Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarjas ja Maarika Kuusk
Kohtuistungi sekretär
Liina Tulit
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
21. jaanuar 2015, Tartu
Kriminaalasi
Vilmar Eelsaare süüdistuses KarS § 114 p 4 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 13. novembri 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
Vilmar Eelsaare kaitsja advokaat Ann Saar
Prokurör
Anneli Hinto
Süüdistatav
Vilmar Eelsaar, ik XXX; elukoht kriminaalkorras karistatud 6 korda Advokaat Ann Saar
Kaitsja
XXXX;
varem
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus Vilmar Eelsaare süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1.Maakohus arutas V. Eelsaarele esitatud süüdistust selles, et tema, olles 8.12.1998 aastal karistatud tahtliku tapmise eest raskendavatel asjaoludel, 30. novembril 2013 kella 20.30 paiku Jõgeva maakonnas, Jõgeva vallas XXX külas maja nr. X korteris nr. X olles alkoholijoobes, pani toime A.T. tapmise. Ta lõi korteri uksest sisenedes korteri sisekoridoris seisvat A.T. d tahtlikult vähemalt 3 korral tugevajõuliselt väliskoridorist kaasavõetud 1 meetri pikkuse 4,5x4,5 cm neljakandilise puidust prussiga pea piirkonda ja tekitas tahtlikult kannatanule järgnevad vigastused: verevalumid kõõlustanul ja vasakus oimulihases, koljuluude killunenud murrud otsmikuluus vasakul ja eesmises koljuaugus, koljuluude joonmurrud vasakul kiiru- ja oimuluul, otsmikuluus vasakul, kuklaluus vasakul ja tagumises koljuaugus vasakul, ämbikvõrkkestaalused verevalumid mõlema ajupoolkera otsmiku- ja kiirusagarapiirkonnas, vereseguse sisaldise aju külgvatsakestes, täppverevalumitega põrutuskoldeid mõlema ajupoolkera otsmikusagaras, nahamarrastused näol juustepiiril, otsmikupiirkonnas, ninajuurepiirkonnas, vasakul põsesarnapiirkonnas ja mõlema õlaliigesepiirkonnas, nahaalused verevalumid mõlema silma laugudel ning vasakul nibujätkepiirkonnas ja kaelal, verevalum vasaku silma sarvkestal, näokoljuluude hulgimurrud, mille tagajärjel kannatanu suri 3.12.2013. Süüdistuse kohaselt pani V. Eelsaar toime teise inimese tapmise vähemalt teist korda, s.o. KarS § 114 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.Tartu Maakohtu 13. novembri 2014 otsusega tunnistati V. Eelsaar süüdi KarS § 114 p 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks 15 aastat 6 kuud vangistust, millele liideti KarS § 65 lg 2 alusel 7 kuud vangistust. Pärast KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aja mahaarvamist määras kohus V. Eelsaarele ärakandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks 15 aastat 1 kuu 15 päeva vangistust. Maakohtu otsuse motiivid on kokkuvõtlikult järgmised. 2.1 Kannatanu I.T. ütluste kohaselt pruugiti nende pool kodus alkoholi, lisaks abikaasale oli korteris veel tema sõbranna M.O. ja V. Eelsaar, kusjuures A.T. läks vahepeal magama. Kui A.T. ärkas, nägi ta, kuidas Vilmar Eelsaar I.T. d enda poole kallutas. Sellisele kallistamisele ei andnud I.T. mingit tähendust, kuid A.T. on armukade, ta vihastas ja viskas Vilmar Eelsaare korterist välja. Pärast Vilmar Eelsaare lahkumist lõi A.T. I.T. d vastu vasakut põske. I.T. üritas A.T. d endast eemale tõrjuda ja suheldi kõrgendatud häälel. Appihüüdu või karjumist I.T. sõnul ei olnud, sest mingit ohtu ta ei tundnud. Sellist olukorda on ennegi olnud ja kõik rahuneb kiiresti. Kindlasti ei hüüdnud ta Vilmar Eelsaart appi. Üsna pea A.T. läks koridori tagasi. I.T. ütluste kohaselt tegi ta Merikesega kamina ees suitsu, kui kuulis, et korterisse sisenes taas Vilmar Eelsaar. I.T. kuulis Vilmar Eelsaare häält, misjärel oli kuulda prantsatust ja A.T. oli kukkunud pikali maha peaga suure toa suunas. 2.2 Tunnistaja M.O. andis kohtuistungil ütlusi, et tema ärkas siis, kui A.T. ütles Vilmar Eelsaarele, et viimane korterist ära läheks. Mingit füüsilist kokkupuudet ta A.T. ja Vilmar Eelsaare vahel ei näinud. Välisuks käis ja ilmselt siis Vilmar läks ära. Ka I.T. oli tavaline, karjumist ei olnud. M.O. a ütluste kohaselt hakkas ta kamina ees koos I.T. ga suitsu tegema, kui välisuksest tagasi tuldi, käisid mingid matsud, kuulda oli Vilmar Eelsaare ja A.T. hääli. Tunnistaja tõusis kamina juurest püsti ja nägi A., kui too oli selili maas. 2.3 Kohtus andis ütlusi kohtuarst-ekspert, mille kohaselt olid A.T. vigastused tekitatud vähemalt kolme löögiga, kaks neist on iseloomulikud prussiga tekitatud vigastustele, kolmas tömbile traumale iseloomulik vigastus, s.t. jala, käe vmt. löödud, kuid ei saa välistada ka prussi. Eksperdi hinnangul hoiti löögivahendit nii, et see pikendas jõuõlga, andes löögile tugevust. 2.4 Kohus sedastas, et A.T. d on tabanud löögid nii pea keskjoonele ehk lagipähe kui ka muudesse elutähtsatesse rakenduspunktidesse. A.T. d tabanud löökide (väljastpoolt tekkinud vigastuste) rakendumiskohad nii mõlemal silmal, lagipeal, vasakul nibujätkepiirkonnas kui ka mujal pea
piirkonnas osutavad, et saadud lööke on rohkem kui üks. Enne seda, kui korteri esikusse tuli tagasi Vilmar Eelsaar, A.T. l vigastusi ei olnud. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on A.T. l saadud vigastused tekitatud lühikese ajavahemiku jooksul. Uuritud tõendid tõendavad, et korteri koridori sisenes Vilmar Eelsaar ja tema lahkumisel oli A.T. selili maas ja vigastatud. Sellistest asjaoludest järeldab kohus, et A.T. le tekitas vigastused Vilmar Eelsaar. 2.5 Hinnates Vilmar Eelsaare poolt süüteo toimepanemise motiive, on kohus seisukohal, et Vilmar Eelsaar ei läinud korterisse tagasi mitte abituid naisi kaitsma, nagu ta ise väitis, vaid kätte maksma A.T. le selle eest, et too teda korterist välja ajas. Kohtuistungil antud ütlused ja uuritud tõendid ei kinnita, et keegi oleks korteris üldse appi karjunud või Vilmar Eelsaart appi hüüdnud. Kannatanu I.T. jääb selle juurde, et kindlasti ta appi ei karjunud. Ka tunnistaja O. (kes sel ajal oli ärkvel) ei räägi tülist, kisast ega appikarjumisest. See tähendab, et ei olnud appikarjumist ega kisa, mida Eelsaar saanuks õues olles kuulda. Vilmar Eelsaare tegelik käitumine pärast korteriukse avamist tõendab mineku eesmärki - tal puudus huvi korterisolevate naisterahvaste ja nende turvalisuse vastu, tal puudus soov selgituste ja läbirääkimiste teel A.T. ga suhelda. Väga lühikese aja jooksul korteriukse avanemisest lõi Vilmar Eelsaar A.T. le tugevajõuliselt pähe ja lahkus seejärel. 2.6 Kohus leiab, et Vilmar Eelsaare ütlused selle kohta, et võib-olla naised vajasid abi ja ta läks neid kaitsma, on vastuolus ka tookordse sündmuse kulgemise loogikaga: korteriperemees A.T ajas V.Eelsaare korterist välja just tema käitumise tõttu tema naisega. Sellises olukorras hoiab mõistlikult käituv inimene korterist eemale. Kohus leidis, et Vilmar Eelsaare väide, et ta kuulis korterist appikarjumist ja läks abituid naisi kaitsma, on esitatud tagasimineku õigustamiseks ja tegeliku põhjuse – kättemaksu - varjamiseks. Kohus leiab, et olukorra kulg tõendab Vilmar Eelsaare tagasimineku eesmärki - ta võttis kaasa abivahendi trepikojast, s.t. enne sündmuskohale jõudmist varustas ennast hästi käsitletava ja jõulise vahendiga. Vilmar Eelsaare ütlused, et ta võttis reika kaasa enda kaitseks, on vastuolus kogu olukorra olemusega: kui olukord oli selline, et Vilmar Eelsaar ise vajanuks kaitset ja ta sai sellest aru juba trepikojas, tulnuks tal korterisseminekust hoiduda. Vilmar Eelsaar oli korterist välja aetud, teda ei oodatud ega soovitud sinna. Vilmar Eelsaar annab ütlusi, et A. tuli uksele vastu, oli vihane, küsis mis sa tahad, kao minema siit, saame ise hakkama. Fakt, et Vilmar Eelsaar ei lahkunud, osutab, et V.Eelsaarel puudus tahe arvestada A.T. ga. 2.7 Kohus leiab, et Vilmar Eelsaare kujutlus, et A.T. „nagu ründas mind“ ei ole kooskõlas tegelike asjaoludega. A.T. surnukehal ei ole kohtuekspertiisi käigus avastatud ühtki võitlusele või enesekaitsele tüüpilisi vigastusi. Objektiivselt ei ole tõepärane, et 165 cm pikk ja Vilmar Eelsaarest füüsiliselt nõrgem A.T. n.ö kahe palja käega ründab Vilmar Eelsaart, kes on temast suuremat kasvu, füüsiliselt tugevam ja varustatud abivahendiga. 2.8 Uuritud tõendid tõendavad, et Vilmar Eelsaar ei kasutanud kaasavõetud vahendit enda kaitsmiseks. A.T. st lähtuv oht esikus puudus (T. ei löönud Eelsaart). Asjaolu, et A.T. kukkus maha ülakehaga elutuppa, mitte korteri välisukse ette, viitab, et V. Eelsaar sisenes esikusse ja liikus korteri sisemuse suunas. Vigastuste lokalisatsiooni järgi (kandiliste jälgedega vigastus otsmikul keskjoonel ja näol) on hinnatav, et A.T. oli näoga V. Eelsaare suunas, s.t. liikus korteri sisemuse suunas selg ees ehk taganes. See aga ei ole ründaja asend. 2.9 Vilmar Eelsaare käitumine korteriukse avanemisel tõendab, et tema eesmärk ei olnud abivajavaid naisi kaitsta. Vilmar Eelsaare löögid A.T. le olid suunatud teadlikult ja tahtlikult just pähe. Need ei olnud kogemata tabanud löögid. Ta kasutas löögivahendina eelnevalt kaasa võetud puidust
prussi, mis suurendas nii rakendatavat jõudu kui ka tagas löömiseks kindla võimaluse- võimaluse lüüa näiteks eemalt. Löögivahendi näol oli tegemist kvaliteetsest puidust ja hästi töödeldud esemega, mis ei paindu, ei murdu ega ole vetruv. Sellisena on tegemist kompaktse, hästi käsitletava ja väga jõulise vahendiga. Vilmar Eelsaare sooritatud löökide tugevust, suunda ja rakenduspunkte ja kasutatud vahendit arvestades ei ole võimalik väita, et lööja tegutses, mõistmata oma tegevuse tähendust ja tagajärge, s.o Vilmar Eelsaar tegutses tahtlikult ja arvestades lõpliku tagajärje saabumisega. 2.10 Selline tegutsemine välistab tegevuse kvalifitseerimise KarS § 117 või § 118 järgi. Isik, kes võtab väljastpoolt korterit kaasa hästi käsitletava tugeva löögiriista ja korteriukse avanemisel sellega jõuliselt mitu korda lööb elutähtsasse piirkonda, ei kontrolli enam põhjusliku seose kulgemist ja saabuv tagajärg on vältimatu. Asjaolu, et A.T. l esinesid koljuluude erinevad murrud (s.h. killunenud murrud), osutab, et löögid olid jõulised. Selliste löökide sooritajal puudub igasugune alus arvata, et löödu ei sure. Vilmar Eelsaare poolt A.T. löömine on otsese tahtlusega toime pandud tapmistegu. 2.11 Karistuse üle otsustamisel ja hinnates võimalusi mõjutada Vilmar Eelsaart edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest võtab kohus arvesse Vilmar Eelsaare eelnevat elukäiku, s.h. mõistetud varasemaid karistusi ja tema isikuomadusi. Vilmar Eelsaar on varem korduvalt karistatud vägivallakuritegude eest, s.h. tapmise eest. See ei ole mõjutanud hoiduma teda uute vägivallakuritegude toimepanemisest. Süü suuruse juures märgib kohus, et süüdistatav pani teo toime teadlikult ja tahtlikult, madalal motiivil, kättemaksuks temale osaks saanud hukkamõistu eest, mistõttu kohus loeb tema süü suureks. Kuriteo toimepanemise järgselt oli Vilmar Eelsaarele kohe teada saabunud tagajärje raskus. Sellest hoolimata ei kutsunud ta kiirabi, lahkus sündmuskohalt. Karistuse määra üle otsustades arvestab kohus, et tapmistegu on Vilmar Eelsaare poolt toime pandud teistkordselt. Ehkki eelmisest karistusest samaliigilise teo eest on möödas aastaid, on Vilmar Eelsaare käitumine käesoleva kuriteo järgselt võrreldav aastal 1998 asetleidnuga. Kohus peab põhjendatuks, et teistkordselt toime pandud tapmise eest mõistetav karistus on karmim esmakordse tapmise eest mõistetud karistusest. Eeltoodut arvestades mõistab kohus Vilmar Eelsaarele karistuseks KarS § 114 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 15 aastat 6 kuud vangistust.
3.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat A. Saar, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja V. Eelsaare süüditunnistamist KarS § 117 lg 1 järgi. Alternatiivselt taotleb kaitsja süüdistatavale leebema karistuse mõistmist. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 3.1 Esmalt märgib kaitsja, et ekspert ei välistanud kohtus ütlusi andes võimalust, et osad tuvastatud vigastustest võisid olla tekkinud kukkumisest vastu esemeid. Eksperdil ei olnud võimalik ka vastata, kas vigastuste hulgas oli selliseid, mis eraldivõetult põhjustasid surma. Need asjaolud ei kinnita kannatanu tahtlikku tapmist V. Eelsaare poolt. 3.2 Kaitsja ei nõustu ka maakohtu järeldusega, et V. Eelsaar läks korterisse kättemaksumotiivil ning leiab, et selle näol on tegemist tõendamata oletusega. Kannatanu I.T. on andnud ütlusi selle kohta, et tema abikaasa oli tema suhtes vägivaldne, mis ei olnud teadmata ka süüdistatavale. Pärast seda, kui A.T. oli korterist süüdistatava välja ajanud, soovis sealt väljuda ka I.T. , mida A.T. ei lubanud, lüües tunnistaja I.T. d. Nimetatud tunnistaja on ka kinnitanud, et tüli käigus kasutasid mõlemad kõrgendatud häält. Seega on meelevaldne kohtu seisukoht, et korterist ei kostunud appikarjumist ja kisa, mida V. Eelsaar saanuks õues kuulda. Tunnistaja I.T. kirjeldus haakub aga omakorda V. Eelsaare ütlustega, kes jäi enda kinnitusel välja suitsetama ning kuulis, et I.T. vajab abi, mistõttu ta otsustaski korterisse tagasi minna.
3.3 V. Eelsaar on kinnitanud, et korterisse minnes ei olnud tal mingit kavatsust A.T. d lüüa, tema sooviks oli üksnes kannatanuga rääkida ning ta maha rahustada. Seejuures ei ole lükatud ümber V. Eelsaare ütlusi selle kohta, et temal tuvastatud vigastuste põhjustajaks oli just A.T. . Apellant peab oluliseks rõhutada, et ei M.O. ega I.T. ei näinud, kuidas käitusid A.T. ja V. Eelsaar koridoris; seega on alusetu järeldus, et süüdistatav ründas korterisse sisenemisel koheselt kannatanut. Apellant kinnitab, et tegelikkuses ründas I.T. hoopis süüdistatavat. Tõendamata on see, nagu löönuks V. Eelsaar kannatanut suure intensiivsusega ning ka siis, kui I.T. lamas maas. 3.4 Ka ei näinud V. Eelsaar ette, et löökide tagajärjel võib saabuda kannatanu surm. Ta lõi kannatanut ainult ühe korra ning ei arvanud, et see võis põhjustada surma, samuti puudus tal motiiv I.T. tapmiseks. Kui I.T. ja M.O. karjuma hakkasid, siis V. Eelsaar lahkus. 3.5 Alternatiivselt leiab kaitsja, et V. Eelsaarele on mõistetud liiga karm karistus. Süüdistatav on kestvalt toimunut kahetsenud, mida tuleb arvestada kergendava asjaoluna. Süüdistatav on teadvustanud alkoholiprobleemi ning soovib sellest vabaneda.
4.Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ning palus see rahuldada; apellatsiooni toetas ka süüdistatav V. Eelsaar. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult edutuks. Enda vastavat seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
5.Esmalt selgitab kriminaalkolleegium, et vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama kohtuasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (vt RKKKo 3-1-121-11, p 18). Ehk siis – kriminaalasja arutamine teise astme kohtus ei ole maakohtus toimunud menetluse (täiemahuline) dubleerimine. See arusaam määrab ühtlasi sellegi, kas ja millisel määral peab ringkonnakohus peatuma küsimustel, mis on maakohtu menetluses ning selle tulemil ka otsuses juba (teise astme kohtu hinnangul) piisava põhjalikkusega käsitlemist leidnud.
6.Praktikas tähendab see, et ringkonnakohtu lahend ei pea sisaldama vastuseid kõigile argumentidele, mida apellant on pidanud vajalikuks esitada. Otsuses nr 3-1-1-92-11 on Riigikohtu kriminaalkolleegium iseenesest tõesti leidnud, et apellatsioonis tõstatatud küsimustele vastamata jätmisel rikub ringkonnakohus süüdistatavate kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes (otsuse p 14). Kuid samas on selles otsuses ka leitud, et ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid neile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (otsuse p 15.1). Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist üksnes selliste apellatsioonis esitatud argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (otsuse p 15.2).
7.Käesolevas kriminaalasjas maakohtu otsust hinnates leiab kriminaalkolleegium, et selles on enam kui põhjalikult ning kohtu siseveendumuse kujunemist jälgitavalt juba vastatud kõigile kaitseargumentidele, mida apellatsioonis paljuski lihtsalt korratakse. Kohtukolleegium tõdeb, et maakohtu otsusele ei ole ringkonnakohtul sisulisest küljest midagi uut ning põhimõttelist lisada –
maakohtu poolt uuritud tõendite menetlusõiguslik käsitlus ning selle alusel tuvastatud faktilistele asjaoludele antud materiaalõiguslik hinnang on kriminaalkolleegiumi hinnangul veatu. Seetõttu esitas ka ringkonnakohus käesolevas otsuses asjaolude kirjelduse all maakohtu seisukohad suhteliselt põhjalikult (vt otsuse p-d 2.1jj); kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata ning toonitab üksnes seda, et need argumendid on jätkuvalt ka käesoleva kohtuotsuse osiseks.
8.Kaitsja ei vaidlusta maakohtu järeldust, et V. Eelsaar sunniti korterist selle valdaja, täpsemalt A.T. poolt füüsilist jõudu kasutades lahkuma; selles küsimuses menetlusosaliste vahel vaidlust ei ole. Apellatsiooni keskseks seisukohaks on väide, et V. Eelsaar naasis korterisse seetõttu, et ta tahtis kaitsta korterisse jäänud I.T. d tema abikaasa A.T. ründe eest; sisuliselt on sel viisil tegemist viitega KarS § 28 lg-s 1 reguleeritud hädaabi regulatsioonile, mille kohaselt on õiguskorda kaitsval isikul õigus lõpetada ründed mitte ainult enda, vaid ka teise isiku õigushüvede vastu. Sarnaselt maakohtule leiab ka ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole alust sellele sättele (ega ka mitte KarS § 31 lg-le 1) tugineda.
9.V. Eelsaar on maakohtus ütlusi andes väitnud, et jäädes maja ette suitsu tegema, kuulis ta mitme minuti jooksul I.T. karjumist ning appihüüdmist (kd 1, tlk 170 pöördel; tlk 172). Millegi sellise toimumist on aga I.T. ning tunnistajana ütlusi andnud M.O. kategooriliselt eitanud. I.T. on iseenesest küll tunnistanud, et A.T. lõi teda ning nende vahel võis olla lühike sõnavahetus kõrgendatud häälel, kuid kinnitanud samas, et mingitki ohtu ta enda elule ega tervisele ei tunnetanud ning on küsimustele vastates korduvalt ning kindlalt eitanud, nagu oleks ta kedagi appi hüüdnud vms (vt kd 1, tlk 160 pöördel, tlk 162). Eelnevaga haakub ka tunnistaja M.O. a kirjeldus, mille kohaselt ärkas ta siis, kui A.T. sundis süüdistatava korterist lahkuma, kusjuures pärast viimase lahkumist nägi ta I.T. d kamina ees suitsetamas ning ta liitus temaga (kd 1, tlk 164); et V. Eelsaare korterisse naasmise ajal tegi I.T. kamina ees suitsu, mitte ei tülitsenud enam enda abikaasaga, on kinnitanud ka I.T. ise (kd 1, tlk 160 pöördel). Sarnaselt maakohtule ei näe apellatsioonikohus põhjust viidatud tunnistajate ütlustes kahelda.
10.Osundatud tunnistajad on samuti eitanud, nagu oleks V. Eelsaar lasknud uuesti korterisse sisenedes eelnevalt uksekella, nagu süüdistatav seda ise väidab (kd 1, tlk 171), samuti on V. Eelsaar ristküsitluse käigus läinud korduvalt vastuollu eeluurimisel antud ütlustega, mis on tinginud tema ütluste avaldamise usaldusväärsuse kontrolliks (vt nt kd 1, tlk 173). Märkimisväärsete vastuolude esinemist erinevalt ajaperioodil antud ütluste vahel on V. Eelsaar enam kui mitteveenvalt põhjendanud väidetavalt temal lasunud närvipingega ning sooviga „saada asi kiirelt kaelast ära“ (kd 1, tlk 173), mis näitab täiendavalt tema kui tõendiallika ebausaldusväärsust. Eelnevat kokku võttes võib seega resümeerida, et maakohtu järeldus mingi I.T. vastu suunatud ründeolukorra puudumise kohta on ainuõige ning KarS § 28 lg-s 1 sätestatud hädaabiregulatsioonile tuginemine on välistatud. Samuti puuduvad vähimadki viited sellele, et V. Eelsaar võinuks ründeolukorra esinemise suhtes eksida KarS § 31 lg 1 tähenduses; uuritud tõendid vastustavad seda üheselt ning tegemist on seega süüdistatava paljasõnalise kaitseteesiga, mis tuleb kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Nimetatut arvesse võttes ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel küsimusel pikemalt peatuda, nõustudes maakohtu vastavate järeldustega täiel määral.
11.Ükski uuritud tõend ei toeta ka süüdistatava väidet selle kohta, et kui ta korterisse sisenes, ründas A.T. teda uuesti. Siinkohal tuleb tähele panna juba seda, et V. Eelsaar on enda ütlustes selgelt ebalev, jättes vastamata küsimusele selle kohta, kuidas siis A.T. teda ikkagi ründas (vt kd 1, tlk 172 pöördel). Tunnistajate I.T. ja M.O. a ütlustest tuleneb samal ajal, et korterisse naasis V. Eelsaar hoiatamata (s.o ilma uksekella laskmata, nagu ta ise väidab) ning sündmuste edasine käik oli äärmisel kiire; ukse avamisele järgnevalt oli kuulda korduvaid lööke, millele omakorda järgnes A.T. kukkumine pea ees elutuppa (vt kd 1, tlk 161; 164). Apellatsioonis ei vastustada seejuures maakohtu
osundust, et kannatanu kehal ei tuvastatud ühtegi enesekaitsele iseloomulikku vigastust, samuti ei viidanud tema kehaasend vähimalgi määral temast lähtunud ründele; kui lugeda õigeks süüdistatava väide, et ta kohtus A.T. ga juba välisukse juures, siis näitab asjaolu, et kannatanu kukkus elutoa põrandale maha selili seda, et A.T. taganes kestvalt selg ees V. Eelsaare eest korteri siseruumide poole. Need asjaolud kogumis aga välistavad üheselt V. Eelsaare versiooni selle kohta, et kannatanu ründas teda ning tema tegutsemine oli tingitud üksnes enda kaitsmise soovist; kõik viitab vastupidiselt hoopis V. Eelsaarest lähtunud ootamatule ning järsule ründele, mis oli tingitud kättemaksusoovist enda eelneva korterist väljaajamise ning võimalik, et ka selle käigus tema suhtes kasutatud füüsilise jõu kasutamise eest. Viimasega seonduvalt märgib kohtukolleegium aga koheselt, et isegi kui A.T. kasutas V. Eelsaare suhtes jõudu viimase korterist väljaajamisel, siis saab sellel faktil olla üksnes süüdistatava käitumismotiivi selgitav tähendus; kuivõrd see (ründe)olukord oli täielikult lõppenud, ei saa sellel olla mingitki tähendust KarS § 28 lg 1 kontekstis. Kuivõrd V. Eelsaar sisenes korterisse üksnes kannatanu ründamise eesmärgil, millele viitab lisaks eelnevalt käsitletud asjaoludele kõnekalt ka ründevahendi kaasavõtmine, on täielikult ainetu peatuda ka KarS § 31 lg 1 problemaatikal ehk siis küsimusel, kas V. Eelsaare ettekujutuse kohaselt võis A.T. ennast kaitsta tema vastu suunatud ründe vastu või mitte; mingist eelseisvast ning tema vastu suunatud õigusvastasest rünnakust ning soovist end selle vastu kaitsta V. Eelsaare puhul kindlasti rääkida ei saa (vt RKKKo 3-1-1-108-13, p 16). Ka seda momenti ei pea ringkonnakohus seetõttu vajalikuks täiendavalt käsitleda.
12.Maakohtuga tuleb nõustuda ka selles, et kannatanut rünnates tegutses V. Eelsaar tapmistahtlusega. Kohtus ütlusi andnud ekspert on selgitanud, et kannatanul sedastatud vigastusi arvestades olid minimaalselt kolm tugevajõulist lööki suunatud A.T. pähe, kusjuures vähemalt kaks neist olid sooritatud süüdistuses näidatud prussiga (kd 1, tlk 168); nende vigastuste osas ei ole ekspert kindlasti möönnud, nagu võinuks need tekkida ka kukkumise käigus, nagu seda väitab kaitsja apellatsioonis. Tegelikkuses on ekspert märkinud, et A.T. d on löödud lisaks eelnevalt märgitule mitmel korral ka kehasse ning neist vigastustest võivad mõned tõesti olla seostatavad ka keha kukkumisega (kd 1, tlk 168 pöördel). Kokkuvõtvalt võib seega sedastada, et süüdistatav lõi A.T. d kaasavõetud prussiga korduvalt nii pähe kui ka kehasse, mis haakub ka tunnistaja M.O. a poolt tajutuga (vt kd 1, tlk 164). Seega on ilmselgelt vale süüdistatava väide, et ta lõi kannatanut ainult ühel korral.
13.Kriminaalkolleegium soostub maakohtu käsitlusega selleski, et juba V. Eelsaare käitumise välise külje alusel saab kõhklematult rääkida kannatanu surmale suunatud tahtlikust käitumisest. Ka asjakohases kohtupraktikas on märgitud, et kui isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes; iseäranis kindlalt saab välise teopildi alusel tapmistahtlusest rääkida siis, kui jõuliselt ning löögijõudu oluliselt võimendavat ründevahendit kasutades korduvalt rünnatakse nn elutähtsat piirkonda, milleks tuleb vaieldamatult lugeda inimese pead (vt RKKKo 3-1-1-128-06, p 7). Käesolevas kaasuses on leidnud tõendamist, et V. Eelsaar lõi ootamatult korterisse tungides kannatanut korduvalt pähe, kasutades selleks ka ohtlikku ründevahendit, s.o meetri pikkust puust prussi, mis võimendas oluliselt löögijõudu. Seejuures on ka V. Eelsaar ise selle ühe löögi osas, mille sooritamist ta tunnistab, kirjeldanud, et see oli sooritatud ülevalt alla ning suunatud kannatanu lagipähe (kd 1, tlk 172 pöördel).
14.Nimetatud asjaolud näitavad kohtukolleegiumi hinnangul veenvalt, et süüdistatav nägi üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette tema poolt vallandatud kausaalahelat kannatanu korduvalt prussiga pähe löömise ja saabunud tagajärje vahel. Kohtupraktikas on seejuures korduvalt
märgitud, et kui isik vallandab enda teadliku ning väliselt arusaadavalt eluohtliku käitumisega kausaalahela sellise kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda ning ka ei taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed samaaegselt ka heaks, s.o möönab nende saabumist (vt nt Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 1-14-4811). Ühtlasi tuleb korrata juba maakohtu poolt märgitut, et ühtegi asjaolu, mis lubanuks V. Eelsaarel teo toimepanemise hetkel tõsikindlalt uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes, ei eksisteerinud. Seega tuleb apellatsioon jätta rahuldamata ka osas, milles vastustatakse maakohtu poolt V. Eelsaare käitumises tuvastatud tapmistahtlus.
15.Põhjendatuks peab kohtukolleegium ka süüdistatavale mõistetud karistust. Kuigi V. Eelsaar on sõnaliselt kahetsenud süüteo toimepanemist, ei saa seda lugeda veenvaks ning puhtsüdamlikuks KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses, nagu seda leidis ringkonnakohtu istungil ka prokurör. Nagu ilmneb, on süüdistatav andnud kestvalt valeütlusi, püüdes enda tegu valeväidete esitamisega õigustada ning on asunud isegi süüstama kannatanut enda ründamises, samuti on ta üritanud varjata kannatanu suhtes toimepandud ründe intensiivsust. Need asjaolud näitavad üheselt, et V. Eelsaar ei ole täiel määral saanud aru enda poolt toimepandud kuriteo raskusest ning hukkamõistetavusest. Seega tuleb nõustuda maakohtuga selles, et V. Eelsaare teosüü tuleb lugeda suureks.
16.Samuti tuleb eripreventiivses tähenduses märkida, et V. Eelsaar on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh ka eluvastase kuriteo eest (vt kd 1, tlk 133), tema kuritegelik käitumine on ajas olnud järjepidev. Kohtupraktikas on kinnistunud arusaam, et karistuse mõistmisel tuleb täiendavalt hinnata ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja silmas tuleb pidada ka õiguskorra kaitsmise huvisid – nii võib isikule mõista karistuse üle sanktsiooni keskmise määra juba johtuvalt asjaolust, et isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja seetõttu reageerida rangemalt, et kinnistada seekaudu keelunormi kehtivust (RKKKo 3-1-1-58-13). Eeltoodut silmas pidades peab ringkonnakohus V. Eelsaarele mõistetud karistust vastavaks tema teosüüle ning isikule, mistõttu jääb apellatsioon tagajärjetuks ka selles osas.
17.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
Paavo Randma
Aarne Sarjas
/allkirjastatud digitaalselt/
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.