMS § 7 lg- le 3 tõlgendada tema kasuks ja ta õigeks mõista.
137.8.Ringkonnakohtu istungil jäid A. Varuson ja kaitsja apellatsiooni juurde.
138.S. Sõštsikovi kaitsja on apellatsioonis taotlenud kaitsealuse KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7, 8 ja § 214 lg 2 p-de 1, 4 järgi õigeksmõistmist. Ta märgib, et R.K. ja tunnistajad on andnud valeütlusi eesmärgiga vabaneda ise vastutusest. S. Sõštšikov ei ole R.K. rusikaga korduvalt löönud, matšeetega ähvardanud, röövida soovinud ega kannatanult raha välja pressinud. S. Sõštšikovi teos võivad esineda KarS § 121 tunnused, kuna ta lõi kannatanut.
Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsiooni juurde ning S. Sõštšikov toetas seda. d) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
139.Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha kaitsja tõstatatud küsimuses, kas maakohus kohaldas kriminaalmenetlusõigust vääralt, kui kuulas kannatanu R.K. üle kaugülekuulamise teel.
139.1.Prokuratuur on 18. märtsil 2016 juhindudes KrMS § 287 lg-st 5 ja § 69 lg 2 p-st 1 esitanud maakohtule taotluse kannatanu R.K. kaugülekuulamiseks. Taotluse põhjenduseks
on märgitud vajadus kaitsta kannatanut, kuna ta on ambulatoorsel ravil psühhiaatri juures ning tal on mh diagnoositud paanikahäired. Taotlusele on lisatud tervisekaart (vastavalt kd IV 10 lk 101 ja 102-104). 31. märtsi 2016. a kohtuistungil (kajastub kd XX lk 125 jj) märkis prokurör, et esitas taotluse R.K. kaitsmiseks ja samuti tema tervislikku seisundit silmas pidades. A. Varusoni ja S. Sõštšikovi süüdistus on raske, süüdistatavate teod olid vägivaldsed ning ka istungisaalis on nad olnud vaenulikud nii kannatanute kui tunnistajate suhtes. Ilmselgelt on kannatanud ja tunnistajad surve all ning tunnevad hirmu, sest nende suhtes on nii rasked kuriteod toime pandud. Olukord läheb hullemaks, kui kannatanu peab veelkord hirmu tajuma kohtuistungil süüdistatavate käitumise tõttu.
139.2.Kaitsjad A. Vissak ja A. Pärtel vaidlesid kohtuistungil taotlusele vastu. A. Vissak märkis, et enda vastuseisu ta põhjendama ei pea, kuna temal ja ta kaitsealusel on õigus kannatanu vahetul ülekuulamisel osaleda. Mõlemad kaitsjad leidsid sedagi, et nende kaitsealused ei ole vaenulikku hoiakut üles näidanud.
139.3.Maakohus rahuldas prokuratuuri taotluse ja märkis: Kannatanu R.K. kaugülekuulamine on põhjendatud ja seda kannatanu kaitsmist silmas pidades ja ka põhjusel, et tema vahetu ülekuulamine kohtusaalis võib osutuda raskendatuks tema tervislikust seisundist tulenevalt. See, et süüdistused on rasked, nähtub süüdistusaktist. Süüdistustest nähtub ka vajadus kannatanuid kaitsta. Iseäranis olukorras, kus üks süüdistatavatest, kelleks on V. Gavrilin, tavatseb sekkuda ülekuulamistesse omaalgatuslikult, kas midagi koha pealt öeldes, valjusti kommenteerides, peab kohus põhjendatuks kannatanu R.K. ülekuulamist kaugülekuualmiseks videokonverentsi põhimõttel.
139.4.Ringkonnakohus asub seisukohale, et maakohus võis R.K. üle kuulata audiovisuaalse kaugülekuulamise teel.
139.5.KrMS § 287 lg 5 kohaselt võib kohus lubada tunnistaja (juhinduds KrMS § 37 lg-st 3 ka kannatanu) kaugülekuulamist KrMS §-s 69 sätestatud korras. KrMS § 69 lg 1 lubab tunnistaja kaugülekuulamise, kui tema vahetu ülekuulamine on raskendatud või põhjustab ülemääraseid kulutusi, samuti tunnistaja või kannatanu kaitsmist silmas pidades. KrMS § 69 lg-st 3 järelduvalt tunnistaja (ka kannatanu) kaugülekuulamiseks videolahenduse läbi süüdistatava nõusolekut vaja ei ole. Prokurör on taotlenud ja maakohus on pidanud vajalikuks kuulata R.K. üle audiovisuaalse kaugülekuulamise teel KrMS § 69 lg-s 1 viimase alternatiivina toodud alusel, s.o tingituna vajadusest teda kaitsta.
139.6.Ringkonnakohus selgitab, et kaugülekuulamine sellel põhjusel – kannatanu kaitsmise tarvidus – peaks tulema kõne alla sel juhul, kui esineb oht tunnistaja või kannatanu füüsilisele või psüühilisele tervisele ning teda on vaja kaitsta raske koormatuse või raskete kahjustuste eest, mille võib põhjustada vahetu ülekuulamine ja süüdistatavaga kohtumine kohtusaalis. Ebamugavus ja ärritavus, mis paljudel tunnistajatel ja kannatanutel ülekuulamisega niikuinii kaasneb, ei tohiks kaugülekuulamise korraldamiseks piisav põhjus olla (Kriminaalmenetlus. Eerik Kergandberg ja Meris Sillaots. Kirjastus Juura. Lk 356357). Seda, millisel juhul on tunnistaja või kannatanu kaitsmise vajadust silmas pidades audiovisuaalse kaugülekuulamise korraldamine põhjendatud, tuleb igal üksikjuhul eraldi hinnata.
139.7.Seda maakohus käesoleval juhul teinud ka on, ehkki vastavad põhistused on tõepoolest kasinad, nagu õigesti märkis ära kaitsja A. Vissak. Kohtu põhjendustest võib aru saada, et kaugülekuulamise tingivad R.K. tervislik seisund ning vajadus kaitsta teda kohtumisest süüdistatavatega, kes panid tema suhtes toime raske vägivallakuriteo. Samas on maakohus jätnud analüüsimata kannatanu tervisliku seisundi asjaolud ning andmata hinnangu
küsimuses, kui tõenäoline on kohtuistungil viibimisest ja süüdistatavatega silmast silma kohtumisest kannatanule kahjuliku tagajärje saabumine.
139.8.Ringkonnakohus, tutvunud R.K. tervisekaardiga, sai teada järgmist. R.K. pöördus Jaansoni Psühhiaatriakeskus OÜ-sse esmakordselt juunis 2014. a. Ta oli 4-5 korral kiirabi kutsunud, sest tal oli väga halb olla, hirmutunne, südame kloppimine, ta käed-jalad läksid nõrgaks, ei saanud hingata ega rahvahulgas olla. R.K. tuvastati ärevushäire – agorafoobia paanikahäire – ning ta pidi tarvitama ravimeid. Järgnevatel arstivisiitidel on R.K. olnud samad kaebused, sh on ta väljendanud elutüdimuse märke ning kannatanud ärevuse, unehäirete, meeleolulanguse ja huvipuuduse käes. 2015. a sügisel võttis R.K. haiguslehe, kuna ei suutnud enam tööl käia. 1. märtsil 2016 on R.K. kohta märgitud, et ärevus ja ärrituvus on taandunud ja elutüdimusmõtteid ei ole, kuid ta tavitab endiselt pidevalt ravimeid.
139.9.Kriminaalkolleegiumi hinnangul andis tervisekaardil märgitu alust karta R.K. psüühilise tervise olulist halvenemist juhul, kui ta oleks vahetult osalenud kohtuistungil ning kohtunud silmast-silma süüdistatavatega, kes põhjustasid talle traumaatilisi üleelamisi. Tegemist ei oleks tõenäoliselt olnud kaugeltki mitte kõigest ebamugavustunde või ärritumisega, mis kaugülekuulamist tõesti ei õigustaks, vaid ärevushäire progresseerumisega. Selle esilekutsumiseks võinuks piisata vahetust kokkupuutest süüdistavatega, kelle käitumisel kohtusaalis määravat tähendust enam olla ei pruukinukski. Samuti peab ära nimetama, et maakohus pidi otsustust tehes ikkagi ette nägema ka võimalust, et süüdistatavad on vaenumeelsed.
139.10.Ringkonnakohus märgib veel, et kohtuliku arutamise vahetuse põhimõte (KrMS § 15 lg 1) on audiovisuaalse kaugülekuulamise korral rikutud vaid niivõrd, kui küsitlemine on tehnilise meediumi kaudu filtreeritud. Menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtuistungil mitteviibiva kannatanu ütluste andmist (sh võetakse üles ning kantakse üle lisaks näole ka kehahoiak ning žestid) ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu (KrMS § 69 lg 2 p 1). Ütluste andmine toimub ristküsitluse vormis ning samuti saab isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada ütluste usaldusväärsuse kontrolliks KrMS § 289 alusel. 3. mai 2016. a istungiprotokollist (kd XXI lk 119 jj) selguvalt on R.K. ristküsitlemise järel saanud talle küsimusi esitada S. Sõštšikov ja tema kaitsja A. Pärtel, A. Varusoni kaitsja A. Vissak ning V. Gavrilin ja tema kaitsja V. Murde. Ehk siis süüdistatavatele ja nende kaitsjatele oli tagatud õigus küsitleda kannatanut. Teistel menetlusosalistel ei ole R.K. küsimusi olnud.
139.11.Ringkonnakohus märgib veel, et kaitsjad A. Vissak ja A. Pärtel, kes küll maakohtu istungil kannatanu kaugülekuulamisele vastu vaidlesid, ei ole sellist vastuseisu ühegi sisulise väitega põhjendanud. Ehk siis ka nad ise ei ole osanud nimetada, kuidas käesoleval juhul R.K. kaugülekuulamine nende kaitsealuste huve kahjustas. Samuti ei ole kaitsjad ühtegi taolist asjaolu toonud välja kannatanu poolt ütluste andmise järel.
139.12.Eeltoodud asjaoludel hindab ringkonnakohus A. Vissaku väite, et maakohus on kannatanu kaugülekuulamist lubades rikkunud menetlusõigust, põhjendamatuks.
140.Edasi käsitleb ringkonnakohus apellantide taotlust mõista A. Varuson ja S. Sõštšikov KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7, 8 ja § 214 lg 2 p-de 1, 4 järgi õigeks, märgib aga kohe ära, et sellised taotlused jäävad tagajärjetuiks. Kuivõrd esimese astme kohtu põhistused koosnevad valdavalt tõendite ümberkirjutamisest ning kaitsjate arvates on maakohus tõendeid valesti hinnanud, siis hindab kolleegium järgnevalt tõendeid ka ise. Seejuures vaatab ringkonnakohus mõlemat süüdistust koos.
140.1.Maakohus on kõigepealt õigesti tuvastanud, et kuriteosündmuse ajal viibis A. Varuson XXX korteri köögis koos S. Sõštšikoviga. Kaitsja vastupidine seisukoht ei ole veenev. R.K. ütlustest selgub, et S. Sõštšikovi kõrval seisnud mehe nimi oli Artur, kes ise ennast selliselt talle XXX korteri köögis tutvustas (3. mai 2016. a istungiprotokolli lk 31, kd XXI lk 133). Õele R.K. juhtunust rääkides ütles R.K. samuti S. Sõštšikoviga koos olnud mehe nimeks Artur. Tõsi, 18. juulil 2014 saatis R.K. sõbranna e-posti aadressile Viljandi politseijaoskonnale adresseeritud avalduse, milles ta on kirjeldanud R.K. iga Puiestee tn korteris toimunut ja märkinud A perekonnanimeks „L“ (kd XII lk-d 47, 48). Maakohtu istungil selgitas R.K. aga veenvalt, et vend R.K. ütles talle vaid eesnime ning avaldusse kirja pandud perenimi selgus sellisena internetis ja tuttavate telefonides ringi uurides; ei ole kindel, et selleks oli L, ta võis eksida (kd XIX lk- d 193, 194). Veel nähtub, et kuigi maakohtu istungil R.K. ei ole A. Varusoni ära tundnud, on ta fotode järgi äratundmiseks esitamisel (kd XVII lk-d38-40) osutanud A. Varusoni fotole ja märkinud: „Ta võib olla see sama isik, kes oli 2014. a suvel K korteris koos S nimelise isikuga (Ringkonnakohus selgitab, et selline oli S. Sõstsikovi hüüdnimi) ja nad nõudsid minult raha ning S lõi mind korduvalt näkku ja ühel korral ka kõhtu. Fotol nr 2 olev isik on A sarnane just silmade ja nina kuju järgi. Sellel Arturil, kes K korteris oli, olid natuke lühemad juuksed, tal oli lühike poisipea. Kas fotol 2 olev isik on kindlasti Artur, seda ma öelda ei saa
%.“ A. Varusoni selline lausung ei näita võib-olla küll tema veendunud seisukohta, kuid viide süüdistatava äratundmisele see kindlasti on. Samuti leiab kolleegium, et igasugune kahtlus kaob, kui juurde vaadata S. Sõštšikovi ütlused, s.o ka tema nimetab üheks korteris olijaks A. Varusoni (kd XXII lk 142), ehkki ta tõepoolest lisab sedagi, et A. Varuson oli purupurjus ja teises toas (kd XXII lk 171). Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd S. Sõštšikovi ütlused asetavad A. Varusoni XXX korterisse ning R.K. ütlused näitavad tema viibimist köögis, siis viimati märgitud asjaolus kahtlust ka ei ole. S. Sõštšikovi väide, et A. Varuson oli tugevas joobes ja asus teises toas, on ümber lükatud R.K. tunnistusega. Põhjendused selle kohta, miks R.K. ütlused on hinnatavad usaldusväärsetena, esitab kohtukolleegium otsuses allpool pärast seda, kui on välja toonud kannatanu ütlused kuriteosündmuse kohta tervikuna.
140.2.R.K. ütluste kohaselt ütles, S. Sõštšikov talle köögis eesti keeles: „Anna staff siia!“ ja mõtles selle all ecstasy tablette. Ta ei andnud ning seepeale lõi S. Sõštšikov talle kahel korral rusikaga näkku mõlemale näopoolele ja põlvega kõhtu. S. Sõštsikov vehkis tema näost 10-15 cm kaugusel ka matšeetega. Rusikalöökidest tundis ta valu. Arturi nimeline mees seisis sellel ajal S. Sõštšikovi kõrval. Artur oli S. Sõštšikovile tõlgiks, s.o tõlkis, mida S. Sõštšikov ütles. Samuti ütles Artur talle, et targem oleks ecstasy ära anda. Ta otsustas tabletid süüdistatavatele anda ja pani need lauale, kuna muidu oleks asi hullemaks läinud. Süüdistatavad tahtsid, et ta hakkaks narkootikume müüma ja pakkusid talle n-ö „katust.“ Nad ütlesid, et Tartu on nende linn ja keegi ei tohi narkootikume müüa. „Katuse“ pakkumise eest nõudsid nad samal päeval 2000 euro ja hiljem igakuiselt 500 euro tasumist. Kumb süüdistatavatest 2000 euro maksmise nõude esitas, ta ei mäleta. Mõlemad süüdistatavad seisid tal ees ja takistasid korterist väljumist. R.K. märgib, et helistas korteris olemise ajal oma õele R.K. ning palus abi. Õe soovitusel olid ta tasumisega nõus, s. o lubas samal päeval maksta 2000 eurot, kuna soovis korterist minema saada. Seepeale lasti tal ära minna, kuid teda hirmutati, et kui ta raha ei too, siis Viljandi sõbrad viivad ta metsa. R.K. ütlustest selgub veel, et tema õde selgitas välja S. Sõštšikovi ja A. Varusoni pealikuna V. Gavrilini, kelle nad järgmisel päeval üles otsisid ja kohtusid. V. Gavrilin juba teadis korteris toimunust, neil oli juttu, kes olid need väljapressijad ja peksjad. R.K. on veel öelnud, et korteris olles kartis ta S. Sõštšikovi ja Arturit. S. Sõštšikov oli temast ju suurem
ja Arturiga olid nad üks punt. Tema jaoks oli hirmutav, et teisi oli kaks ja teda üks, nad olid temast füüsiliselt tugevamad (3. mai 2016. a istungiprotokolli lk 18 jj).
140.3.Kaitsja leiab, et R.K. ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna need lahknevad mitmes tähtsas punktis E.B. ütlustest ja tuleks seega tervikuna tõendite hulgast välja jätta.
140.4.Enne kaitsja väite osas seisukoha võtmist selgitab kolleegium, et ütlustes vastuolude tuvastamise ning edasiselt tõendiallika usaldusvääruse küsimuse lahendamisel on esmase tähendusega see, kas kindlaks tehtud vastuolu puudutab konkreetses kriminaalasjas tõendamiseseme n-ö tuumikala või on tegemist n-ö äärealale jääva detailiga.
140.5.Ringkonnakohus leiab, et kui üldse, siis on käesoleval juhul kindlasti tegemist selle teise juhtumiga. Nimelt selgub, et vastuolud, millele advokaat viitab, puudutavad põhjust, miks R.K. tuli E.B. korterisse ning asjaolu, kas korteris oli ka A.V. . Ringkonnakohus leiab, et isegi kui R.K. ja E.B. ütlustes vastuolu möönda ja R.K. i ütlused korterisse tulemise põhjuse kohta (raha laenamine bussipileti ostmiseks) eluliselt ebausutavaks lugeda, siis on see tõendamiseseme seisukohalt täielikult n-ö perifeerse tähendusega ning ei ole ilmselgelt kohane seadma tõsiseltvõetava kahtluse alla R.K. kui tõendiallika usaldusväärsust. Vaatamata sellisele möönmisele leiab kolleegium aga sedagi, et näiteks A.V. korteris viibimist võis kannatanu ka mitte märgata, s.o sattudes ise koheselt S. Sõštšikovi ja A. Varusoni rünnaku alla, ei pruukinud ta naise korterisse sisenemist ka mitte tähele panna. Seda enam, et kööki A.V. ei läinud.
140.6.Kaitsja väited ei ole seega piisavad tekitamaks kahtlust R.K. kui tõendiallika usaldusväärsuses. Vastupidi, kolleegiumi hinnangul on mitmeid viiteid sellele, et kannatanu ütlused on tõepärased. Selgub ju kõigepealt tema ütlusi vaadates, et need on olnud ühetaolised, ei sisalda vastuoksusi ning ka tema hoiak ja ütluste andmise viis ei lase kuidagi aimata soovi A. Varusoni ja S. Sõštšikovi alusetult süüstada. Eraldi väärib olulisena ära nimetamist, et tema ütlusi kinnitavad teisedki tõendid.
140.7.R.K. ütlusi kinnitavad E.B. eeluurimisel 10. septembril 2015 antud ja KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud ütlused selle kohta, et 2014. a suvel oli selline juhtum, kus tema korteri köögis S. Sõstšikov karjus R.K. peale. Oli kuulda, et käis mingi kaklus ja löömine. Teda saadeti teise tuppa, kus ta oli koos A.V. ja ühe S. Sõštšikovi sõbraga. Ta kuulis latakaid, siis kukkus vist ka tool maha. Ta sai aru, et köögis antakse R.K. peksa. Ühel hetkel R.K. lahkus korterist. S. Sõštšikov koos sõbraga olid R.K. käest ära võtnud ecstasy tabletid ja andis ühe ka talle. Tablett mõjus nagu ikka, kuid ei olnud väga tugeva toimega (kd X lk 2223).
140.8.Kannatanu ütlusi, mille kohaselt ähvardas S. Sõštšikov teda matšeetega, kinnitavad ka A.V. ütlused. Naine on süüdistatava käes sellist eset näinud (vt A.V. ütlused kd X lk 35). Samuti tõendavad matšeete nägemist S. Sõštšikovi käes, tõsi teistel ajahetkedel, A. K ja M.H. (vt S. Sõštšikovi süüdistus KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 ja § 121 järgi ning A. Gantjohhini süüdistus KarS § 214 lg 2 p 4 järgi, kus kannatanuks olid A.K. ja M.H. ).
140.9.R.K. ütlusi toetavad ja kuriteosündmuse asetleidmist tema kirjeldatud viisil kinnitavad ka ta õe R.K. ütlused, mida ringkonnakohus põgusalt juba puudutas. Nimelt nähtub R.K. ütlustest, et R.K. helistas talle korteris olemise ajal ja ütles, et temalt nõutakse sama päeva õhtuks raha. Ta ise rääkis telefonitsi kellegagi, kes ütles, et on S. Tema soovitas vennal lubada, et maksab õhtul, kuna sellist lubadust andes pääseks ta korterist minema. Vend rääkis pärast, et oli peksa saanud. R.K. ütlustest selgub ka see, et ta uuris vanglas olnud tuttava kaudu välja meeste allumise V. Gavrilinile. Tema ja R.K. kohtusid V. Gavriliniga
ning lahendasid selle küsimuse ära. Kohtumise ajaks teadis V. Gavrilin juba, mis oli R.K. ga toimunud. Nad rääkisid V. Gavriliniga „katuse“ pakkumisest ja viimane ütles, et kui midagi on, siis võib tema poole pöörduda (kd XIX lk 185 jj).
140.10.R.K. on kirjutanud 2014. a suvel ka nn julgestuskirja (viide sellele on tehtud juba käesoleva otsuse p-s 140.1). See on pealkirjastatud kui avaldus (seletuskiri) Viljandi politseijaoskonnale, milles ta on märkinud: Juuni algul 2014 hoiti minu venda vastu tahtmist R.K. i aadressil XXX Tartus S.S., A.L., üks nimi teadmata ja E.S. korteris nende poolt ja nõuti minult vabastamistasu 2000 eurot. Kasutasid minu venna puhul vägivalda, lüües teda korduvalt kõhtu ja näkku ning ähvardasid relva ja noaga. Lõpuks lasid minna, et otsiks kuskilt õhtuks raha ... (kiri jätkub). Selle kirja saatis R.K. sõbrannale ning kirjutas juurde: Palun prindi see välja ja vii politseisse kui midagi minuga, pojaga, autoga juhtub (vt eelkirjeldatud osas kd XII lk-d 47, 48).
140.11.Ka V. Gavrilin on R.K. ja R.K. ütlusi kinnitanud, märkides, et õde ja vend pöördusid tema poole, nad kohtusid ning selles asjas helistas temale tuttav J.G. vanglast. Ta ütles S. Sõštšikovile, et too jätaks R.K. ja R.K. rahule (kd XXX lk 24).
140.12.Eeltoodud tõendikogum on ringkonnakohtu hinnangul omavahelises kooskõlas, kinnitades mh R.K. ütluste usaldusväärsust.
140.13.A. Varuson ja S. Sõštšikov eitavad R.K. narkootilise aine röövimist ja varalise kasu väljapressimist. Nagu juba märgitud, oli A. Varusoni väiteks, et ta võis küll korteris olla, aga oli toas ja tugevas joobeseisundis. Ringkonnakohus on selle kaitseväite osas oma seisukoha juba öelnud.
140.14.S. Sõštšikovi ütluste kohaselt tema rääkis R.K. ga korteri köögis ja selgitas, et viimaselt ostetud ecstasy tabletid (s.o ta oli R.K. kunagi varem ostnud ecstasyd) olid olnud ebakvaliteetsed. R.K. otsustas need kompenseerida ja andis 10 ecstasy tabletti ise ära. Tema ei ole R.K. tablette ära võtnud, midagi nõudnud, kannatanut matšeetega ähvardanud ega füüsilist vägivalda tarvitanud (kd XXII lk-d 142, 143, 171). Ringkonnakohus leiab, et S. Sõštšikovi sellised ütlused on ilmselges vastuolus ülejäänud tõendikogumiga ega leia kinnitust ühegi teise tõendiga, mistõttu neid tõelevastavaiks lugeda ei saa.
140.15.Kohtukolleegiumi hinnangul saab tõendikogumi põhjal teha kõigepealt selle järelduse, et XX korteris S. Sõštšikov ja A. Varuson nõudsid R.K. 10 ecstasy tableti neile andmist. Kannatanu ütlustest selguvalt oli aktiivsemaks nõudjaks S. Sõštšikov, kuid kohe tema kõrval seisis A. Varuson, kes sekkus nõudmisse sõnaliselt, s.o ütles, et targem oleks tabletid ära anda, ning samuti tõlkis R.K. seda, mida ütles kaassüüdistatav. Ehk siis nõude anda ära narkootilise aine tabletid, esitasid kannatanule mõlemad süüdistatavad. Ringkonnakohus märgib siinjuures sedagi, et isegi kui A. Varusoni väljaöeldu seisnes suures osas S. Sõštšikovi jutu tõlkimises, oli seegi kannatanule kahtlemata tajutav selliselt, et nõudmise taga on mõlemad süüdistatavad.
140.16.Edasi saab tõendatuks lugeda, et kui R.K. süüdistatavate nõudele ei allunud, lõi S. Sõštšikov talle kahel korral rusikaga näkku ja põlvega kõhtu; samuti vehkis ta kannatanu näost 10-15 cm kaugusel matšeetega. Löökidest tundis R.K. valu. A. Varuson, tõsi, füüsilist vägivalda kannatanu kallal ei tarvitanud. Samas tuleb aga arvestada, et ka löömise ajal seisis A. Varuson kaassüüdistatava kõrval, löögid järgnesid vahetult nõudmisele ja löökidele järgnes sama nõude uuesti esitamine. Kannatanu ütlused näitavad hirmu tundmist mõlema
süüdistatava tegevusest, ta arvas, et tal ei ole valikut, ning see tingis tema poolt tablettide äraandmise. Ehk siis R.K. ilmselgelt ei andnud ecstasy tablette ära vabast tahtest, vaid tegi seda mõlema süüdistatava tegevuse tulemusena, s.o vägivalla ja nõudmiste survel ajendatuna hirmutundest, et kui ta narkootilist ainet ära ei anna, läheb olukord veel hullemaks. Seega võtsid A. Varuson ja S. Sõštšikov valu põhjustanud vägivalda kasutades R.K. ära 10 ecstasy tabletti.
140.17.Saanud vägivalda kasutades R.K. käest ecstasy tabletid, esitasid A. Varuson ja S. Sõštsikov kohe järgnevalt temale nõude, et ta hakkaks narkootikume müüma, pakkusid talle nn „katust“ ning nõudsid nimetatud „teenuse“ eest sama päeva õhtuks 2000 euro ja hiljem igakuiselt 500 euro tasumist. Kannatanu ütluste kohaselt ei mäleta ta, kumb süüdistatavatest talle 2000 euro maksmise nõude esitas, kuid tema ütlused tõendavad, et nõudmise taga tajus ta kaheldamatult taas mõlemat isikut. Samuti selgub tema ütlustest, et A. Varuson ja S. Sõštšikov seisid tal ees ja takistasid korterist väljumist. R.K. tundis end väljapääsmatus olukorras olevat ja nõustus nõudmisega. Süüdistatavad ähvardasid teda veel, et kui ta raha ei too, siis on neil Viljandis sõpru ja R.K. viiakse metsa. Kannatanu väljapääsmatuse tunnet kinnitab helistamine õele, saamaks tema abi. A. Varuson ja S. Sõštšikov nõudsid seega R.K. varalise kasu üleandmist, kasutades selle käigus vägivalda.
140.18.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et õiguslikult on A. Varusoni ja S. Sõštšikovi käitumine käsitatav kaastäideviimisena. Süüdistatavate teopanusid tõi kolleegium esile eelmistes punktides. Rõhutatud saab siinkohal üksnes see, et kirjeldades A. Varusoni ja S. Sõštšikovi tegusid on R.K. läbivalt kasutanud sõna „nemad,“ s.o rääkinud isikutest mitmuses. Tõsi, füüsilist vägivalda tarvitas kannatanu kallal ja matšeetega vehkis ainult S. Sõštšikov. Teovalitsemise teooria kohaselt ei olegi aga nõutav, nagu peaks täideviijana käsitatav isik realiseerima tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll peavad kõik täideviijad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Käesoleval juhul jääb vaieldamatuks, et A. Varuson tajus tablettide ja raha nõudmise taga mõlemat süüdistatavat, A. Varuson sekkus nõudmistesse sõnaliselt ning samuti toetas A. Varuson oma kohalolekuga ning S. Sõštsikovi kõrval seismisega kaassüüdistatava tegevust. Ehk siis ta aktsepteeris iga S. Sõštšikovi üksikut agressiivset käitumisakti ning käsitles enda teopanuse lisamisega kaassüüdistatava käitumist kui enda oma. Kannatanu on kirjeldanud, et ta kartis S. Sõštšikovi ja Arturit, nad olid üks punt ning tema jaoks oli hirmutav, et neid oli kaks ja nad olid temast füüsiliselt tugevamad. Kokkuvõtvalt märkides on köögis toimunu hinnatav süüdistatavate ühise, soovitud ja kooskõlastatud käitumisena kaastäideviimise tähenduses, mõlemad andsid oma teopanuse.
140.19.Kolleegium leiab, et A. Varusoni ja S. Sõštšikovi kuritegudele on antud õige õiguslik hinnang, s.o need on kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7, 8 ja § 214 lg 2 p-de 1, 4 järgi. Seda, et süüdistuses kirjeldatud teod ei oleks subsumeeritavad viidatud paragrahvide alla, apellandid iseenesest kahtluse alla seadnud ei ole, v.a A. Vissak on nii maakohtus esitatud kaitsekõnes, apellatsioonis kui ka ringkonnakohtu istungil leidnud, et kuna narkootiline aine on tsiviilkäibes keelatud ja R.K. ei tekkinud sellele omandit, ei täida temalt ecstasy tablettide äravõtmine KarS § 200 koosseisu. Esimese astme kohus ei ole sellist kaitseväidet üldse käsitlenud. Ringkonnakohus peab kaitsja poolt oluliseks peetava väite taolist ignoreerimist lubamatuks. Advokaadi esile tõstetud argumendile, millega seatakse kahtluse alla isiku teo vastavus temale inkrimineeritavale kuriteokoosseisule, peaks kohus kindlasti vastama. Seda ka juhul, kui ta seda vääraks peab.
140.20.Ringkonnakohus kaitsja väidet põhjendatuks ei pea. Narkootiline aine on kõlbulik röövimise objekt. Seda ütleb otsesõnu juba KarS § 200 lg 2 p 2. Kuivõrd kaitsja on sellise argumendi aga esitanud, siis märgib kolleegium selgitavalt veel järgmist. Tuleb möönda, et teatud asjade puhul on nende omandamine ja valdamine keelatud (lisaks uimastitele nt relvad, valeraha). Need esemed on aga siiski faktiliselt omandi- ja valdusvõimelised ning seega ka kõlblikud röövimise (ja ka varguse) objektid. Seega tuleb KarS § 200 lg-s 1 sätestatud osateo „võõra vallasasja äravõtmine“ sisustamisel keskenduda mõistele „valdus.“ Selline seisukoht on asjakohane, kuivõrd hõivamine kui röövimise objektiivne koosseisutegu seisneb võõra valduse lõpetamises senise valduse murdmisega ja uue valduse kehtestamises. Valduse murdmine eeldab omakorda valduse üleminekut senise valdaja nõusolekuta. Seega saab röövimise toimepanemisest rääkida siis, kui asi on süüdlase jaoks võõras valduses. Ehk siis kokkuvõtvalt märkides ei ole isiku käitumise subsumeerimisel röövimisena oluline, kas valdus on seaduslik või mitte.
140.21.Eeltoodut silmas pidades jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonid rahuldamata. Kaitsja A. Vissaku apellatsiooni taotluses mõista A. Varusonile KarS § 424 järgi kergem karistus võtab kolleegium seisukoha kohtuotsuses süüdistatavate karistusi käsitlevas osas. V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüdistus KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7, 8 järgi, milles kannatanuks oli A.S. a) Süüdistus
141.Süüdistuse kohaselt nõudsid V. Gavrilin ja S. Makarchev 2015. a aprilli lõpus Tartus Aleksandri tn 30 maja välisuksel A.S. amfetamiini üleandmist ning info jagamist, kui tema juurde peaks tulema eeluurimisel tuvastamata isik nimega Vova, keda V. Gavrilin soovis kätte saada. V. Gavrilin sõnas, et kui A.S. teeb kõik nii, nagu temalt nõutakse, ei teki tal probleeme ja kuna tal on väike laps, siis peaks ta sellele mõtlema. Nimetatud ähvardusest tunnetas A.S. reaalset ohtu endale ja lapsele, kuna V. Gavrilin ning S. Makarchev olid füüsiliselt tugevad isikud ja V. Gavrilinil oli teistele teadaolevalt kriminaalne maine, st oli teada, et ta sunnib inimesi enda heaks narkootikume müüma ja varastama ning kui tema nõudmisi ei täideta, siis viib nad metsa ning kui narkootilist ainet ära ei anta, siis see võetakse ära. Tundes eeltoodu alusel hirmu, tõi A.S. enda korterist 5 g amfetamiini ning andis V. Gavrilinile. b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
142.Kohus asus seisukohale, et V. Gavrilin ja S. Makarchev on süüdistuses märgitud kuriteo toime pannud.
142.1.Kõigepealt tuvastas kohus, et kuriteosündmus toimus 28. aprillil 2015 kella 21.32 paiku. See järeldub V. Gavrilini ja V.P. telefonisuhtlusest, mis toimus nimetatud ajal; samuti A.S. ja V.P. ütlustest.
142.2.Edasi märkis maakohus, et V. Gavrilin on kannatanu juures käimist tunnistanud. Tema ütluste kohaselt käis ta seal Z. nimelise tuttavaga, kelle perekonnanime ta ei tea, kuid hüüdnimi oli B.. Röövimist A.S. ta eitab. S. Makarchev enda ütluste kohaselt A.S. juures ei käinud. Ta ei mäleta, kellega ta 28. aprillil 2015 koos oli. Võis olla, et ta sõitis V.
Gavriliniga ühes autos, kuid Aleksandri tänaval nad koos ei olnud. Tema õde elab sealkandis, ta käis õe juures XX.
142.3.Seda, et V. Gavrilin käis A.S. juures koos S. Makarcheviga, järeldas maakohus järgmistest tõenditest. A.S. ütluste kohaselt oli V. Gavriliniga kaasas temalt ähvardamisega amfetamiini nõudmas V. Gavrilinist tüsedam vene keelt rääkiv mees. Kannatanu taoliste ütlustega on kooskõlas 25. septembri 2015. a jälitustoimingu protokolli juurde kuuluvatelt fotodelt nähtuv selle kohta, et S. Makarchev on tüseda kehaehitusega. 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokollist selguvalt olid V. Gavrilin ja S. Makarchev 28. aprillil 2015 koos ning veetsid ühiselt aega (see nähtub R. Sule ja S. Makarchevi ning R. Sule ja V. Gavrilini telefonisuhtlusest). Sellega, et V. Gavrilin ja S. Makarchev olid sel päeval koos, on kokkusobiv ka 2. juuni 2016. a jälitustoimingu protokollist S. Makarchevi varjatud jälgimise kohta ilmnev. Asjaolu, et 28. aprilli 2015 õhtu veetsid V. Gavrilin ja S. Makarchev koos, näitab ka sideettevõtjalt saadud andmete protokollis sisalduv teave, mille kohaselt sel õhtul puudusid V. Gavrilinil ja S. Makarchevil omavahelised kõned. Samuti märkis kohus, et V. Gavrilini ja S. Makarchevi puhul oli tavapärane aja veetmine koos (see selgub ka R. Sule ja V. Gavrilini ütlustest) ja S. Makarchev tegutses V. Gavrilini juhtimisel ja koordineerimisel (nähtub R. Sule, M.H. , V. Gavrilini ütlustest).
142.4.Maakohtu hinnangul näitavad tõendid, et füüsilise vägivallaga ähvardades sundisid V. Gavrilin ja S. Makarchev kannatanut loovutama tema valduses oleva amfetamiini. Tõendikogumist lahknevad kõige enam süüdistatavate ütlused. V. Gavrilini ja S. Makarchevi enda süüd eitavad ütlused on veenvalt ümber lükatud A.S. ütlustega ja tema ütlustega kooskõlas olevate teiste tõenditega (kohus viitab A.S. , V.P. , R. Sule ja M.H. ütlustele, jälitustoimingu protokollidele ja sideettevõtjalt saadud andmete protokollidele).
142.5.Edasi märkis maakohus, et kuritegeliku ühenduse loonud ja seda juhtinud V. Gavrilini ning kuritegeliku ühenduse liikme ja ühtlasi V. Gavrilini parema käe S. Makarchevi elustiiliga käis mh kokku narkootilisi aineid omavatelt isikutelt narkootilise aine äravõtmine kuritegelikke meetodeid kasutades. A.S. ei ole ainuke kannatanu, kellelt kuritegeliku ühenduse loonud ja seda juhtinud V. Gavrilin on koos teiste ühenduse liikmetega füüsilise vägivallaga ähvardades ära võtnud narkootilisi aineid ning võimalusel on võtnud ka kannatanutel olnud raha.
142.6.Käesoleva juhul kasutati kannatanu tahte murdmiseks, selleks, et ta annaks välja amfetamiini, tema ähvardamist sellega, et ta lapsega võib midagi halba juhtuda. A.S. ütluste kohaselt tundis ta väikse lapse pärast hirmu ja pidas ähvardamist reaalseks, sest oli kuulnud, et V. Gavrilin on vägivaldselt inimestelt narkootilisi aineid ja esemeid ära võtnud. Kannatanu hirmutunnet tõstvaks oli kindlasti ka asjaolu, et V. Gavrilinit julgestas S. Makarchev. Selle peale, kui A. S pakkus V. Gavrilinile esmalt temalt amfetamiini osta, ütles V. Gavrilin, et ta ei hakka kelleltki amfetamiini ostma ning S. Makarchev ütles, et kannatanu räägib ebaviisakalt. Saanud kannatanult füüsilise vägivallaga ähvardamisega kätte 5 g amfetamiini, V. Gavrilin ja S. Makarchev lahkusid. Neil asjaoludel ei ole kahtlust, et süüdistatavad käitusid A. S amfetamiini nõudes kooskõlastatult, isikute grupis ning nende mõlema eesmärgiks oli kannatanult amfetamiin mistahes vahenditega, sh kannatanu ähvardamisega, et tema lapsega võib midagi halba juhtuda, kätte saada. See, et süüdistatavatel ei olnud kavatsust amfetamiini eest tasuda, nähtub nii kannatanu ütlustest kui V. Gavrilini ja V. P. telefonisuhtlusest.
142.7.Kohtu hinnangul kvalifitseerub süüdistatavate toimepandu KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 järgi narkootilise aine röövimiseks isikute grupis ja isikute poolt, kes olid varem toime pannud röövimise (nt M.J. ja R.H. narkootilise aine ja sularaha röövimine) ning väljapressimise (nt R.H. lt). c) Apellantide väited
143.S. Makarchev oma apellatsioonis taotleb kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsiooni väidetes peatub ta aga ka süüdistusel, mis talle esitati A.S. suhtes toime pandud röövimises. Süüdistatav märgib, et kui kohtu arvates toimus röövimine, siis tekib küsimus, miks A.S. ei nõutud kõiki narkootikume ja raha. Vastus on selge – röövimist ei olnud, oli hoopis eelnev kokkulepe V. Gavrilini ja V.P. vahel, et A. S annab võlgu V.P. narkootikume (s.o 5 g amfetamiini). V. Gavrilin vastavalt kokkuleppele V.P. ga küsiski A.S. amfetamiini. S. Makarchev väidab ka endal olema info sellest, et politsei survestas A.S. andma ütlusi väidetava röövimise kohta. Vastasel juhul ähvardati, et naist süüdistatakse narkootikumidega kauplemises ja oma lapsi ta enam ei näe. Ka ei saanud V. Gavrilin teada, kui palju on A.S. narkootikume. Ei saa olla, et A.S. ei olnud rohkem kui 5 g. Veel juhib S. Makarchev tähelepanu A.S. ütlustele selles osas, et vaadates pildimaterjali toimikus tema kohta, ei ole ta kunagi kandnud kapuutsi.
144.Kaitsja R. Levin palub kaitsealuse S. Makarchevi õigeks mõista. Tema väited on järgmised.
144.1.A.S. kohtus antud ütlustest ei nähtu, et S. Makarchev oleks mingilgi viisil kuriteoga seotud. Kannatanu on rääkinud V. Gavrilinist ning nimetanud, et autost tuli välja veel üks isik, kuid ei ole seda isikut täpsemalt kirjeldanud. Ka kohtusaalis ei tundnud ta S. Makarchevit ära. Puuduvad asjakohased ning veenvad tõendid, et just S. Makarchev oli V. Gavriliniga kaasas.
144.2.Väited selle kohta, et S. Makarchev viibis kuriteosündmuse ajal selles geograafilises piirkonnas, on asjakohatud. Süüdistuses puudub kuriteo konkreetne kuupäev, umbmääraselt räägitakse 2015. a aprilli lõpust. Kuivõrd ei ole tuvastatav väidetava kuriteo kuupäev ega kellaaeg, ei ole alust võtta S. Makarchevi telefoninumbri positsioneerimisel saadud kuupäeva ja väita, et kuna ta viibis 28. aprilli 2015. a õhtul Kalevi 59 ja Väike-Turu 4 mastide piirkonnas, siis oli ta koos V. Gavriliniga kohtumisel A.S. ga. S. Makarchev on andnud usutavaid selgitusi, et võis viibida sel ajal õe juures, kes elas sealkandis, st antud mobiilimastide läheduses. Tõenduslikku tähtsust ei oma ka asjaolu, et V. Gavrilin ja S. Makarchev veetsid jälitustoimingu protokolli kohaselt ühiselt aega
28.aprillist 2015. a kuni kellaajani 21.01.
Ringkonnakohtu istungil jäid S. Makarchev ja tema kaitsja apellatsioonide juurde.
V. Gavrilin ja tema kaitsja V. Murde kohtuotsust selles osas vaidlustanud ei ole.
d) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
147.Kriminaalkolleegium leiab, et S. Makarchevi huvides esitatud apellatsioonid jäävad täielikult tagajärjetuiks, s.o neis toodud väited kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks
alust ei anna. Vaatamata sellele tuleb kohtuotsus V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüditunnistamises A.S. 5 g amfetamiini röövimises osaliselt tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Taolist otsustust tehes väljub ringkonnakohus juhindudes KrMS § 340 lg-st 1 apellatsioonide piiridest ning KrMS § 331 lg 3 ja § 340 lg 3 alusel laiendab apellatsioonimenetluse piire ka V. Gavrilinile. Taolisi otsustusi põhistab kolleegium järgmiselt.
148.Kõigepealt nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et kuriteo toimepanemise ajana joonistub tõenditest välja 28. aprill 2015 kella 21.32 lähedane aeg. Seda näitab ilmekalt järgmine tõendikogum. V. Gavrilini ja V.P. vahel 28. aprillil kell 21.32 alanud telefonisuhtlusest selguvalt V. Gavrilin soovis, et V. P helistaks A.S. e ja ütleks, et naine annaks neile narkootilise aine ära; samuti märkis V. Gavrilin selles kõnes, et on helistamise ajal kannatanu maja ees (kd VII lk 102-103). V.P. ütluste kohaselt helistas ta kohe pärast V. Gavrilini kõnet A.S. e (kd XX lk 158). A.S. ütlustest selgub, et V. P. helistas talle ja ütles, et ta läheks välja V. Gavriliniga rääkima ning hoiatas, et kui ta seda ei tee, siis võib V. Gavrilin ise tulla ja ukse maha lõhkuda. V. Gavrilin oli selle telefonikõne ajal juba kohal õues autos (kd XX lk 8). 2. juuni 2016. a jälitustoimingu protokollist S. Makarchevi varjatud jälgimise kohta 28. aprillil 2015 nähtub, et kell 21.25 peatus sõiduauto Audi A4, millega V. Gavrilin ja S. Makarchev vähemalt alates kellaajast 17.56 Tartus ringi sõitsid, Aleksandri tn 38 ja 40 majade vahel ning kuni kellaajani 21.30 auto sealt ära ei liikunud. Kell 21.30 lõpetati varjatud jälgimine. S. Makarchevi telefoni positsioneerimisest tuleb ilmsiks, et kell 21.30 oli tema mobiiltelefon Tartus Kalevi 59 ja kell 21.46 Tartus Väike-Turu 4 tugimastide alas (kd XVIII lk 27-30). Seega, ehkki süüdistuses ei ole märgitud kuriteo toimepanemise täpset aega, on see – 28. aprill 2015 kella 21.32 paiku – tõendikogumiga kinnitust leidnud ning maakohtu vastav arutuskäik on veenev.
148.1.Jälgitavad ja õiged on ringkonnakohtu hinnangul maakohtu needki põhjendused, millega põhistatakse veendumust, et V. Gavriliniga kaasas olnud isikuks oli S. Makarchev. Seda näitavate tõendite ja nende põhjal tehtavate järelduste taasesitamine käesolevas lahendis vajalik ei ole, kuivõrd neid on võimalik lugeda vaidlustatud kohtuotsuse lehekülgedelt 474-478. Maakohtu vastavat järeldust ei lükka ümber S. Makarchevi apellatsiooni argument, et A. S on väitnud V. Gavrilini selja taga seisnud mehel peas olema kapuutsi, kuid kohtutoimikute piltidelt selguvalt ta kapuutsi ei kandnud. Samuti ei teki kolleegiumil kõhklusi kaitsja viite peale, et S. Makarchev oli sel ajal hoopis oma õe juures, kes elab seal lähedal XX. Tegemist on üksnes S. Makarchevi lausungiga, mida ta tõendada proovinud ei ole. Ometi on tegemist asjaoluga, mida tal oleks lihtne olnud kontrollitavaks teha.
148.2.Eeltoodud asjaoludel ei ole paikapidavad kaitsja R. Levini väited, et tõendatud ei ole kuriteosündmuse toimumine 28. aprillil 2015 ega ka S. Makarchevi viibimine sündmuskohal koos V. Gavriliniga.
149.Edasi leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti tõendatuks lugenud sündmuse toimumise Tartus Aleksandri tn 30 välisuksel selliselt, nagu selle märgib ära süüdistuse tekst. S. Makarchevi kaitsja ei väida, et maakohus oleks sündmuse käigu kindlakstegemisel eksinud või tõendite hindamisel siin vea teinud. V. Gavrilin ei ole kohtuotsust enda süüditunnistamises vaidlustanud. Ehk siis vastuväiteid kohtu poolt tuvastatule, et ta koos kaaslasega nõudis A. S amfetamiini, ähvardas kannatanut ning A.S. andis selle tulemusena ära 5 g amfetamiini, süüdistatav esitanud ei ole.
149.1.Vastuväite on esitanud üksnes S. Makarchev, s.o ta on kahtluse alla seadnud olulise tõendiallika A.S. ütlused. Seda esmalt väitega, et temal oleva info kohaselt survestas politsei kannatanut andma ütlusi väidetava röövimise kohta, lubades vastasel juhul süüdistada naist narkootikumidega kauplemises ja oma lapsi A.S. enam ei näeks. Ringkonnakohus taolist argumenti õigeks ei pea. Asjas puuduvad tõendid, mis lubaksid sellisele kaitseväitele tõeväärsust omistada. Küll selgub aga kriminaalasjas vastupidiselt see, et A.S. tundis kohtuistungite toimumise ajal ikka veel hirmu tema vastu kuriteo toime pannud isikute ees. Kannatanu sellise hirmutunde tõttu ja põhjusel, et ta oli rase ning kartis sündimata lapse tervise pärast, viidi tema ristküsitlemine läbi kaugülekuulamise teel KrMS § 287 lg 5 ja § 69 lg 2 p 1 alusel. Ehk siis oleks põhjendamatu arvata, et A.S. süüstab alusetult V. Gavrilinit, keda ta kardab ning kelle vägivaldsusest ta teadis juba enne süüdistatavaga kohtumist (s.o A. S ütluste kohaselt oli ta kuulnud, et V. Gavrilin on vägivallaga isikutelt narkootilisi aineid ja esemeid ära võtnud, kd XX lk 7).
149.2.Teiseks on S. Makarchev kuriteo toimumise kahtluse alla seadnud küsimusega, et miks V. Gavrilin nõudis A.S. 5 g amfetamiini üleandmist, mitte aga ei nõudnud kõiki narkootikume ja raha. Selline 5 g küsimine tõendab süüdistatava arvates, et V. Gavrilini ja V. P vahel oli kokkulepe, mille kohaselt A.S. pidi andma 5 g amfetamiini V. Gavrilinile võlgu. Ringkonnakohus juhib kõigepealt süüdistatava tähelepanu sellele, et V. Gavrilin jättis nii telefonikõnes V.P. le (kd VII lk 102-103) kui A.S. ga rääkides narkootilise aine koguse sootuks täpsustamata. Nimetatud tõenditest selgub üksnes narkootilise aine küsimine. Amfetamiin 5 g oli kogus, mis kannatanul tema sõnade kohaselt kodus olemas oli ja mille ta V. Gavrilini nõudmise peale ära andis. Ka peab märkima, et A. S on selgesõnaliselt eitanud, nagu ta oleks V.P. lt saanud korralduse anda amfetamiin V. Gavrilinile. Ta tegi seda üksnes ähvarduste mõjul (kd XX lk 6). Samuti nähtub V. Gavrilini ja V.P. eelnevast telefonikõnest (s.o kui süüdistatavad olid juba küll autoga kannatanu maja ees, aga viimane ei olnud veel välisuksele tulnud), et V. P lubas üksnes V. Gavrilini pealekäimisel A.S. e helistada ja sedagi peale süüdistatava ütlemist: „No sa lihtsalt seleta talle, milleks talle kõiki neid sekeldusi või seda jama, muidu ma hakkan aeglasel tulel praadima.“ Veel nähtub samast kõnest, et V. Gavrilin lubab V. P., et tagastab narkootilise aine A.S. e nädala lõpuks (VII lk 102-103). Ehk siis süüdistatav ise on pidanud amfetamiini kannatanu omaks. Tegelikult ei hinda ringkonnakohus küsimust V. Gavrilini ja V.P. vahelise vestluse sisust selles osas ka ülemäära oluliseks. Amfetamiin oli A.S. faktilises valduses ja süüdistatavate jaoks võõras asi. Tasuta ta seda ära anda ei soovinud ning tegi seda üksnes põhjusel, et tajus ähvarduses ohtu endale ja oma lapsele.
149.3.Hinnates vaidlustatud kohtuotsuse eelmärgitud osas küllaldaselt põhjendatuks, ringkonnakohus tõendeid lähemalt ei käsitle. Küll peab maakohtu otsuse osas kriitiliselt märkima, et selles ei ole piisavalt põhistatud seda, kas V. Gavrilini ja S. Makarchevi käitumine on käsitatav kaastäideviimisena KarS § 21 lg 2 mõttes, s.o eelkõige, kas S. Makarchevi teopanus oli sellise järelduse tegemiseks piisav. Esimese astme kohtu seda viga parandades märgib kolleegium kohe ära, et vastus püstitatud küsimusele on jaatav.
150.Maakohus on ära näidanud tõendid, mis kinnitavad, et V. Gavrilin nõudis A.S. amfetamiin üleandmist, nõudmisega kaasnes ähvardus ning ähvardamise mõjul, tundes hirmu, andis kannatanu ära temalt nõutud narkootilise aine. Ehk siis V. Gavrilini käitumise vastavus täideviija teokvaliteedile on väljaspool kahtlust. S. Makarchev on vaadeldav kaastäideviijana. Tema teopanus oli küll väiksem, kuid siiski oluline. A.S. elukoha välisuksele tuli ta koos V. Gavriliniga, seisis kogu aeg
kaassüüdistatava selja taga ja sekkus ka sõnaliselt, öeldes kannatanule, et too käitub ebaviisakalt. Siit nähtub, et süüdistatavad olid üheaegselt sündmuskohal ning S. Makarchev toetas ja võimendas oma vahetu kohalolu ning ligidal seismisega V. Gavrilini ähvarduse tõsidust. Seejuures ei olnud ta vaikiv juuresseisja, vaid tundis tarvidust sõna sekka öelda. Tema viibimine sealsamas V. Gavrilini selja taga ja sekkumine kaassüüdistatava nõudmise esitamisse rõhutas kaheldamatult kannatanu jaoks olukorra lootusetust ja vastupanu mõttetust. Selline süüdistatavate teoplaan ka oli, s.o vastasel juhul puudunuks põhjus, miks S. Makarchev pidi V. Gavriliniga kannatanu A.S. ukse taha kaasa minema. Ta oleks võinud jääda autosse ja V. Gavrilin oleks ka üksinda saanud kannatanult narkootilist ainet küsima minna. Seega toimus teovalitsemine V. Gavrilini ja S. Makarchevi ühtse kooskõlastatud käitumisega ning kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse andis ühise teoplaani realiseerimisse ka S. Makarchev. Taolist seisukohta kinnitab seegi, et käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse V. Gavrilinit ja S. Makarchevit kooskõlastatult mitme röövimise ja väljapressimise toimepanemises, kusjuures aktiivsemaks osapooleks oli neiski V. Gavrilin.
151.Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus edasi aga seda, et süüdistatavad panid A.S. vastu toime väljapressimise, mitte röövimise, ning nende käitumine tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.
151.1.Põhiline erinevus röövimisel ja väljapressimisel kasutatava vägivalla vahel seisneb selles, et röövimisel on vägivald või sellega ähvardamine asja ülemineku vahend, väljapressimise korral on vägivald või sellega ähvardamine aga kannatanu sundimise vahend (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 1996. a otsus asjas nr 3-1-1-59-96). Ehk siis kui kannatanu arvates ei ole tal valikut ja ta peab valdusest igal juhul loobuma, siis on tegemist röövimisega. On kannatanul aga enda arvates siiski mingi võimalus ise otsustada, kas ähvardusele alluda või mitte, tuleb tema vastu toimepandud tegu subsumeerida väljapressimisena.
151.2.Ringkonnakohus leiab, et A.S. oli võimalus ise otsustada, kas ähvardusele alluda või mitte. Selgub ju, et amfetamiini läks ta tooma korterist, samal ajal kui V. Gavrilin ja S. Makarchev jäid õue maja välisukse ette teda ootama. Ehk siis kannatanul oli võimalik süüdistatavate juurde mitte tagasi tulla ja ähvardusele mitte alluda. Seega oli kannatanule öeldud ähvardus küll teda varakäsutuse tegemisele mõjutav tegur, kuid amfetamiini ülemineku vahend see ei olnud ja A.S. vastu toimepandud tegu tuleb subsumeerida väljapressimisena KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. V. Gavrilini ja S. Makarchevi käitumise taoline ümberkvalifitseerimine on võimalik, kuivõrd seda tehes ei tugine ringkonnakohus ühelegi asjaolule, mida ei oleks süüdistuses kirjeldatud või mille kohta süüdistatavad ja nende kaitsjad ei oleks saanud oma seisukohta öelda. Selline ümberkvalifitseerimine kergendab V. Gavrilini ja S. Makarchevi olukorda, kuna KarS § 214 lg 2 järgi on neile võimalik mõista maksimaalselt 12 aasta pikkune vangistust, KarS § 200 lg 2 järgi saaks vangistuseks mõista kuni 15 aastat. V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüdistused KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 ning § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi, milles kannatanuks oli M.H. a) Süüdistus
152.KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7, 8 järgi oli V. Gavrilinile ja S. Makarchevile esitatud süüdistus narkootilise aine ning sularaha äravõtmises R.H. selle ebaseadusliku omandamise eesmärgil, grupi poolt, relva ähvardusel ja korduvalt. Süüdistuse kohaselt 1. märtsil 2015 V. Gavrilin ja S. Makarchev läksid M.H. elukohta Tartus XX, kus otsisid omavoliliselt korteri läbi ja leidsid köögist külmkapist 1 g amfetamiini, mille nad omavoliliselt enda valdusesse võtsid. V. Gavrilin ähvardas M.H. t talle kehavigastuse tekitamisega ja seda eelneva valetamise eest, et M.H. valduses ei ole amfetamiini. V. Gavrilin ja S. Makarchev küsisid M.H. käest raha, millega kaasnes V. Gavrilini ähvardus tekitada talle noaga tervisekahjustus raha vabatahtlikult välja andmata jätmise eest. Hirmu võimendamiseks V. Gavrilin rääkis M.H. , et paar päeva tagasi olid nad metsa viinud A.B. , kes sai noaga põlve. M.H. , teades, et V. Gavrilin kannab nuga endaga alati kaasas ja olles tema käes varasemalt nuga näinud, tundis hirmu ähvarduse täideviimise ees. Ähvardamise tulemusena M.H. andis V. Gavrilinile ja S. Makarchevile üle 60 eurot sularaha. KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 järgi oli V. Gavrilinile ja S. Makarchevile esitatud süüdistus M.H. varalise kasu üleandmise nõudmises vägivalda kasutades, grupi poolt ja korduvalt. Süüdistuse kohaselt 1. märtsil 2015 V. Gavrilin ja S. Makarchev nõudsid Tartus XX korteris R.H. 850 euro üleandmist samal päeval ning järgmisel päeval raha üleandmise korral juba 1000 euro tasumist V. Gavrilinile. Nõudmisele eelnes vahetult V. Gavrilini ja S. Makarchevi poolt M.H. korteri omavoliline läbiotsimine ning M.H. valduses oleva 1 grammi amfetamiini ja sularaha 60 euro ära võtmine noaga kehavigastuse tekitamise ähvardusel, mille täideviimist pidas M.H. reaalseks ja mille ees tundis hirmu. b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
Kohus leidis, et süüdistuse versioon toimunust on tõendamist leidnud.
153.1.Kohus luges M.H. ütlustega tõendatuks, et V. Gavrilin ja S. Makarchev otsisid kannatanu korteri läbi ning leidsid külmkapist kahe tarvitamiskorra jagu amfetamiinipulbrit, mille V. Gavrilin ja S. Makarchev koheselt sealsamas ära tarbisid. Nad otsisid ka raha. Kuna kannatanu ütluste kohaselt toimus tema korterist raha ja amfetamiini otsimisega samaaegselt ähvardamine tekitada talle noaga kehavigastusi, V. Gavrilinil oli kaasas nuga ning M.H. räägiti ka A.B. ga toimunust (öeldi, et A.B. sai noaga jalga), siis pole kahtlust, et amfetamiinist ja rahast ei loobunud kannatanu enda vaba tahte kohaselt, vaid hirmust. M.H. ütlusi, et V. Gavrilinil oli nuga, kinnitavad A.U. ütlused ja 6. mail 2015 politseis registreeritud juhtum. Sellest juhtumist teataja käis ööklubis, kus tutvus mehega, kelle nimi olevat olnud V. Gavrilin ja kellel oli kaasas nuga. Maakohtu arvates näitavad A.U. ütlused ja viidatud politseis registreeritud juhtumi andmed seda, et V. Gavrilin kannab nuga endaga kaasas igapäevaselt.
153.2.Maakohtu arvates V. Gavrilini ja S. Makarchevi ütlused selle koha, et nad läksid ainult M.H. külla ja seal millegi ebaseaduslikuga ei tegelenud, ei ole usutavad ning veenvad olukorras, kus kannatanu pärast nende külaskäiku otsustas lahkuda nii üürikorterist kui Eestist üldse. Süüdistatavate enda süüd täielikult eitavad ütlused on ümber lükatud M.H. ütlustega ja nendega kooskõlas olevate teiste tõenditega.
153.3.V. Gavrilin ja S. Makarchev käitusid maakohtu hinnangul kooskõlastatult ja eesmärgipäraselt, saamaks kannatanult füüsilise vägivallaga ähvardamisega enda
valdusesse nii 60 eurot kui hõivamaks ning tarbimaks ära külmkapist leitud kaks tarbimiskogust amfetamiini.
153.4.Kohus leidis ka, et kuna korterist raha ja amfetamiini otsimisel ähvardati M.H. t füüsilise vägivallaga, mille tulemusena kehtestasid V. Gavrilin ja S. Makarchev noaga kehavigastuste tekitamise ähvardusel endi faktilise võimu nii külmkapist leitud amfetamiini üle (tarbides selle ära) kui kannatanu välja antud 60 euro üle (jättes raha endile), siis kvalifitseerub süüdistatavate käitumine KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi.
153.5.Edasi tuvastas kohus, et V. Gavrilin ja S. Makarchev ei piirdunud R.H. ähvardust kasutades amfetamiini ja 60 euro äravõtmisega. Nad nõudsid samal päeval neile veel 850 euro tasumist ja kui seda ei tehta, siis järgmisel päeval 1000 euro tasumist. Kannatanu sellised ütlused hindas kohus usaldusväärseteks, kuna neid kinnitavad teised tõendid.
153.6.M.H. ütlusi, et temalt nõuti füüsilise vägivallaga ähvardades raha tasumist, tõendavad: V. Gavrilinilt ära võetud mobiiltelefoni Samsung ja selles olnud Tele2 sim-kaardi vaatlusprotokoll (kajastub V. Gavrilini ja M.H. telefonisuhtlus kannatanult raha küsimise teemal); M.H. mobiiltelefoni ja selles olnud sim-kaardi vaatlusprotokoll, Swedbank AS teatised, R. Sule ütlused, S. Makarchevi iPhone ja sim-kaardi vaatlusprotokoll (neilt selguvalt saadeti S. Makarchevi kasutuses olnud telefoninumbrilt M.H. numbrile R. Sule pangakonto number, et kannatanu saaks sinna tasuda temalt nõutud rahasumma); jälitustoimingu protokoll (protokollist nähtub, et V. Gavrilin sunnib M.H. t võlga ära maksma ja ei ole rahul sellega, et kannatanu lahkus Soome).
153.7.Maakohus leidis, et kuna raha nõudmisele eelnes noaga ähvardamine, mida kannatanu pidas reaalseks, sest V. Gavrilinil oli alati nuga kaasas, nagu ka sel korral, siis nähtub S. Gavrilini ja S. Makarchevi faktilisest käitumisest nende omavaheline kooskõlastatud ja eesmärgipärane käitumine, saamaks kannatanult kas veel samal päeval 850 eurot või siis järgmisel päeval 1000 eurot. Süüdistatavate käitumine kvalifitseerub väljapressimiseks KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.
153.8.V. Gavrilini väidet, et M.H. oli talle narkootilise aine eest võlgu 800 eurot, pidas kohus ebausutavaks. M.H. eitab V. Gavrilinile võlgu olemist. Tema selliseid ütlusi kinnitavad jälitustoimingu protokollid. Protokollides kajastatud M.H. ja V. Gavrilini telefonisuhtlusest nähtuvalt oli kuni 1. märtsini 2015. a reaalne olukord selline, et M.H. võlga V. Gavrilini ees ei olnud, nende suhted olid head ja sõbralikud. Kusjuures V. Gavrilin lunis endale M.H. käest kõikvõimalikel erinevatel ettekäänetel raha, olgu siis kasiinosse minemiseks, autole kütuse ostmiseks, vmt. 1. märtsi 2015. a telefonisuhtlus kajastab aga juba R.H. väljapressimisega nõutud summa tasumist, mida V. Gavrilin nimetab võlaks ja mida M.H. ei ole julgenud teisiti nimetada ning on püüdnud olukorrast kuidagi rahulikult välja tulla. c) Apellantide väited
154.V. Gavrilin ja kaitsja V. Murde jäid ringkonnakohtus seisukohale, et kohtuotsust nad vastavas osas ei vaidlusta.
155.Vandeadvokaat R. Levin palub apellatsioonis S. Makarchevi õigeks mõista, esitades järgmised argumendid.
155.1.M.H. ütlused on osaliselt vastuolulised ja ebausutavad. Ta ei osanud kohtuistungil üheselt arusaadavalt selgitada, mida konkreetselt V. Gavrilin ja S. Makarchev tema korteris otsima asusid. M.H. esialgse väite kohaselt otsiti narkootikume, hilisemalt ütles ta aga, et otsiti raha.
155.2.M.H. ütluste kohaselt on ta väidetavalt saanud V. Gavrilinilt 50 g amfetamiini veebruaris 2015. a ning järgmine kord kuu aega hiljem, mis jääb ligikaudu käesoleva süüdistuse lähedale. Seega pidi V. Gavrilinil olema veebruaris-märtsis narkootilist ainet. Sel juhul ei vasta tõele süüdistuse väide sisuliselt samal ajal toimunud narkootikumide röövimise kohta M.H. käest V. Gavrilini ja S. Makarchevi poolt.
155.3.Pole põhjust jätta kõrvale S. Makarchevi ütlusi, mille kohaselt leidis S. Gavrilin juhuslikult M.H. külmkapist 1 g amfetamiini, mille tema, S. Gavrilin ja M.H. tüdruksõber koos ära tarvitasid. Eelnevaga langevad kokku V. Gavrilini ütlused.
155.4.Kohtu seisukoht, mille kohaselt M.H. tundis pärast V. Gavrilini ja S. Makarchevi külaskäiku nii suurt hirmu, et otsustas üürikorterist lahkuda, ei ole usutav, kuna M.H. ennast süüdistatakse samasse kuritegelikku ühendusse kuulumises koos V. Gavrilini ja S. Makarcheviga. Juhul, kui tegemist on sama kuritegeliku ühenduse liikmega, kes tegutseb tihedas koostöös teiste liikmetega ja annab oma panuse ühise eesmärgi nimel, jääb arusaamatuks, miks pidid kaasliikmed oma kaaslast röövima ja hirmutama. Pole ka usutav ega selge, miks pidi M.H. kartma S. Makarchevit, kui viimane ei nõudnud temalt kannatanu enda kinnitusel midagi ega ähvardanud teda, samuti ei tarvitanud tema suhtes vägivalda.
155.5.Ka ei ole kohus selgitanud, milline oli konkreetne S. Makarchevi faktiline käitumine, mis annaks aluse arvata, et ta tegutses kooskõlastatult V. Gavriliniga. M.H. kinnitusel ei rääkinud S. Makarchev tema korteris oldud aja jooksul temaga midagi, ei ähvardanud ega tarvitanud vägivalda. See on eluliselt usutav, kuna S. Makarchevil ei olnud põhjust asuda M. H ähvardama või tema suhtes vägivalda tarvitada.
156.Enda apellatsioonis märkis S. Makarchev niipalju, et talle jääb arusaamatuks kohtu väide, nagu tegutsenuks ta V. Gavriliniga kooskõlastatult ja eesmärgipäraselt. Nimelt ei rääkinud ta M.H. juures ju midagi. Ringkonnakohtu istungil jäid S. Makarchev ja tema kaitsja apellatsioonides märgitu juurde. d) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
157.Tartu Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüditunnistamises R.H. narkootilise aine ja sularaha 60 euro röövimises KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7, 8 järgi tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Sellist otsustust tehes väljub kohtukolleegium, juhindudes KrMS § 340 lg-st 1, apellatsioonide piiridest, kuivõrd ringkonnakohtu tuvastatud minetusi ei ole apellatsioonides käsitletud; samuti laiendab KrMS § 331 lg 3 ja § 340 lg 3 alusel apellatsioonimenetluse piire ka V. Gavrilinile, kuna materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on tema olukorda raskendanud. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.
158.Taolisi seisukohti põhistades toonitab kriminaalkolleegium selguse huvides, et KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi esitatud süüdistuses vaadeldakse röövimise objektina M.H. valduses olnud amfetamiini ja sularaha 60 eurot. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt süüdistust R.H. narkootilise aine 1 g amfetamiini röövimise osas ning märgib siin järgmist.
158.1.KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine kujutab endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-121 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimati nimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-100-16, p 9). Vägivald peab olema asja äravõtmise vahend, olema suunatud kannatanu vastupanu mahasurumisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2000. a otsus asjas nr 3-1-1-71-00, p 5.2). Praktiliselt tähendab see, et kui vägivalla kasutamisega üheaegselt hõivatakse kannatanu asi, on tegemist röövimisega.
158.2.Ringkonnakohus leiab, et juba süüdistuses kirjeldatud tehioludel on kaheldav, kas rääkida saab V. Gavrilini ja S. Makarchevi poolt kannatanu R.H. narkootilise aine amfetamiini röövimisest. Nimelt nähtub süüdistusest, et leidnud kannatanu korteri läbiotsimisel külmkapist 1 g amfetamiini, võtsid süüdistatavad selle omavoliliselt enda valdusse; alles seejärel ähvardas V. Gavrilin teda kehavigastuse tekitamisega ning seda eelneva valetamise eest. Ehk siis süüdistuse tekstist ei selgu, nagu oleks V. Gavrilin ja S. Makarchev kasutanud vägivalda M.H. narkootilise aine kättesaamiseks. Vägivald järgnes amfetamiini oma valdusse võtmisele ning oli kantud muust eesmärgist, s.o soovist maksta M.H. kätte vale eest. Valena nägid süüdistatavad seda, et kui nad helistasid M.H. enne tema korterisse tulemist ja küsisid amfetamiini, siis vastas kannatanu, et tal seda ei ole.
158.3.Tutvunud M.H. ütlustega, selgub ringkonnakohtu hinnangul neist esmalt kahtlusteta, et narkootilise aine võtsid süüdistatavad ära tema tahte vastaselt; teiseks leiab kinnitust, et äravõtmisel ei ähvardanud süüdistatavad kasutada kannatanu suhtes vägivalda, vaid ähvarduse ütles V. Gavrilin talle, kui nõudis valetamise eest raha.
158.4.Kannatanu ütlustest nähtub M.H. elukohas toimunud sündmuse käik järgmiselt. M.H. ütluste kohaselt helistas V. Gavrilin talle 1. märtsil 2015 ja küsis, kas tal on afetamiini. Ta vastas, et ei ole. V. Gavrilin oli kuskilt kuulnud, et tal seda on, ning tuli koos S. Makarcheviga tema korterisse otsima. Amfetamiini otsisid mõlemad süüdistatavad, põhimõtteliselt otsisid nad kõik kohad läbi. V. Gavrilin leidis külmkapist amfetamiini, süüdistatavad võtsid selle enda kätte ja tarvisid kohe ära. Siis nad hakkasid raha nõudma selle eest, et ta neile valetas. Nõuti kas kohe 850 euro või järgmisel päeval 1000 euro tasumist. Nõudmise esitas V. Gavrilin. Nad vist arvasid, et tal on see raha kohe olemas ja ta lihtsalt ei taha anda. Nad otsisid raha igalt poolt. Raha nõudmise ja otsimise ajal ähvardas V. Gavrilin, et kui ta ei maksa, siis saab ta nuga ja ta viiakse metsa. V. Gavrilin ütles ka, et oli löönud A.B. noaga jalga ning temaga võivat sama juhtuda. M.H. ütluste kohaselt võttis ta ähvardust reaalselt. Ta otsustas 60 eurot ise ära anda ja nõustus maksma ka ülejäänud summa. V. Gavrilin ja S. Makarchev võtsid korterist veel enda kätte korterivõtmed, tema passi ja rahakoti selleks, et ta ära ei põgeneks. Nad lubasid tagasi tulla. Kui süüdistatavad olid korterist lahkunud, pakkis ta oma asjad ja kolis minema, et nendega mitte enam tegemist teha. Ta lahkus Eestist. Kui ta oli Norras tööl, saadeti talle sõnumiga R. Sule kontonumber, kuhu tuleb raha kanda. M.H. ütlustest selgub veel, et S. Makarchev tema meelest korteris oldud aja jooksul temaga ei rääkinud ja teda ei ähvardanud, ainult otsis narkootikume ja raha ning tarvitas külmkapist leitud amfetamiini ära koos V. Gavriliniga (kd XX lk 94 jj).
158.5.Ringkonnakohtu arvates nähtub M.H. ütlustest selgelt, et amfetamiini otsimise ajal, selle leidmisel ja äratarvitamisel süüdistatavad teda ei ähvardanud. Ehk siis narkootiline aine küll hõivati, kuid mitte vägivalla (ähvardamise) abil. Maakohtu vastupidine järeldus –
raha ja amfetamiini otsimise ajal samaaegselt toimus ähvardamine anda nuga, st tekitada noaga kehavigastusi, mille tulemusena kannatanu andis välja tal olemasoleva sularaha 60 eurot ... – ei põhine tõenditel ning on seega ebaõige. Taolisele seisukohale jõudmine jääb kolleegiumile tegelikult üldse arusaamatuks. On ju esimese astme kohus pooleteisel leheküljel osundanud M.H. ütlusi, millistest, nagu juba märgitud, nähtub ähvarduste väljaütlemine alles süüdistatavate poolt amfetamiini äratarvitamise järel, s.o raha nõudmise käigus, raha nõuti aga n-ö trahvina valetamise eest.
158.6.Ringkonnakohus märgib ära sellegi, et ei näe põhjust kannatanu ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks. Nimelt on tema ütlused hinnatavad ühetaoliste ja järjepidevatena ning kulgenud sündmuse taustal ka eluliselt usutavatena. M.H. ütlused temalt raha väljapressimise kohta on kooskõlas teiste tõenditega (vt maakohtu otsuse lk-d 425-427). Samuti peab märkima, et ka süüdistatatavate endi ütlustest nähtuvalt V. Gavrilin leidis M.H. külmkapist amfetamiini, mille nad koheselt ära tarvitasid. Tõsi, V. Gavrilini ja S. Makarchevi ütluste kohaselt oli tarvitajaid kolm, s.o lisaks oli M.H. tüdruksõber (V. Gavrilini ütlused kd XXII lk 180 ja XXIII lk 17 ning S. Makarchevi ütlused kd XXII lk 123). Süüdistatavate selline väide ei ole aga kinnitust leidnud. Kannatanu ütlustest see ei selgu. M.H. tüdruksõbra kaitsepoole tunnistajana kohtusse kutsumist ei ole taotletud.
158.7.Kaitsja R. Levin on M.H. tunnistust püüdnud õõnestada väitega, mille kohaselt on kannatanu ütlused ebausutavad ja vastuolulised ning seda näitab asjaolu, et ta ei osanud justkui üheselt selgitada, mida süüdistatavad tema korteris otsima asusid, s.o kas narkootilist ainet või raha. Ringkonnakohus, erinevalt kaitsjast, mingitki vastukäivust siin ei näe. Kannatanu eelkirjeldatud ütlustest selgub, et kõigepealt otsisid V. Gavrilin ja S. Makarchev korterist amfetamiini ning hakkasid alles selle leidmise ja äratarvitamise järel nõudma raha üleandmist, s.o trahvina valetamise eest.
158.8.Apellatsioonis on märgitud veel, et narkootilise aine äravõtmine R.H. ei ole eluliselt usutav, kuivõrd kannatanu enda ütlustest tulenevalt pidi V. Gavrilinil 2015. a veebruaris ja märtsis olema narkootilist ainet, s.o süüdistataval justkui ei olnud põhjust võtta R.H. seda ühte grammi. Ringkonnakohus sellel kaitseargumendil pikalt ei peatu. Kolleegium meenutab kaitsjale üksnes, et M.H. külmkapist amfetamiini äravõtmist ja kohest tarvitamist süüdistatavad kumbki ei eita. Seejuures on V. Gavrilin öelnud sedagi, et kui ta küsis kannatanu käest, kas tal on narkootilist ainet, vastas too, et ei ole. Ehk siis ka süüdistatavate endi ütlustest selgub, et amfetamiini oli vaja koheseks pruukimiseks ning see võeti ära M.H. tahte vastaselt.
158.9.Eeltoodud asjaoludel asub ringkonnakohus kokkuvõtvalt seisukohale, mille kohaselt on kriminaalasjas tõendamist leidnud, et 1. märtsil 2015 otsisid V. Gavrilin ja S. Makarchev kannatanu M.H. korterist amfetamiini, V. Gavrilin leidis selle külmkapist ning süüdistatavad koos tarvitasid narkootilise aine kohe ära. Amfetamiin läks M.H. valdusest välja tema tahte vastaselt, kuid vägivalda süüdistatavad selleks ei tarvitanud. Seega leiab kriminaalkolleegium, et süüdistatavate tegu (nagu juba märgitud, ka süüdistuses kirjeldatud tegu) ei vasta KarS §-s 200 sätestatud röövimise koosseisu tunnustele, s.o puudub oluline koosseisutunnus – asja (st 1 g amfetamiini) äravõtmine vägivallaga.
158.10.Eelöeldu ei tähenda aga, et V. Gavrilin ja S. Makarchev ei ole toime pannud kuritegu. Maksva kohtupraktika kohaselt tuleb situatsioonis nagu praegune kohtul isiklikul initsiatiivil kontrollida, kas süüdistatavate käitumine vastab mõnele muule karistusseadustiku normile, mille järgi oleks võimalik see ümber kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-73-13, p 9 ja
20.märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-12, p 14.2).
158.11.Andmaks uut hinnangut süüdistatavate teole, peab ringkonnakohus silmas järgmist. KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6.oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p 21.) Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9.novembri 2017. a otsus nr 1-15-10119, p 22 ja 3. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-1216, p 10). Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nr Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-99-15, p 35; nr 3-1-1-73-13, p 9 ja nr 3-1-195-12, p 14.2).
158.12.Kriminaalkolleegium leiab, et V. Gavrilini ja S. Makarchevi tegu tuleb kvalifitseerida vargusena KarS § 199 lg 2 p-de 2, 4, 5 ja 7 järgi. Süüdistatavate käitumise selline ümberkvalifitseerimine järgi on eelmärgitud põhimõtetega kooskõlas ja võimalik. Nimelt tuleb tähele panna, et varguse koosseisulised tunnused on röövimise koosseisulistest tunnustest hõlmatud, s.o KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine kujutab endast liitkoosseisu, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-121 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Järelikult ei esine ühtegi uut koosseisulist tunnust, mille ringkonnakohus süüdistatavate käitumisele uut õiguslikku hinnangut andes neile üllatuslikult inkrimineeriks. V. Gavrilin ja S. Makarchev ning nende kaitsjad on saanud selles küsimuses – ebaseadusliku omastamise eesmärgil kannatanu tahte vastaselt 1 g amfetamiini hõivamine – enda seisukohta vägagi esitada. Samuti peab märkima, et ringkonnakohus tunnistab V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüdi kergema kuriteokoosseisu (s.o eelkõige kuriteokoosseisude sanktsioonide võrdluse põhjal) järgi.
158.13.KarS § 199 lg 1 kohaselt on vargus võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil.
158.14.Nagu ringkonnakohus juba märkis, on kriminaalasjas tõendamist leidnud, et süüdistatavad võtsid ebaseadusliku omastamise eesmärgil narkootilise aine R.H. ära tema nõusolekuta ja tema tahte vastaselt, murdes tema valduse sellele, s.o panid toime varguse.
158.15.Tegutsesid V. Gavrilin ja S. Makarchev seejuures kaastäideviijatena (KarS § 199 lg 2 p-s 7 toodud kvalifikatsioon). Mõlema teopanus oli oluline. Koos otsisid nad narkootilist ainet kõikjalt kannatanu korterist, V. Gavrilin leidis selle külmkapist ning üheskoos tarvitasid nad aine koheselt ka ära. Ehk siis süüdistatavad tegutsesid vahetus ajalis-ruumilises seoses ühiselt ja kooskõlastatult.
158.16.Vargus oli avalik (KarS § 199 lg 2 p 5), kuivõrd see toimus M.H. nähes, kes kaheldamatult sai aru süüdistatavate tegevuse õigusvastasusest.
158.17.Varguse objektiks oli 1 g amfetamiini. Tulenevalt KarS §-st 218 eeldab teo kvalifitseerimine KarS § 199 lg 1 järgi seda, et teo objektiks oleva vallasasja rahaline väärtus varguse toimepanemise ajal ületaks kahtekümmet miinimumpäevamäära või et asja rahaline väärtus ei oleks valdaja erilise huvi tõttu rahaliselt hinnatav. Varastatu väiksema väärtuse korral tuleb tegu subsumeerida KarS § 218 järgi. Seega võib esmapilgul tõusetuda küsimus, kas praegusel juhul kõneall oleva narkootilise aine koguse puhul saab üldse rääkida KarS § 199 järgi kvalifitseeritavast vargusteost. Ringkonnakohus leiab, et vargusest kuriteokoosseisu mõttes saab ja tulebki rääkida. Nimelt selgub KarS § 218 lg-st 1, et teatud süüteokoosseisude puhul ei ole võimalik rääkida vähemohtlikust varavastasest süüteost KarS § 218 mõttes ka siis, kui tegemist on väheväärtusliku asjaga, s.o teatud teod tuleb kvalifitseerida kuriteona sõltumata asja vähesest väärtusest. Sellisteks koosseisudeks on näiteks röövimine (§ 200), väljapressimine (§ 214), asja omavoliline kasutamine vägivallaga (§ 215 lg 3 p 1); samuti aga § 199 lg-s 2 sätestatud varguse kvalifikatsioon – narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine vargus. Ehk siis käesolevalt on V. Gavrilini ja S. Makarchevi poolt M.H. valduses olnud 1 g amfetamiini hõivamine subsumeeritav kuriteona KarS § 199 lg 2 p 2 järgi.
158.18.Kuivõrd V. Gavrilin ja S. Makarchev olid varem toime pannud nii röövimise kui väljapressimise (vt maakohtu põhistused vaidlustatud kohtuotsuse lk 430), oli nende kuriteos ka KarS § 199 lg 2 p-s 4 sätestatud kvalifikatsioon.
158.19.Kriminaalkolleegium leiab, et eeltoodud põhjustel tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles maakohus tunnistas V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüdi kannatanu R.H. 1 g amfetamiini röövimises KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7, 8 järgi. Süüdistuses kirjeldatud ja kohtumenetluses tuvastatud tegu on käsitatav vargusena ning mõlema süüdistatava osas kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p-de 2, 4, 5 ja 7 järgi. Kuna ringkonnakohus muudab V. Gavrilinile ja S. Makarchevile süüksarvatud teo kirjeldust, s.o jätab välja koosseisutunnuse „vägivald“ (s.o ehkki, nagu juba märgitud, ei selgu ka süüdistuse tekstist narkootilise aine äravõtmise ja vägivalla tarvitamise seotus) ei ole võimalik piirduda üksnes teo ümberkvalifitseerimisega, vaid süüdistatavad tuleb 1 g amfetamiini röövimises R.H. KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi õigeks mõista ja selles teos süüdi tunnistada KarS § 199 lg 2 p-de 2, 4, 5 ja 7 järgi.
159.Käsitledes järgmiseks V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüdistust R.H. sularaha 60 euro röövimises, leiab ringkonnakohus, et süüdistatavate kuriteole on antud ebaõige karistusõiguslik hinnang siingi. Süüdistatavate käitumine tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.
159.1.M.H. ütlustest selgub, et kui süüdistatavad olid amfetamiini ära tarvitanud, hakkasid nad temalt valetamise eest raha nõudma – 850 euro kohe või 1000 euro tasumist homme. Noaga jalga löömisega ähvardas V. Gavrilin kannatanut raha nõudmise ja selle korterist otsimise ajal. 60 eurot oli rahasumma, mille M.H. süüdistatavatele ära andis, nõustudes enda ütluste kohaselt maksma ka ülejäänud summa.
159.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu M.H. ütlustest, nagu ta oleks andnud süüdistatavatele 60 eurot, kuna ta ei näinud võimalust vastupidiseks käitumiseks. Tema tunnistusest selgub hoopis, et V. Gavrilin ja S. Makarchev nõudsid temalt suuremat summat raha, otsisid seda tema korterist ning ta langetas otsuse 60 eurot ise ära anda seetõttu, kuna tahtis vabaneda korteris ringi otsivatest ja temalt raha nõudvatelt V. Gavrilinist ja S. Makarchevist. Selline järeldus on ilmne, kui vaadata M.H. ütlusi tervikuna, sh tema lausungit: „Otsustasin raha ise ära anda“ (vt 30. märtsi 2016. a istungiprotokolli lk 9).
159.3.Eelöeldu alusel asub kolleegium seisukohale, mille kohaselt oli V. Gavrilini öeldud ähvardus (füüsilise vägivallaga ähvardamine) küll kannatanut varakäsutuse tegemiseks motiveeriv faktor, kuid raha – 60 euro – ülemineku vahend see ei olnud. M.H. oli valik, kas ähvardusele alluda või mitte ning selles situatsioonis otsustas ta tulevikus saabuda võiva vägivalla kartuses teha varakästuse kohe. Kuivõrd M.H. oli tema enda ütlustest selguvalt siiski mingi võimalus ise otsustada, kas ähvardusele alluda, tuleb tema vastu toimepandud tegu subsumeerida väljapressimisena KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.
159.4.Kriminaalkolleegium on seisukohal, et V. Gavrilini ja S. Makarchevi käitumise selline ümberkvalifitseerimine on võimalik. Isikuid väljapressimises süüdi tunnistades ei tugine ringkonnakohus ühelegi asjaolule, mida ei oleks süüdistuses kirjeldatud; samuti on süüdistatavad ja nende kaitsjad saanud selles küsimuses – vägivallaga ähvardamine selleks, et sundida kannatanut üle andma vara – oma seisukoha öelda. Taolise ümberkvalifitseerimisega kergendab kolleegium ka süüdistatavate olukorda, kuivõrd nende käitumine R.H. raha nõudmisel ei ole uue otsuse kohaselt enam vaadeldav kahe erineva esimese astme kuriteona, vaid ühe kuriteokoosseisu järgi väljapressimisena.
159.5.Eeltoodud põhjustel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus tunnistas V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüdi R.H. 60 euro sularaha röövimises. Süüdistuses kirjeldatud ning kohtumenetluses tuvastatud tegu on käsitatav väljapressimisena KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Kuna ringkonnakohus ei muuda V. Gavrilinile ja S. Makarchevile süüksarvatava teo kirjeldust (asjaolusid), vaid üksnes teole antavat karistusõiguslikku hinnangut, siis ei ole alust süüdistatavaid väljapressimise süüdistuses õigeks mõista. Kõnealune tegu tuleb üksnes KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ümber kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-36-09, p-d 14.3 ja 18 ning nr 3-1-1-63-09, p 12).
160.Edasi nõustub ringkonnakohus esimese astme kohtuga selles, et tõendamist on leidnud V. Gavrilini ja S. Makarchevi tegevus R.H. raha (samal päeval tasumise korral 850 euro ja järgmisel päeval maksmise korral 1000 euro) nõudmine vägivalda kasutades ning nende see käitumine on ka õigesti kvalifitseeritud KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. V. Gavrilin ei ole kohtuotsust vastavas osas vaidlustanud ning seega kontrollib kolleegium esimese kohtuastme otsustuse õigsust siin vaid S. Makarchevi kaitsja apellatsiooni alusel.
160.1.Kaitsja R. Levin ei ole vaielnud vastu maakohtu järeldusele, mille kohaselt V. Gavrilin esitas M.H. nõudmise anda üle kas samal päeval 850 eurot või järgmisel 1000 eurot, sundides teda selleks vägivallaga (s.o ähvardused viia kannatanu metsa ning lüüa talle noaga jalga, nagu nad V. Gavrilini väitel tegid A.B. ga). Samuti ei ole kaitsjal olnud vastuväiteid kuriteo kvalifikatsiooni osas. Tema etteheide kohtule seisneb selles, et kohtuotsuses ei ole selgitatud, milline oli S. Makarchevi faktiline käitumine, mis annaks aluse järeldada tema tegutsemist kooskõlastatult kaassüüdistatavaga. Kaitsja ise on seisukohal, et tema kaitsealune ei olnud kuriteo kaastäideviija, kuivõrd ta ei rääkinud kannatanuga korteris sõnagi, st ei nõudnud raha ega tarvitanud mingitki vägivalda.
160.2.Ringkonnakohus hindab kaitsja etteheite maakohtu aadressil asjakohaseks ja põhjendatuks. Nimelt on maakohus üksnes üldsõnaliselt märkinud, et süüdistatavad käitusid omavahel kooskõlastatult, kuid ei ole välja toonud S. Makarchevi teopanust väljapressimises ega hinnanud, kas see panustamine oli kaastäideviimise kvaliteediga. Esimese kohtuastme seda viga parandades märgib kolleegium kõigepealt, et V. Gavrilin oma käitumisega realiseeris KarS § 214 objektiivse teokoosseisu tervikuna, s.o esitas kannatanule varalise kasu üleandmise nõude ja tasuma sundimiseks ähvardas teda ka füüsilise vägivallaga (KarS § 120).
160.3.Õige on kaitsja viide M.H. ütlustele, millest selgub, et S. Makarchev temaga korteris ei rääkinud, ehk siis vahetult ise temalt varalise kasu üleandmist ei nõudnud, samuti ei öelnud talle ühtegi ähvardust. Kohtukolleegium leiab sellele vaatamata, et süüdistatavad tegutsesid väljapressimist toime pannes ühiselt ja kooskõlastatult, mõlemad valitsesid sündmuste käiku ja neid tuleb käsitada kaastäideviijatena. Asjaolu, et nõude raha üleandmiseks ja suulised ähvardused esitas V. Gavrilin ning S. Makarchev vaikis, ei välista kaastäideviimist.
160.4.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi selgituste kohaselt ei ole teovalitsemise teooria kohaselt nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Olulise panusena ähvarduse täideviimisel on kohtupraktikas aktsepteeritud ka olukorda, kus üks süüdistatav võimendab oma kohalolekuga teise poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste sisu, aktiviseerides kannatanus hirmu (vt nt 18. jaanuari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-97-04, p 21 ja 2. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-118-13).
160.5.Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et S. Makarchev viibis vahetult sündmuskohal, oli teadlik V. Gavrilini nõudmise sisust ja öeldud ähvardustest, samuti kannatanu poolt 60 euro äraandmisest, ta kiitis kaassüüdistatava tegevuse heaks nii oma vaikimise kui raha aktiivse otsimisega ning võimendas raha nõudmise ja ähvardamise mõju oma kohalolekuga. Ka kannatanu ütlustest selgub, et kuigi S. Makarchev temale sõnagi ei öelnud, tajus ta nõudmise ja ähvardamise taga mõlemat süüdistatavat. Nimelt, andes ütlusi temalt raha nõudmise ja ähvardamise kohta, on M.H. läbivalt kasutanud mitmuse vormi. S. Makarchevi ja V. Gavrilini sellisest käitumisest saab järeldada nende soovitud ja teadlikku koostegutsemist ja käitumise kooskõlastatust.
160.6.Ringkonnakohus leiab, et ei ole põhjust kahelda M.H. ütlustes, mille kohaselt ta pidas ähvardust reaalseks ja kartis. Tema selline reaktsioon on usutav ning see põhines nii M.H. ja süüdistatavate varasemal tutvusel kui mõlema süüdistatava tegevusel korteris. Nimelt teadis M.H. , et V. Gavrilin tarvitas sagedasti narkootikume ja tegeles väljapressimistega. Korteris tajus ta aga raha nõudmise ja ähvarduste taga mõlemat süüdistatavat, kelle tegevuse koosmõju suurendas kannatanu veendumust, et ähvardus on tõsiseltvõetav. Sellist muljet tugevdas kindlasti ka M.H. toodud näide sellest, et A.B. oli paar päeva tagasi metsa viidud ja talle noaga põlve löödud. Ähvarduse mõjul ja seda tõsiseltmõelduks pidades, andis M.H. süüdistatavatele ära 60 eurot ning lubas tasuda ka ülejäänud summa. Oma sellist lubadust ta täita ei kavatsenud, kuid tegi seda, kuna soovis, et V. Gavrilin ja S. Makarchev tema korterist lahkuksid.
160.7.Seega põhjendatud ei ole kaitsja arvamus, et M.H. hirmu tekkimine ei ole usutav. Kuigi see käesolevas asjas tähendust ei oma, selgitab kolleegium seoses kaitsja selle väitega sedagi, et asjaolul, kas kannatanu tunneb ähvarduse tõttu hirmu, mingitki määravat tähendust tegelikult ka ei ole. Piisavaks tuleb lugeda, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna. Ehk siis kannatanul peab tekkima üksnes arusaam, et ähvardust tuleb võtta tõsiselt. See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas). Seda küsimust käsitledes
on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et ähvardus peab olema selle adressaadi silmis veenev, lisaks sellele peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-59-11, p 9.1).
160.8.Rohkem väiteid apellandid esitanud ei ole. Käsitletud kaitseväited maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks alust ei anna. V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüdistus KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 järgi 2015. a alguses toimepandud teos, milles kannatanuks oli R.H. a) Süüdistus
161.Süüdistuse kohaselt nõudsid V. Gavrilin ja S. Makarchev 2015. a alguses Tartus XXX K.R. korteris R.H. käest korduvalt narkootilise aine amfetamiini üleandmist. R.H. järjepideva eituse peale narkootilise aine olemasolu kohta lõi S. Makarchev R.H. le rusikaga kõhtu. Pärast seda nõudis V. Gavrilin R.H. käest isikute nimesid, kellel võiks amfetamiini olla. Samal ajal võttis V. Gavrilin kätte noa (täägi) tera pikkusega 7-10 cm ning koputas noateraga R.H. laubale, lisades nõudmisele juurde lause: „Vaata, et sa ei valeta.“ R.H. oli eelnevalt V. Gavriliniga kokku puutunud ja oli teadlik, et V. Gavrilin võtab isikute käest nende tahte vastaselt ära narkootikume. Samuti oli ta teadlik, et erinevad isikud on V. Gavrilini käest peksa saanud. Seetõttu pidas R.H. reaalseks, et kui ta V. Gavrilini nõudmist ei täida, võidakse tema suhtes kasutada füüsilist vägivalda. Hirmu mõjul R.H. teatas V. Gavrilinile ja S. Makarchevile kahe isiku hüüdnimed, kes võivad amfetamiini omada, mille peale V. Gavrilin ja S. Makarchev lahkusid XX majast. b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
162.Maakohus leidis, et V. Gavrilin ja S. Makarchev on süüdistuses kirjeldatud kuriteo toime pannud.
162.1.Lugedes tõendatuks, et süüdistatavad tegutsesid süüdistuses kirjeldatud viisil, tugines maakohus kannatanu R.H. ja tunnistaja K.R. ütlustele. Kohtu hinnangul on nimetatud tõendid omavahelises kooskõlas. R.H. ja K.R. ütlustega selles, et V. Gavrilinil oli kaasas nuga, millega ta koputas kannatanule vastu pead, on kokkusobivuses ka M.H. ja A.U. ütlused, 14. oktoobri 2015. a jälitusprotokollis kajastatud telefonisuhtlus R.H. ja T. Valdase vahel ning 6. mail 2015. a politseis registreeritud juhtumi andmed (politseisse teatanud isik ütles, et tutvus ööklubis mehega, kelle nimi oletatavalt oli V. Gavrilin, kellel oli kaasas nuga ja kes tarvitas avalikult narkootikume). Need tõendid näitavad, et V. Gavrilin kandis endaga kaasas nuga.
162.2.Kohtu hinnangul käitusid süüdistatavad kooskõlastatult ja eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult, kui kasutades R.H. suhtes nii füüsilist vägivalda (rusikaga kõhtu löömine) kui ka füüsilise vägivallaga ähvardamist (noaga vastu pead koputamine), nõudsid temalt amfetamiini ja isikute nimede nimetamist, kellelt nad saavad amfetamiini, s.o endile varalist kasu. Rusikaga kõhtu löömisega ja noaga vastu pead koputamisega murti R.H. vastupanu ning ta avaldas süüdistatavatele isikud, kellelt nad saaksid amfetamiini. V. Gavrilini ja S. Makarchevi käitumine kvalifitseerub väljapressimiseks KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi isikute grupis ja isikutena, kes olid varem toime pannud väljapressimise ja röövimise, V. Gavrilin oli toime pannud ka vargused. c) Apellantide väited
Vandeadvokaat taotleb R. Levin apellatsioonis S. Makarchevi õigeksmõistmist.
163.1.Kaitsja märgib, et K.R. ei näinud, nagu S. Makarchev oleks R.H. löönud, Ka R.H. ei kinnitanud kohtus ristküsitlusel, et süüdistatavad tarvitasid tema suhtes vägivalda. Alles pärast kohtueelses menetluses antud ütluste meelde tuletamist asus kannatanu väitma, et S. Makarchev lõi teda rusikaga kõhtu. Isegi kui R.H. ütlused usaldusväärseks tunnistada, märkis ta edasi, et valus tal ei olnud. Seega ei olnud tegemist vägivalla tarvitamisega ja tegu puudub.
163.2.Kaitsja leiab ka, et R.H. ja K.R. ütlused on olulises vastuolus noa pikkust kirjeldavas osas. R.H. on väitnud, et nuga oli terapikkusega 5-10 cm. K.R. ütles, et nuga oli 30 cm pikkune. See on põhimõtteline vastuolu, mis viitab sellele, et tegemist on tõele mittevastavate ning ilmselt halvasti kokkulepitud ütlustega R.H. ja K.R. vahel. Seega tuleb R.H. ja K.R. ütlusi löömise ja väljapressimise kohta pidada ebausaldusväärseteks ning jätta tõendina arvestamata. Mõlema isiku suhtes toimus politseis ütluste võtmise ajal kriminaalmenetlus seonduvalt nende endi kuritegudega, mh viibis K.R. katseajal.
163.3.Kaitsja arvates ei ole selge ka see, mida peetakse selles süüdistuses väljapressimiseks. Isikute nimede või hüüdnimede teadasaamise soovi ei saa pidada väljapressimiseks KarS § 214 objektiivse koosseisu mõttes. Kohus on jätnud täielikult tõendamata ka kuriteo subjektiivse koosseisu, sh S. Makarchevi tegusemise grupis V. Gavriliniga.
163.4.Kohtuistungil jäid kaitsja K. Saavo ja S. Makarchev apellatsiooni juurde.
164.Süüditunnistamise KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi R.H. suhtes 2015. a alguses toime pandud väljapressimises vaidlustasid apellatsioonides ka V. Gavrilin ja tema kaitsja V. Murde, jäädes sellele seisukohale ka kohtuistungil.
164.1.V. Gavrilin palub pöörata tähelepanu sellele, et R.H. ja K.R. ütlused ei lange kokku. R.H. nägi nuga pikkusega 5-10 cm, kuid K.R. ütluste kohaselt oli noa pikkuseks 25-30 cm. See näitab, et nad ei olnud omavahel õnnestunult kokku leppinud. Seda, et ta küsis kannatanult amfetamiini ja nende vahel tekkis konflikt, V. Gavrilin tunnistab.
164.2.Kaitsja V. Murde seab kahtluse alla kohtu seisukoha, mille kohaselt on kannatanu ütlused usaldusväärsed ning leiab, et maakohtu vastavad põhistused ei ole piisavad. Samuti on esimene kohtuaste jätnud R.H. ütluste hindamisel arvestamata, et ta on staažikas narkomaan, kes tegeles narkootiliste ainete käitlemisega. Seetõttu tuleks tema ütlusi hinnata väga kriitiliselt. d) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
165.Ringkonnakohus leiab, et kaitsja R. Levini apellatsioon väärib tähelepanu ning maakohtu otsus V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüditunnistamises KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada. Kaitsja V. Murde apellatsioon on põhjendatud etteheites, mille kohaselt ei ole kohtu põhistused piisavad.
166.Kolleegium nõustub maakohtuga, et vaidlustatud kohtuotsuses käsitletud tõendid kinnitavad sündmuse asetleidmist süüdistuses kirjeldatud viisil. Kohtu põhjendused on aga lubamatult napid. Kohus on kirja pannud üksnes tõendite sisu. Täielikult on esimese astme kohus jätnud põhistamata järelduse, et isikud tegutsesid kaastäideviijatena KarS § 21
mõttes. Välja on toomata kummagi süüdistatava teopanused ning ei ole ära näidatud, milles seisnes nende tegutsemise ühtsus ja käitumise kooskõlastatus. Kriitiliselt tuleb märkida sedagi, et maakohus ei ole vastanud ühelegi R. Levini kaitsekõnes toodud väitele. Jättes oma seisukohad vajalikul määral põhjendamata ning kaitsja argumendid käsitlemata, on kohus rikkunud KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt KrMS § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust.
167.Hinnates maakohtu tehtud vigade tõttu tõendeid alljärgnevalt ise, märgib kolleegium, et kandvaks tõendiks on R.H. ütlused. Tema ütlustest selguvalt tulid V. Gavrilin ja S. Makarchev K.R. korterisse öösel, käitusid temaga (R.H. ga) üleolevalt ning küsisid temalt amfetamiini. Kui ta vastas, et tal amfetamiini ei ole, siis S. Makarchev lõi talle rusikaga kõhtu. Löögist ta suurt midagi ei tundnud. Peale seda hakkas V. Gavrilin nõudma temalt nende isikute nimesid, kellel võiks amfetamiini olla. Ta märkas, et V. Gavrilinil oli käes nuga, mis nägi välja nagu tääk, tera pikkus oli 5-10 cm, noa värvust ta ei mäleta. V. Gavrilin koputas talle noaga vastu pead (kd XIX lk 162 jj).
167.1.S. Makarchevi kaitsja on R.H. ütlused seadnud kahtluse alla esmalt väitega, et ristküsitluse alguses ei ole kannatanu süüdistatavate poolt tema kallal vägivalla kasutamisest midagi rääkinud, vaid ta tegi seda alles eeluurimisel antud ütluste avaldamise järel. Ringkonnakohus möönab, et 16. märtsi 2016 istungiprotokollist (kd XIX lk 164) selguvalt see tõepoolest nii oli. Prokurör palus meeldetuletuseks kannatanule näidata tema ülekuulamise protokolli lõiku, kus ta oli rääkinud tema suhtes toime pandud vägivallast. Süüdistatavatel ja kaitsjatel taolisele avaldamisele vastuväiteid ei olnud. Ringkonnakohus märgib, et KrMS § 289 lg 1 võimaldab ristküsitlusel avaldada kohtueelses menetluses antud ütlusi ka isiku mälu värskendamiseks. Sellisel juhul tuleb meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks võimalik tema ristküsitlemine. Avaldades isiku mälu värskendamiseks tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, tuleb ristküsitlust jätkates välja selgitada, mis talle meenub ning ristküsitlusel antud ütlusi hinnata kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega (vt selliselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25.veebruari 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-98-07 p-s 8). Käesolevas asjas on maakohus ütluste avaldamise nõudeid järginud. Kuivõrd vastupidist ei leita ka apellatsioonides, kolleegium seda küsimust lähemalt ei käsitle. Edasi selgub istungiprotokollist, et pärast ütluste ettelugemist on kuriteosündmus R.H. le meenunud. Tema ütlused, nagu ringkonnakohus neid otsuse eelmises punktis kajastas, näitavad nii temale nõudmiste (amfetamiini üleandmise ja isikute nimede avaldamise nõuded) esitamist kui sellega kaasuvalt vägivalla tarvitamist. Lahendamata vastuolusid R.H. ütlustes seega ei esine ning tema ütluste tõelevastavuses alust kahelda ei ole.
167.2.Märkima peab ka, et R.H. ütlusi kinnitab K.R. (kd XX lk 12 jj). K.R. ütluste kohaselt tulid V. Gavrilin ja S. Makarchev tema korterisse öösel. V. Gavrilin küsis, kas neil on amfetamiini ja kas nad teavad, kust seda on võimalik saada. R.H. üritas süüdistatavad korterist välja meelitada. Korteri välisukse juures läksid nad omavahel tõmblema. V. Gavrilin koputas noaga (nuga oli umbes 30 cm pikkune) R.H. le otsa ette ning siis nad läksid seal kuidagi kähmlema. S. Makarchev seisis sel ajal kannatanu selja taga. Seejärel väljusid kannatanu ja süüdistatavad korterist. R.H. tuli 15 minuti pärast üksi tagasi. R.H. ütles talle, et S. Makarchev oli teda rusikaga kõhtu löönud. K.R. on öelnud, et ta ehmatas algul süüdistatavate tegevusest väga ära. Ta teadis, et V. Gavrilin ja S. Makarchev tegelevad väljapressimisega ja võtavad inimestelt narkootikume ära.
167.3.Eeltoodust nähtuvalt kinnitavad tunnistaja ütlused R.H. omi nii selles, et kannatanult nõuti amfetamiini ja narkootilist ainet vallata võivate isikute nimesid, kui selleski, et V. Gavrilin koputas R.H. le noaga otsa ette. S. Makarchevi rusikahoopi kannatanu kõhtu ta ei näinud, kuid see ei tähenda tema ja kannatanu ütluste vastuolulisust. Jäädes konfliktist väljapoole, ei pruukinudki K.R. süüdistatavate iga liigutust näha. Küll kuulis ta sellest R.H. kohe viimase korterisse naasmise järel.
167.4.Kaitsja R. Levin on proovinud R.H. ja K.R. ütluste usaldusväärsust õõnestada väitega, et kannatanu ütluste kohaselt nägi K.R. kogu sündmust pealt, kuid tunnistaja oma ütlustele vastavalt S. Makarchevi rusikalööki ei näinud. Ringkonnakohus sellist kahtlust tõsiseltvõetavaks ei pea. Kuivõrd K.R. oli sündmuse juures, siis võiski R.H. e jääda ekslik mulje, et naine nägi ka rusikahoopi.
167.5.Kahtlusi kannatanu ja tunnistaja ütlustes ei tekita ka see kaitsja R. Levini ja V. Gavrilini väide, milles nad juhivad tähelepanu ütluste erinevusele osas, mis puudutavad nuga. Ringkonnakohus lahknevust ütlustes ei näe. Nimelt jätavad apellandid tähelepanuta, et R.H. räägib noatera pikkusest (5-10 cm), K.R. aga noa (nuga koosneb teadupärast kahest osast: noa pidemest ja vähemalt üheteralisest teramikust) pikkusest (30 cm). Samuti ei näeks kolleegium diametraalset vastuolu ütlustes siis, kui kannatanu ja tunnistaja ütlused noa või selle osade pikkuse osas tõepoolest erineksid, s.o kuriteosituatsioonis eseme mõõtude ekslik tajumine on mõistetav, seda enam asja osas, mis tekitab hirmu. Pigem võiks isikute ütluste kunstlikult kooskõlastamisele viidata see, kui nende toodud kirjeldus oleks sentimeetrise täpsusega kattuv.
167.6.R.H. ja K.R. ütlusi ei saa pidada ebausaldusväärseteks selgi põhjusel, et kõnealuse kuriteosündmuse kohta politseis ütluste andmise ajal toimetati kriminaalmenetlust ka nende endi suhtes ja K.R. oli katseajal. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas teises kriminaalasjas menetlusaluseks isikuks olemine sai mõjutada R.H. ja K.R. valeütluste andmisele. Seda, et R.H. ja K.R. varjaksid selle väidetava valega enda mingit käitumist, apellant väitnud ei ole. Ka ei pea kohtukolleegium R.H. ja K.R. valeütluste andmist usutavaks põhjusel, et neile oli teada, et süüdistatavaid on põhjust karta. Olid nad ju korteris vahetult V. Gavrilini ja S. Makarchevi vägivaldsuse tunnistajateks ning samuti on nad väitnud end teadvat, et süüdistatavad tegelesid väljapressimistega. K.R. hirmu süüdistatavate ees näitab ka asjaolu, et ta on avaldanud kartust oma elu ja tervise pärast, mistõttu on maakohus ta juhindudes KrMS § 287 lg-st 5 ja § 69 lg-st 1 üle kuulanud videokonverentsi teel.
167.7.Ringkonnakohtus ei tekita kahtlusi R.H. ütluste usaldusväärsuses ka kaitsja V. Murde väide, mille kohaselt on kannatanu staažikas narkomaan, kes tegeles narkootiliste ainete käitlemisega. Teabest, et isik on narkomaan, ei saa teha kohe järeldust, nagu ta ei võiks tõeseid ütlusi anda. Pealegi, nagu juba märgitud, ei ole R.H. ütlustes vastuolusid ning tema ütlusi kinnitab K.R. . Kolleegium meenutab kaitsjale sedagi, et tema endagi kaitsealune on tihedalt narkootilisi aineid pruukiv isik (nagu menetluse vältel ilmsiks on saanud), ehk siis kaitsja enda seisukohast lähtudes ei saaks justkui arvestada ka tema ütlusi.
168.Järgmiseks nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on amfetamiini nõudmine süüdistatavate poolt ning S. Makarchevi tegevus talle selle käigus rusikaga kõhtu löömisel, vaadeldav varalise kasu nõudmisena vägivalda kasutades, s.o isikud panid toime KarS §-s 214 sätestatud kuriteo.
168.1.Vägivallana tuleb vaadelda rusikalööki kõhtu. Kaitsja R. Levin sellise järeldusega päri ei ole, märkides, et kannatanu ütluste kohaselt ta löömisest valu ei tundnud.
Ringkonnakohus sellist kaitseargumenti pikalt ei käsitle. Meesterahva rusikalöök kõhtu on objektiivsele kõrvaltvaatajale kahtlemata hinnatav valutekitavana. Samas ei oma see küsimus aga ka erilist tähtsust, kuivõrd rusikaga löömine kõhtu on kahtlemata käsitletav ka ähvardusena tekitada tervisekahjustus ning V. Gavrilini ja S. Makarchevi tegevuse subsumeerimiseks väljapressimisena sellest piisab.
168.2.Kohtukolleegium leiab, et V. Gavrilin ja S. Makarchev tegutsesid kaastäideviijatena. Nad tulid K.R. korterisse öösel, viibisid mõlemad kannatanu lähedal, nõudsid temalt amfetamiini ja S. Makarchev lõi teda rusikaga kõhtu. Süüdistatavate selline käitumine näitab selgelt, et nad tegutsesid ühiselt, mõlemad hoidsid tegu oma kontrolli all ja valitsesid sündmuste käiku. Nende tegevuses selgub ka ka kaastäideviimise subjektiivne külg, s.o V. Gavrilini ja S. Makarchevi käitumise kooskõlastatus. Nimelt saab süüdistatavate teo tehiolude põhjal järeldada nende teadlikku ja soovitud koostegusemist. Ehk siis teovalitsemine toimus V. Gavrilini ja S. Makarchevi ühtse kooskõlastatud käitumisega ning nad mõlemad andsid ühise teoplaani realiseerimisel kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse.
169.Küll leiab kriminaalkolleegium, et ehkki tõendamist on leidnud süüdistatavate poolt vägivallaga kannatanult nende isikute nimede nõudmine, kellel võiks olla narkootilist ainet, ei ole nende selline tegevus vaadeldav väljapressimisena KarS § 214 mõttes. Kaitsja R. Levini sellekohane seisukoht, mida ta väljendas juba kaitsekõnes maakohtus, on õige.
169.1.KarS § 214 lg 1 kohaselt on koosseisutegu varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda.
169.2.Vara on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum (tsiviilseadustiku üldosa seadus § 66). Võttes aluseks vara mõiste, tuleb tuvastada varalise kasu olemasolu.
169.3.Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et väljapressimise korral esitatava nõude sisuks võib mh olla nõudmine, et teine pool võtaks endale varalise kohustuse, teeks tasuta tööd või tööd rahalise nõude heastamiseks (7. septembri 1999 otsus asjas nr 3-1-1-62-99). Varalise kasu saamine võib seisneda ka nii nõudes tsiviilõiguslikus mõttes, nt rendisuhte nõudmises (18. novembri 1997. a otsus asjas nr 3-1-1-113-97), kui ka varalise õiguse üleandmise ja ka nõudeõigusest loobumise nõudmises (25. mai 1999. a otsus asjas nr 3-11-56-99); samuti ka asja ajutises enda kätte saamises nt varalise nõude saamiseks (3. märtsi 1998. a otsus asjas nr 3-1-1-33-98).
169.4.Ringkonnakohus leiab, et teave narkootikume valdavate isikute nimede kohta ei ole hinnatav varana ning sellise teabe andmine varalise kasu nõudmisena. Nimede teadasaamine ei tekitanud positiivset muudatust süüdistatavate varalises seisus ning ümberpöördult ei tekkinud kahju ka R.H. le. Seega on maakohus, subsumeerides süüdistatava sellise tegevuse KarS § 214 alla, ebaõigelt kohaldanud materiaalõigust ja kohtuotsus tuleb osaliselt tühistada.
169.5.Selline järeldus ei too aga kaasa V. Gavrilini ja S. Makarchevi õigeksmõistmist. Süüdistatavate käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 120 lg 1 järgi. Selline ümberkvalifitseerimine on võimalik, kuivõrd uue otsusega tunnistab ringkonnakohus süüdistatavad süüdi kergemas kuriteos, süüdistatavad ja nende kaitsjad on saanud tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise kohta oma seisukoha öelda ning isikuid ähvardamises süüdi tunnistades ei tugine ringkonnakohus ühelegi süüdistusevälisele
asjaolule. Seisukohta, tunnistada V. Gavrilin ja S. Makarchev süüdi KarS § 120 lg 1 järgi, põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.
169.6.KarS § 120 lg 1 näeb ette vastutuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.
169.7.Kriminaalkolleegium tõi juba välja tõendid, mis näitavad, et peale amfetamiini nõudmist ja S. Makarchevi rusikalööki kannatanule kõhtu nõudis V. Gavrilin temalt nende isikute nimesid, kellel võiks olla narkootilist ainet. Oma nõudmise tugevdamiseks koputas V. Gavrilin kannatanule noaga vastu pead. Taoline koputamine on hinnatav ähvardusena tekitada isikule tervisekahjustus, kuivõrd sellise kahju tekkimist on nimetatud teost võimalik ühemõtteliselt järeldada. Ähvardus oli R.H. jaoks tõsiseltvõetav, mida näitab juba asjaolu, et ta avaldas süüdistatavate nõutud nimed. Aluse karta ähvarduse täideviimist andsid kannatanule nii tema suhtes selle sündmuse raames tarvitatud vägivald kui ka varasemad kokkupuuted V. Gavrilini ja S. Makarcheviga (nt teadis ta enda ütluste kohaselt, et V. Gavrilin on teiste isikute suhtes vägivalda kasutanud).
169.8.S. Makarchev ei nõudnud kannatanult isikute nimede avaldamist ega tarvitanud konkreetselt sellel hetkel tema kallal ka vägivalda. Vahetult eelnevalt oli ta aga löönud R.H. le rusikaga kõhtu ning ta seisis kannatanu selja taga, kui V. Gavrilin talle noaga vastu pead koputas. Tema kohalolek ja käitumine võimendasid V. Gavrilini ähvardust ning aitasid kaasa sellele, et R.H. võtaks ähvardust tõsiselt. Seega valitsesid süüdistatavad sündmuste käiku üheskoos ning tegutsesid kannatanut ähvardades ühiselt ja kooskõlastatult. Ka juhib kolleegium veelkord tähelepanu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2001. a otsuse nr 3-1-1-23-01 p-le 8 ja 2. detsembri 2013. a otsuse nr 3-1-1-118-13 p-le 8, kus on märgitud, et olulise teopanusena ähvarduse täideviimisel on kohtpraktikas aktsepteeritud olukorda, kus üks süüdistatav võimendab oma kohalolekuga teise poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste sisu, aktiviseerides kannatanus hirmu.
169.9.Süüteokoosseisu täitsid V. Gavrilin ja S. Makarchev otsese tahtlusega, mh teadsid nad või pidasid vähemalt võimalikuks, et eelneva vägivalla ja noaga otsa ette koputamise tõttu võtab R.H. ähvardust reaalsena.
170.Eeltoodud põhjustel leiab kriminaalkolleegium, et vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada osas, milles kohus tunnistas V. Gavrilini ja S. Makarchevi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi R.H. 2015. a alguses vägivallaga nende isikute nimede nõudmises, kes võisid omada narkootilisi aineid. Süüdistuses kirjeldatud V. Gavrilini ja S. Makarchevi tegu on käsitatav ähvardamisena (KarS § 120 lg 1). Kuna ringkonnakohus ei muuda süüdistatavatele süüksarvatava teo kirjeldust (asjaolusid), vaid üksnes teole antavat karistusõiguslikku hinnangut, pole alust V. Gavrilinit ja S. Makarchevit KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi selles kuriteos õigeks mõista. Nende kõnealune tegu tuleb üksnes KarS § 120 lg 1 järgi ümber kvalifitseerida. Muutmata jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüditunnistamises KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi teos, mis seisnes R.H. lt amfetamiini üleandmise nõudmises vägivalda kasutades. V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüdistus KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 järgi 2015. a aprillis toimepandud teos, milles kanntanuks oli R.H. a) Süüdistus
171.Süüdistuse kohaselt 2015. a aprillis V. Gavrilin, S. Makarchev, eeluurimisel tuvastamata isik ja V. Lukk läksid R.H. elukoha Tartus XXX korteri ukse taha. Seal küsiti R.H. käest linnas levivate juttude kohta, et ta soovib S. Makarchevile rusikaga kõhtu löömise pärast peksa anda, kui nad kohtuvad. Trepikojas R.H. ga vesteldes võttis V. Gavrilin õlakotist välja tumedat värvi rullikuga revolvri ja tõstis selle enda ette, suunates relva toru R.H. küljele ja pannes revolvri seejärel kotti tagasi. Relva eksponeerimisega demonstreeris V. Gavrilin üleolekut ja oma nõuete tõsiseltvõetavust. Seejärel V. Gavrilin esitas R.H. le nii nõudmise hakata tema heaks poodidest asju varastama kui nõudmise müüa V. Gavrilini antud amfetamiini. Hirmust ajendatuna R.H. andis V. Gavrilinist vabanemiseks oma nõusoleku, seda tegelikult soovimata või tõsiselt mõtlemata. b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
172.Kohus asus seisukohale, et V. Gavrilin ja S. Makarchev on kuriteo toime pannud ning nad tuleb KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi tunnistada.
172.1.Maakohus märkis, et tõenditeks, mis süüdistust kinnitavad, on R.H. , K.R. ja R. Sule ütlused ning jälitustoimingu protokoll. Need tõendid on omavahelises kooskõlas. Tõendikogumist eristuvad V. Gavrilini ja S. Makarchevi ütlused. Süüdistatavate enda süüd eitavad ütlused on veenvalt ümber lükatud teiste tõenditega. V. Gavrilini ja S. Makarcheviga kaasas olnud V. Luki ütlusi, et keegi R.H. ei ähvardanud ning vägivalda ei kasutanud, ei ole põhjust lugeda usaldusväärsest tõendikogumist lahknevaks. Tõendatud on, et V. Lukk ei viibinud suures osas selle kohtumise juures ja seega ei saanud ta toimunut näha. V. Lukk oli läinud tuppa rääkima K.R. ga, keda ta tundis.
172.2.Kohtu hinnangul kinnitavad omavahel kooskõlas olevad tõendid veenvalt V. Gavrilinile ja S. Makarchevile esitatud väljapressimise süüdistuse põhjendatust. Kuritegeliku ühenduse loonud ja seda juhtinud V. Gavrilini elustiiliga käis mh kaasas ka relvataoliste esemete kaasaskandmine ja kasutamine. Kuritegeliku ühenduse huvides oli leida enda alla võimalikult palju narkootilise aine müüjaid, hõivamaks Tartu piirkonna narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise turgu. Kuritegeliku ühenduse huvides oli ka poodidest asjade varastamine, et varastatu realiseerimisest saadu eest osta ühendusse üha rohkem narkootilist ainet ning selle edasimüümisega tõsta ebaseaduslikult käideldava narkootilise aine käivet tänavamüügis, saamaks seeläbi suuremat kasu ning ühtlasi hõivamaks üha suuremas ulatuses ka ebaseadusliku käitlemise turgu. Neil asjaoludel on R.H. ütlused veenvad ja usutavad ning kohtul põhjendatud alust tema ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks ei ole.
172.3.V. Gavrilin ja S. Makarchev käitusid maakohtu arvates kooskõlastatult ja eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult, kui revolvrit kasutades ähvardasid R.H. füüsilise vägivallaga ja nõudsid, et ta hakkaks poodidest varastama ja amfetamiini müüma. Seda tuli tegema hakata V. Gavrilini kasuks, kes oli kuritegeliku ühenduse looja ning juht. Revolvriga toime pandud füüsilise vägivallaga ähvardamisega R.H. vastupanu murti ning kannatanu avaldas nõusolekut hakata V. Gavrilinile poodidest asju varastama ning müüma V. Gavrilini antavat amfetamiini, kuigi see ei olnud tema tegelik tahe. c) Apellantide väited
S. Makarchevi kaitsja R. Levin palub apellatsioonis kaitsealuse õigeks mõista.
173.1.Apellatsioonist selguvalt tulnuks R.H. ütluste hindamisel arvestada võimalust, et ta tundis ennast pärast K.R. korteris toimunut solvatuna ja oli vihane. Seda on kannatanu kohtus kaitsja küsimusele vastates kinnitanud. Samuti selgub R.H. ütlustest, et jutuajamine toimus rahulikult, mistõttu on usutav, et suhted said selgeks räägitud probleemideta.
173.2.Kaitsja arvates ei ole väidetav nõue, et R.H. hakkaks V. Gavrilini heaks poodidest asju varastama ja müüma V. Gavrilini antud amfetamiini, ka eluliselt usutav. Samas, isegi kui V. Gavrilin sellise nõudmise kannatanule esitas, ei olnud S. Makarchevil selles mingitki rolli. R.H. kinnitusel ei küsinud ega nõudnud S. Makarchev temalt sellel kohtumisel midagi. S. Makarchev ja R.H. said omavahelise konflikti rahulikult selgitatud ning tema eesmärk oli täidetud. Tõendatud ei ole, et S. Makarchev oleks tegutsenud grupis V. Gavriliniga.
174.S. Makarchev enda apellatsioonis rõhutab, et ta ei tarvitanud R.H. suhtes vägivalda. Ta lisab ka, et kannatanu ütlused, mille kohaselt nad pidid kuu aega hiljem uuesti rääkima, kuid seda ei toimunud nende (st V. Gavrilini ja S. Makarchevi) kinnipidamise tõttu, on valed. Kannatanuga ei kohtunud nad, kuna taolist kokkulepet ei olnud. Nende kinnipidamine toimus kõige vähem kuu aega hiljem.
175.Süüditunnistamise KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi R.H. suhtes 2015. a aprillis toime pandud väljapressimises vaidlustasid ka V. Gavrilin ja tema kaitsja V. Murde.
175.1.V. Gavrilin oma apellatsioonis märgib, et nad läksid rääkima R.H. ja S. Makarchevi vahel K.R. korteris toimunud konfliktist, vestlesid ja lahkusid rahulikult. Kannatanu ütlused, et nad (st süüdistatavad) lubasid nädala pärast tagasi tulla ning alustatut lõpetada takistas vaid nende kinnipidamine, ei vasta tegelikkusele. Nad peeti kinni alles umbes poolteist kuud hiljem, mistõttu oleks neil olnud küllalt aega uuesti R.H. juurde tulla. Tema ja S. Makarchev seda teha aga ei püüdnud, mis näitab selgelt, et kannatanult nad midagi ei soovinud.
175.2.Kaitsja V. Murde märgib apellatsioonis, et V. Gavrilin ei nõudnud kannatanult tema heaks töötama hakkamist ja poest asjade varastamist. Kohus on süüdistatavad süüdi tunnistanud peamiselt R.H. ütlustele tuginevalt. Põhistused, millega maakohus luges R.H. ütlused usaldusväärseteks, ei ole piisavad. Arvestamata on jäetud, et kannatanu on staažikas narkomaan, kes tegeles narkootiliste ainete käitlemisega. Tema ütlusi tuleks hinnata väga kriitiliselt. Samuti on kummaline, et kui R.H. kartis V. Gavrilinit, siis miks ei kavatsenudki ta viimase nõudmisi täita.
Kohtuistungil jäid apellandid apellatsioonides märgitu juurde.
d) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
177.Kriminaalkolleegium leiab, et V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüditunnistamine on olnud põhjendatud. Maakohtu põhistused on aga taas lubamatult kesised. Kohus on küll kirjeldanud tõendite sisu, kuid tõendikogumi pinnalt tehtavad järeldused ei ole kaugeltki küllaldaselt. Täielikult on hindamata, kas süüdistatavate käitumine vastas väljapressimise koosseisule, ära on näitamata kummagi süüdistatava teopanus ning võtmata on jäetud seisukoht, kas nad tegutsesid kaastäideviijatena. Märgitud põhistuste puudumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ning toob ringkonnakohtu jaoks kaasa kohustuse need vead parandada. Kolleegium märgib sedagi, et maksva menetluspraktika kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese
astme kohtul ning ringkonnakohtu ülesanne ei peaks olema mitte sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2004. a ja 22. juuni 2011. a otsused asjades vastavalt nr 3-1-1-115-04 ja 3-1-148-11). Käesolevas asjas peab kolleegium aga maakohtu ilmselgelt puuduliku töö tõttu suures osas hindama tõendeid ise uuesti ja andma hinnangu ka sellele, kas süüdistatavad oma tegevusega täitsid kuriteokoosseisu.
Vaidlustatud kohtuotsuse minetusi parandades märgib kriminaalkolleegium järgmist.
178.1.R.H. ütlustest (kd XIX lk 165-168) selguvalt tulid 2015. a tema elukohta V. Gavrilin, S. Makarchev ja V. Lukk ning tahtsid rääkida sellest, et olid kuulnud, nagu tahaks tema anda peksa S. Makarchevile selle eest, mis juhtus K.R. juures. Vestlus kujunes suhteliselt rahulikuks, vägivalda ei olnud. V. Lukk läks tuppa rääkima tema naisega, kellega ta (V. Lukk) oli tuttav. V. Gavrilin tegi talle ettepaneku hakata amfetamiini müüma ja poodidest asju varastama, demonstreeris talle revolvrit, suunates selle temast kuskile mööda. Ta ei saanud aru, kas tegemist oli ehtsa või mängurelvaga. Tema arvates näitas V. Gavrilin relva selleks, et ta kardaks. Ta nõustus ettepanekuga, kuna kartis. Nad pidid kokku saama järgmisel nädalal ja uuesti rääkima, kuid seda ei toimunud, sest süüdistatavad peeti kinni.
178.2.V. Lukk oli süüdistatavatega R.H. juures kaasas. Tema ütluste kohaselt oli ta A. M kuulnud, et R.H. tahab S. Makarchevi läbi peksta. Kohtumisel kannatanut keegi ei ähvardanud ja vägivalda ei kasutanud (kd XXII lk 59).
178.3.V. Gavrilin ja S. Makarchev on nõudmiste esitamist kannatanule eitanud. Nende ütluste kohaselt läksid nad kannatanu korterisse, kuna kuulsid V. Lukilt, et R.H. käib mööda linna ringi ja lubab S. Makarcheviga asju klaarida K.R. korteris toimunu pärast. R.H. juures olevat aga kõik lahenenud rahumeelselt. Kannatanult nad midagi ei nõudnud.
178.4.Tõenditena on maakohus lisaks eelnimetatutele välja toonud veel R. Sule ja K.R. ütlused, samuti 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokolli (s.o selles kajastatud telefonisuhtluse 19. aprillil 2015. a V. Gavrilini ja tuvastamata isiku vahel), kuid nendega on kohus soovinud tõendada üksnes asjaolu, et V. Gavrilinil oli revolver.
178.5.Ringkonnakohus leiab, et süüdistatavate süüd eitavad ütlused on ümber lükatud R.H. ütlustega. Kannatanu ütlused hindab kolleegium usaldusväärseteks. Tema ütlustes ei ole vastuolusid, need on usutavad ning ei esine ka mingeid teisi asjaolusid, mis kannatanu isiku kui uskumisväärse tõendiallika kahtluse alla seaksid. V. Luki ütlused R.H. ütluste ebausaldusväärsust ei näita. Tõsi, tunnistaja väitel kannatanut ei ähvardatud ja vägivalda ei kasutatud. Samas selgub nii R.H. kui V. Gavrilini (kd XXIII lk 17) ütlustest, et kui algul oli V. Lukk jutuajamise juures, siis läks ta peatselt korterisse rääkima kannatanu naisega, keda ta tundis. Ehk siis ta ei saanudki näha, kuidas sündmus süüdistatavate ja kannatanu vahel edasi arenes.
178.6.Kolleegiumi hinnangul on otsitud seegi kaitseväide, mille kohaselt oli R.H. pärast K. R korteris toimunut solvunud ja vihane, mis justkui mõjutas tema ütlusi kõnealuse kuriteosüüdistuse osas. Nimetatud 3-4 kuu taha jäänud intsident ei anna alust kannatanu ütlustes kahtlemiseks. Puudub alus arvata, et see oleks mõjutanud R.H. valeütluste andmisele. Samuti meenutab kolleegium kaitsjale, et tema enda ja S. Makarchevi väite kohaselt 2015. a alguses K.R. korteris R.H. millegagi ei kahjustatud, ehk siis sellest seisukohast võttes on see kaitseargument arusaamatu.
178.7.Veel ei pea ringkonnakohus põhjendatuks sedagi kaitseargumenti, mille kohaselt ei ole sellise nõudmise (nõue varastada V. Gavrilini heaks poodidest asju ja müüa V. Gavrilini antud amfetamiini) esitamine eluliselt usutav. Midagi ebausutavat siin ei ole. Kriminaalasjas on selgunud, et taoline nõudmine esitati nt ka F. Z.
178.8.Apellandid on veel pidanud oluliseks seda, et kuigi R.H. ütluste kohaselt lubas V. Gavrilin temaga järgmisel nädalal kokku saada ja võimalus selleks ka esines, seda kohtumist ei toimunud. Kaitsjate ja süüdistatavate arvates näitab see asjaolu R.H. ütluste ebausaldusväärsust ning kinnitab, et mingeid nõudmisi nad kannatanule ei esitanud. Ringkonnakohus ei tee kohtumise toimumata jäämisest taolisi järeldusi olenemata sellest, kas süüdistatavad vabaduses viibisid. Väljapressimine (KarS § 214) on kärbitud kuriteokoosseis. Vara üleandmise nõudmise või vägivalla kasutamisega on koosseis täidetud. Isikute käitumises kuriteokoosseisu tuvastamise mõttes ei ole oluline, kas vägivalda, millega ähvardati, hiljem ka kasutati või kas süüdistatavad oma nõudmise täitmist hiljem kontrollisid või selle nõude juurde kindlaks jäid. V. Gavrilin ja S. Makarchev võisid uue kohtumise osas ka lihtsalt ümber mõelda.
178.9.Ringkonnakohus leiab, et süüdistatavate käitumine on õigesti kvalifitseeritud väljapressimisena. Väljapressimise korral esitatava nõude sisu võib olla mh ka nõudmine, et teine pool teeks süüdistatavate heaks tööd (vt juba viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-62-99, aga samuti 25. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-22-11, p 12). Käesolevas asjas nõuti R.H. lt, et ta müüks V. Gavrilini antavaid narkootilisi aineid ja varastaks tema heaks kauplustest. Nõudmine väljendus vastavas ettepanekus ning selle kategoorilisust näitab ähvardamine konkludentse teoga – relva näitamisega. Tõsi, kriminaalasjas puuduvad tõendid, mille põhjal saaks kindlalt otsustada, kas tegemist oli laskekõlbuliku relvaga, üldse relvaga relvaseaduse § 11 mõttes, relvana kasutatava muu esemega või kõlbmatu vahendiga (nt mängupüstoliga, püstolimaketiga vms). Selle tuvastamine ei ole praegu aga ka määrava tähendusega, kuivõrd KarS § 214 lg 2 loetelus vastavat kvalifikatsiooni ei ole. Seega isegi kui tegemist oli kõlbmatu vahendiga, on olemas väljapressimise koosseis.
178.10.Küll on aga oluline kindlaks teha, et süüdistatava sõnakasutus, väljendusviis ja muud asjaolud (nt ähvardaja varasem käitumine) kogumis andsid kannatanule aluse ähvarduse täideviimist eeldada ning süüdlased tegutsesidki arvestusega, et kannatanu peab ähvardust reaalseks ohuks oma elule ja tervisele.
178.11.Ringkonnakohtu hinnangul tekkis R.H. l arusaam, et ähvardust tuleb võtta tõsiselt, st see tekitas objektiivselt tõsiseltvõetava mulje. Seda näitavad kannatanu ütlused, mille kohaselt ta kartis ja nõustus hirmust ajendatuna V. Gavrilini heaks tööle hakkama. Ähvarduse täideviimist oli R.H. l alust karta, kuna tema arvates oli süüdistataval käes revolver, vaid mõned kuud tagasi olid V. Gavrilin ja S. Makarchev tema vastu kuriteo toime pannud ning kannatanu teadis V. Gavrilinit varasemast ja oli teadlik tema vägivaldsest käitumisest ka teiste isikute suhtes. Seega lubas R.H. hakata V. Gavrilini heaks „tööle,“ st narkootilist ainet müüma ja poevargusi toime panema. Kaitsja V. Murde on arvanud, et kui R.H. kartis V. Gavrilinit, nagu ta ise väidab, siis on kummaline tema ütlemine, mille kohaselt ta küll lubas nõudmise täita, aga ei kavatsenudki seda teha. Ringkonnakohus advokaadiga ei nõustu. Hirmutunnet ei saa kuidagi välistada seetõttu, et isik otsustab kuritegusid sunniviisiliselt mitte sooritada. Samuti juhib kolleegium kaitsja tähelepanu sellele, et tegelikult ei ole R.H. öelnud, nagu ei kavatsenudki ta nõudmist täita. Ta on vastanud, et mingil määral kindlasti mõtles ta seda tõsiselt. Samas ei näeks ringkonnakohus aga midagi kummastavat ka juhul, kui R.H. ei oleks algusest peale
kavatsenudki nõudele alluda. Nimelt ei ole midagi arusaamatut tühja lubaduse andmises olukorras, kus kannatanuga on vastamisi kaks meesterahvast, kes on veel mõned kuud tagasi tema vastu kuriteo toime pannud ja kellel on käes relv.
178.12.Kuriteo panid süüdistatavad kolleegiumi hinnangul toime kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 mõttes. V. Gavrilin oli nõudmise esitajaks, „tööd“ pidi R.H. hakkama tegema tema heaks ning tema ähvardas kannatanut ka relvaga. V. Gavrilini teopanuse olulisus on seega väljaspool kahtlust. Täideviija kvaliteediga teopanusele vastas aga ka S. Makarchevi tegevus. Ta oli vahetult sündmuskohal, oli teadlik V. Gavrilini poolt avaldatud nõudmise ja ähvarduse sisust (nähes ja kuuldes neid vahetult pealt), kiitis need vaikides heaks ning võimendas neid oma kohalolekuga, aktiviseerides ja tugevdades kannatanu hirmu. Ringkonnakohus selgitas otsuses eespool, et isiku teopanus (funktsioon) võibki seisneda ka passiivses teos, nt kõrgendatud ohutunde loomises ning olukorra lootusetuse ja vastupanu mõttetuse rõhutamises kannatanule järgnemise ja tema lähedal seismisega ajal, mil kaasosaline võtab kannatanult raha; samuti ähvarduse ja nõudmise esitamise ajal oma kohalolekuga kaassüüdistatava sõnade paikapidavuse kinnitamises ja kannatanu hirmu aktiviseerimises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-23-01, p 8). Ehk siis määrav ei ole mitte tegutsemine sündmuskohal, vaid teopanuse sisuline olulisus. Eeltoodut arvestades on S. Makarchevi teopanus ja süüdistatavate tegutsemine ühiselt tõendatud. Samuti saab V. Gavrilini ja S. Makarchevi teo tehiolude põhjal selgeks see, et süüdistatavad tegutsesid kooskõlastatult, neid ühendas ühine teootsus ja vastastikune teadmine teise olulisest osast ühise teo toimepanemisel.
178.13.Eelöeldut kokku võttes märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsus V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüditunnistamises jääb muutmata. V. Gavrilini süüdistus KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7, 8 järgi ning T. Valdase süüdistus KarS § 200 lg 2 p-de 2 ja 7 järgi, kus kannatanuks oli A.A. a) Süüdistus
179.Süüdistuse kohaselt võttis T. Valdas 2014. a suvel telefoni teel narkootilise aine saamise eesmärgil ühendust A.A. ga. Saades teada A.A. asukoha, sõitis T. Valdas tumedat värvi Volvo sõidukiga koos V. Gavrilini ja eeluurimisel tuvastamata isikutega A.A. töökohta Tartus X asuva X OÜ juurde. Seal V. Gavrilin nõudis A.A. lt tema valduses olnud narkootilist ainet amfetamiini ning tegi seda A.A. le või viimase elukaaslasele M.M. tervisekahjustuse tekitamise ähvardusel. A.A. , tundes hirmu ähvarduse täideviimise ees, võttis telefoni teel ühendust M.M. . Selle tulemusena andis M.M. vahetult pärast V. Gavrilini ja T. Valdase lahkumist A.A. juurest enda elukohast Tartus XX hoovis asuvast kuurist V. Gavrilinile vähemalt 3 g amfetamiini, millest V. Gavrilin andis samas T. Valdasele 2 minigrip kilekotti, milles mõlemas oli vähemalt 0,75 g. b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
Maakohus tunnistas V. Gavrilini ja T. Valdase röövimises süüdi.
180.1.Kohtu hinnangul tõendavad süüdistuse verisooni toimunust veenvalt A.A. ja tema elukaaslase M.M. ütlused, T. Valdase elukaaslase M.S. ütlused ning jälitustoimingu protokollist ja sideettevõtjalt saadud andmete protokollist nähtuv info. Nimetatud tõendid on omavahel loogilises kooskõlas.
180.2.Jälitustoimingu protokollidest ning A.A. ja T. Valdase ütlustest nähtuvalt T. Valdas ning V. Gavrilin läksid A.A. juurde selleks, et ära võtta tal olnud narkootiline aine ning anda ühtlasi mõista, et ilma „Tartu katuse“ juhi V. Gavrilini loata ei tohi narkootilise ainete käitlemisega tegeleda ning neid võib omandada ainult „katuse“ alt müüvate isikute käest. Seejuures oldi valmis selleks et amfetamiini kättesaamiseks tuleb kasutada vägivalda. Amfetamiini väljaandmisest keeldunud A.A. tahte murdmiseks kasutatigi psüühilist vägivalda, kui ähvardati nii teda kui tema kaudu ka tema elukaaslast sellega, et nad viiakse autoga sõitma. A.A. le teadaolevalt tähendas see ütlemine V. Gavrilini puhul füüsilise vägivalla kasutamist. Füüsilise vägivallaga ähvardamise tulemusena avaldas A.A. amfetamiini asukoha ning organiseeris koheselt selle üleandmise V. Gavrilinile ja T. Valdasele, mis A.A. kodust kuurist ka kohe ära võeti.
180.3.See, et T. Valdas söötis V. Gavrilinile ette isikuid, kelle pealt kuritegelike meetoditega varalist kasu lõigata, nähtub ka kannatanu F.Z. ütlustest ning tema ütlustega kooskõlas olevatest jälitustoimingu protokollidest. T. Valdase ja V. Gavrilini kuritegelik käitumismuster on olnud nii F.Z. kui A.A. ga ning ka mitmete teiste kannatanutega suheldes enda ebaseaduslike nõudmiste esitamisel üldjoontes ühetaoline – kannatanute suhtes kasutatakse varalise kasu nõudmisel vägivalda, millega seonduvalt püütakse neile ühtlasi selgeks teha, et narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise turul tuleb V. Gavrilini juhitud „Tartu katusele“ anda ära nende valduses olev narkootiline aine ja/või maksta „katusele“ või osutada mingil muul viisil kasu (näiteks hakata poodidest varastama, tegelema „katuse“ all narkootiliste ainete edasimüümisega jmt).
180.4.Maakohtu hinnangul tegutsesid T. Valdas ja V. Gavrilin kavatsetult, seades A.A. ga kohtumise eesmärgiks temalt narkootilise aine äravõtmise ning kannatanu tahte murdmiseks kasutati füüsilise vägivallaga ähvardamist. Ähvardamise tulemusena saadigi kannatanu valdusest kätte soovitud narkootiline aine. T. Valdase ütlustest nähtuvalt oli narkootilist ainet vaja neile endile tarbimiseks.
180.5.Kohus leidis, et kuna füüsilise vägivallaga ähvardamisele järgnes vahetult amfetamiini väljaandmine, siis kvalifitseerub toimepandu röövimiseks. Ehkki T. Valdas ise vahetult kannatanut füüsilise vägivallaga ei ähvardanud, on tema käitumine hinnatav kaastäideviimisena. T. Valdas ja V. Gavrilin käitusid kannatanult amfetamiini kättesaamiseks omavahel kooskõlastatult ja neist mõlema teopanus oli oluline. T. Valdas avaldas V. Gavrilinile, et A.A. l kindlasti on amfetamiini. Koos läksid nad kannatanu töökohta, mida teadis T. Valdas. Töökohas V. Gavrilin ähvardas kannatanut füüsilise vägivallaga, mille tulemusena murti kannatanu tahe, kannatanu avaldas narkootilise aine hoiukoha ja organiseeris enda elukaaslase kaudu selle kohese väljaandmise. T. Valdas teadis kannatanu elukohta ning koheselt läksid V. Gavrilin ja T. Valdas kannatanu elukoha kuuri ja võtsid sealt ära amfetamiini, mida A.A. ja M.M. ütlustest nähtuvalt oli umbes 3 g. Kuna T. Valdas ja V. Gavrilin tegutsesid kannatanult amfetamiini röövimisel ühiselt ja omavahel kooskõlastatult, siis panid nad röövimise toime isikute grupis. c) Apellantide väited
181.V. Gavrilini ja T. Valdase süüditunnistamise A.A. lt narkootilise aine röövimises vaidlustasid nii nad ise kui ka nende kaitsjad, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist.
182.V. Gavrilin märgib apellatsioonis, et ta ei ole A.A. juures käinud ega tunne A.A. t. Kohus lähtus teda süüdi mõistes ainult T. Valdase ütlustest ega pööranud tähelepanu A.A. ütlustele. Kannatanu ütluste kohaselt tuli T. Valdas tema juurde koos inimesega, keda
ta teab umbes alates 2007. a ja sellel inimesel olid mingid tätoveeringud. V. Gavrilin toonitab, et 1999. a – 2011. a oli ta vanglas, samuti ei ole tal tätoveeringuid nähtavates kohtades. Seega ei saanud ta A.A. ga tuttav olla. Olulised on ka M.M. ütlused, mille kohaselt oli T. Valdasega kaasas olnud inimene umbes 170 cm pikk, aga tema on 185 cm pikk, st T. Valdasega oli kaasas keegi teine.
183.Kaitsja V. Murde on apellatsioonis ette heitnud, et kohus on V. Gavrilini süüdi tunnistanud A.A. ja M.M. ütlustele tuginevalt, kuid kumbagi isikut ei ole kohtus üle kuulatud. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas osas tõendile, mille vahetut allikat ei ole süüdistataval ega kaitsjal olnud võimalik küsitleda.
184.T. Valdas enda apellatsioonis kirjeldab toimunud sündmust. Ta märgib, et kui V. Gavrilin seltskonnaga tema maja juurde saabus ja küsis, kellelt ta narkootilist ainet sai, vastas ta hirmuga ausalt, et sai seda A.A. lt. V. Gavrilin käskis tal helistada A.A. le ja narkootikumi küsida. V. Gavrilin oli tol korral sõbralik. Tema ja V. Gavrilini suhted olid selleks ajaks väga halvad ning ta imestas V. Gavrilini lubaduse peale anda talle tarbimiskogus narkootilist ainet, kui seda A.A. lt osta saab. Ta helistaski A.A. le ning nad leppisid kokkusaamise A.A. töökohas. Ta läks kaasa. Ta ei oleks julgenud kaasa minemisest keelduda. A.A. töökohas ta kannatanuga ei rääkinud, vaid oli eemal, kui V. Gavrilin ja mingi meesterahvas suhtlesid A.A. ga. Siis tuli V. Gavrilin autosse ja ütles, et sõidame A.A. koju ning seal A.A. naine annab narkootilise aine ära. V. Gavrilin ei olnud A.A. naist varem näinud ning palus tal kaasa tulla. Ta läkski. A.A. naine tuli hoovis vastu ja juhatas V. Gavrilini kuuri, kuhu tema ei läinud. V. Gavrilin tuli tagasi autosse, pistis talle narkootilise aine pihku ja ta läks koju. T. Valdas märgib apellatsioonis veel, et A.A. tabati tagaotsitava kurjategijana, mis võiks näidata kannatanut mitte seaduskuuleka ja usaldusväärse isikuna, kuid ikkagi usuti A.A. tunnistust, kus viimane ainult oletas, et ta (T. Valdas) saatis V. Gavrilini tema (A.A. ) juurde. M.M. tunnistas nii, nagu oli A.A. jaoks kasulik.
185.T. Valdase kaitsja A. Saar märgib, et T. Valdase süüd röövimises ei tõenda M.M. ja M. S. ütlused ega jälitusprotokoll. A.A. ütlustest ei nähtu, nagu oleks T. Valdas kannatanut ähvardanud. T. Valdase tegevus, s.o ta rääkis V. Gavrilinine narkootilise aine saamisest A.A. lt ja avaldas V. Gavrilinile kannatanu elukoha aadressi, ei täida röövimise koosseisu.
186.Kohtuistungil jäid V. Gavrilin, T. Valdas ja nende kaitsjad apellatsioonide juurde. Täiendavalt nad midagi ei lisanud. d) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
187.Ringkonnakohus leiab, et apellantide väited maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks alust ei anna, apellatsioonid jäävad tagajärjetuteks. Apellatsioone läbi vaadates tuvastas kriminaalkolleegium aga süüdistatavate olukorda raskendava materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, mistõttu kolleegium tühistab maakohtu otsuse V. Gavrilini ja T. Valdase süüditunnistamises A.A. lt 3 g amfetamiini röövimises osaliselt ja teeb juhindudes KrMS §-st 340 ise uue, kaebuste piiridest väljuva otsuse. Nimelt leiab kolleegium, et süüdistatavate käitumisele on antud vale karistusõiguslik hinnang.
188.Taolist otsustust põhistades märgib kolleegium kohe ära, et vaidlustatud kohtuotsusele selles osas, kus kohus on lugenud tõendatuks sündmuse toimumise selliselt, nagu see on kirjas süüdistuses, etteheiteid teha ei saa. Esimese kohtuastme nende põhjendustega
kriminaalkolleegium nõustub ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. Vastuseks apellantide väidetele märgib kolleegium järgmist.
188.1.Kaitsja V. Murde on ette heitnud, et kohus tunnistas tema kaitsealuse V. Gavrilini süüdi A.A. ja M.M. ütlustele tuginevalt, kuid kuna kumbagi isikut ei ole kohtuistungil üle kuulatud, oli selline toimimine vastuolus KrMS § 15 lg-s 3 sätestatuga, s.o selle sätte kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas osas tõendile, mille vahetut allikat ei ole süüdistataval ega kaitsjal olnud võimalik küsitleda.
188.2.Kaitsja V. Murdele vastupidiselt leiab kolleegium, et maakohus on tõendite, s.o A.A. ja M.M. ütluste hindamisel lähtunud KrMS § 15 lg-s 3 sätestatust. Viidatud säte näeb ette, et kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas osas isiku ütlustele, kes on muudetud käesoleva seadustiku § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega § 66 lg-s 21 nimetatud isiku ütlustele. Kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 mõttes tõendile „valdavas ulatuses,“ kui on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 20). Kriminaalasjas võib muude tõendite kaal sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab. Teatud juhtudel võib ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Seda põhjusel, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust, ja süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Samas ei saa need, väljapoole süüdistuse ajalisi piire jäävad tõendid sisustada süüdistust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a ja 12. aprilli 2010. a otsused kriminaalasjades vastavalt nr 3-1-1-16-04, p 9 ja nr 3-1-1-21-10, p 14).
188.3.Vaidlustatud kohtuotsusest selguvalt on maakohus V. Gavrilinit ja T. Valdast süüdi tunnistades tuginenud lisaks A.A. ja M.M. avaldatud ütlustele ka T. Valdase ja M.S. ütlustele ning jälitusprotokollidele. Tõsi, M.S. ütlused ja jälitusprotokollid ei anna otsest teavet kõnealuse kuriteo kohta, kuid neist selguvad V. Gavrilini ja T. Valdase tihe suhtlemine 2014. a suvel, A.A. ning T. Valdase omavaheline tutvus ja suhtlus ning asjaolu, et M.S. hinnangul nõustus T. Valdas hakkama V. Gavrilini heaks tööle ja temale „katuseraha“ maksma V. Gavrilini survel ning narkosõltuvusest ajendatuna. Kaalukaks tõendiks on aga T. Valdase ütlused, mis annavad infot tõendamiseseme asjaolude kohta. Maakohus on T. Valdase ütlused ära märkinud rohkem kui ühel leheküljel ning neid täies mahus kordama ringkonnakohus ei hakka. Lühidalt öelduna selgub neist järgmine oluline teave.
188.4.T. Valdase ütluste kohaselt käis ta kuriteosündmusele eelneval päeval A.A. pool kodus ning tarvitas seal koos kannatanu ja M.M. amfetamiini. Tema avaldaski narkootilist ainet tahtvale V. Gavrilinile, et oli amfetamiini saanud päev varem
A.A. lt. Ta sai aru, et V. Gavrilin läheb sinna narkootilist ainet otsima. Kohtumise organiseerimine käis läbi tema, sest V. Gavrilin ise eriti ei teadnud neid inimesi. Kokkusaamine A.A. ga võis olla süüdistuses märgitud kohas Tähe 114. Ta läks V. Gavriliniga kaasa, sest V. Gavrilin ütles talle, et annab talle amfetamiini ja samuti, kuna ta ei julgenud kaassüüdistatavale vastu hakata. Tema ise kedagi ei ähvardanud, kuid kuulis V. Gavrilinit kannatanu A.A. ga pahandamas, kõrgendatud toonil rääkimas, sõimamas. A.A. töö juurest sõitsid nad viimase koju narkootilise aine järgi. Enne ärasõitu oli A.A. ga juttu naisele helistamisest. T. Valdase ütluste kohaselt juhendas ta ise, kuidas sõita A.A. koju. A.A. naine oli nende saabudes juba hoovis ja ütles, et Avo helistas ning nad hakkasid kuuri poole kõndima. V. Gavrilin ja A.A. naine läksid kuuri sisse ning hakkasid seal asju tõstma, V. Gavrilin aitas. T. Valdas ütleb, et tema läks auto juurde tagasi. Autosse tulles andis V. Gavrilin talle pihku kaks kotti, millised võttis enda taskust. Kummaski kotis oli üks tarbimiskogus amfetamiini. V. Gavrilinile endale jäi veel paar kotikest. Tema kahe koti amfetamiini eest A.A. le, V. Gavirlinile ega kellelegi teisele midagi ei maksnud. Samuti ei näinud ta A.A. töö- ega elukohas, et V. Gavrilin oleks kellelegi raha maksnud. V. Gavrilin läkski A.A. juurde saamaks narkootikume kas hea või halvaga. Ta aimas, et V. Gavrilin soovis A.A. ga kokku saada narkootilise aine äravõtmiseks. V. Gavrilin oli kasiinosõltlane, narkomaan, ebastabiilne ja raha nimel kõigeks valmis (kd XXII lk 73 jj).
188.5.Ringkonnakohus leiab, et T. Valdase ütlustest nähtub nii tema enda kui V. Gavrilini tegevus, mis viis narkootilise aine saamiseni A.A. lt. T. Valdas rääkis V. Gavrilinile eelmisel päeval A.A. lt amfetamiini saamisest, võttis ühendust A.A. ga ja selgitas välja kannatanu asukoha, juhatas V. Gavrilini kannatanu A.A. koju, T. Valdas ja V. Gavrilin käisid koos A.A. töö- ja elukohas, V. Gavrilin nõudis A.A. lt narkootilist ainet ning kannatanu elukohas käis M.M. koos kuuris amfetamiini järel. Tõsi, ähvarduse sisu kohta T. Valdase ütlused teavet ei anna, kuid neist selguvalt kuulis ta V. Gavrilinit kannatanuga pahandamas, kõrgendatud toonil rääkimas ja sõimamas, mis ilmselgelt osutab ähvardavale käitumisele.
188.6.Eelmärgitut silmas pidades leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus ei põhine valdavas osas A.A. ja M.M. ütlustele, vaid oluliseks kandvaks tõendiks on ka T. Valdase ütlused, millistest joonistub välja sündmuse terviklik käik ning mis annavad teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Seega, nagu juba märgitud, on maakohus otsuse tegemisel õigesti ja põhjendatult tuginenud A.A. ning M.M. ütlustele ja kriminaalmenetlusõigust kohus rikkunud ei ole.
188.7.Käsitledes järgnevalt V. Gavrilini enda apellatsiooni, ei pea ringkonnakohus võimalikuks nõustuda selles esitatud väitega, mille kohaselt on A.A. justkui süüdistatava isikus eksinud. T. Valdase ütlustest nähtub kahtlusteta kuriteo toimepanijana V. Gavrilin. See asjaolu välistab igasuguse võimaluse seisukohaks, et kuriteo pani toime keegi teine. Ka A.A. ise on kindel olnud, et kuriteo sooritajaks oli V. Gavrilin. Kannatanu ütluste kohaselt teab ta V. Gavrilinit kas alates 2007. a või 2008. a ilmselt oma tuttavate kaudu. V. Gavrilini väide, et ta oli nimetatud aastatel vanglas, seda järeldust ei muuda. Selgub ju kannatanu ütlusest ebakindlus ajahetke osas, millest alates ta V. Gavrilinit teab, st tema selline hinnang on olnud umbmäärane ja pigem oletuslik. Samuti ei ole kohtuistungil A.A. lt täpsustavalt küsitud, kas sõnakasutus „ta teab“ tähendab, et kannatanu kohtus süüdistatavaga või üksnes kuulis V. Gavrilini kohta oma tuttavatelt. Tema sellist ütlemist võib tõlgendada mõlemal viisil. Ka ei tekita ringkonnakohtus kahtlusi kuriteo toimepannud isikus see, et A.A. ütluste kohaselt olid V. Gavrilinil kusagil tätoveeringud, kuid süüdistatav eitab nende olemasolu
endal nähtavatel kohtadel. Nähtub ju kannatanu ütlustest, et talle ei ole meenunud, kus V. Gavrilinil tätoveeringud paiknesid, s.o ta võis teada (kasvõi juttude põhjal) nende olemasolust ka sellistes kohtades, kust need kohtumisel kohe silma ei hakka. Veel ei omista kolleegium olulist tähendust ka M.M. ütlustele, milles ta märgib tema juures kodus käinud meesterahva pikkuseks umbes 170 cm. Midagi tähelepanuväärset ei ole selles, kui naisterahvas eksib isiku pikkuses, keda ta nägi vaid ühel korral ja lühikese aja jooksul. Samuti peab märkima, et M.M. andis oma ütlused umbes aasta pärast kuriteosündmust, ehk siis taoline eksimus võib olla seletatav ka mittemäletamisega.
188.8.T. Valdase enda apellatsiooni oluliseks väiteks on, et A.A. juurde juhatas ta V. Gavrilini, kuna kartis süüdistatavat ning ei julgenud kannatanu juurde kaasa minemisest keelduda. Ringkonnakohus taolist kaitseväidet usutavaks ei pea. Maakohus on kohtuotsuse lehekülgedel 454-455 tsiteerinud T. Valdase ja V. Gavrilini 2014. a suvel toimunud telefonisuhtluse fragmente ning neist selguvalt on süüdistatavate läbisaamine olnud hea ja usalduslik, suhtlemine on olnud aktiivne. Seega puudub alus arvata, et kuriteosündmusesse lasi T. Valdas end tõmmata hirmu tõttu V. Gavrilini ees. Tegelikult näitavad T. Valdase enda maakohtus antud ütlused hoopis seda, et teda ajendas V. Gavrilini lubadus anda talle tasuta narkootilist ainet ning seda ta pärast A.A. kuurist amfetamiini äravõtmist kahe tarvitamiskorra jagu ka sai. Veel peab siinkohal märkima sedagi, et analoogne koostöö oli T. Valdasel ja V. Gavrilinil olnud ka alles kevadel 2014. a, mil nad panid toime väljapressimise kannatanu F.Z. lt (vt käesolevas otsuses järgmisena käsitletav V. Gavrilini ja T. Valdase süüdistus väljapressimises F.Z. ilt). Ehk siis seegi asjaolu muudab ebausutavaks T. Valdase väite, mille kohaselt ei julgenud ta A.A. lt narkootilise aine nõudmisel kaassüüdistatavale lihtsalt vastu hakata.
188.9.T. Valdas on apellatsioonis püüdnud enda panustamist kuriteosse vabandada ka väitega, mille kohaselt tema arvas, et V. Gavrilin soovis A.A. lt amfetamiini osta. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatav selle kaitseväite taha peituda ei saa. Nimelt ei ole ta maakohtu istungil midagi taolist rääkinud. Vastupidi, ta on avaldanud, et V. Gavrilini läks A.A. juurde saamaks narkootikume kas hea või halvaga, soovis kokku saada narkootilise aine äravõtmiseks. Ka nähtub T. Valdase ütlustest, et ta kuulis kaassüüdistatavat A.A. ga pahandamas, kõrgendatud toonil rääkimas, sõimamas ning kuulis ka A.A. oma naisele helistamas. Koheselt pärast kõnet läksid T. Valdas ja V. Gavrilin koos A.A. elukohta, kus M.M. andis kuurist amfetamiini V. Gavrilinile. Ehk siis T. Valdas viibis sündmuskohtadel koos V. Gavriliniga, oli teadlik A.A. le esitatud nõudmise sisust ja kiitis kaassüüdistatava käitumise vaikides heaks.
188.10.Maakohtule on T. Valdas ette heitnud seda, et vaatamata A.A. staatusele tagaotsitava kurjategijana uskus kohus A.A. väidet, nagu oleks tema (T. Valdas) saatnud V. Gavrilini kannatanu juurde. Kriminaalkolleegiumile jääb taoline etteheide arusaamatuks, kuivõrd T. Valdas on kohtuistungil ja apellatsioonis seda ise ju täielikult tunnistanud. Samuti on mõistetamatu süüdistatava see üldsõnaline märkus, et M.M. tunnistas nii, nagu oli A.A. jaoks kasulik. Tuleb ju siingi mainida, et täielikult kokkulangevad on ka M.M. ja T. Valdase enda ütlused. Mingeidki vastuolusid ei ole välja toonud ka T. Valdas ise.
188.11.T. Valdase kaitsja apellatsiooni kohaselt ei täitnud tema kaitsealuse käitumine, s.o rääkimine V. Gavrilinile narkootilise aine saamisest A.A. lt ja temale kannatanu elukoha
aadressi avaldamine röövimise koosseisu. A.A. ütlused ei näita, nagu oleks T. Valdas teda ähvardanud.
188.12.Ringkonnakohus leiab, et kaitseväitel, mille kohaselt T. Valdas A.A. t ei ähvardanud, ei ole olulist tähendust. Nimelt jätab kaitsja tähelepanuta, et süüdistus ja maakohus on T. Valdast ning V. Gavrilinit käsitanud kuriteo kaastäideviijatena. Kolleegium on käesolevas otsuses juba selgitanud, et teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, nagu peaks täideviijana käsitatav isik realiseerima tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu. Küll peavad kõik täideviijad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokooseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma; samuti peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline.
188.13.Põhjendused, miks T. Valdas ja V. Gavrilin on käsitletavad kaastäideviijatena, on maakohus kohtuotsuses esitanud, sh on otsuses ära näidatud, millised olid kummagi süüdistatava teopanused. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et T. Valdase teopanus oli oluline. Tema avaldas V. Gavrilinile narkootilise aine olemasolust A.A. l ning ühiselt läksid nad kannatanu töö- ja elukohta, kusjuures mõlemasse kohta minekul oli teejuhiks T. Valdas. Vaadates T. Valdase sellist rolli kuriteos, on põhjendatud järeldada, et tema tegevuseta ei oleks A.A. lt narkootilist ainet nõudma mindud. Narkootilise aine üleandmise nõude esitas ja ähvardused ütles kannatanule V. Gavrilin ning tema läks A.A. elukohta jõudes M.M. kaasa ka kuuri amfetamiini võtma. Süüdistatavate sellistest tegevustest selgub kahtlusteta ka nende käitumise kooskõlastatus. Neil kummalgi oli oma roll kuriteos ning nad tegutsesid koos teadlikult ja soovitult.
189.Küll leiab kriminaalkolleegium, et süüdistus ja maakohus on andnud V. Gavrilini ja T. Valdase kuriteole ebaõige karistusõigusliku hinnangu. Süüdistatavate käitumine tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Ringkonnakohus selgitas otsuses juba, et põhiline erinevus röövimisel ja väljapressimises kasutatava vägivalla vahel seisneb selles, et röövimisel on vägivald või sellega ähvardamine asja ülemineku vahend, väljapressimise korral on vägivald või sellega ähvardamine aga kannatanu sundmise vahend. Tõenditest selgub, et nõue anda ära amfetamiin, esitati A.A. le tema töökohas X OÜ juures Tartus X. Narkootilise aine kättesaamiseks sõitsid süüdistatavad Annelinna Uuele tänavale, kus selle pidi neile ära andma A.A. elukaaslane M.M. . Ehk siis amfetamiini üleandmine oli vastava nõudmise esitamisest ajaliselt lahutatud. A.A. l oli selle ligikaudu 10 minuti jooksul, mil süüdistatavad tema elukohta sõitsid, võimalik otsustada, et ähvardusele ta ei allu ning anda elukaaslase vastav uus instruktsioon. Enda sellisest võimalusest A.A. kindlasti aru ka sai. Seega oli A.A. le öeldud ähvardus küll teda varakäsutuse tegemisele mõjutav tegur, kuid amfetamiini ülemineku vahend see ei olnud. A.A. vastu toimepandud tegu tuleb subsumeerida väljapressimisena KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. V. Gavrilini süüdistus KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning T. Valdase süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1 - § 22 lg 3 järgi, kus kannatanuks oli F.Z. a) Süüdistus
190.Süüdistuse kohaselt võttis T. Valdas 2014. a kevadel telefoni teel ühendust F.Z. ga narkootilise aine omandamise ettekäändel. Selle tulemusena toimus samal päeval F.Z. elukoha ees Tartus XX kokkusaamine F.Z. ja T. Valdase vahel viimase kasutuses olnud sõidukis BMW, milles viibis planeeritult kõrvalistujana ka V. Gavrilin. Sõiduautos V. Gavrilin kasutas F.Z. suhtes füüsilist vägivalda, lüües kannatanule ühe korra rusikaga
näo piirkonda. Löögist tundis F.Z. füüsilist valu ning andis selle tulemusel V. Gavrilinile üle vähemalt 2 minigrip kilekotti amfetamiiniga. Samas V. Gavrilin ja T. Valdas nõudsid F.Z. käest 400 euro tasumist narkootikumide müügiga tegelemise eest. b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
191.Maakohus luges tõendatuks T. Valdase ja V. Gavrilini käitumise süüdistuses kirjeldatud viisil ning tunnistas nad süüdi.
191.1.Kõigepealt täpsustas kohus kuriteo toimepanemise aega, leides jälitustoimingu protokollidest nähtuvate T. Valdase ja V. Gavrilini ning V. Gavrilini ja F.Z. vahel toimunud telefonikõnede põhjal, et see pidi olema hiljem kui 17. juuni 2014 kell 20.26, kuid enne kui 19. juuni 2014 kell 19.01. Edasi luges maakohus F.Z. ja T. Valdase ütlustega tõendatuks, et kannatanu läks kohtumisele, kuna soovis müüa T. Valdasele amfetamiini ning saada selle eest raha.
191.2.Veel tuvastas kohus, et F.Z. lt amfetamiini enda valdusesse saamisega ei piirdutud, vaid hakati nõudma 400 euro tasumist narkootiliste ainete käitlemise eest. F.Z. enda ütluste kohaselt nõustus sellega pärast seda, kui V. Gavrilin lõi talle käega näkku, millest ta valu tundis. Neist faktilistest asjaoludest nähtuvalt ei ole kahtlust selles, et T. Valdasel ja V. Gavrilinil puudus soov amfetamiini eest maksta ning F.Z. ga kohtumise eesmärgiks oli temalt kätte saada nii narkootiline aine kui nõuda 400 eurot.
191.3.See, et T. Valdas söötis V. Gavrilinile ette isikuid, kelle pealt kuritegelike meetoditega varalist kasu lõigata, nähtub maakohtu arvates ka A.A. ütlustest temalt narkootilise aine röövimist käsitlevas süüdistuses. T. Valdase ja V. Gavrilini kuritegelik käitumismuster on olnud nii F.Z. kui A.A. ja mitmete teiste kannatanutega suheldes enda ebaseaduslike nõudmise esitamisel üldjoontes ühetaoline – kannatanute suhtes kasutatakse varalise kasu nõudmisel vägivalda, millega seonduvalt püütakse kannatanutele ühtlasi selgeks teha, et narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise turul tuleb V. Gavrilini juhitud nn „Tartu katusele“ anda ära nende valduses olev narkootiline aine ja/või maksta „katusele“ või osutada mingil muul viisil kasu (näiteks hakata poodidest varastama, hakata tegelema „katuse“ all narkootiliste ainete edasimüümisega jmt).
191.4.T. Valdas ja V. Gavrilin tegutsesid kohtu hinnangul kavatsetult, seades eesmärgiks saada sellest kohtumisest varalist kasu. Jälitustoimingu protokollist nähtuvalt oligi sihiks mistahes ebaseaduslike tegudega, sh vägivallaga (ka füüsilisega), saavutada varalise kasu saamine. Sellele viitab otseselt näiteks T. Valdase 17. juunil 2014. a kell 17.16 alanud kõne V. Gavrilinile, milles T. Valdas räägib sellest, et võiks pigistada isikut, kes talle auto müüs. Nii F.Z. kui T. Valdase ütluste kohaselt müüs T. Valdasele auto F.Z. . Neil asjaoludel ei ole kahtlust, et T. Valdase ja V. Gavrilini vahelises telefonikõnes oli juttu just F. Z. See, et T. Valdas ja V. Gavrilin läksid F.Z. lt mh ka raha nõudma, nähtub 17. juunil 2014. a kell 20.26 alanud T. Valdase kõnest V. Gavrilinile, milles T. Valdas avaldab, et temale auto müünud isikult saaks raha küsida. See, et T. Valdas ja V. Gavrilin tegutsesid kavatsetult, selgub ka jälitustoimingu protokollis kajastatud T. Valdase ja tema elukaaslase M.S. telefonisuhtlusest, millest nähtuvalt T. Valdas oligi see isik, kes oli andnud „töö,“ kuid F.Z. lt ei ole senini ikkagi midagi saadud.
191.5.Maakohus märkis veel, et kuna F.Z. ütlustest selguvalt oli T. Valdas lüliks, kelle kaudu V. Gavrilini ja F.Z. kohtumine toimus, siis pole kahtlust selles, et T. Valdas aitas kaasa V. Gavrilini toime pandud väljapressimisele. Kuna V. Gavrilin kasutas varalise kasu nõudmiseks vägivalda, lõi ühe korra F.Z. le käega näkku, hõivates selliselt ja säilitades
valduse vähemalt kahele tarvitamiskogusele amfetamiinile ning nõudis ühtlasi ka 400 euro tasumist, siis kvalifitseerub V. Gavrilini toimepandu väljapressimiseks ning T. Valdase tegu väljapressimisele kaasaaitamiseks. c) Apellantide väited
T. Valdase kaitsja A. Saar taotleb kaitsealuse õigeksmõistmist, märkides järgmist.
192.1.Kohus on F.Z. vastuoluliste ütluste põhjal asunud oletuslikule seisukohale, et V. Gavrilin ja T. Valdas sõitsid F.Z. ga kohtuma etteplaneeritult temalt raha väljapressimise eesmärgil.
192.2.Kohtuotsuses on osutatud T. Valdase ja F.Z. telefonisuhtlusele 2014. a juunis. See telefonisuhtlus ei oma tõenduslikku tähendust 2014. a kevadel toimunud sündmuse kohta. Kohtu välja toodud kõned võisid puudutada mingit teist sündmust.
192.3.Kohtuotsuse lehekülgedel 416-417 on osutatud M.S. ütlustele, kuid need ei tõenda T. Valdase süüd kuriteos. Ka A.A. ütlused ei oma tõenduslikku väärtust. Samuti ei saa V. Gavrilini ütlustest järeldada T. Valdase poolt kuriteo toimepanemist.
193.T. Valdas enda apellatsioonis leiab, et talle mõistetud 3 aasta pikkune vangistus on liiga karm. Ta tunneb ennast süüdi, et F.Z. sattus V. Gavrilini ohvriks, kuid väidab, nagu ta olnuks võimetu seda ette nägema. V. Gavrilin oli tema silmis normaalne inimene ning F.Z. ründamine oli talle üllatus. Sekkuda ei oleks ta julgenud. Tema eesmärk sai täidetud, st F. Z tagastas talle raha temale müüdud ebakvaliteetse narkootilise aine eest ning viskas autos käigukangi juurde laekasse veel minigrip koti ainega justkui lepituseks. Alles kohtumenetluse käigus sai ta aru, et V. Gavrilin kohtles F.Z. t halvasti, kuna tahtis viimast enda heaks tööle panna.
V. Gavrilin ja tema kaitsja V. Murde ei ole kohtuotsust selles osas vaidlustanud.
d) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
195.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud kohtuotsus kõnealuses osas on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonid jäävad tagajärjetuteks. Kuivõrd maakohus on piisava põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas olemasolevaid tõendeid ning lugejale jälgitavalt tuvastanud, et süüdistatavad panid toime neile inkrimineeritava kuriteo, kolleegium juba esitatud argumente juhindudes KrMS § 342 lg 3 p-st 1 üle ei korda. Käesolevas otsuses leiavad käsitlemist üksnes T. Valdase ja tema kaitsja väited.
195.1.Kaitsja A. Saar taotleb kaitsealuse õigeksmõistmist, leides, et F.Z. vastuoluliste ütluste põhjal ei saa süüdimõistvat kohtuotsust teha, teised maakohtu käsitletud tõendid tema hinnangul T. Valdase süüd ei tõenda. Paraku jätab kaitsja argumendi, et F.Z. ütlused on vastuolulised, täielikult sisustamata. Maakohus mingeidki vastukäivusi kannatanu ütlustes ei täheldanud ning neid ei märka ka ringkonnakohus. Selgub hoopis vastupidine, s.o F.Z. on andnud kriminaalmenetluses järjepidevalt ühetaolisi ütlusi, milles sisemised vastuolud puuduvad ning mis on igati usutavad. Tema ütlusi kinnitavad ka teised tõendid, mida maakohus on käsitlenud kohtuotsuse lehekülgedel 415 jj. Teiste hulgas on F.Z. ütlustega kooskõlas 28. septembri 2015. a jälitustoimingu protokoll T. Valdase ja V. Gavrilini telefonisuhtluse kohta juunis ja juulis 2014. a.
195.2.Kaitsja hinnangul ei saa nende 2014. a juuni ja juulis tehtud kõnedega kuriteosündmust tõendada, kuivõrd need pärinevad hilisemast ajast kui kuritegu süüdistuse kohaselt aset
leidis. Ringkonnakohus juhib kaitsja tähelepanu sellele, et maakohus on kuriteo toimepanemise ajana tuvastanud ajavahemiku 17. juuni 2014. a kell 20.26 tehtud telefonikõne lõpust kuni 19. juuni 2014. a kella 19.01-ni. Kohtu järelduskäik, mis kajastub kohtuotsuse lk-l 421, on jälgitav ning kolleegiumi hinnangul õige. Nimelt on esimese astme kohus toonud välja 17. juunil 2014. a toimunud T. Valdase ja V. Gavrilini telefonikõned. T. Valdas teeb kell 17.16 ja 20.26 alanud kõnedes V. Gavrilinile ettepaneku „nats pigistada“ temale auto müünud isikut, kellena maakohus on välja selgitanud F.Z. . Kohtu sellele järeldusele, et telefonikõnes räägiti just kannatanust, ei ole apellandid vastu vaielnud.
19.juunil 2014 kell 19.01 alanud kõnes helistas V. Gavrilin juba F.Z. le ja tuletas meelde, et homme on tähtaeg. Ehk siis sellest kõnest nähtuvalt on V. Gavrilini ja T. Valdase kohtumine F.Z. ga juba toimunud. Veel on maakohus kohtuotsuse lk 416 kajastanud 1. juulil 2014 kell 14.18 V. Gavrilini poolt F.Z. le tehtud kõnet, milles V. Gavrilin avaldas rahulolematust sellega, et F. Z ei võta tema kõnesid vastu, tagasi ei helista ning tundis huvi, mis seis on. Sellele F. Z vastas: „Mul ei ole raha ikkagi.“ Selle peale ähvardas V. Gavrilin: „Kuuled ... sa vist tahad, et ma tulen sulle külla vist ... leia kasvõi no mingi osadena ükskõik mida.“ Eelmärgitut silmas pidades on ilmselge, et T. Valdase ja V. Gavrilini juunis ning juulis 2014. a tehtud telefonikõnedes räägiti just kõnealuse kuriteosündmusega seotud asjaoludest.
195.3.Mis puutub aga M.S. ja A.A. ütlustesse, siis kuriteosündmuse ja T. Valdase rolli kohta selles nad tõepoolest midagi öelda osanud ei ole. Vastupidist ei ole aga leidnud ka maakohus. Nimetatud isikute ütlused tõendavad esimese astme kohtu hinnangul seda, et T. Valdase ülesandeks oli V. Gavrilini juhatamine nende inimesteni, kelle pealt saaks kuritegelike meetoditega varalist kasu lõigata („Modus operandi“).
195.4.T. Valdas on enda apellatsiooni taotluslikus osas soovinud KarS § 22 lg 3 - § 214 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse kergendamist. Apellandi selle taotluse kohta võtab ringkonnakohus seisukoha kohtuotsuse peatükis, milles käsitleb süüdistatavate karistusi. Kaebuse põhjendustes on T. Valdas aga püüdnud väita sedagi, et tema jaoks oli V. Gavrilini poolt F.Z. ründamine ootamatu. On selge, et jälitustoimingu protokollis kajastatud 17. juunil 2014. a T. Valdase poolt kell 17.16 ja 20.26 V. Gavrilinile tehtud kõned tema sellist kaitseväidet ei kinnita. Samuti lükkavad taolise väite ümber kannatanu ütlused. F.Z. on olnud kindel, et V. Gavrilini juhatas temani T. Valdas, kes võttis „selle mehe“ kohtumisele kaasa, et temalt raha saada. Kannatanu sellist väidet kinnitab asjaolu, et F.Z. l ja V. Gavrilinil varem kokkupuudet ei olnud. Seega T. Valdas osutas V. Gavrilinile kui väljapressimisteo täideviijale teadlikku ja tahtlikku kaasabi, nagu maakohus on tuvastanud ning süüdistatava apellatsioonis märgitu seda seisukoha ei väära.
195.5.Eeltoodud asjaoludel apellantide väited maakohtu otsuse muutmist või tühistamist kaasa ei too. Kaebused jäävad täielikult tagajärjetuteks. V. Gavrilini süüdistused KarS § 121 lg 2 p 3 ja § 136 lg 1 järgi ning S. Makarchevi ja J. Krasjukova süüdistused KarS § 121 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi, milles kannatanuks oli A.B. a)Süüdistus
196.V. Gavrilinile esitati KarS § 121 lg 2 p 3 ja § 136 lg 1 järgi ning S. Makarchevile ja J. Krasjukovale KarS § 121 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi süüdistus järgmise teo toimepanemises.
Süüdistuse kohaselt leppis J. Krasjukova telefoni teel A.B. ga kokkusaamise narkootilise aine omandamise ettekäändel 28. veebruaril 2015 Tartus Aleksandri tänaval. Kui A.B. oli istunud J. Krasjukova juhitud sõidukisse BMW, tulid maja nurga tagant välja eelnevalt kokkulepitult ja J. Krasjukova poolt sõiduautoga kohale toimetatud V. Gavrilin ning S. Makarchev, kes A.B. väljapääsemist sõidukist nii füüsiliselt väljapääsuteede piiramisega kui ka sõnaliselt takistasid. Sõidukis lõi S. Makarchev rusikaga A.B. näo piirkonda vasakule poole, mille tagajärjel kannatanu tundis füüsilist valu. Aleksandri tänavalt liiguti ühiselt J. Krasjukova juhitud sõidukiga, milles kõrvalistmel istus V. Gavrilin ja tagaistmel V.B. kõrval S. Makarchev Turu tänavale. Sepa turu kõrval sõiduauto liikumise ajal lõi V. Gavrilin noaga A.B. vasaku põlve piirkonda, tekitades lõikehaava ning verejooksu, põhjustades A.B. kehavigastusi ja füüsilist valu. Ühiselt sõideti üle Ihaste silla Ihaste linnaosa suunas, enne mida keerati Nõlvaku tänavale. Nõlvaku tänava ääres Nõlvaku 12 ja Soojuse tee vahelisel alal paremal pool tühermaal sõidukist väljas olles kasutasid V. Gavrilin ja S. Makarchev kannatanu A.B. suhtes füüsilist vägivalda, lüües teda jalaga kas kõhtu või selga, mille tulemusena A.B. kukkus maha ning järgnes peksmine. Minuti jooksul löödi maas lamavat A.B. järjepidevalt jalaga keha, selja ja kõhu piirkonda; samuti vähemalt ühel korral pea piirkonda paremale poole ja ühel korral pea piirkonda vasakule poole silma lähedale. Peksmisega tekitati A.B. kehavigastusi ja ta tundis suurt füüsilist valu. V. Gavrilinile oli esitatud süüdistus ka KarS § 120 lg 1 järgi. Süüdistuse kohaselt
28.veebruaril 2015 pärast V. Gavrilini, S. Makarchevi ja J. Krasjukova poolt A.B. t seadusliku aluseta vabaduse võtmist ning tema kehalist väärkohtlemist V. Gavrilin ähvardas A.B. „kasti lüüa“ ehk temalt elu võtta, kui A.B. peaks V. Gavrilini elukaaslasele J. Krasjukovale veel narkootilist ained edasi andma. Eelnevalt tema suhtes samade isikute poolt tarvitatud intensiivse füüsilise vägivalla tõttu oli A.B. alust karta ähvarduse täideviimist. b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
197.Maakohus luges tõendatuks, et süüdistatavad on süüdistuses kirjeldatud kuriteod toime pannud ning mõistis V. Gavrilini süüdi KarS § 121 lg 2 p 3, § 136 lg 1 ja § 120 lg 1 järgi ning S. Makarchevi ja J. Krasjukova KarS § 121 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi.
197.1.V. Gavrilin ja tema kaitsja V. Murde kohtuotsust V. Gavrilini süüditunnistamises ei vaidlustanud, mistõttu ei kajasta ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi, mis puudutavad V. Gavrilini süüditunnistamist KarS § 120 lg 1 järgi.
197.2.Maakohus tuvastas kõigepealt, et kohtumise A.B. ga korraldas J. Krasjukova. See selgub veenvalt A.B. , J. Krasjukova, V. Gavrilini ja S. Makarchevi ütlustest ning jälitustoimingu protokollis kajastatud telefonisuhtlusest (suhtlused J. Krasjukova ja A.B. , V. Gavrilini ja S. Makarchevi, J. Krasjukova ja V. Gavrilini vahel). Samad tõendid näitavad kohtu arvates sedagi, et kohtumisele ilmunud A.B. , kes oli jõudnud juba J. Krasjukova juhitud sõiduautosse istuda, ei olnud võimalik sealt enam lahkuda. Seda seetõttu, et koheselt jõudsid auto juurde ka V. Gavrilin ja S. Makarchev ning A.B. jäi istuma tagaistmel keskele, ühel pool teda oli lapse turvatool ja teisele poole istus kogukas S. Makarchev. J. Krasjukova juhtis autot ning V. Gavrilin istus eest juhi kõrvalistmel.
197.3.Edasi on kohtu hinnangul tõendatud seegi, et S. Makarchev lõi A.B. autos rusikaga näkku ja ütles, et ära sega V. Gavrilini jutule vahele. V. Gavrilin lõi autos sõidu ajal taga keskel istuvale A.B. noaga põlve. J. Krasjukova sõitis V. Gavrilini juhatusel linna äärde,
kus autost väljudes V. Gavrilin ja S. Makarchev võtsid A.B. endi vahele, eemalduti natuke autost ning V. Gavrilin ja S. Makarchev jätkasid A.B. suhtes füüsilise vägivalla tarvitamist, lüües teda jalgadega ka siis, kui A.B. oli maha kukkunud. A.B. ütlustega on tõendatud, et teda peksid jalgadega mõlemad süüdistatavad, kuni V. Gavrilin ütles, et aitab küll. Autost lasti A.B. välja pärast Tartu linna tagasi jõudmist, kuid siis V. Gavrilin ähvardas A.B. tapmisega, lubades ta „kasti panna.“
197.4.V. Gavrilini, S. Makarchevi ja J. Krasjukova faktilisest käitumisest nähtub maakohtu arvates nende omavaheline kooskõlastatud ja eesmärgipärane käitumine saamaks kannatanu nendega kohtumisele, võtmaks talt vabadus ja kasutamaks tema suhtes füüsilist vägivalda. 1. juuli 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastatud telefonisuhtlusest nähtuvalt oli V.B. ga kohtumine, temalt seadusliku aluseta vabaduse võtmine ja tema suhtes füüsilise vägivalla kasutamine süüdistatavate ühiselt planeeritud ja omavahel kooskõlastatud ettevõtmine, tegutseti kavatsetult ning endi käitumist eesmärgistatult ette kavandades.
197.5.Kõigi süüdistatavate teopanus oli oluline kannatanult vabaduse võtmiseks ja tema suhtes füüsilise vägivalla kasutamiseks. Seega panid nad teod toime kaastäideviijatena. J. Krasjukova teopanuseks oli kannatanu kohtumisele kohale meelitamine, V. Gavrilini ja S. Makarchevi kannatanuga kohtumisele sõiduautoga kohale toimetamine, nende enne kohtumispaika sõidukist välja laskmine, kohtumispaigas kannatanu auto peale võtmine, kaassüüdistatavate ja kannatanu autoga ringi sõidutamine ning sellega V. Gavrilinile ja S. Makarchevile füüsilise vägivalla kasutamiseks ja vabaduse võtmiseks võimaluse loomine. J. Krasjukovata ei oleks eeltoodu võimalik olnud, kuna A.B. ei oleks kohtumisele ilmunud või kui ka oleks ilmunud, siis ilma autojuhita oleks tal olnud võimalik autost põgeneda, kuna siis oleks üks istekoht jäänud põgenemisteeks vabaks. c) Apellantide väited
198.V. Gavrilin kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kohtuotsust nad vastavas osas ei vaidlusta ja oma kaitsealuse seda positsiooni kinnitas ka kaitsja V. Murde.
199.S. Makarchevi kaitsja R. Levin palub kaitsealuse õigeks mõista, põhistades sellist taotlust järgmiselt.
199.1.Kõigepealt leiab kaitsja, et maakohus on vääralt lugenud A.B. ütlused usaldusväärseteks. A.B. ütlused on äärmiselt vastuolulised. Tähele tuleb panna, et A.B. oli enda kinnitusel aktiivselt tarbiv narkomaan. Ta selgitas antud kuriteo osas ütlusi andes, et „oli jumala sassis.“ Sündmuse aega ei mäletanud A.B. isegi mitte aastaaja täpsusega. Taolised mäluprobleemid seavad suure kahtluse alla kõik kannatanu ütlused. Väidetava S. Makarchevi löögi kohta autos on A.B. öelnud, et see oli nõrk ja valu ta ei tundnud. Väidetava peksmise kohta on A.B. selgitanud, et ta ei tea, kes teda peksid, öeldes, et ta ei näinud korralikult. Seega ei saa väita, et S. Makarchev oleks kannatanut peksnud. Ka noaga löömise kohta ei ole A.B. andnud selliseid ütlusi, mida saaks lugeda veenvateks ja usutavateks. Ta ei ole kinnitanud, et V. Gavrilini käes oli nuga ning teda löödi sellega jalga. Rõhutada tuleb ka, et A.B. ei pöördunud politsei ega arsti poole. Kust A.B. kiirabi poolt tuvastatud vigastused sai, pole teada. Ta võis need saada narkojoobes olles kellegagi kakeldes jne.
199.2.Kaitsja leiab ka, et S. Makarchevil puudus igasugune põhjus A.B. suhtes vägivalda tarvitada, sest tegemist oli V. Gavrilini perekondliku probleemiga, millega S. Makarchevil ei olnud mingit seost. Tõendeid ei ole ka selle kohta, nagu oleks V. Gavrilin leppinud
S. Makarcheviga kokku kohtumise osas A.B. ga. Nii V. Gavrilini kui S. Makarchevi ütlused langevad kokku selles, et S. Makarchev sattus autosse pigem juhuslikult ning eelnevalt kokku leppimata pärast seda, kui nad olid olnud koos kasiinos. Ei ole alust pidada nende selliseid ütlusi ebausaldusväärseteks.
199.3.Veel märgib kaitsja, et KarS § 136 lg 1 järgi kuulub objektiivsesse koosseisu isikule liikumistakistuse loomine, tema kinnipidamine või kinnihoidmine. Selliseid koosseisulisi tingimusi praegusel juhul ei ole. A.B. on maakohtus kinnitanud, et autosse istus ta vabatahtlikult. Ka ei ole ta väitnud, et autos oleks keegi teda kinni hoidnud. Väidetavalt on Nõlvaku tänaval autost väljudes S. Makarchev ja V. Gavrilin hoidnud A.B. mõlemalt poolt riietest kinni. A.B. oli raskes narkojoobes, ei tajunud adekvaatselt ümbrust ja tema ütlused on sellest tulenevalt ebausaldusväärsed. Ka juhul, kui mingi riietest kinnihoidmine toimus, ei saa seda pidada vabaduse võtmiseks KarS § 136 tähenduses. Riietest hoidmise korral on isikul võimalik lahti rabeleda. Tõendid viitavad pigem sellele, et A.B. oli oma liikumises vaba ning tal oli võimalik igal hetkel lahkuda.
200.Kohtuistungil toetas S. Makarchev kaitsja apellatsiooni. Täiendavad argumente tema ega vandeadvokaat R. Levin ei esitanud.
201.J. Krasjukova kaitsja K. Kiilo palub apellatsioonis maakohtu otsuse tema kaitsealuse süüditunnistamises KarS § 121 ja § 136 lg 1 järgi tühistada ning ta õigeks mõista. Alternatiivsena taotleb advokaat J. Karasjukova karistuse kergendamist ja karistuse tingimisi kohaldamata jätmist KarS § 73 alusel. Samuti palub kaitsja J. Krasjukovalt välja mõistetud menetluskulude vähendamist ja apellatsioonimenetluses tekkivate kulude riigi kanda jätmist. Advokaat teeb maakohtule järgmised etteheited.
201.1.Apellatsiooni väited, mis puudutavad J. Krasjukova süüditunnistamist KarS § 121 järgi.
201.2.J. Krasjukova süüdistus ei kajasta tema tegevuste kirjeldust A.B. väärkohtlemisel.
kehalisel
201.3.Kohus ei ole põhjendanud, miks peab J. Krasjukova ütlusi ebausaldusväärseteks. J. Krasjukova ütlustest nähtub, et ta ei ole kannatanut sõrmegagi puutunud. A.B. kinnitab, et naine teda ei löönud, kinni ei hoidnud ja autost väljumist ei takistanud. Seega on kannatanu ja J. Krasjukova ütlused kooskõlas. A.B. tundis kehalise väärkohtlemise tagajärjel valu, kuid valu põhjuseks oli V. Gavrilini ja S. Makarchevi tegevus, mis seisnes peksmises ja löömises. Eeltoodust tulenevalt saab teha järelduse, et J. Krasjukova käitumine ei täitnud kuriteokoosseisu peamist eeldust – füüsiline kontakt kannatanuga puudus ja J. Krasjukova ei saanud kannatanule valu tekitada. Seega ei ole tõendatud J. Krasjukova poolt KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine.
201.4.Täidetud ei ole ka kuriteo subjektiivne külg. J. Krasjukova järeldas, et tema mees V. Gavrilin soovib A.B. ga rääkida teemal, miks too temale amfetamiini andis. Millised kavatsused mehel tegelikult olid, J. Krasjukova ei teadnud. V. Gavrilini tegevusplaani mitteteadmist kinnitab asjaolu, et kui A.B. oli istunud J. Krasjukova juhitud autosse, siis juhatas temale teed V. Gavrilin. Kui J. Krasjukova oleks mehe kavatsusi teadnud, ei oleks V. Gavrilin teda sõidusuuna valimisel juhendama pidanud. J. Krasjukoval ei olnud alust arvata, et A.B. helistades ja teda kohtumisele kutsudes hakatakse kannatanut peksma. Tal puudus igasugune tahtlus kannatanu kehaliseks väärkohtlemiseks.
201.5.Apellatsiooni väited, mis puudutavad J. Krasjukova süüditunnistamist KarS § 136 lg 1 järgi, on järgmised. J. Krasjukoval ei olnud põhjust mitte uskuda, et V. Gavrilin soovib A.B. ga lihtsalt rääkida. Tal puudus vähimgi teadmine mehe plaanidest, veel vähem oskas ta toimuvat ette aimata. Kui A.B. oli istunud autosse ning auto juurde tulid V. Gavrilin ja S. Makarchev, siis ei avaldanud A.B. kordagi soovi autost väljuda ja ära minna. Ka auto liikumise ajal ei nõudnud A.B. auto peatamist või autost välja laskmist. Seetõttu sai J. Krasjukova aru, et A.B. oli nõus autos viibima. J. Krasjukova ei takistanud A.B. liikumisvabadust, ei hoidnud teda kinni, ei lukustanud uksi. A.B. kinnitas kohtus, et läks vabatahtlikult kaasa ja seega ei saa nõustuda kohtuga, et autojuhita oleks A.B. põgenenud. A.B. on kohtuistungil rääkinud: „Meil oli V. Gavriliniga kokkulepe, et ma ta naisele midagi ei anna. Ma rikkusin reegleid. Sain, jah, aru, et olen valesti teinud. Kui olin lubaduse andnud, siis ei tohtinud lubadust reeta. Ma lubasin, et ei anna tema naisele midagi, st amfetamiini. Olin ise süüdi.“ Õigustamata A.B. kallal vägivalla kasutamist, saab tõlgendada tema öeldut nõustumisena kaasa minna, kuna ta tundis endal lasuvat süüd ja soovis asja selgitada. Kuna A.B. on kinnitanud, et läks vabatahtlikult kaasa, siis tuleb asuda seisukohale, et mingit vabaduse võtmist tema suhtes toime ei pandud. Ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused pole täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud. d) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
202.Ringkonnakohus märgib kõigepealt ära, et apellantide taotlused mõista J. Krasjukova ja S. Makarchev KarS § 121 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi õigeks, jäävad tagajärjetuteks. Seda vaatamata asjaolule, et kolleegium peab vajalikuks tühistada kohtuotsuse S. Makarchevi ja J. Krasjukova süüditunnistamises KarS § 121 lg 1 järgi osaliselt ning apellatsioonimenetluse piire V. Gavrilinile laiendades ka tema süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi osaliselt, s.o osas, kus kohus tunnistas nad süüdi kehalise väärkohtlemise teos – sõidukis lõi S. Makarchev rusikaga A.B. näo piirkonda vasakule poole, mille tagajärjel kannatanu tundis valu. Taolisi otsustusi põhistab ringkonnakohus alljärgmiselt.
203.Kohtukolleegium leiab, et maakohus on õigesti lugenud tõendatuks sündmuse toimumise selliselt, nagu see on kirjas süüdistuses. Seejuures on kohus põhjendatult tuginenud kannatanu A.B. ütlustele. Kuivõrd kannatanu ütlused on asjas oluline tõend ning kaitsja R. Levin on nende usaldusväärsuse kahtluse alla seadnud, siis hindab ringkonnakohus kõigepealt seda, kas tegemist on usaldatava tõendiga.
203.1.Kolleegium märgib kohe ära, et hindab A.B. ütlused usaldusväärseks tõendiks. Apellandi argumendid vastupidisele seisukohale asumiseks põhjust ei anna.
203.2.Apellandi ühe väite kohaselt tuleks A.B. ütlused lugeda juba eelduslikult ebausaldusväärseks, kuna ta tarvitas kõnealusel ajaperioodil igapäevaselt narkootilisi aineid. Kolleegium leiab, et selline arvamus on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustava teabega, mis tingib kohtu kohustuse igakülgselt vaagida ja jälgitavalt põhjendada tõendi usaldatavuse küsimust, kuid ei saa mingil juhul aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist.
203.3.Apellandi järgmise väite kohaselt on A.B. ütlused vastuolulised. Paraku on tegemist täiesti paljasõnalise lausungiga ning vastukäivusi A.B. ütluste sees kaitsja R. Levin esile toonud ei ole. Kohtukolleegium vastuoksusi kannatanu ütlustes ei täheldanud. V.B. ütlusi vaadates selgub hoopis, et need on olnud ühetaolised. Taolist järeldust ei välista see, et kannatanu on enda suhtes tarvitatud vägivalda kirjeldades märkinud, et ta „täpselt ei mäleta, ei ole kindel, oli aine mõju all jne.“ Nimelt selgub, et nii enne kui pärast selliseid väiteid on ta andnud kuriteosündmuse kohta samasisulisi ütlusi. Ta on kirjeldanud nii tema autosse tulemise kui S. Makarchevi ja V. Gavrilini poolt vägivalla tarvitamise asjaolusid selliselt, nagu need on kirjas süüdistuses. Pealegi tuleb märkida, et A.B. ütlused on kooskõlas ka tõendikogumiga, mille maakohus on oma otsuse lk-del 486-489 jälgitavalt välja toonud, tõendeid kirjeldanud ning seetõttu ringkonnakohus neid üle ei kirjuta.
203.4.Veel on apellant leidnud, et kuivõrd. B. ei mäletanud kuriteosündmuse aega isegi mitte aastase täpsusega, siis seab taoline mäluprobleem kahtluse alla kõik tema ütlused. Seda kaitseväidet ringkonnakohus pikalt ei käsitle. Kannatanu on, nagu juba märgitud, andnud ühetaolisi ja detailseid ütlusi, mis on kooskõlas mitme teise tõendiga, ehk siis mingist sellisest mäluprobleemist, millele kaitsja viitab, rääkida kindlasti ei saa. Pealegi leiab kolleegium, et kuriteo aja unustamine ei ole asjaolu, mille pinnalt saaks teha otsustavat järeldust kannatanu ütluste tõeväärsuse osas.
203.5.Edasi annab kaitsja arvates A.B. ütlustes kahtlemiseks alust see, et ta ei teadnud, kes teda Annelinnas tühermaal peksid, vaid on öelnud, et ei näinud korralikult. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja viitab kannatanu ütlustele, milles ta märkis, et „ta ei mäleta, kes teda esimesena lõi, oli pikali maas, jalahoobid olid ära ning siis V. Gavrilin ütles, et aitab küll“ (kd XX lk 70). A.B. neis ütlustes kolleegium midagi kahtlustäratavat ei näe. Olukorras, kus isik on pikali maas ja teda pekstakse jalgadega valimatult kõhtu, selga ja pähe, on täiesti mõistetav, kui ta ei pane tähele kumb ründajatest konkreetselt millise löögi sooritab.
203.6.Veel toob kaitsja A.B. ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seades välja selle, et kannatanu ei pöördunud pärast kuritegu arsti juurde. Ka see kaitsja väide ei tekita ringkonnakohtus kahtlusi A.B. ütluste usaldusväärsuse osas. Kannatanu on kohtuistungil selgitanud, et tema arvates ei olnud noavigastus suur ja see oleks ise ära paranenud; samuti ei tahtnud ta arsti juurde ilmuda narkojoobe seisundis. Narkojoobes oli ta aga iga päev (kd XX lk 82). Kolleegiumi arvates on taoline seletus usutav. A.B. ise arsti juurde ei läinudki ning tema vigastus avastati 5. märtsil 2015, kui ta kahtlustatavana kinni peeti. Siis kutsuti temale kiirabi. Kiirabi tuvastas, et patsient oli peksa saanud, teda löödi selga ja nimmepiirkonda ning vasakus jalas oli 1,5 cm pikkune haav (kd XIV lk 129 ja XI lk 44).
203.7.Ringkonnakohus ei kahtle A.B. ütlustes, et ta sai kiirabi tuvastatud vigastused süüdistuses kirjeldatud viisil. V. Gavrilin ise on kannatanu noaga löömist ja Annelinnas tühermaal peksmist tunnistanud. Noahaava saamist sellest kuriteosündmusest kinnitavad lisaks V. Gavrilini ja V.B. ütlustele ka tema korterinaabrite R. K ning K.V. ütlused (vt vastavalt kd XX lk 143 jj ja kd XX lk 57-63). R. K on ka öelnud, et kannatanu nägu oli paistes. Samuti on siin tõendiks 1. juuli 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastatud V.B. telefonikõne 28. veebruaril 2015 kell 18.09 R. K.. Selles telefonikõnes A.B. ütleb R. K, et ta tuleb koju, sai noaga jalga ning verd tuleb pükstest läbi (kd XI lk 73).
203.8.Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et A.B. ütlused on kriminaalasjas usaldusväärseks tõendiks ning apellatsiooni väited vastupidisele seisukohale asumiseks alust ei anna.
204.Käsitledes S. Makarchevi huvides esitatud apellatsiooni edasi, selgub sellest teise olulise väitena, et S. Makarchev sattus autosse juhuslikult pärast tema ja V. Gavrilini ühist kasiinoskäiku. Ringkonnakohus leiab, et ka see kaitseväide on tõeväärtuseta. V. Gavrilini ja S. Makarchevi ning V. Gavrilini ja J. Krasjukova telefonisuhtlusest 28. veebruaril 2015 selgub üheselt, et kõik süüdistatavad kavandasid ühiselt A.B. juurde minemise.
204.1.14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokollist nähtub, et 28. veebruaril kell 11.55 alanud telefonikõnes annab V. Gavrilin teada S. Makarchevile, et tal on tänaseks olemas plaan ühe isikuga seoses, kes käis hiljuti prillidega nende juures ja et tuleb selline huvitav päev (kd VI lk 87-88). 1. juuli 2015 jälitustoimingu protokollist selguvalt leppisid nad seejärel kell 16.16 alanud kõnes kokkusaamise Kivika juurde ja kell 16.35 tehtud kõnes V. Gavrilin ütles S. Makarchevile, et ta hakkas sõitma ja kohe jõuab. Kell 17.05 ja 17.07 J. Krasjukova helistas V. Gavrilinile, kiirustas kaassüüdistatavaid tagant ning pahandas, kuna nad viivitavad, aga V.B. olevat juba kohal. V. Gavrilin vastab J. Krasjukovale, et kohe tulevad ja ta ootas bonjat (st boonust kasiinost) (kd XI lk 66 jj).
204.2.Eeltoodud telefonikõnede põhjal ei saa ringkonnakohtu hinnangul kuidagi õigeks pidada apellantide väidet, et S. Makarchev sattus sõidukisse juhuslikult. Kell 17.07 alanud telefonikõnest selguvalt käisid süüdistatavad küll ka kasiinos, kuid nende kokkusaamise vähemalt üheks põhjuseks oli A.B. juurde minemine ja tema karistamine J. Krasjukovale narkootilise aine müümise eest.
204.3.Väidet, et S. Makarchev oli sõiduautos juhuslikult, on kaitsja R. Levin põhjendanud argumendiga, mille kohaselt ei olnud tema kaitsealusel põhjust A.B. suhtes vägivalda tarvitada, sest tegemist oli V. Gavrilini perekondliku probleemiga, millega S. Makarchevil mingit puutumust ei olnud. Kaitsja viitab sellele, et A.B. oli andnud J. Krasjukovale narkootikume, kuigi oli eelnevalt V. Gavrilinile lubanud, et ei tee seda. Ringkonnakohus leiab, et kuigi tegemist oli V. Gavrilini perekondliku probleemiga, nagu selle sõnastab kaitsja, ei välista see kuidagi S. Makarchevi osalemist kuriteos kaastäideviijana. Kriminaalasjas on selgunud, et V. Gavrilin ja S. Makarchev käisid koos mitmete isikute juures, pannes toime röövimisi ja väljapressimisi (vt M.H. , M.J. ja R.H. vastu toime pandud kuriteod). Ehk siis S. Makarchev ilmselgelt ei vajanud kuriteosse panustamiseks isiklikku motiivi.
204.4.Järgmiseks on S. Makarchevi kaitsja leidnud, et süüdistatavate tegevust ei saa vaadelda A.B. t seadusliku aluseta vabaduse võtmisena KarS § 136 mõttes. Taolist seisukohta põhistab kaitsja kahe argumendiga. Esmalt peab kaitsja oluliseks, et keegi A.B. autos kinni ei hoidnud. Väidetavalt hoiti teda kinni riietest siis, kui Annelinnas autost väljuti, kuid riietest kinni hoidmist ei saa pidada vabaduse võtmiseks KarS § 136 tähenduses. Teiseks toob apellant välja, et A.B. on maakohtus kinnitanud autosse istumist vabatahtlikult.
204.5.Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Esimene kaitseväide – A.B. keegi autos kinni ei hoidnud – on tegelikult täiesti sisutu. Nimelt on maakohus tuvastanud, et kannatanu istus sõidukis tagaistmel, ühel pool teda oli lapse turvatool ning teisel pool istus koguka kehaehitusega S. Makarchev; samuti tarvitati A.B. suhtes autos vägivalda, sh lõi V. Gavrilin talle noaga põlve. Ehk siis oma soovi kohaselt autost lahkuda ei oleks A.B.
saanud ei oma asukoha tõttu selles ega ka tema suhtes tarvitatud vägivallast tingituna. Muidugi oli siin takistuseks kahtlemata ka auto liikumine.
204.6.Kaitsja sellele väitele, kas riietest kinni hoidmine on isikult seadusliku aluseta vabaduse võtmine, jätab ringkonnakohus vastamata. Asjaolu, et V. Gavrilin ja S. Makarchev oleksid Annelinnas autost väljudes A.B. riietest kinni hoidnud, süüdistuse tekst ei kajasta. KarS § 136 koosseisu täitsid süüdistatavad aga juba sellega, et takistasid V.B. väljumist sõiduautost.
204.7.Käsitledes teist kaitseväidet – s.o A.B. istus autosse vabatahtlikult –, leiab ringkonnakohus, et kaitsja teeb siin viite sellele, nagu oleks kannatanu endalt vabaduse võtmisega nõustunud. Etteruttavalt olgu öeldud, et samasuguse kaitseargumendi on oma apellatsioonis esitanud ka J. Krasjukova kaitsja, põhjendades taolist seisukohta mõnevõrra põhjalikumalt. Nimelt on advokaat K. Kiilo toonitanud, et A.B. ei avaldanud ka peale sõitma hakkamist kordagi soovi autost lahkuda ega nõudnud selle peatamist ning ta tundis süüd V. Gavrilini keelu vastu eksimise pärast (keeld mitte müüa J. Krasjukovale narkootilist ainet). Käsitledes sel kohal ka K. Kiilo väiteid, märgib kolleegium järgmist.
204.8.Ringkonnakohus nõustub kaitsjatega selles, et ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused ei ole täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud. Ehk siis KarS §-s 136 sätestatud koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt.
204.9.Küll aga ei ole kolleegium päri kaitsjate seisukohaga, et A.B. vabatahtlikult autosse istumist ning tema ütlust: „Vabatahtlikult läksin kaasa,“ (kd XX lk 82) saab tõlgendada tema nõustumisena vabaduse võtmisega. Selgub ju, et kannatanu autosse istumise hetkel oli selles üksnes J. Krasjukova, kellega kohtumisele ta tulnud oligi. V. Gavrilin ja S. Makarchev olid sel ajal maja nurga taga ning tulid sõidukisse siis, kui A.B. juba seal sees oli. Seega ei saa V.B. vabatahtlikult sõidukisse istumisest ja valmisolekust süüdistatavatega kaasa minna teha taolist järeldust, nagu selle teevad kaitsjad. Sõitmise ajal kasutasid S. Makarchev ja V. Gavrilin kannatanu suhtes füüsilist vägivalda – talle löödi rusikaga näkku ja noaga põlve. Kirjeldatud vägivald oli kahtlemata asjaoluks, mistõttu kannatanu ei julgenud nõuda ei sõiduki peatamist ega enda sellest välja laskmist. Seda enam, et nagu apellatsioonides toonitatakse ja nagu selgub ka A.B. enda ütlustest, sai kannatanu aru, mille eest teda selliselt nuheldakse. Tema taolist arusaamist ei saa aga samuti tõlgendada vabaduse võtmisega nõustumisena.
204.10.Ringkonnakohus on seisukohal, et nõusolekut vabaduse võtmisega peab kannatanu temalt vabaduse võtjatele selgelt väljendama. Ainuüksi vägivalla ja enda kinnihoidmise vaikides talumine, tajudes süüdistatavate ülekaalu ja olukorra paratamatust ning tundes hirmu, nagu see toimus käesolevalt, ei ole mingil juhul hinnatav isiku sellise nõusolekuna. Vastupidist jaatades tuleks välistada KarS § 136 koosseisupärane käitumine alati juhtudel, mil kannatanu hirmust ja ahastusest või muudestki põhjustest tingituna ei julge avaldada soovi lahkuda. Taoline lähenemine kaheldamatult õige ei oleks. Seega tuleb hindamisel, kas vabadus on isikult võetud tahtevastaselt, eeskätt lähtuda siiski tuvastatud objektiivsest olukorrast.
204.11.Kaitsja K. Kiilo on märkinud ka seda, et kuivõrd A.B. ei avaldanud soovi autost väljuda ega nõudnud selle peatamist, siis sai tema kaitsealune aru, nagu oleks kannatanu
nõus autos viibima. Ringkonnakohus leiab, et selle väitega vaidlustab apellant J. Krasjukova käitumises subjektiivse koosseisu tuvastamise.
204.12.KarS § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt eeldab ebaseadusliku vabadusevõtmise koosseis subjektiivsest küljest tahtlust vähemalt kaudse tahtluse vormis. J. Krasjukovale, V. Gavrilinile ja S. Makarchevile omistatava teo kontekstis tähendab see selle tuvastamist, et nad pidasid vähemalt võimalikuks A.B. soovi sõidukist lahkuda. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa olukorras, kus isiku suhtes kasutatakse füüsilist vägivalda, talle lüüakse noaga jalga ning temaga sõidetakse Annelinna tühermaale, kuidagi järeldada, et ta tahab sõiduautos viibida ning nõustub tema suhtes toimepandavate tegudega. Vastupidi, sellisest teopildist johtuvalt on selge, et J. Krasjukova, V. Gavrilin ja S. Makarchev teadsid A.B. sõidukist lahkumise soovi või pidasid seda vähemalt võimalikuks.
204.13.Eeltoodud asjaoludel tuleb kaheldamatult jaatada maakohtu otsuse õigsust selles osas, et süüdistatavad võtsid kannatanutelt seadusliku aluseta vabaduse ning panid toime KarS § 136 lg-s 1 sätestatud kuriteo.
205.Ringkonnakohus leiab, et kaitsja R. Levini väidetest on tähelepanuvääriv üksnes see, et kannatanu kinnitusel ta S. Makarchevi poolt autos tehtud rusikalöögist valu ei tundnud. Apellandi selline tähelepanek on õige, s.o A.B. ütlustest selguvalt on ta vastuseks prokuröri küsimusele valu tundmist eitanud. Samuti ütles ta, et löök oli nõrk (kd XX lk 69).
205.1.KarS § 121 lg-s 1 sätestatud koosseisualternatiiv „valu tekitav kehaline väärkohtlemine“ moodustab kõnealuse kuriteokoosseisu ainult juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu, mida tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Ehk siis löömise korral on vajalik selle teatud intensiivsus ja süüdlase karistamine löömise eest on võimalik ainult siis, kui kannatanu tundis löögi tõttu valu. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral, vaid löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-50-13, p 12).
205.2.Ringkonnakohus leiab, et objektiivse kõrvalseisja vaatevinklist on täisealise meesterahva rusikalöök näkku hinnatav valutekitavana. Kindlasti tuleb aga tähele panna, et valu tundmine sõltub löömise tugevusest. A.B. löömisest valu tundmist kohtuistungil ei jaatanud ning ütles sedagi, et löök oli nõrk. Kannatanu taolist väidet ei ole ka põhjust mitte uskuda. Tema ütlused on hinnatavad usaldusväärsetena ning neist ei saa järeldada ka soovi süüdistatavaid alusetult paremas valguses näidata, kuivõrd valuaistingut tunnistab ta nii noalöögist kui hilisemast peksmisest Annelinnas tühermaal. Samuti peab möönma, et sõiduauto tagaistmel kitsastes tingimustes (s.o istmel olid lapse turvatool ning kaks täisealist meesterahvast A.B. ja S. Makarchev, kusjuures viimati nimetatut on mitmed isikud kirjeldanud kui tüseda kehaehitusega meest) tehtud löök kõrvalistuja suunas võiski jääda nõrgaks.
205.3.Tõlgendades juhindudes KrMS § 7 lg-st 3 kõrvaldamata kahtlused selles, kas S. Makarchevi rusikalöök kannatanu näkku oli valu tekitav, süüdistatavate kasuks, ja arvestades, et muutub neile süüksarvatud teo kirjeldus, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse V. Gavrilini süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning S. Makarchevi ja J. Krasjukova süüditunnistamises KarS § 121 lg 1 järgi osaliselt, s.o 28. veebruaril 2015. a
Tartus Aleksandri tänaval sõidukis BMW S. Makarchevi poolt A.B. rusikaga näo piirkonda vasakule poole löömises, mille tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu. Süüdistatavad tuleb selles kehalise väärkohtlemise osateos õigeks mõista.
205.4.Süüdistavate taoline osaline õigeksmõistmine ei väära aga lõppjäreldust, et V. Gavrilin on toime pannud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning S. Makarchev ja J. Krasjukova KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. V. Gavrilini tehtud noalöök kannatanu põlve ning tema ja S. Makarchevi poolt A.B. peksmine Annelinnas tühermaal on tõendatud.
205.5.Selguse mõttes märgib kolleegium veel ka seda, et nii süüdistus kui maakohus on V. Gavrilinit, S. Makarchevit ja J. Krasjukovat näinud A.B. kehalise väärkohtlemise ja temalt seadusliku aluseta vabaduse võtmise teos kaastäideviijatena. Seni ei ole ringkonnakohus oma otsuses, hinnates A.B. suhtes toime pandud kuritegusid, põhjendanud, kas süüdistatavad tegutsesid kannatanult seadusliku aluseta vabaduse võtmisel ja tema kehalisel väärkohtlemisel kaastäideviijatena. Selleks puudus vajadus, kuna S. Makarchev ja tema kaitsja ei ole selles osas ühtegi väidet esitanud. Järgnevalt käsitleb kolleegium aga kaitsja K. Kiilo apellatsiooni ja tema on leidnud, et J. Krasjukova käitumine ei vastanud täideviija kvaliteedile. Apellandi sellise arvamuse osas võtab ringkonnakohus seisukoha järgnevalt J. Krasjukova huvides esitatud apellatsiooni käsitledes.
206.J. Krasjukova huvides esitatud apellatsiooni vaadates peab märkima, et selles ei seata kahtluse alla A.B. kehalist väärkohtlemist süüdistuses kirjeldatud viisil. Ühe keskse argumendina toonitatakse, et J. Krasjukova ei olnud kannatanuga kokku leppides ja teda auto peale võttes teadlik kaassüüdistatavate kavatsusest kasutada A.B. suhtes vägivalda, ise süüdistatav kannatanut ei löönud ja talle valu ei põhjustanud. Teiseks rõhutatakse, et J. Krasjukova ei näinud ette ka A.B. t vabaduse võtmist, keegi neist kannatanut autos kinni ei hoidnud, autosse istus ja kaasa tuli A.B. vabatahtlikult ega väljendanud ka soovi sealt lahkuda. Apellatsiooni osade väidete osas, mis puudutavad kannatanult vabaduse võtmist, on ringkonnakohus oma seisukoha öelnud ja juba kirjasolevat üle ei korda. Veel käsitlemata kaitseargumendid leiavad aga kajastamist. Sealjuures vaatleb kriminaalkolleegium A.B. kehalist väärkohtlemist ja temalt vabaduse võtmist ühe teona ning esitab ka vastavad põhistused seostatult.
206.1.Apellatsioonile vastates möönab ringkonnakohus, et J. Krasjukova ei tarvitanud A.B. suhtes vahetult vägivalda ega hoidnud teda kinni. Seda ei ole talle süüdistustes ka ette heidetud. Süüdistus, nagu juba märgitud, käsitleb J. Krasjukovat, V. Gavrilinit ja S. Makarchevit kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 mõttes. Kriminaalkolleegium on otsuses juba selgitanud, et vaatlemaks mitme täideviija tegevust kaastäideviimisena ei ole vajalik iga kaastäideviija poolt omakäeliselt kõigi või isegi vaid osa süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste täitmine. Piisab, kui ta lisab tagajärje saabumisse oma teopanuse ning tema tegu on põhjuslikus seoses teiste täideviijate teo kui tervikuga.
206.2.Ringkonnakohus leiab, et J. Krasjukova andis kannatanu A.B. t vabaduse võtmisel ja tema kehalisel väärkohtlemisel oma teopanuse, veelgi enam, ta panustas oluliselt. Tema leppis narkootilise aine ostmise ettekäändel kokkusaamise A.B. ga ja tõi kohtumiskohta ka kaassüüdistatavad, kes väljusid autost ning läksid maja nurga taha peitu, et kannatanu neid ei näeks. Selle asjaolu osas on V. Gavrilin kohtus selgitanud, et nende kohal viibides ei oleks V.B. autosse istunud (kd XXIII lk 22). Kui kannatanu ja kaassüüdistatavad olid autos, sõitis J. Krasjukova suunaga Ihaste poole ning sealt Annelinna, kus Nõlvaku tn kandis tühermaal V. Gavrilin ja S. Makarchev peksid kannatanut. Seega andis J. Krasjukova tegevus V. Gavrilinile ja S. Makarchevile võimaluse A.B. kehaliseks
väärkohtlemiseks nii sõidukis kui Annelinnas tühimaal ja tõi kaasa ka temalt vabaduse võtmise. Taoliselt on J. Krasjukova teopanus süüdistustekstis ka ära märgitud, ehk siis väär on apellatsiooni etteheide, nagu ei kajastaks süüdistus J. Krasjukova tegevuse kirjeldust.
206.3.Apellatsioonis leiab kaitsja veel, et J. Krasjukoval puudus tahtlus kuritegu toime panna, s.o täidetud ei ole KarS § 121 ega § 136 subjektiivne koosseis. Sellist seisukohta põhjendades märgib apellant, et süüdistatav enda kinnitusel ei teadnud A.B. kohtumisele kutsudes V. Gavrilini kavatsust kasutada kannatanu suhtes füüsilist vägivalda ega osanud ette näha temalt vabaduse võtmist. Seda näitab apellandi arvates asjaolu, et sõidusuuna valis V. Gavrilin, kes õpetas J. Krasjukovale, kuhu sõita.
206.4.Ringkonnakohus kaitsja selliseid väiteid usutavaks ei pea. J. Krasjukova ütluste kohaselt oli V. Gavrilin vägivaldne inimene, kelle eest ta 2014. a suvel põgenes turvakodusse (kd XXII lk-d 16, 17). Kuriteosündmusega seoses teadis ta, et V. Gavrilin tahtis A.B. ga kohtuda põhjusel, et viimane oli üle astunud keelust anda J. Krasjukovale narkootilist ainet. Ehk siis kaheldamatult sai ta aru, et kohtumise eesmärk oli kannatanu karistamine ja pidas võimalikuks ka füüsilise vägivalla kasutamist. Seda enam, et kohtumispaika jõudmise eel käskis V. Gavrilin ennast ja S. Makarchevit autost välja lasta nii, et A.B. neid ei näeks. Taoliselt toimides tagasid süüdistatavad selle, et A.B. istus autosse. Kui kannatanu oli autos, istusid V. Gavrilin ja S. Makarchev autosse selliselt, et tema väljapääsutee oli suletud. Edasi selgub, et auto liikumise ajal kohe sõidu alguses S. Makarchev lõi A.B. rusikaga näo piirkonda ning Tartus Turu tänaval Sepa turu kõrval lõi V. Gavrilin talle noaga põlve. S. Makarchevi tegevust tagaistmel ei pruukinud J. Krasjukova märgata, kuid tema enda ütlustest selguvalt nägi ta tema kõrval istunud V. Gavrilini noalööki. J. Krasjukova jätkas aga V. Gavrilini juhendamisel sõitmist ning tegi järgmise peatuse V. Gavrilini n-ö tellimisel Annelinnas tühermaal. Kuivõrd J. Krasjukova koges autos V. Gavrilini vaenulikku meelestatust, nägi V. Gavrilini poolt kannatanu löömist noaga vihahoos ja kuulis V. Gavrilini etteheiteid A.B. seoses temale amfetamiini andmisega, pidas ta ringkonnakohtu hinnangul ka võimalikuks, et pärast auto peatumist Annelinnas tühermaal, jätkub seal kannatanu füüsiline karistamine. Taolisi järeldusi ei väära see, et J. Krasjukovale juhatas teed V. Gavrilin. Tegelikult jääb selline kaitseargument ringkonnakohtule arusaamatuks. Läbitava marsruudi valimine V. Gavrilini poolt ei näita kuidagi J. Krasjukova teadmatust asjaolust, et tegemist on A.B. karistamise aktsiooniga ja tema kallal võidakse kasutada vägivalda.
206.5.Seisukohad selles osas, miks kolleegium hindab kannatanult vabaduse võtmise toimunuks tema tahte vastaselt ning leiab, et J. Krasjukova (samuti V. Gavrilin ja S. Makarchev) pidasid vähemalt võimalikuks A.B. soovi sõidukist lahkuda, esitas ringkonnakohus juba otsuses eespool ja, nagu juba märgitud, neid siin üle ei korda.
206.6.Eeltoodud asjaoludel jääb J. Krasjukova huvides esitatud apellatsioon tagajärjetuks. V. Gavrilini ja V. Luki süüdistused KarS § 266 lg 2 p 1 järgi, milles kannatanuks oli A.B. a) Süüdistus
207.Süüdistuse kohaselt V. Gavrilin ja V. Lukk tungisid 1. märtsil 2015 A.B. tahte vastaselt tema elukohta Tartus XX. Lõhkudes ära suletud ja lukustatud maja välisukse luku ja kahjustades uksepiida liistu, sisenesid nad omavoliliselt kortermaja trepikotta, kust läksid edasi korteri nr x koridori.
b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
208.Maakohus leidis, et süüdistatavad on kuriteo toime pannud ja nende tegu on süüdistuses õigesti kvalifitseeritud.
208.1.Kohus märkis, et 1. märtsil 2015 A.B. elukohta Tartus XX sissemurdmine välisukse luku lõhkumise teel on tõendatud kannatanu A.B. , korteriomaniku R. K ja samas elanud K.V. ütlustega.
208.2.Seda, et V. Gavriliniga kaasas olnud isikuks oli V. Lukk, näitavad A.B. ja R. K ütlused ning 14. oktoobri 2015. a jälitustoimingu protokollis kajastatud kõned. A.B. on öelnud, et tema elukohta tungisid V. Gavrilin ja V. Lukk. R. K tunnistus näitab, et öösel kella 01.00 paiku tulid ust lahti murdes korterisse kaks meest, üks pikem ja teine lühem ning otsisid A.B. . Kohtuistungil tuvastas maakohus, et V. Gavrilin on süüdistatavatest üks pikemaid ja kõige lühem on V. Lukk. V. Gavrilini ja V. Luku telefonisuhtlus näitab, et 28. veebruaril 2015, s.o veebruari viimasel päeval, suhtlesid süüdistatavad omavahel aktiivselt ja sõbralikult.
208.3.Maakohus leidis, et tõendikogumist eristuvad vaid V. Gavrilini enda süüd osaliselt eitavad ja V. Luki oma süüd täielikult eitavad ütlused, mis on aga veenvalt ümber lükatud eelnimetatud omavahel kooskõlas olevate tõenditega.
208.4.Kohtu hinnangul käitusid süüdistatavad A.B. elukohta ebaseaduslikult sisenedes eesmärgipäraselt, kavatsetult, sest kasutasid lukustatud ukse lahtimurdmiseks kaasa võetud matšeetet. A.B. luba neil sisenemiseks ei olnud. Arvestades, et 28. veebruari 2015 õhtul oli toimunud A.B. vabaduse võtmine, tema kehaline väärkohtlemine ja tapmisega ähvardamine, pole kahtlust, et süüdistatavatel ei olnud vähimatki alust eeldada luba sisenemiseks. Ka jälitustoimingu protokollis kajastatud V. Gavrilini ja A.B. telefonisuhtlus
6.märtsil 2015 näitab, et A.B. ei olnud andnud luba enda elukohta sisenemiseks. c) Apellantide väited
V. Gavrilin ja tema kaitsja V. Murde kohtuostust selles osas ei vaidlustanud.
210.V. Luki kaitsja advokaat K. Kutsar taotles apellatsioonis kaitsealuse õigeksmõistmist. Kaebuse kohaselt ei ole V. Lukk kuritegu toime pannud. Seda, et V. Lukk käis 1. märtsil 2015 A.B. korteris, kinnitab vaid kannatanu. Tema ütlused on olnud aga ebakindlad, s.o ta kasutas korduvalt väljendeid „vist,“ „ei mäleta“ jms. Oma ebalevaid seletusi on A.B. selgitanud sellega, et oli nädalaid igapäevaselt süstinud ja magamata, isegi narkootiline aine ei hoidnud teda enam ärkvel, st ta oli tugevas narkojoobes. Kaitsja on seisukohal, et süüdimõistvat otsust ei saa rajada sellise isiku ütlustele, kes oli nädalaid igapäevaselt süstinud ja magamata. Seega puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid, et V. Lukk pani toime KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil V. Lukk toetas kaitsja apellatsiooni. d) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
211.Ringkonnakohus leiab, et kõnealuses osas tuleb kohtuotsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
211.1.Taolist otsustust põhistades märgib kolleegium esmalt ära, et apellatsioonimenetluses on vaidlusküsimuseks üksnes see, kas A.B. elukohta sissetungijaks oli koos V. Gavriliniga süüdistatav V. Lukk.
211.2.Maakohus on leidnud, et V. Luki tungimine kannatanu eluruumi on kahtlusteta tõendatud. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ka nõustub. Kuivõrd esimese astme kohtu põhjendused on piisavad ja jälgitavad, siis juhindudes KarMS § 342 lg 3 p-st 1 kolleegium neid käesolevas lahendis üle ei korda, vaid vastab üksnes apellandi väidetele.
211.3.Kaitsja K. Kutsari kaitseväite kohaselt kinnitab V. Luki käimist korteris ainult A.B. ning tema ütlused ei ole usaldusväärne tõend.
211.4.Ringkonnakokohus kaitsjaga ei nõustu, vaid leiab, et A.B. ütlused on usaldatav tõend ning maakohus on need süüdimõistva otsuse tegemisel õigesti aluseks võtnud.
211.5.A.B. ütlustest nähtub, et koos V. Gavriliniga tema korterisse tunginud isikus tundis ta ära V. Luki. Põhjust, miks A.B. peaks V. Lukki alusetult süüstama, kriminaalasjas ei ilmne. Seda ei ole väitnud ka apellant. Kaitsja väited näitavad pigem, et tema arvates võis A.B. süüdistatava isikus eksida, kuna ta on narkomaan, oli kõnealusel ajal nädalaid igapäevaselt narkootilisi aineid manustanud ja magamata. Et see A.B. poolt toimunu tajumisele mõju avaldas, väljendub advokaadi hinnangul kannatanu ebakindlates ütlustes.
211.6.Ringkonnakohus peab seega hindama, kas A.B. võis V. Luki isikus eksida. Kolleegium sellist eksimist võimalikuks ei pea. A.B. tundis mõlemat süüdistatavat, mistõttu ei ole usutav, et ta võis neist ühe valesti tuvastada. Samuti selgub, et A.B. on olnud V. Luki äratundmises täiesti veendunud ning mingeidki ebakindluse märke ta väljendanud ei ole.
211.7.Kaitsja poolt välja toodud A.B. ütlused, mis tõepoolest on mõnevõrra ebamäärased, ei puuduta üldse tema seisukohta, et koos V. Gavriliniga tungis korterisse just V. Lukk. Nimelt on advokaat kõigepealt märkinud, et kannatanu ei mäletanud täpselt, mida ta vastas kuriteosündmuse ajal V. Gavrilinile ja V. Lukile, kui nood küsisid temalt raha kasiinos mängimiseks. Samuti viitab kaitsja, et küsimusele: „Andsite neile raha?,“ on A.B. vastanud: „Mul ei olnud vist.“ Ringkonnakohus leiab, et kannatanu sellised ütlused ei tekita kahtlust tema ütluste usaldusväärsuses, seda kõige vähem veel selles osas, kelle ta sissetungijatena ära tundis. See, et kannatanu ei suuda aasta hiljem meenutada, mida ta süüdistatavate ühele või paarile konkreetsele küsimusele vastas, ei näita tema poolt sündmuse ja selles osalenud isikute tajumist ebaõigesti.
211.8.Väites, et A.B. on olnud oma ütlustes ebamäärane, on kaitsja märkinud ära veel ristküsitluse katked, millest selgub, et kannatanu järeldas uksekeele lahtimurdmist ja sellele noaga sisse lõikamist V. Gavrilinil käes olnud matšeete põhjal ning ukseluku lõhkumist ta pealt ei näinud. Kriminaalkolleegium ei leia, et kannatanu taolised ütlemised oleksid umbmäärased. A.B. on öelnud, et ta magas süüdistatavate tuleku ajal ning tegi järelduse uksekeele lahtimurdmisest V. Gavrilinil käes olnud matšeete põhjal.
211.9.Edasi on kaitsja ise umbmääraselt märkinud, et A.B. kasutas korduvalt sõnu „vist,“ „ei mäleta“ jms. Milliseid kannatanu ütlusi kaitsja silmas peab, jääb selgusetuks. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et A.B. oleks antud kuriteo kohta ütlusi andes selliseid kõhklusi väljendavaid sõnu kasutanud. Ja nagu juba öeldud, selles, et V. Gavriliniga oli kaasas just V. Lukk, on kannatanu ütlused olnud läbivalt kindlatoonilised ning mingeid kahtlusi tal olnud ei ole.
211.10.Kriminaalkolleegium märgib veel, et A.B. on osanud anda ütlusi sissetungimise asjaolude kohta tervikuna, ehk siis tolleöine sündmus on talle meenunud. Kannatanu ütlused on kooskõlas ka korteriperemehe R. K ütlustega. Nimelt on tunnistaja kinnitanud, et välisukse lahtimurdmise teel tungisid öösel tema korterisse kaks meest, kes küsisid A.B. (kd XX lk 145-147). R. K sissetungijaid ei tundnud, kuid ta on neid kirjeldanud kui lühemat ja pikemat meest. Selline kirjeldus klapib V. Gavrilini ja V. Luki pikkusega, nagu tuvastas kohtuistungil maakohus.
211.11.Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et apellandi väited jäävad tagajärjetuiks. Maakohtu otsus jääb muutmata. V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüdistused KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 ning V. Luki süüdistus KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi, milles kannatanuks oli M.J. a) Süüdistus
212.Süüdistuse kohaselt 2015. a veebruari lõpus leppis V. Lukk telefoni teel amfetamiini omandamise ettekäändel M.J. ga kohtumise. Selle tulemusena 28. veebruaril 2015 õhtusel ajal toimus Tartus kokkusaamine M.J. , M.R. , eeluurimisel tuvastamata isiku ja V. Luki vahel, kellega olid koos ka V. Gavrilin ning S. Makarchev. Kohtumisel M.J. istus V. Luki käskimise peale tumedat värvi sõidukisse tagaistmele, kuhu istusid ka V. Gavrilin ja S. Makarchev. Sõidukis võeti M.J. ära 9 g narkootilist ainet amfetamiini ja 20 eurot sularaha ning seda tehti kehavigastuse tekitamisega ähvardades. Ähvardus seisnes V. Gavrilini poolt M.J. põlvel taskunoa hoidmises ja sõnalises ähvarduses nuga jalga torgata, kui narkootilist ainet ja raha üle ei anta. M.J. tundis hirmu ähvarduse täideviimise ees. b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
213.Maakohus tunnistas V. Gavrilini, S. Makarchevi ja V. Luki süüdi, asudes seisukohale, et süüdistuse versioon toimunust on tõendamist leidnud.
213.1.Tõendite usaldusväärsuse üle otsustades leidis kohus, et M.J. , A.U. , R.H. , M.H. , A.B. ja tunnistaja M.R. ütlustest, jälitustoimingu protokollidest, sideettevõtjalt saadud andmete protokollist ja R. L. mobiiltelefoni sim-kaardi vaatlusprotokollist nähtuv info on üldjoontes loogilises kooskõlas. Üksikud erinevused M.J. ja M.R. ütlustes võivad olla tingitud kannatanu M.J. narkojoobes olemisest. Seega osas, milles on täheldatavad vastuolud M.J. ja M.R. ütlustes, tuleb lähtuda M.R. ütlustest.
213.2.Süüdistatavate enda süüd täielikult eitavad ütlused on maakohtu hinnangul veenvalt ümber lükatud M.R. ütlustega, tema ütlustega kooskõlas olevate M.J. ütlustega ning nende ütlustega kooskõlas olevate ülejäänud tõenditega kogumis.
213.3.Kohus leidis, et M.R. ütlustega kooskõlas olevad tõendid kinnitavad veenvalt V. Gavrilinile, S. Makarchevile ja V. Lukile esitatud röövimise süüdistuse põhjendatust. Kuritegeliku ühenduse loonud ja seda juhtinud V. Gavrilini elustiiliga käis kokku noa igapäevaselt kaasaskandmine ja kasutamine (nt A.B. t vabaduse võtmine, A.B. noaga põlve löömine). Seega on M.R. ja M.J. ütlused veenvad ja usutavad ning neis kahtlemiseks alust ei ole. M.J. oli vaid üks mitmest V. Gavrilini juhitud kuritegeliku ühenduse ohvritest, kelle suhtes ta kasutas enda tahte saavutamiseks mh ka noaga ähvardamist.
213.4.Kohus leidis, et V. Gavrilin, S. Makarchev ja V. Lukk käitusid M.J. suhtes eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult ning omavahel kooskõlastatult. Neist igaühe teopanus oli
oluline, et M.J. amfetamiin ja raha ära võtta. V. Lukk korraldas M.J. ga kokkusaamise, koordineerides ja kooskõlastades seda kohtumist V. Gavriliniga ning viibides kohtumise ajal autos juhi kohal, tagas ta võimaluse vajadusel sündmuskohalt kiiresti põgenemiseks.
213.5.Edasi märkis kohus, et S. Makarchev avaldas 28. veebruaril 2015. a kell 20.54 alanud kõnes V. Gavrilinile soovi koos teistega kohtumisel osaleda. Selle telefonikõnega on kooskõlas M. J ja M.R. ütlused, mille kohaselt oli kohal ka S. Makarchev.
213.6.Kohe edasi leidis kohus, et selles, et kuritegeliku ühenduse juhi ja selle liikmete poolt võeti narkootilisi aineid ebaseaduslikult käitlevatelt isikutelt ära narkootiline aine ja sularaha, ei olnud kuritegeliku ühenduse käitumismustrist lähtudes midagi ebaharilikku. Pigem vastupidi. Ühenduse eesmärgiks oligi hirmutada ühenduseväliselt narkootilisi aineid käitlevaid isikuid, et nad hakkaksid V. Gavrilini juhitud nn „Tartu katuse“ all narkootikume müüma või siis sellest pakkumisest keeldumise korral maksaksid ühendusele raha. Käesoleval juhul panigi M.J. ütlustest nähtuvalt V. Gavrilin talle noa põlve peale ja ütles, et kas tuled siia narkootikume müüma ja ähvardas noaga jalga torgata. Veel öeldi M.J. e, et kui maksad, siis võid narkootikume müüa. M.J. ütlustest nähtuvalt S. Makarchev rääkis V. Gavriliniga kaasa ning V. Lukk oli sellel ajal autos juhi kohal. Kuna M.R. aeti M.J. ga kohtumise ajaks autost välja ning sõidukisse jäid V. Gavrilin, S. Makarchev ja V. Lukk, siis pole kahtlust selles, et M. R kui isik, kes ei olnud teiste kuritegelikest kavatsustest teadlik, pidi autost lahkuma ning sellesse jäänud V. Gavrilin, S. Makarchev ja V. Lukk hakkasid M.J. saabudes realiseerima endi vahel eelnevalt kokkulepitud käitumiskava.
213.7.Kohus märkis ka, et V. Gavrilin, S. Makarchev ja V. Lukk olid 2015. a veebruari lõpus narkootilisi aineid igapäevaselt tarbivad isikud. Jälitustoimingu protokollis kajastatud V. Lukki 28. veebruari 2015. a telefonisuhtlusest nähtuvalt oli V. Lukk sel päeval seisundis, et vajas narkootilist ainet endale tarbimiseks. Korraldades kooskõlastatult V. Gavriliniga kohtumise M. J, sai V. Lukk sellest endale M.R. ütlustest nähtuvalt varalise kasuna sularaha 20 eurot ja amfetamiini, millest 1 g andis V. Lukk ka M.R. le. M.R. ütlustest nähtuvalt jäi ülejäänud M.J. saadud amfetamiin V. Gavrilini ja S. Makarchevi kätte.
213.8.Eelkajastatud asjaoludel ei ole maakohtu hinnangul kahtlust selles, et V. Gavrilin, S. Makarchev ja V. Lukk tegutsesid kavatsetult, seades M.J. ga kohtumise eesmärgiks saada sellest varalist kasu. Olles M.J. kätte saanud nii vähemalt 9 g amfetamiini kui 20 eurot, kobati läbi ka kannatanu taskud, kuid rohkem midagi ei leitud. Kannatanu tahte murdmiseks, et ta loovutaks amfetamiini ja sularaha, kasutati noaga tekitatava füüsilise vägivallaga ähvardamist, mille tulemusena kannatanu vastupanu ei osutanud. c) Apellantide väited
V. Gavrilin ja tema kaitsja V. Murde ei ole kohtuotsust selles osas vaidlustanud.
215.S. Makarchevi kaitsja R. Levin taotleb kohtuotsuse tühistamist M.J. süüdistuses ja palub kaitsealuse õigeks mõista.
röövimise
215.1.Kaitsja märgib, et M.J. ütlustest ei nähtu, nagu oleks S. Makarchev olnud mingilgi viisil seotud temalt 9 g amfetamiini ja 20 euro röövimisega. M.J. ütlusest, et üks isikutest oli suurema kehaehitusega, ei saa järeldada, nagu selleks oleks olnud S. Makarchev. M.J. on selgitanud, et autos oli pime, püsti ei tõustud. Seega on väheusutav, et ta oleks suutnud adekvaatselt hinnata sõidukis istunud isikute pikkust ja mõõte. M.R. kohtus antud ütluste kohaselt ta ei näinud ei autosse istumist ega seda, mis seal toimus. Kohtuistungil ei
kinnitanud M.R. , et S. Makarchev oleks olnud isik, kes väidetavalt koos V. Gavrilini ja M.J. ga autos oli.
215.2.Kaitsja arvates on oluline arvestada sedagi, et M.J. enda suhtes alustati kriminaalmenetlust ja talle mõisteti karistus narkootikumide käitlemise eest. Seega tuleb tema ütlustesse suhtuda äärmiselt kriitiliselt, kuna tema ilmseks huviks oli ütluste andmisel näidata enda kuritegelikku tegevust võimalikult väiksena ning süüstada teisi isikuid. Veel on oluline arvesse võtta, et nii M.J. kui M.R. olid sel päeval tarvitanud narkootikume ning kõnealuse kohtumise ajal narkojoobes. Seega nad kumbki ilmselt ei tajunud toimuvat adekvaatselt.
215.3.Kaitsja kokkuvõtliku arvamuse kohaselt on täielikult tõendamata, et S. Makarchev oleks sõidukis viibinud ja süükspandava teo toime pannud. Tõendamist ei ole leidnud ka grupis tegutsemine.
216.S. Makarchev enda apellatsiooni ainus väide selles osas on, et M.R. tundis ta kohtus ära alles pärast seda, kui prokurör lasi tal püsti tõusta ja osutas tema peale.
217.Ringkonnakohtu istungil jäid S. Makarchev ja tema kaitsja apellatsioonides märgitu juurde.
218.Ka V. Luki kaitsja K. Kutsar taotleb kohtuotsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist. Ta teeb järgmised etteheited.
218.1.Maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata M.J. selgituse, et 28. veebruari 2015. a õhtuks leppis temaga kohtumise kokku hoopis M.R. , kes seisis sõiduki kõrval ajal, mil temalt autos amfetamiini ja sularaha nõuti ning teda noaga ähvardati. Ehk siis hinnates olukorda tervikuna leidis M.J. , et temalt narkootilise aine äravõtmise korraldas M.R. . V. Luki kohta on M.J. öelnud, et sellist isikut ta ei tunne ning röövimise ajal oli sõidukis peale tema veel vaid kaks inimest, kes istusid koos temaga tagaistmel, ees kedagi ei olnud.
218.2.Maakohus on kannatanu ütlusi käsitlenud valikuliselt. Kui V. Gavrilini ja S. Makarchevi tegevuse kirjeldamise osas on M.J. ütlused kohtu hinnangul usutavad ja kooskõlas teiste tõenditega, siis V. Lukki puudutavas osas ei olevat neist võimalik lähtuda. Kohus on otsuse lk-l 467 märkinud, et üksikud erinevused M.J. ja M.R. ütlustes võivad olla tingitud M. J narkojoobes olemisest. Apellant taolise käsitlusega ei nõustu. Olukorda, kus kannatanu selgelt välistab ühe süüdistatava osavõtu kuriteost, samas aga annab teiste tegevuse kohta detailseid ütlusi, ei saa pidada üksikute vastuolude ilmnemiseks.
218.3.V. Gavrilin on kinnitanud, et V. Lukki autos ega selle vahetus läheduses ei olnud. V. Lukk ise on öelnud, et ta lahkus sündmuskohalt enne M.J. ilmumist ning läks kauplusse. Kui ta tagasi jõudis, oli V. Gavrilin juba lahkunud. M.J. ta ei näinud.
218.4.Kohtuistungil ringkonnakohtus toetas V. Lukk kaitsja esitatud apellatsiooni. d) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
219.Ringkonnakohus asub seisukohale, et kohtuotsus S. Makarchevi süüditunnistamises jääb muutmata ja kaitsja R. Levini apellatsioon rahuldamata. Kaitsja K. Kutsari apellatsioon väärib aga tähelepanu ning maakohtu otsus tuleb sellele tuginevalt V. Luki süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7, 8 järgi tühistada ja süüdistatav õigeks mõista.
220.Taolisi otsustusi järjest põhistades märgib kolleegium esmalt ära, et apellandid ei ole vaidlustanud maakohtu seisukohta, mille kohaselt 28. veebruaril 2015 õhtusel ajal rööviti kannatanu M.J. 9 g amfetamiini ja 20 eurot sularaha. S. Makarchev ja tema kaitsja leiavad, et süüdistus ja esimese astme kohus näevad vääralt röövimise kaastäideviijana S. Makarchevit, kuivõrd teda sündmuspaigal ei olnud.
221.Ringkonnakohus leiab, et apellantide selline kaitseväide tõeväärtust ei evi. Esimese kohtuastme kirjeldatud tõendid võimaldavad kogumis teha tõsikindla ning igasuguseid kahtlusi välistava järelduse, et röövimise üheks täideviijaks oli S. Makarchev.
221.1.S. Makarchevile kui röövi (kaas)täideviijale osutavad M.J. ja M.R. ütlused, 12. juuni 2015. a ja 6. mai 2015. a äratundmiseks esitamise protokollid ning 8. septembri 2015. a jälitustoimingu protokollist selguv telefonisuhtlus 28. veebruaril 2015 V. Gavrilini ja V. Luki ning V. Gavrilini ja S. Makarchevi vahel.
221.2.M.J. ütlused näitavad, et koos tema ja V. Gavriliniga istus autosse veel üks meesterahvas. V. Gavrilin pani talle noa põlve peale ja ütles, et võib sellega talle jalga torgata. V. Gavrilin küsis ka, et kas ta tuleb siia müüma narkootikume ja kas ta kellelegi narkootikumide müümise eest maksab. Tema vastas, et ei maksa. Seda mis edasi toimus ta täpselt ei mäleta, ta oli šokis, tundis hirmu ning andis ära 9 g amfetamiini ja sellega samas kotikeses olnud 20 eurot. Autos olnud teine mees rääkis ka kaasa, aga mida, ei mäleta. Mõlemad otsisid läbi ta taskud. Üks meestest, aga ta ei mäleta kumb, tegi talle ka ettepaneku, et kui ta neile maksab, siis võib narkootikume müüa (kd XX lk 46 jj). Maakohtu istungil on M.J. teo toimepanijatena ära tundnud üksnes V. Gavrilini. Fotode järgi äratundmiseks esitamisel on ta S. Makarchevi fotole osutades aga märkinud: „Tema võib olla see isik, kes istus autos, kui mulle pandi nuga põlve peale ja võeti ära amfetamiin; tema on see paksemapoolne, mitte see, kes nuga hoidis põlve peal“ (kd XIV lk 58-60).
221.3.M.R. ütlustest selgub samuti, et koos V. Gavrilini ja M.J. ga oli autos tagaistmel veel üks suur isik, keda ta ei teadnud. Kohtuistungil pidas ta võimalikuks, et autos istunud turskemaks meheks oli kohtusaalis viibiv S. Makarchev (kd XIX lk 134). Ka eeluurimisel
6.mail 2015 fotode järgi äratundmiseks esitamisel on M.R. ära tundnud S. Makarchevi, öeldes, et too võib olla üks M.J. amfetamiini ära võtnud isikutest (kd X lk 127-129).
221.4.Viidatud jälitustoimingu protokollist nähtub, et 28. veebruaril 2015 suhtlesid V. Lukk ja V. Gavrilin omavahel kell 20.38, 20.43 ja 20.51 alanud telefonikõnedes ühe isikuga kohtumisele minemise teemal ning S. Makarchev helistas kell 20.54 V. Gavrilinile ja teatas: „A ma tulen teiega koos.“
221.5.Eelmärgitud tõenditest selguvalt on erinevatest allikatest viiteid sellele, et koos V. Gavriliniga sõiduautos olnud isikuks ja M.J. röövimise toimepanijaks oli S. Makarchev. Kõigepealt osutab sellele asjaolu, et M.J. on äratundmiseks esitamisel märkinud ära S. Makarchevi kui isiku, kes võis tema vastu kuriteo toime panna. Seega on kannatanu vaatamata sellele, et kuriteosündmus toimus pimedal ajal ja sõiduauto kitsastes tingimustes, tajunud, millised olid temaga koos autos olnud isikud. Sellises äratundmises ei ole midagi arusaamatut, kuivõrd V. Gavrilin ja S. Makarchev istusid tagaistmel koos M.J. ga ning kannatanu nägi neid lähedalt. Teiseks on oluline tähele panna, et M.J. ütlusi röövijate isikute kohta tõendavad M. R ütlused. Ta on V. Gavriliniga koos olnud isikut kirjeldanud kui tüseda kehaehitusega meest. Sellisele kirjeldusele S. Makarchev kahtlemata vastab. Samuti on ta S. Makarchevi ära tundnud kohtuistungil. Tõsi, M.R. avaldas taolist äratundmist alles pärast seda, kui prokurör oli palunud süüdistataval püsti tõusta. Taoliselt
tunnistaja tähelepanu suunamine ei anna kolleegiumi hinnangul aga alust arvamuseks, et M. R väljendas äratundmist täiesti põhjendamatult. Seda enam, et M.R. on S. Makarchevi ära tundnud ka eeluurimisel fotode järgi. M.R. ütlusi ning tema ja M.J. väljendatud äratundmist kinnitab veel viidatud jälitustoimingu protokoll, kuivõrd sellest selguvalt läks S. Makarchev 28. veebruari 2015. a õhtul V. Gavrilini ja V. Lukiga kaasa ühe isikuga kohtuma.
221.6.Vaatamata sellele, et eelmärgitud tõendid on omavahel kooskõlas ja neist selguv teave osundab S. Makarchevile kui röövimise kaastäideviijale, on kaitsja siiski püüdnud õõnestada M.J. kui tõendiallika usaldusväärsust. Kaitsja sellised pingutused ei kanna aga vilja, kuivõrd tema väljatoodud asjaolud ei anna alust M.J. kui tõendiallika usaldatavuses kahelda.
221.7.Kõigepealt on kaitsja seadnud M.J. tõendiallikana kahtluse alla väitega, et eeluurimise ajal oli tema suhtes alustatud kriminaalmenetlust narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise kahtlustuses ja samuti on kannatanu narkomaan, kes oli narkojoobes ka kuriteosündmuse päeval. Ringkonnakohus leiab, et M.J. ütluste hindamisel tuleb kaitsja välja toodud teabega kahtlemata arvestada, kuivõrd isikulise tõendiallika isikuomadused ja tajumise asjaolud on üheks aluseks, mille põhjal tõendi usaldatavuse üle otsustada. Olgu sel kohal märgitud, et isiku tõendiallika usaldusväärsust on kohtupraktikas nt seostatud veel ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti peetakse oluliseks arvesse võtta seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3- 1-1-100-15, p 16).
222.Tulles tagasi kaitsja väidete juurde, leiab ringkonnakohus, et M.J. enda osas kriminaalmenetluse alustamine ei osuta kuidagi tema huvile alusetult süüstada S. Makarchevit, s.o mingigi põhjus miks ta pidi kuriteosündmusesse lisama S. Makarchevi täheldatav ei ole. Samuti väärib välja toomist, et kaitsja viidatavas kriminaalasjas tunnistati M.J. süüdi KarS § 183 lg 2 p 2 järgi mh selles, et ta läks 28. veebruaril 2015 õhtusel ajal Annelinna kohtuma M.R. ga narkootilise aine edasiandmise eesmärgil, kuid tehingu asemel röövisid M. J kogu kaasas olnud narkootilise aine ning müügist saadud raha V. Gavrilin, S. Makarchev ja V. Lukk. Selline info selgub Tartu Maakohtu 17. juuni 2016. a kokkuleppemenetluses tehtud otsusest kriminaalasjas nr 1-16-4903. Seega peab märkima, et M. J, andes ütlusi endalt narkootilise aine ja raha röövimise kohta, on paralleelselt sellega süüstanud iseennast narkokuriteos ja oma ütluste sellisest tähendusest kahtlemata ka aru saanud. Ehk siis M.J. selline toimimine suurendab vastupidiselt apellandi seisukohale hoopis tema ütluste usaldusväärsust. Veel leiab ringkonnakohus, et kuigi M.J. enda ütluste kohaselt tarvitas ta tõepoolest narkootilisi aineid ja võis olla narkojoobes ka kuriteo päeval, ei saa sellest järeldada tema poolt sündmuses osalenud ühe isiku tajumist valesti. Selgub ju, et M.J. on andnud toimunu kohta detailseid ütlusi ning tema ütlused, mis asetavad kuriteosündmusse S. Makarchevi, riimuvad ka teiste tõenditega, mida ringkonnakohus käsitles.
222.1.Eeltoodud asjaoludel on ringkonnakohus seisukohal, mille kohaselt on tõendikogum piisav järeldamaks, et röövimise üheks täideviijaks oli S. Makarchev.
222.2.Apellatsioonis on S. Makarchevi kaitsja põgusalt märkinud sedagi, et tõendatud ei ole ka grupis tegutsemine, s.o apellant seab kahtluse alla M.J. narkootilise aine ja sularaha röövinud isikute tegutsemise kaastäideviijatena. Kaitsja sellele väitele vastates märgib
kohtukolleegium kõigepealt ära, et kuigi süüdistus ja maakohus nägid röövimise täideviijatena lisaks V. Gavrilinile ja S. Makarchevile ka V. Lukki, siis V. Luki süü kuriteos apellatsioonimenetluses tõendamist ei leia. V. Gavrilin ja S. Makarchev tegutsesid röövimist toime pannes ringkonnakohtu hinnangul aga vaieldamatult kaastäideviijatena.
222.3.M.J. on kirjeldanud nii V. Gavrilini kui S. Makarchevi tegevust. Süüdistatavad istusid autosse üks ühele ja teine teisele poole kannatanut. V. Gavrilin pani M.J. e noa põlve peale ja küsis temalt narkootikumide müümise kohta. V. Gavriliniga rääkis kaasa ka S. Makarchev. Mõlemad süüdistatavad otsisid läbi kannatanu taskud ja üks neist (M.J. ei mäleta kumb just) ütles talle, et kui ta neile maksab, siis võib narkootikume müüa. Kannatanu sellisest kirjeldusest nähtub kolleegiumi hinnangul üheselt, et süüdistatavad tegutsesid ühiselt, kiitsid teineteise tegevuse heaks ja valitsesid mõlemad sündmuse käiku. V. Gavrilini ja S. Makarchevi sellisest koostegutsemist selgub ka nende käitumise teadlik ja soovitud kooskõlastatus.
222.4.Rohkem argumente S. Makarchev ja tema kaitsja maakohtu otsuse tühistamist taotledes välja toonud ei ole. Apellantide esitatud väited S. Makarchevi suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse muutmiseks või tühistamiseks ringkonnakohtu eeltoodud põhjendusi silmas pidades ilmselgelt alust ei anna. Ehk S. Makarchevi ja kaitsja R. Levini apellatsioonid jäävad tagajärjetuteks.
223.Järgnevalt lahendab ringkonnakohus V. Luki süüküsimuse ning leiab, et vaidlustatud kohtuotsus tuleb tema süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7, 8 järgi tühistada.
223.1.Süüdistuse kohaselt oli V. Luki teopanuseks röövimisel see, et ta leppis telefoni teel amfetamiini omandamise ettekäändel M.J. ga kokkusaamise ja kohtumisel käskis M.J. istuda sõiduautosse tagaistmele. Süüdistuse tekstist ei selgu, kas autosse istus ka V. Lukk. Maakohus luges süüdistuse väited tõendatuks ning leidis lisaks, et autosse esiistmele istus ka V. Lukk, tagades selliselt võimaluse vajadusel kiiresti sündmuskohalt põgeneda.
223.2.Asjaolud, et kohtumise M.J. ga leppis kokku V. Lukk, kes andis kannatanule korralduse autosse istuda ja istus autosse ka ise, luges maakohus tõendatuks M.R. ütlustega ning
14.oktoobri 2015. a ja 8. septembri 2015. a jälitustoimingu protokollidega. Seda, et V. Lukk koos teistega autosse istus, tõendavad kohtu hinnangul ka M.J. ütlused.
223.3.M.J. ütlused, mille kohaselt leppis kokkusaamise temaga hoopis M.R. , kes soovis temalt osta 2 g amfetamiini ning kes oli koos temale nelja võõra inimesega ka kokkulepitud kohas Eedeni kaubanduskeskuse parklas, leidis maakohus olema ümber lükatud M.R. ütlustega. Seda, miks arvestada tuleb just M.R. ütlusi, põhjendas esimene kohtuaste vaid ühe lausega, s.o märkis, et erinevused M.J. ja M.R. ütluste vahel võivad olla tingitud M.J. narkojoobes olemisest.
223.4.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu selline põhjendus ei ole kaugeltki mitte piisav. Seda enam olukorras, kus tõenditest selguvalt tarvitas narkootilisi aineid ka M.R. , nagu on tabavalt märkinud kaitsja K. Kutsar.
223.5.Tõsi, maakohus on, põhjendades omaseisukohta, et kohtumise leppis kannatanuga kokku V. Lukk, viidanud ka 14. oktoobri 2015. a ja 8. septembri 2015. a jälitustoimingu protokollidele ja A.B. ütlustele. A.B. väitis kohtuistungil end teadvat, et V. Lukk meelitas kohale need inimesed, kellelt amfetamiin ära võeti (vt maakohtu otsuse lk 461).
Ringkonnakohus nimetatud tõenditest maakohtuga samast järeldust ei tee. Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendite hindamisel vea teinud, käsitleb kolleegium alljärgnevalt tõendeid ka ise ja märgib järgmist.
223.6.Kohtukolleegium nimetas juba, et M.J. ütlustest selguvalt oli temaga kohtumise kooskõlastajaks M.R. , keda ta nägi ka kohtumispaigas auto juures. Tema ütlustest nähtub veel, et kui ta istus sõiduautosse ja temaga koos istusid tagaistmele veel kaks inimest, siis esiistmel ei olnud kedagi, s.o autos olid nad kolmekesi. Ta on ka märkinud enda olema kindla, et toimunu korraldas M.R. .
223.7.Kolleegium tõi juba välja ka M.R. ütlused selle kohta, et kohtumise kannatanuga leppis kokku V. Lukk, kes istus ka autos esiistmel ajal, mil M.J. oli autos. M.R. ütlusi on maakohus kajastanud vaidlustatud kohtuotsuse lk-l 462 ja ringkonnakohus neid üle ei korda.
223.8.V. Luki ütlustest selgub, et ta eitab kohtumise kokkuleppimist M.J. ga, märkides, et seda tegi M.R. . Tema üksnes võttis õhtul Hiinalinnast peale V. Gavrilini, kes tahtis saada amfetamiini. Kui nad jõudsid Eedeni kaubanduskeskuse parklasse, kuhu M.R. oli M.J. ga kokkusaamise leppinud, siis M.J. seal veel ei olnud ja tema läks poodi vargile. Kui ta 30-35 minuti pärast tagasi tuli, siis ootas teda M.R. üksi ja tema sai M.R. käest amfetamiini (vt V. Luki ütlused kd XXII lk 46-60).
223.9.14. oktoobri 2015 protokollist nähtuvalt suhtlesid V. Lukk ja V. Gavrilin 28. veebruaril 2015. a kell 20.38, 20.43 ja 20.51 alanud telefonikõnedes ühe isikuga kohtuma minemise teemal ning kell 20.54 kõnes V. Gavrilini ja S. Makarchevi vahel teatas viimane: „A ma tulen teiega koos.“
9.septembri 2015. a protokoll (kd XI lk 76 jj) näitab, et V. Lukk helistas
28.veebruaril 2015. a kell 07.52, 08.18 ja 10.21 M.R. le, kurtis kehva enesetunnet ja ütles, et talle on vaja narkoainet. Kell 12.01 M.R. helistas M.J. e ja ütles, et inimesed tahavad tema abi ning M.J. lubaski selle abi välja ajada; jäi ka kokkulepe, et abivajajad ise helistavad M.J. e. Kell 13.17 V. Lukk helistas M.R. telefonilt M.J. e, ütles, et on Viki ja tal on „kola“ vaja ning kas seda protsessi saaks kiirendada; M.J. oli nõus ning nad leppisidki kokkusaamise kesklinna. Kell 18.37 oli V. Luki kõne M.R. le, milles viimane ütles V. Lukile: „Tule siia Konsumi juurde“ ja sai vastuseks: „Aa davai, ma juba sõidan, sõidan, sõidan.“ Kell 18.48 saatis M.R. sõnumi V. Lukile: „Viki, no, ootan ju.“ Edasi nähtub sellest jälitustoimingu protokollist, et 1. märtsil 2015 helistab M.R. korduvalt samale tuvastamata naisterahvale. Kell 00.16 alanud kõnes ütleb M.R. , et „Viki tegi väikese triki, väga, väga paha asja tegi koos venelastega.“ Kell 17.02 helistades räägib M.R. ebamääraselt samast sündmusest. Kell 19.13 telefonikõnes ütleb M.R. muuhulgas: „Selles mõttes, teda tehti eile tühjaks vaata, mina olin ka seal autos vaata, venelased;“ veel märgib ta: „... ma astusin autost välja vaata, kaks venelast kummalgi poole vaata ja siis ütles et ...“ 1. märtsil 2015. a kell 22.22 helistas M.R. ka tundmatule meesterahvale. Ta ütles: „Selles mõttes, ma olin autoga teda tõmmati tühjaks täiesti, hah, eile õhtul.“ Vastuseks küsimusele, kes see tegi siis, vastab M.R. : „Noh, Viki ja need.“
223.11.Ringkonnakohus leiab, et eelkirjeldatud tõendikogum ei võimalda teha tõsikindlat järeldust selle kohta, nagu oleks kohtumise kannatanuga leppinud kokku V. Lukk või et ta oleks viibinud koos M.J. ja kaassüüdistatavatega sõiduautos.
223.12.M.J. ja M.R. ütlused on ilmselges vastuolus. Nagu juba märgitud, on maakohus lähtunud M.R. ütlustest üksnes sel põhjendusel, et M.J. oli narkojoobes, s.o sisuliselt on
kohus leidnud, et kuna kannatanu oli joobes, siis võib ta valesti mäletada seda, kellega ta kohtumise kokku leppis ja kes koos temaga autos istusid. Tähelepanuvääriv on see, et esimese kohtuastme hinnangul on M.J. muus osas sündmust tajunud täiesti adekvaatselt ja eksinudki ainult nimetatud kahes asjaolus. Taoline selektsioon kannatanu ütlustes ilma ühegi muu põhjenduseta ei ole jälgitav ega lubatav.
223.13.Samuti peab märkima, et kui kohus kahtles kannatanu ütlustes (st nagu just märgitud vaid mõningates neist) tema poolt sündmuse tajumise asjaolude tõttu, siis oleks M.J. ütlused pidanud allutama seda põhjalikumale usaldusväärsuse kontrollile. Seda aga maakohus üldse teinud ei ole, st ei ole hinnanud, kas kannatanu ütlused on detailsed, selged, eluliselt usutavad ja riimuvad (või ei riimu) teiste tõenditega.
223.14.Ringkonnakohus, hinnates M.J. ütluste usaldusväärsust, leiab, et kannatanu on sündmust kajastanud ühetaoliselt ja sisemisi vastuolusid ütlustes ei esine. Kahtlemata on tema ütlused ka detailsed. Ta on mäletanud nii kohtumisele minemise asjaolusid, autos olnud isikuid, tundnud nad äratundmiseks esitamisel ära (V. Gavrilini tundis ta ära ka kohtuistungil), kirjeldanud tema ähvardamiseks kasutatud nuga jne. Ehk siis tema ütlusi vaadates ei ole kindlasti mitte võimalik öelda, et tema poolt sündmuse tajumine oleks olnud kuidagi häiritud. M.J. ütlused on ka eluliselt usutavad. Selgub ju käesolevas kriminaalasjas, et M.J. ei ole kaugeltki mitte ainus isik, kes on V. Gavrilini ja S. Makarchevi nõudmiste ja vägivalla ohvriks langenud. Kohtukolleegiumi hinnangul riimuvad M.J. ütlused ka mitme teise tõendiga.
223.15.Kõigepealt kinnitab kannatanu ütlusi selle kohta, et kohtumise leppis temaga kokku M.R. , süüdistatav V. Lukk. Teiseks tõendavad M.J. selliseid ütlusi ka maakohtu viidatud jälitustoimingu protokollid, s.o neis kajastuvad telefonikõned, mida kolleegium eelnevalt just käsitles.
223.16.Nimelt selgub M.R. ja V. Luki vahel kell 18.37 alanud kõnest, et asukoha, kus M.J. ga 28. veebruari 2015. a õhtul kohtuda, ütles süüdistatavale M.R. . See kinnitab aga V. Luki ja M.J. ütlusi selles, et kohtumise kannatanuga leppis kokku M.R. . Kui kohtumise Eedeni kaubanduskeskuse (Konsumi) parklasse oleks kannatanuga kooskõlastanud V. Lukk, puudunuks M.R. l vajadus teda sellest teavitada. Siis oleks just V. Lukk pidanud kohtumispaiga ütlema M.R. le.
223.17.Teiseks tuleb tähele panna, et kuigi telefonikõnedes on mitmeid viiteid sellele, et kõnealuse kohtumise M.J. ga leppis kokku V. Lukk, kes koos venelastega võttis ära ka kannatanu asjad, on need kõik teinud tuvastamata isikutele M.R. , s.o selline info pärineb temalt. Olgu sel kohal ära öeldud, et ka A.B. olnud teave V. Luki seotusest selle kuriteoga võib pärineda samast allikast, s.o M.R. lt. Nimelt selgub A.B. ütlustest, et tema selline teadmine on pärit „inimeselt, kes kohtumisel kohal käis; sellelt inimeselt oli ta eelnevalt saanud ainet“ (kd XX lk- d 76 ja 80).
223.18.Ringkonnakohus märgib ära, et jälitustoimingu protokollist selgub küll ka V. Luki kõne M. J 28. veebruaril 2015 kell 13.17, kuid selles lepiti kohtumine kokku kesklinna. M.R. ütluste kohaselt see kokkusaamine toimus ja nad said V. Lukiga 1 g amfetamiini (kd XIX lk 129). Seda asjaolu on kinnitanud ka V. Lukk, kuid märkinud, et tema M.J. siis ei näinud, vaid kannatanuga kohtus üksnes M.R. (kd XXII lk-d 49, 53). Ehk siis V. Luki telefonikõne põhjal teoks saanud kohtumine ei olnud seotud kuriteosündmusega, mis leidis aset mõned tunnid hiljem.
223.19.Eeltoodust selgub, et info, mille kohaselt leppis kannatanuga kohtumise kokku V. Lukk, kes oli koos teistega ka sõiduautos, pärineb M.R. lt. Teisi tõendeid, mis seda kinnitasid, kriminaalasjas ei ole. Maakohus on oma põhjendustes kohtuotsuse lk-l 468 tõepoolest märkinud seda, et V. Luki viibimine sõiduautos nähtub ka M.J. ütlustest. Kohtu selline seisukoht on täiesti ekslik. M.J. on selgesõnaliselt öelnud, et autosse istusid tagaistmele koos temaga veel kaks inimest, koos temaga oli kokku kolm inimest ja esiistmetel kedagi ei istunud (kd XX lk 48). Ehk siis M.J. ütlused ei kinnita V. Luki sündmuskohal viibimist üldse.
223.20.Samuti ei näe ringkonnakohus asjas ühtegi tõendit, mis näitaks, et M.J. istus sõiduauto tagaistmele V. Luki käskimise peale. See ei selgu isegi mitte M.R. ütlustest. Sellist tegu süüdistuses V. Lukile ette aga heidetakse. Kummastaval kombel selgub kohtuistungi protokollist, et selle kohta, miks või kelle initsiatiivil ja suunamisel V. Lukk sinna autosse üldse istus, ei ole temale ühtegi küsimust esitatud. Temalt on üksnes päritud, et kas ta nõustus autosse istuma ja miks ta seda tegi. V. Lukk on vastanud, et nõustus istuma ja seda seetõttu, et ta tol momendil ei osanud midagi karta (vt kd XX lk 48).
223.21.Tõendite, s.o V. Luki ja V. Gavrilini ütluste ning jälitustoimingu protokollides kajastatud kõnede pinnalt saab küll leida, et V. Gavrilini tõi sündmuskohale V. Lukk, kuid seda süüdistuses temale ette ei heideta. Samuti ei piisaks sellest, nägemaks teda teo toimepanijana olukorras, kus tema hilisemat viibimist sündmuskohal tõendid ei kinnita.
223.22.Ringkonnakohus leiab seega, et osas, milles M.R. märgib kannatanuga kohtumise kokku leppinud isikuks V. Luki ja kinnitab ka süüdistatava viibimist sõiduautos, tuleb tema ütlused lugeda ebausaldusväärseks. Seda juba märgitud põhjusel – need ei sobitu ühegi teise tõendiga.
223.23.Riigikohtu kriminaalkolleegium on jaatanud võimalust tunnistada isikulisest tõendiallikast pärinev teave osaliselt ebausaldusväärseks. Sellises olukorras tuleb kohtul veenvalt aga põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada (vt 28. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13).
223.24.Kohtukolleegium asubki seisukohale, mille kohaselt on M.R. ütlused usaldusväärsed osas, milles need näitavad kuriteo ühe täideviijana S. Makarchevit. Nimelt on tema sellised ütlused kooskõlas teiste tõenditega. M.R. ütluste sobivuse teiste tõenditega näitas ringkonnakohus ära käesolevas otsuses eelnevalt S. Makarchevi ja tema kaitsja apellatsioone lahendades ja neid põhjendusi üle ei korda. Lisab kolleegium aga seda, et nähtav ei ole asjas ka ükski põhjus, miks M.R. oleks pidanud V. Gavrilini kuriteokaaslasena alusetult kirjeldama ja nimetama S. Makarchevit.
223.25.Eeltoodud asjaoludel leiab kolleegium, et süüdistuse versiooni tõepärasuses on tõusetunud tõsiseltvõetavad kahtlused, olemasolev tõenduslik baas ei võimalda neid tõsikindlalt kõrvaldada ning kõik need kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.
223.26.Kohtupraktikas on süütuse presumptsiooni printsiibile tuginevalt kinnistunud arusaam, et isiku suhtes saab süüdimõistva kohtuotsuse teha vaid juhul, kui kõik võimalikud isiku süüd puudutavad tõsiseltvõetavad kahtlused on kõrvaldatud. Juhul, kui on siiski alles jäänud mingeidki kõrvaldamata kahtlusi, siis on nende puhul edasiselt kohustuslik lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvast kriminaalmenetlusõiguse põhimõttest, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada eranditult tema kasuks (niimoodi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2012. a otsuses asjas nr 3-1-1-15-12 p-s 12 ja 23. märtsi 2012. a otsuses asjas nr 3-1-1-22-12 p-s 8). Kui süüdimõistva
kohtuotsuse järeldused rajatakse oletustele ja kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus jäetakse tema kasuks tõlgendamata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kestvalt toonitanud, et eelnevalt nimetatud asjaolude ilmnemisel tuleb isiku suhtes teha õigeksmõistev otsus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12.detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 7.3; 11. mai 2012. a otsus asjas nr 31-1-24-12, p 8).
223.27.Eelmärgitud põhimõtet arvestades leiab ringkonnakohus, et kuna olemasolevate tõendite pinnalt ei saa V. Lukile etteheidetava teo toimepanemist usaldusväärselt tõendatuks lugeda ning tekkinud kahtlust ei ole kõrvaldatud, siis oleks selline kõrvaldamata kahtlus tulnud vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus, jättes tõendikogumi põhjal tõusetunud kahtluse V. Luki süüdiolekus tema kasuks tõlgendamata, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Arvestades eeltoodut tuleb vaidlustatud kohtuotsus osaliselt tühistada ning V. Lukk kannatanu M.J. puudutavas kuriteos õigeks mõista. A. Gantjohhini süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2 järgi a) Süüdistus
224.Maakohus arutas A. Gantjohhinile KarS § 121 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistust selles, et 13. septembril 2015 kella 07.22 paiku Tartus XX korteris lõi ta oma abikaasa J.G. noaga kaks korda tuhara piirkonda ja lükkas nii, et selle tagajärjel kannatanu kukkus. Selliselt A. Gantjohhin tekitas J.G. füüsilist valu, tuharapiirkonna lõikehaava, näopiirkonna põrutushaava ja ninaluude murru. b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
Maakohus leidis, et A. Gantjohhin on kuriteo toime pannud ja ta tuleb süüdi tunnistada.
225.1.A. Gantjohhini poolt kuriteo toimepanemist tõendab kohtu hinnangul järgmine tõendikogum. Süüdistuses kajastatut, et A. Gantjohhin lõi abikaasa J.G. noaga tuharapiirkonda, näitab kõnesalvestis 13. septembril 2015 kell 07:20:56 häirekeskuse lühinumbrile 112 tehtud kõne kohta. Selles kõnes ütleb J.G. , et tal on kodus vägivaldne mees, kes lõikus teda noaga ning lõikas tal jala katki tagumiku juurest. Kõnesalvestisega on kooskõlas J.G. läbivaatuse protokollilt, patsiendikaardilt ning SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Kõrvakliiniku 15. veebruari 2016. a vastuskirjast nähtuv selle kohta, et kannatanul tuvastati ninaluude murd, tuharapiirkonna lõikehaav ja näopiirkonna põrutushaav. Eeltooduga on kooskõlas ka patrullilehelt, sündmuskoha vaatlusprotokollist ja väljakutse peale kohale läinud patrullpolitseinik M.P. ütlustest nähtuv teave. Nimetatud tõenditest selgub, et J. G tuharal oli kaks noatorkehaava, otsa ees oli kukkumisest pikk haav, kannatanu kodu oli verekahtlaselt määrdunud ning verised olid ka J.G. riided. J.G. eeluurimisel antud ütluste kohaselt oli neil A. Gantjohhiniga tüli, mille käigus mees teda tõukas, mispeale ta kukkus ja otsa eest ninajuure pealt hakkas verd tulema, haav oli ka vasaku tuhara piirkonnas. Maakohus leidis, et eeltoodud tõendikogum on usaldusväärne ning loetletud tõenditega on ümber lükatud A. Gantjohhini oma süüd eitavad ütlused.
225.2.Kohus märkis veel, et noaga kahel korral tuharapiirkonda löömine ja kannatanu sellise tugevusega lükkamine, et ta kukkus ning sai näopiirkonna põrutushaava, on tahtlik ja kavatsetud käitumine, sest selliselt ilmselgelt soovitakse põhjustada valu ning
kehavigastusi. A. Gantjohhini käitumise õigusvastasust ei välista see, et neil oli kannatanuga peretüli ja mõlemad olid tarbinud alkoholi. c) Apellantide väited
226.A. Gantjohhini kaitsja K. Saavo taotleb apellatsioonis kohtuotsuse tühistamist kaitsealuse süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ja palub ta õigeks mõista. Kaitsja hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid kriitikavabalt, jätnud vastuolud kõrvaldamata ja tõlgendanud tekkinud kahtlused süüdistatava kahjuks. Täpsemalt märgib ta järgmist.
226.1.Meditsiinilistest dokumentidest ei nähtu kannatanu vigastuste tekkemehhanism ega nende tekitamise vahend. Seega on tõendamata süüdistuse väide, et kannatanu vasaku tuhara piirkonnas sedastatud lõikehaavad tegi A. Gantjohhin, lüües kannatanule sinna noaga kaks korda.
226.2.Väljakutse peale kohale läinud patrullpolitseiniku M. P. suheldes ja helistades häirekeskuse lühinumbrile avaldas J.G. , et teda lõikas noaga A. Gantjohhin. Kohtueelses menetluses, s.o toimunust järgmisel päeval, andis J.G. ütlusi, millest selgub, et skandaali algatas kannatanu ise ja ta ei mäleta, kuidas täpselt süüdistatav teda tõukas. Ta kukkus tõukamise tagajärjel ja ei näinud, et mehel oleks midagi käes olnud. Ta ei oska arvata, kuidas ta vigastused sai. Kaitsja hinnangul on usaldusväärsed kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused. Häirekeskusse helistades ja vesteldes M. P oli J. G tugevas alkoholijoobes ning ärritatud tülist, mille ise oli algatanud.
226.3.Kaitsja märgib ka, et kohus ei ole pööranud tähelepanu meditsiinilistes dokumentides toodud J.G. seisundi kirjeldusele. Traumakaardist ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi haigusjuhtumi kirjeldusest nähtub, et J.G. sedastati 13. septembril 2015 kell 08.53 kaasuva haigusena alkoholi tarbimine tervist kahjustaval viisil, alkoholi kuritarvitamine. Traumakaardile on märgitud „alkoholijoobe“ lahtrisse tasakaalu-, koordinatsiooni- ja artikulatsiooni häire ning nüstagm.
226.4.Kaitsja ei nõustu kohta seisukohaga, et A. Gantjohhini süüd eitavad ütlused on ümber lükatud ülejäänud tõenditega kogumis. A. Gantjohhini kahtlustatavana antud ütlused ühtivad suures osas J.G. ütlustega. Nii süüdistatav kui kannatanu kirjeldavad tüli. Süüdistatava ütluste järgi oli ta koos J.G. ga rõdul, kui lükkas naist vastu õlga. Naine kaotas tasakaalu ja kukkus rõdu põrandal olnud klaasitüki otsa, kuid seda mitte lükkamise, vaid joobe tõttu. Sellest tekkis vigastus naise tuharale. A. Gantjohhini ütluste tõepärasust kinnitab sündmuskoha vaatlusprotokoll, millest nähtuvalt oli elutoa diivani kattel ja rõdul ning rõdupiirdel näha verekahtlast määrdumist. Kannatanu ei ole oma ütlustes märkinud, millises kohas korteris ta kukkus. Ta on korduvalt kinnitanud, et ei mäleta üksikasju. Seega võisid vigastused tekkida kannatanu kukkumisel rõdul.
226.5.Kaitsja hinnangul ei ole eeltoodust tulenevalt tõendatud A. Gantjohhini tahtlus J.G. kehaliseks väärkohtlemiseks. J.G. endast eemale tõugates ei pidanud A. Gantjohhin ette nägema, et naine kukub ja saab kehavigastusi. Kukkumine oli tingitud kannatanu alkoholijoobest. KarS § 121 näeb ette kriminaalvastutuse tahtliku tegevuse, mitte ettevaatamatuse eest. A. Gantjohhini tegevuses puudub KarS §-s 121 ettenähtud süüteokoosseis.
227.Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja K. Saavo apellatsiooni juurde ja seda toetas ka J. Gantjohhin. d) Kolleegiumi seisukoht
228.Tartu Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus A. Gantjohhini süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 2 järgi tuleb tühistada osaliselt. Taolist otsustus põhistab kohtukolleegium järgmiselt.
229.Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et süüdistatav lõi oma abikaasale J.G. noaga kahel korral tuharapiirkonda. Tõendikogum, mis kajastub vaidlustatud kohtuotsuses (otsuse lk-d 613 jj), on tema säärase teo jaatamiseks piisav ja apellandi argumendid ringkonnakohut vastupidisele seisukohale ei veena.
229.1.J.G. on häirekeskuse numbrile 112 tehtud kõnes teatanud, et teda lõi noaga A. Gantjohhin (asitõendi vaatlusprotokoll kd XII lk 185-186, kõnesalvestis lk 188). Sama on ta rääkinud ka korterisse pärast sündmust kohale tulnud politseinikele (vt patrullpolitseinik M. P ütlused kd XX lk 23-26) ja temaga samal päeval Tartu Ülikooli Kliinikumis tegelenud õele (vt patsiendi traumakaart kd XII lk 192). Ehk siis vahetult pärast sündmust on J. G olnud veendunud, et süüdistatav lõi teda noaga ja kinnitanud seda korduvalt erinevatele isikutele.
229.2.Kaitsja hinnangul tuleb arvestada, et häirekeskusesse helistades ja politseiametnikuga vesteldes oli kannatanu tugevas alkoholijoobes. Seda, et J.G. oli joobeseisundis, tuleb ka möönda. Ta on joovet ise tunnistanud ning see selgub ka tema patsiendi traumakaardilt (joobe tunnused: alkoholilõhn, tasakaalu-, koordinatsiooni- ja artikulatsiooni häire, nüstagm). Kannatanu alkoholijoove ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul aga sugugi seda, et ta kajastas samal päeval vahetult kogetu järgselt sündmust korduvalt valesti.
229.3.Järgmisel päeval uurija juures ütlusi andes on kannatanu öelnud, et ei mäleta alkoholijoobe tõttu sündmusi täpselt, ta ei näinud Andreil midagi käes ega tea, kuidas haav tuharale sai (kd XII lk 179-181). J.G. selliseid ütlusi peab usaldusväärseks ja oluliseks kaitsja. Kaitsja jätab aga tähelepanuta, et kannatanu ütluste kohaselt ei olnud tema korteris asju, mis oleksid taolise vigastuse võinud tekitada (kd XII lk 179-181) ning tema kindel arvamus – abikaasa lõi teda noaga tuharasse – ei olnud muutunud.
229.4.Süüdistatav on välja tulnud kaitseväitega, mille kohaselt sai kannatanu vigastused tuharale selliselt, et ta lükkas naist vastu õlga, naine kaotas tasakaalu ja kukkus rõdu põrandal olnud klaasitüki otsa. Kukkus kannatanu aga A. Gantjohhini sõnul mitte niivõrd lükkamise, kuivõrd joobe tõttu. Ringkonnakohus leiab, et A. Gantjohhini sellist versiooni ei toeta mitte ükski teine tõend. Vastupidi, sündmuskoha vaatlusel samal päeval ei ole rõdult ega korterist leitud sellist klaasi, mis oleks saanud tekitada kannatanul tuvastatud vigastuse – kaks lõikehaava (vt sündmuskoha vaatlusprotokoll kd XII lk 182-184). Nagu juba märgitud, ei olnud ka J.G. kinnitusel korteris selliseid esemeid (sh klaasi), mis võinuks taolise vigastuse tekitada. On küll õige, et sündmuskohalt ei leitud ka nuga, kuid see asjaolu kannatanu ütlusi vigastuste saamise osas kahtluse alla ei sea. Süüdistataval oli pärast abikaasa kõnet häirekeskusesse küllalt aega terariistast vabanemiseks. Põhjust, miks ta oleks pidanud peitma tema enda väidetud klaasikillu, A. Gantjohhinil aga ei olnud. Ehk siis A. Gantjohhini kaitseväide kannatanu kukkumisest klaasitüki otsa, ei ole kokkuvõttes ka mitte eluliselt usutav.
229.5.Veel ei omista ringkonnakohus olulist tähendust kaitseväitele, mille kohaselt ei nähtu meditsiinidokumentidest kannatanu vigastuste tekkemehhanism ega tekitamise vahend. Vaieldamatu on, et kaks haava J.G. tuharal sündmuse järgselt arsti poolt kindlaks tehti.
229.6.Eeltoodud asjaoludel asub ringkonnakohus seisukohale, et A. Gantjohhini realiseeris KarS § 121 lg 2 p 2 teokoosseisu, s.o lõi abikaasale J.G. kahel korral noaga tuharapiirkonda ning põhjustas talle selliselt valu ja lühiajalise tervisekahjustuse. Kannatanu löömine noaga kahel korral oli tahtlik.
230.Maakohus on tõendatuks lugenud teisegi süüdistuses kirjeldatud A. Gantjohhini teo, s.o J. G lükkamise nii, et ta kukkus ning tundis sellest füüsilist valu ja sai näovigastused. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole esimese astme kohtu sellekohased põhistused veenvad. Puudub tõenduslik baas, mis lubaks tõsikindlalt lahendada A. Gantjohhini süüküsimuse.
230.1.Hinnates tõendeid selgub, et kannatanu on vaid ühel korral, s.o teojärgsel päeval uurija juures ütlusi andes rääkinud kukkumisest A. Gantjohhini tõukamise tagajärjel. Eelnevalt, s.o 13. septembril 2015. a häirekeskusesse kõnet tehes, politseiametnikega vesteldes ja arsti juures, sh Tartu Ülikooli Kliinikumi Kõrvakliinikus läbivaatusel olles, ei ole ta midagi sellist maininud. Nimetatud tõenditest selguvalt on J.G. vastuseks küsimustele, kuidas ta näovigastuse sai, öelnud, et „kukkusin“ (vt asitõendi vaatlusprotokoll kd XII lk 185-186, kõnesalvestis lk 188; patrullpolitseinik M. P ütlused kd XX lk 23-26; patsiendi traumakaart kd XII lk 192, Tartu Ülikooli Kliinikumi Kõrvakliiniku juhataja vastuskiri kd XII lk 195). Ringkonnakohus leiab, et J.G. sellist ütlemist saab tõlgendada ka kui kukkumist n-ö „kõrvalise abita.“ Maakohtu istungil keeldus kannatanu abikaasa vastu ütluste andmisest ja kohus võttis tema kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 291 lg 1 p-st 2 ja lg 3 p- dest 1, 2, 3 juhindudes kriminaalasja juurde (kd XX lk 27). Süüdistatav on tunnistanud J. Gantjohhini (õrna) tõukamist, kuid seda üksnes sisustades oma kaitseväidet, mille kohaselt ta ei löönud naist noaga, vaid naine sai vigastused tuharale kukkumisest. Läbivalt on ta eitanud kannatanu tõukamist, mille tagajärjel kukkumisest oleks naine saanud viga näole. Ta on öelnud, et ei tea, kuidas näovigastused J.G. tekkisid.
230.2.Kohtupraktikas on süütuse presumptsiooni printsiibile tuginevalt kinnistunud arusaam, et isiku suhtes saab süüdimõistva kohtuotsuse teha vaid juhul, kui kõik võimalikud isiku süüd puudutavad tõsiseltvõetavad kahtlused on kõrvaldatud ja juhul, kui on siiski alles jäänud mingeid kõrvaldamata kahtlusi, siis on nende puhul edasiselt kohustuslik lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvast kriminaalmenetlusõiguse põhimõttest, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada eranditult tema kasuks (selgesõnaliselt niimoodi ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2012. a otsuses nr 3-1-1-15-12, p 11).
230.3.Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd J.G. on kukkumist A. Gantjohhini lükkamise tagajärjel maininud vaid ühel korral (s.o toimunust järgmisel päeval), korduvalt on ta aga rääkinud lihtsalt kukkumisest, siis ei ole süüdistuse versioon toimunust veenvalt tõendamist leidnud. Kuna paralleelselt on kannatanu kogu aeg rääkinud A. Gantjohhini poolt talle noahaavade tekitamisest, siis pole asjas märgata ka ühtegi põhjust, miks kannatanu kuriteosündmuse päeval süüdistatava teise vägivallateo oleks pidanud maha vaikima.
230.4.Kohtukolleegium märgib veel, et vaieldamatult oli J.G.
13.septembril 2015. a korteris näole vigastused saanud. Kuivõrd patsiendi traumakaardilt selguvalt olid tal alkoholijoobega kaasuvalt tasakaalu- ja koordinatsioonihäired, siis ei saa kahtlusteta välistada tema kukkumist sellest seisundist tingituna.
230.5.Eelkirjeldatud asjaoludel on kriminaalkolleegiumi hinnangul tõusetunud kõrvaldamata kahtlus, mistõttu tuleb A. Gantjohhin süüdistuse teos – kannatanu lükkamine nii, et ta selle tagajärjel kukkus ning tundis füüsilist valu ja sai näovigastused – õigeks mõista. Vaidlustatud kohtuotsus tuleb vastavas osas tühistada. Maakohus, jättes kahtlused süüdistatava kasuks tõlgendamata, on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Süüdi jääb A. Gantjohhin kannatanu J.G. noaga kahel korral tuhara piirkonda löömises. Apellatsioon leiab rahuldamist osaliselt. S. Sõštšikovi süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 järgi a) Süüdistus
231.Maakohus andis S. Sõštšikovi kohtu alla süüdistatuna KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kuue varguse sooritamises kauplustest. Kohus tuvastas, et süüdistatav on vargused toime pannud. Apellatsioonis vaidlustas S. Sõštšikovi kaitsja järgmised süüdistused: 1) S. Sõštšikov 3. detsembril 2011 kella 16.05 paiku võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil Jõgeval XX asuvast S AS kauplusest Jõgeva S kassaliinist möödudes kauba eest tasumata ära kolm purki punast kalamarja, mille ühe purgi maksumus oli 6,99 eurot ja kolme purgi maksumus kokku oli 20,97 eurot, ning ühe paki grillitud broilerikintse maksumusega 2,24 eurot. Vargusega tekitas S. Sõštšikov kahju S AS-le kokku 23,41 eurot; 2) S. Sõštšikov 12. jaanuaril 2014 kella 18.20 paiku võttis Tartus Anne 46a asuvast R. AS kauplusest Anne Säästumarket ebaseadusliku omastamise eesmärgil ühe 0,5-liitrise pudeli alkoholi Jack Daniels väärtusega 19,99 eurot; 3) S. Sõštšikov 12. jaanuaril 2014 kella 20.19 paiku võttis Tartus Kaunase pst 21 asuvast R. AS kauplusest Kaunase Säästumarket ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära kolm 0,7- liitrist pudelit alkoholi Jagtraum koguväärusega 35,97 eurot. b) Maakohtu seisukoht ja põhjendused vaidlustatud episoodides
Maakohus leidis, et S. Sõštšikov on vargused toime pannud.
233.S. Sõštšikovi poolt kolme purgi punase kalamarja ja ühe paki grillitud broilerikintsude varguse toimepanemine kauplusest Jõgeva X 3. detsembril 2011 kella 16.05 paiku nähtub kohtu hinnangul veenvalt järgmistest kooskõlas olevatest tõenditest. Kannatanu AS S avaldusest politseile ja asitõendi turvakaamera salvestise vaatlusprotokollist selgub, et meesterahvas, kellel on peas läkiläki ja kelle jalanõude paelad ning jope lukk on neoonrohelised, pani kell 16:05:29 alkoholileti juures endale midagi põue, liikus kassa juurest mööda ja poe välisuksest välja. Turvakaamerate salvestiselt on S. Sõštšikov varguse toimepanijana kahtlusteta ära tuntav. Kassatšekist ja samal kuupäeval tehtud teisestki videosalvestisest on näha, et natuke rohkem kui 10 minutit hiljem tasus samasugustes riietes meesterahvas Jõgeva X kassas ühe õlu Tuborg Green eest, kuid jättis maksmata pudeli viina Viru Valge eest. Seda viina varastamist on S. Sõštšikov tunnistanud. Kaupluse turvamehe
A.A. ütlustest selgub, et ta tuvastas kalamarja ja grillkoibade, samuti hiljem viina Viru Valge varguse kaamera videosalvestiselt ning kui sama meesterahvas sel päeval uuesti kella 17.15 ajal kauplusesse tuli, siis pidas ta mehe kinni, kontrollis dokumendi pealt isiku ja andis politseile üle. Viimast asjaolu kinnitab patrullileht.
234.S. Sõštšikovi poolt ühe pudeli alkoholi Jack Daniels varastamise kauplusest Anne Säästumarket 12. jaanuaril 2014 kella 18.20 paiku luges maakohus tõendatuks järgmise tõendikogumiga.
234.1.Kannatanu R. AS avaldusest ja kaupluse turvakaamera salvestise vaatlusprotokollist on näha, et kell 18:19:52 võttis noormees, kellel olid kaasas kaks sõpra, riiulist alkoholipudeli, pani endale põue ja lahkus kell 18:20:33 poest alkoholi eest maksmata. Kell 19:54:43 tulid samad mehed poodi tagasi, turvatöötaja S.M. püüdis peatada eelnevalt alkoholi varastanud noormeest, aga viimane osutas füüsilist vastupanu ja põgenes, üks meestest lõi jalaga maas lamavat turvatöötajat (s.o sündmus, milles S. Sõštšikovile ja A. Remetsale esitati süüdistus KarS § 263 p 2 järgi). Maakohus vaatas turvavideosalvestisi ning leidis, et kell 18.20 paiku toimepandud varguse sooritajana on kahtlusteta tuvastatav S. Sõštšikov.
234.2.S.M. andis ütlusi, mille kohaselt nägi ta turvakaamera salvestiselt, et S. Sõštšikov, keda ta teadis seoses varasemate vargustega Taskus asuvast Rimi kauplusest, võttis ühe alkoholipudeli ja pani tagant pudeli ette asemele, et vargust näha ei oleks. Siis pani S. Sõštšikov pudeli põue ja lahkus selle eest maksmata. S. Sõštšikovil olid kaasas kaks noormeest. Kolmekesi tulid nad samal õhtul uuesti poodi, läksid alkoholiriiulite juurde, kus viibisid mõned minutid ja hakkasid poest lahkuma. S.M. ütluste kohaselt palus ta S. Sõštšikovi tulla turvaruumi, millest isik keeldus ja proovis põgeneda.
234.3.A. Remets on andnud kahtlustatavana ütlusi, mille kohaselt ta teab, et S. Sõštšikov ei varastanud Anne Säästumarketist midagi. Maakohtu hinnangul, kuna A. Remetsa ütlused on vastuolus ülejäänud tõendikogumiga, sh turvakaamerate salvestiselt nähtuvaga, siis on need ebausaldusväärsed ning neist otsuse tegemisel lähtuda ei saa.
235.Maakohus leidis, et tõendatud on ka S. Sõštšikovi poolt kolme alkoholipudeli Jagtraum vargus 12. jaanuaril 2014 kella 20.19 paiku Tartus Kaunase Säästumarketist.
235.1.R. AS avaldusest politseile ja turvakaamera salvestise vaatlusprotokollist selgub, et Kaunase Säästumarketis viibis sama isik, kes eelnevalt varastas alkoholi Anne Säästumarketist, s.o S. Sõštšikov. Kell 20:18:36 võttis ta Kaunase Säästumarketis riiulist alkoholipudeli ja pani põue, kell 20:18:38 võttis ta teise alkoholipudeli ja pani põue ning kell 20:18:53 võttis kolmanda alkoholipudeli. Kaasas oli tal kaks sõpra. Kell 20:19:22 läbis ta kassaliini kauba eest tasumata ja lahkus poest. Turvatöötaja korraldusele kaasa tulla ta ei allunud ja põgenes. Maakohus leidis, et turvakaamera salvestistelt on selgesti ära tuntavad S. Sõštšikov ja A. Remets.
235.2.Turvatöötajaks oli M.M., kelle ütluste kohaselt jäid talle 12. jaanuaril 2014 kella 20.00 paiku turvasalvestiselt silma noormehed, kes võtsid alkoholi. Kassaliinil peatas ta neist ühe, kes lükkas ta eest ja lahkus alkoholi eest maksmata. M. M tundis kohtuistungil ära S. Sõštšikovi, samuti A. Remetsa ja A. Gantjohhini.
235.3.Kohus käsitles tõenditena veel kannatanu S.M. ütlusi Anne Säästumarketis samal päeval eelnevalt toimunud varguse kohta.
235.4.Eelkajastatud tõendikogumit arvestades ei pidanud maakohus usutavaks S. Sõštšikovi ja A. Remetsa ütlusi, mille kohaselt S. Sõštšikov vargust toime ei pannud. c) Apellantide väited
236.Apellatsioonis taotleb S. Sõštšikovi kaitsja A. Pärtel kohtuotsuse tühistamist tema kaitsealuse süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p 9 järgi eelnimetatud kolmes varguses ja palub ta õigeks mõista. Vandeadvokaat märgib, et S. Sõštšikov eitab oma süüd. Ennast videosalvestise pildil ta ära ei tunne ning kannatanute ja tunnistajate ütlusi peab kallutatuiks.
237.S. Sõštšikov märkis ringkonnakohtu istungil, et toetab kaitsja apellatsiooni vastavas osas. Ka vandeadvokaat A. Pärtel jäi apellatsiooni juurde. Midagi täiendavat kumbki ei lisanud. d) Kolleegiumi seisukoht
238.Ringkonnakohus leiab, et S. Sõštšikovi süüditunnistamine vaidlustatud vargustes KarS § 199 lg 2 p 9 järgi on olnud seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on hinnanud tõendeid kogumis ning kohtu seisukoha kujunemise protsess on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Apellatsiooni väited, mis on äärmiselt napisõnalised, kohtukolleegiumi vastupidises ei veena. Kasutades KrMS § 342 lg 3 p-s 1 antud õigust jätta kohtuotsuse muutmata jätmise korral oma otsuses esimese astme kohtu põhjendused kordamata, märgib ringkonnakohus apellatsioonile vastates üksnes järgmist.
239.Ringkonnakohus ei näe kohtuasjas tegureid, mis vääraksid maakohtu järelduse, et S. Sõštšikov pani 3. detsembril 2011 kella 16.05 paiku toime toidukaupade varguse kauplusest Jõgeva S.
239.1.Turvakaamera salvestiselt ja selle vaatlusprotokollist selguvalt varastas kolm purki punast kalamarja ja paki grillitud broilerikintse meesterahvas, kellel oli peas läkiläki ning kelle jalanõude paelad ja jope lukk olid neoonrohelised, s.o isiku puhul olid sedastatavad märgised, mis teda teistest eristasid. Samasugustes riietes mees naasis kl 16.15 ajal poodi ja varastas 0,5-liitrise viina Viru Valge (vt salvestis CD-l kd XIII lk 102 ja vaatlusprotokoll kd XIII lk 89- 101). S. Sõštšikov ei salga, et selleks kella 16.15 ajal varguse toime pannud isikuks oli tema. Maakohus tunnistas S. Sõštšikovi selles varguses süüdi ning seda otsustust apellatsioonikohtus ei vaidlustatud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tõenäoline, et 10 minuti jooksul käis samas poes varastamas kaks erinevat inimest, kellel juhtus peas olema läkiläki ning kelle jope lukk ja jalatsipaelad olid neoonrohelised.
239.2.Veel selgub kaupluse turvatöötaja A. A ütlustest (kd XX lk 182) ja politsei patrullilehelt (kd XIII lk 78-79), et S. Sõštšikov tuli 3. detsembril 2011 kauplusesse tagasi veel kolmandatki korda, s.o ka kella 17.15 ajal, ning siis pidas tema kinni A. A, kes oli turvakaamera salvestisi vaadates vahepeal vargused avastanud. Turvatöötaja kutsus kohale politsei, kes kinnipeetud isiku andmeid kontrollides tuvastas, et tegemist oli S. Sõštšikoviga.
239.3.Kõnealuse, s.o kella 16.05 paiku toime pandud kolme purgi punase kalamarja ja ühe paki grillitud broilerikintsude varguse asjas tõendiks oleva salvestisega tutvus kohtuistungil maakohus vahetult ja tundis sellel kahtlusteta ära S. Sõštšikovi. Kuivõrd süüdistatav väidab,
et tema end salvestisel ära ei tunne, vaatas seda ka ringkonnakohus. Sarnaselt esimese astme kohtuga ei tekkinud isikute kokkulangevuses kahtlusi ka kolleegiumil.
239.4.Samuti ei pea ringkonnakohus asjakohaseks seda üldsõnalist kaitseväidet, mille kohaselt on tunnistaja (tõenäoliselt on see viide A. A) ütlused kallutatud. Nimelt ei kahtle kolleegium tunnistaja A. A kui tõendiallika usaldusväärsuses. Tema ütlustes ei ole vastuolusid, need on usutavad, kooskõlas tõendikogumiga ning mingigi põhjus, miks turvatöötaja peaks S. Sõštšikovi alusetult süüstama, asjas täheldatav ei ole.
239.5.Eeltoodud asjaoludel asub ringkonnakohus seisukohale, mille kohaselt näitab tõendikogum tõsikindlalt, et S. Sõštšikov on süüdistuses kirjeldatud kuriteo toime pannud.
240.Kriminaalkolleegiumi hinnangul on veatu maakohtu otsustus ka selles, et S. Sõštsikov varastas 12. jaanuaril 2014 kella 18.20 paiku Anne Säästumarketist ühe 0,5-liitrilise pudeli alkoholi Jack Daniels. Tõendikogum, mis süüdistatava taolist teguviisi kinnitab, on taas vääramatu. Kaupluse turvamees S.M. on S. Sõštšikovi kuriteo toimepanijana ära tundnud ning tema eksimuse välistab asjaolu, et süüdistatav oli talle tuttav juba varasematest poevargustest. Tõsi, S. Sõštšikov leiab, et S.M. ütlused on kallutatud. Maakohtu istungil on ta täpsemalt öelnud (kd XXII lk 159), et kallutatuse põhjuseks on nende vahel samal õhtul kella 19.56 ajal tekkinud kaklus, milles temale ja A. Remetsale esitati süüdistus KarS § 263 p 2 järgi (seda süüdistust käsitleb ringkonnakohus otsuses allpool). Kriminaalkolleegium taolist kaitseväidet tõeseks ei pea. S.M. on maakohtu istungil kohtu küsimusele vastanud, et vihavaenu tal süüdistatava vastu ei ole (kd XIX lk 40). Samuti selgub siingi, et S. Sõštšikov on ka selle varguse toimepanemisel jäänud turvakaamera vaateorbiiti ning nii maakohus kui ka ringkonnakohus tuvastasid salvestise pildil kokkulangevuse S. Sõštšikovi isikuga. Salvestisel nähtu on fikseeritud ka vaatlusprotokollis (kd XIII lk 103-110 ja CD kd XIII lk 137). Süüdistatava ütlemine, et tema ennast salvestise pildil ära ei tunne, tõendikogumi valguses usutav ei ole.
241.Ringkonnakohus leiab, et tagajärjetuks jääb ka apellandi taotlus mõista ta õigeks varguse toimepanemises 12. jaanuaril 2014 kella 20.19 paiku Kaunase Säästumarketist. Tõendite kogum on tema sellise teguviisi jaatamiseks taaskord küllaldane ja maakohus on tõendeid vajalikul määral kirjeldanud. S. Sõštsikov on ära tuntav turvakaamera salvestiselt (kd XIII lk 137) ning tema poolt riiulilt pudelite võtmist ja põue panemist nägi pealt turvatöötaja M. M, kes enda ütluste kohaselt jälgis S. Sõštšikovi ja temaga kaasas olnud noormehi nii kaamera vahendusel kui ka vahetult. M. M üritas S. Sõštšikovi kassa juures kinni pidada, kuid tulutult. Tunnistaja tundis S. Sõštšikovi kohtuistungil ära (kd XX lk 184 jj). Põhjust, miks M. M peaks andma valeütlusi, nagu S. Sõštšikov üldsõnaliselt väidab, kohtukolleegium nimetada ei oska ning seda ei ole teinud ka süüdistatav ise.
242.Viimaseks ei saa ringkonnakohus märkimata jätta, et Tartu Maakohus, olles S. Sõštšikovi süü vargustes tuvastanud, risustas kohtuotsust tarbetute kordustega. Näiteks motiveeris kohus kõigi kuue kuriteoepisoodi puhul S. Sõštšikovi varguste kvalifitseerimist süstemaatilisena KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, s.o esitas sõna-sõnalt sama teksti kuuel korral (vt kohtuotsuse lk- d 573, 576, 579, 582, 586 ja 590). Nelja episoodi puhul käsitles kohus süüteo aegumise teemat (KarS § 81 lg 7 p 1), märkis ära S. Sõštšikovi teguviisi kohtueelsest menetlusest kõrvale hoidumisel ning Politsei- ja Piirivalveameti ning prokuratuuri toimingud tema tagaotsimisel ja sundtoomise kohaldamisel (seda kuupäevaliselt ja kellaajaliselt). Kõigil neljal korral on põhjendused täielikult samad (vt kohtuotsuse lk-d 573-574, 576-577, 579, 582-583). Ringkonnakohus kahtleb sügavalt nimetatud
põhistuste vajalikkuses, kuid isegi kui maakohus neid tarvilikuks pidas, oleks piisanud nende esitamisest ühel korral. Selliselt oleks praeguse viie lehekülje asemel saanud piirduda vaid ühega. S. Sõštšikovi ja A. Remetsa süüdistus KarS § 263 p 2 järgi a) Süüdistus
243.S. Sõštšikov ja A. Remets anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 263 p 2 järgi (alates
1.jaanuarist 2015 KarS § 263 lg 1 p 1). Süüdistuse kohaselt tõukas S. Sõštšikov
12.jaanuaril 2014 kella 19.56 paiku Tartus Anne 46a asuva R. AS-i kaupluse Anne Säästumarket välisukse juures, s.o avalikus kohas, põgenemise eesmärgil kaupluse põrandale pikali OÜ G. turvatöötaja S.M. , kes soovis teda toimetada turvaruumi kontrolliks seoses samal päeval kella 18.20 paiku toime pandud vargusega. A. Remets lõi pikali kukkunud S.M. le jalgadega paaril korral vastu jalgu. Pikali tõukamise ja jalgadega löömisega põhjustasid süüdistatavad S.M. le füüsilist valu ning rikkusid korrakaitseseaduse (KorS) §-s 55 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid. b) Maakohtu põhjendused
244.Maakohus leidis, et S. Sõštšikov ja A. Remets on süüdistuses kirjeldatud kuriteo toime pannud ning kvalifitseeris mõlema süüdistatava käitumise KarS § 263 p 1 järgi. Kohus tuvastas sündmuste toimumise järgmiselt.
244.1.12. jaanuaril 2014 kella 18.20 paiku võttis S. Sõštšikov, kellega olid kaasas kaks noormeest, Anne Säästumarketis riiuli pealt ühe pudeli alkoholi Jack Daniels ja nad läbisid kassaliini kauba eest tasumata. Alkoholi Jack Daniels varguse järgselt sai kaupluse turvatöötaja S.M. kassapidajalt info, et kolm isikut käisid alkoholiriiulite juures, aga lahkusid poest midagi ostmata. Turvakaamera salvestist vaadates veendus S.M. varguse toimepanemises. Kell 19:54:39 naasid need kolm noormeest kauplusesse. S.M. palus S. Sõštšikovil tulla turvaruumi, millest viimane keeldus.
244.2.Edasi luges maakohus R. AS 23. jaanuari 2014 avaldusega politseile, turvavideo salvestise ja selle vaatlusprotokolliga, kannatanu S.M. ütlustega ja äratundmiseks esitamise protokollidega ning tunnistaja M. M ütlustega tõendatuks, et S. Sõštšikov soovis turvatöötaja S.M. käest pääseda ja tõukas ta sellel eesmärgil kaupluse välisukse juures põrandale pikali. S. Sõštšikov kukkus ka ise. A. Remets lõi jalgadega maha kukkunud S. M vastu jalgu. Selle tulemusena lasi S.M. valu tõttu lahti S. Sõštšikovi, kes koos A. Remetsaga põgenes. S.M. ütluste kohaselt sai kukkudes haiget tema pöidlaliiges ja see tekitas valu ka järgmisel päeval. Jalgadega löömise tagajärjel tundis ta jalas suurt valu, mis möödus 1-2 tunniga. Kohtu arvates on selle tõendikogumiga ümber lükatud S. Sõštšikovi ja A. Remetsa enda süüd eitavad ütlused.
244.3.Maakohus märkis, et teise inimese põrandale pikali tõukamine ning maas lamavale inimesele jalgadega vastu jalgu löömine kvalifitseerub avaliku korra rikkumiseks vägivallaga. Alates 1. jaanuarist 2015. a muutus KarS § 263 kahelõikeliseks (teine lõige tõi sisse juriidilise isiku vastutuse) ja kuni 31. detsembrini 2014. a kehtinud p-s 2 toodud kvalifitseerivat tunnust „vastu hakkamisega avalikku korda kaitsvale isikule” enam kvalifikatsioonide loetelus ei esine. Ühisosaks mõlema redaktsiooni järgi on vägivallaga avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkuminE.N. asjaoludel kvalifitseeris maakohus S. Sõštšikovi ja A. Remetsa käitumise kuriteo toimepanemise ajal jaanuaris 2014. a
kehtinud KarS § 263 p 1 järgi, s.o vägivallaga toime pandud avaliku korra raske rikkumisena. Kuivõrd vägivalla kasutamine on isikutele esitatud süüdistustes kajastatud, siis ei ole süüdistatavate kaitseõigust kvalifikatsiooni muutmisega rikutud. c) Apellantide väited
245.Kaitsja A. Pärtel palub apellatsioonis S. Sõštšikovi KarS § 263 p 1 järgi õigeks mõista. S. Sõštšikov ei tunnista kannatanu löömist, videol ta end ära ei tunne ja leiab, et kannatanu S. M ütlused on kallutatud. S. Sõštšikovi arvates ei ole videolt näha, et ta turvameest lööb. Ta tunnistab üksnes konflikti turvatöötajaga. Kannatanut ta ei löönud.
246.S. Sõštšikov oma apellatsioonis enda süüdi tunnistamist KarS § 263 p 1 järgi ei vaidlustanud, kuid ringkonnakohtu istungil toetas ta kaitsja kaebust vastavas osas. Vandeadvokaat A. Pärteli apellatsiooni täiendavaid väiteid S. Sõštšikov ega kaitsja kohtuistungil ei esitanud.
A. Remets ja tema kaitsja M. Valge ei ole kohtuotsust selles osas vaidlustanud.
d) Kolleegiumi seisukoht
248.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus S. Sõštšikovi süüditunnistamises KarS § 263 p 1 järgi tuleb tühistada ja süüdistatav õigeks mõista. A. Remets ja tema kaitsja maakohtu otsust vastavas osas apellatsioonimenetluses ei vaidlustanud. Kuna S. Sõštšikovi kaitsja apellatsiooni läbivaatamisel tuvastas kohtukolleegium aga materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, millega on A. Remetsa olukorda raskendatud, siis laiendab ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 3 juhindudes kriminaalasja arutamise piire ka temale. Nimelt leiab ringkonnakohus, et kohtuotsus A. Remetsa süüditunnistamises KarS § 263 p 1 järgi tuleb tühistada ja ta süüdi tunnistada KarS § 121 lg 1 järgi.
249.Ringkonnakohus põhjendab kõigepealt oma seisukohta tühistada kohtuotsus S. Sõštšikovi süüditunnistamises KarS § 263 p 1 järgi ja mõista ta õigeks, märkides järgmist.
249.1.S. Sõštšikovi süüdistuse kohaselt rikkus ta avalikku korda raskelt sellega, et põgenemise eesmärgil tõukas kaupluse põrandale pikali turvatöötaja S.M. , kes oli soovinud teda turvaruumi toimetada seoses samal päeval varem, s.o kella 18.20 paiku toime pandud vargusega. Maakohus asus tõendeid hinnates positsioonile, et süüdistuse versioon toimunust on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus, tõendikogumiga tutvunud, taolise seisukohaga ei nõustu, vaid leiab, et esimese astme kohus on uuritud tõenditest teinud ebaõiged järeldused.
249.2.R. AS avalduses märgitu ja tunnistaja M. M ütlused toimunu asjaoludest lähemat ülevaadet ei anna. Avalduses seisab üksnes, et turvakaamera salvestiselt nähtuvalt püüab turvatöötaja kell 19:56:00 peatada noormeest, kes varem varastas pudeli alkoholi, aga noormees osutab füüsilist vastupanu ja põgeneb (kd XIII lk 111). M. M töötas kõnealusel ajal aga hoopis Kaunase Säästumarketis ning on oma ütlustes märkinud vaid, et teab mingist intsidendist Anne Säästumarketis S. Sõštšikovi ja S.M. vahel. Ta on öelnud: „Seal oli kaklus, mitteallumine, mingi selline lugu ...“ (kd XX lk 184-186).
249.3.Küll on oluline tähele panna kannatanu S.M. ütlusi ja turvakaamera salvestisel jäädvustatut. Asjassepuutuvas osas on S.M. ütlused olnud järgmised. Prokuröri küsimus: „Mismoodi Te pikali kukkusite? Millisest tegevusest?“ S.M. vastus: „Kui proovisin teda turvaruumi pöörduda.“ Küsimus: „Keda?“ Vastus: „Sõštšikovi. Siis ta hakkas ära põgenema. Proovisin teda kätte haarata ja mõlemad läksime kuidagi põranda peale.“ Küsimus: „Kas haaramisest mõlemad kukkusite põranda peale?“ Vastus: „Jah.“ Vt eelmärgitud ütlused ristküsitlusel kd XIX lk 42. Kaitsja A. Pärteli küsimus: „Kas hakkasite talle järgi jooksma?“ S. M vastus: „Proovisin jah, esmalt haarasin teda jopest. Ta pöördus minu poole rusikaga või käega ja me lendasime põranda peale. Mati peale, see oli ukse juures.“ Küsimus: „Tema ei löönud teid?“ Vastus: „Ta proovis lüüa, aga ei saanud pihta.“ Toodud ristküsitluse katkend paikneb kd XIX lk 46.
249.4.Kohtukolleegium vaatas kaupluse turvakaamera videol talletunud sündmust. Turvavideolt paistab, et kassast mööduvad A. Remets, S. Sõštšikov ja tundmatu noormees ning suunduvad poe välisukse poole. Turvatöötaja soovib S. Sõštšikovi peatada ja haarab tal kapuutsist. S. Sõštšikov osutab vastupanu, tekib rüselus ja selle käigus kukuvad mõlemad mehed põrandale. Rüseluse täpset kulgu on salvestise halva kvaliteedi tõttu raske jälgida. Siiski on näha, et maha kukub kõigepealt S. Sõštšikov, kes tõmbab kaasa teda kinni hoidva S.M. . Seejärel lööb A. Remets pikali olevat turvatöötajat paaril korral jalaga. S. Sõštšikov saab püsti tõusta ning kolmekesi põgenetakse (salvestis kd XIX lk 137, kaamera 1). Ka videosalvestise vaatlusprotokollis (kd XIII lk 131-136) on sündmust kajastatud samaselt ning selleski ei ole märgitud, et S. Sõštšikov tõukab kannatanu pikali.
249.5.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa S.M. ütluste ja kaupluse turvakaamera video pinnalt teha järeldust, nagu tõuganuks S. Sõštsikov turvatöötaja põrandale pikali. Tõenditest selgub, et S. Sõštšikov ei allunud turvatöötaja korraldusele minna koos temaga kaupluse turvaruumi, töötaja haaras süüdistatavat jope kapuutsist ja proovis teda kinni hoida, toimus rüselus ning selle käigus kukuti põrandale S. Sõštšikov all ja temast kinni hoidev S.M. kohe tema järel. Tõsi, S.M. ütlustest selgub, et S. Sõstšikov pöördus tema poole rusikaga või käega (see on nähtav ka salvestisel), teda aga tabamata, kuid sellist teokirjeldust süüdistuse tekst ei sisalda.
249.6.S.M. ütluste ja turvakaamera salvestuselt nähtuga on kooskõlas S. Sõštšikovi ütlused. Ta on kannatanu pikali tõukamist eitanud nii maakohtu istungil kui teeb seda ka apellatsioonimenetluses. Tema ütluste kohaselt turvamees ise ründas teda ning nende vahel toimus rüselus (kd XXII lk-d 146, 159).
249.7.Eeltoodud asjaoludel asub ringkonnakohus seisukohale, et maakohus on tõendikogumit hinnanud ebaõigesti ning teinud tõenditest, eelkõige kannatanu ütlustest ja nähtud turvakaamera salvestisest, vale järelduse. Maakohtu otsus tuleb S. Sõštšikov süüditunnistamises KarS § 263 p 1 (süüdistus oli esitatud p 2) järgi tühistada ning ta õigeks mõista, kuna süüdistuses kirjeldatud tegu, s.o põgenemise eesmärgil turvatöötaja S.M. pikali tõukamine, ei ole tõendamist leidnud.
249.8.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida sedagi, et maakohus, lugedes süüdistuses märgitud teo ekslikult tõendatuks, on jätnud sootuks käsitlemata küsimused, kas S. Sõštšikovil oli kohustus minna turvatöötaja nõudel viimasega kaasa kaupluse turvaruumi ja kas S. M üldse oli õigust temale sellist nõudmist esitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 3. novembri 2017. a otsuse p-s 12 asunud seisukohale, et turvaseadus ei näe ette turvatöötaja õigust toimetada kinnipeetud isik turvaruumi ega õigust kohustada kinnipeetut
turvaruumi minema. Turvatöötaja sellist õigust võib jaatada üksnes erandlikel juhtudel, mil näiteks juhtumi asjaoludest tulenevalt ei suuda kinnipeetava põhiõigusi vähem riivavad meetmed tagada turvatöötaja või kolmandate isikute ohutust (nt kinnipeetu agressiivsus, karjumine, püüd kahjustada vara vms). Kinnipeetud isik ei ole kohustatud turvatöötaja ettepanekuga – minna turvaruumi – nõustuma. Käesoleval juhul ei nähtu tõenditest asjaolusid, mis andnuks turvatöötaja S.M. le erandkorras aluse sellise nõude esitamiseks, sh süüdistatava jope kapuutsist haaramiseks ja tema füüsiliseks mõjutamiseks eesmärgiga toimetada ta turvaruumi.
249.9.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ka selles, et S. Sõštšikovile ja A. Remetsale süüdistuses etteheidetav tegu on kvalifitseeritav avaliku korra raske rikkumisena (KarS § 263). Kuivõrd kriminaalkolleegium mõistab S. Sõštšikovi käesoleva otsusega selles kuriteos õigeks, taoline hinnang S. Sõštšikovi puhul tähendust enam ei oma. Küll on sellel tähtsust A. Remetsa puudutavalt.
250.Järgnevalt hindabki kohtukolleegium A. Remetsa süüküsimust ja märgib siin järgmist.
250.1.Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et isiku teo kvalifitseerimiseks KarS § 263 järgi on nõutav teo toimepanemine avalikus kohas, selle tuvastamine, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlaksmääramine (vt 2. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-15-17, p 24 ja 23. oktoobri 2017. a otsus nr 1-16-10326, p 31).
250.2.Otsuses asjas nr 3-1-1-15-17 p-s 26 on kassatsioonikohus selgitanud sedagi, et nõue, mille kohaselt tuleb KarS § 263 järgi kvalifitseeritud süüdistuses nimetada see juhuslik või asjasse mittepuutuv personifitseeritud füüsiline isik, keda teoga häiriti või ohustati, ei tähenda, et kõnealune isik peaks olema süüdistuse põhjal iga kord nimeliselt tuvastatav. Praktikas võib ette tulla, et asjas kogutud tõendite kohaselt on selle isiku häirimine või ohustamine objektiivselt ilmne, kuid teda ei saa või ka pole põhjust nimeliselt tuvastada. Süüditunnistamise eeldusena KarS § 263 järgi saab pidada piisavaks, kui süüdistuse sisus on näidatud, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste isikute ringi ja selliste isikute olemasolu sündmuskohal saab tõendite kohaselt tõsikindlalt jaatada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-29-10, p 7.3).
250.3.Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei ole eeltoodud põhimõtteid järgitud. Kuigi puudub vaidlus selle üle, et A. Remets tarvitas S.M. suhtes valu tekitanud kehalist vägivalda ja tegi seda avalikus kohas, ei sisalda süüdistuse teokirjeldus viidet sellele asjasse mittepuutuvale füüsilisele isikule (või isikutele), keda ta enda teoga häiris või ohustas. Maakohus ei ole otsuses seda asjaolu üldse käsitlenud, s.o puudub igasugune argumentatsioon sel teemal. Seega on esimese astme kohus A. Remetsa süüditunnistamisel KarS § 263 p 2 järgi kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Sellel põhjusel tuleb vaidlustatud kohtuotsus osaliselt tühistada ja kvalifitseerida A. Remetsa süüdistuses kirjeldatud käitumine KarS § 5 lg-st 1 juhindudes KarS § 121 järgi (alates 1. jaanuarist 2015. a vastab A. Remetsa tegu KarS § 121 lg- le 1). Tegemist on lubatava muudatusega süüdistuse kvalifikatsioonis, kuna A. Remetsal on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta ja samuti ei raskenda see muutmine tema olukorda.
250.4.Etteruttavalt olgu ka mainitud, et A. Remetsa teo ümberkvalifitseerimine toob kaasa temale mõistetud karistuse vähendamise, kusjuures juhindudes KarS § 5 lg-st 2, lähtub ringkonnakohus A. Remetsale karistuse mõistmisel praegu kehtiva KarS § 121 lg 1 kergemast sanktsioonist (s.o rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus). A. Remetsa kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 nägi karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. A. Remetsa karistuse kohta võtab ringkonnakohus seisukoha otsuse süüdistatavate karistusi käsitlevas osas. A. Remetsa süüdistus KarS § 348 lg 1 järgi a) Süüdistus
251.Maakohus arutas A. Remetsa süüdistust KarS § 348 järgi selles, et tema, kellelt B-kategooria juhtimisõigus oli menetleja otsusega ära võetud, hankis eeluurimisel tuvastamata ajal, isikult ja viisil tähtsa isikliku dokumendi KarS § 350 mõistes, s.o mootorsõiduki juhiloa. Dokument numbriga ET25115 kehtivusajaga 1. juunist 2015. a – 2. juunini 2025. a oli koostatud A. Remetsa nimele. b) Maakohtu põhjendused
Maakohus tunnistas A. Remetsa talle esitatud süüdistuses süüdi.
252.1.Kohus tuvastas, et A. Remetsalt oli B-kategooria juhtimisõigus ära võetud Politsei- ja Piirivalveameti 22. detsembri 2014. a otsusega liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi ajaperioodil 14. jaanuar – 13. juuli 2015. a. Samuti oli süüdistatavalt Tartu Maakohtu 16. aprilli 2015. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-4961 juhtimisõigus võetud üheks aastaks, otsus jõustus 30. septembril 2015.
252.2.A. Remetsa elukoha Tartus XXX läbiotsimisel 1. septembril 2015 leiti magamistoast TV-aluse sahtlist A. Remetsa nimele väljastatud juhiluba nr ET25115 kehtivusajaga 1. juunist 2015. a – 2. juunini 2025, mis välisel vaatlusel oli võltsimise tunnustega. Dokumendiekspertiisi aktis nr 15E-DM0030 selguva eksperdiarvamuse kohaselt on juhiluba täielikult võltsitud. Samuti märgitakse aktis, et samade võltsimistunnustega juhiluba, aga S. Sõštšikovi nimele, on ekspertiisis juba olnud.
252.3.A. Remetsa ütluste kohaselt sai ta juhiloa sünnipäevakingiks nii nagu nalja pärast. Süüdi võltsitud juhiloa hankimises ta end ei tunnista.
252.4.Kohus leidis, et kuivõrd A. Remetsalt võeti juhtimisõigus 2015. a, siis on usutav, et võltsitud juhiloa sai ta endale 2015. a, kui tal tekkis selle järele reaalne vajadus. Jättes väidetavalt sünnipäevakingiks saadud võltsitud juhiloa alles, käitus A. Remets kavatsetult. Ta teadis, et 16. aprilli 2015. a otsusega on temalt mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud üheks aastaks, mis hakkas kulgema kohtuotsuse jõustumisest 30. septembril 2015. a. Remetsa käitumise õigusvastasust ei välista tema väide, et ta sai juhiloa endale sünnipäevakingiks. Seda põhjusel, et ta otsustas selle endale jätta. Selline olukord on võrdsustatav võltsitud juhiloa hankimisega. c) Apellantide väited
253.Kaitsja M. Valge on apellatsioonis taotlenud A. Remetsa õigeksmõistmist KarS § 348 lg 1 järgi. Ta märgib, et süüdistatav sai enda ütluste kohaselt juhiloa sünnipäevakingiks ja
seda hankinud ta ei ole. Soovi sellise kingi saamiseks ta ei avaldanud ning see oli tema jaoks üllatus. A. Remets ei ole oma käitumisega näidanud, et tal oleks olnud soov või eesmärk võltsitud juhiluba kasutada. See leiti läbiotsimise käigus magamistoast TV-aluse sahtlist, kus oli muuhulgas 8 sim-kaardi ümbrist, üks micro-sim-kaart, samuti üks sim-kaardita mobiiltelefon. Nimetatud asju võib pidada äraviskamisele kuuluvateks ehk kasutuskõlbmatuteks asjadeks.
253.1.Apellatsioonis taotleb kaitsja ka A. Remetsalt 1. septembril 2015. a läbiotsimisel ära võetud ja maakohtu otsusega KarS § 83 lg 1 ja KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel konfiskeeritud ning hävitamisele määratud märkmiku tagastamist. A. Remets on avaldanud, et märkmik on tema jaoks väga oluline, sest seal sisalduvad tema lähedaste (ka pereliikmete) andmed.
253.2.Ringkonnakohtu istungil jäid A. Remets ja vandeadvokaat M. Valge apellatsiooni taotluse ja seisukohtade juurde. Kaitsja toonitas veelkord, et sünnipäevakingituse saamist ja endale jätmist ei saa võrdsustada hankimisega. d) Kolleegiumi seisukoht
254.Ringkonnakohus leiab, et apellantide väited ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist A. Remetsa süüditunnistamises KarS § 348 lg 1 järgi. Tühistab koklleegium kohtuotsuse aga A. Remetsale kuuluva märkmiku konfiskeerimises. Apellatsioon tuleb seega rahuldada osaliselt.
254.1.Taolist otsustust põhistades märgib kohtukolleegium kõigepealt ära, et süüdistatav ja tema kaitsja ei ole vastu vaielnud maakohtu järeldusele, mille kohaselt sai A. Remets võltsitud juhiloa 2015. a. Võltsitud tähtsa isikliku dokumendi hankimine kriminaliseeriti
1.jaanuaril 2015 jõustunud seadusemuudatusega. Enne seda, s.o kuni 31. detsembrini 2014, olid karistatavad tegevused üksnes sellise dokumendi kasutamine ja kasutada andmine. Apellandid vaidlustavad ainult maakohtu seisukoha, et võltsitud juhiloa saamine sünnipäevakingiks on hankimine, ehk siis nende arvates see nii ei ole.
254.2.Ringkonnakohus hindab õigeks esimese astme kohtu positsiooni, mille kohaselt on võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kingiks saamine ja kingitusena vastu võtmine vaadeldav selle hankimisena KarS § 348 lg 1 tähenduses. Seda põhjusel, et taolisel viisil, s.o kinki vastu võttes ja omale jättes loob kingisaaja endale võimaluse selle kasutamiseks. Seega, isegi kui uskuda A. Remetsa kinnitust võltsitud juhiloa omandamisest kinke teel, lõi ta kingituse vastu võtmise ja selle endale jätmisega olukorra, kus tal oli võimalik seda sihipärasel moel kasutada ning pani sellega toime võltsitud tähtsa isikliku dokumendi hankimise, s.o KarS § 348 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Asjaolu, kas ta dokumenti kasutas, temale süüks pandavale teole – hankimine – karistusõigusliku hinnangu andmisel tähendust enam ei oma. Ehk siis kaitsja väide, et juhiluba leiti magamistoast TV-aluse sahtlist, milles leidus tema hinnangul äraviskamisele kuuluvaid asju, on ainetu.
254.3.Ringkonnakohus ei saa ka märkimata jätta, et A. Remetsa ütlused kõnealuse juhiloa saamise viisist (s.o sõbrad kinkisid nalja pärast) ei ole millegagi tõendamist leidnud. Tulles välja taolise kaitseversiooniga, pole süüdistatav loonud võimalust selle kontrollimiseks. Kolleegium leiab ka, et A. Remetsa selline väide on ebausutav. Seda esmalt põhjusel, et usutav ei ole taolise kingituse tegemine täiskasvanud inimesele. Teiseks tuleb aga olulisena tähele panna, et A. Remetsa sünnipäev on augustis, kuid võltsitud juhiloa kehtimise algusajaks oli 1. juuni 2015. a. Ehk siis oleks mõistlik mõelda, et kui taoline ebatavaline
kink tehti talle augustis, siis oleks dokumendi kehtivusaja algus seotud augusti või septembriga. Tegelikult ei ole küsimusel, kas A. Remets selle juhiloa tõesti sünnipäevaks sai, aga ka määravat tähendust. Nagu juba märgitud, on A. Remets võltsitud juhiloa hankimise toime pannud ka selle kingitusena vastuvõtmisel.
255.A. Remets on apellatsioonimenetluses taotlenud ka temalt kohtuotsusega KarS § 83 lg 1 ja KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel konfiskeeritud ning hävitamisele määratud märkmiku tagastamist. Märkmik olevat tema jaoks väga oluline, kuivõrd sisaldavat talle lähedaste inimeste andmeid.
255.1.Prokurör on ringkonnakohtu istungil öelnud, et ta ei oleks põhimõtteliselt märkmiku tagastamise vastu, kuid kõike tuleb teha õigel ajal. Kaitseaktis ega maakohtu istungil apellant seda küsimust ei tõstatanud. A. Remetsa taotlust on võimalik lahendada temale märkmikus olevate andmete edastamise teel.
255.2.Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsus tuleb A. Remetsa märkmiku konfiskeerimises ja hävitamisele määramises tühistada ning KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel märkmeraamat süüdistatavale tagastada. Maakohus ei ole kohtuotsuses põhjendanud oma otsustust märkmik konfiskeerida ja hävitada. Otsuse resolutsioonist selgub, et kohtu hinnangul on tegemist väärtusetu asjaga (s.o viide KrMS § 126 lg 3 p-le 4). A. Remets on apellatsioonimenetluses aga toonitanud, et märkmik sisaldab talle lähedaste isikute kontakte, s.o tema jaoks ei ole see väärtusetu. Prokurör ei ole nimetanud ühtegi põhjust, mis märkmiku tagastamise süüdistatavale välistaks, s.o ta on pidanud võimalikuks kõigi selles olevate andmete väljakirjutamist ja süüdistatavale edastamist. Prokuröri väide, et A. Remets on sellise taotlusega justkui hiljaks jäänud, märkmiku temale tagastamist ei välista. V. Gavrilini süüdistus KarS § 256 lg 1 ning S. Sõštšikovi, S. Makarchevi, T. Valdase, V. Luki ja R. Sule süüdistused KarS § 255 lg 1 järgi a) Süüdistused V. Gavrilini süüdistus
256.V. Gavrilinit süüdistatakse kuritegeliku ühenduse loomises, juhtimises ja sinna liikmete värbamises ajavahemikus 2014. a kevadest kuni 5. maini 2015. a. Süüdistuse kohaselt juhtis ja koordineeris ta varalise kasu saamise eesmärgil loodud kuritegeliku ühenduse liikmete tegevust, varustas kuritegeliku ühenduse liikmeid ebaseadusliku narkootilise ainega, värbas kuritegelikku ühendusse uusi liikmeid, tegeles narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ja võõrast valdusest narkootikumide ning sularaha röövimisega, samuti tegeles ta tema enda poolt narkootikumide käitlemisega tegelevate isikute hulgas kehtestatud reegleid eiranud isikutelt raha väljapressimisega narkootikumide müümise eest Tartus ning vägivalla kasutamisega saavutatud kuritegelikule mainele tuginedes nn „katuse“ ehk kaitse pakkumisega narkootikumide käitlemisel ja võimalike probleemide tekkimisel. Kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega kuritegelikku ühendusse kuulusid: − 2014. a kevadest kuni 5. maini 2015. a S. Sõštšikov ja S. Makarchev, − 2014. a kevadest kuni 5. maini 2015. a T. Valdas, − 2014. a suvest kuni 1. märtsini 2015. a M.H. ,
− 2014. a suve algusest kuni 5. maini 2015. a R. Sulg, − 2015. a hiljemalt veebruarikuust kuni 13. aprillini 2015. a V. Lukk. Nimetatud isikutele jaotas V. Gavrilin ülesanded alljärgnevalt: − S. Sõštšikovile narkootilise aine omandamine, hoidmine ja edasiandmine, uute narkootilise aine edasimüüjate värbamine, võõrast valdusest narkootikumide ja sularaha röövimine vägivalda kasutades, võlgnike psüühiline ja füüsiline mõjutamine ning füüsiline karistamine võlgade kätte saamise eesmärgil, raha väljapressimine Tartu linnas narkootikumide müümise eest ning nn „katuse“ ehk kaitse pakkumine narkootikumide käitlemisel võimalike probleemide tekkimisel; − S. Makarchevile narkootilise aine ebaseaduslik hoidmine, vahendamine ja müümine, võõrast valdusest narkootikumide ja sularaha röövimine vägivalda kasutades ning raha väljapressimine; − T. Valdasele narkootilise aine müümine; samuti isikute otsimine, kellelt röövida narkootilist ainet ja raha ning V. Gavrilini juhatamine nimetatud isikuteni; − M.H. narkootilise aine müümine; − R. Sulele narkootilise aine müümine ja uute edasimüüjate otsimine; − V. Lukile selliste isikute otsimine, kellelt röövida narkootilist ainet ja raha, V. Gavrilini juhatamine nimetatud isikuteni ning tema transportimine liiklusvahendiga, samuti narkootilise aine müümine. S. Sõštšikovi süüdistus
257.S. Sõštšikovi süüdistuse kohaselt kuulus ta 2014. a kevadest kuni 5. maini 2015. a koos S. Makarchevi, T. Valdase, M.H. , R. Sule ja V. Lukiga kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega ning V. Gavrilini poolt varalise kasu saamise eesmärgil loodud ja juhitud ühendusse. S. Sõštšikovi ülesanneteks kuritegelikus ühenduses olid narkootilise aine ebaseaduslik omandamine, hoidmine ja edasiandmine, uute narkootilise aine edasimüüjate värbamine, võõrast valdusest narkootikumide ja sularaha röövimine vägivalda kasutades, võlgnike psüühiline ja füüsiline mõjutamine ning füüsiline karistamine võlgade kättesaamise eesmärgil, raha väljapressimine narkootikumide müümise eest erinevatelt isikutelt Tartus ning nn „katuse“ ehk kaitse pakkumine narkootikumide käitlemisel võimalike probleemide tekkimisel.
S. Makarchevi süüdistus
258.S. Makarchevi süüdistuse kohaselt kuulus ta 2014. a kevadest kuni 5. maini 2015. a koos S. Sõštšikovi, T. Valdase, M.H. , V. Luki ja R. Sulega kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega ning V. Gavrilini poolt varalise kasu saamise eesmärgil loodud ja juhitud ühendusse. S. Makarchevi ülesandeks kuritegelikus ühenduses oli narkootilise aine ebaseaduslik hoidmine, vahendamine ja müümine, võõrast valdusest narkootikumide ja sularaha röövimine vägivalda kasutades ning raha väljapressimine. T. Valdase süüdistus
259.T. Valdase süüdistuse kohaselt kuulus ta alates 2014. a kevadest kuni 5. maini koos S. Sõštšikovi, S. Makarchevi, M.H. , R. Sule ja V. Lukiga kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega ning V. Gavrilini poolt varalise kasu saamise eesmärgil loodud ja juhitud ühendusse. T. Valdase ülesandeks kuritegelikus ühenduses oli narkootilise aine müümine, isikute otsimine, kellelt röövida narkootilist ainet ja raha ning V. Gavrilini juhatamine nimetatud isikuteni. V. Luki süüdistus
260.V. Luki süüdistuse kohaselt kuulus ta 2014. a oktoobrist kuni 13. aprillini 2015. a koos S. Sõštšikovi, S. Makarchevi, T. Valdase, R. Sule ja M.H. ga kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega ning V. Gavrilini poolt varalise kasu saamise eesmärgil loodud ja juhitud ühendusse. V. Luki ülesandeks kuritegelikus ühenduses oli isikute otsimine, kellelt röövida narkootilist ainet ja raha ning V. Gavrilini juhatamine nimetatud isikuteni, samuti narkootilise aine müümine. R. Sule süüdistus
261.R. Sule süüdistus kohaselt kuulus ta 2014. a suve algusest kuni 5. maini 2015. a koos S. Sõštšikovi, S. Makarchevi, T. Valdase, M.H. ja V. Lukiga kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega ning V. Gavrilini poolt varalise kasu saamise eesmärgil loodud ja juhitud ühendusse. R. Sule ülesandeks kuritegelikus ühenduses oli narkootilise aine müümine ja uute edasimüüjate otsimine. b) Maakohtu põhjendused
262.Maakohus mõistis V. Gavrilini, S. Sõštšikovi, S. Makarchevi, V. Luki, T. Valdase ja R. Sule neile esitatud süüdistustes süüdi.
262.1.Kõigepealt märkis kohus ära oma järeldused (kohtuotsuse lk-d 40-46). Esmalt selle, et V. Gavrilin rakendas S. Sõštšikovi, S. Makarchevi, T. Valdase, M.H. , V. Luki ja R. Sule enda juhtimisel ning koordineerimisel toimivasse varalise kasu saamise eesmärgil toimuvasse narkootiliste ainete ebaseaduslikku käitlemisse, olles sellega loonud püsivalt toimiva kuritegeliku ühenduse. Varalise kasu saamine väljendus nii narkootiliste ainete ebaseaduslikust käitlemisest igapäevaseks äraelamiseks kasu saamises kui ka käitlemisest saadava vaheltkasu arvelt endale narkootiliste ainete tarbimiseks jätmises. Käitlemisest saadavat vaheltkasu kasutati omakorda uute narkootiliste ainete koguste kuritegelikku ühendusse sisseostmiseks.
262.2.Teiseks leidis kohus, et kõik süüdistatavad olid huvitatud Tartu ja selle lähiümbruse turu hõivamisest. Nende kõigi huvides oli hoida enda mõjuvõimu all narkootiliste ainete ebaseaduslikku käitlemist Tartus ja selle ümbruses, tagades selliselt endile monopoolse seisundi turul, dikteerimaks narkootiliste ainete käitlemist, st kes seda võivad teha, millistel tingimustel, kes kui palju selle või siis ka väidetava julgestuse ehk „katuse“ eest maksab. Narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise turu hõivamisega Tartus ja selle lähedal tagati endile soodsamad võimalused narkootiliste ainete tarbimisel, oli võimalik dikteerida hinda. Turu hõivamisega oli tagatud klientuur narkootiliste ainete tarbijate näol. Monopoolses seisundis polnud ka enam oluline hoida kõrgel edasimüüdavate narkootiliste ainete kvaliteeti, sest kui turul teisi müüjaid pole, siis saab ka kehva kvaliteediga kaubast lahti. Monopoolne seisund võimaldas hõlpsamalt müüa kehvema kvaliteediga narkootilisi aineid,
sest arvestatavad konkurendid samal alal tõrjuti turult ebaseadusliku käitumisega välja (röövidega, väljapressimistega, vägivallategudega, ebaseadusliku vabaduse võtmisega jmt) või allutati nad ühenduse tahtele.
262.3.Kolmandaks järeldas kohus, et kõigil kuritegeliku ühenduse liikmetel tuli panustada kas rahaga või muul moel ühenduse toimimiseks vajalike uute ainekoguste sisseostmiseks ning ka ainete käitlemiseks, sealhulgas turu hoidmiseks. Kuritegeliku ühenduse liikmetel tuli leida monopoolse seisundi turul tagamiseks uusi narkootiliste ainete käitlejaid. Samuti tuli V. Gavrilinile või ühenduse põhituumikusse kuuluvatele S. Sõštšikovile ja S. Makarchevile teada anda teistest isikutest, kes turul ebaseaduslikult narkootilisi aineid käitlesid, et konkurendid turult välja tõrjuda või panna nad kuritegelikule ühendusele enda ebaseadusliku käitumise eest makse maksma (nn katuseraha).V. Lukil tuli nt ka panustada ühenduse juhile V. Gavrilinile autojuhiks olemisega. Teistest narkootiliste ainete turul käitlejatest püüti vabaneda või panna nad kuritegelikule ühendusele enda ebaseadusliku käitumise eest makse maksma (nn katuseraha) erinevaid võtteid kasutades, alates nendega ähvardaval moel rääkimisest kuni erineval viisil hirmutamisteni ning kuritegeliku käitumiseni välja, nagu narkootiliste ainete ja raha röövimised, väljapressimised jmt.
262.4.Järgmiseks käsitles maakohus kõigi süüdistatavate osas eraldi, millised olid nende ülesanded ühenduses. Seda tegi kohus läbi näidete, s.o esitas valdavalt kõnekatked erinevatest telefonikõnedest (V. Gavrilini osas otsuse lk-d 46-54, S. Sõštšikovi osas lk-d 54-57, S. Makarchevi osas lk-d 57-59, T. Valdase osas lk-d 59-61, M.H. osas lk-d 61-63, V. Luki osas lk-d 63-65, R. Sule osas lk-d 65-67).
262.5.Edasi tõi maakohus kohtuotsuse lk-del 67-76 näiteid selle kohta, et tegemist ei olnud lihtsalt isikute grupiga, kes käitles ebaseaduslikult narkootilisi aineid, vaid tegemist oli püsiva isikute ühendusega, kelle igapäevaelu sisuks oli narkootiliste ainete suurtes kogustes ebaseaduslik käitlemine ja kõik sellega kaasnev tegevus, mis hõlbustaks turul selliseks käitumiseks tagada eelisseisundit, nagu näiteks turule enda kontrolli alla uute müüjate otsimine või juba turul konkureerivate müüjate enda kontrollile allutamine või kui see ei õnnestu, siis nende turult välja tõrjumine konkurentide erineval viisil hirmutamisega neilt narkootiliste aine ja raha äravõtmiseni või väljapressimiseni jmt ebaseaduslike tegevusteni välja. Näideteks on taas erinevad telefonikõned.
262.6.Järgmiseks leidis kohus, et ebaseaduslikku narkootiliste ainete käitlemist Tartu piirkonnas koordineeriva ja juhtiva V. Gavrilini paremad käed ning lähemad usaldusisikud ja abilised kuritegelikus ühenduses olid S. Sõštšikov ja S. Makarchev (kohtuotsuse lk-d 76-87). Kohtuotsuse lk-del 87-109 asus kohus seisukohale, et T. Valdas, M.H. ja R. Sulg olid narkootiliste ainete edasimüüjad. Otsuse lk-del 109-115 märkis kohus, et ühenduse liige oli ka V. Lukk. V. Lukk oli ühenduses toimuvaga kursis ja panustas ühenduse hüvanguks nii narkootilise aine müümisega kui ka V. Gavrilini juhatamisega isikuteni, kellelt võtta ära raha ning narkootilised ained. Veel panustas V. Lukk ühenduse hüvanguks V. Gavrilinile autojuhiks olemisega. Maakohtu hinnangul oli V. Lukk ühenduse liikmeks kuni 2015. a märtsi lõpuni. c) Apellantide väited
263.Maakohtu otsuse V. Gavrilini süüditunnistamises KarS § 256 lg 1 järgi vaidlustasid V. Gavrilin ja tema kaitsja. S. Sõštšikovi, S. Makarchevi, T. Valdase, V. Luki ja R. Sule süüditunnistamise KarS § 255 lg 1 järgi vaidlustasid kõik kaitsjad ning eraldi esitasid
apellatsioonid ka S. Sõštšikov, S. Makarchev ja T. Valdas. Kõik apellandid paluvad maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist. V. Gavrilini apellatsioon
264.V. Gavrilini hinnangul ei ole tõendeid näitamaks, et ta lõi kuritegeliku ühenduse ja andis ühendusele käske. Samuti ei ole tõendatud, et ta oleks kedagi karistanud või et keegi oleks talle „katust“ maksnud. Maakohus ei ole ühtegi sellist isikut välja toonud. Kinnitust ei ole leidnud ka, et ühendus oli püsiv, s.o kuivõrd kõik üksteise eest endid varjasid. V. Gavrilin selgitab, et talle maksti raha tema müüdud narkootiliste ainete eest. V. Gavrilini kaitsja V. Murde apellatsioon
265.Kaitsja arvates ei nähtu kohtuotsuses põhjendused, mille alusel kohus jõudis järeldusele, et V. Gavrilini tegevuses esinesid KarS § 256 lg 1 koosseisulised tunnused. Samuti ei selgu kohtuotsusest, millised on kuritegeliku ühenduse tunnused või kuidas maakohus eristas kaastäideviijate gruppi KarS § 21 mõttes ja kuritegelikku ühendust KarS § 255 mõttes. Kaitsja arvates on kohtu viidatud kaassüüdistatavate vahelistest telefonivestlustest selge, et mingit alluvusvahekorda väidetavas kuritegelikus ühenduses ei olnud. Olid vaid üksteise peale pahandamised, sõim ning negatiivsed iseloomustused. Igaüks süüdistatavatest soovis ükskõik kelle käest ja mil viisil saada narkootilist ainet, et seda ise tarbida. Samuti on selge, et mingit usaldust süüdistatavate vahel ei olnud. Seda tõendavad süüdistatavate kohtueelses uurimises antud ütlused: igaüks püüab oma süü vähendamiseks võimalikult negatiivselt kirjeldada kaassüüdistatavate tegevust ja rolli kuritegude toimepanemisel. S. Sõštšikovi apellatsioon
266.S. Sõštšikov kinnitab, et ta ei ole kunagi kuritegelikku ühendusse kuulunud. Maakohtu viidatud telefonikõned ei kinnita tema kuulumist ühendusse. S. Sõštšikov leiab ka, et kuritegelik ühendus tähendab siiski midagi muud, kui ainult mitme inimese poolt koos või eraldi narkootikumide muretsemist. Kui lähtuda kohtu loogikast, siis peavad kuritegelikku ühendusse kuuluma kõik Tartu linna narkomaanid. Narkootikumi tarvitamise omapära seisnebki selles, et ei ole võimalik üksi ning salaja narkootikume leida ja tarvitada. See on alati n-ö kollektiivne tegevus: keegi teab, kust saab osta ning keegi peab narkootilised ained kohale tooma ja keegi peab neid soovijatele jagama. Taoline n-ö tööjaotus tuleneb sellest, et narkootikumide käitlemine on kriminaalkorras karistatav tegu, mistõttu iga narkomaan püüab oma tegevust varjata ja salastada. V. Sõštšikov märgib veel, et kohtuotsusest on väga raske aru saada. Kohtu põhistused kuritegeliku ühenduse eksisteerimisest on üldsõnalised. Neid saab kokkuvõtlikult sõnastada niimoodi: olid koos, nad kaklesid ja pahandasid omavahel ning teistega, nad helistasid üksteisele, vestluse teemaks oli peamiselt narkootikumide otsimine ja kättesaamine. S. Sõštšikovi kaitsja A. Pärteli apellatsioon
267.Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et tegemist oli kuritegeliku ühendusega. Ühiskassat ja rollijaotust ei olnud. Isikud tegutsesid spontaanselt, kas üksinda või erinevates kooslustes ja situatsioonides, kooskõlastatust V. Gavriliniga ei olnud. Tegemist oli isikutega, kes üksteist nende endi kaudu tundsid, said kokku, tarvitasid alkoholi või narkootilisi aineid, hankisid neid ja panid toime tegusid omaalgatuslikult. S. Sõštšikov tunneb V. Gavrilinit ammusest ajast, nad on sõbrad. Suhtlesid tihti, koos tarvitasid alkoholi ja narkootilist ainet, neil oli ühiseid tuttavaid.
S. Makarchevi apellatsioon.
268.S. Makarchev enda apellatsiooni taotluslikus osas on palunud kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kaebuse põhjendustes on ta kuritegeliku ühenduse olemasolu vaidlustanud väitega, et kuigi venekeelse otsuse lk-l 46 räägib maakohus nn „katuserahast“, ei ole kohtu esitatud põhistused piisavad tõendamaks, et kuritegelik ühendus eksisteeris. S. Makarchevi kaitsja R. Levini apellatsioon.
269.Apellandi hinnangul ei ole leidnud tõendamist, et eksisteeris püsiv kindlate isikutevaheliste ülesannete jaotusega ühendus, mille liikmed olid S. Šõštšikov, S. Makarchev, T. Valdas, M.H. , V. Lukk ja R. Sulg ning mida juhtis ja koordineeris V. Gavrilin. Kaitsja konkreetsed väited on järgmised.
269.1.Väidetav kuritegelik ühendus ei olnud püsiv. Selle liikmete puhul oli tegemist pigem teatud tutvusringkonnaga, s.o isikutega, keda on sidunud erinevat laadi suhted, sealhulgas ühine kalduvus tarbida narkootikume. Kuritegeliku ühenduse liikmeteks peetud isikud on üksteisega väga lõdvalt seotud ning seda läbi isiklike suhete.
269.2.Puuduvad asjakohased tõendid selle kohta, millised olid iga väidetava kuritegeliku ühenduse liikme konkreetsed ülesanded ning et nad oleksid tegutsenud ühenduse huvides. Samuti ei ole tõendeid selle kohta, et V. Gavrilin oleks liikmetele andnud korraldusi.
269.3.Puuduvad asjakohased tõendid sellegi kohta, milline oli väidetava kuritegeliku ühenduse eesmärk. Riigikohus on leidnud, et kuritegeliku ühenduse tegelikuks eesmärgiks on enamasti varaline kasu. Käesolevas kriminaalasjas ei nähtu ei S. Makarchevi ega ühegi teise väidetava kuritegeliku ühenduse liikme puhul, et keegi neis oleks mingisugust varalist kasu saanud
269.4.Täielikult on tõendamata süüdistuse väited S. Makarchevi rolli ja ülesannete kohta väidetavas ühenduses. On eeldatav, et narkootikumide tarvitamise kaudu seotud isikute vahel tekivad seonduvalt narkootikumidega aegajalt omavahelised arusaamatused. Samas on ebaõige anda sellistele tülidele karistusõiguslikku mõõdet.
269.5.Kohtuotsuse lk-del 38-46 on maakohus esitanud oma seisukoha väidetava kuritegeliku ühenduse liikmete, juhtimise ja tegevuse kohta. Viidatud on üldsõnaliselt üksikutele tõenditele, kuid suures osas on tegemist maakohtu jutustavas vormis esitatud aruteluga, millel puudub asjakohane ja piisav tõenduslik alus. Muuhulgas puudub igasugune tõenduslik alus kohtu väitel, mille kohaselt oli väidetava kuritegeliku ühenduse eesmärgiks hoida enda mõjuvõimu all narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine Tartus ja selle ümbruses, tagades selliselt endale monopoolse seisundi turul. Pole saladus, et Tartus ning selle ümbruskonnas tegutses ning tegutseb sõltumata ja hoolimata V. Gavrilini tegevusest pidevalt terve rida narkootilisi aineid suuremas või väiksemas mahus käitlevaid isikuid. Ka ei võtnud teised Tartus narkootilisi aineid käitlevad isikud V. Gavrilinit eriti tõsiselt – seda näitavad selgelt kohtu enda viidatud V. Gavrilini telefonikõned, kus ta peab kõiki enda võlglasteks, kuid keegi ei kavatse võlgu maksta.
269.6.Apellant ei nõustu maakohtu väitega (otsuse lk 76), mille kohaselt oli S. Makarchev koos S. Sõštšikoviga V. Gavrilini paremaks käeks, lähemaks usaldusisikuks ja abiliseks
kuritegelikus ühenduses. Tegemist on täielikult spekulatiivse arvamusega, mille osas maakohus ei ole esitanud veenvaid tõendeid.
269.7.Maakohus on viidanud ka 25. septembri 2015. a jälitustoimingu protokollile ning väitnud, et selles kajastatud varjatud jälgimine tõendab V. Gavrilini juhtimisel narkootiliste ainete käitlemist S. Makarchevi ja S. Sõštšikovi poolt, omavahelist igapäevast suhtlemist ning ettevõtmiste kooskõlastamist. Jääb arusaamatuks, millisel alusel maakohus selliseid järeldusi teeb. Üldsõnaline viide jälitustoimingu protokollile ei võimalda aru saada, millist protokollis kajastatud tegevust kohus silmas peab. V. Luki kaitsja K. Kutsari apellatsioon
270.Apellandi hinnangul on maakohus, käsitledes V. Luki süüdistust KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, väljunud süüdistuse piiridest. Nimelt on kohus leidnud V. Luki osalemist kuritegelikust ühenduses tõendama asjaolu, et ta juhatas 2015. a aprillis V. Gavrilini ja S. Makarchevi kannatanu R.H. elukohta, kus relvataolise esemega ähvardades V. Gavrilin ja S. Makarchev nõudsid R.H. lt ühenduse heaks tööle hakkamist. Samuti on kohus märkinud, et V. Lukk juhatas V. Gavrilini R. Suleni. Ka olevat V. Lukk kuritegeliku ühenduse liikmena osutanud V. Gavrilinile transporditeenust, olles vajadusel tema autojuhiks. Samas ei sisaldu V. Lukile esitatud süüdistuses ühtegi viidet sellele, et ta oleks värvanud kuritegelikku ühendusse R. Sule, olnud püsivalt V. Gavrilini autojuhiks või osalenud R.H. i suhtes toimepandud kuriteos. Juhul, kui kohus leidis, et nimetatud episoodid kinnitavad V. Luki süüd KarS § 255 lg 1 järgi, pidanuks ta möönma, et V. Lukile esitatud süüdistus ei vasta KrMS § 154 nõuetele. Käesoleval juhul on V. Lukile KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse sisu lõplikult selgunud alles maakohtu otsuses, mis on käsitletav süüdistatava kaitseõiguse olulise rikkumisena. Riigikohus on lahendis 3-1-1-57-09 selgitanud, et kuritegeliku ühenduse tunnused. Kaitsja käesolevas kriminaalasjas neid ei näe. Sidemed V. Gavrilini ja V. Luki vahel olid juhusliku iseloomuga, üheskoos õigusvastaseid tegusid toime ei pandud ning küsitav on, kas taoline ühendus üldse eksisteeris. Mingit kaasabi väidetava kuritegeliku ühenduse eesmärkide realiseerimisele V. Lukk osutanud ei ole. T. Valdase apellatsioon
271.T. Valdas kinnitab, et ta ei ole kunagi kuulunud V. Gavrilini juhitud grupeeringusse. Ta tuli heast südamest V. Gavrilinile vastu, sõidutas V. Gavrilini naist, last ja V. Gavrilinit ennast, kuna tal oli neist peale V. Gavriliniga toimunud autoavariid kahju. Üsna kiiresti läks V. Gavrilin nii ülbeks ja üleolevaks, et hakkas teda kamandama, sõida siia, sõida sinna. Raha kütuse eest V. Gavrilin talle kunagi ei andnud. V. Gavrilin ja S. Sõštšikov käisid tema töö juures ülbitsemas ning raha ja alkoholi küsimas, mille eest nad maksta ei tahtnud. Kahtlaselt purustati tema perele kuuluvate autode klaase, kadusid registreerimisnumbrid, mille osas ta tegi politseisse ka mitmeid pöördumisi. Oli palju viiteid sellele, et autode lõhkumised panid toime S. Sõštšikov ja V. Gavrilin. Kahjuks oli seda võimatu kindlaks teha. Ta ei olnud kunagi isik, keda V. Gavrilin või S. Sõštšikov oleksid usaldanud või kellele oleksid rääkinud oma tegemistest. Nemad pidasid teda rumalaks narkomaaniks. T. Valdase kaitsja A. Saare apellatsioon
272.Kaitsja on seisukohal, et kuritegeliku ühenduse eksisteerimine ei ole tõendmist leidnud. Pigem oli nende isikute näol, kes käitlesid narkootilisi aineid, tegemist isikute grupiga, kuna grupi liikmete vahel puudub range juhtimisstiil ja rollide kindlaksmääratus. T. Valdase ega V. Gavrilini ütlustest ei saa teha järeldust selle kohta, et nende omavaheline suhtlus toimus kuritegeliku ühenduse liikmetena. Ühegi tõendiga ei ole kinnitust leidnud, et T. Valdasel oli ülesanne või kohustus V. Gavrilini või kellegi teise kaassüüdistatava korraldusel otsida isikuid, kellele narkootilist ainet edasi müüa ja selle eest vaheltkasu saada. Samuti ei ole tõendatud, et T. Valdas allus V. Gavrilinile ning pidi teda juhatama isikuteni, kellelt röövida narkootilist ainet ja raha. Tunnistajad, kannatanud ega kaassüüdistatavad ei kinnita kuritegeliku ühenduse olemasolu ja seda, et T. Valdasel olnuks mingi kindel püsiv roll kuritegeliku ühenduse struktuuris, kus tema asemele astuv isik oleks saanud üle võtta tema rolli.
272.1.Kaitsja leiab ka, et T. Valdase teos puuduvad nii kuriteo objektiivsed kui ka subjektiivsed koossisutunnused, mille alusel oleks võimalik asuda seisukohale, et T. Valdas omas vähimatki informatsiooni kuritegeliku ühenduse kohta või et tal oli soov osaleda nn kuritegelikus ühenduses kaudse tahtluse vormis. Ei ole tõendeid, mis võimaldaksid järeldada, et T. Valdas oli allutatud organisatsiooni tahtele ning aitas oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele.
272.2.Veel märgib kaitsja, et kohtuotsuses on loetletud tõendid ja tehtud nendest lühikokkuvõte, kuid tõendite analüüs ning põhjendused puuduvad. Võimatu on aru saada, kuidas kujunes kohtu veendumus, et T. Valdas kuulus kuritegelikku ühendusse. Kohtuotsuses loetletud tõendid ja nende refereerimine ei asenda tõendite analüüsi. R. Sule kaitsja A.Vildi apellatsioon
Kaitsja argumendid on järgmised.
273.1.Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust. Praeguselt ei saa rääkida hästi organiseeritud, ühtsest ja usalduslikust grupist, mida saaks nimetada kuritegelikuks ühenduseks. Valdav osa tegevusest toimus kaootiliselt, isiklike vajaduste rahuldamise eesmärgil, mitte organisatsiooni toimimise ja ühiste eesmärkide saavutamise nimel. Nii nähtub jälitustoiminguga kogutud materjalist, et sageli oli tegemist joobes isikute arusaamatu praalimise ja omavahelise arveteõiendamisega, mitte organisatsiooni kui terviku eesmärgipärase asjaajamisega.
273.2.Kohtuotsuses ei selgu, millised konkreetsed tõendid võimaldavad jõuda järeldusele, et R. Sulg kuulus kuritegelikku ühendusse ning tema ülesandeks oli narkootikumide müümine ja edasimüüjate otsimine. Tõendid, mis tema selliseid ülesandeid kinnitaksid, puuduvad. R. Sulg tegeles narkootilise aine tarbimise ja käitlemisega enne V. Gavriliniga tutvumist. V. Gavriliniga tutvumise hetkeks oli tal välja kujunenud narkosõltuvus ja tema narkootikumide käitlemise peamiseks eesmärgiks oli enda sõltuvusest tulenevate kasvavate vajaduste rahuldamine.
273.3.Tähelepanuta ei saa ka jätta, et R. Sulel tekkis V. Gavriliniga lähedane suhe, mistõttu suur osa nende omavahelisest suhtlusest oli kantud isiklikest motiividest. V. Gavrilin elas 2015. a mõnda aega R. Sule juures ning sageli sai R. Sulg narkootilist ainet ka tasuta.
273.4.2014. a suvel sattus V. Gavrilin liiklusõnnetusse ning tema tegevus väidetava ühenduse liidrina katkes. V. Gavrilini eemaloleku ajaks ei asunud keegi täitma tema väidetavat liidri rolli, kuigi kuritegeliku ühenduse toimimise üheks tunnuseks on hea sisemine organiseeritus. Kuritegeliku ühenduse puhul oleks isiku väljalangemisel võimalik ta kiiresti asendada ning vajadusel ühendus kiiresti ümberstruktureerida. d) Menetlusosaliste seisukohad Tartu Ringkonnakohtu istungil
274.Kõik apellandid jäid apellatsioonides märgitud seisukohtade juurde. Kaitsjad rõhutasid mõningaid väiteid üle, kuid midagi uut apellatsioonides juba märgitule lisaks nad välja ei toonud. Valdavalt kõlas ka etteheide, et kuigi maakohus esitab mitmed väited süüdistatavate rollide kohta kuritegelikus ühenduses, on need tehtud pigem jutustavas vormis ning tõenduslikku alust ei ole kohus ära näidanud, kohtuotsus ei ole jälgitav.
275.Prokuratuuri esindaja prokurör T. Tamm palus ringkonnakohtu istungil jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Prokurör leiab, et vaidlustatud kohtuotsuse põhistused on selged ja arusaadavad ning kohtu seisukohad on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Maakohus on piisava selgusega ära näidanud, milles seisnesid varalise kasu saamine ühenduse poolt ja ühenduse eripära ning et ühenduse huviks oli hoida enda mõjuvõimu all narkootiliste ainete käitlemist Tartus ja Tartu lähiümbruses. e) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
276.Ringkonnakohus asub seisukohale, et maakohtu otsus V. Gavrilini süüditunnistamises ja karistamises KarS § 256 lg 1 järgi ning S. Makarchevi, S. Sõštšikovi, V. Luki, T. Valdase ja R. Sule süüditunnistamises ja karistamises KarS § 255 lg 1 järgi tuleb tühistada täielikult ning süüdistatavad õigeks mõista. Apellatsioonid tuleb kõnealuses osas rahuldada. Taolist otsustust põhistab kolleegium järgmiselt.
277.Kriminaalkolleegium nõustub apellantidega, et kuritegeliku ühenduse eksisteerimine ei ole tõendamist leidnud. Maakohus on asunud vastupidisele positsioonile, põhistades oma seisukohta kohtuotsuse lk-del 35-115. Paraku moodustavad neist põhjendustest lõviosa tõendite lahtikirjutused, veelgi enam, suures osas on tegemist vaid süüdistatavate telefonisuhtluste katkete väljatoomisega. Kõnede analüüs aga puudub. Tõsi, otsuse lk-del 40-46 on kohus esitanud ka rea järeldusi, näitamaks, et tegemist oli kuritegeliku ühendusega, kuid ei ole neid järeldusi tõendite ja tuvastatud faktiliste asjaoludega seostanud, s.o järeldused on üldsõnalised ning maakohtu siseveendumuse kujunemise käik ei ole jälgitav. Apellantide vastavad arvustavad märkused on õigustatud.
277.1.Etteheide maakohtule ulatub aga veel sammukese kaugemale. Nimelt ei ole esimese astme kohus otsuses välja toonud ei KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuritegeliku ühenduse legaaldefinitsiooni ega sedagi, millistena on kuritegelikku ühendust iseloomustavaid tunnuseid kirjeldatud kohtupraktikas. Ometi on Riigikohus oma lahendites seda küsimust käsitlenud. Tähelepanuväärivana olgu ära nimetatud, et maakohus ei ole kohtuotsuses (selle 633-l leheküljel) kordagi viidanud Riigikohtu praktikale ei kriminaalmenetlusõiguslikes ega ka materiaalõiguslikes küsimustes. Loomulikult ei ole Riigikohtu lahendite osundamine otseselt nõutav, seda enam, et materiaalõiguslikes küsimustes neil pretsedendiõiguslikku tähendust ei ole, kuid Riigikohtu praktika käsitlemine võinuks aidata maakohtul mõningaid vigu vältida.
277.2.Lisaks ei saa märkimata jätta, et kuigi kaitsjad on ka maakohtu menetluses põhjendanud oma seisukohta, mille kohaselt kuritegelikku ühendust ei eksisteerinud ning tegemist oli isikute grupiga, ei ole kohus ära näidanud, miks ta kaitsjate väidetega ei nõustu (tegelikult ei ole kaitsjate argumente üldse käsitletud). Kohtuotsusest ei selgu ka, kuidas ja milliste tunnuste abil maakohtu hinnangul üldse eristada omavahel n-ö tavalist gruppi ühelt ning kuritegelikku ühendust teiselt poolt. Maakohtu järeldused kohtuotsuse lk-del 40-46
278.Kohus on lugenud tõendatuks, et V. Gavrilini, S. Sõštšikovi, S. Makarchevi, V. Luki, T. Valdase, R. Sule, aga ka Tartu Maakohtu 16. juuni 2016. a otsusega kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdi mõistetud M.H. (s.o nn kuritegeliku ühenduse) eesmärgiks ning huviks oli saavutada ja hoida mõjuvõimu narkootiliste ainete käitlemise turul Tartus ja selle lähiümbruses, tagamaks endile monopoolne seisund. Monopoolse seisundi omandamisega soovisid nad saada võimalust dikteerida narkootikumide hindu ning müüa kehva kvaliteediga ainet. Veelgi enam, maakohtu hinnangul tahtsid süüdistatavad enda kontrolli alla saada kuritegude toimepanemist üldse, st kogu kuritegevus pidi toimuma V. Gavrilini juhitud kuritegeliku ühenduse alt. Nagu kohtuotsusest võib aru saada, väidetav kuritegelik ühendus need sihid ka saavutas. Sealhulgas luges esimese astme kohus tõendatuks, et kõigil, kes Tartu piirkonnas narkootilisi aineid ebaseaduslikult käitlesid ja ka muid kuritegusid toime panid, tuli panustada kas raha maksmisega või muul moel kuritegeliku ühenduse hüvanguks tegutsemisega.
279.Ringkonnakohus leiab, et kohtu vastavad põhjendused on väga raskesti jälgitavad, st kohus ei ole oma järeldusi suutnud mõistetavalt tõenditega siduda. Kohtuotsusest võib siiski aru saada, et maakohtu arvates ilmnevad monopoolse seisundi saavutamise siht ja sellele sihile jõudmine kannatanute F.Z. , E.N. , M.H. , A.B. , A.A. , A.S. , A.U. , A.K. , S.A. , V.K. , R.K. , M.H. , R.H. ja M.J. suhtes toimepandud kuritegudes. Ringkonnakohus kohtu sellist mõttekäiku jälgida ei suuda.
279.1.Viitamine enamikule nendest kuritegudest jääb ringkonnakohtule tegelikult hoopis arusaamatuks. Nimelt ei ole täheldatav, et E.N. , R.H. , A.B. , A.A. lt, A. S, A.U. lt, S.A. , V.K. ja M.H. lt oleksid süüdistatavad nõudnud narkootiliste ainete müügiga tegelema või varastama hakkamist või pakkunud “katust”. Samuti ei nähtu, et süüdistatavate poolt nende kannatanute vastu toime pandud kuriteod oleksid olnud kantud soovist karistada kannatanuid narkootikumide käitlemise ja muude kuritegude toimepanemise eest ilma V. Gavrilini loa ning kontrollita. Näiteks E.N. sai aru, et S. Sõštšikov võttis temalt vabaduse ja lõi teda, kuna ta oli jäänud viimasele kuue ecstasy tableti eest võlgu 60 eurot (E.N. ütlused kd XIX lk 54, 59). R.H. tahtsid V. Gavrilin ja S. Makarchev narkootilist ainet, mille külmkapist leidmise järel sedamaid ka ära tarvitasid. Kohe järgnenud väljapressimine oli ajendatud soovist maksta kätte M.H. eelneva vale eest, et tal narkootilist ainet ei ole. A.B. vastu panid süüdistatavad toime kuriteo põhjusel, et ta oli vaatamata V. Gavrilini varasemale keelule andnud amfetamiini J. Krasjukovale. Ka A.A. lt soovisid V. Gavrilin ja T. Valdas üksnes narkootilist ainet, kusjuures T. Valdas on oma ütlustes eriliselt toonitanud huvi saada osa A.A. lt võetud narkootikumist endale. A.S. tahtsid V. Gavrilin ja S. Makarchev vaid amfetamiini. A.U. lt nõudis V. Gavrilin 500 eurot selle eest, et too oli elanud M.H. kasutuses olnud korteris. S.A. küsis S. Sõštšikov raha selle eest, et oli kunagi aastaid tagasi lahendanud kannatanu konflikti seoses parketi varastamise katsega. V.K. , kes oli S.A. ga kaasas, sai S. Sõštšikovilt jalalöögi huule pihta, kuna keeldus ära
andmast oma jopet. M.H. lõi S. Sõštšikov aga sekkumise eest A.K. lt raha nõudmisse. Ehk siis eeltoodust selguvalt oli süüdistatavate käitumine tingitud mitmetest erinevatest põhjustest ning ka kannatanud ise ei tajunud karistada saamist narkootiliste ainete käitlemise eest või survet hakata tööle V. Gavrilini poolt väidetavalt juhitud ühenduse heaks.
279.2.Kuritegudes, kus kannatanuteks olid F.Z. , R.H. , A.K. , R.K. ja M.J. on aga tõepoolest täheldatav, et neilt nõuti kas narkootikume omada võivate isikute nimesid, poodidest varastama hakkamist, pakuti “katust”, sooviti V. Gavrilinilt saadavate narkootiliste ainete müümist või taheti neilt raha narkootikumide käitlemise eest V. Gavrilini kontrollita. Erinevalt maakohtust ei tee kolleegium aga siitki järeldust, et süüdistatavate eesmärgiks võis olla saavutada monopoolne seisund kuritegude toimepanemisel, sealhulgas narkootiliste ainete käitlemisel. Selgub ju, et V. Gavrilini, S. Sõštšikovi ja S. Makarchevi elustiil oligi kuritegelik, ehk siis raha ja narkootikumide saamiseks olid sobilikud mistahes põhjendused. Nimetatud kannatanute (või üldse kellegi) osas ei ole ka tuvastatav, et nad oleksid hakanud V. Gavrilini “heaks tööle” või talle “katust” maksma. Veel ei saa kolleegium märkimata jätta, et kuigi 2015. a aprillis esitas V. Gavrilin kannatanu R.H. le nõudmise hakata tema heaks poodidest asju varastama, samuti müüma tema antavaid narkootikume, tingis kannatanu juurde minemise S. Makarchevi soov pärida aru tema kõrvu ulatunud jutu osas, nagu tahaks R.H. temale peksa anda rusikaga kõhtu löömise eest 2015. a alguses. Ka R.K. osas on täheldatav, et tema oli n-ö valel ajal vales kohas, s.o minnes E.B. ga kokku saama, kohtus ta viimase korteris Tartus XX S. Sõštšikovi ja A. Varusoniga, kes siis nõudsid temalt ka raha, s.o 2000 euro tasumist narkootikumide müümise eest Tartus ja edaspidi 500 eurot iga kuu “katuse” pakkumise eest.
279.3.Ringkonnakohus nõustub seega apellantidega, et kohtu seisukoht, nagu oleksid süüdistatavad soovinud saavutada ainuõiguslikku seisundit narkootiliste ainete käitlemisel ja kontrolli kuritegevuse üle üldse, ei põhine tõenditel. Veelgi arusaamatumaks jääb maakohtu järeldus, et selline eesmärk ka saavutati (siin ei viita kohus ka ise ühelegi tõendile). Kolleegium ei pea võimalikuks kuidagi järeldada, et 2014. a teises pooles ja 2015. a esimeses pooles (või üldse mingilgi ajahetkel) oleks kogu Tartu ja selle lähiümbruse kuritegevus (või ka üksnes narkootikumide käitlemine) olnud ühegi kuritegeliku ühenduse või kurjategijate grupi kontrolli all. Asjaolu, et mitmed isikud on oma ütlustes rääkinud süüdistatavatelt saadud narkootilise aine halvast kvaliteedist, ei näita sugugi nn ühenduse poolt monopoolse seisundi saavutamist.
279.4.Samuti peab märkima, et tõenditel ei põhine maakohtu seegi järeldus, nagu oleksid kõik, kes Tartu piirkonnas narkootilisi aineid ebaseaduslikult käitlesid ja muid kuritegusid toime panid, panustanud nn kuritegelikule ühendusele raha maksmisega või muul moel kuritegeliku ühenduse hüvanguks tegutsemisega. Ka ei ole esimese astme kohus välja toonud ühtegi isikut, kes oleks V. Gavrilinile (või nn kuritegelikule ühendusele) maksnud “katust”. Selliseid isikuid ei tuvastanud kriminaalasja materjalidega tutvudes ka ringkonnakohus.
280.Maakohus on veel tõendatuks lugenud, et nn kuritegelik ühendus sai liikmete tegevusest varalist kasu ning see väljendus nii narkootiliste ainete ebaseaduslikust käitlemisest igapäevaseks äraelamiseks kasu saamises kui ka käitlemisest saadava vaheltkasu arvelt endale narkootiliste ainete tarbimiseks jätmises. Ringkonnakohus leiab, et seegi väide ei põhine tõenditel. Puuduvad tõendid, mis näitaksid, et nn kuritegeliku ühenduse liikmed oleksid narkootiliste ainete müügist saanud mingitki sellist tulu, nagu arvab maakohus.
Kõnekatked ja tõendid, millele esimese astme kohus viitab, näitavad üksnes, et erinevatelt isikutelt (s.o nii neilt, kellele aineid müüdi kui ka V. Gavrilini kaassüüdistatavatelt) nõuti raha neile antud narkootilise aine eest. Seda on kinnitanud V. Gavrilin ning vastupidine ei nähtu ka ühestki teisest tõendist. See, et raha küsimine oli intensiivsem neil hetkedel, mil V. Gavrilin pidi minema uue narkootilise aine koguse järele (nagu maakohus on jälitustoimingu protokollides kajastatud kõnede põhjal järeldanud), on mõistetav. Samuti peab märkima, et kolleegiumi hinnangul viitab kõnealune asjaolu pigem sellele, et nn ühendus ei saanud mingitki tulu, s.o pidevalt puudus raha uute narkootiliste ainete sisseostmiseks.
280.1.Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et süüdistatavad panid lisaks narkootiliste ainete käitlemisele toime teisigi kuritegusid – raha ja narkootiliste ainete röövimisi ning väljapressimisi. Ringkonnakohus on seisukohal, et ka seeläbi saadu ei ole vaadeldav varalise kasuna, mis oleks võimaldanud ühenduse liikmetele igapäevased eluks vajalikud vahendid. Tähelepanuväärne on, et röövimist ja väljapressimiste läbi said V. Gavrilin ja S. Makarchev üksnes: R.H. 1 g amfetamiini ja 60 eurot, M.J. 9 grammi amfetamiini ja 20 eurot ning A.S. 5 g amfetamiini. V. Gavrilin ja T. Valdas said F.Z. lt 2 minigrip kotikest amfetamiiniga ning A.A. lt
g amfetamiini. S. Sõštšikov ja A. Varuson võtsid R.K. ära 10 ecstasy tabletti. Seega tulu nn ühenduse liikmed varavastaste süütegudega sisuliselt ei saanud.
280.2.Veelgi enam, rääkimata sellest, et nn ühenduse liikmed ei saanud oma tegevusest igapäevaseks äraelamiseks vajalikku, ei nähtu nt T. Valdase puhul sedagi, nagu ta oleks narkootikumide müümise läbi saanud narkootilist ainet jätta endale tarvitamiseks. T. Valdas oli pidevas rahapuuduses ja V. Gavrilinile võlgu. Samuti oli V. Gavrilini ees võlas V. Lukk, kes 2015. a kevadel end varjama asus ning Eestist lahkus (kd XXII lk 48). Kuritegeliku ühenduse tunnused ja piiritlemiskriteeriumid
281.Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada kuritegeliku ühenduse tunnuseid ja konkreetseid elulisi piiritlemiskriteeriume, nagu need on juurdunud kohtupraktikas. Praegu kehtivas KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuritegeliku ühenduse definitsiooni kohaselt iseloomustavad kuritegelikku ühendust järgmised tunnused: sinna kuulub kolm või enam isikut, see on püsiv, selle liikmete vahel on ülesanded jaotatud, selle tegevus on suunatud kas teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele. Kuritegelikku ühendusse kuulub isik, kes organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Seejuures ei pea see isik vahetult osa võtma ühenduse poolt toimepandavatest kuritegudest. Kuritegelikku ühendust iseloomustab selle püsivus, ja mitte niivõrd liikmeskonna püsivus, vaid ühenduse kui organisatsiooni püsivus. Ühenduse püsivus tähendab omakorda seda, et selle struktuur võimaldab ühenduse liikmetel (kaasa arvatud juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist. Kuritegeliku ühenduse liikmete ülesannete jaotus toetab ühenduse püsivust. See tähendab, et kõigil ühenduse liikmetel on kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest kohast lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. Seejuures on isikult oodatav panus seotud mitte isiku enda, vaid tema paiknemisega ühenduse struktuuris, mis tähendab, et liikme vahetumisel võtab uus liige üldjuhul eelmise liikme ülesanded üle. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et kuritegelikud ühendused on tavaliselt mitteametlikud organisatsioonid, mistõttu ametlikele ühendustele sarnane formaalne tööjaotus ja hierarhia
neile enamasti omased ei ole (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2010. a otsus nr 3-1-1-57-09, p-d 13.1.-13.5 ja 15. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-65-14, p 21).
282.Liikmed peavad olema ennast allutanud ühenduse tahtele, ükskõik, kas selle kujunemine põhineb autoritaarsel või demokraatlikul printsiibil. Üldjuhul iseloomustab kuritegeliku ühenduse organisatsiooni struktuuri range juhtimisstiil, liikmete distsipliin (respekt, omerta ehk vaikimiskohustus, absoluutne kuuletumine, sisemised sanktsioonid jms), aga ka teatav hoolitsus nende eest (kaasaaitamine põgenemisele, kautsjoni tasumine, õigustavate tõendite kunstlik loomine, liikmete omaste eest hoolitsemine, ühendusse tagasivõtmine pärast karistuse kandmist jms); siiski on mõeldavad ka lõdva juhtimisstiiliga kuritegelikud ühendused. Seevastu ei ole kuritegeliku ühendusega tegemist kurjategijate grupi näol, keda ühendab üksnes tahe panna ühiselt toime samaliigilisi süütegusid, seda isegi siis, kui üks neist on grupi faktiline juht. Viimasel juhul räägitakse tavaliselt jõugust, mis ei ole ka nii püsiv ajaliselt, sõltudes konkreetse juhi persoonist ja olemasolust (kuritegeliku ühenduse korral juhi persoonil nii suurt tähtsust ei ole). Samuti mängivad isiklikud suhted jõugus suuremat rolli kui kuritegelikus ühenduses. (Vt Pikamäe/Sootak (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 2015, lk 666-667). Kuritegeliku ühenduse tunnused – püsivus ja liikmete vahel ülesannete jaotamine
283.Maakohus leidis, et ühenduse tunnused – liikmete vahel ülesannete jaotamine ja püsivus – on kriminaalasjas täheldatavad. Vastavat seisukohta põhistas kohus valdavalt erinevate telefonisuhtluse katketega, mis on üksteisele järgnevalt lihtsalt ära toodud, neid kuidagi seostamata ja analüüsimata. Ühenduse püsivus
284.Maakohus on leidnud, et tegemist oli püsiva ühendusega ning püüdnud selle seisukoha paikapidavust näidata kohtuotsuse lk-del 67-76 erinevate näidete varal. Paraku ei ole need näited paslikud andmaks alust järelduseks, et ühendus oli püsiv tähenduses, mida on selgitanud Riigikohtu kriminaalkolleegium. Esimese astme kohus on otsuse selles alajaotuses tegelikult lihtsalt käsitlenud neid samu tõendeid, mida ta on kasutanud ka selle tõendamisel, et süüdistatavad on toime pannud narkokuriteo ning teised kuriteod, s.o väljapressimised, röövimised jne. Nendele tõenditele tuginedes on maakohus taas eriliselt ja korduvalt toonitanud, et ühenduse eesmärgiks oli narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise turul monopoolne seisund saavutada ning selleks otsiti enda alla uusi narkootikumide müüjaid ning konkurendid tõrjuti välja küll väljapressimiste küll neilt raha ja narkootikumide äravõtmisega. Ehk siis esimese astme kohus on rõhutanud veelkord järeldusi, millised ringkonnakohus eelnevalt kummutas (vt käesoleva otsuse p-d 270 ja 280 ning nende alapunktid). Maakohus ei ole vähimalgi määral hinnanud seda, kas nn kuritegelik ühendus oli suuteline oma tegevust jätkama liikmeskonna vahetumisel, sealhulgas V. Gavrilini väljalangemisel.
285.Ringkonnakohus on seisukohal, et praeguses kaasuses püsivast kuritegelikust ühendusest rääkida ei saa. Kõigepealt peab märkima, et süüdistatavatest, kellele ühendusse kuulumine süüks pannakse, on keskseks kujuks V. Gavrilin. S. Sõštšikov ja S. Makarchev olid V. Gavriliniga usalduslikes suhetes. V. Gavrilin ja S. Makarchev on kinnitanud, et nad on sõbrad. Ütlustest selguvalt on sõbrad ka V. Gavrilin ja S. Sõštšikov. Sellega on seletatav S. Makarchevi ja S. Sõštšikovi tihe läbikäimine V. Gavriliniga, mis selgub juba sideettevõtjalt saadud andmete protokollidest (kd-d IX lk-d 1-102, XI lk-d 135-163, 167, XII lk-d 1-130). Neist ja teistestki sideettevõtjalt saadud andmete protokollidest nähtub veel
see, et V. Gavriliniga lävivad telefonikõnede ja SMS-de teel ka V. Lukk, M.H. , T. Valdas ja R. Sulg (kd IX lk 103-170, XI lk 122134). R. Sulest ja V. Gavrilinist said 2015. a elukaaslased.
285.1.S. Sõštšikov ja S. Makarchev omavahel sidevahendite abil suhelnud ei ole, samuti puuduvad kõned ja sõnumid S. Makarchevi ja T. Valdase vahel. S. Makarchevi ja M.H. vaheline suhtlus oli harv (üksikud korrad) ning ka V. Luki ja S. Makarchevi vahel on täheldatavad vaid üksikud kõned ja sõnumid 2015. a. S. Sõštšikov on nn kuritegeliku ühenduse liikmeteks peetavatest isikutest suhelnud üksnes V. Gavrilini ja T. Valdasega, R. Sulega on täheldatav mõni üksik kõne. R. Sulg on vähesel määral suhelnud T. Valdase ja S. Makarcheviga. V. Lukk ja S. Sõštšikov on maakohtu istungil kinnitanud, et nemad kohtusid omavahel alles kohtusse sõitmiste ajal (kd XXII lk 58 ja 140). V. Lukk on öelnud sedagi, et M.H. ta ei tea ning R. Sulge rohkem teab kui tunneb. T. Valdas enda ütluste kohaselt tunneb peale V. Gavrilini ka S. Sõštsikovi, R. Sulge ja M.H. V. Lukki ta üksnes teab ning S. Makarchevit on näinud mõned korrad (kd XXII lk 64-65). S. Makarchev on T. Valdase ütlusi kinnitanud, öeldes, et ta ei ole T. Valdasega suhelnud, teadis üksnes, et selline isik on olemas. V. Lukki tunneb ta natuke (kd XXII lk 119).
285.2.Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et süüdistatavad, kes väidetavalt kuulusid kuritegelikku ühendusse, koondusid üksnes V. Gavrilini isiku ümber ning seosed nende endi vahel olid praktiliselt olematud. Usalduslikud suhted ei valitsenud ka näiteks V. Gavrilini ja T. Valdase vahel (vt käesoleva otsuse p 290.3.). Kuigi kuritegelikku ühendust peaks pigem iseloomustama selle liikmete vastastikune sõltuvus ja usaldus ning liikmed peaksid endid tunnetama ühtse kokkukuuluva tervikuna, selgub praeguses kaasuses seega sootuks vastupidine.
286.Edasi tuleb tähele panna, et 24. juulil 2014. a tegi V. Gavrilin autoavarii ning oli selle järgselt pikalt haiglas. T. Valdasele esitatud süüdistuse kohaselt sai ta peale nimetatud kuupäeva (s.o 2014. a suve lõpus) S. Sõštšikovilt viiel korral keskmiselt 2,5 ecstasy tabletti (2-3 tabletti), s.o kokku 12 tabletti. Rohkem käitlemistegusid, mille aja süüdistus seaks konkreetselt 2014. a juuli lõpu ja augusti algusesse, ei selgu. R. Sulg sai S. Sõštšikovilt 2014. a juuli lõpus 100 ecstasy tabletti ning 2014. a augusti alguses samuti 100 tabletti. Ka tema puhul ei nähtu teisi käitlemiskordi juuli lõpus ja augustikuus. S. Sõštšikovi süüdistusest selguvad 2014. a juuli lõpus ja augustis vaid need käitlemiskorrad, mil ta andis ecstasy tablette T. Valdasele ja R. Sulele. S. Makarchevi puhul ei ole tõendatud (ega näita ka süüdistus), et ta oleks konkreetselt 2014. a juulis ja augustis narkootilisi aineid omandanud, kellelegi edasi andnud või mistahes muul moel käidelnud. V. Luki osas olgu mainitud, et tema hakkas süüdistuse kohaselt narkootilisi aineid käitlema alates oktoobrist 2014. a. Ka M.H. suhtes tehtud kohtuotsusest selguvalt ei ole tedagi süüdistatud narkootiliste ainete käitlemises ajal, mil V. Gavrilin oli haiglas. Seega, välja arvatud S. Sõštšikovi poolt T. Valdasele 12 ecstasy tableti ja R. Sulele 200 ecstasy tableti andmine, ei ole kriminaalasjas tuvastatud, et süüdistatavad oleksid narkootilisi aineid käidelnud V. Gavrilini haiglas olemise ajal. Kusjuures, kuigi V. Gavrilinile esitatud süüdistuse kohaselt käitles ta 2346,27 g ja 19 tarvitamiskogust amfetamiini, 251 g marihuaanat ja 578 ecstasy tabletti, siis amfetamiini ja marihuaana käitlemises V. Gavrilini haiglasoleku ajast puuduvad igasugused märked.
286.1.Kohtukolleegium meenutab sel kohal, et kuritegeliku ühenduse püsivus tähendab muuhulgas seda, et selle struktuur võimaldab ühenduse liikmetel (kaasa arvatud juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle seatud tulemuse poole pürgimist. Ehk siis võib öelda,
et püsivus tähendab, et ühendus on „ise-jäädvustuv“, st ühendus jätkab oma tegevust hoolimata kuritegeliku ühenduse ühegi konkreetse liikme kestvusest või osavõtust. Praeguselt selgub aga, et V. Gavrilini haiglas viibimise ajal aktiivne käitlemistegevus soikus ja puuduvad muudki märgid, et keegi oleks tema liidrirolli üle võtnud. Kusjuures, kui V. Gavrilinile esitatud süüdistuse kohaselt käitles ta vähemalt 2346,27 g ja 19 tarvitamiskogust amfetamiini, 251 g marihuaanat ja 578 ecstasy tabletti, siis puuduvad andmed, et tema n-ö äraolekul oleks käideldud amfetamiini ja marihuaanat. Seegi asjaolu on tähelepanuväärne, kuivõrd amfetamiin oli V. Gavrilini n-ö enim käideldud aine.
286.2.Märkimata ei saa jätta sedagi, et kui ennast asusid varjama M.H. ja V. Lukk, kes mõlemad lahkusid Eestist, siis nende „kohti“ ei täidetud. Vähemalt puuduvad selle kohta vähimadki tõendid. Välja arvatud, maakohus märkis, et V. Luki ülesandeks ühenduses oli olla V. Gavrilini autojuht ning kui V. Lukk ennast peitma asus, leidis V. Gavrilin tema asemel uue inimese end sõidutama. Asjade sellist käiku järeldas kohus ühe telefonikõne põhjal, s.o 6. aprillil 2015. a kell 22.54 alanud kõnes tuvastamata isikule ütleb V. Gavrilin, et teda sõidutab üks linalakk plika (kd VII lk 41). Ringkonnakohus, vastupidiselt maakohtule, ei pea võimalikuks selle ühe telefonikõne põhjal leida, et V. Lukk asendati uue autojuhiga. Kellegi sõidutamine ühel või ka mõnel korral ei tähenda automaatselt, et värvatud on uus autojuht. Teiseks peab ära märkima, et juba maakohus ise arvas, nagu teinuks V. Gavrilin selles kõnes viite R. Sulele, kellel on pikad valged juuksed. Kuivõrd V. Gavrilin ja R. Sulg olid elukaaslased, ei ole R. Sule roolis olemises midagi tähelepanuväärset.
287.Eeltoodud asjaoludel ei näe ringkonnakohus praeguses kaasuses sellist tunnust nagu kuritegeliku ühenduse püsivus. S. Sõštšikov, S. Makarchev, V. Lukk, T. Valdas ja R. Sulg sõltusid V. Gavrilini persoonist ja olemasolust. Kui väidetavast kuritegelikust ühendusest eemaldada mõtteliselt S. Gavrilin, siis ei ole võimalik ette kujutada ülejäänud isikuid – S. Sõštšikovi, S. Makarchevit, V. Lukki, T. Valdasi, R. Sulge – moodustama mingitki organisatsiooni. Kuritegeliku ühenduse korral ei oleks juhi isikul aga nii suurt tähtsust, et tema lühiajalisel või ka alalisel eemale jäämisel ühenduse seatud eesmärkide täitmine katkeks. Ülesannete jaotamine
288.Maakohus luges tõendatuks, et V. Gavrilin juhtis ja koordineeris varalise kasu saamise eesmärgil loodud kuritegelikku ühendust. Tema n-ö paremad käed, lähemad usaldusisikud ja abilised ühenduses olid S. Sõštšikov ja S. Makarchev. Samuti leidis kohus, et V. Lukk, T. Valdas ja R. Sulg olid ühenduse liikmeteks. Kõigile süüdistatavatele omistas esimese astme kohus ka kõik need ülesanded, mida nimetas süüdistuse tekst. Põhjendades oma selliseid järeldusi, tõi maakohus taas valdavalt välja jälitustoimingute protokollides kajastatud kõned. Sealhulgas hindas kohus lk-del 88-94 kummastaval kombel sedagi, kas Tartu Maakohus on 16. juuni 2016. a otsusega M.H. põhjendatult KarS § 255 lg 1 ja § 184 lg 2 p 2 järgi (s.o V. Gavrilini juhitud kuritegelikku ühendusse kuulumises) süüdi tunnistanud, leides tõendite refereerimise järel, et Tartu Maakohus toimis tookord õigesti.
288.1.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus järelduse – liikmetel olid omad ülesanded – teinud kahele asjaolule rajanevalt. Kõigepealt selle põhjal, et S. Sõštšikov, S. Makarchev, V. Lukk, T. Valdas ja R. Sulg suhtlesid sidevahendite kaudu V. Gavriliniga ning viimane jagas neile telefoni teel korraldusi, nõudis raha, ähvardas jne. Kolleegium taolise lähenemisega ei nõustu, vaid leiab, et ühenduses ülesannete jaotamine ei tähenda ainuüksi
seda, et selle liikmed suhtlevad telefoni teel, jagades korraldusi, ähvardades jne. Ülesannete jaotust peab iseloomustama teatud organiseerituse aste. Praeguses kaasuses midagi sellist näha ei ole võimalik.
288.2.Teiseks on maakohus lugenud süüdistatavate ülesanded lugenud tõendatuks seeläbi, et nad panid toime erinevad kuriteod, mis on käesoleva kriminaalmenetluse esemeks. Ringkonnakohus leiab vastupidiselt esimese astme kohtule, et tõenduslik baas ei ole piisav, jaatamaks süüdistatavatel olnud ülesanded, mida süüdistuse tekstides neile omistatakse. Näiteks nimetab süüdistus ülesannetena muuhulgas: võõrast valdusest narkootikumide ja sularaha röövimine vägivalda kasutades, võlgnike psüühiline ja füüsiline mõjutamine ning füüsiline karistamine võlgade kättesaamise eesmärgil, raha väljapressimine narkootikumide müümise eest erinevatelt isikutelt Tartus ja nn „katuse“ ehk kaitse pakkumine, raha väljapressimine. Ehk siis süüdistused teevad viite nendele väljapressimis- ja röövimistegudele, mis on käesolevas kriminaalasjas arutamise all. Nagu ringkonnakohus käesolevas otsuses juba aga märkis, oli suur osa süüdistatavate nendest kuritegudest ajendatud n-ö isiklikest põhjustest ja mitte soovist tegutseda ühenduse hüvanguks, muuhulgas saavutamaks monopoolset seisundit kuritegelikus maailmas. Kui süüdistatavad toimetasid aga isiklikest motiividest kantuna või siis lihtsalt tahtsid saada kerge vaevaga raha ja tasuta narkootikume, siis ei saa järeldada, et nad tegutsesid kuritegeliku ühenduse eesmärkide nimel.
288.3.Veel selgub süüdistustest, et näiteks S. Sõštšikovi ja R. Sule ülesanneteks ühenduses oli ka uute narkootiliste ainete edasimüüjate värbamine. Maakohus leidis, et sellised ülesanded neil kahel süüdistataval tõesti olid. Paraku ei viidanud kohus ühelegi tõendile. Ringkonnakohus leiab, et taolisi tõendeid asjas ka ei ole.
288.4.Tegelikult ei näe kohtukolleegium kriminaalasjas neidki tõendeid, mis lubaksid kindlalt järeldada, et süüdistatavatel oli ülesanne või kohustus müüa narkootilisi aineid. Nimelt ei selgu, et nn müügitegevust oleks kuidagi korraldatud, hinnad määratud või müümise osas mingidki ettekirjutused tehtud. Süüdistatavad ise tunnistavad, et nad tarvitasid narkootikume ning ainete müümine oli nende endi huvi.
288.5.Vaidlustatud kohtuotsusest selgub ka, et maakohus omistas ühele süüdistatavale, s.o V. Lukile sellisegi ülesande, mida süüdistus ei nimeta. Nimelt on kaitsja K. Kutsar juhtinud ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et esimese astme kohus väljus süüdistuse piiridest, kui märkis V. Luki ülesandeks ühenduses muuhulgas kohustuse olla V. Gavrilinile autojuht. Süüdistuse kohaselt olid V. Luki ülesanneteks kuritegelikus ühenduses isikute otsimine, kellelt röövida narkootilist ainet ja raha ning V. Gavrilini juhatamine nimetatud isikuteni, samuti narkootilise aine müümine. Seega on maakohus tõepoolest laiendanud V. Lukile pandud ülesannete ringi. Kolleegiumi hinnangul võis kohtu taolise eksimuse põhjustada asjaolu, et V. Gavrilinile KarS § 256 lg 1 esitatud süüdistuse kohaselt jaotas ta V. Lukile ka selle ülesande – s.o V. Gavrilini transportimise liiklusvahendiga.
288.6.Kaitsja K. Kutsar on oma apellatsioonis teinud veel ühe etteheite. Ta märgib, et süüdistusest ei selgu, kes olid need isikud, kelleni V. Lukk väidetavalt V. Gavrilini juhatas. Maakohus luges aga tõendatuks, et V. Lukk juhatas V. Gavrilini R. Suleni ja R.H. ni. Ringkonnakohus mainib, et sama selgub ka teiste süüdistatavate puhul, s.o süüdistus ei seosta nendegi tegevust ühegi konkreetse isikuga. Välja arvatud, nagu juba märgitud, saab KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistus kohati sisustatud läbi teiste selles kriminaalasjas esitatud süüdistuste.
288.7.KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg-st 5 tulenevalt ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi teenib nõe, mille kohaselt peavad süüdistuse tekstis kajastuma piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, kaitseõiguse tagamise eesmärki (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-6-16, p 14).
288.8.Kohtukolleegium leiab kaitsja K. Kutsariga soostuvalt, et kuivõrd süüdistused nimetavad ära süüdistatavatele omistatavad konkreetsed ülesanded (isikute värbamine ühendusse; isikute otsimine, kellelt võiks röövida narkootilist ainet ja raha; V. Gavrilini juhatamine nimetatud isikuteni; võlgnike psüühiline ja füüsiline mõjutamine ning nende karistamine), siis pidanuks süüdistuste tekstid kajastama ka vastavate isikute nimesid. Vastasel juhul tekib olukord, kus süüdistatavate kaitseõigus võib kahjustada saada. Praeguselt kaitsja K. Kutsari kinnitusel nii vähemalt V. Luki puhul ka juhtus, s.o apellatsioonist selguvalt said V. Lukk ja ta kaitsja süüdistuse lõplikust sisust (s.o isikutest, keda V. Lukk väidetavalt värvata aitas või kelleni ta V. Gavrilini juhatas) teada alles maakohtu otsust lugedes.
288.9.Ringkonnakohus piirdub praeguselt üksnes tõdemusega, et süüdistustekstid on puudulikud. Nimetatud küsimuse lähem käsitlemine vajalik ei ole. Seda tuleks teha siis, kui kolleegium nõustuks maakohtuga, et kuritegelik ühendus eksisteeris. Praeguselt asub kohtukolleegium aga vastupidisele seisukohale.
289.Kuritegeliku ühenduse puhul on ringkonnakohtu hinnangul edasiselt nõutav seegi, et kehtiksid mingid seda ühendust koos hoidvad reeglid või reeglistik kõigi sinna kuuluvate isikute jaoks, mis oleksid seejuures kujundatud seatud eesmärke silmas pidades, millele ühenduse liige tegelikkuses ka allub või on sunnitud alluma. Maakohus ei ole põhjendanud, millistes asjaoludes ta nägi ühendusesisest reeglistikku. Ringkonnakohus midagi sellist kindlasti ei tuvasta. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et nn ühenduse liikmed M.H. ja V. Lukk lahkusid sootuks Eestist ja T. Valdas oli pidev võlglane, jättes tasumata V. Gavrilinilt saadud narkootiliste ainete eest. Sel kohal on aga paslik tuua veel üks näide. Maakohus on kohtuotsuse lk-l 55 kajastanud V. Gavrilini ja S. Sõštšikovi telefonisuhtlust
21.juunil 2014 ja järeldanud sellest, et V. Gavrilin tegi S. Sõštšikovile etteheiteid muuhulgas põhjusel, kuna too käib ise narkootilist ainet toomas ja on seda teinud sada korda. Ehk siis kolleegiumi hinnangul ei ole võimalik rääkida mingitest reeglitest või ühenduse sisemisest korrast olukorras, kus ühenduse juhi nn paremaks käeks olev isik käib omaalgatuslikult ühenduse juhi teadmata ja heakskiiduta muudest allikatest narkootilist ainet toomas.
289.1.Esiletoomist vajavad ka R. Sule ütlused, mille kohaselt ta ise otsustas, millal ta V. Gavrilinilt narkootikume võttis ja kui palju (kd VII lk 175). Ehk siis temagi ütlused näidavad, mingeid ühiseid reegleid narkootikumide müümisel kehtestatud ei olnud.
289.2.Ringkonnakohtu hinnangul räägib selle vastu, et väidetavas ühenduses võisid olla kindlad sisemised reeglid ja kord, seegi, kuidas hoiti käideldavaid narkootilisi aineid. Näiteks hoiti neid mitmel puhul kuskil avalikus kohas (sh kaupluse või kooli lähedal) puude
juures. Nt V. Gavrilinile ja S. Makarchevile etteheidetavas (ja kohtumenetluses tõendamist leidnud) käitlemisteos, kus narkootilist ainet anti M.H. , oli see viimase ütluste kohaselt visatud Tartus Annelinnas Kivilinna kooli lähedale puu juurde lume sisse.
290.Edasi leiab ringkonnakohus, et käesolevas kaasuses ei ole võimalik rääkida ka kuritegeliku organisatsiooni liikmete distsipliinist (respekt, omerta ehk vaikimiskohustus, absoluutne kuuletumine jms), hoolitsemisest oma liikmete eest ega ka usaldusest.
290.1.Kõigepealt selgub maakohtu enda poolt kajastatud telefonikõnedest ja tõenditest, et V. Gavrilin väljendas pidevat rahulolematust nn ühenduse liikmetega, ähvardas neid, sõimas ebatsensuurselt. Sealhulgas on V. Gavrilin korduvalt ähvardanud ka oma lähemat usaldusisikut ja paremat kätt S. Sõštšikovi. Maakohus on vastavad telefonikõned esile tõstnud kohtuotsuse lk-del 54 jj. Veel on esimese astme kohus välja toonud V. Gavrilini kõned erinevatele isikutele, kellele ta kurdab, et kõik võlgnikud (kelleks ta peab ka näiteks T. Valdast ja V. Lukki) peidavad ennast tema eest (vt vaidlustatud kohtuotsuse lk 115).
290.2.Kriminaalasjas selgub ka, et 1. märtsil 2015. a panid V. Gavrilin ja S. Makarchev toime kuriteo M.H. vastu, s.o varastasid tema korteri külmkapist 1 g amfetamiini ning kuna kannatanu oli neile eelnevalt öelnud, et tal narkootilisi aineid ei ole, nõudsid temalt valetamise eest noaga ähvardades raha. Kui süüdistatavad olid korterist lahkunud, pakkis M.H. oma asjad ja lahkus Eestist. Kohtukolleegium meenutab, et M.H. oli süüdistuse kohaselt sel ajal kuritegeliku ühenduse liige, st süüdistus loeb tema liikmestaatuse lõppenuks just kuupäevaga 1. märts 2015. Ehk kui uskuda süüdistuse verisooni, siis panid V. Gavrilin ja S. Makarchev ilma nähtava põhjuseta ühenduse liikme vastu toime kuriteod – varguse ja väljapressimise.
290.3.Teine näide puudutab T. Valdast. Mitmest allikast on viiteid sellele, et kui T. Valdas hakkas V. Gavrilinile amfetamiini eest võlgu jääma (V. Gavrilini ütluste kohaselt oli see 2014. a suvel – kd XXIII lk 10), V. Gavrilin enam T. Valdasele narkootikume ei andnud ja T. Valdas hakkas neid saama R. Sulelt. R. Sulele jäi T. Valdas samuti võlgu. See, et T. Valdase ja V. Gavrilini suhted halvenesid ning 2015. a jaanuaris ähvardas V. Gavrilin ebatsensuursete väljendite saatel T. Valdast füüsiliselt karistada ja käis isegi T. Valdase töö juures “Kähkuka” baarist n-ö võlga tagasi võtmas, selgub nii mõlema süüdistatava ütlustest kui maakohtu poolt refereeritud telefonikõnedest.
290.4.Ka V. Luki osas tuleb tähele panna, et ehkki süüdistus ja maakohus tituleerivad ta nn kuritegeliku ühenduse liikmeks, selgub esimese astme kohtu enda poolt osundatud telefonikõnedest, et 2015. a kevadel asus süüdistatav end V. Gavrilini ja nn ühenduse eest varjama. Nimelt selgub, et 1. aprillil 2015 V. Gavrilin helistas K.R. le, otsides taga V. Lukki võla pärast ning tundis huvi, kus viimane end peidab. 6. aprillil 2015. a kõnes tundmatu isikuga otsis V. Gavrilin jätkuvalt V. Lukki, märkides, et ei tea, kus V. Lukk on. See, et V. Lukk on end varjama hakanud ja kadunud, nähtub veel ka 6. aprillil 2015. a kell 22.09 ja 22.54 tehtud kõnedest (vt vaidlustatud kohtuotsuse lk 115). Maakohus sidus neist telefonikõnedest tulenevalt V. Luki liikmelisuse kuritegelikus ühenduses märtsi lõpuga 2015. a. Ringkonnakohtu hinnangul on aga tähelepanuväärne, et juba teine n-ö ühenduse liige, kes esimese astme kohtu hinnangul pürgis koos teistega eesmärgi poolt saavutada monopoolsus narkoturul, ei soovi V. Gavrilini ja teiste ühenduse liikmetega puutumuses olla.
290.5.Veel tuleb tähele panna, et nn ühenduse liikmed ei ole ütluste andmisel kindlasti mitte lähtunud soovist üksteist mitte paljastada. Eriti teravalt selgub T. Valdase ütlustest V. Gavrilinit ja S. Sõštšikovi puudutavalt suisa vastupidine, st ta on andnud kaassüüdistatavaid ilmselgelt süüstavaid ütlusi, püüdes neid seejuures näidata kättemaksuhimuliste ja julmadena. Sama tuleb märkida M.H. ütluste kohta, kuivõrd juba kaitsja V. Murde on nende pinnalt esitanud talle maakohtu istungil küsimuse, kas tal on mingi soov visata kogu süü V. Gavrilini peale (kd XX lk 109).
290.6.Ehk siis kuigi ühenduse liikmetelt eeldatakse tavapäraselt nn vaikimiskohustust ning ühenduselt teatavat hoolitsust oma liikmete eest, midagi sellist käesolevas kriminaalasjas näha ei ole võimalik. Kokkuvõttev seisukoht
291.Ringkonnakohus nõustub apellantidega, et kuritegelikku ühendust ja gruppi peaks eristama teatav kvalitatiivne külg. Eelmärgitud asjaoludel midagi sellist praeguses kriminaalasjas näha ei ole võimalik.
291.1.Väidetav kuritegelik ühendus ei olnud püsiv (rääkida ei saa võimekusest ühendus vajadusel operatiivselt ümberstrukueerida), selles puudus sisemine struktuur ning puudusid ühendust kooshoidvad reeglid ja reeglistikud, mis oleksid kujundatud ühenduse seatud eesmärke silmas pidades. Mingitki organiseeritust sisemisel tasandil ei ole võimalik tähele panna.
291.2.Süüdistatavaid n-ö ühendas V. Gavrilini isik ning teiste süüdistatavate omavahelised suhted olid kas äärmiselt nõrgad või suisa olematud. Kindlasti ei saa rääkida sellest, et süüdistatavad oleksid endid tunnetanud ühtse kokkukuuluva tervikuna, kes tegutseb ühenduse eesmärke järgides.
291.3.Süüdistatavaid ühendas ka soov käidelda narkootilisi aineid, sealhulgas saada neid endale tarvitamiseks. Koos pandi toime teisigi kuritegusid. Kuritegelike ühenduste olemus on aga kindlasti midagi suuremat kui üksnes selle liikmete ühine tahe panna toime teatud liiki kuritegusid (käesolevas kriminaalasjas oli süüdistatavate põhiliseks eesmärgiks narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine). Kuritegelike ühenduste ohtlikkus ja negatiivne mõju ühiskonnas väljenduvad selles, et ühenduste liikmed on kõrvale jätnud endi kui üksikisiku huvid ning allutanud ennast millegi vägevama ja abstraktsema teenimisele. V. Gavrilin, S. Sõštšikov, S. Makarchev, V. Lukk, T. Valdas ja R. Sulg tegutsesid ilmselgelt üksnes isiklikest huvidest lähtuvalt.
291.4.Ringkonnakohus asub seega seisukohale, mille kohaselt ei ole kuritegeliku ühenduse eksisteerimine tõendamist leidnud. Maakohtu otsus V. Gavrilini süüditunnistamises KarS § 256 lg 1 ning S. Sõštšikovi, S. Makarchevi, V. Luki, T. Valdase ja R. Sule süüditunnistamises KarS § 255 lg 1 järgi tuleb tühistada täielikult. Karistused
292.Tartu Maakohus ei ole välja toonud, millised on kohtupraktikas omaksvõetud karistuse mõistmise põhimõtted. Ringkonnakohus leiab, et ära näitamaks, miks kohus mõistab süüdistatavatele nii- või teistsugused karistused, on vastavate üldpõhimõtete kohtuotsuses märkimine vajalik.
293.Kriminaalkolleegium selgitab, et kohtupraktikas välja kujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse üle otsustamisel lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr, ehk teisisõnu – vastavalt kergendavate/raskendavate asjaolude olemasolule ning tuvastatud süü suurusele võib karistuse määra nihutada sanktsiooni keskmisest üles- või allapoole. Süü suurust iseloomustavad näiteks isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje taskus, kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal. Samuti, näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-58-13, p 7).
294.Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt just viidatud otsuse nr 3-1-1-58-13 p 8). V. Gavrilin a) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
295.Maakohus märkis, et lähtub V. Gavrilinile karistuse mõistmisel tema süü ulatusest – eelnevalt kohtuotsuses kajastatud kuritegeliku käitumise asjaoludest, sealhulgas sellest, et kuritegelikult käitus V. Gavrilin tahtlikult, valdavalt kavatsetult, pannes toime hulgaliselt esimese ja teise astme kuritegusid, mis on kvalifitseeritavad üheteistkümne erineva paragrahvi järgi.
295.1.V. Gavrilini karistust kergendavateks asjaoludeks luges maakohus KarS § 57 lg 1 p 3 alusel kuriteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise, mis seisnes: Tartumaal Ülenurme vallas Õssu külas Eerika teel asuva hoonekompleksi küljel asuvast peidikust 210,2 g amfetamiinipulbri väljaandmises; samuti tema elukoha läbiotsimisel külmkapist amfetamiini enne läbiotsimise algust politseile vabatahtlikult väljaandmises. V. Gavrilini karistust raskendavateks asjaoludeks on KarS § 58 p 1 alusel omakasu motiiv kuritegeliku ühenduse loomisel ja narkootiliste ainete käitlemisel ning KarS § 58 p 10 alusel kehalise väärkohtlemise, seadusliku aluseta vabaduse võtmise, omavolilise sissetungimise toimepanemine grupi poolt.
295.2.Neil asjaoludel ja selleks, et mõjutada V. Gavrilinit edasiselt hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsmaks ühtlasi õiguskorra huve, põhjendatuks karistada teda KarS § 256 lg 1 järgi 10 aasta, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 9 aasta, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi 6 aasta, § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi 6 aasta, § 121 lg 2 p 3 järgi 2 aasta, § 136 lg 1 järgi 1 aasta, § 120 lg 1 järgi 1 aasta, § 266 lg 2 p 1 järgi 6 kuu, § 424 järgi 1 aasta ja § 4231 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega.
295.3.Oma taolise otsustuse äramärkimise järgselt selgitas esimese astme kohus täpsemalt üksnes seda, miks ta mõistis V. Gavrilinile KarS § 120 lg 1 ja § 4231 järgi karistused ülemmääras. KarS § 120 lg 1 osas arvestas maakohus, et sellele kuriteole eelnesid samal päeval kannatanult seadusliku aluseta vabaduse võtmine ja tema kehaline väärkohtlemine (noaga põlve torkamine ja peksmine). Selliselt koheldud kannatanu ähvardamine tapmisega on eriti küüniline tegevus. KarS § 4231 osas pidas kohus oluliseks, et kordi, mil V. Gavrilin juhtis mootorsõidukit juhtimisõiguseta, oli palju ning tema juhtimisstiil oli ohtlik kõigile liikluses osalejatele.
295.4.Edasi leidis maakohus, et lähtudes V. Gavrilini kõrgest kuritegeliku käitumise aktiivsuse astmest, on põhjendatud mõista talle kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel vähemalt 15 aastat vangistust. Jälitustoimingu protokollidest nähtuvalt juhtis ja koordineeris kuritegeliku ühenduse tegevust V. Gavrilin, kelle paremaks käeks kuritegelikus ühenduses olid S. Sõštšikov ja S. Makarchev. V. Gavrilinile kui kuritegeliku ühenduse loojale ja juhile on põhjendatud mõista kuritegelikku ühendusse kuulunud isikutele mõistetavate karistustega võrreldes kuritegude kogumi eest kõige suurem karistus. KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistust karistusaja hulka arvates tuleb tema vangistuse kandmise alguseks lugeda 5. mai 2015. a.
295.5.Veel märkis maakohus, et KarS §-s 349 on tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise eest sätestatud karistuseks ainult rahaline karistus. A. Remetsa nimele välja antud juhiloa kasutamise eest tuleb V. Gavrilinit KarS § 349 järgi karistada rahalise karistusega 80 miinimumpäevamäära – 800 eurot. KarS § 66 lg-te 1 ja 3 alusel tuleb V. Gavrilinil võimaldada rahalist karistust tasuda ositi. b) Apellantide väited
296.V. Gavrilin on apellatsioonis palunud mõista talle KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kergem karistus. Ta märkis, et narkootiliste ainete müümise eest karistatakse teda esmakordselt, mistõttu on 9 aastat vangistust liiga karm karistus. Maakohus on otsuses leidnud, et tema puhul esineb süüd kergendav asjaolu, aga ei ole seda tegelikult kergendavana arvestanud.
297.Kaitsja V. Murde on apellatsioonis märkinud, et V. Gavrilinile KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi mõistetud karistus on liiga karm ega vasta tema süü suurusele. Lisaks jättis kohus tegelikult arvestamata KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud kergendava asjaolu – süü ülestunnistamine ja süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Veel heidab kaitsja ette, et maakohtu põhistus V. Gavrilinile KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmisel on liiga üldsõnaline, mistõttu kohtuotsus karistuse mõistmise osas ei ole KrMS § 312 p 5 kohaselt põhjendatud. Viimaseks märgib kaitsja, et kohus, tunnistades V. Gavrilini KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 ning § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi kannatanu M.H. vastu toime pandud kuriteos, oleks pidanud karistuse mõistma KarS § 63 lg-t 1 kohaldades. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks üldse analüüsinud, kas tegemist on ideaalkogumiga (KarS § 63 lg 1) või reaalkogumiga (KarS § 63 lg 2).
298.Ringkonnakohtu istungil jäid V. Gavrilin ja kaitsja apellatsioonides märgitu juurde. V. Gavrilin lisas, et palub vähendada kõikide paragrahvide järgi talle mõistetud karistusi. c) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
299.Ringkonnakohus hindab kõigepealt, kas V. Gavrilinile maakohtu poolt mõistetud üksikkaristused on põhjendatud. Seda tehes peab kolleegium silmas käesolevas otsuses V. Gavrilini osas tehtud muudatusi.
300.Maakohus mõistis V. Gavrilinile KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistuseks 9 aasta pikkuse vangistuse. Kohtukolleegium leiab, et selline karistus on põhjendatud vaatamata asjaolule, et käesoleva otsusega, apellatsioonimenetluse piire omaalgatuslikult laiendades, mõistab ringkonnakohus süüdistatava mõnes temale maakohtu poolt süüks arvatud käitlemisteos õigeks. V. Gavrilini süü hindab ringkonnakohus suureks. V. Gavrilin käitles eriliigilisi narkootilisi aineid, tegi seda pika aja jooksul ning käideldud aine kogus oli suur. Oma tegevusega ohustas süüdistatav ulatuslikult KarS §-ga 184 kaitstavat õigushüve, milleks on rahvatervis. Süü suurus, vajadus piirata narkootiliste ainete levikut, karistuse üldpreventiivne mõju ja karistust raskendava asjaolu esinemine (omakasu ajend narkootilise aine käitlemisel) õigustaksid seetõttu süüdlase karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmäära lähedal. Ülemmäär on 15 aastat vangistust. Maakohus on mõistnud V. Gavrilinile karistuseks 9 aastat vangistust, ehk siis ilmselgelt arvestanud kergendavat asjaolu, s.o V. Gavrilini tegevust kuriteo avastamisele kaasaaitamisel. Apellantide etteheide, nagu kohus oleks kergendava asjaolu üksnes deklaratiivsena ära märkinud, seda sisuliselt arvesse võtmata, on seega põhjendamatu. See, et V. Gavrilinit ei ole varem narkokuritegude eest süüdi mõistetud, temale väiksema karistuse mõistmiseks alust ei anna.
301.KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi mõistis maakohus V. Gavrilinile karistuseks 6 aastat vangistust. Karistust mõistes arvestas kohus, et süüdistatav on toime pannud neli röövimistegu nelja erineva kannatanu suhtes. Käesoleva otsusega jääb V. Gavrilin süüdi kahes röövimisteos. Seda järgmistel asjaoludel.
301.1.Maakohus tunnistas V. Gavrilini ja S. Makarchevi süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi muuhulgas A.S. 5 g amfetamiini röövimises. Kriminaalkolleegium leidis, et süüdistatavad panid A.S. suhtes toime väljapressimise, mitte röövimise, ning kvalifitseeris nende käitumise ümber KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.
301.2.Maakohus tunnistas V. Gavrilini ja S. Makarchevi KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi süüdi ka selles, et nad 1. märtsil 2015. a röövisid kannatanu R.H. 1 g amfetamiini ja 60 eurot sularaha. Kohtukolleegium tegi käesoleva otsusega järgmised muudatused. Esiteks mõistis ringkonnakohus süüdistatavad 1 g amfetamiini röövimises õigeks ja tunnistas nad selles teos süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 2, 4, 5 ja 7 järgi. Teiseks kvalifitseeris ringkonnakohus süüdistatavate poolt kannatanult 60 euro sularaha äravõtmise vägivallaga ümber KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.
301.3.Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud muudatused V. Gavrilinile KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi mõistetud 6-aastase vangistuse vähendamist ei tingi. V. Gavrilini süü on suur. Teod olid korduvad ja toime pandud grupis, V. Gavrilini teopanus oli olulisem ja ta kasutas nuga. Ehk siis oma käitumisega kvalifitseeris V. Gavrilin KarS § 200 koosseisu mitu kvalifitseerivat tunnust. Karistust kergendavaid asjaolusid maakohus tuvastanud ei ole ning apellandid ei väida, nagu oleks esimese astme kohtul selles osas midagi tähelepanuta jäänud. Seega juba nimetatud asjaoludel ei ole võimalik mõista V. Gavrilinile väiksemat karistust kui 6 aastat. Olgu öeldud, et seegi karistus jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra. Karistuse mõistmisel ei tohi ära unustada sedagi, et V. Gavrilin pani toime kuriteod ka A.S. ja M.H. vastu, ehkki need teod ei ole kvalifitseeritavad röövimisena.
302.Maakohus mõistis V. Gavrilinile KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi viie väljapressimise eest karistuseks 6 aastat vangistust. Küll tuleb tähele panna järgmist.
302.1.Nagu ringkonnakohus süüdistatavale KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi uut karistust mõistes märkis, tegi kohtukolleegium käesolevas otsuses muudatused seda kuritegu puudutavalt, milles kannatanuks oli M.H. , s.o kvalifitseeris süüdistatavate poolt
1.märtsil 2015. a M.H. vastu toime pandud teod KarS § 199 lg 2 p-de 2, 4, 5 ja 7 ning KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Kannatanu M.H. osas tuleb edasi tähele panna, et maakohtu otsusega tunnistati V. Gavrilin ja S. Makarchev KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi ka selles, et 1. märtsil 2015. a 1 g amfetamiini ja 60 euro sularaha äravõtmise järel nõudsid nad R.H. kas samal päeval 850 euro või järgmisel päeval 1000 euro andmist. Käesolevas otsuses jaatas kohtukolleegium, et süüdistatavate selline tegevus on tõendamist leidnud ning nende käitumine on ka õigesti kvalifitseeritud KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Vaadates süüdistatavate tegevust 1. märtsil 2015. a – R.H. narkootilise aine varastamist ning temalt 60 euro ning seejärel 850 euro või 1000 euro väljapressimist – on selge, et tegemist oli õiguslikus mõttes ühe teoga, s.o süüdistatavatele karistuse mõistmisel tuleb aluseks võtta KarS § 63 lg-s 1 sätestatud ideaalkogumi põhimõtted.
302.2.KarS § 63 lg 1 kohaselt tuleb olukorras, kus isik on pannud toime ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, mõista talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja need on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see sedagi, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist ka siis, kui erinevate süüteokoosseisude realiseerimisele viinud käitumine kujutab endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-97-12, p 11).
302.3.Ringkonnakohus leiab, et M.H. vastu toime pandud tegudes on teoühtsus täheldatav. Selgub ju, et kannatanu korteris külmkapist 1 g amfetamiini äravõtmise järel hakkasid süüdistatavad temalt kohe nõudma 850 euro või järgmisel päeval 1000 euro tasumist valetamise eest. Vale seisnes kannatanu väites, et tal ei ole narkootilist ainet. Ähvardamine kaasnes raha nõudmisega ning süüdistatavad otsisid raha korterist ka ise. M.H. andis süüdistatavatele 60 eurot ja nõustus maksma ülejäänud summa. Ehk siis süüdistatavate tegevus oli tihedas ajalis-ruumilises seoses, kantud ühtsest tahtlusest ning kõrvaltvaataja jaoks on see kahtlemata hinnatav ühtse käitumisena.
302.4.V. Gavrilini (ja S. Makarchevi) karistuse osas tähendab eelmärgitu seda, et kuigi süüdistatavad tuleb süüdi tunnistada KarS § 199 lg 2 p-de 2, 4, 5 ja 7 ning KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi, tuleb V. Gavrilinile (ja S. Makarchevile) mõista KarS § 63 lg 1 alusel karistus üksnes KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.
302.5.V. Gavrilinile KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi karistuse mõistmisel tuleb edasi tähele panna, et maakohus käsitles väljapressimisena ka V. Gavrilini ja S. Makarchevi poolt kannatanu R.H. suhtes 2015. a algul toime pandud tegu. Ringkonnakohus käesolevas otsuses nõustus maakohtuga küll selles, et süüdistuses kirjeldatud V. Gavrilini ja S. Makarchevi teguviis – narkootilise aine üleandmise nõudmine vägivallaga – on väljapressimine, kuid leidis, et süüdistatavate poolt R.H. lt vägivallaga nende isikute nimede nõudmine, kes võisid omada narkootilisi aineid, on käsitatav ähvardamisena KarS § 120 lg
1 järgi. Kvalifitseerinud V. Gavrilini ja S. Makarchevi käitumise erinevate koosseisude järgi, leiab kohtukolleegium siingi, et tegemist on süütegude ideaalkogumiga (KarS § 63 lg 1). Leidis ju kriminaalasjas tõendamist, et teatud isikute nimede nõudmine ning sellega paralleelselt noaga R.H. laubale koputamine toimus koheselt narkootilise aine küsimise ja S. Makarchevi poolt kannatanule rusikaga kõhtu löömise järgselt. Ehk siis tegemist oli katkematult kulgeva sündmusega ja süüdistatavate teod olid tihedas ajalis-ruumilises seoses. Seega kõrvaltvaataja jaoks on V. Gavrilini ja S. Makarchevi käitumine käsitatav ühe teona. See tähendab, et V. Gavrilin ja S. Makarchev tuleb küll süüdi tunnistada KarS § 120 lg 1 ja § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi, kuid neile tuleb KarS § 63 lg 1 alusel mõista karistus üksnes KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.
302.6.Kujunenud olukorras, kus osa V. Gavrilini käsitletavatest süütegudest moodustavad väljapressimise ja mingi muu kuriteo ideaalkogumi, osa on aga kvalifitseeritavad üksnes väljapressimisena, tuleb V. Gavrilin tunnistada süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 2, 4, 5 ja 7, § 120 lg 1 ja § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning talle tuleb mõista KarS § 63 lg-t 1 kohaldades KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi üks karistus, mis hõlmab ka eraldiseisvad väljapressimisteod.
302.7.Maakohus on V. Gavrilinile mõistnud KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi karistuseks 6 aastat vangistust, s.o sanktsiooni keskmisest mõneti väiksema karistuse. Ringkonnakohus peab hindama nii esimese astme kohtu poolt vajalikuks peetud karistusmäära põhjendatust kui sedagi, kas käesoleva otsusega tehtud muudatused avaldavad mõju süüdistatava karistusele.
302.8.Kriminaalkolleegium ei näe võimalust mõista V. Gavrilinile väiksemat karistust kui seda tegi maakohus. V. Gavrilini süü on suur. Süüdistatava kuritegelik käitumine oli järjepidev, väljapressimisteod leidsid aset ikka ja jälle, kannatanuteks olid erinevad inimesed ning grupis toime pandud väljapressimistes oli tema teopanus olulisem. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Ühelegi esimese astme kohtule märkamatuks jääda võinud kergendavale asjaolule ei viita ka apellandid. Eelkirjeldatud asjaoludel ei ole kuidagi põhjendatav karistuse viimine sanktsiooni keskmisest veelgi allapoole. Seega tuleb V. Gavrilinile KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi mõista karistuseks 6 aastat vangistust, nagu seda tegi ka maakohus.
303.KarS § 121 lg 2 p 3 järgi karistas maakohus V. Gavrilinit 2 aasta, KarS § 136 lg 1 järgi 1 aasta ja § 120 lg 1 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb V. Gavrilinile KarS § 121 lg 2 p 3, § 136 lg 1 ja § 120 lg 1 järgi üksikkaristuste mõistmise osas tühistada. Nimelt kohaldas esimese astme kohus vääralt materiaalõigust, kui lähtus V. Gavrilinile nimetatud paragrahvide järgi, samuti S. Makarchevile ja J. Krasjukovale KarS § 121 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi karistuse mõistmisel KarS § 63 lg-st 2, tegelikult pidanuks kohus ka siin aluseks võtma KarS § 63 lg-s 1 sätestatu.
303.1.Vaadates V. Gavrilinile KarS § 121 lg 2 p 3, § 136 lg 1 ja § 120 lg 1 järgi ning S. Makarchevile ja J. Krasjukovale KarS § 121 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi esitatud süüdistusi ning kriminaalmenetluses tõendamist leidnud asjaolusid, selgub sündmuse käik järgmiselt.
303.2.Kohtumise A.B. ga leppis telefoni teel kokku J. Krasjukova. Tema sõitis kannatanu maja juurde, kus autost väljusid V. Gavrilin ja S. Makarchev. Kui kannatanu oli majast välja tulnud ja istus sõidukis, istusid sinna ka V. Gavrilin ja S. Makarchev. V. Gavrilin ja S. Makarchev takistasid A.B. väljapääsemist sõidukist nii füüsiliselt väljapääsuteede
piiramisega kui ka sõnaliselt. Sõidukis olles lõi S. Makarchev rusikaga A.B. näo piirkonda vasakule poole. Ringkonnakohtul tekkis kahtlus, kas see löök näkku oli valutekitav, mistõttu kahtlusi süüdistatavate kasuks tõlgendades, mõistab kolleegium nad selles osateos õigeks. Sõitnud Aleksandri tänavalt Turu tänavale, lõi V. Gavrilin liikuvas sõidukis Sepa turu kõrval A.B. noaga põlve. Turu tänavalt sõideti üle Ihaste silla Annelinna, kus Nõlvaku tänava ääres tühermaal väljusid V. Gavrilin, S. Makarchev ja A.B. sõidukist. Seal kasutasid V. Gavrilin ja S. Makarchev kannatanu kallal füüsilist vägivalda, tekitades talle kehavigastusi ja füüsilist valu. A.B. t võeti vabadus ja teda väärkoheldi kehaliselt selle eest, et ta oli vaatamata V. Gavrilini keelule andnud J. Krasjukovale narkootilisi aineid. Edasi istusid süüdistatavad ja kannatanu tagasi autosse ning hakati sõitma. Kui A.B. autost välja lasti, ähvardas V. Gavrilin kannatanult elu võtta, kui viimane peaks J. Krasjukovale veel narkootilist ainet edasi andma.
303.3.Ringkonnakohtu hinnangul oli tegemist katkematult kulgeva sündmuste jadaga. Süüdistatavate käitumisaktid – A.B. kohale kutsumine, temal sõidukist väljumise võimatuks muutmine, tema kehaline väärkohtlemine autos ja Annelinnas tühermaal ning V. Gavrilini poolt kannatanu ähvardamine enne sõiduautost välja laskmist – olid tihedas ajalis-ruumilises seoses, käitumisaktid olid kantud ühisest tahtlusest ning neid ei ole võimalik lahutada õiguslikus mõttes mitmeks eraldiseisvaks teoks. Kõrvaltvaatajale on tegemist ühtse tervikliku käitumisega, s.o ühe teoga. Ringkonnakohus leiab, et vähemalt KarS § 121 ja § 136 järgi esitatud süüdistustes on teoühtsust sisuliselt jaatanud ka prokuratuur, s.o nimetatud süüdistused on kõigi süüdistatavate puhul sisult identsed.
303.4.Kõnealuste süütegude nägemine ideaalkogumina tähendab seda, et V. Gavrilinile (aga ka S. Makarchevile ja J. Krasjukovale) üksikkaristusi ei mõisteta. Süüdistatavad tuleb küll neile süüks pandud koosseisude järgi süüdi tunnistada, kuid karistuse peab neile mõistma vaid raskeimat karistust ette nägeva paragrahvi järgi. Karistuse mõistmisel ei tohi aga ära unustada, et kuigi KarS § 63 lg 1 alusel mõistetakse süüdistatavatele karistus ühe süüteokoosseisu alusel, vastas nende käitumine samal ajal ka teis(t)ele kuriteokoosseisu(de)le.
303.5.V. Gavrilin tuleb seega süüdi tunnistada KarS § 121 lg 2 p 3, § 136 lg 1 ja § 120 lg 1 järgi ning mõista talle KarS § 63 lg 1 alusel karistus KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, mis näeb karistuseks ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi KarS § 121 lg 2 ja § 136 lg 1 sanktsioonid on võrdsed, tuleb V. Gavrilinile karistus mõista KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, kuivõrd see paragrahv kirjeldab tegu täpsemalt.
303.6.Riigikohus on 27. mai 2011. a otsuses asjas nr 3-1-1-7-11 p-s 19 selgitanud, et kui kriminaalasja menetletakse kaitsja apellatsiooni alusel, on ringkonnakohtu volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi menetluslikult piiratud maakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega, mitte aga maakohtu otsusega mõistetud liitkaristusega. Seega tuleb V. Gavrilinile KarS § 63 lg 1 alusel mõista KarS § 121 lg 2 p 3 järgi karistuseks 2 aastat vangistust, nagu selle karistuse mõistis kehalise väärkohtlemise eest süüdistatavale maakohus.
304.Maakohtu poolt V. Gavrilinile KarS § 266 lg 2 p 1, § 424, § 4231 ja § 349 järgi mõistetud karistused jätab ringkonnakohus muutmata.
304.1.Esimese astme kohus mõistis V. Gavrilinile KarS § 266 lg 2 p 1 järgi karistuseks 6 kuu pikkuse vangistuse. Olukorras, kus maakohus ei tuvastanud süüdlase karistust kergendavaid
asjaolusid ja raskendavana tuleb vaadata kuriteo toimepanemist grupis, on taoline karistus hinnatav niigi suhteliselt leebena ning selle redutseerimine ei ole võimalik.
304.2.KarS § 424 järgi mõistis maakohus V. Gavrilinile karistuseks 1 aasta vangistust. Seegi vangistus on mõistetud alla sanktsiooni keskmise määra. Taoline karistus on põhjendatud. V. Gavrilini süü suuruse hindamisel tuleb arvestada, et ta oli tarvitanud amfetamiini, metamfetamiini ja marihuaanat, kuid autorooli istumast see teda ei takistanud. Tema sõidustiil oli sedavõrd ebakindel, et liiklusjärelevalvet teostanud politseinikud pidasid ta kinni. V. Gavrilini karistust kergendavaid asjaolusid maakohus kindlaks ei teinud. Kuivõrd puuduvad aga ka karistust raskendavad asjaolud, siis on põhjendatud karistada V. Gavrilinit alla sanktsiooni keskmise määra jääva 1 aasta pikkuse vangistusega.
304.3.KarS § 4231 järgi karistas maakohus V. Gavrilinit sanktsiooni ülemmääras, s.o 1 aasta pikkuse vangistusega. Taoline karistus on põhjendatud. Kuivõrd maakohtu vastavad põhistused on piisavad ning apellandid ei ole neile vastu vaielnud ega ka mingeidki tähelepanuta jäänud asjaolusid esile toonud, siis ei pea kohtukolleegium tarviliseks midagi lisada.
304.4.Maakohus mõistis V. Gavrilinile KarS § 349 järgi rahalise karistuse 80 miinimumpäevamäära, s.o 800 eurot ning võimaldas tal KarS § 66 lg 3 alusel selle tasuda ositi kümne kuu vältel alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Kuivõrd karistus on pigem alammäära lähedalt ning apellandid seda karistust puudutavaid väiteid esitanud ei ole, ringkonnakohus siin muudatuste tegemist vajalikuks ei pea.
305.Edasi on maakohus mõistnud V. Gavrilinile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 15 aastat vangistust. Rahaline karistus on juhindudes KarS § 64 lg-st 2 jäänud täideviimisele iseseisvalt. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus V. Gavrilinile liitkaristuse mõistmise osas tuleb tühistada. Uue liitkaristuse mõistmisel tuleb arvestada, et ringkonnakohtu otsusega tühistatakse vaidlustatud kohtuotsus V. Gavrilini süüditunnistamises ja karistamises KarS § 256 lg 1 järgi. Tegemist on olulise muudatusega, mis peab kajastuma ka süüdistatavale mõistetavas karistuses.
305.1.KarS § 64 lg 1 sätestab, et samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega.
305.2.Maakohus kohaldas V. Gavrilinile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel asperatsioonipõhimõtet, st liitis karistused osaliselt. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks sellisest liitmisviisist irduda. Absorptsiooni- ehk neeldumispõhimõtte rakendamise välistab juba asjaolu, et KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi sanktsiooni keskmises määras mõistetud 9 aasta pikkune vangistus ei oleks piisav, katmaks V. Gavrilini poolt teiste kuritegudega tekitatud ebaõiglust. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 10. märtsi 2016. a otsuses asjas nr 3-1-1-20-16 p-s 16 leidnud, et KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale.
305.3.V. Gavrilin mõistetakse süüdi eriliigiliste kuritegude eest, tema kuritegelik käitumine oli paljukordne, kuritegelik aktiivsus oli suur ja kannatanuteks olid mitmed inimesed. Seda arvestades mõistab ringkonnakohus V. Gavrilinile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse
11 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistuse algust lugeda 5. maist 2015. a, s.o karistusaja alguse kuupäeva osas jääb maakohtu otsus muutmata. S. Sõštšikov a) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
306.Maakohus märkis, et lähtub karistuse mõistmisel S. Sõštšikovi süü ulatusest – eelnevalt kohtuotsuses kajastatud kuritegeliku käitumise asjaoludest, sealhulgas sellest, et kuritegelikult käitus S. Sõštšikov tahtlikult, valdavalt kavatsetult, pannes toime hulgaliselt esimese ja teise astme kuritegusid, mis on kvalifitseeritavad kaheksa erineva paragrahvi järgi. S. Sõštšikovi karistust kergendavad asjaolud puuduvad. S. Sõštšikovi karistust raskendavaks on KarS § 58 p 1 alusel omakasu motiiv kuritegelikku ühendusse kuulumisel ja narkootiliste ainete käitlemisel. S. Sõštsikovi karistust raskendavaks on KarS § 58 p 10 alusel avaliku korra raske rikkumise toimepanemine grupi poolt.
306.1.Neil asjaoludel pidas maakohus selleks, et mõjutada S. Sõštšikovi edasiselt hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsmaks ühtlasi õiguskorra huve, põhjendatuks karistada teda KarS § 255 lg 1 järgi 6 aasta, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 5 aasta, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi 5 aasta, § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi 4 aasta, § 121 järgi 3 aasta, § 136 lg 1 järgi 1 aasta, § 199 lg 2 p 9 järgi 2 aasta 6 kuu ja § 263 p 1 järgi 2 aasta pikkuse vangistusega.
306.2.Täpsemalt märkis kohus üksnes KarS § 121 osas, et mõistab S. Sõštšikovile karistuseks vangistuse sanktsiooni ülemmääras, sest kehalise väärkohtlemise kordi oli palju – kokku neli – ning kannatanute suhtes kasutatud vägivald oli intensiivne ja jõhker (kannatanuid löödi näkku jalaga, küünarnukiga, kurikaga).
306.3.Edasi leidis maakohus, et lähtudes S. Sõštšikovi kõrgest kuritegeliku käitumise aktiivsusastmest, on põhjendatud mõista talle KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 11 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvata S. Sõštšikovi eelvangistuses viibimise aeg 23.–25. märts 2012 ning lugeda tema kandmisele kuuluvaks karistuseks 10 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust algusega 2. juunist 2015. b) Apellantide väited
S. Sõštšikov on apellatsioonis palunud kergendada talle mõistetud karistust.
308.S. Sõštšikovi kaitsja A. Pärtel on palunud vähendada S. Sõštšikovi karistust eelkõige selle tõttu, et väheneb süüdistuse maht. S. Sõštšikov ei olnud kuritegeliku ühenduse liige ning samuti ei ole tõendamist leidnud enamik talle inkrimineeritud kuritegudest. Kui ringkonnakohus süüdistuse mahtu ei vähenda, siis palub kaitsja lihtsalt vähendada karistust. Isegi kui lugeda tõendatuks kõik maakohtu poolt S. Sõštšikovile süüks aratavad kuriteod, v.a kuritegelikku ühendusse kuulumine, on temale kuritegude kogumi eest mõistetud karistus liiga ränk.
Ringkonnakohtu istungil apellandid sel teemal midagi täiendavat ei lisanud.
c) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
310.Kriminaalkolleegium tühistab maakohtu otsuse S. Sõštšikovile karistuste mõistmise osas osaliselt. Nimelt tuleb seoses süüdistatava õigeksmõistmisega KarS § 255 lg 1 ja § 263 p 1 järgi tühistada vaidlustatud kohtuotsus tema karistamises nende paragrahvide järgi, samuti tingivad osutatud muudatused vajaduse mõista S. Sõštšikovile uus liitkaristus KarS § 64 lg 1 järgi. Lisaks tuleb tähele panna, et ringkonnakohus teeb oma otsuses veel ühe muudatuse. Maakohus oli S. Sõštšikovi süüdi tunnistanud KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Kohtukolleegium asus seisukohale, et tõendamist ei ole leidnud, nagu oleks V. Gavrilin süüdistuses märgitud 578 ecstasy tabletti omandanud koos S. Sõštšikoviga ning mõistis S. Sõštšikovi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi õigeks, süüdi jääb ta seega üksnes KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Samuti kvalifitseeris ringkonnakohus süüdistatava käitlemisteo – 1 g marihuaana omandamise ja andmise H.L. – ümber KarS § 183 lg 2 p 2 järgi. Taolised muutmised tingivad vajaduse esiteks hinnata maakohtu poolt süüdistatavale KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistetud karistuse põhjendatust ning teiseks mõista talle KarS § 183 lg 2 p 2 järgi karistus.
311.Kriminaalkolleegium jätab maakohtu poolt KarS § 184 lg 2 järgi mõistetud 5 aasta pikkuse vangistuse muutmata. S. Sõštšikov käitles narkootilisi aineid pika aja jooksul, sealhulgas andis ta narkootikume edasi erinevatele inimestele. E.N. andis ta aasta jooksul kokku 200 ecstasy tabletti, R. Sulele andis ta juuli lõpus 2014. a 100 ecstasy tabletti ning 2014. a augustis ka 100 tabletti. Lisaks andis ta ecstasy tablette edasi A. Remetsale ning korduvalt T. Valdasele, E.B. ja A.V. le. Ehk siis tema süü on suur ja seda ei mõjuta märgatavalt see, et ta mõistetakse õigeks 578 ecstasy tableti omandamises koos V. Gavriliniga. S. Sõštšikovi karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Karistust raskendavaks on omakasu motiiv. Neil asjaoludel ei pea kolleegium võimalikuks mõista süüdistatavale KarS § 184 lg 2 järgi väiksemat karistust, kui seda tegi maakohus. Ringkonnakohus mõistab S. Sõštšikovile KarS § 183 lg 2 p 2 järgi karistuseks 6 kuud vangistust. Karistus jääb tuntavalt alla sanktsiooni keskmise määra, milleks on kaks ja pool aastat vangistust. Kui aga arvestada, et karistus mõistetakse süüdistavale ainult ühe käitlemisteo, s.o 1 g marihuaana omandamise ja H.L. andmise eest ning käideldud aine kogus oli väike, siis raskema karistuse mõistmine põhjendatud ei ole.
312.Järgmiseks on maakohus mõistnud S. Sõštšikovile KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi 4 aastat vangistust selle eest, et ta röövis koos A. Varusoniga 2014. a suvel juuni alguses Tartus XX R.K. 10 ecstasy tabletti. Esimese astme kohus tuvastas selle teo osas, et S. Sõštšikov ja A. Varuson nõudsid R.K. narkootilist ainet ning kui viimane sellele nõudmisele ei allunud, siis lõi S. Sõštšikov talle kahel korral rusikaga näkku ja põlvega kõhtu ning vehkis kannatanu näo ees matšeetega. A. Varuson seisis kaassüüdistatava kõrval. Kannatanu tundis hirmu mõlema süüdistatava tegevuse tõttu ning andis tabletid neile ära.
312.1.Ringkonnakohus märgib, et R.K. suhtes toime pandud teo osas on süüdistatavate käitumine kvalifitseeritud ka KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Nimelt, kui S. Sõštšikov ja A. Varuson olid vägivalda kasutades saanud R.K. 10 ecstasy tabletti, esitasid nad temale nõude hakata narkootikume müüma, pakkusid talle „katust“ ning nõudsid selle nn „teenuse“ eest sama päeva õhtuks 2000 eurot ja hiljem igakuiselt 500 euro tasumist. Süüdistatavad ähvardasid kannatanut, et kui ta raha ei too, siis ta viiakse metsa.
312.2.Kohtukolleegium leiab, et eelmärgitud tegude puhul on tegemist kuritegude ideaalkogumiga (KarS § 63 lg 1). Ideaalkogumi mõistet ja selle põhimõtte järgi karistuse mõistmise tingimusi selgitas kolleegium V. Gavrilini karistust käsitledes. Selgub ju (seda
juba süüdistuse tekstist), et süüdistatavad hakkasid R.K. raha nõudma kohe pärast ecstasy tablettide äravõtmist. Vägivallana, mis oli kannatanu sundimise vahendiks, nägi juba süüdistus samu vägivallategusid, mis kaasnesid R.K. ecstasy tablettide äravõtmisega, s.o kannatanule kolmel korral rusikaga näkku löömist, ühel korral põlvega kõhtu löömist ja matšeetega kannatanu näo eest liigutuste tegemist. Lisaks ähvardati raha nõudmise ajal R.K. veel inimestega, „kes tulevad ja ta metsa viivad“. Ehk siis ka süüdistus on röövimise ja väljapressimise teod sidunud. Ringkonnakohus on seisukohal, et S. Sõštšikovi ja A. Varusoni tegevuse taoline läbipõimumine ja kohatine kattuvus näitavad selgelt süüdistatavate käitumisaktide kantust ühtsest tahtlusest ning kogu nende tegevus paistab kolmandale isikule ühtse kokkukuuluva teona, st õiguslikus mõttes oli tegemist ühe teoga. Seega tuleb S. Sõštšikovile ja ka A. Varusonile kannatanu R.K. vastu toime pandud kuriteo eest mõista karistus KarS § 63 lg 1 alusel. Seega on maakohus S. Sõštšikovi ja A. Varusoni küll õigesti KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 ning § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi tunnistanud, kuid neile süüdistatavatele tuleb mõista karistus KarS § 63 lg 1 alusel üksnes KarS § 200 lg 2 kui raskemat karistust ette nägeva sätte järgi.
312.3.Ringkonnakohus leiab, et S. Sõštšikovi süü suurust silmas pidades ei ole talle võimalik KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi mõista väiksemat karistust, kui seda tegi maakohus. Jääb ju esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus 4 aastat vangistust niigi sanktsiooni alammäära (3 aastat vangistust) lähedale. S. Sõštšikovi süüd suurendab see, et oma käitumisega täitis ta KarS § 200 mitu kvalifitseerivat tunnust, samuti oli tema teopanus kaassüüdistatav A. Varusoni omast olulisem, sest tema lõi R.K. kolmel korral rusikaga näkku ja põlvega alakõhtu ning vehkis kannatanu eest matšeetega.
313.KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi on maakohus mõistnud S. Sõštšikovile kolme väljapressimisteo eest karistuseks 5 aastat vangistust, s.o sanktsiooni alammäärast vaid aasta võrra suurema karistuse. Üks neist tegudest oli R.K. suhtes toime pandud väljapressimine. Väljapressimised pani S. Sõštšikov toime aga ka A.K. ja S.A. suhtes. Ringkonnakohus leiab, et A.K. suhtes toime pandud väljapressimistegu moodustab ideaalkogumi S. Sõštšikovi ühe kehalise väärkohtlemise teoga, s.o – M.H. le rusikaga või küünarnukiga vasakule poole näo piirkonda löömisega, mille tagajärjel tundis M.H. füüsilist valu.
313.1.Nimelt selgub S. Sõštšikovile KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi esitatud süüdistuse tekstist sündmuse käik järgmiselt. Tartus XX maja ees nõudsid S. Sõštšikov ja A. Gantjohhin kannatanu A.K. lt raha tasumist. S. Sõštšikovil oli käes matšeete. S. Sõštšikov lõi kannatanuga koos olnud M.H. le rusika või küünarnukiga vasakule poole näo piirkonda. Selle tagajärjel tundis M.H. füüsilist valu. S. Sõštšikov ja A. Gantjohhin nõudsid A.K. , M.H. ja nendega koos olnud A.D. tulekut korterisse, kus S. Sõštšikov nõudis A.K. käest 1000 euro tasumist ning kasutas temal suhtes füüsilist vägivalda, lüües teda rusikaga vasakule poole näkku. M.H. löömise osas on S. Sõštšikovile esitatud süüdistus ka KarS § 121 järgi. Süüdistus on kolmerealine: 2014. a augustikuus kasutas S. Sõštšikov Tartu linnas XX maja ees füüsilist vägivalda M.H. suhtes, lüües teda rusikaga või küünarnukiga vasakule poole näo piirkonda, mille tagajärjel tundis M.H. valu.
313.2.Ringkonnakohus leiab, et süüdistatavate käitumine, s.o A.K. lt Tartus XX maja ees raha nõudmine, S. Sõštšikovi poolt kannatanu M.H. löömine ning korteris järgnenud raha nõudmine A.K. lt ja talle näkku löömine, on tihedas ajalis-ruumilises seoses. Kusjuures tähele tuleb panna, et A.K. , M.H. ja A.D. ütluste kohaselt lõi S. Sõštšikov kannatanu M.H.,
kuna viimane sekkus sõnaliselt A.K. lt raha nõudmisse, ehk siis M.H. löömine oli seotud A.K. lt raha nõudmisega ning seega on tuvastatav süüdistatava ühtne tahtlus tegude toimepanemisel. Seega ei ole väljapressimistegu ja M.H. suhtes toime pandud kehaline väärkohtlemine jagatavad mitmeks erinevaks teoks. Õiguslikus mõttes on see üks tegu ja S. Sõštšikovile KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi karistuse mõistmisel oleks maakohus pidanud seda arvestama.
313.3.Arvestades, et kannatanute A.K. ja M.H. suhtes toime pandud tegude eest tuleb karistus mõista KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi, jätab ringkonnakohus S. Sõštšikovile KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi mõistetud 5 aasta pikkuse vangistuse muutmata. Väljapressimised pani S. Sõštšikov toime isikute grupis ning korduvalt. Lisaks tuleb tähele panna, et juba enne väljapressimistegusid oli süüdistatav toime pannud röövimise R.K. suhtes. Ka selgub, et väljapressimiste puhul oli S. Sõštšikovi teopanus tema n-ö kaasosalise omast suurem ning nii A.K. kui S.A. sundimiseks varakäsutusele kasutas süüdistatav füüsilist vägivalda vahetult ise, samuti hoidis S. Sõštšikov kannatanu A.K. s hirmutunde süvendamiseks käes matšeetet. Kirjeldatud asjaoludel tuleb S. Sõštšikovi süü suurus lugeda selliseks, et tema karistuse viimine KarS § 214 lg 2 sanktsiooni alammäärale (4 aastat vangistust) veelgi lähemale põhjendatud ei ole.
313.4.KarS § 136 lg 1 järgi on maakohus mõistnud S. Sõštšikovile kannatanu E.N. t vabaduse võtmise eest karistuseks 1 aasta vangistust. S. Sõštšikovile KarS § 136 lg 1 järgi esitatud süüdistusest selgub lühidalt järgmine. Kui S. Sõštšikov auto Muri külas metsatuka juures peatas ning S. Sõštšikov ja E.N. üheskoos metsa sammusid, siis kasutas süüdistatav E.N. suhtes füüsilist vägivalda, lüües teda küünarnukiga vähemalt ühel korral näo piirkonda. Seejärel sidus S. Sõštšikov kannatanu E.N. käed (selja taha) ja jalad teibiga omavahel kokku, misjärel sidus ta kogu E.N. keha teibi abil puu külge, mille tagajärjel ei saanud E.N. liikuda ja oli sundpoosis. S. Sõštšikovile on sama teoga seonduvalt esitatud süüdistus ka KarS § 121 järgi. See on kolmerealine: 2014. a suvel juulikuu lõpus või augustikuu alguses Tartu maakonnas Luunja vallas Muri külas asuvas metsatukas kasutas S. Sõštšikov füüsilist vägivalda E.N. suhtes, lüües teda küünarnukiga vähemalt ühel korral näo piirkonda. Ehk siis selgub, et S. Sõštšikovile KarS § 136 lg 1 süüdistus hõlmab temale KarS § 121 järgi esitatud süüdistust.
313.5.Ringkonnakohus leiab, et ka siin on tegemist kuritegude ideaalkogumiga (KarS § 63 lg 1). Süüdistatava järjestikused teod, s.o E.N. näkku löömine ja tema puu külge sidumine on vaadeldavad katkematult kulgeva käitumisaktina, mida ei ole võimalik lahutada kaheks eraldiseisvaks teoks. Kahtlemata olid need teod kantud ka ühtsest tahtlusest, kuivõrd E.N. löömine ning tema käte ja jalgade kinniteipimine ja kohe seejärel tema teibi abil puu külge sidumine, olid tihedas ajalises seoses ning kannatanult vabaduse võtmisel kasutatud teibi võttis S. Sõštšikov kaasa juba auto juurest lahkudes ja koos E.N. metsa poole siirdudes.
313.6.Eeltoodut arvestades kohalduvad S. Sõštšikovile karistust mõistes KarS § 63 lg-s 1 sätestatud ideaalkogumi põhimõtted. Ta tuleb tõesti süüdi tunnistada KarS § 121 ja § 136 lg 1 järgi, nagu maakohus seda tegi, kuid KarS § 63 lg 1 alusel tuleb talle E.N. suhtes toime pandud kuritegude eest mõista karistus üksnes § 136 lg 1 järgi. Nagu ringkonnakohus juba märkis, mõistis maakohus S. Sõštšikovile karistuseks 1 aasta vangistust. Kergemat karistust ei pea kolleegium võimalikuks süüdistatavale mõista. Kannatanult vabaduse võtmisele eelnevalt lõi S. Sõštšikov talle näkku ning jättis ta puu külge seotuna maha, sõites
sündmuskohalt minema. Tagasi S. Sõštšikov sinna ei pöördunud. Tema karistust kergendavad asjaolud puuduvad.
314.Maakohus mõistis S. Sõštšikovile KarS § 121 järgi karistuseks 3 aastat vangistust. Seda, miks karistust tuleb kohaldada sanktsiooni maksimaalses määras, esimese astme kohus põhjendas. Asjaolu, et ringkonnakohus näeb kannatanute M.H. ja E.N. kehalise väärkohtlemise tegusid ideaalkogumina S. Sõštsikovi teiste kuritegudega, nende põhistuste õigsust ei väära. S. Sõštšikov on toime pannud korduva kehalise väärkohtlemise. Maakohus tegi kindlaks, et S. Sõštšikov lõi V.K. jalaga näkku ning R. V. lõi ta näkku pudrunuialaadse kurikaga. S. Sõštšikovi süü on seega suur. Samuti ei ole esimese astme kohus tuvastanud süüdistatava karistust kergendavaid asjaolusid. Ehk siis kohtukolleegium jätab S. Sõštšikovile KarS § 121 järgi mõistetud karistuse – 3 aastat vangistust – muutmata.
315.KarS § 199 lg 2 p 9 järgi karistas maakohus S. Sõštšikovi 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. Kui arvestada, et süüdistatav pani toime viis vargust kauplustest, oma süüd ta tunnistab osaliselt ning tema karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, siis on temale sanktsiooni keskmises määras mõistetud karistus põhjendatud. Ka apellandid ise ei ole nimetanud midagi, mida esimese astme kohus nende arvates veel oleks pidanud arvesse võtma või arvestamata jätma.
316.Maakohtu otsus S. Sõštšikovile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise kohta tuleb tühistada. Uue liitkaristuse mõistmisel tuleb arvestada, et käesoleva otsusega mõistetakse süüdistatav õigeks KarS § 255 lg 1 ja § 263 p 1 järgi. Uue liitkaristuse mõistmisel järgib ringkonnakohus sama põhimõtet, mida on karistuste liitmisel kasutanud maakohus, s.o liidab karistused osaliselt. Kolleegium peab põhjendatuks mõista S. Sõštšikovile liitkaristuseks 9 aastat vangistust. Arvestades süüdistatava kuritegude suurt hulka, kuritegude eriliigilisust, liidetavate karistuste raskust ja asjaolu, et kannatanuteks olid mitmed isikud, ei ole põhjendatud kergema karistuse mõistmine. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb S. Sõštšikovi karistusaja hulka lugeda tema eelvangistus 23. kuni 25. märtsini 2015, s.o 3 päeva. Kandmata karistuseks jääb 8 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Karistusaja algust tuleb lugeda 2. juunist 2015. a. S. Makarchev a) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
317.Maakohus märkis, et lähtub S. Makarchevile karistuse mõistmisel tema süü ulatusest – eelnevalt kohtuotsuses kajastatud kuritegeliku käitumise asjaoludest, sealhulgas sellest, et kuritegelikult käitus S. Makarchev tahtlikult, valdavalt kavatsetult, pannes toime hulgaliselt esimese ja teise astme kuritegusid, mis on kvalifitseeritavad kuue erineva paragrahvi järgi. S. Makarchevi karistust kergendavad asjaolud puuduvad. S. Makarchevi karistust raskendavaks on KarS § 58 p 1 alusel omakasu motiiv kuritegelikku ühendusse kuulumisel ja narkootiliste ainete käitlemisel. S. Makarchevi karistust raskendavaks on KarS § 58 p 10 alusel kehalise väärkohtlemise ja ebaseadusliku vabaduse võtmise toimepanemine grupi poolt.
317.1.Neil asjaoludel ja selleks, et mõjutada S. Makarchevit edasiselt hoiduma süütegude toimepanemisest ning kaitsmaks ühtlasi õiguskorra huve, pidas maakohus põhjendatuks karistada süüdistatavat KarS § 255 lg 1 järgi 6 aasta, KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi
5 aasta, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi 5 aasta, § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi 4 aasta, § 121 lg 1 järgi 1 aasta ja § 136 lg 1 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega.
317.2.Täpsemalt märkis kohus vaid KarS § 121 lg 1 osas, et mõistab karistuse sanktsiooni ülemmääras, sest kannatanu suhtes kasutatud vägivald oli intensiivne ja jõhker. See väljendus selles, et kannatanult ebaseaduslikult vabaduse võtmise käigus väärkohtlesid teda kehaliselt V. Gavrilin ja S. Makarchev, V. Gavrilin lõi kannatanule noaga jalga ning V. Gavrilin ja S. Makarchev peksid kannatanut rusikate ja jalgadega.
317.3.Eeltoodu alusel ja lähtudes S. Makarchevi kõrgest kuritegeliku käitumise aktiivsuse astmest tema vabaduses viibides, pidas maakohus põhjendatuks mõista talle KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 11 aastat vangistust.
317.4.KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus 11 aasta pikkust vangistust S. Makarchevile Tartu Maakohtu 17. veebruari 2015. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-5282 mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta 11 kuu 27 päeva pikkuse vangistuse võrra, ning mõistis liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 13 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas maakohus karistusaja hulka S. Makarchevi eelvangistuse alates 5. maist 2015. a ning luges tema karistuse kandmise algust sellest kuupäevast. b) Apellantide väited
318.Kaitsja R. Levin, paludes süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist, soovis alternatiivselt süüdistatavale kergema liitkaristuse mõistmist.
318.1.Kaitsja hinnangul on S. Makarchevile liitkaristusena mõistetud 11 aastat vangistust äärmiselt karm karistus, kui arvestada, et reaalse vangistusega karistatakse teda esmakordselt.
318.2.Apellant leiab ka, et kohus on ebaõigesti moodustanud liitkaristuse KarS § 65 lg 2 alusel. Osaliselt on kuriteod, milles S. Makarchevit süüdistatakse, pandud toime enne 17. veebruari 2015. a kohtuotsust. Sellisteks kuritegudeks on: 2014. a detsembris narkootilise aine oma elukoha keldris hoidmine, mille A.B. omavoliliselt omastas; 2014. a sügisel R.H. le ühe tarvitamiskoguse amfetamiini andmine; 2015. a alguses K.R. korteris R.H. lt väljapressimine; A.B. narkootilise aine andmine, kuivõrd tema puhul ei ole tuvastatav üleandmistegude täpne aeg. Nende kuritegude osas karistuse mõistmisel tulnuks arvestada KarS § 65 lg-s 1 sätestatut. c) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
319.Ringkonnakohus hindab kõigepealt, kas maakohtu poolt S. Makarchevile mõistetud üksikkaristused on põhjendatud ning kas käesolevas otsuses tehtud muudatused neid kuidagi mõjutavad.
320.Maakohus on S. Makarchevit karistanud KarS § 184 lg 2 p 2 järgi sanktsiooni keskmisest tunduvalt väiksema karistusega, s.o 5 aasta pikkuse vangistusega. Arvestades S. Makarchevi süü suurust (arvesse tuleb: süüdistatav tegeles narkodiilerlusega, käitlemisteod leidsid aset mitmete kuude jooksul, edasiandmise kordasid oli palju) ja karistust raskendava asjaolu esinemist (omakasu motiiv), kriminaalkolleegium selle karistuse vähendamist võimalikuks ei pea. Seda ka mitte muutunud asjaoludel, s.o
käesoleva otsusega mõistetakse S. Makarchev ühes käitlemisteos õigeks (enda elukoha maja keldris ühiskasutatavas ruumis 10 g amfetamiini hoidmine). Kui arvestada, et S. Makarchev andis tarvitamisvalmis amfetamiini A.B. edasi 957 g ja M.H. 50 g ning hoidis oma elukoha keldris seda ainet 20,35 g, siis tuleb ringkonnakohtu otsusega tehtud muudatust pidada marginaalseks ning süüdistatava karistusele see mõju ei avalda.
321.KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi karistas maakohus S. Makarchevit 4 aasta pikkuse vangistustega kolme röövimise eest, kannatanuteks olid M.J. , A.S. ja M.H. . V. Gavrilini karistust käsitledes selgitas ringkonnakohus, et käesoleva kohtuotsusega kvalifitseeritakse A.S. suhtes toime pandud tegu KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning M.H. vastu 1. märtsil 2015. a toime pandud tegu KarS § 199 lg 2 p-de 2, 4, 5 ja 7 ning KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Seega jääb S. Makarchev KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi süüdi röövimise toimepanemises kannatanu M.J. . Selline muudatus ei too aga kaasa S. Makarchevile KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi mõistetud vangistuse vähendamist. Arvestades, et süüdistatav täitis M.J. suhtes toimepandud teoga röövimise koosseisu mitu kvalifitseerivat tunnust, ei saa tema süüd kuidagi pidada sedavõrd väikseks, et see võimaldaks niigi alammäära lähedalt mõistetud vangistust veelgi väiksemaks kohendada. Karistust kergendavad asjaolud tema puhul täheldatavad ei ole.
322.KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi mõistis maakohus S. Makarchevile karistuseks 5 aastat vangistust. Kriminaalkolleegium, vaagides, kas selline karistus on põhjendatud, arvestab käesoleva otsusega tehtud muudatusi, s.o: 1) A.S. suhtes toime pandud kuriteo, mis algselt oli kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 järgi, kvalifitseeris ringkonnakohus ümber KarS § 214 järgi; 2) R.H. suhtes 2015. a alguses toime pandud kuriteo, mis oli kvalifitseeritud KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi, kvalifitseeris kolleegium ümber KarS § 120 lg 1 ja § 214 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi; 2) M.H. vastu
1.märtsil 2015. a toime pandud ning algselt KarS § 200 lg 2 p-de 2, 4, 7 ja 8 ning KarS § 214 p-de 1 ja 4 järgi kvalifitseeritud teod kvalifitseeris ringkonnakohus ümber KarS 199 lg 2 p-de 2, 4, 6 ja 7 ning KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Muutmata jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, kus S. Makarchev ja V. Gavrilin olid süüdi tunnistatud KarS § 214 lg p-de 1 ja 4 järgi kannatanu R.H. suhtes 2015. a aprillis toime pandud väljapressimises. Seda, et R.H. suhtes 2015. a alguses toime pandud teod (ähvardamine ja väljapressimine) on vaadeldavad õiguslikus mõttes ühe teona ning M.H. vastu 1. märtsil 2015. a toime pandud teod (vargus ja väljapressimine) on vaadeldavad ühe teona, mistõttu tuleb S. Makarchevile ja V. Gavrilinile karistus mõista KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, selgitas ringkonnakohus juba V. Gavrilini karistust käsitledes ning neid põhistusi sel kohal üle ei korda. Kolleegium jätab maakohtu poolt S. Makarchevile KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi mõistetud karistuse muutmata. KarS § 214 lg 2 sanktsiooniraamideks on neli kuni kaksteist aastat vangistust. Seega on esimese astme kohus karistanud S. Makarchevit alammäärast üksnes natuke suurema karistusega. Olukorras, kus S. Makarchevi väljapressimisteod on olnud korduvad ja ta on need toime pannud grupis V. Gavriliniga, ei vastaks veelgi väiksem karistus tema süü suurusele ega oleks kooskõlas karistuse mõistmise eesmärkidega. Ehk siis kirjeldatud asjaoludel tuleb S. Makarchevile KarS § 63 lg 1 alusel mõista KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi karistuseks 5 aastat vangistust.
323.KarS § 121 lg 1 järgi mõistis maakohus S. Makarchevile karistuseks 1 aasta ja § 136 lg 1 järgi samuti 1 aasta pikkuse vangistuse. Ringkonnakohus selgitas juba V. Gavrilinile karistuse mõistmise all, et esimese astme kohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui
mõistis süüdistatavatele nimetatud paragrahvide järgi üksikkaristused. Süüdistatavate käitumises on tuvastatav süütegude ideaalkogum, mistõttu tuleb nad küll kogumisse kuuluvate süütegude eest süüdi tunnistada, kuid neile tuleb mõista üks karistus. S. Makarchevile tuleb seega mõista KarS § 63 lg 1 alusel karistus KarS § 136 lg 1 järgi, kuivõrd see paragrahv näeb ette raskema karistuse (kuni viieaastane vangistus). Karistuse mõistmisel on ringkonnakohus menetluslikult piiratud S. Makarchevile maakohtu otsusega mõistetud karistusega – 1 aasta vangistust. Ringkonnakohus leiab, et selle karistuse kergendamine ei ole põhjendatud. S. Makarchev võttis koos kaassüüdistatavatega kannatanu A.B. vabaduse ning osales vahetult koos V. Gavriliniga kannatanu peksmises Annelinnas tühermaal, s.o süüdistatavad peksid maas pikali olevat A.B. jalgadega selga, kõhtu ja ühel korral löödi ka pähe. Ehk siis S. Makarchevi teosüü suurus ei võimalda temale karistuse mõistmist alla 1 aasta.
324.Liitkaristuseks mõistis maakohus S. Makarchevile KarS § 64 lg 1 alusel 11 aastat vangistust. Ringkonnakohus, uue liitkaristuse mõistmisel arvestab, et käesoleva otsusega mõistetakse süüdistatav õigeks KarS § 255 lg 1 järgi. Selline oluline muudatus peab süüdistatavale mõistetavas liitkaristuses kajastuma. Järgides asperatsioonipõhimõtet (karistuste osaline liitmine), mida rakendas maakohus, mõistab ringkonnakohus S. Makarchevile liitkaristuseks üksikkaristustest raskeimat suurendades 9 aastat vangistust. Pidades silmas S. Makarchevi kuritegeliku käitumise suurt aktiivsust ning tema üksikkaristuste jäämist sanktsioonide keskmistest tunduvalt madalamale (s.o pigem alammäärade lähedale), temale liitkaristusena väiksema karistuse mõistmine võimalik ei ole. Samadel põhistustel ei saa liitmisel rakendada neeldumispõhimõtet.
325.Maakohus on S. Makarchevile KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust suurendanud Tartu Maakohtu 17. veebruari 2015. a otsuse järgi ärakandmata vangistuse 2 aasta 11 kuu 27 päeva pikkuse vangistuse võrra ja saanud liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 13 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Ehk siis maakohus on liitnud karistused KarS § 65 lg 2 alusel.
325.1.S. Makarchevi kaitsja R. Levin leiab, et maakohus on vääralt moodustanud liitkaristuse KarS § 65 lg 2 alusel, kuna osaliselt on süüdistatav pannud teod toime enne 17. veebruari 2015. a kohtuotsust. Selliste enne varasemat otsust toime pandud tegudena näeb kaitsja: 1) 2014. a detsembris oma elukoha keldris narkootiliste ainete hoidmist, mille A.B. sealt omavoliliselt omastas; 2) 2014. a sügisel R.H. le ühe tarvitamiskoguse amfetamiini andmist; 3) A.B. kokku vähemalt 957 g tarvitamisvalmis amfetamiini andmist; 4) 2015. a alguses R.H. suhtes toime pandud väljapressimist. Kaitsja hinnangul tulnuks nimetatud kuritegude osas karistuse mõistmisel arvestada KarS § 65 lg-t 1.
325.2.Kohtukolleegium käsitleb kõigepealt küsimust, kas ringkonnakohus peab enne
17.veebruari 2015. a kohtuotsust toime pandud narkootilise aine käitlemistegude eest mõistma S. Makarchevile eraldi karistuse ning selle KarS § 65 lg 1 alusel varasema otsusega mõistetud karistusele liitma. Olgu kohe öeldud, et vastus on eitav. Tähele tuleb panna, et ringkonnakohus käsitleb S. Makarchevi käitlemistegusid jätkuva süüteona, mitte aga korduvate tegudena, nagu seda tegid süüdistus ja maakohus. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Üksiktegusid vaadeldakse eelnenud, juba lõpule viidud süüteo jätkuna. Ehk siis õiguslikult on tegemist ühe teoga ning liitkaristuse mõistmisel mõne üksikteo n-ö väljarebimine võimalik ei ole. Taolist seisukohta kinnitab KarS § 81 lg-s 4 sätestatud regulatsioon, s.o süüteo aegumist arvestades hakatakse jätkuva süüteo korral aegumise tähtaega arvutama viimase teo lõpuleviimisest. Ehk siis ei peeta võimalikuks osategude eraldamist.
325.3.Kaitsja seisukohaga selles, et 2015. a alguses R.H. suhtes toime pandud kuritegu tulnuks liita KarS § 65 lg 1 järgi, ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ajaline määratlus – 2015. a alguses – lubab järeldada, et tegu leidis aset enne 17. veebruari 2015. a. Kolleegium ei saa praegu apellatsioonimenetluses maakohtu seda viga aga enam parandada, kuivõrd selline toimimine raskendaks S. Makarchevi olukorda. Nimelt näeks tulemus kaitsja soovitud muudatuste puhul välja järgmine.
325.4.Mõistes S. Makarchevile kannatanu R.H. suhtes 2015. a alguses toime pandud kuriteo eest eraldi karistuse, ei saaks see olla väiksem kui 4 aastat vangistust, mis on KarS § 214 lg 2 alammäär (ka peab märkima, et arvestades S. Makarchevi süü suurust ning kergendavate asjaolude puudumist, päris miinimummääras karistuse mõistmine võimalik ei oleks). Moodustades selle kõige kergema võimaliku tulemuse – 4 aastat vangistust – põhjal KarS § 65 lg-st 1 juhindudes liitkaristuse Tartu Maakohtu 17. veebruari 2015. a otsusega mõistetud karistusega 2 aastat 11 kuud 27 päeva, tuleks süüdistatavale kõige soodsama liitmisviisi juures karistuseks 4 aastat vangistust. Mõistes edasi süüdistatavale liitkaristuse KarS § 64 lg 1 alusel nende kuritegude eest, mis ta on toime pannud pärast esimese kohtuotsuse kuulutamist, peaks ringkonnakohus ikkagi põhjendatuks 9 aasta pikkust vangistust, kuivõrd kõnealuse ühe teo, s.o R.H. suhtes 2015. a alguses toime pandud süüteo, väljaarvamine hilisemalt tuvastatud kogumist mingit muutust siin kaasa ei tooks. Viimase tehtena tuleks KarS § 65 lg 2 kohaselt moodustada liitkaristus KarS § 65 lg 1 alusel saadud karistusest (4 aastat vangistust) ja § 64 lg 1 alusel saadud vangistusest (9 aastat) ning liitkaristuseks tuleks 13 aastat vangistust.
325.5.Kui ringkonnakohus mõistab S. Makarchevile liitkaristuse moel, nagu seda tegi maakohus, st KarS § 65 lg-t 2 kohaldades, siis on tulemus järgmine. Liites KarS § 65 lg 2 alusel käesoleva otsusega KarS § 64 lg 1 järgi mõistetava karistuse (9 aastat vangistust) ja Tartu Maakohtu 17. veebruari 2015. a otsuse järgi kandmata karistuse 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust, kujuneb liitkaristuseks 11 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Ehk siis ilmselgelt on taoline liitmisviis süüdistatavale soodsam ning selliselt tuleb temale apellatsioonimenetluses uus liitkaristus ka mõista. Kuivõrd S. Makarchev on käesolevas kriminaalasjas vahi all alates 5. maist 2015. a, tuleb see lugeda tema karistuse kandmise algusajaks. Selguse mõttes märgib kolleegium sedagi, et märgitud 17. veebruari 2015. a otsusega mõistetud karistusest oli S. Makarchev tingimisi vabastatud. Kuivõrd käesolevas kriminaalasjas mõistetakse süüdistatavale reaalne vangistus, siis pööratakse varasem tingimisi mõistetud karistus täitmisele (KarS § 65 lg 3). T. Valdase karistus a) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
326.Maakohus märkis: T. Valdasele karistuse mõistmisel lähtub kohus T. Valdase süü ulatusest – eelnevalt kohtuotsuses kajastatud kuritegeliku käitumise asjaoludest, sealhulgas sellest, et kuritegelikult käitus T. Valdas tahtlikult, valdavalt kavatsetult, pannes toime hulgaliselt esimese astme kuritegusid, mis on kvalifitseeritavad nelja erineva paragrahvi järgi. T. Valdase karistust kergendavad asjaolud puuduvad. T. Valdase karistust raskendavaks on KarS § 58 p 1 alusel omakasu motiiv kuritegelikku ühendusse kuulumisel ja narkootiliste ainete käitlemisel.
326.1.Neil asjaoludel pidas maakohus selleks, et mõjutada T. Valdast edasiselt hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsmaks ühtlasi õiguskorra huve, põhjendatuks karistada teda KarS § 255 lg 1 järgi 4 aasta 6 kuu, § 184 lg 2 p 2 järgi 4 aasta, § 22 lg 3 ja § 214 lg 2 p 1 järgi (§ 22 lg 5 ja § 60 alusel) alla sanktsiooni alammäära 3 aasta, § 200 lg 2 p-de 2 ja 7 järgi 3 aasta pikkuse vangistusega.
326.2.Lähtudes sellest, et T. Valdas oli kuritegelikus ühenduses lihtliige, leidis kohus olema põhjendatud mõista talle KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks kergemate karistuste raskeimaga kaetuks lugemise teel 4 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas maakohus karistusaja hulka T. Valdase eelvangistuses viibitud aja 18. juunist 19 juunini, s.o kaks päeva, ning jättis tema kanda 4 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust.
326.3.KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus 4 aasta 5 kuu 28 päeva pikkust vangistust T. Valdasele 14. jaanuari 2014. a Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-13-10333 karistuseks mõistetud vangistuse kandmata osa, s.o 1 aasta 10 kuu pikkuse vangistuse võrra, ning liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis mõistis 6 aastat 3 kuud 28 päeva vangistust. b) Apellantide väited
327.T. Valdas on apellatsioonis taotlenud kergema karistuse mõistmist. Ta leiab, et temale mõistetud karistused on väga karmid ja ebaõiglased. T. Valdas märgib, et narkootilisi aineid ta enam ei tarvita. Ta töötab koduabilisena ja tema tööga ollakse rahul. Jõudumööda tasub ta võlgnevusi. Tema lähedased on talle andestanud. Igal nädalavahetusel on tema juures lapselapsed. Tema vangistusse määramine oleks raske löök lapselastele. Ta kahetseb, et ei pöördunud koheselt politseisse, kui S. Sõštšikov ja V. Gavrilin hakkasid teda häbematult kohtlema. T. Valdas toonitab ka, et seda, mida ta on teinud, ta tunnistab ja kahetseb kogu hingest ning siiralt. Seda, mida ta ei teinud, ta tunnistada ei saa. Kuriteos, milles kannatanuks oli F.Z. , tunneb ta ennast süüdi ja tal on südamest kahju, et nii juhtus. Ta ei olnud võimeline ette nägema, et V. Gavrilin ründab F.Z. . Kuriteosündmuses, milles kannatanuks oli A.A. , ütles ta V. Gavrilinile end olema kannatanult narkoainet saanud, kuna tundis kaassüüdistatava ees hirmu. V. Gavrilin käskis tal helistada A.A. le ja küsida narkoainet. Tema ja V. Gavrilini suhted olid selleks ajaks väga halvad. Kannatanu juurde kaasa minemisest ta keelduda ei julgenud, sest ta ei teadnud, mis sellele järgneda võiks.
328.Kaitsja A. Saar on apellatsioonis alternatiivse taotlusena palunud mõista T. Valdasele kergem karistus.
329.Ringkonnakohtu istungil palusid süüdistatav ja tema kaitsja jätkuvalt karistuse kergendamist. Täiendavaid argumente kumbki ei lisanud. c) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
330.Käesoleva otsusega teeb ringkonnakohus maakohtu otsusega võrreldes mitmed muudatused. Esiteks tühistab vaidlustatud kohtuotsuse T. Valdase süüditunnistamises ja karistamises KarS § 255 lg 1 järgi ning mõistab ta õigeks. Teiseks tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse T. Valdase süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi osaliselt, mõistes ta õigeks järgmistes käitlemistegudes: 24. juulil 2014 V. Gavrilinilt Tartus Linda 6 maja juures narkootilise aine (kas amfetamiin või ecstasy tablett) saamises; 2014. a suve lõpus V. Gavrilinilt Tartus haiglas vähemalt ühe ecstasy tableti saamises; V. Gavrilinilt 2014. a suve lõpus viiel korral keskmiselt 2,5 ecstasy tableti (2-3 tabletti), s.o kokku 12 tableti
saamises. Kolmandaks kvalifitseerib kohtukolleegium A.A. lt narkootilise aine äravõtmise KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi (tegu, mille maakohus oli kvalifitseerinud röövimise koosseisu järgi).
331.Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsustus mõista T. Valdasele KarS § 184 lg 2 p 2 järgi karistuseks 4 aastat vangistust, jääb muutmata. Süüdistatava õigeksmõistmine mõnes käitlemisteos seda seisukohta ei väära. Selgub ju, et esimese astme kohtu mõistetud karistus jääb tunduvalt alla KarS § 184 lg 2 sanktsiooni keskmise määra. Olukorras, kus T. Valdas käitles narkootilisi aineid peaaega aasta pikkuse perioodi jooksul, sealhulgas levitas neid, tema karistust kergendavaid asjaolusid ei esine ning karistust raskendavaks on omakasu eesmärk, temale veelgi väiksema karistuse mõistmine põhjendatud kuidagi ei ole.
332.Maakohtu otsus T. Valdase karistamises KarS § 200 lg 2 p-de 2 ja 7 järgi tuleb aga tühistada, kuivõrd, nagu juba märgitud, kvalifitseerib ringkonnakohus A.A. lt narkootilise aine äravõtmise väljapressimisena KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.
333.Vaidlustatud kohtuotsus T. Valdasele KarS § 22 lg 3 ja § 214 lg 2 p 1 järgi 3 aasta pikkuse karistuse mõistmises jääb muutmata. See karistus on niigi KarS § 22 lg 5 ja § 60 alusel mõistetud alla sanktsiooni alammäära. Asjaolusid, mis tingiksid selle vähendamise veelgi, ringkonnakohus asjas ei näe ning neid ei selgu ka apellatsioonidest. Samuti arvestab kolleegium, et A.A. vastu panid V. Gavrilin ja T. Valdas toime väljapressimise.
334.T. Valdas on enda apellatsioonis toonitanud, et ta kahetseb toimepandud kuritegusid. Ringkonnakohus leiab, et puhtsüdamlik kahetsus (nagu iga muu kergendav või raskendav asjaolu) peab olema kontrollitav ja tulenema asja materjalidest. T. Valdase väljendatud kahetsuse kui karistust kergendava asjaolu olemasolu osas on põhjust olla skeptiline. Temale KarS § 184 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses on ta püüdnud käideldud narkootilise aine koguseid näidata väiksemana kui need tuvastamist leidsid, sealhulgas on ta kindlalt eitanud aine edasiandmist teistele isikutele, v.a andmine ühise tarvitamise käigus. Ka on T. Valdas kuritegudes, kus kannatanuteks olid A.A. ja F.Z. , püüdnud jätta muljet, et teistsuguseks käitumiseks puudus tal võimalus. Seega nõustub kriminaalkolleegium maakohtuga, et karistust kergendavaid asjaolusid T. Valdase puhul ei esine.
335.Küll leiab ringkonnakohus, et käesolevas otsuses tehtud muudatused tingivad maakohtu otsuse tühistamise T. Valdasele KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõismtise osas ning talle uue liitkaristuse mõistmise.
336.Vaidlustatud kohtuotsuses on maakohus mõistnud T. Valdasele KarS § 64 lg 1 järgi karistuse absorptsioonipõhimõtte järgi, s.o lugenud kergemad karistused (KarS § 184 lg 2 p 2, § 22 lg 3 ja § 214 lg 2 p 1 ning § 200 lg 2 p-de 2 ja 7 järgi mõistetud karistused) kaetuks raskemaga (KarS § 255 lg 1 järgi mõistetud karistusega) ning mõistnud süüdistatavale liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust. Ringkonnakohtul ei ole võimalik sellest liitmisviisist, s.o neeldumispõhimõtte rakendamisest, irduda. Seega tuleb T. Valdasele KarS § 64 lg 1 järgi mõista liitkaristuseks kergemate karistuste raskemaga kaetuks lugemise teel 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka lugeda T. Valdase eelvangistuses oldud aeg 18. juunist 19. juunini 2015. a, s.o kaks päeva, ning tema kandmisele kuuluvaks karistuseks jääb 3 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel tuleb seda karistust suurendada T. Valdasele Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 1-13-10333 mõistetud vangistuse ärakandmata osa
1 aasta 10 kuu pikkuse vangistuse võrra ning mõista temale kohtuotsuste kogumis karistuseks 5 aastat 9 kuud 28 päeva vangistust.
337.T. Valdase apellatsioonist selgub, et eelkõige soovib ta vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist. Ringkonnakohus selle taotluse rahuldamist võimalikuks ei pea. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et karistusest tingimisi vabastamisel tuleb lähtuda põhimõttest, mille kohaselt peab tingimisi vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem (vt RKKKo 3-1-1-99-06, 3-1-1-59-07 p 13, 3-4-1-13-15 p 34). KarS § 73 lg 3 sätestab katseajaks üks kuni viis aastat. Alates 1. novembrist 2017. a kehtiva KarS § 74 lg 3 redaktsiooni järgi on katseaja pikkuseks kuus kuud kuni viis aastat. Käesoleva otsusega mõistetakse T. Valdasele tähtajaline vangistus 5 aastat 9 kuud 28 päeva, ehk siis tema vangistuse tingimuslikult kohaldamata jätmine on välistatud nii KarS § 73 lg 3 kui ka § 74 lg 3 alusel, kuivõrd katseaeg kujuneks neist mõlema kohaselt lühemaks kui mõistetav karistus.
337.1.Ringkonnakohus peab T. Valdase suhtes karistuse tingimuslikku kohaldamata jätmist välistatuks ka teistel argumentidel. Kõigepealt selgitab kolleegium selles osas, et vastavalt praktikas omaksvõetud arusaamale (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus asjas 3-1-1-99-06, p-d 16.3 ja 17) saavad vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik olla aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks KarS § 73 lg 1 või § 74 lg 1 alusel (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära). T. Valdase apellatsioonis välja toodud asjaolud erandlikena hinnatavad ei ole.
337.2.T. Valdas pani toime kolm esimese astme kuritegu, kusjuures narkootiliste ainete käitlemine ei olnud ühekordne tegevus, vaid toimus ligikaudu aasta jooksul. Ka ei anna süüdistatava isik alust rääkida millestki erandlikust kohtupraktika tähenduses. T. Valdas on eelnevalt korduvalt kohtulikult karistatud, kusjuures mõlemal varasemal korral jäeti tema karistus tingimuslikult täitmisele pööramata. Need karistused ei omanud eripreventiivses tähenduses mitte mingisugust positiivset toimet, kuivõrd T. Valdase kuritegelik käitumine on kordunud ning käesoleva kriminaalasja esemeks olevad kuriteod pani ta toime katseajal. Ehk siis ka nendel argumentidel on KarS § 73/74 sätete kohaldamine välistatud.
337.3.Eeltoodud asjaoludel tuleb T. Valdasel karistust kanda vangistuses. Karistuse kandmise alguseks tuleb lugeda tema kinnipidamisasutusse saabumise aeg. V. Lukk a) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
338.Maakohus märkis, et V. Lukile karistuse mõistmisel lähtub kohus V. Luki süü ulatusest – eelnevalt kohtuotsuses kajastatud kuritegeliku käitumise asjaoludest, sealhulgas sellest, et kuritegelikult käitus V. Lukk tahtlikult, valdavalt kavatsetult, pannes toime nii esimese astme kuritegusid kui ka ühe teise astme kuriteo, mis on kvalifitseeritavad nelja erineva paragrahvi järgi. V. Luki karistust kergendavad asjaolud puuduvad. V. Luki karistust raskendavaks on KarS § 58 p 1 alusel omakasu motiiv kuritegelikku ühendusse kuulumisel ja narkootiliste ainete käitlemisel. V. Lukki karistust raskendavaks on KarS § 58 p 10 alusel eluruumi omavolilise sissetungimise toimepanemine grupi poolt.
338.1.Neil asjaoludel pidas maakohus selleks, et mõjutada V. Lukki edasiselt hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsmaks ühtlasi õiguskorra huve, põhjendatuks karistada süüdistatavat KarS § 255 lg 1 järgi 4 aasta 6 kuu, § 184 lg 1 järgi 1 aasta, § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi 3 aasta ning § 266 lg 2 p 1 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega.
338.2.Eeltoodu alusel ja lähtudes sellest, et V. Lukk oli kuritegelikus ühenduses lihtliige, leidis kohus olevat põhjendatud mõista talle KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks kergemate karistuste raskeimaga kaetuks lugemise teel 4 aastat 6 kuud vangistust.
338.3.KarS § 65 lg 1 alusel kogumis Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2016. a otsusega (kriminaalasi nr 1-16-4675) V. Lukile mõistetud 1 aasta 7 kuu pikkuse vangistusega mõistis maakohus V. Luki liitkaristuseks kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise teel 4 aastat 6 kuud vangistust, arvates sellest KarS § 65 lg 1 teise lause alusel maha 5. oktoobri 2016. a kohtuotsuse järgi ajavahemikes 5.–6. detsember 2014 ja 1. juuni 2015 – 21. detsember 2016 ära kantud karistuse 1 aasta 6 kuud 23 päeva vangistust. Lõplikuks karistuseks jäi V. Lukile 2 aastat 11 kuud 7 päeva vangistust, mille kandmise algust tuleb lugeda maakohtu otsuse kuulutamisest 22. detsembril 2016. a. b) Apellantide väited
339.V. Lukki kaitsja K. Kutsar on apellatsioonis soovinud kaitsealuse täielikku õigeksmõistmist. V. Luki karistust kaitsja eraldi vaidlustanud ei ole. c) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
340.Käesoleva otsusega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt, s.o: 1) tühistab kohtulahendi V. Luki süüditunnistamises KarS § 255 lg 1 ning § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi ning mõistab ta nends süüdistustes õigeks; 2) tühistab V. Luki süüditunnistamise KarS § 184 lg 1 järgi osaliselt, st mõistab V. Luki õigeks mõnes käitlemisteos (s.o A.U. 2014. a oktoobrist kuni 2015. a jaanuari lõpuni Tartus viiel korral kokku 20 g amfetamiini andmises; 2015. a kevadel Tartus R.H. le kahel korral kokku nelja tarvitamiskoguse amfetamiini andmises; V. Gavrilinilt 20 g ja nelja tarvitamiskoguse amfetamiini saamises). V. Luki süüditunnistamises KarS § 266 lg 2 p 1 järgi jääb vaidlustatud kohtuotsus muutmata. Eelmärgitud muudatused tingivad vajaduse vaadata üle V. Lukile KarS § 184 lg 1 järgi mõistetud karistus ning temale KarS § 64 lg 1 alusel kuritegude kogumis ja KarS § 65 lg 1 alusel kohtuotsuste kogumis mõistetud liitkaristused.
341.Ringkonnakohus leiab, et V. Lukile KarS § 184 lg 1 järgi mõistetud karistus – 1 aasta vangistust – jääb muutmata. Maakohus on süüdistatavat karistanud sanktsiooni alammääras ning asjaolusid, mis tingiksid karistuse mõistmise alla minimaalse määra, ei esine.
342.Põhjendatud on ka maakohtu poolt V. Lukile KarS § 266 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistus – 6 kuud vangistust. Süüdistatav pani sissetungimise A.B. eluruumi toime grupis V. Gavriliniga. See on käsitletav karistust raskendava asjaoluna. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Neil asjaoludel ei ole põhjendatud vähendada V. Lukile niigi tunduvalt alla sanktsiooni keskmise mõistetud karistust.
343.Küll tuleb seoses V. Luki õigeksmõistmisega KarS § 255 lg 1 ning § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi tühistada maakohtu otsus V. Lukile KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmise osas ning mõista süüdisatavale uus liitkaristus, liites KarS § 184 lg 1 ja § 266 lg 2 p 1 järgi
mõistetud üksikkaristused. Maakohus on liitkaristuse mõistmisel kohaldanud neeldumispõhimõtet. Kohtukolleegium on esimese astme kohtu poolt rakendatud liitmisviisiga seotud, mistõttu mõistab V. Lukile KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuseks 1 aasta vangistust.
344.Kuna muutus V. Lukile KarS § 64 lg 1 järgi mõistetav liitkaristus, tuleb mõista temale uus liitkaristus ka kohtuotsuste kogumis KarS § 65 lg 1 järgi. Siingi tuleb rakendamisele neeldumispõhimõte, nagu seda pidas vajalikuks maakohus. Seega peab KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud karistusele liitma Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-4675 mõistetud karistuse 1 aasta 7 kuud vangistust ning kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise teel tuleb V. Lukile mõista liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 aasta 7 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 teise lause kohaselt arvatakse eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus liitkaristusest maha. Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2016. a otsusega mõistetud vangistust asus V. Lukk kandma 1. juunil 2015. Seega on süüdistatav selle varasema karistuse ära kandnud ning ka temale KarS § 65 lg 1 alusel mõistetav karistus tuleb lugeda kantuks. V. Lukk tuleb viivitamatult vahi alt vabastada. Ringkonnakohus selgitab, et tõkend vahistamine oli V. Lukile valitud Tartu Maakohtu
6.oktoobri 2016. a määrusega, milles nähti ette, et seda tõkendit kohaldatakse alates kriminaalasjas nr 1-16-4675 karistuse kandmiselt tähtaegselt vabanemisest või ennetähtaegselt vanglast vabanemisest. R. Sulg a) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
345.Maakohus märkis, et lähtub R. Sulele karistuse mõistmisel tema süü ulatusest – eelnevalt kohtuotsuses kajastatud kuritegeliku käitumise asjaoludest, sealhulgas sellest, et kuritegelikult käitus R. Sulg tahtlikult, valdavalt kavatsetult (KarS § 184 lg 2 p 1,2), pannes toime esimese astme kuriteod, mis on kvalifitseeritavad kahe erineva paragrahvi järgi. KarS § 57 lg 1 p 3 alusel on R. Sule karistust kergendavaks tema antud ütlustest nähtuv süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine ning puhtsüdamlik kahetsus. R. Sule karistust raskendavaks on KarS § 58 p 1 alusel omakasu motiiv kuritegelikku ühendusse kuulumisel ja narkootiliste ainete käitlemisel.
345.1.Neil asjaoludel peab kohus selleks, et mõjutada R. Sulge edasiselt hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsmaks ühtlasi õiguskorra huve, põhjendatuks karistada R. Sulge KarS § 255 lg 1 järgi sanktsiooni alammääras - 3 aasta vangistusega, KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi sanktsiooni alammäära lähedal - 4 aasta vangistusega.
345.2.Kokkuvõtvalt on eeltoodu alusel, lähtudes sellest, et R. Sulg oli kuritegelikus ühenduses lihtliige, põhjendatud mõista R. Sulele kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks kergema karistuse raskeima karistusega kaetuks lugemise teel 4 aastat vangistust.
345.3.Edasi märkis kohus, et KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvata R. Sule poolt
5.maist 25. septembrini 2015. a eelvangistuses viibitud 4 kuud 21 päeva. Karistusest jääb kanda 3 aastat 7 kuud 9 päeva vangistust. Kuna R. Sulg on olnud eelvangistuses ning teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud, siis on põhjendatud tema karistust KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele mitte pöörata, kui ta ei pane 3 aasta pikkuse katseaja vältel toime uut kuritegu ning täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2
p-des 21 ning 8 sätestatud kohustusi – ei oma ega tarvita käitumiskontrolli ajal narkootilisi ega psühhotroopseid aineid ning osaleb kriminaalhooldusametniku määratud sotsiaalprogrammis. b) Apellantide väited
346.R. Sule kaitsja A. Vilt on apellatsioonis palunud R. Sule karistuse vähendamist, seda soovi lähemalt põhjendamata.
Ringkonnakohtu istungil R. Sulg ja tema kaitsja midagi täpsustavat ei lisanud.
c) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
348.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse R. Sule süüditunnistamises KarS § 255 lg 1 järgi. Seega peab kriminaalkolleegium hindama, kas süüdistatavale KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistetud karistus – 4 aastat vangistust – on põhjendatud või tuleb seda vastavalt apellantide soovile kergendada. Kuivõrd R. Sule süüditunnistamist KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ta ise ega tema kaitsja ei vaidlustanud ning ringkonnakohus omaalgatuslikult KrMS § 331 lg 3 ja § 340 lg 3 alusel apellatsioonimenetluse piire R. Sulele ei laiendanud, ei ole tema puhul karistuse mõistmise aluseks olevad asjaolud muutunud.
349.Maakohus on mõistnud R. Sulele KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistuse tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra. Arvestades R. Sule käideldud narkootilise aine kogust, käitlemiskordade paljusust, käitlemise pikaajalisust (aasta pikkune periood) ning seda, et käitlemine seisnes muuhulgas narkootikumide edasiandmises paljudele isikutele, ringkonnakohus R. Sulele mõistetud vangistuse lühendamist võimalikuks ei pea. Karistust kergendavat asjaolu – süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist ja puhtsüdamlikku kahetust – on esimese astme kohus maksimaalselt juba arvestanud. Ehk siis R. Sulele KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistetud karistus jääb apellatsioonimenetluses muutmata.
350.Küll tuleb seoses R. Sule õigeksmõistmisega KarS § 255 lg 1 järgi, tühistada maakohtu otsus temale KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas, s.o kahest liidetavast üks kaob ära. Taoline tühistamine ei muuda aga süüdistatavale esimese astme kohtu poolt mõistetud lõplikku karistust. Selgub ju, et maakohus moodustas liitkaristuse KarS § 64 lg 1 alusel absorptsiooni- ehk neeldumispõhimõtet rakendades, s.o luges R. Sulele KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistetud 4 aasta vangistusega kaetuks temale KarS § 255 lg 1 järgi mõistetud 3 aastat vangistust. Seega ehkki apellatsioonimenetluse tulemina tunnistatakse R. Sulg süüdi üksnes KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, jääb tema karistuseks 4 aastat vangistust, millest pärast KarS § 68 kohaldamist kujuneb vangistus 3 aastat 7 kuud 9 päeva.
351.Edasi nägi maakohus ette, et R. Sule karistust ei pöörata KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele, kui ta ei pane 3 aasta pikkuse katseaja vältel toime uut kuritegu ning täidab käitumiskontrolli ajal kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p-des 21 ning 8 sätestatud kohustusi. Apellatsioonist ning R. Sule ja tema kaitsja sõnavõttudest ringkonnakohtu istungil ei nähtu, et nad maakohtu seda otsustust vaidlustaksid. Vaatamata sellele peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist. Maakohus on R. Sulele mõistetud vangistust tingimuslikult täitmisele pööramata jättes vääralt kohaldanud materiaalõigust. Nagu kohtukolleegium T. Valdasele karistuse mõistmise juures juba selgitas, on praktikas asutud seisukohale, et karistusest tingimisi vabastamisel tuleb lähtuda põhimõttest, mille kohaselt peab tingimisi vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem. Maakohus mõistis R. Sulele karistuseks
4 aastat vangistust. Kuni 31. oktoobrini 2017. a kehtinud KarS § 74 lg 3 nägi katseaja pikkuseks ette kuni kolm aastat. Seega ei oleks maakohus saanud R. Sulge karistusest tingimisi vabastada. Ringkonnakohus kõnealust viga kõrvaldada ei saa, kuivõrd seeläbi raskeneks süüdistatava olukord. Prokuratuuri apellatsioonita ei ole aga rigkonnakohus menetluslikult pädev süüdistatava olukorda raskendama. J. Krasjukova a) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
352.Maakohus märkis, et lähtub karistuse mõistmisel J. Krasjukova süü ulatusest – eelnevalt kohtuotsuses kajastatud kuritegeliku käitumise asjaoludest, sealhulgas sellest, et kuritegelikult käitus J. Krasjukova tahtlikult, kavatsetult, pannes toime teise astme kuriteod, mis on kvalifitseeritavad kahe erineva paragrahvi järgi. KarS § 57 lg 1 p 5 alusel on J. Krasjukova karistust kergendavaks kuritegude toimepanemine perekondliku sõltuvuse mõjul, s.o enda elukaaslase V. Gavrilini mõjul, kes oligi kannatanult ebaseaduslikult vabaduse võtmise ning kannatanu kehalise väärkohtlemise initsiaatoriks. J. Krasjukova karistust raskendavaks on KarS § 58 p 10 alusel kehalise väärkohtlemise ja ebaseadusliku vabaduse võtmise toimepanemine grupi poolt.
352.1.Neil asjaoludel pidas maakohus selleks, et mõjutada J. Krasjukovat edasiselt hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsmaks ühtlasi õiguskorra huve, põhjendatuks karistada teda KarS § 121 lg 1 järgi 3 kuu ja § 136 lg 1 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega.
352.2.Kuna J. Krasjukovat ei ole varem kriminaalkorras karistatud ning kuriteod pani ta toime sõltuvuse mõjul elukaaslasest V. Gavrilinist, on maakohtu hinnangul põhjendatud karistada teda kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristusega 1 aasta vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus karistusaja hulka J. Krasjukova eelvangistuses viibitud 2 päeva ning karistusest jääb kanda 11 kuud 28 päeva vangistust.
352.3.Kuna J. Krasjukovat ei ole varem kriminaalkorras karistatud, siis on põhjendatud vabastada ta karistusest tingimisi KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel 2 aasta pikkuse katseajaga. J. Krasjukova peab käitumiskontrolli ajal täitma KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ning § 75 lg 2 p-des 21 ja 8 sätestatud kohustusi – mitte omama ega tarvitama narkootilisi ja psühhotroopseid aineid ning osalema kriminaalhooldusametniku määratud sotsiaalprogrammis. b) Apellantide väited
353.J. Krasjukova kaitsja K. Kiilo palub juhul, kui ringkonnakohus ei mõista kaitsealust KarS § 121 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi õigeks, tema karistuse kergendamist ja karistusest tingimisi vabastamist KarS § 73 alusel.
353.1.Kaitsja leiab, et maakohus ei lähtunud karistuse mõistmisel kuriteo asjaoludest. Kohus ei tuvastanud ega põhistanud J. Krasjukova süüd ja seda eelkõige KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo osas. Arvestamata on jäetud, et J. Krasjukova ja V. Gavrilin olid kuriteo toimepanemise ajal elukaaslased, mistõttu oli J. Krasjukova olukorras, kus ta pidi täitma V. Gavrilini korraldusi. Nõustuda ei saa ka J. Krasjukovale KarS § 136 lg 1 alusel mõistetud karistusega, kuna tema roll kuriteos oli äärmiselt väike.
353.2.Kaitsja märgib veel, et J. Krasjukova ei nõustu ka temale lisakohustuste määramise ja käitumiskontrollile allutamisega. J. Krasjukova on varem karistamata. Kuriteo toimepanemine oli juhuslik. Narkootilise aine tarvitamine ja kuriteo sooritamine olid tingitud kooselust V. Gavriliniga. Enne nende kooselu J. Krasjukova narkootilisi aineid ei pruukinud. Pärast kahtlustatavana kinnipidamist ei ole süüdistatav narkootilisi aineid tarvitanud ja ta on olnud seaduskuulekas. J. Krasjukova kasvatab üksi last. Kriminaalhooldusnõuete täitmine ja kohustus osaleda sotsiaalprogrammis piiravad süüdistatava võimalusi tööl käia.
354.Ringkonnakohtu istungil toetas J. Krasjukova kaitsja apellatsiooni, midagi täiendavat lisamata. c) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
355.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus J. Krasjukovale karistuse mõistmise kohta tuleb osaliselt tühistada, s.o täpsemalt KarS § 63 lg 2 alusel KarS § 121 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi üksikkaristuste ning edasiselt KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas. Nimelt kohaldas esimese astme kohus vääralt materiaalõigust, kui lähtus süüdistatavale karistuse mõistmisel KarS § 63 lg-st 2 (reaalkogumist). Tegelikult pidanuks kohus võtma aluseks KarS § 63 lg-s 1 sätestatud ideaalkogumi põhimõtted. Põhjendused selle kohta, et õiguslikus mõttes oli süüdistatavate V. Gavrilini, S. Makarchevi ja J. Krasjukova tegevus kannatanu A.B. kehalisel väärkohtlemisel ja temalt vabaduse võtmisel vaadeldav ühe teona, esitas kriminaalkolleegium V. Gavrilini karistusi käsitledes, mistõttu ülekordamist need siinkohal ei leia.
355.1.Ringkonnakohus märgib vaid, et J. Krasjukova tuleb küll KarS § 121 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi süüdi tunnistada, nagu maakohus seda on ka teinud, kuid KarS § 63 lg 1 alusel peab talle karistuse mõistma vaid raskeimat karistust ettenägeva paragrahvi, s.o KarS § 136 lg 1 järgi, mis näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.
355.2.Riigikohus on 27. mai 2011. a otsuses asjas nr 3-1-1-7-11 p-s 19 selgitanud, et kui kriminaalasja menetletakse kaitsja apellatsiooni alusel, on ringkonnakohtu volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi menetluslikult piiratud maakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega, mitte aga maakohtu mõistetud liitkaristusega. Maakohus mõistis J. Krasjukovale KarS § 136 lg 1 järgi karistuseks 1 aasta vangistust.
356.Ringkonnakohus mõistab J. Krasjukovale KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 136 lg 1 järgi karistuseks 1 aasta vangistust. Selle karistuse kergendamine ei ole põhjendatud. Tuleb ju meeles pidada süüdistatavate kuriteo asjaolusid – kannatanult vabaduse võtmine, temale noaga jalga löömine ning pikali oleva kannatanu peksmine jalgadega valimatult keha ja pea piirkonda. Tõsi, J. Krasjukova vahetult A.B. suhtes vägivalda ei tarvitanud ning kinni teda ei hoidnud. Olulise teopanuse ta kuriteosse aga kaheldamatult andis. Ehk siis J. Krasjukova tegu ei olnud sugugi nii ebaolulise tähendusega, nagu seda püüab näidata kaitsja. Ka tuleb tähele panna, et J. Krasjukova käitumises esineb karistust raskendav asjaolu, s.o tegutsemine isikute grupis. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on eeltoodut vaadates selge, et maakohus ei ole kergendavat asjaolu – kuritegude toimepanemine perekondliku sõltuvuse mõjul V. Gavrilinist – sugugi ära nimetanud üksnes deklaratiivselt, vaid on seda ka tegelikult arvestanud. Apellandi vastupidine arvamus on põhjendamatu.
Maakohtu kõnealuse minetuse parandamine ringkonnakohtu poolt ei too seega kaasa J. Krasjukovale kergema karistuse mõistmist.
357.Edasi on maakohus õigesti lugenud KarS § 68 lg 1 alusel J. Krasjukova eelvangistuse kaks päeva karistusaja hulka ning saanud tema lõplikuks karistuseks 11 kuud 28 päeva vangistust.
358.Küll peab kriminaalkolleegium võimalikuks rahuldada kaitsja taotluse vabastada J. Krasjukova tingimisi karistuse kandmisest KarS § 73 alusel. Tähele tuleb panna, et J. Krasjukova tunnistatakse süüdi teise astme kuritegudes ja õiguslikus mõttes pani ta toime ühe teo. Varem teda kriminaalkorras karistatud ei ole. Käesolevas kriminaalasjas oli J. Krasjukova eelvangistuses 5. kuni 6. maini 2015. a. Seega on ta olnud vabaduses ning ei ole teavet selle kohta, et ta oleks toime pannud uued kuriteod. Kaitsja väites, et süüdistatav ei ole pärast kahtlustavana kinnipidamist 2015. a kevadel narkootilisi aineid tarvitanud, ei ole samuti põhjust kahelda. Eeltoodud asjaolud annavad aluse seisukohaks, et J. Krasjukova üle ei ole vaja kontrolli ja järelevalvet teostada. Seega on võimalik vabastada J. Krasjukova vangistuse kandmisest tingimisi KarS § 73 lg 1 alusel ja määrata talle 2 aasta pikkune katseaeg. Katseaja pikkuse määramisel arvestab kohtukolleegium samu asjaolusid, mis võimaldavad vabastada J. Krasjukova karistusest tingimisi, s.o tema süüditunnistamist teise astme kuritegudes ja tema isikut. A. Remets a) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
359.Maakohus tunnistas A. Remetsa süüdi KarS § 184 lg 2 p 2, § 348 lg 1 ja § 263 p 1 järgi ning märkis järgmist: A. Remetsale karistuse mõistmisel lähtub kohus A. Remetsa süü ulatusest – eelnevalt kohtuotsuses kajastatud kuritegeliku käitumise asjaoludest, sealhulgas sellest, et kuritegelikult käitus A. Remets tahtlikult, kavatsetult, pannes toime esimese ja teise astme kuriteod, mis on kvalifitseeritavad kolme erineva paragrahvi järgi. A. Remetsa karistust kergendavad asjaolud puuduvad. A. Remetsa karistust raskendavaks on KarS § 58 p 10 alusel avaliku korra raske rikkumise toimepanemine grupi poolt.
359.1.Edasi märkis kohus, et peab neil asjaoludel ja selleks, et mõjutada A. Remetsa edasiselt hoiduma süütegude toimepanemisest ning kaitsmaks ühtlasi õiguskorra huve, põhjendatuks karistada teda KarS § 184 lg 2 p 2 järgi 3 aasta, § 348 lg 1 järgi 10 kuu ja § 263 p 1 järgi 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega.
359.2.Eeltoodu alusel ja lähtudes sellest, et A. Remetsa kuritegeliku käitumise aktiivsus vabaduses ei olnud väga kõrge, mõistis kohus A. Remetsale kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 3 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges maakohus A. Remetsa eelvangistuse 1.–3. septembrini ning 22.– 23. oktoobrini 2015, s.o viis päeva, karistusaja hulka ning märkis, et A. Remetsal jääb kanda 3 aastat 5 kuud 25 päeva vangistust.
359.3.KarS § 65 lg 1 alusel moodustas maakohus liitkaristuse oma otsusega mõistetud karistusest ja Tartu Maakohtu 8. augusti 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-6759 A. Remetsale mõistetud karistusest 2 aastast 5 kuust 22 päevast vangistusest ning mõistis kohtuotsuste kogumis A. Remetsale liitkaristuse 4 aastat vangistust. Sellest karistusest arvas kohus KarS § 65 lg 1 teise lause alusel maha nimetatud Tartu Maakohtu 8. augusti 2016. a
otsuse järgi ajavahemikus 7. augustist kuni 21. detsembrini 2016. a ärakantud karistuse 4 kuud 15 päeva vangistust ning leidis, et A. Remetsal jääb alates kohtuotsuse kuulutamisest
22.detsembril 2016. a kanda 3 aastat 7 kuud 15 päeva vangistust. Kohus määras ka, et A. Remetsa suhtes tuleb kohtuotsuse täitmise tagamiseks kohaldada tõkendit vahistamine. b) Apellantide väited
360.A. Remetsa kaitsja vandeadvokaat M. Valge on apellatsioonis palunud maakohu otsuse tühistamist tema kaitsealuse süüditunnistamises KarS § 348 lg 1 järgi ning tema õigeksmõistmist, samuti süüdistuse mahu vähenemise tõttu A. Remetsale kogumis mõistetud karistuse kergendamist.
Ringkonnakohtu istungil toetas A. Remets kaitsja apellatsiooni.
c) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
362.A. Remetsa süüditunnistamist KarS § 184 lg 2 p 2 ja § 263 p 1 järgi apellatsioonimenetluses ei vaidlustatud. Samuti ei selgu ei apellatsioonist ega A. Remetsa ja tema kaitsja kohtuistungil öeldust, et nad peaksid vääraks süüdistatavale nende kuritegude eest mõistetud karistusi. Apellantide soov, et ringkonnakohus kergendaks A. Remetsa karistust, on seotud üksnes nende seisukohaga, et süüdistatav tuleks KarS § 348 lg 1 järgi õigeks mõista. Kohtukolleegium põhjendas eespool, miks ei ole alust A. Remetsa õigeks mõista. Ehk siis kaitsja apellatsioonis toodud väide ei anna põhjust selleks, et vaadata üle A. Remetsale KarS § 64 lg 1 järgi ja KarS § 65 lg 1 järgi mõistetud liitkaristused. Apellatsiooni taotlus jääb seega rahuldamata. Vajadus vaadata üle süüdistatavale mõistetud karistus siiski esineb.
363.Ringkonnakohus laiendas KrMS § 331 lg 3 alusel omaalgatuslikult apellatsioonimenetluse piire A. Remetsale ning tühistab maakohtu otsuse osas, millega A. Remets tunnistati süüdi KarS § 263 p 1 järgi. Kolleegium tunnistab A. Remetsa samas teos süüdi KarS § 121 järgi. A. Remetsa käitumise ümberkvalifitseerimine toob kaasa temale mõistetud karistuse vähendamise. Nimelt mõistis maakohus A. Remetsale KarS § 263 p 1 järgi karistuseks 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse. A. Remetsa käitumise KarS § 121 järgi ümber kvalifitseerimise tõttu tuleb juhindudes KarS § 5 lg-st 3 mõista temale karistus praegu kehtiva KarS § 121 lg 1 sanktsiooni järgi. Kehtiv KarS § 121 lg 1 näeb karistuseks ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Ringkonnakohus leiab, et A. Remetsale tuleb KarS § 121 lg 1 järgi mõista karistuseks 4 kuud vangistust. Arvestades A. Remetsa kuritegu – ta lõi pikali kukkunud kannatanu S.M. le jalgadega paaril korral vastu jalgu – ei saa tema süüd lugeda suureks. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Tõsi, maakohus on karistust raskendavaks lugenud kuriteo toimepanemise grupis S. Sõštšikoviga. Ringkonnakohus käesoleva otsusega mõistab S. Sõštšikovi KarS § 263 p 1 järgi õigeks, kuna tema süüdistuses kirjeldatud tegu, s.o põgenemise eesmärgil turvatöötaja S.M. pikalitõukamine, ei ole tõendamist leidnud. Seega ei ole A. Remets kannatanu kehalist väärkohtlemist toime pannud grupis ning taolist karistust raskendavat asjaolu ei esine. Eeltoodud asjaoludel on igati paslik karistada A. Remetsa KarS § 121 lg 1 sanktsiooni keskmisest väiksema karistusega.
364.Kuivõrd ringkonnakohus mõistab A. Remetsale turvatöötaja S.M. löömise eest väiksema karistuse, kui seda tegi maakohus, tuleb järgnevalt hinnata, kas nimetatud muutus mõjutab vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatavale kuritegude kogumis KarS § 64 lg 1 järgi
mõistetud liitkaristust. Ringkonnakohus asub seisukohale, mille kohaselt jääb A. Remetsale KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus muutmata vaatamata sellele, et käesoleva otsusega mõistetakse talle kaupluse turvamehe ründamise eest KarS § 121 lg 1 järgi väiksem karistus, kui maakohus mõistis KarS § 263 p 1 järgi. Nimelt tuleb tähele panna järgmist.
364.1.Maakohus mõistis A. Remetsale KarS § 184 lg 2 p 2 järgi karistuseks 3 aastat vangistust. Süüdistatav ja tema kaitsja ei ole leidnud, et süüdistatavale oleks selle kuriteo eest mõistetud põhjendamatult suur karistus. Vaidluse puudumise tõttu ringkonnakohus omapoolseid põhistusi siin ei lisa vaatamata asjaolule, et esimese astme kohtu põhjendused on napid.
364.2.KarS § 348 lg 1 järgi mõistis maakohus A. Remetsale karistuseks 10 kuud vangistust, s.o kohaldas karistust sanktsiooni keskmisest väiksemas määras. Ringkonnakohus peab taolist karistust põhjendatuks. Paraku ei selgu vaidlustatud kohtuotsusest, miks esimese astme kohus sellisele positsioonile asus. Kuivõrd põhistused on puudulikud ning apellatsiooni taotlus oli süüdistatav õigeks mõista, märgib kohtukolleegium oma seisukoha siin lühidalt ära. KarS § 348 lg 1 näeb karistuseks ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse, ehk siis sanktsiooni keskmiseks on ligikaudu poolteist aastat vangistust. Rahalise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud, kuivõrd A. Remetsa on kriminaalkorras karistatud ning varasemad karistused ei ole teda seadusrikkumistest eemale hoidma mõjutanud. Ka peab ära märkima, et A. Remetsal on tasumata mitu rahatrahvi, mis on talle määratud väärtegude eest. Seega tuleb süüdistatavat karistada vabaduskaotusliku karistusega. A. Remetsa karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Tema süü kuriteos ei ole suur, kuivõrd tegu piirdus võltsitud juhiloa hankimisega, s.o juhiluba ta ei kasutanud ja kellelegi kasutada ei andnud. Viimati märgitud asjaolu tingibki võimaluse mõista A. Remetsale vangistus alla sanktsiooni keskmise määra.
365.KarS § 64 lg 1 sätestab, et samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Maakohus moodustas liitkaristuse üksikkaristustest raskeima suurendamise teel. Sama liitmisviisi kasutab ka ringkonnakohus. Kuivõrd A. Remetsa karistatakse KarS § 184 lg 2 järgi karistusega sanktsiooni alammääras, KarS § 348 lg 1 järgi sanktsiooni keskmisest väiksemas määras ning süüdistatava käitumist KarS § 121 lg 1 järgi ümber kvalifitseerides lähtub ringkonnakohus samadest kuriteo asjaoludest, millest lähtus ka maakohus (maas lamava turvatöötaja löömine jalaga), on põhjendatud mõista A. Remetsale liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust, nagu seda tegi maakohus. Sellest karistusest tuleb KarS § 68 lg 1 alusel maha arvata A. Remetsa eelvangistusaeg viis päeva ning kandmisele kuuluvaks karistuseks jääb 3 aastat 5 kuud 25 päeva vangistust, nagu seda leidis ka maakohus.
366.KarS § 65 lg 1 alusel mõistis maakohus A. Remetsale liikaristuseks kogumis Tartu Maakohtu 8. augusti 2016. a otsusega 4 aastat vangistust. Kuivõrd ringkonnakohus ei muutnud süüdistatavale KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust ning apellandid ei ole leidnud, nagu oleks maakohus A. Remetsale KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristust mõistes vea teinud, jätab ringkonnakohus karistuse 4 aastat vangistust muutmata.
367.KarS § 65 lg 1 teise lause kohaselt arvatakse eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus liitkaristusest maha. Maakohus on nimetatud sätte alusel maha arvanud Tartu Maakohtu 8. augusti 2016. a otsuse järgi ajavahemikus 7. augustist kuni
21.detsembrini 2016. a ära kantud karistuse 4 kuud 15 päeva ning leidnud, et A. Remetsal
jääb alates kohtuotsuse kuulutamisest 22. detsembril 2016. a kanda 3 aastat 7 kuud 15 päeva vangistust. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on toiminud õigesti. Praeguseks muutunud olukorra tõttu tuleb A. Remetsal kandmisele kuuluvat lõplikku karistust aga muuta.
368.Nimelt on A. Remets Tartu Maakohtu 2. märtsi 2018. a määruse alusel vabanenud tingimisi enne tähtaega temale Tartu Maakohtu 8. augusti 2016. a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt 20. märtsil 2018. a. Seda vaatamata asjaolule, et maakohus nägi vaidlustatud kohtuotsuses ette A. Remetsale tõkendi vahistamine kohaldamise.
369.Ringkonnakohus leiab, et A. Remetsale KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusest 4 aastat vangistust tuleb maha arvata Tartu Maakohtu 8. augusti 2016. a otsuse järgi ajavahemikus 7. augustist 2016. a 20. märtsini 2018. a kantud karistus, s.o 1 aasta 7 kuud 14 päeva. Kandmata karistuseks on A. Remetsal 2 aastat 4 kuud 16 päeva vangistust. Seega tuleb 8. augusti 2016. a kohtuotsusega mõistetud ja süüdistataval kandmata karistus täitmisele pöörata. A. Gantjohhin a) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
370.Maakohus märkis: A. Gantjohhinile karistuse mõistmisel lähtub kohus A. Gantjohhini süü ulatusest – eelnevalt kohtuotsuses kajastatud kuritegeliku käitumise asjaoludest, sealhulgas sellest, et kuritegelikult käitus A. Gantjohhin tahtlikult, kavatsetult, pannes toime esimese ja teise astme kuriteod, mis on kvalifitseeritavad kahe erineva paragrahvi järgi. A. Gantjohhini karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.
370.1.Edasi märkis kohus, et neil asjaoludel ja selleks, et mõjutada A. Gantjohhinit edasiselt hoiduma süütegude toimepanemisest ning kaitsmaks ühtlasi õiguskorra huve, on põhjendatud karistada süüdistatavat KarS § 214 lg 2 p 4 järgi 4 aasta pikkuse vangistusega ja abikaasa kehalise väärkohtlemise eest KarS § 121 lg 2 p 2 järgi 2 aasta pikkuse vangistusega.
370.2.Eeltoodu alusel ja lähtudes asjaolust, et A. Gantjohhini kuritegeliku käitumise aktiivsus vabaduses viibides ei olnud väga kõrge, pidas maakohus põhjendatuks mõista talle kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus karistusaja hulka A. Gantjohhini eelvangistuses viibitud viis päeva (7.-9. september 2015 ja 13.-14. september 2015) ning luges kandmisele jäävaks karistuseks 3 aastat 11 kuud 25 päeva vangistust. Kohtuotsuse täitmise tagamiseks kohaldas maakohus A. Gantjohhinile tõkendit vahistamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
370.3.Kohus nimetas veel, et A. Gantjohhin on karistatud Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-7476, kuid otsus on jõustumata. Käesoleva kohtuotsusega karistuseks mõistetud vangistuse ja kriminaalasjas nr 1-16-7476 mõistetud vangistuse liitmine kuulub KrMS § 413 alusel otsustamisele siis, kui mõlemad kohtuotsused või siis vähemalt üks neist on jõustunud.
370.4.Veel märkis kohus, et arvestades A. Gantjohhini süü suurust (lõi abikaasale kahel korral noaga tuhara piirkonda ja lükkas kannatanut nii tugevasti, et viimane kukkus) ning
varasemat korduvat karistatust (sealhulgas kehalise väärkohtlemise eest), on tema suhtes välistatud rahalise karistuse kohaldamine KarS § 121 järgi. b) Apellantide väited
371.A. Gantjohhini kaitsja K. Saavo on apellatsioonis taotlenud maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüditunnistamises KarS § 214 lg 2 p 4 ja § 121 lg 2 p 2 järgi ning palunud ta õigeks mõista. Karistust eraldi vaidlustatud ei ole. c) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
372.Vaatamata sellele, et A. Gantjohhin ja tema kaitsja ei ole maakohtu mõistetud karistuse kergendamist kasvõi alternatiivsena taotlenud, peab kriminaalkolleegium vajalikuks siin oma seisukoha öelda. Seda põhjusel, et ringkonnakohtu otsusega tühistatakse vaidlustatud kohtuotsus A. Gantjohhini süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 2 järgi osaliselt, s.o süüdistatav jääb süüdi oma abikaasa J.G. kahel korral noaga tuharapiirkonda löömises, kuid ta mõistetakse õigeks J.G. lükkamises nii, et naine selle tagajärjel kukkus, tundis füüsilist valu ja sai näovigastused. Ehk siis kohtukolleegium peab vastama küsimusele, kas taoline muudatus mõjutab A. Gantjohhinile KarS § 121 lg 2 p 2 järgi mõistetud üksikkaristust. Jaatava vastuse korral peaks ringkonnakohus järgnevalt hindama süüdistatavale KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud liitkaristuse põhjendatust.
373.Ringkonnakohus asub seisukohale, et eelmärgitud muutus A. Gantjohhinile KarS § 121 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistuse vähendamist kaasa ei too. Maakohus on mõistnud A. Gantjohhinile karistuse KarS § 121 lg 2 sanktsiooni keskmisest määrast väiksemana. Kui arvestada, et karistust kergendavaid asjaolusid ei esine, ründevahendina kasutas A. Gantjohhin nuga ja tekitas J.G. tervisekahjustuse, siis temale kahest aastast lühema vangistuse mõistmine kuidagi põhjendatud ei ole.
374.A. Gantjohhini liitkaristuse teine liidetav on temale KarS § 214 lg 2 p 4 järgi mõistetud 4 aastat vangistust. Kuivõrd see karistus on mõistetud sanktsiooni minimaalmääras ja kriminaalkolleegiumi hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kohaldada karistust alla selle (KarS § 61 lg 1), siis jääb ka see karistus muutmata.
375.Edasi kontrollib ringkonnakohus, kas esineb vajadus A. Gantjohhinile KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse muutmiseks ning asub siingi eitavale seisukohale. Maakohus on süüdistatavale KarS § 121 lg 2 p 2 ja § 214 lg 2 p 4 järgi mõistetud karistused liitnud KarS § 64 lg 1 alusel neeldumispõhimõtet kasutades, s.o lugenud kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistnud liitkaristuseks 4 aastat vangistust. Ehk siis liitkaristus on mõistetud süüdistatavale kõige soodsamal viisil. Järgnevalt on maakohus õigesti arvestanud karistusaja hulka A. Gantjohhini eelvangistusaja ning saanud tema kandmisele kuuluvaks vangistuseks 3 aastat 11 kuud 25 päeva.
376.Tartu Maakohus tegi 18. oktoobril 2016. a A. Gantjohhini suhtes kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-16-7476. Otsus on jõustunud. Selle otsusega tunnistas kohus A. Gantjohhini süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi oma elukaaslase J.G. korduvas kehalises väärkohtlemises ning mõistis talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas maakohus seda karistust A. Gantjohhinile Tartu Maakohtu 27. augusti 2015. a otsusega kriminaalasjas nr 1-15-5000 mõistetud 5 kuu 28 päeva pikkuse vangistuse võrra ja mõistis A. Gantjohhinile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 aasta
11 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 68 alusel arvas kohus A. Gantjohhini karistuse kandmise algust tema kahtlustatavana kinnipidamisest 24. juulil 2016. a.
377.KarS §-s 65 reguleeritakse juhtumeid, kus kohtul on vaja mõista liitkaristus isikule, kellele on varasema kohtuotsusega juba karistus mõistetud (liitkaristuse hilisem mõistmine). KarS § 65 esimene lõige peab silmas olukordi, kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo. KarS § 65 teine lõige aga kohaldub juhul, kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-25-14, p 8).
377.1.Kuriteod, milles A. Gantjohhin käesolevas kriminaalasjas tehtava otsusega süüdi tunnistatakse, pani ta toime enne tema suhtes 18. oktoobril 2016. a kohtuotsuse tegemist. Seega tuleb temale liitkaristus mõista KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 sätete järgi.
377.2.Liitkaristust moodustades ei pea kohtukolleegium võimalikuks kohaldada üksnes neist raskemat, lastes kergema selles raskemas karistuses ära neelduda. Seda põhjusel, et A. Gantjohhin on sooritanud eriliigilised kuriteod – kehalise väärkohtlemise ja väljapressimise. Kuigi kehalise väärkohtlemise pani A. Gantjohhin toime sama kannatanu (oma abikaasa) vastu, oli väljapressimises kannatanuks hoopis teine isik. Seega on põhjendatud liita A. Gantjohhinilie käesolevas kriminaalasjas mõistetav karistus ja temale Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2016. a otsusega mõistetud karistus neist esimese suurendamise teel selliselt, et liitkaristuseks lugeda 5 aastat vangistust.
377.3.KarS § 65 lg 1 teise lause kohaselt tuleb eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus liitkaristusest maha arvata. Ringkonnakohus märgib, et taolise, s.o eelmise otsuse järgi ärakantud karistuse liitkaristusest mahaarvamise eelduseks on asjaolu, et süüdlane ei ole kuni uue kohtuotsuse tegemiseni pidevalt viibinud vahi all või karistuse kandmisel, vaid on sealt vahepeal olnud vabastatud, mistõttu samaliigiliste karistuste tasandamine neile ühise karistuse kandmise algusaja määramise teel ei ole võimalik. Nagu juba mainitud, asus A. Gantjohhin temale Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2016. a otsusega mõistetud 1 aasta 11 kuu 28 päeva pikkust vangistust kandma 24. juulil 2016. a ja on selle karistuse seega täielikult ära kandnud. Vabadusse naasnud süüdistatav aga ei ole, kuivõrd Tartu Maakohus nägi 22. detsembril 2016. a käesolevas kriminaalasjas otsuse resolutiivosa kuulutades ette, et A. Gantjohhin, kellele oli selles kriminaalasjas kohaldatud tõkendit elukohast lahkumise keeld, tuleb vahistada kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Arvestades, et A. Gantjohhin ei ole olnud vahepeal vabastatud, ringkonnakohus süüdistatava poolt temale Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2016. a otsusega mõistetud ja kantud karistust tema liitkaristusest maha ei arva, vaid määrab liitkaristuse kulgemise alguseks 24. juuli 2016. a, s.o päeva, millest alates arvestati eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmise algust. Sel viisil saab taastatud olukord, mis oleks esinenud, kui A. Gantjohhini hiljem tuvastatud kogumit moodustavaid kuritegusid oleks menetletud koos ja lahendatud ühe kohtuotsusega. On ju KarS § 65 lg-s 1 sätestatud liitkaristuse mõistmise regulatsiooni eesmärk ennistada tagantjärele see olukord, mis oleks olnud siis, kui kõiki ühe süüdlase toimepandud kuritegusid oleks arutatud ühes menetluses ning nende eest oleks mõistetud liitkaristus sama süüdimõistva kohtuotsusega.
377.4.Kohtukolleegium leiab, et mõistes A. Gantjohhinile liitkaristuse KarS § 65 lg 1 järgi, ei raskenda ringkonnakohus lubamatult süüdistatava olukorda, kuivõrd liitkaristuse mõistmise kohustus tuleneb otseselt seadusest.
A. Varuson a) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
378.Maakohus märkis, et A. Varusonile karistuse mõistmisel lähtub kohus A. Varusoni süü ulatusest – eelnevalt kohtuotsuses kajastatud kuritegeliku käitumise asjaoludest, sealhulgas sellest, et kuritegelikult käitus A. Varuson tahtlikult, kavatsetult, pannes toime esimese ja teise astme kuriteod, mis on kvalifitseeritavad kolme erineva paragrahvi järgi. A. Varusoni karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.
378.1.Neil asjaoludel ja selleks, et mõjutada süüdistatavat edasiselt hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsmaks ühtlasi õiguskorra huve, on maakohtu hinnangul põhjendatud karistada A. Varusoni KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi 3 aasta, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi 4 aasta ja § 424 järgi 10 kuu pikkuse vangistusega.
378.2.Eeltoodu alusel ja lähtudes sellest, et A. Varusoni kuritegeliku käitumise aktiivsus vabaduses ei olnud väga kõrge, pidas maakohus põhjendatuks mõista süüdistatavale KarS § 64 lg 1 alusel kergemate karistuste raskeimaga kaetuks lugemise teel liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus karistusaja hulka eelvangistuse 20. kuni
21.juulini 2015. a ja 1. kuni 2. septembrini 2015. a, s.o 4 päeva, ning luges kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 11 kuud 26 päeva vangistust.
378.3.KarS § 73 lg 5 ja KarS § 65 lg 2 alusel suurendas maakohus 3 aasta 11 kuu 26 päeva pikkust vangistust A. Varusonile 19. märtsi 2015. a Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-15-2209 karistuseks mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta 11 kuu 28 päeva pikkuse vangistuse võrra, ja mõistis A. Varusonile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 6 aastat 11 kuud 24 päeva vangistust.
378.4.KarS § 65 lg 1 ja KarS § 64 lg 1 alusel moodustas kohus liitkaristuse A. Varusoni 6 aasta 11 kuu 24 päeva pikkusest vangistusest ja talle 31. oktoobri 2016. a Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-16-9532 mõistetud 3 aasta 4 kuu pikkusest vangistusest, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga. Kohtuotsuste kogumis mõistis kohus A. Varusonile liitkaristuseks 6 aastat 11 kuud 24 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 teise lause alusel arvas maakohus sellest karistusest maha 31. oktoobri 2016. a kohtuotsuse järgi ajavahemikus 30. oktoobrist kuni 21. detsembrini 2016. a ära kantud karistuse, s.o kokku 1 kuu 22 päeva vangistust. Karistusest jäi A. Varusonil alates kohtuotsuse kuulutamisest
22.detsembril 2016 kanda 6 aastat 10 kuud 2 päeva vangistust. b) Apellantide väited
379.Kaitsja palub apellatsioonis tühistada maakohtu otsuse A. Varusoni süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 ning § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning kergendada A. Varusonile KarS § 424 järgi mõistetud karistust selliselt, et vähendada tema vangistusmäära või mõista talle rahaline karistus. Karistusregistri teatisest nähtuvalt on kaitsealune 2016. a aktiivselt trahve tasunud.
380.Kohtuistungil möönis kaitsja, et rahalise karistuse mõistmine A. Varusonile võimalik ei ole, kuivõrd tema osas on välja kuulutatud füüsilise isiku pankrott. Ta palub KarS § 424 järgi mõistetud vangistuse vähendamist. A. Varuson toetas kaitsja taotlust.
c) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
381.Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus vähendada A. Varusonile KarS § 424 järgi mõistetud karistust jääb edutuks.
382.KarS § 424 näeb karistuseks ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Maakohus, karistades A. Varusoni KarS § 424 järgi 10 kuu pikkuse vangistusega, kohaldas temale karistust tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra, milleks on 1 aasta 6 kuud vangistust. Apellant ei ole märkinud, millistel põhjustel seda karistust veelgi vähendama peaks või miks on esimese astme kohtu poolt vajalikuks peetud karistus ülemäärane. Ringkonnakohus ise asjaolusid, mis tingiksid karistuse revideerimise veelgi väiksemas suunas, asjas tähele ei pane. A. Varuson juhtis öisel ajal mootorsõidukit Riia maanteel, s.o Viljandi linna ühel põhitänaval (põhitänavad teenindavad peamiselt linnasisest või linnakeskusesse suunduvat liiklust), oli eelnevalt tarvitanud viina ning alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli 0,91 mg/l. Vangistus pikkusega 10 kuud on eelmainitut tähele pannes sobilik ja annab aluse ootuseks, et A. Varuson edasiselt hoidub samalaadse kuriteo toimepanemisest.
383.Maakohtu otsus A. Varusonile karistuse mõistmise kohta tuleb osaliselt siiski tühistada. Nimelt leiab ringkonnakohus, et esimese astme kohus oleks A. Varusoni KarS § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 ning § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi tunnistades pidanud mõistma talle karistuse KarS § 63 lg 1 alusel, s.o ideaalkogumi põhimõtete järgi. Vastavad põhjendused esitas kohtukolleegium S. Sõštšikovi karistust käsitledes. KarS § 63 lg 1 kohaselt tuleb kuritegude ideaalkogumi korral mõista isikule karistus seadusesätte järgi, mis näeb ette raskeima karistuse. Käesoleval juhul on selleks KarS § 200 lg 2. Maakohus on selle sätte järgi mõistnud A. Varusonile karistuseks 4 aastat vangistust. Ringkonnakohus on seisukohal, et A. Varusonile tuleb KarS § 63 lg 1 alusel § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi mõista karistuseks 4 aastat vangistust. Taoline karistus jääb sanktsiooni alammäära lähedale ning selle vähendamine võimalik ei ole. Ka ei tohi ära unustada, et A. Varuson on toime pannud nii väljapressimise kui ka röövimise.
384.KarS § 64 lg 1 alusel on maakohus moodustanud A. Varusonile liitkaristuse kergemate karistuste raskeimaga kaetuks lugemise teel, s.o mõistis liitkaristuseks 4 aastat vangistust. Ehk siis maakohtu minetus, st karistuse mõistmine reaalkogumi põhimõtte järgi, ei ole kaasa toonud süüdistatava olukorra raskendamist. Maakohtu mõistetud liitkaristus kuritegude kogumi eest jääb muutmata.
385.Kuivõrd maakohtu poolt A. Varusonile KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus jääb muutmata, ei teki vajadust üle vaadata süüdistatavale kohtuotsuste kogumis moodustatud liitkaristusi. Seda, et maakohus oleks KarS § 65 lg-te 1 ja 2 alusel liitkaristusi mõistes vea teinud, ei ole väitnud ei süüdistatav ega tema kaitsja.
A. Solop a) Maakohtu seisukoht ja põhjendused
386.Maakohus mõistis A. Solopile KarS § 22 lg 3 - § 136 lg 1 järgi karistuseks 6 kuud vangistust ning lugedes KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuse kaks päeva karistusaja hulka, mõistis kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel
moodustas kohus liitkaristuse kogumis Tartu Maakohtu 27. augusti 2015. a otsusega kriminaalasjas nr 1-15-5000 mõistetud 1 aasta pikkuse vangistusega ning mõistis A. Solopile liitkaristuseks 1 aasta vangistust. Vangistuse jättis kohus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täielikult täitmisele pööramata, määrates katseaja pikkuseks 1 aasta 6 kuud. b) Kolleegiumi seisukoht ja põhjendused
387.Ringkonnakohus mõistab käesoleva otsusega A. Solopi KarS § 22 lg 3 - § 136 lg 1 järgi õigeks. Sellega vabaneb A. Solop kõikidest temale esitatud süüdistustest. Maakohtu otsus A. Solopi karistamises KarS § 22 lg 3 - § 136 lg 1 järgi, samuti talle KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises ja selle KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata jätmises, tuleb tühistada. Menetluskulu Maakohtus ja kohtueelses menetluses tekkinud menetluskulu väljamõistmine
388.KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb neid norme kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 138).
389.Seoses süüdistatavate osalise õigeksmõistmisega peab ringkonnakohus vajalikuks vähendada seda summat, mille ulatuses jääb apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud menetluskulu (täpsemalt kulu riigi õigusabi eest) süüdistatavate V. Gavrilini, S. Sõštšikovi, S. Makarchevi, V. Luki, T. Valdase, R. Sule ja J. Gantjohhini kanda. Kuivõrd ei ole tuvastatav, kui suur osa kaitsjate tööst oli seotud süüdistuste nende osade menetlemisega, milles süüdistatavad käesoleva otsusega õigeks mõistetakse (eriti puudutab see KarS § 256 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistusi), otsustab ringkonnakohus V. Gavrilinilt, S. Sõštšikovilt, S. Makarchevilt, V. Lukilt, T. Valdaselt, R. Sulelt ja J. Gantjohhinilt väljamõistmisele kuuluva summa vähendamise hinnanguliselt. Seejuures võtab kolleegium arvesse õigeksmõistmiste osakaalu võrreldes süüdistuste kogumahuga, samuti asjaolu, kui suur osa kaitsja tööst oli eeldatavasti seotud just nende süüdistuste menetlemisega.
390.Maakohus mõistis V. Gavrilinilt riigi tuludesse menetluskulu kokku 9321,50 eurot, mis koosneb järgmistest kuludest: riigi õigusabi osutanud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu 432 eurot ja kohtumenetluses makstud tasu 8352 eurot, sundraha 537,50 eurot. Ringkonnakohus oma otsusega tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja mõistab V. Gavrilini õigeks KarS § 256 lg 1 järgi, samuti mõistab süüdistatava õigeks viies narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemisteos. Kolleegium peab põhjendatuks jätta riigi kanda 25% apellatisoonimenetlusele eelnevas menetluses tekkinud kaitsjatasust, s.o 2196 eurot.
V. Gavrilinilt tuleb riigi kasuks välja mõista 6588 eurot kaitsjatasu ja sundraha 537,50 eurot, s.o kokku 7125,50 eurot.
391.S. Sõštšikovilt mõistis maakohus riigi tuludesse riigi õigusabi osutanud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu 456 eurot ja kohtumenetluses makstud tasu 8016 eurot ning sundraha 537,50 eurot, s.o menetluskulu kokku 9009,50 eurot. Käesoleva otsusega mõistab ringkonnakohus S. Sõštšikovi õigeks KarS § 255 lg 1 ja § 263 p 1 järgi; samuti mõistab süüdistatava õigeks § 184 lg 2 p 1 järgi, s.o narkootiliste ainete käitlemises grupis, ning lisaks mõistab kolleegium S. Sõštšikovi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi õigeks käitlemisteos, mis seisnes 2015. a märtsis või aprillis 1 g marihuaana omandamises ja H.L. andmises. S. Sõštšikovi puhul peab kohtukolleegium vajalikuks jätta riigi kanda 30% temal tekkinud riigi õigusabi kuludest, s.o 2541,60 eurot. Riigi kanda jäetav kuluosa on suurem kui V. Gavrilini puhul, kuivõrd S. Sõštšikovi õigeksmõistmise osakaal on suurem. S. Sõštšikovilt tuleb seega välja mõista apellatsioonimenetlusele eelnevas menetluses tekkinud kaitsjatasu 5930,40 eurot ja lisaks sundraha 537,50 eurot, s.o 6467,90 eurot.
392.S. Makarchevilt mõistis maakohus välja menetluskulu kokku 8268,10 eurot. Summa koosneb järgmistest kuludest: riigi õigusabi osutanud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu 418.60 eurot ja kohtumenetluses makstud tasu 7312 eurot, sundraha 537,50 eurot. Ringkonnakohus mõistab S. Makarchevi KarS § 255 lg 1 järgi õigeks, samuti mõistab ta KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks osaliselt, s.o ühes käitlemisteos – 2014. a detsembris enda Tartus asuva elukoha XX maja keldris ühiskasutatavas ruumis põrandal 10 g amfetamiini hoidmises. Ringkonnakohus jätab riigi kanda 25% S. Makarchevi kaitsjatasust, s.o 1932,65 eurot. S. Makarchevil tuleb tasuda 5797,95 eurot ja samuti sundraha 537,50 eurot, s.o kokku menetluskulu 6335,45 eurot.
393.Maakohus mõistis V. Lukilt riigi tuludesse kokku 7416 eurot, milline summa koosneb järgmistest kuludest: riigi õigusabi osutanud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu 216 eurot ja kohtumenetluses makstud tasu 7200 eurot. Ringkonnakohus mõistab V. Luki KarS § 255 lg 1 järgi ja § 200 lg 2 p-de 2, 7 ja 8 järgi õigeks; KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistab süüdistatava õigeks osaliselt, s.o kolmes käitlemisteos. V. Luki kaitsjatasust tuleb riigi kanda jätta 75%, s.o 5562 eurot. V. Lukilt tuleb tasuda kaitsjatasu 1854 eurot.
394.T. Valdaselt mõistis maakohus välja menetluskulu kokku 5913,50 eurot. See summa moodustub järgmiselt: riigi õigusabi osutanud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu 336 eurot ja kohtumenetluses makstud tasu 5040 eurot, sundraha 537,50 eurot. Käesoleva otsusega ringkonnakohus mõistab T. Valdase KarS § 255 lg 1 järgi õigeks ning osaliselt mõistab ta õigeks KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, s.o kolmes käitlemisteos. Tema osalise õigeksmõistmise tõttu tuleb riigi kanda jätta 30% tema kaitsjatasust, s.o 1612,80 eurot. T. Valdaselt tuleb välja mõista 3763,20 eurot ja lisaks sundraha 537,50 eurot, s.o kokku 4300,70 eurot.
395.R. Sulelt mõistis maakohus riigi tuludesse kokku 8073,50 eurot, milline summa koosneb: riigi õigusabi osutanud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu 696 eurot ja kohtumenetluses makstud tasu 6840 eurot, sundraha 537,50 eurot. Kuivõrd süüdistatava varaline seisund on tagasihoidlik ja menetluskulu suur, leidis kohus, et paremate resotsialiseerumisväljavaadete tagamiseks tuleb võimaldada tal need tasuda ositi – kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates tuleb tasuda 12 kuu vältel iga kuu viieteistkümnendaks kuupäevaks vähemalt 672,79 eurot kuni menetluskulu täieliku ära tasumiseni. Viimasel kuul tuleb tasuda 672,81 eurot.
395.1.R. Sule kaitsja on apellatsioonis leidnud, et R. Sulelt 8073,50 euro väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kohustades isikut tasuma sellise summa, vähendab riik oluliselt tema õiguskuuleka elu juurde naasmise võimalust. Taoline lootusetu võlakoorem pigem soodustab isiku poolt edasipidi õigusnormide eiramist, sealhulgas uute narkootikumidega seotud kuritegude toimepanemist. Süüdistataval puudub võimalus tasuda ühes kuus 672 eurot, sest see summa ületab tema ühe kuu sissetulekut. R. Sulg on kinnitanud, et lisaks töötamisele on ta asunud alates 1. septembrist 2016. a õppima Tartu Kutsehariduskeskusesse. Seega on võimalus, et R. Sulg lähiajal parandab enda majanduslikku seisu, sisuliselt olematu, sest õpingud võtavad olulise osa ajast ja ka sissetulekust. Samas on R. Sulg pika kriminaalmenetluse jooksul konkreetsete tegudega tõestanud, et soovib edaspidi elada õiguskuulekat ja varasemaga võrreldes teistsugustele väärtushinnangutele tuginevat elu.
395.2.Kohtukolleegium hindab kõigepealt, kui suur osa menetluskulust peaks jääma riigi kanda seoses R. Sule õigeksmõistmisega KarS § 255 lg 1 järgi ja võtab seejärel seisukoha kaitsja taotluse osas.
395.3.Ringkonnakohus mõistab R. Sule KarS § 255 lg 1 järgi õigeks ja ta jääb süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Tema kaitsjatasust tuleb riigi kanda jätta 45%, s.o 3391,20 eurot. R. Sulelt väljamõistetavaks osaks jääb seega 4144,80 eurot, millele lisandub sundraha 537,50 eurot, s.o kokku menetluskulu 4682,30 eurot.
395.4.Täiendavalt ei pea kolleegium võimalik rohkem menetluskulust riigi kanda jätta. Menetluskulu tasumise kohustus kaasneb süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega. Maakohus on niigi jätnud riigi kanda ka kutsete edastamise ja ekspertiisikulud, samuti tunnistajate kohtusse ilmumise kulud. Kohus on R. Sulelt välja mõistnud ka vaid poole sundrahast. Seega on esimese astme kohus süüdistatava varalist seisu igati arvestanud ning tema resotsialiseerumisväljavaateid silmas pidanud. Ja nagu märgitud, käesoleva otsusega vähendab ringkonnakohus R. Sulelt väljamõistetavat summat veel 3391,20 euro võrra. Kaitsja taotlus jääb seega rahuldamata.
395.5.Küll peab ringkonnakohus, nagu maakohuski, võimalikuks määrata, et juhindudes KrMS § 180 lg-st 3 tuleb R. Sulel apellatsioonimenetlusele eelnevas menetluses tekkinud kulu 4682,30 eurot tasuda osade kaupa, tasudes 11 kuu vältel 390 eurot ja kaheteistkümnendal kuul 392,30 eurot kuni menetluskulu täieliku tasumiseni.
396.A. Gantjohhinilt mõistis maakohus riigi tuludesse kokku 4968 eurot, millise summa moodustavad riigi õigusabi osutanud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu 168 eurot ja kohtumenetluses makstud tasu 4800 eurot. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse A. Gantjohhini süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 2 järgi osaliselt, s.o J.G. lükkamises, mille tagajärjel ta kukkus ning tundis füüsilist valu ja sai näovigastused. Taoline osaline õigeksmõistmine peab kajastuma ka süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmise otsustuses. Kuivõrd raskemas kuriteos (KarS § 214 lg 2 p 2) jääb A. Gantjohhin täielikult süüdi ja osaliselt jääb ta süüdi ka KarS § 121 lg 2 p 2 järgi (s.o oma abikaasale kahel korral noaga tuharasse löömises), tuleb riigi kanda 20% tema kaitsjatasust, s.o 993,60 eurot. A. Gantjohhinilt tuleb välja mõista kaitsjatasu 3974,40 eurot.
397.A. Remetsalt, A. Varusonilt ja J. Krasjukovalt maakohtu otsusega väljamõistetud kulusid riigi õigusabile ringkonnakohus ei vähenda.
398.A. Remetsalt mõistis maakohus riigi tuludesse kokku 7008 eurot, millise summa moodustavad riigi õigusabi osutanud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud 384 eurot ja kohtumenetluses makstud tasu 6624 eurot. Ringkonnakohus käesolevas otsuses leidis, et A. Remetsa käitumine tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi (süüdistus oli KarS § 263 p 2 järgi ja maakohus kvalifitseeris § 263 p 1 järgi). Kolleegium on seisukohal, et süüdistuses väljendatud ekslik õiguslik hinnang A. Remetsa teole ei mõjutanud töö mahtu, mida kaitsja tegi ringkonnakohtu menetlusele eelnevas menetluses. Tegelikult peab märkima, et apellatsioonikohus tegi nimetatud muudatuse omaalgatuslikult, s.o apellatsioonimenetluses A. Remetsa süüditunnistamist KarS § 263 p 1 järgi ei vaidlustatud. Seega jääb maakohtu otsusega A. Remetsalt välja mõistetud kaitsjatasu muutmata.
399.A. Varusonilt mõistis kohus välja kokku 5616 eurot, milline summa koosneb riigi õigusabi osutanud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasust summas 240 eurot ja kohtumenetluses makstud tasust summas 5376 eurot. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse üksnes osas, kus A. Varusonile karistuse mõistmisel kohaldati KarS § 63 lg-t 2. See muudatus ilmselgelt ei ole seotud kaitsja poolt kriminaalasja kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses tehtud töö mahuga.
400.Maakohus mõistis J. Krasjukovalt riigi tuludesse menetluskuluna 6826,50 eurot, milline summa koosneb järgmistest kuludest: 240 eurot kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu, 6264 eurot kaitsjale kohtumenetluses makstud tasu, 322,50 eurot sundraha. Kohus leidis, et kuivõrd süüdistatava varaline seisund on tagasihoidlik, tuleb paremate resotsialiseerumisväljavaadete tagamiseks võimaldada tal menetluskulud tasuda ositi 12 kuu jooksul, tasudes iga kuu vähemalt 568,88 eurot kuni menetluskulu täieliku tasumiseni, kaheteistkümnendal kuul tuleb tasuda 568,82 eurot. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas otsuses tehtud muudatused ei anna alust muuta seda summat, mille ulatuses jääb apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud menetluskulu süüdistatava kanda.
400.1.J. Krasjukova osas märgib kolleegium veel järgmist. Kaitsja on apellatsioonis palunud KrMS § 180 lg 3 alusel vähendada J. Krasjukovalt maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulusid. Süüdistatav on võimeline tasuma maksimaalselt 100 eurot kuus. J. Krasjukova kasvatab last üksi. Lapse isa V. Gavrilin on vanglas ja elatist saada lootust ei ole. J. Krasjukoval on alaline töökoht, kuid sissetulek on miinimumilähedane ja lapse tõttu ei saa ta lisatööd teha. Tal on ka väga palju võlgnevusi ja laenude osas on koostatud maksegraafikud, summa on 5000–6000 eurot. Vanemad abistavad J. Krasjukovat, tasudes toidu ja elamispinna eest. Mingit vara tal ei ole. Makstes igakuiselt 568,88 eurot, peaks süüdistatav ühe aasta jooksul igas kuus ära maksma kogu oma sissetuleku ja vahel sellest ei piisakski. Sellises olukorras puuduks tal vähimgi sissetulek enda ja lapse ülalpidamiseks. J. Krasjukova ja laps satuks väljapääsmatult raskesse majanduslikku olukorda.
400.2.J. Krasjukova toetas ringkonnakohtu istungil kaitsja apellatsioonis esitatud taotlust. Advokaat K. Kiilo märkis täiendavalt, et muutunud olukorra tõttu (J. Krasjukova on töötu ja end arvele võtnud Eesti Töötukassas) ei suudaks süüdistatav tasuda menetluskulu suuruses 100 eurot kuus.
400.3.Ringkonnakohus on seisukohal, mille kohaselt kaitsja apellatsioonis nimetatud asjaolud näitavad, et menetluskulude tasumine enam kui 500 euro suuruses summas igas kuus käib J. Krasjukovale ilmselgelt üle jõu, teeb raskeks tema ja ta lapse igapäevase toimetuleku ning kahjustab lapse heaolu. Seega tuleb juba sel põhjusel jätta osa süüdistatava
menetluskuludest riigi kanda. Lisaks arvestab kohtukolleegium sedagi, et J. Krasjukova süüdistus, mida kohtus arutati, hõlmas üksnes kannatanu A.B. kehalist väärkohtlemist ja temalt vabaduse võtmist. Ehk siis tasu, mida kaitsja küsis kohtumenetluses J. Krasjukovale kaitse teostamise eest, kujunes valdavas osas teiste süüdistatavate kuritegude arutamisele kulunud aja põhjal. Ringkonnakohus möönab, et seadus ei diferentseeri süüdistatavalt kaitsja tasu väljamõistmist sõltuvalt sellest, kui palju aega võttis just konkreetse isiku tegusid puudutavate tõendite uurimine, st aluseks võetaksegi üksnes kaitsja poolt kohtuistungil viibitud aeg. Taolise suure kriminaalasja puhul nagu käesolev, peaks seda asjaolu süüdistatavalt õigusabikulude väljamõistmisel aga siiski arvesse võtma, seda eriti olukorras, kus suurte menetluskulude väljamõistmine seab süüdistatava ja tema väikese lapse raskesse olukorda. Eeltoodut silmas pidades jätab ringkonnakohus J. Krasjukova menetluskulust 5806,50 eurot riigi kanda ning mõistab süüdistatavalt välja 1020 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel saab süüdistatav võimaluse tasuda menetluskulu ositi 12 kuu jooksul, tasudes iga kuu viieteistkümnendaks kuupäevaks 85 eurot kuni menetluskulu täieliku tasumiseni.
A. Solopi osas märgib ringkonnakohus järgmist.
401.1.Kaitsja S. Must on apellatsioonis palunud vähendada A. Solopilt maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulu, milleks oli 3000 eurot. Kaitsja leiab, et seoses A. Solopi osalise õigeksmõistmisega tulnuks õigusabikulu temale hüvitada vähemalt pooles ulatuses.
401.2.Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse A. Solopi süüditunnistamises KarS § 121 ja § 136 lg 1 järgi ning mõistab ta õigeks, siis tuleb süüdistataval apellatsioonimenetlusele eelnevas menetluses tekkinud menetluskulu KrMS § 181 lg 1 alusel jätta riigi kanda.
401.3.Kuna hüvitamisele kuulub õigusabikulu üksnes mõistlikus ulatuses (KrMS § 173 lg 2 ja § 174 lg 1 p 1), hindab kohtukolleegium järgmiseks, kas A. Solopi poolt kaitsjale makstud 3000 eurot oli mõistlik tasu.
401.4.Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1067).
401.5.Kd XVIII lk-lt 101-102 selguvalt on vandeadvokaat S. Must esitanud maakohtule teatise A. Solopi poolt temale makstud õigusabitasu kohta. Selles on märgitud, et kokku on A. Solop tasunud kaitsjale 3000 eurot (maksed on teostatud kuuel korral ja ära on toodud maksete kuupäevad) järgmise õigusabi eest: konsultatsioonid süüdistatavaga, osalemine kohtueelses menetluses, kriminaalasja materjalidega tutvumine, materjalide tutvustamine süüdistatavale, 5. novembril 2015 taotluse koostamine Lõuna Ringkonnaprokuratuurile, süüdistusaktiga tutvumine, kaitsepositsiooni kooskõlastamine, 8. detsembril 2015 kaitseakti koostamine, maakohtus eelistungil osalemine, kohtuistungiks ettevalmistamine ja osalemine kohtuistungitel maakohtus. Seda, milline oli üksikute toimingute ajakulu või kõigile toiminutele kulunud aeg kokku või milline on nende tegemise eest soovitav tasu eraldivõetuna, teatisest ei nähtu. Tunnihinnana selgub teatisest 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot. Ehk siis kaitsjatasu summa kujunemine ei ole selgelt jälgitav. Taoline
n-ö puudujääk kaitsja esitatud teatises ei tingi A. Solopil tekkinud õigusabitasu menetluskulude hulka arvamata jätmist.
401.6.Ringkonnakohus, otsustades kaitsja küsitud tasu suuruse mõistlikkuse üle, leiab, et teatises nimetatud summat saab pidada KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks. Õigusabiteenuse ühikuhind on asjakohast praktikat silmas pidades keskmine ning küsitud õigusabitasu 3000 eurot (koos käibemaksuga) ei ole teostatud toimingute arvu, sisu ja neiks eeldatavasti kulunud aega (s.o otsustades küsitud õigusabitasu suuruse ja tunnihinna alusel oli ajakuluks 25 tundi) silmas pidades kuidagi ülemäärane. Eraldi väärib väljatoomist, et väga ajakulukad olid juba maakohtus toimunud kohtuistungid.
401.7.Kuivõrd ringkonnakohtu käesolev otsus toob kaasa A. Solopi täieliku õigeksmõistmise, tuleb juhindudes KrMS § 181 lg-st 1 temal tekkinud õigusabikulu 3000 eurot tema kasuks välja mõista riigilt. Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud
402.Tartu Ringkonnakohus määras 22. ja 23. novembril 2017 tehtud määrustega kindlaks süüdistatavatele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutanud kaitsjatele selle eest makstava tasu suuruse järgmiselt: 1) 937,20 eurot OÜ-le Advokaadibüroo Objartel&Partnerid kaitsja V. Murde poolt V. Gavrilinile riigi õigusabi osutamise eest; 2) 840 eurot OÜ-le Advokaadibüroo In Jure kaitsja A. Pärteli poolt S. Sõštšikvoile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest; 3) 840 eurot OÜ-le Advokaadobüroo Roman Levin kaitsja R. Levini poolt S. Makarchevile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest; 4) 840 eurot OÜ-le Advokaadibüroo Ann Saar kaitsja A. Saare poolt T. Valdasele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest; 5) 760,80 eurot OÜ-le Advokaadibüroo LMP kaitsja A. Vildi poolt R. Sulele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest ja sõidukulu hüvitiseks; 6) 592,80 eurot OÜ-le Advokaadibüroo Valge&Uiga kaitsja K. Kutsari poolt V. Lukile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest; 7) 602,40 eurot OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must kaitsja K. Kiilo poolt J. Krasjukovale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest; 8) 552 eurot OÜ-le Advokaadibüroo Karl Saavo kaitsja K. Saavo poolt A. Gantjohhinile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest; 9) 552 eurot määras OÜ-le Advokaadibüroo Valge&Uiga kaitsja M. Valge poolt A. Remetsale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest; 10) 840 eurot OÜ-le Advokaadibüroo Sirja Must kaitsja A. Vissaku poolt A. Varusonile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Kuna ringkonnakohus teeb kõigi eelnimetatud süüdistatavate osas KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jääb käesolevas punktis märgitud apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda.
403.Vandeadvokaat S. Must on taotlenud hüvitada A. Solopile seoses kaitsja apellatsioonimenetluses osalemisega tekkinud õigusabikulu. Kaitsja esitas teatise A. Solopi õigusabikulude kohta, märkides selles, et süüdistatav on 18. septembril 2017 tasunud 240 eurot (sealhulgas käibemaks) ringkonnakohtu istungil osalemise eest. Teenuse
tunnihinnaks on 120 eurot (koos käibemaksuga). Teatisele on lisatud kassa sissetuleku order, mis tõendab A. Solopi poolt sellise summa tasumist. Arvestades, et 20. septembri 2017 kohtuistung kestis istungiprotokollist selguvalt ajavahemikel kell 10.00 – 12.23 ja 13.15 – 16.17, s.o kokku 5,5 tundi, on kaitsja poolt A. Solopilt küsitud tasu kolleegiumi hinnangul igati mõistlik. Osutatud õigusabi oli süüdistatavale vajalik. Kuivõrd apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 p-s 4 nimetatud lahend, s.o esimese astme kohtu otsus A. Solopi süüditunnistamises tühistatakse ja tehakse uus (õigeksmõistev) otsus, siis juhindudes KrMS § 185 lg-st 1 tuleb riigil õigusabikulu A. Solopile hüvitada.
Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt)
Maarika Kuusk
Juhan Sarv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.