Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 25. märtsi 2015 otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatava A.E kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel
Prokurör
Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma
Kaitsja
Vandeadvokaat Mati Senkel
Süüdistatav
A.E isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel – eesti keel, töökoht: XXX OÜ, elukoht: XXX, varem kriminaalkorras karistamata.
Kannatanu Kannatanu esindaja
M.S. Vandeadvokaat Rait Sarjas
RESOLUTSIOON
1.Viru Maakohtu 25. märtsi 2015 kohtuotsus jätta muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata.
3.Välja mõista A.E-lt kannatanu M.S. i kasuks tema poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu 360 eurot.
Edasikaebamise kord: Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse
Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A.E anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 422 lg 1 järgi. Süüdistuse kohaselt juhtis A.E 30.08.2012 kella 08.00 paiku veoautot Scania registreerimismärgiga XXX , liikudes sellega Lääne-Virumaal Haljala vallas mööda TallinnNarva maanteed Narva suunas. Alustades Tallinn-Narva maantee 92,6 km-l, s.o. Tallinn-Narva maantee ja Põdruse-Kunda-Pada maantee ristmikul vasakpöörde sooritamist, ei olnud A.E aga ristmikule lähenedes piisavalt tähelepanelik ja ettevaatlik ning ei veendunud enne manöövri sooritamist täielikult, et see on ohutu ja tee on vasakpöörde sooritamiseks vaba. Ta ei andnud teed ja keeras ette vastutulevale mootorsõidukile Volvo S70 registreerimismärgiga XXX , mida juhtis kaine ja juhtimisõigusega M.S. , põhjustades autode kokkupõrke. Liiklusnõuete rikkumisega tekitas A.E ettevaatamatusest M.S. ile eluohtlikud tervisekahjustused – vasaku reieluu ja küünarluu killunenud murrud, ülalõualuu, põskkoobaste, põhiluu silmakoobasmiste pindade ning parema sarnaluu murrud, haavad näol, rindkere ja vasaku kopsu põrutuse. Oma käitumisega rikkus A.E liiklusseaduse (LS) § 17 lg 5 p 3, LS § 33 lg 2 p ja LS § 56 lg 1 nõudeid.
2.Viru Maakohtu 25.03.2015 otsusega tunnistati A.E süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja teda karistati 1-aastase vangistusega. KarS § 73 lg-te 1,3 alusel jäeti vangistus kohaldamata 2-aastase katseajaga, mille alguseks loetakse 25.03.2015. Samuti rahuldas kohus M.S. i tsiviilhagi, mõistes A.E-lt kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 12 500 eurot.
MAAKOHTU SEISUKOHT
3.Kohus leidis, et KarS § 422 (aga ka § 423) järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse
süüteokoosseisu esinemine A.E tegevuses on tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolli, skeemi ja sellele lisatud fotodega ja liiklusõnnetuse aktiga milledest nähtub, et autode kokkupõrge toimus A.E juhitud auto suhtes vastassuunavööndis, et A.E ei andnud teed otse sõitvale kannatanu autole ja sõitis viimasele ette, eelnevat kinnitavad ka kannatanu ja tunnistaja A.O. ütlused. Kuigi A.E ennast süüdi ei tunnista, tunnistab ta sisuliselt LS § 17 lg 5 p 3 ja ka LS § 33 lg 2 p 8 rikkumist- seda, et ta lasi mööduda kolmel autol, kannatanu autot ta ei märganud ja pööras vasakpööret alustades vastassuunavööndisse mille tagajärjel toimus autode kokkupõrge. Kohtuarstliku ekspertiisi aktist nähtuvalt põhjustati eelnevaga M.S. ile süüdistuses märgitud eluohtlikud tervisekahjustused mille paranemise kestus on enam kui 4 kuud. 3.1 Kohtu hinnangul ei kohaldu antud juhul süüdistuses nimetatud LS § 56 lg 1 /ristmikule lähenedes peab juht olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristmiku liiklusoludega. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale/ kuna see norm reguleerib juhi käitumist ristmikule lähenedes. A.E rikkumised algasid aga siis kui ta oli juba ristmikul. 3.2 Kriminaalasja kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud, et A.E oleks tahtlikult liikluseeskirju rikkunud. Ta on korduvalt väitnud, et ei saanud aru kustkohast kannatanu auto tema ette ilmus. Samas on ta kinnitanud, et terav päike paistis talle otse silma, et ta alustas liikumist, nägi läheneva auto varju, pidurdas ja toimus kokkupõrge. Asjaolu, et Tallinna poolt
tulijatele päike sündmuskohal otse vastu paistis on fikseeritud ka sündmuskoha vaatlusprotokollis. Eelnevast nähtub, et puuduvad tõendid mille alusel saaks A.E süüdistada süüdistuses märgitud liikluseeskirja sätete tahtlikus rikkumises ning on ilmne, et just ettevaatamatusest ei veendunud pöörde alustamise ohutuses. A.E ütlusi ja teisi ülalnimetatud tõendeid hinnates leiab kohus, et A.E poolt toimepandu vastab KarS § 18 lg 3 ettenähtud ettevaatamatuse tunnustele ehk siis on kuritegu toime pandud hooletusest. Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud ette nägema süüteokoosseisule vastavate asjaolude esinemise. Ehk siis olukorras, kus päike segas nähtavust oleks ta pidanud enne vasakpöörde tegemist ja vastassuunavööndisse keeramist olema hoolsam ja veenduma, et selline manööver on ohutu kaasliiklejatele. Ka olukorras, kus päike nähtavust segab, on võimalik siiski kindlaks teha, kas sõidurada on vaba, kui manöövri ohutuse suhtes pole kindlust ei tohi seda alustada. Ülaltoodut arvestades nõustub kohus prokuröriga ning leiab, et A.E-le esitatud süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 423 järgi. 3.3 Kriminaalasja lahendamisel kontrollis kohus ka kannatanu tegevuse õiguspärasust. Kaitsja väited, et A.E-le vastu sõitev auto tuli lubatud kiirust ületades välja suure veoauto tagant, mis Kunda poole pööras, ei ole tõendamist leidnud ja usutavad. Kuna Kunda poole pööravad autod kasutasid selleks aeglustusrada ja kannatanu sõitis otse edasi mööda Tallinna poole kulgevat sõidurada, siis ei saanud kannatanu auto jääda Kunda poole pööravate autode taha varju. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu oleks ületanud lubatud sõidukiirust. Kõigi osaliste poolt kirjeldatud liiklussituatsioon, kus kannatanu auto liikus sisuliselt autokolonnis, välistab võimaluse, et ta oleks sõitnud kiiremini, kui tema ees liikunud autod. Samuti on kogutud tõenditega ümber lükatud kahtlused turvapatjade avanemise või mitteavanemise osas, sündmuskohal tehtud fotodelt on näha, et turvapadjad on avanenud ja seda kinnitavad nii kannatanu kui ka tunnistaja A.O. . Kriminaalasja kohtuliku uurimisega ei leidnud seega tuvastamist M.S. i poolt liikluseeskirjade rikkumine ning käsitletavas liiklussituatsioonis ei saa talle ette heita hoolsuskohustuse rikkumist. M.S. oli õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad täidavad LE nõudeid, sealhulgas seda, et vasakpöörde võimalust ootav veoauto annab talle teed ja võimaldab tal ohutult mööduda.
4.Kohtuotsusega on tuvastatud, et tervisekahjustuse M.S. ile põhjustas A.E tegevus ning ta on vastutav tekitatud kahju sh mittevaralise kahju eest. M.S. i vigastused on fikseeritud ülaltsiteeritud kohtuarstliku ekspertiisi aktis, tema ravi kajastavad epikriisid PERH-st, Rakvere Haiglast ja Haapsalu Neuroloogilisest Rehabilitatsioonikeskusest. Tekitatud vigastustest ja sellega kaasnevast mittevaralisest kahjust on andnud ütlusi kannatanu M.S. ja tema elukaaslane A.O. . Eeltoodud tõenditega luges kohus tõendatuks, et A.E oma tegevusega tekitas M.S. ile füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi ning on põhjustanud ka kannatanu heaolu ja elukvaliteedi olulise languse, ta on 40 % ulatuses töövõimetu ning ta vajab taastusravi. Kohus juhindus mittevaralise kahju suuruse hindamisel õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest ning kohtupraktikast ja leidis, et kannatanule tuleb hüvitada mittevaraline kahju mõistlikus summas. Mõistliku rahasumma määramisel arvestab Riigikohtu lahendi 3-2-1-85-08 p-s 14 väljendatud seisukohta, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel tuleb arvestada sõltumata poolte taotlusest rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises. Lisaks kannatanule põhjustatud tagajärgedele arvestas kohus asjaolu, et kuritegu on toime pandud ettevaatamatusest hooletuse vormis, et süüdistatava sissetulek ei ole suur, et tervislikust olukorrast sõltuvalt pole ta võimeline täisajaga töötama. Eeltoodut arvestades rahuldas kohus mittevaralise kahju hüvitamise nõude esialgsest taotlusest oluliselt väiksemas summas ja määras hüvitatavaks summaks 12500.00 eurot.
APELLATSIOON
5.Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotletakse tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks I astme kohtule. Kaitsja väited on kokkuvõtlikult järgmised. 5.1 Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Kohus ei hinnanud õigesti kannatanu käitumist. Süüdistatav on veendunud, et kannatu ületas lubatud sõidukiirust 90 km/h, kuna oli elukaaslast tööle viies hiljaks jäämas. Tööpäev algas kell 8, avarii toimus aga kell 7.58. Avarii toimumiskohast elukaaslase töökohani oli jäänud 7 km, mille läbimiseks kulub hommikuse tipptunni ajal u 10 minutit. Kohus ei hinnanud õigesti kannatanu M.S. i ja tunnistaja A.O. ütlusi, et M.S. kasutas sõiduauto Volvo juhina püsikiirusehoidjat. Kohus leidis ütlustele tuginedes, et sõiduauto Volvo kiiruseks oli 90 km/h. Süüdistatav sellega ei nõustu, sest üldtuntud on asjaolu, et autojuhid kasutavad püsikiirusehoidjat vaid pikematel lõikudel. Antud juhul pidi kannatanu M.S. oma elukaaslase A.O. tööleviimiseks sõitma 15 km kaugusele Sõmerult Haljalasse, milleks kulub ca 20 minutit. Eriti tuleb rõhutada, et tegemist oli käänulise teega, kus kohalejõudmiseks tuli teha ristmikel mitmeid pöördeid. Samuti oli tegemist hommikuse tipptunniga, mil teel tavalisest rohkem sõidukeid. Sellises olukorras ei lülita ükski juht tavaliselt sisse püsikiirusehoidjat, sest liikluse ebaühtluse tõttu lülitub see tõenäoliselt kohe välja. 5.2 Kohus jättis põhjendamatult vastu võtmata ja uurimata kaitsja poolt esitatud tõendi – häirekeskusest 30.01.2015 väljastatud kirja selle kohta, et esimene märge kõnealuse liiklusavarii kohta tehti politsei infosüsteemis kell 7:58:51. Sellest võib väita, et avarii toimus kell 7.58. Ehkki ei ole tuvastatud, kes politseisse teatas, tuleb lugeda üldtuntuks, et seda tehti koheselt pärast avarii toimumist. Süüdistatava sõnul teatas tema. Isegi kui lugeda süüdistatava ütlused avarii aja kohta ebausaldusväärseks, on kohene teatamine üldtuntud põhjusel, et möödasõitvaid autojuhte, kes nägid avariid või selle toimumist, oli palju. 5.3 Kohus pidanuks lugema üldtuntuks, et inimesed, kellel on oht tööle hilineda, liiguvad kiiremini kui tavaolukorras. Seega oleks kohus pidanud lugema tõendatuks, et M.S. ületas kiirust. A.O. ütluste kohaselt oli tööle hilinemine lubatud, ent tavaliselt seda ei juhtunud. Mõnikord juhtus seda talvel, mille tõttu tööandja hilinemist aktsepteeris. Kaitsja märgib, et A.O. ütlusi tuleks hinnata selliselt, et tööle hilinemine muudel aastaaegadel ei olnud tööandja poolt aktsepteeritud. Eeltoodust järelduvalt aga ületas M.S. enne avarii toimumist lubatud sõidukiirust. Apellant leiab, et kannatanu ütlused pidanuks kohus lugema ebausaldusväärseteks, kuna ta ei mäletanud, kas elukaaslase tööpäev algas kell 8 või 8:15. Kuna muude asjaolude mäletamisega kannatanul probleeme ei olnud, väidab kaitsja, et oma elukaaslast korduvalt tööle viinud isiku poolt saab tööaja alguse kellaaja „mittemäletamine“ viidata soovile kohut eksitada, et anda enda jaoks soodsamaid ütlusi. 5.4 Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata taotluse liiklustehnilise ekspertiisi tegemiseks, tuvastamaks kannatanu auto kiirust avarii toimumise hetkel. Ehkki auto enam säilinud ei ole, saab ekspert küsimusele auto kiiruse kohta vastata fotode ja muu toimikus oleva materjali põhjal. 5.5 Üldteada on asjaolu, et Sõmeru suunas u 100 m kaugusel paikneb järsk kurv paremale, millel on teelangus. Kuna tegemist on aktiivselt kasutatava maanteega, on kaitsja arvates üldtuntud asjaolu, et avariikoha lähedal asuva kurvi tagant teetõusult tulev auto ei tarvitse olla alati nähtav. Seega kiirust ületava sõiduki ilmumine oli süüdistatava jaoks üllatav, st ei olnud tema jaoks ettenähtav takistus, mis kohustanuks teda peatuma. 5.6 Kohus jättis tuvastamata kannatanu hoolsuskohustuse rikkumise. Kannatanu vastas prokuröri küsimusele, mis hetkel veoauto liikuma hakkas, järgmiselt: „kui 2 autot olid temast mööda läinud, kes minu ees olid. Siis hakkas ta vaikselt liikuma. Tol hetkel ma vajutasingi autol korraks pidurit selleks, et püsikiirus maha tuleks. Siis veoauto jäi uuesti seisma. Pidurdas nii, et see kabiin liikus. Järgmine hetk oligi juba kokkupõrge“. Seega pidurdas kannatanu enda
sõnade kohaselt vaid selleks, et püsikiiruse hoidja maha tuleks, mitte aga selleks, et jääda teel oleva takistuse ees seisma. Kannatanu püüab ütlustega muuta usutavaks püsikiirusehoidja kasutamist, mida aga ei kasutatud. 5.7 Mittevaralise kahju väljamõistmisel ei arvestanud kohus piisavalt süüdistatava majanduslikku olukorda. Majandusliku seisundi tõendamiseks on kaitsja esitanud tõendid A.E ja tema abikaasa S.N. e tervisliku seisundi kohta. Tõendid kinnitavad, et A.E ja tema abikaasa saavad hankida elatusvahendeid väga piiratud ulatuses. Samas on neil kohustus kasvatada ja pidada üleval oma alaealist last. Seetõttu käib nii väljamõistetud mittevaralise kahju kui ka menetluskulude hüvitamine riigile süüdistatavatele üle jõu.
6.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega anti menetluspooltele võimalus avaldada oma seisukohad apellatsiooni osas kuni 25. maini.
7.Kannatanu esindaja kirjalikus seisukohas taotletakse jätta maakohtu otsus muutmata ning apellatsioon rahuldamata. Kannatanu esindaja on seisukohal, et apellandi veendumus ei ole tõend. Kohus on õigesti hinnanud kannatanu ja tunnistaja A.O. ütlusi. Samuti vaidleb esindaja vastu apellandi arvamustele apellatsioonis märgitud asjaolude üldtuntuks lugemise kohta. Maakohus on põhjendatult jätnud kaitsja taotlused häirekeskuse kirja vastuvõtmisest ning liiklustehnilise ekspertiisi läbiviimiseks rahuldamata. Samuti on kohus mittevaralise kahju väljamõistmisel arvestanud nii süüdistatava varalist- kui ka terviseseisundit, mistõttu vähendas M.S. i poolt esitatud nõuet pooles ulatuses. Lisaks märgib kannatanu esindaja, et apellant on viidanud taotluses väärale normile, mis kriminaalmenetluse seadustikus puudub ning ei täpsusta, millisele KrMS §-s 338 sätestatud punktile ta toetub.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, apellatsiooni ja kirjaliku seisukohaga, leiab, et apellatsioon jääb rahuldamata.
9.Süüdistatava kaitsja ei ole nõus maakohtu süüdimõistva kohtuotsusega. Apellandi hinnangul on kohus hinnanud tõendeid ebaõigesti, lugenud usaldusväärseks mitteusaldusväärsed tõendid, jätnud vastu võtmata ja uurimata tõendid, mida soovis esitada süüdistatav, mistõttu kohtuotsus ei vasta KrMS § 3051 lg 1 nõuetele, s.t on ebaseaduslik ja põhjendamatu. Samuti rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetluse norme, mis viis ebaõige materiaalõiguse normi kohaldamisele. Viidates KrMS § 337 lg 2 p-le 4 ja §-le 338 taotletakse ringkonnakohtult maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. 9.1 Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellant viitab KrMS § 337 lg 2 p-le 4, milline norm menetluseaduses puudub. Samuti jääb apellatsioonis selguseta, millist KrMS § 338 punkti maakohus rikkus. 9.2 Apellatsioonist nähtuvalt ei nõustu kaitsja maakohtu hinnangutega kogutud tõenditele ning toob omapoolsed versioonid konkreetsete tõendite hindamisel (nt kannatanu ja tunnistaja A.O. ütlused, mõningate asjaolude üldtuntuks mittelugemine, mittevaralise kahju väljamõistmisel süüdistatava majandusliku olukorra ebapiisav arvestamine jms). Seega apellant ei ole nõus maakohtu järeldustega, milleni maakohus tõendite hindamise tulemusel jõudis. Ringkonnakohus märgib, et tõendite hindamisega mittenõustumine ei ole kohtuotsuse tühistamise ning kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise aluseks.
Väljakujunenud kohtupraktikas on asutud seisukohale, et apellatsioonikohtu poolt peab olema tuvastatud sellised olulised kriminaalmenetlusõiguse rikkumised, mis ei ole apellatsiooniastmes kõrvaldatavad ning alles sellisel juhul saab tõusetuda kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine I astme kohtule. Esitatud apellatsioonis sellised olulisi rikkumisi maakohtule ette ei heideta. Selliseid rikkumisi ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Maakohus analüüsis kõiki kogutud tõendeid, hindas neid kogumis ning nende alusel kujunenud siseveendumusest tulenevalt langetas süüdimõistva kohtuotsuse. Kohtuotsus on piisavalt põhjalik, jälgitav ning vastavuses menetlusõiguse normidega. 9.3 Veel märgitakse apellatsioonis, et maakohus jättis vastu võtmata ja tõendina uurimata kaitsja poolt esitatud häirekeskusest 30.01.2015 väljastatud kirja selle kohta, et esimene märge liiklusavarii kohta tehti politsei infosüsteemis 30.08.2012 kell 07:58:51. Samuti jättis kohus rahuldamata taotluse liiklustehnilise ekspertiisi tegemiseks. Ekspertiisi läbiviimise eesmärgiks oli kannatanu auto kiiruse tuvastamine avarii toimumise hetkel. Kohtutoimiku materjalide kohaselt 09.01.2015 esitas kaitsja (s.o istungite väliselt, kohtuistungid toimusid 22.01 ja 11.02.2015) KrMS § 2861 ja § 296 lg 1 alusel kohtule taotluse vastu võtta Politsei-ja Päästeameti kiri (kohtutoimik, lk 45-47). 11.02.2015 toimunud kohtuistungil vaidles prokurör nimetatud taotlusele vastu põhjusel, et kaitsja on esitatud selle hilinenult ning jäi arusaamatuks, miks ei ole tõendit esitatud varem. Samuti ei ole seda tõendit nimetatud kaitseaktis. Kohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata, kuna täiendavaid tõendeid sai esitada vaid KrMS § 297 korras ning kaitsja esitatud põhjendused ei olnud veenvad. Lisaks tunnistas kaitsja, et puudub vaidlus toimepanemise aja suhtes, mistõttu ka sisulisest aspektist puudus vajadus täiendava tõendi vastuvõtmiseks (kohtutoimik, lk 48). Ringkonnakohtu hinnangul on kohus kaitsja taotluse täiendava tõendi vastuvõtmiseks jätnud põhjendatult rahuldamata (KrMS § 297 lg 2, § 286 1 lg 2 p 2). Kohtuistungiprotokollist nähtuvalt on maakohus, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad, jätnud liiklustehnilise ekspertiisi läbiviimise taotluse kui põhjendamatu rahuldamata. Kohtu hinnangul versioonide kontrollimiseks ekspertiisi määramine ei ole põhjendatud ning osadele küsimustele annavad vastuse teised tõendid (kohtutoimik, lk 41). Lisaks nähtub kohtuotsusest, et maakohus jõudis kogutud tõendite hindamisel järeldusele, et kannatanu ei ületanud lubatud sõidukiirust (kohtuotsuse p 3.7, lk 4-5). Seega on maakohus lahendanud menetluslikult korrektselt kohtuistungi käigus esitatud täiendavate tõendite kogumisega seotud küsimused.
10.Nagu eelnevalt märgitud, kritiseeritakse apellatsioonis tõenditele antud hinnanguid ning ei nõustuta nendel põhinevate järeldustega, millest tulenevalt taotletakse kohtuotsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus on seotud apellatsiooni piiridega (KrMS § 331 lg 2). Kuna maakohus ei ole kriminaalmenetlusõigust rikkunud määral, mis tooks vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja tagastamise maakohtule uueks arutamiseks, nagu seda taotletakse apellatsioonis, puudub ringkonnakohtul vastava taotluse puudumise tõttu võimalus tõendeid ümber hinnata. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jääb Viru Maakohtu 25.03.2015 kohtuotsus muutmata.
11.Kannatanu esindaja esitas ringkonnakohtule koos kirjaliku seisukohaga taotluse kannatanu M.S. i poolt apellatsioonimenetluses kantud kulu summas 360 eurot hüvitamiseks. Taotlusele on lisatud advokaadibüroo Küllike Namm 25.05.2015 arve nr 2014971. Ringkonnakohtu hinnangul on esitatud taotlus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb kannatanu menetluskulu hüvitada süüdistataval. /allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk Paavo Randma Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.