Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-556 6. veebruar 2023 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest X kaebus Tartu Vangla distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade ja vaideotsuste tühistamiseks Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Edvard Remsel Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2022. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2022. a ja Tartu Halduskohtu
30.septembri 2021. a otsused osas, milles kaebus on jäetud rahuldamata Tartu Vangla
5.veebruari 2020. a käskkirja nr 6-2/113 ja 20. märtsi 2020. a vaideotsuse nr 1-11/116-2 tühistamise nõudes.
3.Saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.
Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla karistas kinnipeetav X-i 15. jaanuari 2020. a käskkirjaga nr 6-2/32 distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks vangistusseaduse (VangS) § 67 p 4 ja Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3 rikkumise eest. VangS § 67 p 4 järgi on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid. Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3 järgi on kinnipeetav kohustatud olema teenistujate, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Käskkirja kohaselt rikkus X neid kohustusi, tagudes 15. detsembri 2019 hommikul vastu kambri ust ja reageerides ametniku korraldusele see lõpetada ebaviisaka väljendiga. Vangla pidas karistuse määramisel mõlemat rikkumist raskeks ja lähtus neljast kehtivast distsiplinaarkaristusest.
2.Tartu Vangla karistas X-i 15. jaanuari 2020. a käskkirjaga nr 6-2/33 distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega seitsmeks ööpäevaks VangS § 67 p 1 ja Tartu Vangla kodukorra p 1.7.1 rikkumise eest. VangS § 67 p 1 järgi on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tartu Vangla kodukorra p 1.7.1 järgi on kinnipeetaval keelatud kasutada teiste isikutega suhtlemisel seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargooni. Käskkirja kohaselt rikkus X neid kohustusi, jättes lõunase toidujagamise ajal allumata vanemvalvuri
3-20-556 antud korduvatele korraldustele võtta oma toidunõud toiduluugi pealt ära ja asudes pärast tablettide jagamist vanemvalvuri poole astuma teda samal ajal ähvardades. Vangla pidas karistuse määramisel mõlemat rikkumist raskeks ja lähtus neljast kehtivast distsiplinaarkaristusest.
3.Tartu Vangla karistas X-i 5. veebruari 2020. a käskkirjaga nr 6-2/113 distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega kümneks ööpäevaks Tartu Vangla kodukorra p 1.7.1 rikkumise eest. Käskkirja kohaselt ütles X 6. jaanuaril 2020 kambris ametnikule, et järgmine kord, kui ta uksest sisse tuleb, võtab ta žileti ja ründab. Rikkumine loeti tõendatuks inspektor-kontaktisik Janeli Rammo ja vanemvalvur Sander Siniaasa ettekannete abil. Vangla pidas karistust määrates rikkumist raskeks ja lähtus kuuest kehtivast distsiplinaarkaristusest.
4.X esitas käskkirjade peale vaided, mis jäeti 19. märtsi 2020. a (15. jaanuari 2020. a käskkirjad) ja
20.märtsi 2020. a (5. veebruari 2020. a käskkiri) vaideotsustega rahuldamata.
5.X (kaebaja) esitas Tartu Halduskohtule kaebuse distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade ja vaideotsuste tühistamiseks. Ta heidab vanglale ette, et karistuse määras sama isik, kes tegi tema kohta ettekande. Kaebaja hinnangul teeb vanglaametnik talle kättemaksuks liiga. 15. jaanuari 2020. a käskkirjade puhul on teda karistatud eraldi tegude eest, mida tuleks lugeda üheks teoks. Samuti rikuti tema hinnangul VangS § 64 lg-t 41, mille järgi võib distsiplinaarkaristuse määrata ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates.
6.Kaebaja taotles halduskohtult istungi korraldamist ja 6. jaanuaril 2020. a toimunud sündmuse kohta tunnistaja valvur Johannes-Markus Boikovi ütluste toimikusse võtmist. Tartu Halduskohus jättis taotlused 20. juuli 2021. a määrusega rahuldamata. Halduskohus selgitas, et distsiplinaarmenetluses ei ole J-M. Boikovilt ütlusi võetud ning kaebaja pole seda distsiplinaarmenetluses ka taotlenud. Halduskohus leidis, et tema ülekuulamine kohtumenetluses pole põhjendatud, sest asja saab lahendada seni kogutud tõendite põhjal.
7.Tartu Halduskohus jättis 30. septembri 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et kaebaja ei väida, et ametnike korraldused olnuks õigusvastased või vastanuks tühise haldusakti tunnustele. Kaebaja on süüdiv ja tema vaimse tervise olukord ei õigusta kinnipeetava kohustuste ja keeldude tahtlikku järgimata jätmist. 5. veebruari 2020. a käskkirja puhul kattub ühe ettekande koostanud ja käskkirja andnud isik. VangS §-st 64 ei tulene keeldu distsiplinaarkaristuse määramiseks olukorras, kus ametnik ise on tööülesandeid täites kokku puutunud distsiplinaarmenetluse tinginud sündmusega. Ametnike ettekannetes ja vaidlustatud käskkirjades on faktilisi asjaolusid kirjeldatud õigesti. Distsiplinaarsüüteod on tõendatud. Käskkirjad on antud tähtaegselt ja karistused on proportsionaalsed.
8.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis 14. juuni 2022. a otsusega rahuldamata. Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi. Kokkuvõtlikult on ringkonnakohtu otsuse põhjendused järgmised.
8.1.Halduskohus on ebaõigesti märkinud, et kaebaja ähvardas 6. jaanuaril 2020 rünnata inspektor-kontaktisik J. Rammot. Tegelikult ähvardas ta rünnata vanemvalvur S. Siniaasa. See eksimus asjaolude kirjeldamisel ei ole asja lahendamise seisukohalt määrav. Samuti märkis halduskohus valesti, et kaebaja kasutas osaliselt venekeelset ebatsensuurset väljendit. Tõenditest ei nähtu väljendi ütlemine vene keeles. See eksimus ei toonud siiski kaasa sisult ebaõiget lahendit.
2(5)
3-20-556
8.2.Ülejäänud osas ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Halduskohus põhistas nii tunnistaja üle kuulamata jätmist kui ka kohtuistungi korraldamise taotluse rahuldamata jätmist. Istungi korraldamata jätmine oli halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 131 lg 1 p-ga 2 kooskõlas. Menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil ei ole absoluutne, vaid see on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Kohtuistungi korraldamine poleks andnud asjale mingit lisaväärtust. Tunnistaja ülekuulamine polnud vajalik.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kaebaja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kaebaja rõhutab kassatsioonimenetluses, et pole kedagi ähvardanud ega etteheidetavaid väljendeid kasutanud.
15.detsembri 2020. a juhtumite puhul on tegemist ühe teoga, mida on ekslikult eraldi menetletud.
10.Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja hinnangul pole ringkonnakohus kohaldanud valesti materiaalõiguse normi ega oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega on distsiplinaarsüüteod kinnitust leidnud ja kaebajat on karistatud õiguspäraselt. Menetluse läbiviimisel pole menetlusnorme rikutud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Esmalt märgib kolleegium, et kaebajale ette heidetud distsiplinaarsüütegude kirjeldused vastavad distsiplinaarsüütegude koosseisudele ja määratud karistused on proportsionaalsed, arvestades VangS § 63 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristuste kataloogi ning kartserisse paigutamise 45-ööpäevast ülemmäära. Siiski tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning ringkonna- ja halduskohtu otsused tühistada 5. veebruari 2020. a käskkirja puudutavas osas kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu. Sellest johtuvalt tuleb kohtuotsused tühistada ka 20. märtsi 2020. a vaideotsust puudutavas osas. Selles osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks halduskohtule (HKMS § 230 lg 5 p 3).
12.Esmalt selgitab kolleegium tunnistajate ülekuulamist (I) ja seejärel vastab ülejäänud kaebaja kohtumenetluses esitatud väidetele (II). Viimaks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (III). I
13.6. jaanuari 2020. a rikkumine on loetud tõendatuks vanglaametnike J. Rammo ja S. Siniaasa ettekannetega. S. Siniaasa ettekandes on märgitud, et sündmuse tunnistajaks oli ka valvur J-M. Boikov. Kohtud on jätnud kaebaja taotluse J-M. Boikovi tunnistajana ülekuulamiseks rahuldamata põhjendusega, et asjas on kogutud piisavalt tõendeid. HKMS § 62 lg 2 esimeses lauses on sätestatud, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Sama lõike teise lause järgi ei ole tõendil asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kolleegium on varem selgitanud, et sellel alusel saab keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest üksnes juhul, kui tõendatava väite kohta oleks kohtu hinnangul asja materjalide hulgas juba piisavalt tõendeid (otsus nr 3-19-2072/43, p 19). Praegusel juhul soovis kaebaja J-M. Boikovi ülekuulamisega tõendada, et S. Siniaasa ettekandes märgitu ei vasta tõele. Kaebaja seisukoht on menetluses läbivalt olnud, et ta pole kedagi ähvardanud žiletiga rünnata. Kohtud on seevastu olnud seisukohal, et tõendatud on vastupidine.
3(5)
3-20-556
14.Kaebaja taotles J-M. Boikovi ülekuulamist õigel ajal eelmenetluses HKMS § 62 lg-t 1 järgides. Samuti ei esine HKMS § 62 lg-s 3 sätestatud tõendi vastuvõtmisest või kogumisest keeldumise aluseid. Seega on J-M. Boikov jäetud üle kuulamata menetlusõigust rikkudes.
15.Ringkonnakohtus taotles kaebaja ka teiste isikute ülekuulamist, kelle hulka kuulub nii vaidlusaluse sündmuse juures olnud J. Rammo kui ka mitmed teised teda tundvad ametnikud ja psühhiaater. Kaebaja pole põhjendanud, miks ta esitas selle taotluse alles apellatsioonimenetluses. Kolleegiumi hinnangul ei esinenud praegusel juhul HKMS § 199 lg-tes 2 ja 3 sätestatud aluseid uute tõendite kogumise taotlemiseks. Samuti pole praegusel juhul äratuntav, et asjas võiks tähtsust olla nende isikute tunnistusel, kes sündmuse juures ei viibinud (HKMS § 62 lg 2). Lisaks märgib kolleegium, et J. Rammot kui vaidlustatud haldusakti andnud isikut saab kohtumenetluses üle kuulata üksnes menetlusosalise vande all ülekuulamise sätete alusel (HKMS § 64 lg 3 teine lause). Muude tõendite olemasolu korral ei ole selline erandlik tõendi kogumise viis tulenevalt HKMS § 64 lg-test 1 ja 2 lubatav. II
16.Kaebaja hinnangul on teda 15. jaanuari 2020. a käskkirjadega karistatud käitumisaktide eest, mis tuleks õiguslikult lugeda üheks teoks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Teod olid ajaliselt piisavalt eraldatud (esimene intsident toimus pärast hommikust loendust ja teine lõunase toidujagamise ajal) ning korraldused, millele kaebaja käskkirjade kohaselt ei allunud, olid erinevad. Seega ei kujutanud need intsidendid üht jätkuvat distsiplinaarsüütegu.
17.Samuti on alusetu kaebaja väide, et VangS § 64 lg-s 41 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega on ületatud. Kõik karistused määrati ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. VangS-is reguleerimata menetluslikes küsimustes tuleb lähtuda VangS § 11 lg 1 kohaselt haldusmenetluse seadusest (HMS). HMS § 33 lg 1 järgi kohaldatakse haldusmenetluses tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) sätteid. TsMS § 62 lg-s 1 viidatakse omakorda tsiviilseadustiku üldosa seadusele, mille § 136 lg 3 järgi saabub kuudes arvutatava tähtaja puhul tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Vastav päev on sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-116-07, p 15 ja halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-44-12, p 22). Seega on 15. detsembri 2019. a tegude eest määratud karistused
15.jaanuaril 2020 ühe kuu jooksul.
18.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib VangS-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. VangS § 64 lg-s 1 on sätestatud, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 järgi määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 17 lg-s 1 on sätestatud, et VangS § 64 lg 4 alusel otsuse tegemine on inspektor-kontaktisiku pädevuses. 5. veebruari 2020. a käskkirja andis inspektor-kontaktisik J. Rammo, kelle 6. jaanuari 2020. a ettekande tõttu distsiplinaarmenetlust ka alustati. Kaebaja hinnangul on selline olukord õigusvastane.
19.HMS § 10 lg-s 1 on loetletud juhud, mil haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta. On ilmne, et HMS § 10 lg 1 p-des 1–3 loetletud aluseid praegusel juhul ei esine. Kõnealuse lõike p 4 kohaselt ei või haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Ei saa välistada, et juhul, kui vanglaametnik on isiklikult distsipliinirikkumisest mõjutatud – nt on tema suhtes kasutatud solvavaid või ähvardavaid väljendeid või žeste –, võib ta olla isiklikult 4(5)
3-20-556 huvitatud kinnipeetava karistamisest. Praegusel juhul sellisele olukorrale viitavaid asjaolusid siiski ei esine, sest ettekandest nähtub, et J. Rammo ei tajunud ähvardust endale suunatuna. Seda kinnitab ka S. Siniaasa ettekanne, mille kohaselt ähvardati hoopis teda. III
20.Eeltoodust tulenevalt tuleb asja uuel läbivaatamisel tuleb lahendada uuesti J-M. Boikovi tunnistajana ülekuulamise taotlus ning samuti otsustada kaebaja kassatsiooniastmes esitatud tõendite vastuvõtmine.
21.Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei jaga ta menetluskulusid (HKMS § 109 lg 4).
22.Kolleegium asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.