Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, VahurPeeter Liin, Kalev Saare, Urmas Volens ja Margit Vutt
Kohtuasi
J.R. ja P.R. hagi V.R. vastu elatise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2024. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V.R. kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
J.R. kassatsioonkaebuse hind 2342 eurot 97 senti ja P.R. kassatsioonkaebuse hind 1991 eurot 52 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja J.R., seaduslik esindaja A.R. Hageja P.R., seaduslik esindaja A.R. Kostja V.R., lepinguline esindaja vandeadvokaat Birje Kalmus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-8691 osas, milles ringkonnakohus jättis Tartu Maakohtu 10. aprilli 2024. a otsuse muutmata osas, milles maakohus mõistis alates 1. maist 2024 V.R-lt J.R. kasuks välja elatise 287 eurot 72 senti kuus ja P.R. kasuks 244 eurot 56 senti kuus.
Saata asi tühistatud osas Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Rahuldada V.R. kassatsioonkaebus osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.J.R. (hageja I) ja P.R. (hageja II) esitasid 14. juunil 2023 Tartu Maakohtule V.R. (kostja) vastu hagi, milles palusid kostjalt hagejate kasuks välja mõista perekonnaseaduse (PKS) §-s 101 sätestatud määras igakuise elatise alates hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni ja tagasiulatuva
2-23-8691 elatise ajavahemiku eest 1. aprillist 2023 kuni 13. juunini 2023 hageja I kasuks 633 eurot 47 senti ja hageja II kasuks 538 eurot 49 senti. Hagejad on kostja alaealised lapsed, kes ei ela alates 21. detsembrist 2022 kostjaga. Hageja I igakuised kulud on 555 eurot ja hageja II kulud on 475 eurot. Alates 1. aprillist 2023 kannab kõik hagejate ülalpidamisega seotud kulud hagejate ema. Hagejad kohtuvad kostjaga ebaregulaarselt ja vähem kui seitse päeva kuus.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kuivõrd hagejate ema ja kostja abielu lõppes 30. juunil 2023, kanti selle ajani hagejate kulud ühisvarast. Lisaks tõi kostja välja, et hagejad ei nõudnud kostjalt ajavahemikul 1. aprillist 2023 kuni 13. juunini 2023 järjepidevalt elatist. Hagejate tegelikud kulud on väiksemad, kui on hagis kirjeldatud, ning kostja kannab hagejate ülalpidamise kulusid vahetult, tasudes hagejate telefoni-, side- ja transpordikulud ning nende toidu- ja elamiskulud ajal, kui hagejad viibivad kostja juures.
3.Tartu Maakohus rahuldas 10. aprilli 2024. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise alates 14. juunist 2023 kuni hageja I täisealiseks saamiseni 260 eurot 33 senti kuus ja hageja II kasuks elatise alates 1. juulist 2023 kuni hageja II täisealiseks saamiseni 221 eurot 28 senti kuus, märkides, et elatise suurus muutub iga aasta 1. aprillil PKS §-s 101 sätestatu kohaselt. Samuti mõistis kohus kostjalt välja tagasiulatuva elatise hageja I kasuks 553 eurot 97 senti ja hageja II kasuks 458 eurot 99 senti ning nendelt summadelt viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni nõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Maakohus selgitas, et PKS § 101 järgi tuleb kostjal tasuda hagejale I alates hagi esitamisest elatist 260 eurot 33 senti kuus. Kuna hagejate vanusevahe on väiksem kui kolm aastat, tuleb kostjal tasuda hagejale II elatist 221 eurot 28 senti kuus. Põhjusel, et hagejad viibivad kostja juures 18. oktoobril 2023 tsiviilasjas 2-23-14130 tehtud esialgse õiguskaitse määruse (esialgse õiguskaitse määrus) järgi kuus ööpäeva kuus, ja enne seda elasid kostja juures veel harvem, ei vähene elatis proportsionaalselt kostjaga koos veedetava aja võrra. PKS § 102 lg-s 2 sätestatud alust elatise vähendamiseks ei esine. Tagasiulatuva elatisenõude kohta leidis kohus, et see on põhjendatud osaliselt, sest kostja andis teatud määral hagejatele ülalpidamist vahetult. Tagasiulatuva elatisenõude rahuldamine ei aseta kostjat äärmiselt raskesse olukorda ega ole talle ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuva elatisenõude üle otsustamisel ei ole asjakohane kostja väide, mille kohaselt kanti hagejate kulud kuni hagejate vanemate abielu lahutamiseni ühisvarast, mistõttu ei saanud selle ajavahemiku eest kostjalt elatist nõuda. Ühisvara arvel kohustuse täitmine puudutab vanemate vahelisi nõudeid, mida saab arvesse võtta ühisvara jagamise menetluses.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja hinnangul ei ole tagasiulatuva elatise väljamõistmine põhjendatud, sest hagejate kulud on hagis esiletooduga võrreldes väiksemad ja kostja annab hagejatele ülalpidamist vahetult. Poolelioleva suhtluskorra kindlaksmääramise menetluse tõttu ei ole põhjendatud elatise väljamõistmine hagejate täisealiseks saamiseni. Veel enam, hageja II elab alates maist 2024 kostjaga. Põhjendatud ei ole ka tagasiulatuva elatise väljamõistmine alates 1. aprillist 2023, sest kuni hagejate vanemate abielu lõppemiseni 30. juunil 2023 kanti kõik laste kulud ühisvarast ja laste vajadused olid rahuldatud. Lisaks ei nõudnud hagejad järjepidevalt kostjalt elatist enne
11.maid 2023.
5.Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. 2(6)
2-23-8691
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 23. augusti 2024. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täiendas otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul lähtus maakohus hagejate kasuks välja mõistetava elatise suuruse arvestamisel põhjendatult PKS § 101 lg-tes 3–6 sätestatust. Kostja ei tõendanud PKS § 102 lg 2 eelduste täitmist. Samuti ei eksinud maakohus, kui leidis, et ajavahemikul 1. aprillist 2023 kuni
13.juunini 2023 andis kostja hagejatele ülalpidamist vahetult kokku 159 eurot. Asja materjalide kohaselt andis kostja kuni 1. aprillini 2023 hagejatele ülalpidamist kulupõhiselt arvete alusel tagantjärele, mistõttu oli kohane lugeda, et 1. aprilli 2023. a maksega tasus kostja hagejate varasemate perioodide kulutusi. Maakohus leidis õigesti, et nõude rahuldamine ei pane kostjat äärmiselt raskesse olukorda ja elatist on võimalik nõuda ka juhul, kui hagejate vanemad on abielus. Maakohus tegi 26. juunil 2024 tsiviilasjas 2-23-14130 lõpplahendi (suhtluskorra määrus), millega rahuldas osaliselt kostja avalduse hagejatega suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Ringkonnakohus ei arvestanud suhtluskorra määrust oma otsuse lõppjärelduste sõnastamisel, kuna kohtumäärus ei olnud ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks jõustunud. Asjaolude muutumisel on võimalik hagejate kasuks kostjalt välja mõistetud elatise suurust muuta (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue lahendi, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis lahendi tegemisel ebaõigesti arvestamata menetluse kestel muutunud faktilise elukorraldusega. Nimelt elab hageja II alates maist 2024 kostja juures ja hageja I viibib kummagi vanema juures võrdse aja. Samuti ei võtnud ringkonnakohus põhjendamatult arvesse suhtluskorra määrust, mille resolutsiooni järgi viibib hageja I vanematega võrdse osa ajast ning hageja II viibis kuni oktoobrini 2024 suurema osa ajast kostjaga ja oktoobrist alates on ka hagejal II vahelduv elukoht. Kirjeldatud määrus on viivitamata täidetav. Kohtud tuvastasid ebaõigesti, et hagejate kulud ei ole oluliselt väiksemad, kui seaduse kohaselt eeldatavad kulud. Tagasiulatuva elatisenõude rahuldamisel jätsid kohtud tähelepanuta, et selle väljamõistmise eeldus on, et laste vajadused olid sel ajavahemikul rahuldamata. Praegusel juhul olid kõik hagejate vajadused rahuldatud vanemate ühisvaras (ema arvelduskontol) oleva rahaga.
8.Hagejad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada alates 1. maist 2024 tasumisele kuuluva elatise suuruse kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas tuleb asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus TsMS § 691 p 1 alusel muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kostja esitas kaebuse ringkonnakohtu otsuse peale, sest ringkonnakohus ei võtnud lahendi tegemisel arvesse asjaolu, et apellatsioonimenetluse ajal tegi maakohus viivitamata täidetava 3(6)
2-23-8691 suhtluskorra määruse, millega maakohus määras kindlaks laste suhtlemise sageduse kummagi vanemaga. Samuti heidab kostja ringkonnakohtule ette seda, et kohus ei arvestanud elatisenõude menetlemisel asjaoluga, et alates 1. maist 2024 elab hageja II alaliselt tema juures ja hagejal I on vahelduv elukoht. Kirjeldatud asjaolude tõttu tuli kostja väitel temalt hagejate kasuks väljamõistetav elatis PKS § 101 lg-s 6 sätestatu tõttu vähendada nullini. Kostja hinnangul tuli elatis välja mõistmata jätta ka põhjusel, et hagejate kulud olid seadusega eeldatust väiksemad ning kohtud rikkusid menetlusõiguse norme, kui jätsid hagejate tegelikud kulud tuvastamata. Lisaks ei nõustu kostja temalt hagejate kasuks tagasiulatuva elatise väljamõistmisega olukorras, kus laste vajadused olid kaetud ema arvelduskontol oleva rahaga, mis kuulus abikaasade ühisvara hulka.
11.Alates 1. jaanuarist 2022 ei või alaealisele lapsele makstava igakuise elatise suurus PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Igakuise elatise arvutamise alus on baassumma (PKS § 101 lg 3), millele lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast (PKS § 101 lg 4) ning millest arvatakse maha pool lapsetoetusest ja lapsele langev osa poolest lasterikka pere toetusest (PKS § 101 lg 5). Kui laps viibib kohustatud vanema juures rohkem kui seitse päeva kuus, mil vanem annab lapsele ülalpidamist vahetult, vähendatakse PKS § 101 lg-te 3–5 alusel arvutatud elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga (PKS § 101 lg 6). Kui vanem peab elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatist 15% esimese lapse elatise summaga võrreldes (PKS § 101 lg 7).
12.PKS § 101 kohaldamine eeldab, et kohus tuvastab mh, kui kaua viibib laps kohustatud vanema juures. Kolleegium on varem tõlgendanud PKS § 101 lg-t 6 selliselt, et kohus vähendab proportsionaalselt PKS § 101 alusel arvutatud elatise suurust sõltumata poolte väidetest siis, kui lahuselava vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus ning see nähtub suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kui vanemad selle asjaolu üle ei vaidle (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42, p 14.7). Samas märgiti, et kui lapsega suhtlemise kord ei ole kohtulahendiga kindlaks määratud või kui kohustatud vanema juures viibimise aeg põhineb vanemate kokkuleppel või praktikas väljakujunenud elukorraldusel, ei vähenda vanema juures viibimise aeg PKS § 101 alusel arvutatava elatise suurust, kuid võib olla mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 alusel elatise vähendamiseks (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42, p 15.5). Eelviidatud seisukohtades esineb vastuolu, mille kolleegium soovib praeguse lahendiga kõrvaldada.
13.PKS § 101 lg-t 6 tuleb sätte eesmärke arvestades tõlgendada selliselt, et kohus vähendab elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga alati, kui kohtumenetluses on tuvastatud, et laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus.
13.1.Kui lapse ja vanema suhtluskorda reguleerib kohtulahend või vanemate kokkulepe, eeldatakse, et laps viibib lahuselava vanema juures suhtluskorda reguleerivas kohtulahendis või kokkuleppes märgitud ulatuses. Seejuures peab kohus TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt omal algatusel tuvastama asjaolu, kas kohustatud vanema ja lapse suhtlemine on reguleeritud kohtulahendi või kokkuleppega. Kui tegelik elukorraldus ei vasta kohtulahendis või kokkuleppes märgitule, on sellele tugineda soovival vanemal võimalik asjaolusid ja tõendeid esitades see eeldus ümber lükata.
13.2.Kui laps viibib lahuselavast vanemast sõltumatutel asjaoludel lahuselava vanema juures vähem aega, kui on suhtluskorra või vanemate kokkuleppega ette nähtud, tuleb PKS § 101 lg 6 kohaldamisel lugeda, et laps viibis lahuselava vanema juures kohtulahendiga kindlaksmääratud või kokkulepitud suhtluskorras ettenähtud aja (RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491/96, p 14.1; 31.03.2025, 2-17-6713/196, p 29). Kindlaksmääratud suhtluskorrast tuleb lähtuda ka juhul, kui tegeliku elukorralduse ja 4(6)
2-23-8691 kohtulahendis määratud kõrvalekaldumised.
või
kokkulepitud
suhtluskorra
vahel
esinevad
ebaolulised
13.3.Olukorras, kus laps elab püsivalt vanema juures, kellelt elatist nõutakse, on põhjendatud juhinduda muutunud faktilisest elukorraldusest, sest vastupidisel juhul võib tekkida olukord, kus vanem, kes on last vahetult ülal pidanud, peab elatise maksmisega täitma ülalpidamiskohustust kahekordselt. See ei oleks kooskõlas PKS § 100 lg-ga 2 (RKTKo 31.03.2025, 2-17-6713/196, p 29).
14.Kostja tõi apellatsioonkaebuses välja, et vaatamata esialgse õiguskaitse määruses sätestatule elab hageja II alates maist 2024 kostja juures ja peagi on hagejal I vahelduv elukoht. Ringkonnakohus kirjeldatud asjaoludega otsuse tegemisel ei arvestanud ega põhjendanud nendega arvestamata jätmist. Pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist teatas kostja ringkonnakohtule, et maakohus tegi 26. juunil 2024 tsiviilasjas 2-23-14130 lõpplahendi (suhtluskorra määrus), mille järgi viibib hageja I kummagi vanema juures võrdse aja ning hageja II viibib kuni oktoobrini 2024 suurema osa ajast kostja juures ja alates oktoobrist on ka hagejal II vahelduv elukoht. Kostja esitas ringkonnakohtule vastava määruse. Kuigi ringkonnakohus ei võtnud selget seisukohta, kas ta võtab esitatud tõendi vastu, nähtuvad vaidlustatud otsusest põhjendused, miks tuli ringkonnakohtu arvates jätta suhtluskorra määrusega otsuse tegemisel arvestamata.
15.Vastavalt TsMS § 652 lg 3 p-le 2 tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid mh juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Üldjuhul tuleb apellatsioonimenetluses uued asjaolud ja tõendid ning nende esitamise põhjendused kohtu ette tuua apellatsioonitähtaja jooksul või apellatsioonkaebusele vastuse esitamiseks määratud tähtaja jooksul. Eelnevalt kirjeldatu ei välista ega piira apellandi õigust esitada uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist (TsMS § 634 lg 2).
16.Kostja esitas juba apellatsioonkaebuses asjaolu, et hageja II elab tema juures alates maist 2024. See elukorralduse muudatus tehti pärast maakohtu otsuse tegemist. Seega on selle asjaolu apellatsioonimenetluses esitamine TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel lubatav. Pärast apellatsioonitähtaja möödumist tegi maakohus suhtluskorra määruse, millest kostja andis ringkonnakohtule teada ja esitas selle kohta tõendi, s.o kohtulahendi. Arvestades, et kirjeldatud asjaolu ja tõend tekkisid ning said teatavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus ning apellatsioonitähtaja möödumist, on nende esitamine TsMS § 634 lg 2 ja § 652 lg 3 p 2 alusel lubatav.
17.Ringkonnakohus põhjendas elatisenõuete lahendamisel suhtluskorra määrusega arvestamata jätmist sellega, et suhtluskorra vaidlus on veel pooleli, kuivõrd selle peale on esitatud määruskaebused. Seejuures jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et lapsega suhtlemist korraldav kohtumäärus kehtib ja seda tuleb täita sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta on määrus tehtud (TsMS § 5621 lg 3). Kohus võib määrata, et määrust tuleb osaliselt või täielikult täita alates hilisemast ajast, kuid mitte hiljem kui määruse jõustumisest (vt ka RKTKm 28.05.2025, 2-22-14922/143, p 23 jj). Kuivõrd maakohus ei määranud suhtluskorra määruses, et seda tuleb osaliselt või täielikult täita hilisemast ajast, tuli selles sätestatud suhtluskorraga elatisenõude lahendamisel arvestada PKS § 101 lg-s 6 sätestatud vanema juures viibimise keskmise aja kindlaksmääramisel.
18.Eelnevat seisukohta toetab ka asjaolu, et elatis on mõeldud esmajoones lapse jooksvate vajaduste katmiseks. Seega tuleb elatist puudutav otsus teha selliselt, et see vastaks võimalikult palju lapse elukorraldusele elatise määramise lahendi eeldatava jõustumise ajal ja ettenähtavas tulevikus. 5(6)
2-23-8691 Alaealise lapse huvidele ega menetlusökonoomia põhimõttele ei vasta lahendite tegemine, mille puhul on ette näha, et need ei vasta juba jõustudes tegelikule elukorraldusele ning esineb vajadus pöörduda kohtusse uue vaidlusega.
19.Kuivõrd ringkonnakohus ei arvestanud vaidlustatud otsuse tegemisel apellatsioonimenetluses kostja esile toodud uute asjaoludega ega põhjendanud nendega arvestamata jätmist, rikkus ringkonnakohus põhjendamiskohustust (TsMS § 654 lg 5). Eelnev võis viia ebaõige lõppjärelduse tegemiseni.
20.Ülejäänud kassatsioonkaebuse väited ja seisukohad ei too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist.
20.1.Kui vanemalt nõutakse elatist PKS §-s 101 sätestatud alusel, ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Ka enne 1. jaanuari 2022 toimunud seadusemuudatust ei pidanud miinimumelatise nõudmisel lapse kulusid tõendama, sest eeldati, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis (vt ka RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 15; 07.02.2018, 2-15-15909/124, p 12). Seega ei pidanud hagejad, kes palusid kostjalt enda kasuks välja mõista PKS § 101 alusel arvutatud elatise, oma vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulusid tõendama ning kohtutele ei saa ette heita hagejate ülalpidamiseks vajalike kulude tuvastamata jätmist.
20.2.Tagasiulatuva elatisenõude lahendamisel kohaldasid kohtud materiaalõiguse norme õigesti. Tagasiulatuva elatisenõude rahuldamist ei välista asjaolu, et ajavahemikul, mille eest hagejad seda nõuavad, olid hagejate vanemad abielus ja tulenevalt valitud varasuhtest (ühisvara varasuhe) andis ema hagejatele ülalpidamist ühisvara arvel, sest elatisenõue on lapse nõue vanema vastu (vt ka RKTKo 25.05.2016, 3-2-1-35-16, p 21).
21.Tsiviilasja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata kostja väiteid laste elukoha kohta alates 1. maist 2024 ja suhtluskorda ning võtta seisukoht, kas ja kui kaua viibivad hagejad kostja juures ning kuidas see mõjutab väljamõistetava elatise suurust.
22.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 kohaselt ringkonnakohus asja uuel lahendamisel. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.