2-12-10482/28 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Kostjad II ja III vaidlesid hagile vastu ning hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostjale I oleks lepingu ülesütlemise teatis kätte toimetatud. Liisinguandjal on õigus pöörduda nõudega käendajate vastu ainult siis, kui põhivõlgniku suhtes on nõue muutunud sissenõutavaks. Kostjad soovivad, et hageja esitaks tõendeid, mis kinnitaks et liisinguleping on põhivõlgniku suhtes kehtivalt üles öeldud. Samuti ei ole kostjate II ja III jaoks mõistetav, millisele alusele lepingu ülesütlemisel tuginetakse - hagiavaldusest nähtuvalt tuginetakse liisingulepingu ülesütlemisele süülise käitumise tõttu vastavalt liisingulepingu üldtingimuste punktile 7.3, kuid hagiavaldusest ei nähtu põhjendusi, mis viitaksid põhivõlgniku süülisele käitumisele. Hageja on endiselt liisingueseme omanik ning peaks võtma kasutusele meetmeid eseme valduse taastamiseks. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja kasutanud Reeborn OÜ ja Hansa Inkasso Agentuur OÜ abi, kuid ükski lisatud tõend seda asjaolu ei kinnita. Hagi lisas nr 17 toodud memos vara tagastamise kohta on mainitud tagastamata varana „Neussonit“, mida pole põhivõlgniku liisingus kunagi olnud. See tekitab küsimuse, kas hageja on üldse tegelenud liisingueseme asukoha tuvastamisega. Hageja peaks eelkõige asuma nõudma oma asja valduse taastamist, mitte esitama rahalist nõuet liisingulepingu käendajate vastu. Kostjad II ja III ei nõustu hageja poolt nõutavate kuludega. Hagiavalduse kohaselt on leping lõpetatud 15.06.2009 teatise kaudu, samas soovib hageja debitoorse võlgnevuse väljamõistmist ajavahemiku 31.10.2009-30.05.2010 osas, mille jooksul on edasi arvestatud igakuiseid liisingu osamakseid ja intresse. Kui lugeda leping üles öelduks 15.06.2009 teatise kaudu, ei saanud hageja enam nõuda liisingulepingu täitmist ega igakuiste liisinguarvete tasumist, samuti viivist arvete mittetasumise eest. Hageja ei saa korraga tugineda lepingu ülesütlemise ja lepingu täitmise nõudele ega sellest tulenevalt nõuda lepingulist leppetrahvi kui leping on üles öeldud. Hageja mitmed arved kajastavad leppetrahvi kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest, mis puudutavad perioodi peale liisingulepingu ülesütlemist. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et Kostjat I oleks leppetrahvist mõistliku tähtaja jooksul teavitatud ja et ta oleks sellised teated kätte saanud. Kostjatele jääb mõistetamatuks, millisel alusel nõuab hageja vara jääkmaksumuse hüvitamist peale lepingu ülesütlemist ning olukorras, kuis hageja on endiselt vara omanik. Arusaamatuks jääb ka hageja võlaarvestus, mh kas debitoorse võlgnevuse sees on ka tasumata intressid. Sellisel juhul on nõue ebaõigesti formuleeritud, sest viivist ei saa arvestada intressi maksmisega viivitamise pealt.

ta leppetrahvi nõuab. Arveid, millest nähtub leppetrahvi tasumise nõue, ei saa pidada leppetrahvist etteteatamiseks, mistõttu on nendest arvetest tulenev leppetrahvi tasumise nõue summas 4x 3000 krooni ehk 766,94 eurot põhjendamatu. Maakohus luges põhjendatuks debitoorse võlgnevuse summas 5 208, 90 eurot: arved 8561887366 (tl 23), nr 8564556351 (tl 24), nr 8567197555 (tl 25), nr 8569709640 (tl 27), nr 8572131849 (tl 29), nr 8574572396 (tl 31) ja nr 8576922847 (tl 33) ning viivisearvetest nr 8211116523 (tl 35), nr 8210947023 (tl 36), nr 8210842322 (tl 37), nr 8210674833 (tl 38), nr 8210497266 (tl 39) ja nr 8210250613 (tl 40) tulenevad nõuded summas 1 006,52 eurot, mis tuleb välja mõista solidaarselt kostjatelt I, II ja III. Maakohus ei nõustunud kostjate II ja III vastuväidetega, et hageja on arvestanud viivist ka intressinõudelt, kuna igalt viivise arvelt nähtub viivisenõude summa korrigeerimine. Maakohus leidis, et hagejal on õigus nõuda ekskavaatori jääkväärtuse hüvitamist vastavalt VÕS § 115 lg-le 2, kuna hageja on liisingueseme tagastamise viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Kosta I oleks vara heaperemeheliku kasutamise korral pidanud võtma tarvitusele mingid abinõud, et tagada vara säilimine. Kostjad ei ole vaielnud vastu vara jääkmaksumuse summale. Kostjatega II ja III sõlmitud käenduslepingud olid tähtajalised, kehtivusega kuni 31.05.2011. VÕS § 145 lg 1 kohaselt on võlausaldajal käendaja vastu suunatud nõudel kolm eeldustkehtiv käendusleping, käendusega tagatava võlausaldaja nõude olemasolu ja käendusjuhtumi saabumine. Lepingust tulenevate kohustuste, st liisingulepingu osamaksete, intressi ja viivise osas on käendajate vastutuse eeldused täidetud. Vara jääkmaksumuse hüvitamist saab nõuda alles pärast lepingu ülesütlemist. Kuna kohus loeb liisingulepingu ülesöelduks alles hagimaterjalide toimetamisega kostjatele, saab hageja nõuda liisingueseme jääkmaksumuse hüvitamist üksnes põhivõlgnikult kostjalt I, mitte kostjatelt II ja III. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades seda, et hageja nõue oli 20 798, 96 eurot ning kohus rahuldab hagi 20 032, 05 euro ulatuses, tuleb menetluskulud jätta 96 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda ning 4 % ulatuses hageja kanda.

8.Menetluskulude jaotuse osas märkis maakohus, et kuna hagi rahuldati 20 032, 05 euro ulatuses, mis moodustab hageja nõudest 96 %, tuleb 96 % menetluskuludest TsMS 163 lg 1 alusel jätta solidaarselt kostjate kanda. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses tooduga, et selline menetluskulude jaotus ei ole kostjate II ja III suhtes õiglane, pidades silmas nende vastu esitatud nõude rahuldamise ulatust. Hagi rahuldati 20 032, 05 euro ulatuses üksnes kostja I vastu. TsMS § 163 lg 1 peab kohus menetluskulude jaotamisel silmas hagi rahuldamise ulatust. Käesoleval juhul ei ole menetlusosalised kohtuotsust vaidlustanud osas, milles kohus rahuldas hageja nõude kostjate II ja III vastu 6 215, 42 euro ulatuses. Kostjate II ja III suhtes rahuldati esialgsest haginõudest 20 798, 96 eurot nõue 29, 9 % ulatuses (6215, 42 /20 798, 96). Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et kostja I kanda tuleb jätta 96 % hageja menetluskuludest, nagu leidis ka maakohus ning kostja II ja kostja III kanda tuleb jätta 29, 9 % hageja menetluskuludest. Osas, mis menetluskulud jäävad ka kostjate II ja III kanda (29, 9 %) on kostjad I, II ja III solidaarvõlgnikud. Eeltoodut arvestades tuleb hageja menetluskulud maakohtus jätta 30 % ulatuses solidaarselt Kaevemeister OÜ, Jaak Pirnipuu ja Alari Kupri kanda ning ülejäänud 66 % ulatuses Kaevemeister OÜ kanda. AS Swedbank Liising kanda tuleb jätta 4 % Kaevemeister OÜ menetluskuludest ning 70 % Jaak Pirnipuu ja Alari Kupri menetluskuludest. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja vastuväitega, et kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu, mistõttu tuleks käesoleval juhul jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Käesoleval juhul tuvastas maakohus, et kostja I ning kostjad II ja III ei ole suures osas solidaarvõlgnikud, mistõttu puudus alus menetluskulude väljamõistmiseks kõigilt kostjatelt samas ulatuses. Vastustaja poolt viidatud Riigikohtu lahend 3-2-1-136-12 on asjakohatu, kuna viidatud lahendis ei käsitle Riigikohus solidaarvastutuse küsimust, vaid rõhutab, et olukorras, kus hageja on esitanud erinevaid nõudeid eri kostjate vastu, tuleb hagi rahuldamisel menetluskulud jätta kostjate kanda vastavalt nende osadele kohustuses, mitte solidaarselt.