Eesistuja Kalev Saare, liikmed Kaupo Paal ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Jüri Kuke (Kukk) hagi osaühingu EMG EST OÜ vastu kasutuseelise väljanõudmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jüri Kuke määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Jüri Kukk, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaire Aus Kostja EMG EST OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-12055 ja Pärnu Maakohtu 7. mai 2021. a määrus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks läbivaatamiseks Pärnu Maakohtule Jüri Kuke hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
1.Jüri Kukk (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 12. augustil 2019. a hagi EMG EST OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista kasutuseelise hüvitamiseks 24 076,82 eurot ning viivise põhinõudelt. Hagiavalduse kohaselt olid kostja ja Pia McGregor ajavahemikul 29. november 2012 kuni 26. oktoober 2017 Pärnus aadressil Haapsalu mnt 11 asuva kinnisasja (kinnisasi) kaasomanikud (mõlemad 1⁄2 mõttelises osas). Kaasomanikud ei olnud kaasomandi kasutamises kokku leppinud. Omandireformi käigus tagastati Ilse Kotterile ja Oskar Kollistile mõlemale 1⁄2 mõttelises osas Pärnus Haapsalu mnt 9 ja 11 asuv endise Kollisti nahavabriku vara. 25. aprillil 2006. a omandas kostja Vello
2-19-12055 Kotterilt (Ilse Kotteri poeg) 1⁄2 kinnisasja mõttelise osa. Varem oli kostja kasutanud kaasomandis olevat kinnisasja 19. mai 2000. a Oskar Kollistiga sõlmitud rendilepingu alusel. Oskar Kollistile kuulunud 1⁄2 mõttelise osa omandas pärandina tema tütar Pia McGregor. Kostja jätkas kinnisasjal asuvate ruumide kasutamist ka pärast rendilepingu lõppemist 1. juunil 2015. a. 25. juunil 2015. a tegi Pia McGregor kostjale ettepaneku leppida kokku, kuidas ruume kasutada pärast rendilepingu lõppemist. Kostja ettepanekule ei vastanud. 22. mai 2019. a nõude loovutamise lepinguga loovutas Pia McGregor hagejale kasutuseelise hüvitamise nõude kostja vastu ajavahemiku 1. juuni 2015 kuni 26. oktoober 2017 eest. Kuna kostja kasutas 1. juunist 2015 kuni 26. oktoobrini 2017 kinnisasjal asuvaid ruume ilma kokkuleppeta oma majandustegevuses, siis tuleb nende pindade kasutamist vaadelda kasutuseelisena, millest mõlemad kaasomanikud peavad saama oma mõttelisele osale vastava kasu osa. Kostja kasutas ilma kokkuleppeta kinnisasjal paikneva ehitise tootmispinda suurusega 667,9 m2. Ajavahemikul 29. november 2012 kuni 26. oktoober 2017 oli Pia McGregoril kaasomanikuna kasutuseelise hüvitamise nõudeõigus. Sellekohase nõude ajavahemiku 1. detsember 2012 kuni 1. juuni 2015 eest on Pia McGregor esitanud kostja vastu tsiviilasjas nr 2-13-22515. Käesolevas tsiviilasjas nõuab hageja kasutuseeliste hüvitamist ajavahemiku 1. juuni 2015 kuni 26. oktoober 2017 eest. Kostja peab hüvitama teisele kaasomanikule kinnisasja kaasomandi osa üksinda kasutamisest kasutuseelisena saadud kasust teise kaasomaniku omandiosale vastava osa. Hageja nõude alus on VÕS § 1037 lg-d 1 ja 3, VÕS § 1039 ning alternatiivselt AÕS § 71 lg 2. Hageja leidis, et kostja on rikkunud Pia McGregori kui kaasomaniku õigust saada oma omandi kasutamisest kaasomandi osale vastavat kasu (VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039). Ühel kaasomanikul, kui teine kaasomanik kasutas ühist asja tema nõusolekuta, on õigus VÕS § 1037 lg 1 alusel nõuda teiselt rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist. VÕS §-de 1037–1039 alusel esitatava nõude puhul tuleb AÕS § 71 lg 2 alusel hüvitatavaks kasuks lugeda saadud kasutuseelised. Alternatiivselt esitas hageja nõude AÕS § 71 lg 2 alusel, mille kohaselt peab kaasomandi kasutamisest saadud kasu jaotuma asja kaasomanike vahel. Seda põhimõtet saab muuta ainult kaasomanike kokkuleppega, mida käesolevas asjas ei ole. Kuna kaasomanike kokkulepe puudus, siis ei saa määrata kindlaks seda, millal üks kaasomanik kasutab oma omandiosast suuremat osa kinnisasjast. Kasutatud asjaks on kinnisasja konkreetne reaalosa. Kaasomanike vahel tuleb jaotada kogu asja kasutamisest saadud kasu. Kaasomand on TsÜS § 56 ja AÕS § 70 lg-te 1 ja 3 järgi ühine õigus asjale ning see ulatub kogu kinnisasjale. Kuna kostja oli üks kaasomanikest, siis tuli tema saadud kasutuseelistest 1⁄2 osa välja anda teisele kaasomanikule. Hageja märkis, et alustada tuleb saadud kasu suuruse hindamisest ning alles seejärel tuleb jaotada see kasu vastavalt kaasomandi mõtteliste osade suurusele.
2.Pärnu Maakohus kuulas hageja 17. juunil 2020. a hagi menetlusse võtmise otsustamiseks isiklikult ära.
3.Pärnu Maakohus keeldus 14. septembri 2021. a määrusega hagi menetlusse võtmast ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugineb hageja kasutuseelise hüvitamise nõue samadele asjaoludele, mille alusel jäeti Pia McGregori kasutuseelise hüvitamise nõue tsiviilasjas nr 2-13-22515 rahuldamata. Pia McGregori ja hageja nõuete puhul on erinev ainult ajavahemik, mille eest kasutuseelist nõutakse. Hageja on nõude omandanud loovutamise teel endiselt kaasomanikult Pia McGregorilt. Seega on hagejal nõudeõigus üksnes juhul, kui kasutuseelise nõudeõigus oli Pia McGregoril. Kuivõrd tsiviilasjas nr 2-13-22515 jõustunud ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et Pia McGregoril ei olnud õigust nõuda kostjalt kui kaasomanikult kasutuseelise hüvitamist, siis ei saanud tal olla ka nõudeõigust, mida loovutada hagejale. 2(8)
2-19-12055 Ringkonnakohus märkis tsiviilasjas nr 2-13-22515 tehtud otsuses, et kaasomanikevahelises suhtes reguleerib asja kasutamist AÕS § 71 lg 2. See norm on nõudenorm, mille alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. Riigikohus on leidnud, et AÕS § 71 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks. Kasutuseelist saab kaasomanik ka juhul, kui ta kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Seega ei saa kaasomandi mõttelisest osast väiksemat pinda kasutava kaasomaniku puhul järeldada, et ta rikuks teise kaasomaniku omandit või valdust. Pindade väärtuse küsimus tekkib aga alles pärast seda, kui on tuvastatud, et kaasomanik kasutab mõttelisest osast suuremat pinda. Maakohus lähtus ringkonnakohtu arvates õigesti sellest, kui suur oli tegelikult kasutatav üldpind ja kui suurt osa sellest kasutas kostja. Kostja ei ole kasutanud kinnisasja mõttelisest osast suuremat osa ning seega ei tule Pia McGregori nõuet rahuldada. Olukorras, kus kaasomanikevahelist kokkulepet ei ole, tulebki lähtuda üksnes üldisest kasutatavast pinnast. Kaasomaniku valdus ei muutu AÕS § 34 lg 1 tähenduses ebaseaduslikuks põhjusel, et kaasomanikud ei ole kasutuskorda kokku leppinud. Maakohus leidis praeguses asjas, et hageja nõue tugineb sellele, et kostja on tsiviilasja nr 2-13-22515 menetluses tunnistanud 667,9 m2 ulatuses ruumide kasutamist. Tsiviilasjas nr 2-13-22515 tehtud otsuses on ringkonnakohtu arvutuste kohaselt kostja kasutuses olnud kokku 823,7 m2 ning ringkonnakohus on leidnud, et ka see ei ületanud kostja kaasomandi osa suurust kinnisasjast. Hageja ei ole rajanud oma nõuet sellele, et kostja kasutas enda kaasomandi osast suuremat pinda. Hagi tuleb jätta menetlusse võtmata, kuna hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik, eeldades hageja esitatud faktiväidete õigsust. Hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, ning esitatud hagiga ei ole võimalik saavutada hageja taotletavat eesmärki – saada kostjalt rahalist hüvitist Pia McGregori ja kostja kaasomandis olnud kinnisasja osa kasutamise eest (TsMS § 371 lg 2). Maakohus märkis, et kuna ajavahemik, mille eest hageja kasutuseelist nõuab, ei olnud tsiviilasjas nr 2-13-22515 esitatud nõudega hõlmatud, siis ei saa käesolevas asjas hagi menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel.
4.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning võtta hageja hagiavaldus menetlusse.
5.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. oktoobri 2021. a määrusega hageja määruskaebuse rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hagiavalduse menetlusse võtmisest tuli keelduda TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, sest hagiga ei ole võimalik saavutada hageja taotletavat eesmärki. Maakohtus hagi menetlusse võtmisest keeldumine ei eeldanud praegusel juhul faktiliste asjaolude tuvastamist, õiguslike hinnangute andmist ja tõendite hindamist mahus, mis oleks väljunud menetlusse võtmise otsustamisel lahendatavate küsimuste raamest. Maakohus ei ole hinnanud hagi menetlusse võtmisest keeldumisel Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2020. a otsust tsiviilasjas 3(8)
2-19-12055 nr 2-13-22515 kui tõendit. Nimetatud otsuse põhjendustele viitamine, nendega arvestamine ja nende väljatoomine maakohtu määruses ei ole tõendi hindamine. Tegemist on kohtupraktika arvestamisega materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti märkis ringkonnakohus, et hageja jõudis AÕS § 34 lg 1 ja § 72 lg 1 tõlgendamisel ebaõigele järeldusele, et kui kaasomanikud ei ole sõlminud valduse kohta kokkulepet, ei põhine nende valdus õiguslikul alusel ja on seega ebaseaduslik. Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle (AÕS § 68 lg 1). Omanik, sealhulgas kaasomanik, ei vaja asja valdamiseks täiendavat õiguslikku alust. Maakohus ei ole hageja nõuet valesti kvalifitseeritud. Hageja nõuab asja kasutavalt kaasomanikult kasutuseelise väljamõistmist. Kaasomanikevahelises suhtes reguleerib asja kasutamist AÕS § 71 lg 2. Selle normi alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. Riigikohus on 20. detsembri 2010. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10 leidnud, et AÕS § 71 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks. Kasutuseelis on ka see, kui kostja kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda. Kasutuseelise annab pinna tegelik kasutamine, mitte see, kas kasutuskord kaasomanike vahel on kindlaks määratud või mitte. Maakohus ei ole asunud pindasid kaasomanike vahel jagama, nagu hageja leiab, vaid tuvastas hagi alusena esiletoodud asjaoludest, et kostja kasutab tegelikult oma kaasomandi mõttelisest osast väiksemat pinda. Hageja ei ole määruskaebuses välja toonud ka VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eeldusi, s.o asjaolu, et kostja oleks hageja nõusolekuta hageja omandit, muud õigust või valdust käsutanud, kasutanud, ära tarvitanud, ühendanud, seganud või ümber töödelnud või muul viisil rikkunud. Ka ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et hagiavalduses toodud asjaoludel oleks hageja nõuetel mõni muu materiaalõiguslik alus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub kohtute määrused tühistada ning saata hagiavaldus tagasi Pärnu Maakohtule uueks läbivaatamiseks ja menetlusse võtmise otsustamiseks. Hageja leiab, et kohus peaks otsustama hagi menetlusse võtmise hagi alusena esitatud faktilistele asjaoludele tuginedes, eeldades nende õigsust (TsMS § 371 lg 2 p 1). Kohtud ei ole oma määrustes lähtunud mitte hagiavalduses kirjeldatud asjaoludest – faktiväidetest –, vaid oma veendumusest ja teise kohtuasja (tsiviilasi nr 2-13-22515) kohtuotsuse põhjendavas osas toodust. Viidatud kohtuotsuse resolutsioonis ei ole kasutuseelisena saadud kasu käsitletud. Seega on kohtud langetanud otsuse hageja nõudeõiguse puudumise kohta, käsitledes teist kohtuasja kui tõendit. Hageja märgib, et Riigikohtu praktika kohaselt on tõendi hindamine hagi menetlusse võtmisest keeldumise otsustust tehes keelatud. Hageja määruskaebuses maakohtu kohtumäärusele esitatud vastuväited jäid seega sisuliselt käsitlemata. Isegi kui viited kohtuasjale nr 2-13-22515 oleks mõnes osas asjakohased, saab neid käsitleda ikkagi ainult käesolevat kohtuasja menetledes. Maa- ja ringkonnakohus on nii toimides oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu viidatud 9. juuni 2020. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-13-22515 ei otsustatud jätta Pia McGregori kasutuseelise hüvitamise nõue rahuldamata. Nõuet oli küll menetluses käsitletud, kuid kohtuotsuse resolutsioonis seda TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 5 kohaselt ei tehtud. Selle tõttu ei olnudki ka Riigikohtul eelviidatud menetluses, isegi kui tegemist oli õigusnormide rikkumisega, võimalik Pia McGregori kassatsioonkaebust tsiviilasjas nr 2-13-22515 kasutuseelise nõudes menetlusse võtta ja 4(8)
2-19-12055 käsitleda. Kuivõrd TsMS § 457 lg 1 järgi toob pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon, siis oli Pia McGregori kasutuseelise nõue tsiviilasjas nr 2-13-22515 maaja ringkonnakohtus sisuliselt jäetud lõplikult otsustamata. Kuna õiguslikke tagajärgi Pia McGregorile kaasa toovat kohtuotsust tema kasutuseelisena saadud kasu osa väljaandmise nõude kohta kohtuasjas nr 2-13-22515 ei ole, siis ei ole käesolevas kohtuasjas võimalik ka põhjendada hagejal nõude puudumist selle kohtuotsusega. Käsitledes kaasomandi kasutamist ja arvestades, et kasu saadi ühise omandi kasutamisest, ei saa kohus arvestada nende kinnisasja osadega, mida ei kasutatud ja millest kasu ei saadud. Selline käsitlus on vastuolus PS §-ga 32, TsÜS §-ga 56, TsÜS § 62 lg-ga 1, AÕS § 68 lg-tega 1 ja 2, AÕS § 71 lg-ga 2, AÕS § 72 lg-tega 1 ja 5. Maa- ja ringkonnakohus ei ole eristanud olukorda, kus kaasomanikud on ühise asja kasutuskorras juba kokku leppinud, olukorrast, kus seda pole tehtud. Kui aga kaasomanike kokkulepet pole, siis tuleb lähtuda AÕS § 71 lg-s 2 sätestatust ning kaasomanike vahel tuleb jagada kogu kaasomandi kasutamisest saadud kasu. Seisukohta selles, kuidas ilma kaasomanike kokkuleppeta või kohtu määratud kasutuskorrata otsustada, milline mõtteline osa vastab vahetult asja mingile vabalt valitud reaalosale (pindala ruutmeetritele), ei ole Riigikohus väljendanud ja ükski seadus seda hageja arvates ka ei võimaldaks.
8.Kostja leiab, et hageja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja ringkonnakohtu määrused tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi saata samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
10.Kolleegium ei nõustu kohtute järeldusega, et hageja esitatud asjaoludel ei ole tema hagiga taotletavat eesmärki võimalik saavutada, mis võinuks olla TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt hagi menetlusse võtmisest keeldumise alus.
11.Esmalt käsitleb kolleegium võimalikke hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseid.
12.Maakohus on õigesti leidnud, et TsMS § 371 lg 1 p 4 ei ole praegusel juhul hagi menetlusse võtmisest keeldumise alus, kuivõrd Pia McGregori tsiviilasjas nr 2-13-22515 esitatud hagi ja käesolevas tsiviilasjas esitatud hagi ei ole sama hagi, kuna erineb ajavahemik, mille eest kasutuseelise hüvitamist nõutakse. Põhivõlanõue ei ole ühtne hagiese, millega saab pöörduda kohtusse vaid üks kord (vt Riigikohtu 29. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 11), mistõttu on hagejal võimalik nõue eelnevas tsiviilasjas esitamata jäänud osas eraldi menetluses maksma panna ja selliselt ei ole tegemist sama menetlusega TsMS § 371 lg 1 p 4 mõttes.
13.TsMS § 272 lg 2 järgi on dokumentaalseks tõendiks kohtumenetluses ka kohtulahendid teistes kohtuasjades. Kolleegium on leidnud, et kohus ei saa TsMS § 371 lg 2 alusel asja menetlusse võtmise üle otsustamisel hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust (vt nt Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8; 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p 13; 16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-07, p 9). Kui hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa tõendeid hindamata otsustada selle üle, kas kostja vastutab hageja nõude eest, tuleb see välja selgitada ja tõendeid hinnata asja sisulisel läbivaatamisel (vt nt Riigikohtu 6. jaanuari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-20574, p 9;
13.septembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17452, p 11; 8. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas 5(8)
2-19-12055 nr 3-2-1-177-16, p 10). Kui kohtud põhjendavad hagi menetlusse võtmisest keeldumist üksnes teises tsiviilasjas kohtulahendiga tuvastatud asjaoludega, tähendab see varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi sisu hindamist (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). Kolleegium märgib, et olukorras, kus maakohus on Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilasjas nr 2-13-22515 tehtud 9. juuni 2020. a otsuse alusel tuvastanud, et teatud suurusega reaalosa kasutamisel konkreetse kinnisasja puhul kaasomaniku kasutuseelise nõue puudub, on tegemist eelviidatud lahendi kui dokumentaalse tõendi hindamisega. Seega on maakohus asja menetlusse võtmise otsustamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi ja ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud. Samade poolte vahel teises tsiviilasjas tehtud kohtulahendit kui dokumentaalset tõendit ei saa hagi menetlusse võtmise otsustamisel arvestada.
14.Järgnevalt selgitab kolleegium AÕS § 71 lg 2 kohaldamise eeldusi olukorras, kus üks kaasomanik on saanud kaasomandit kasutades kasutuseeliseid.
14.1.Kaasomanike kaasvalduse ja kaasomandisse kuuluva asja kasutamisõiguse rikkumise korral on kaasomanikel, kelle õigusi rikuti, võimalik esitada rikkuja vastu hüvitisnõue kolmel alternatiivsel õiguslikul alusel: 1) kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 alusel, kus kahju on kaotatud kasutuseelised; 2) kasu hüvitamise nõue AÕS § 71 lg 2 alusel; 3) alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS §-de 1037–1039 alusel, mille ese võib mh olla alusetult saadud kasutuseelised (vt Riigikohtu
24.märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15, p 12). TsÜS § 62 lg 1 järgi on esemest saadav kasu eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Õigusrikkumise tõttu kaotatud kasutuseeliste eest nõutava kahjuhüvitise arvutamisel on lähtekoht kasu, mida kahjuhüvitise nõudja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (vt Riigikohtu 21. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05, p 13;
30.novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 28; 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19). Samu kasutuseelistega seotud hüvitise arvutamise põhimõtteid tuleb kohaldada ka VÕS §-de 1037–1039 alusel esitatava nõude puhul ja ka juhul, kui AÕS § 71 lg 2 alusel nõutakse hüvitist kaasomandi valdamise ja kasutamisega saadud kasutuseeliste eest (vt Riigikohtu
24.märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15, p 12). Kaasomanikule kuulub AÕS § 71 lg 2 järgi tema osale vastav osa ühise asja kasust, kui kaasomanike kokkuleppega ei nähta ette teisiti. Kolleegium on varem selgitanud, et AÕS § 71 lg 2 on nõudenorm, mille alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. AÕS § 71 lg 2 alusel on kaasomanikul mh õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks. Kasutuseelis on ka see, kui kaasomanik kasutab kaasomanike kokkuleppe alusel kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p-d 11 ja 12).
14.2.AÕS § 70 lg 3 kohaselt on kaasomand kahele või enamale isikule üheagselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. Asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast (TsÜS § 56). Kolleegium on varem selgitanud, et kaasomanikule kuulub kindlaksmääratud osa ühisest omandist, mitte aga osa ühisest asjast ning et kaasomand on ühine õigus kogu asjale (vt nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 26;
14.oktoobri 1998. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-98; 17. oktoobri 1996. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-96).
6(8)
2-19-12055 AÕS § 71 lg 3 järgi on kaasomanikul teiste kaasomanike suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi. AÕS § 72 lg 3 järgi on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust. AÕS § 72 lg 5 järgi on kaasomanikul õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis olevat asja vallataks ja kasutataks kõigi kaasomanike huvides. Kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest.
14.3.AÕS § 72 lg 1 esimese lause järgi valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppel. AÕS § 72 lg 1 teise lause järgi võib kaasomanike häälteenamusega tehtava otsusega otsustada küsimusi, mis jäävad ühise asja tavapärase valdamise ja kasutamise piiridesse. Ringkonnakohus on kolleegiumi arvates põhjendatult lugenud ebaõigeks hageja AÕS § 34 lg 1 ja § 72 lg 1 kohta tehtud järelduse, et kui kaasomanikud ei ole sõlminud valduse kohta kokkulepet, ei põhine nende valdus õiguslikul alusel ja on seega ebaseaduslik. Kolleegium märgib, et vaatamata kaasomanike vahel kinnisasja valduse kohta kokkuleppe puudumisele ei pruugi see, kui kaasomandis olev kinnisasi on ühe kaasomaniku ainukasutuses, tähendada teiste kaasomanike õiguste rikkumist. Kaasomandi kasutuskorra puudumine ei tähenda iseenesest ka seda, et AÕS § 71 lg 2 järgi tuleb kaasomanike vahel jagada kaasomandi kasutamisest saadud kogu kasu, nagu leiab hageja. Kaasomandis oleva asja kasutuskorra kokkuleppe puudumisel on üldjuhul igal kaasomanikul õigus nõuda AÕS § 71 lg 2 alusel teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. Kaasomandis oleva asja kasutuskorra kokkuleppe puudumisel tuleb kasutuseelise hüvitamise nõude eeldusena teha mh kindlaks, kas kaasomanik on ühist asja kasutades rikkunud teiste kaasomanike õigusi, eelkõige seda, kas kaasomanik on takistanud teistel kaasomanikel kaasomandis oleva asja kaaskasutust. Ainuüksi asjaolu, et üks kaasomanik võtab kasutuskorra kokkuleppe puudumisel kaasomandis oleva asja kas osaliselt või tervikuna enda valdusse ja kasutusse, sh kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat asja osa, ei anna teistele kaasomanikele alust nõuda kasutuseelise hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel. Kaasomanikud saavad kasutuskorra kokkuleppe puudumisel nõuda kaasomandis oleva kinnisasja või selle osa enda ainukasutusse võtnud kaasomanikult asja sellise kasutamisega saadavate kasutuseeliste hüvitamist juhul, kui ta rikub sellega teiste kaasomanike õigusi, eelkõige takistab teistel kaasomanikel kaasomandis oleva asja kaaskasutust. Asjaolul, et üks kaasomanik kasutab ühist asja temale kuuluvast mõttelisest osast suuremas ulatuses, on AÕS § 71 lg 2 esimese lause alusel esitatud kasutuseeliste nõude lahendamisel tähendus eelkõige olukorras, kus kaasomanikud on sõlminud kasutuskorra kokkuleppe või kui AÕS § 72 lg 5 alusel nõutakse kohtu kaudu tahteavaldusi sellise kokkuleppe sõlmimiseks. Kohtud on hagi menetlusse võtmise lahendamisel jätnud välja selgitamata, kas hageja on tuginenud sellele, et kostja on vaidlusalusel ajavahemikul rikkunud hageja õigust kasutada kaasomandis olevat kinnisasja või selle osa. Olukorras, kus hagi on kohtu arvates õiguslikult põhjendamatu seetõttu, et hageja ei ole hagiavalduses toonud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid, on tegemist hagiavalduse kõrvaldatava puudusega. Sellisel juhul peab kohus andma hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja hagi täpsustamiseks (vt Riigikohtu 25. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 25). Juhul kui hageja tugineb sellele, et kostja on rikkunud hageja õigust kaasomandis olevat asja ühiselt kasutada olukorras, kus puudub kasutuskorra kokkulepe, ei ole välistatud hageja nõue kostja vastu kostja saadud kasutuseeliste hüvitamiseks AÕS § 71 lg 2 alusel ka juhul, kui kostja kasutab hageja õigusi rikkudes kinnisasja pinda talle kuuluvale mõttelisele osale vastavast pinnast väiksemas osas.
14.4.Kolleegium on varem selgitanud, et kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise kindlaksmääramisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, mida konkreetse kinnisasjaga 7(8)
2-19-12055 võimalikult sarnaste maatükkide kasutamise eest oleks võimalik nõuda, arvestades samas ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha (vt nt Riigikohtu 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 14; 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 16). Seega saab üldjuhul kasutuseelise nõude suuruse kindlakstegemisel lähtuda kaasomandis oleva kinnisasja või selle konkreetsete osade, mida kasutatakse teiste kaasomanike õigusi rikkudes, kasutusõiguse harilikust väärtusest. Igal kaasomanikul, kelle õigusi kaasomandis oleva asja kasutamisel on rikutud, on õigus nõuda rikkujalt hüvitisena tema mõttelisele osale vastavat osa rikkuja saadud kasutuseelisest. Kasutuseelise hüvitamist saab kaasomanik üldjuhul nõuda alates tema kui kaasomaniku õiguste rikkumise algusest kuni rikkumise lõppemiseni.
15.Eespool toodut arvestades on kohtud rikkunud oluliselt ka TsMS § 436 lg-s 1, § 442 lg-s 8 ja § 463 lg-s 2 sätestatud kohtumääruse põhjendamise kohustust, jättes asja menetlusse võtmise otsustamisel tähtsad asjaolud välja selgitamata. Eelkõige on kohtud jätnud välja selgitamata, kas hageja on tuginenud sellele, et kostja on takistanud tal kaasomandis olevat asja kasutada. Seetõttu tühistab kolleegium kohtute määrused ning saadab asja samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
16.Kuivõrd määruskaebus rahuldatakse, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 kohaselt maakohtu otsustada.
17.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni 31. detsembrini 2021. a kehtinud TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.