Kohtulahend

töölepingu lõpetamiseks.

Maksuameti tõendi kohaselt on kostja 1. märtsist 2004. a 30. aprillini 2004. a maksnud hagejale välja töötasu 7040 krooni, millest on kinni peetud tulumaks 1812 krooni, ei tõenda iseenesest, et hagejale töötasu ka reaalselt maksti. Seetõttu tuleb hageja kasuks välja mõista palk 2004. aasta märtsi eest 3680 krooni ning aprilli eest 3360 krooni. Puudub alus hageja tööga kindlustamata jätmise eest palga väljamõistmiseks TLS § 66 alusel, sest hageja ei ole tõendanud, et kostja ei kindlustanud teda tööga. Kostja väitel oodati hagejat jätkuvalt tööle. Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2001. a määrusega nr 278 kinnitatud "Puhkusetasu arvutamise korra" § 2 lg 2, § 3 lg-te l ja 4 järgi, arvestades asjaoludega, et hageja töötas 2 kuud ja tema päevatasu oli 119 krooni 32 senti, tuli hagejale maksta puhkusehüvitist 5 päeva eest kokku 596 krooni 60 senti. Kostja on arvestanud ja maksnud hagejale puhkusehüvitist 571 krooni 43 senti, seega ettenähtust 25 krooni 17 senti vähem, mis tuleb kostjalt välja mõista. Kuna kostja ei ole hagejale maksnud palka 2004. aasta märtsi eest ning hageja leiab, et palk oleks tulnud talle välja maksta hiljemalt 30. aprillil 2004. a, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 2004. aasta märtsi palga maksmisega viivitamise eest kuni töölepingu lõpetamiseni 10. mail 2004. a, s.o 184 krooni. Kuna aprilli palga oleks kostja pidanud maksma lõpparvena, puudub aprilli palgalt viivise väljamõistmiseks alus. Kuna kostja ei ole käesoleva ajani maksnud hagejale lõpparvena kõiki hagejal saadaolevaid summasid, tuleb kostjalt hageja kasuks TLS § 119 lg 2 alusel välja mõista ühe kuu keskmine palk 3520 krooni.

Kasutamata puhkuse eest tuleb kostjalt välja mõista l294 krooni 25 senti. TLS § 119 lg 2 alusel tuleb välja mõista ühe kuu keskmine palk, s.o 7636 krooni 13 senti, ning TLS § 82 lg 2 alusel kahe kuu keskmise palk, s.o 15 272 krooni 25 senti.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

TLS § 79 lg 1 alusel, nagu töölepingus märgitud. TLS § 29 järgi loetakse tööleping sõlmituks, kui pooled on lepingule alla kirjutanud või töötaja lubatakse tööle. Asjas on tuvastatud, et pooltel puudus kirjalik tööleping, hageja esitas kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel ja kostja saatis hagejale tööraamatu koos töölepinguga, milles oli töölepingu lõpetamise alusena märgitud TLS § 79 lg 1, pärast seda kui hageja oli saatnud avalduse. Töölepingu lõpetamise alus nähtub hageja tehtud kirjalikust avaldusest kostjale. Kostja saadetud tööleping, mille hageja sai kätte 15. mail 2004. a, s.o pärast töölepingu lõpetamise avalduse tegemist, ja milles oli märgitud töölepingu lõpetamise alusena TLS § 79 lg 1, ei ole poolte tööleping, ja selles sisalduvat töölepingu lõpetamise alust ei pidanud hageja vaidlustama. Töötasu suuruse osas on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Ühelt poolt on tuvastatud, et pooltel puudus kirjalik tööleping, teisalt leiab kohus, et töötasu suurus on kinnitatud pooltevahelise töölepinguga. Lisaks on kohtud jätnud tähelepanuta hageja väite, et 20 krooni suuruse tunnitasu eest ei oleks hageja tööle asunudki. Kohtud jätsid kohaldamata TLS § 16, mille kohaselt on kehtetud tööandja ühepoolse otsusega kehtestatud tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad. Asjaolu, et kostja tasub palgalehtede kohaselt töötajatele 20 krooni tunnis, ei tõenda, et hagejaga oli sellises tasus kokku lepitud. Kohtud on hagejat koormanud vastutusega kirjaliku lepingu sõlmimata jätmise eest, millega rikuti tema õigust olla kaitstud tööandja omavoli eest.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

poolte kokkuleppel ja töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 26 lg 1 p 3 järgi oli kokkulepe töötasu kohta üheks töölepingu kohustuslikuks tingimuseks. Seega pidid töötaja ja tööandja töölepingu sõlmimisel töötajale makstavas tasus kokku leppima. Kohtud tuvastasid, et pooltel oli töölepinguline suhe TLS § 28 lg 2 järgi. Seega pidid kohtud tuvastama, millises töötasu määras pooled hageja tööle lubamisel kokku leppisid. Hageja palgamäära tuvastades on ringkonnakohus tõendeid hinnates rikkunud TsMS § 95 lg-t 1. Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et hageja väited töötasu suuruse ja töötatud aja kohta on tõendamata ja lähtusid töötasu suuruse tuvastamisel kostja esitatud tõenditest - tööaja arvestuse tabelitest ja palgalehtedest. Ringkonnakohus leidis lisaks, et hageja töötasu suurust tõendab ka pooltevaheline tööleping. Hageja esitatud tõendid teiste ehitusettevõtjate tunni- ja tükitööhindade kohta jätsid kohtud arvestamata põhjendusel, et need ei tõenda konkreetset poolte kokkulepet. Kolleegium leiab, et kohtud on töötasu määra tuvastamisel põhjendamatult tuginenud üksnes kostja koostatud tööaja arvestuse tabelitele ja palgalehtedele ning jätnud arvestamata hageja väited, et pooled leppisid kokku kõrgemas tunnitasu määras. Kuna töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalik vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, mille täitmata jätmise eest kannab tööandja TLS § 28 lg 3 järgi ka haldusvastutust, ei saa töölepingu kirjalikult vormistamata jätmise korral tuvastada töötasu kokkulepet üksnes kostja koostatud dokumentide alusel. Suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse nõude järgimata jätmise tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata ka hageja esitatud tõendeid selle kohta, millist töötasu teised ettevõtted sama töö eest maksavad (tl-d 110-113), ning juhul, kui poolte kokkulepet ei ole võimalik kindlaks teha, tuvastada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja maalritele tavapäraselt makstav keskmine mõistlik tasu.

Käesolevas vaidluses on tuvastatud, et hageja esitas 5. mail 2004. a avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel põhjusel, et kostja ei maksa hagejale palka ega anna hagejale tööd. Samuti teatas hageja, et ei tule alates 11. maist 2004. a tööle. 11. mail 2004. a esitas hageja kostjale uue avalduse, paludes saata hagejale tööraamatu. Kostja vormistas töölepingu lõpetamise 10. mail 2004. a TLS § 79 lg 1 järgi töötaja soovil. Töötaja avaldus töölepingu lõpetamiseks on ühepoolne tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 mõttes, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Kuna hageja soovis lõpetada töölepingu TLS § 82 lg 1 alusel, tuleb kohtul kontrollida TLS § 82 lg 1 järgi töölepingu lõpetamise aluse olemasolu.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.