Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamine
1-21-4494 13. veebruar 2026 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett ja Hannes Kiris Kriminaalasi Kaupo Martihhini süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja 4, § 344 lg 1, § 345 lg 1, § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 4, § 280 lg 2 ning § 241 lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2025. a otsus - Prokuratuur, esindaja Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Gerd Raudsepp, kassatsioon - Kaupo Martihhini kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene, kassatsioon - Kaupo Martihhini kaitsja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar, kassatsioon - Kannatanu Tartekplus AS, esindaja Meelis Leis - Kannatanu A - Kannatanu B 14. jaanuar 2026, kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2025. a otsus ja Tartu Maakohtu 5. jaanuari 2024. a otsus osas, millega: 1.1 Kaupo Martihhin tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kelmuses Politsei- ja Piirivalveameti vastu; 1.2 jäeti rahuldamata taotlus tunnistada Kaupo Martihhini suhtes käeraudade kasutamine õigusvastaseks vahetult kahtlustatavana kinnipidamise alguses; 1.3 jäeti rahuldamata taotlus tunnistada Kaupo Martihhini sularaha menetleja käes hoidmine tervikuna õigusvastaseks ning hüvitada sellega tekitatud kahju; 1.4 jäeti rahuldamata taotlus tunnistada Kaupo Martihhini ja advokaatide vestluste pealtkuulamine, talletamine ja kohtule esitamine õigusvastaseks ning hüvitada sellega tekitatud kahju.
Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2025. a otsus ka osas, millega: 2.1 Kaupo Martihhin mõisteti õigeks KarS § 241 lg 1 järgi;
1-21-4494 2.2 Kaupo Martihhin tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 2172 lg 1 järgi; 2.3 Kaupo Martihhinilt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks kuritegudega saadud vara konfiskeerimise asendamiseks välja 238 325,15 eurot; 2.4 Kaupo Martihhinile mõisteti liitkaristus ja määrati KarS § 68 lg 1 alusel ära kantavaks karistuseks 3 aastat 5 kuud ja 5 päeva vangistust ning jäeti see liitkaristus KarS § 73 lg-tele 1 ja 3 tuginedes 4-aastase katseajaga täielikult tingimisi täitmisele pööramata.
3.Saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus osas, mis puudutab: 3.1 Kaupo Martihhini süüditunnistamist ja karistamist KarS § 2172 lg 1 järgi Tartekplus AS-i usalduse kuritarvitamises; 3.2 Kaupo Martihhinilt konfiskeerimise asendamise korras riigi kasuks 238 325,15 euro väljamõistmist; 3.3
liitkaristuse mõistmist.
4.Mõista Kaupo Martihhin süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks kelmuses Politsei- ja Piirivalveameti vastu.
5.Jõustada Tartu Maakohtu 5. jaanuari 2024. a otsus Kaupo Martihhini süüditunnistamises ja karistamises KarS § 241 lg 1 järgi, asendades tahtlust käsitlevad maakohtu otsuse põhjendused Riigikohtu otsuse p-de 136–139 põhjenditega.
6.Tunnistada 3. detsembril 2019. a toimunud kahtlustatavana kinnipidamisel Kaupo Martihhini suhtes käeraudade kasutamine tervikuna õigusvastaseks.
7.Tunnistada Kaupo Martihhini sularaha menetleja käes hoidmine tervikuna õigusvastaseks ja mõista selle eest Eesti Vabariigilt Kaupo Martihhini kasuks välja kahjuhüvitis 75 eurot.
8.Tunnistada Kaupo Martihhini ja advokaatide vestluste tõendina talletamine ja kohtule esitamine õigusvastaseks ning mõista selle eest Eesti Vabariigilt Kaupo Martihhini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1500 eurot.
9.Kõrvaldada menetlusest kannatanutena A ja B.
10.Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
13.Mõista Eesti Vabariigilt Kaupo Martihhini kasuks välja 5500 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
2(38)
1-21-4494
1.Kriminaalasjas anti kohtu alla Kaupo Martihhin ja U. Kaupo Martihhinile (edaspidi K. Martihhin) esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja 4, § 344 lg 1, § 345 lg 1, § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 4, § 280 lg 2 ning § 241 lg 1 järgi kokkuvõtlikult järgmistes tegudes. KarS § 201 lg 2 p-d 1, 2 ja 4 ning § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 (süüdistusakti p 19.1)
2.K. Martihhin on Tartekplus AS-i aktsionär ja nõukogu liige. Lisaks K. Martihhinile on Tartekplus AS-i aktsionärid A ja B, kuni 2015. a maini oli aktsionäriks ka D. Nõukogu on alates 2018. a lõpust kolmeliikmeline: K. Martihhin, B ja E. 2013.–2018. aastal kuulus nõukokku ka A. Juhatuse liikmeks oli vaadeldaval perioodil G. K. Martihhinist sai äriühingu faktiline juht. Tartekplus AS-iga seotud inimesed aktsepteerisid tema suuniseid ettevõtte vara kasutamisel, ta sai teha Tartekplus AS-i nimel juhtimisotsuseid ning käsutada vara. Vähemalt alates 2014. aasta septembrist otsustas K. Martihhin käsutada Tartekplus AS-i vara äriühingule tulu mittetooval või majanduslikult ebaotstarbekal viisil, pöörates selle vara enda või kolmandate isikute, sh OÜ Tartek Grupp kasuks. K. Martihhin oli OÜ Tartek Grupp ainuomanik, U oli selle juhataja. K. Martihhin rikkus äriseadustiku (ÄS) § 327 lg-st 1 tulenevat nõukogu liikme kohustust tegutseda korraliku ettevõtja hoolsusega. Tema algatusel tehtud Tartekplus AS-i tehingud tema enda, U või OÜ-ga Tartek Grupp polnud seaduslikud. Täpsemalt pööras K. Martihhin üksi ja koos U-ga Tartekplus AS-i vara enda ja kolmanda isiku kasuks järgmiselt. - K. Martihhin pööras OÜ Tartek Grupp kasuks Tartekplus AS-ile kuuluva X kinnistu käsutamisega seotud vara: kinnistu üürilepingutest tulenevad üüri ning kommunaalkulude ja muude kulude hüvitamise nõudeõigused. K. Martihhin koostas sel viisil vara omastamiseks lepingu nr 2014-11, millega Tartekplus AS üüris X kinnistu OÜ-le Tartek Grupp. K. Martihhin saatis 2014. a lõpus X üürnikele teate, et edaspidi tuleb üür ja kommunaalmaksed tasuda Tartekplus AS-i asemel OÜ-le Tartek Grupp. Seejärel maksidki üürnikud nii üüri kui kommunaalmaksed OÜ-le Tartek Grupp, millest viimane kandis Tartekplus AS-ile edasi vaid väikse osa. Tartekplus AS-i kulul paigaldati kinnistule elektrooniline aed koos väravapuldiga, kuid raha parenduste eest nõudis ja sai üürnikelt OÜ Tartek Grupp. (Süüdistusakti p 19.1.1) - K. Martihhin lasi OÜ Tartek Grupp nimel koostada arveid teenuste eest, mida tegelikult osutas igapäevase majandustegevuse raames Tartekplus AS (süüdistusakti p 19.1.2). - K. Martihhin lasi Tartekplus AS-il tasuda puhkusereiside kulud (süüdistusakti p 19.1.3). - K. Martihhin kulutas Tartekplus AS-i vara endale asjade ostmiseks ja tegi Tartekplus AS-i vara arvel teisi kulutusi enda ja lähedaste huvides: ostis endale robotniiduki, müüs Tartekplus AS-i metallijääke ja jättis raha endale või OÜ-le Tartek Grupp ning andis Tartekplus AS-i kütusekaardi H kasutusse, kes ostis sellega kütust isiklikuks otstarbeks. (Süüdistusakti p 19.1.4) - K. Martihhin müüs Tartekplus AS-i Subaru ning jättis enamiku saadud rahast endale, rentis Tartekplus AS-i Audi kolmandale isikule ning jättis renditasu endale, andis Tartekplus AS-i kütusekaardi kasutada T-le ning lasi viimasel maksta kütuse eest enda pangakontole (süüdistusakti p 19.1.5). - K. Martihhin omastas Tartekplus AS-i vara näiliste arvete abil, esitades mh 18. septembril 2014 OÜ Tartek Grupp nimel Tartekplus AS-ile arve remondi- ja hooldusteenuste eest, mida tegelikult osutas Tartekplus AS (süüdistusakti p 19.1.6).
3(38)
1-21-4494 KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 (süüdistusakti p 19.2)
3.Selleks, et varjata enda tegevust teiste eest, koostas ja kasutas K. Martihhin Tartekplus AS-i ja OÜ Tartek Grupp nimel erinevaid võltsitud dokumente. KarS § 209 lg 2 p-d 1, 2 ja 4 (süüdistusakti p 19.3)
4.Süüdistus esitati kokku kolmes kelmuses, millest kahe osas (Tervisekassa ja Eesti Töötukassa) kassatsioonimenetlust ei toimu. K. Martihhinit süüdistatakse kelmuses ka selles, et ta esitas ametiisikuna Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tahtlikult alusetu nõude Soomes ja Bulgaarias toimunud välislähetuste kulude hüvitamiseks. Tegelikult tal selliseid kulusid ei tekkinud, kuna kulud hüvitas OÜ Tartek Grupp. KarS § 280 lg 2 (süüdistusakti p 19.4)
5.Riigisaladusele juurdepääsuluba taotledes andis K. Martihhin julgeolekukontrollis Kaitsepolitseiametile (KAPO) valeinfot ja varjas olulisi andmeid enda raha päritolu ning välisreiside toimumise asjaolude kohta. KarS § 241 lg 1 (süüdistusakti p 19.5)
6.K. Martihhin töötas erinevatel ametikohtadel PPA-s ja talle anti riigisaladusele juurdepääsuluba kokku neli korda. Nii sai ta enda valdusesse vähemalt kümme piiratud tasemel riigisaladust sisaldavat elektroonilist dokumenti ja vähemalt kaks piiratud tasemel riigisaladust sisaldavat paberkandjal dokumenti. Süüdistatav võimaldas neile dokumentidele juurdepääsu, kuna need olid salvestatud X kontoriruumides olevatesse arvutitesse ja välistele kõvaketastele ning asusid ka tööruumis riiulil olevas kaustas. Seal oli neile juurdepääs piiritlemata arvul isikutel. Maakohtu otsus
7.Tartu Maakohus tegi 5. jaanuaril 2024 otsuse, millega: 1) mõistis K. Martihhini õigeks KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi kahes kelmuses (kelmused Eesti Töötukassa ja Tervisekassa vastu), samuti § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 ning § 280 lg 2 järgi; 2) tunnistas K. Martihhini süüdi ja karistas teda KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja 4, 18. septembri 2014. a teos ka KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi, § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 (kelmus PPA suhtes) ja § 241 lg 1 järgi; 3) mõistis K. Martihhinile liitkaristuse 4 aastat vangistust, millest tuli kohe ära kanda 3 kuud 5 päeva, ning jättis ülejäänud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata 4-aastase katseajaga; 4) rahuldas osaliselt ja jättis osaliselt läbi vaatamata Tartekplus AS-i tsiviilhagi K. Martihhini vastu ning jättis läbi vaatamata Tervisekassa ja Eesti Töötukassa avalik-õiguslikud nõudeavaldused; 5) mõistis K. Martihhinilt konfiskeerimise asendamiseks välja 14 164,72 eurot; 6) jättis läbi vaatamata K. Martihhini nõude vahi all viibitud aja eest hüvitise saamiseks ja saamata jäänud töötasu tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks;
4(38)
1-21-4494 7) jättis rahuldamata K. Martihhini nõude hüvitada kahju, mis tekitati elukohast lahkumise keelu kohaldamisega, sularaha äravõtmise ja 10 kuu vältel menetleja käes hoidmisega ning kaitseõiguse rikkumisega; 8) mõistis riigilt K. Martihhini kasuks välja 200 eurot hüvitiseks käeraudade õigustamatu kasutamise eest ning 400 eurot eraelu puutumatuse ülemäärase riivega tekitatud kahju hüvitamiseks; 9) tegi menetluskulude hüvitamise otsustuse.
8.Tartekplus AS-i nõukogu liikmed olid K. ja A ning B, juhatuse liige G. K. Martihhin oli ettevõtte arendusjuht, alates 2015. aastast ka enamusaktsionär. 2014. aastal asutas K. Martihhin enda ainuosalusega OÜ Tartek Grupp. K. Martihhin oli Tartekplus AS-i faktiline juht, tema sisuline panus ettevõtte tegevusse ja vara kasutamisse oli oluline. G tegutses suuresti vastavalt K. Martihhini korraldustele, mõistmata nende kahjulikkust äriühingule. Omastamine
9.Tartekplus AS ja OÜ Tartek Grupp sõlmisid 30. detsembril 2014 üürilepingu nr 2014-11, millega Tartekplus AS andis OÜ-le Tartek Grupp kasutada X kinnistu (osa ruume jäi Tartekplus AS-i kasutusse). Lepingujärgne üür oli 250 eurot, lepingu tähtaeg 10 aastat ning selle allkirjastasid G ja U. Tartekplus AS-i aktsionäri ja nõukogu liikme B sõnul lepingu sõlmimist temaga ei arutatud. Nõukogu liikme E arvates võis leping olla majanduslikult mõistlik, kuna Tartekplus AS ei pidanud üürimisega enam ise tegelema. G sõnul ei olnud leping kahjulik ning K. Martihhin teda selle sõlmimiseks kuidagi ei survestanud. Leping sõlmiti eesmärgiga anda üürnikega tegelemise halduskoormus OÜ-le Tartek Grupp ja see oli Tartekplus AS-ile kasulik. Lepingu sõlmimist teiste nõukogu liikmetega ei arutatud. Avaldati ka G kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt loodi OÜ Tartek Grupp Tartekplus AS-ist vara väljaviimiseks. K. Martihhini ütluste järgi võitis Tartekplus AS lepinguga rahaliselt, sest sai jätkuvalt tulu, kuid kulusid enam ei tekkinud ning vabanes palju tööaega. Kohus tuvastas, et Tartekplus AS-i vara oli K. Martihhinile usaldatud: ta oli ettevõtte faktiline juht ning tegi tehinguid ettevõtte varaga. K. Martihhin andis üürnikele teada, et edaspidi tuleb üür tasuda Tartekplus AS-i asemel OÜ-le Tartek Grupp. Kuna üldkoosolek üürilepingu sõlmimiseks nõusolekut ei andnud, on leping tühine ja KarS § 201 tähenduses ebaseaduslik. Isegi kui lepingut käsitada osana igapäevasest majandustegevusest, ei toimunud tehing turuhinna alusel. Arvetele, pangakonto väljavõtetele ja lepingutele tuginevalt tuvastas kohus, et omastati vähemalt 113 502,47 eurot Tartekplus AS-ile üürimaksetena laekuma pidanud vara. Kommunaalkulusid maksid üürnikud nüüd OÜ-le Tartek Grupp, kes kandis Tartekplus AS-ile edasi vaid väikse osa. Lisaks tellis Tartekplus AS X kinnistule elektroonilise aia paigalduse ja väravapuldid. Osa sellest kulust nõudis OÜ Tartek Grupp endale üürnikelt, kuid ei hüvitanud Tartekplus AS-ile tehtud kulutusi. Kokkuvõtvalt omastas K. Martihhin kavatsetult Tartekplus AS-i ruumide väljaüürimise ülevõtmisega OÜ Tartek Grupp kasuks vähemalt 198 561,13 eurot.
10.Tartekplus AS-i igapäevases majandustegevuses osutatud teenustega seotud nõudeõiguste omastamine OÜ Tartek Grupp kasuks on samuti tõendatud. Tartekplus AS osutas akende kaitsekiledega kiletamise ja sõiduautode numbrimärkide taastamise teenuseid. Äriühingul olid selle jaoks vajalikud oskustöötajad ning vahendid. OÜ-l Tartek Grupp selliste teenuste osutamiseks vajalikke vahendeid ei olnud (alles 2015. a osteti esimest korda vahendeid kiletamisteenuse jaoks). Seega tegid kiletamistöid Tartekplus AS-i töötajad Tartekplus AS-i vahenditega, kuid arved tehtud tööde eest esitas OÜ Tartek Grupp. OÜ Tartek Grupp esitas arveid ka liiklusmärkide valmistamise ning erineva kauba müügi eest, kuid ettevõttel polnud ei töötajaid ega vahendeid nende tehingute tegemiseks. Seega on alust arvata, et need tööd tegi tegelikult Tartekplus AS.
5(38)
1-21-4494
11.K. Martihhin pööras Tartekplus AS-i vara enda ning U kasuks, lastes Tartekplus AS-il tasuda erinevate reiside kulud. K. Martihhin otsustas, kes, kuhu ja millal saab Tartekplus AS-i kulul reisida ning valmistas ette vajaliku lähetusdokumentatsiooni. Tartekplus AS-i kulul käisid Martihhinid ning G Las Vegases K. Martihhini abiellumisega seotud nn poissmeeste reisil, K. Martihhin Dresdenis FBI treeningakadeemia vilistlaste kokkutulekul, K. Martihhin ja G koos peredega Hispaanias, Martihhinid USA-s, U Kreekas ja K. Martihhin Norras. Kokku omastas K. Martihhin nende reisidega Tartekplus AS-i vara 18 782,49 eurot.
12.Tartekplus AS-il tekkis majandustegevuses iga päev metallijääke, mida ettevõte võõrandas kuni 2014. a oktoobrini Tolmet Eesti OÜ-le. Seejärel hakkas K. Martihhin korraldama metallijääkide müüki ise, pöörates Tartekplus AS-ile kuulunud metallijääkide müügist saadud raha nii enda kui OÜ Tartek Grupp kasuks. Lisaks ostis K. Martihhin Tartekplus AS-i raha eest robotniiduki isiklikul otstarbel kasutamiseks. Samas ei vastuta K. Martihhin Tartekplus AS-i vara H kasuks pööramise eest. Tartekplus AS-i kütusekaart anti küll H kasutada, kuid pole võimalik tuvastada, mitu korda ja millistes kogustes sellega kütust tangiti.
13.K. Martihhin omastas ka Tartekplus AS-i nõudeõigusi. Ta andis Tartekplus AS-ile kuulunud Audi kasutada L-idele, kes tasusid selle eest K. Martihhini pangakontole. Tartekplus AS-i Subaru müüdi M-ile, kes tasus auto ostuhinna K. Martihhini pangakontole, millest viimane kandis vaid osa Tartekplus AS-ile. Tartekplus AS-i Neste kütusekaart anti kasutada T-le, kes tasus kasutatud kütuse eest K. Martihhini kontole.
14.18. septembril 2014 ehk kaks päeva pärast OÜ Tartek Grupp asutamist esitas K. Martihhin OÜ Tartek Grupp nimel Tartekplus AS-ile 5000-eurose arve remondi- ja hooldusteenuste eest. See arve ei vasta tegelikkusele ja seda saab käsitada intellektuaalse võltsimisena. Remonditööd olid mahukad ja pole usutav nende tegemine kõigest mõne päevaga. Töid tegid tegelikult pikema aja vältel Tartekplus AS-i töötajad, arve oli fiktiivne ning OÜ Tartek Grupp omandas sellega ebaseaduslikult nõudeõiguse Tartekplus AS-i vastu. Sarnast skeemi kasutati erinevate arvete esitamise teel veel, kuid neis tegudes K. Martihhini süü kahtlusteta tõendamist ei leidnud.
15.K. Martihhini kuriteod ei ole aegunud. Esimesed neist pandi toime 2014. aastal. Aegumise katkestas 12. veebruaril 2020 kohaldatud elukohast lahkumise keeld. Omastamistegude osas pole see aga oluline, kuna jätkuva teo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. Tartekplus AS-i raha kasutamine isiklikuks hüvanguks oli jätkuv süütegu. Objektiivne kõrvaltvaataja näeb seda järjepideva varastamisena ühest ja samast kohast ning see oli kantud ühtsest tahtlusest kasutada äriühingu vara enda huvides. Dokumentide võltsimine ja võltsitud dokumentide kasutamine
16.K. Martihhin on süüdi 18. septembril 2024 OÜ Tartek Grupp nimel fiktiivse arve nr 2014-09-1 koostamises ja kasutamises. Ülejäänud võltsimisi pole toime pandud. Kelmus
17.K. Martihhin töötas PPA sisekontrollibüroo juhina. Ta lähetati Helsingisse FBI konverentsile ja talle hüvitati sellega seotud kulud. Ka OÜ Tartek Grupp lähetas K. Martihhini samale konverentsile, tasus hotelliarve, konverentsi osalustasu ning laevapiletite eest ja maksis K. Martihhinile päevaraha. Järelikult ei tekkinud K. Martihhinil lähetuskulusid, kuna kõik kulud kattis OÜ Tartek Grupp. Süüdistatav pidi sellest PPA-d teavitama, kuid ei teinud seda ning viis seetõttu PPA lähetuskulude osas eksimusse. Nii hüvitati K. Martihhinile ekslikult lähetuskulud, kuigi neid kulusid tegelikult tal ei tekkinud. Sarnaselt toimus K. Martihhini lähetamine Bulgaariasse FBI konverentsile: kulud hüvitas 6(38)
1-21-4494 tegelikult osaliselt OÜ Tartek Grupp, kuid K. Martihhin nõudis lähetuskulude hüvitamist täies ulatuses PPA-lt.
18.Tervisekassa ja Eesti Töötukassa suhtes kelmuse toimepanemine ei leidnud tõendamist. Valeandmete esitamine
19.K. Martihhin esitas salajase tasemega riigisaladusele juurdepääsuloa saamiseks KAPO-le julgeolekukontrolli käigus valeandmeid nii vestlusel kui ka ankeedis ja e-kirjas. Ta selgitas, et sai Tolmet Eesti OÜ-lt raha isa maja ümbrusest leitud vanametalli eest, kuid tegelikult sai ta selle raha Tartekplus AS-i metalli müügist. T tasus talle väidetavalt vanaisa vana võlga, kuid tegelikult maksis Tartekplus AS-i kütusekaardi kasutamise eest. Ka M-ilt saadud raha ning Läti lähetuse kohta antud selgitused ei vastanud tõele. KAPO-le esitatud andmed olid valed, kuid need ei olnud olulised juurdepääsuloa andmise üle otsustamisel. Valeandmeid peab esitama asjaolude kohta, mis toovad või võivad kaasa tuua riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest keeldumise. K. Martihhin millegi sellise kohta valeandmeid ei esitanud. Kedagi ei tohi sundida tunnistama enda või lähedaste vastu. Seetõttu tuleb K. Martihhin õigeks mõista. Riigisaladuse avalikustamine
20.K. Martihhin oli riigisaladuse saladuses hoidmiseks kohustatud isik. X ruumide läbiotsimisel leiti mh arvuti ja kõvakettad, kuhu olid salvestatud riigisaladust sisaldavad dokumendid. Arvutit kasutas peamiselt G, aga ka teised Tartekplus AS-i töötajad. Lisaks leiti teisest tööruumist kaust dokumentidega, mille vahel olid piiratud salastatustasemega dokumendid kahel lehel. Ilmselgelt polnud X ruumid kohane koht riigisaladuse hoidmiseks – seal liikusid inimesed, kellel polnud riigisaladusele juurdepääsu luba. Nii võimaldas K. Martihhin riigisaladusele juurdepääsu kõrvalistele isikutele. Selle teo pani K. Martihhin toime kaudse tahtlusega: ta pidas võimalikuks, et võimaldab ebaseaduslikku juurdepääsu riigisaladusele. Karistus ja konfiskeerimine
21.K. Martihhini käitumine viitab sellisele nihkele tema väärtushinnangutes, et tegudele vaid rahalise karistusega reageerimine ei ole kohane. Tõendamist leidis mitu omastamist, need täitsid kolm omastamise kvalifitseerivat tunnust, toimusid pika aja vältel ning kahju küündib üle 270 000 euro. K. Martihhini hinnangul midagi halba või seadusevastast tema tegevuses polnud. Karistada tuleb sanktsiooni keskmisest suuremas määras. Süüdistatav pani tegusid toime aastaid ja kuritegelik käitumine kujunes tema elustiili osaks, vahi allgi eiras ta suhtlemispiiranguid. Tema arvates on talle lubatud rohkem kui teistele. Selleks, et senist käitumismustrit muuta, on kohane vangistuse osaline ärakandmine. Senine lühiajaline vahi all viibimine karistuse eesmärki selgelt ei täitnud, mistõttu tuleb 4-aastasest vangistusest kohe ära kanda 4 kuud vangistust, millest maha arvata eelvangistuses viibitud 25 päeva.
22.Kokku sai K. Martihhin kuritegude tulemusena 42 670,55 eurot, OÜ Tartek Grupp 228 170,87 eurot ning kolmandad isikud seoses välisreisidega hinnanguliselt 9760,72 eurot. Vähendades väljamõistetavat summat rahuldatud tsiviilhagi eseme võrra, tuleb K. Martihhinilt konfiskeerimise asendamiseks välja mõista 14 164,72 eurot. Kuna OÜ Tartek Grupp ja teised isikud polnud kolmanda isikuna menetlusse kaasatud, ei saa nendeni jõudnud raha konfiskeerimist või selle asendamist kohaldada. Süüteomenetluses tekitatud kahju
7(38)
1-21-4494
23.Vahistamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlus tuli esitada Justiitsministeeriumile. Elukohast lahkumise keeluga tekitatud kahju hüvitamise taotlus jääb rahuldamata, kuna K. Martihhin mõisteti süüdi ning kahju hüvitamiseks ei ole alust.
24.Sularaha äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata. K. Martihhini elukoha läbiotsimisel võeti ära sularaha 1500 eurot. Prokuratuur vara arestimise taotlust ei esitanud, kuid sularaha ka ei tagastatud. Sularaha oli menetleja käes õigusliku aluseta 9 kuud 15 päeva. Hiljemalt ühe kuu jooksul pidi menetleja aru saama, et äravõetud sularahal ei ole kriminaalasjas tõenduslikku väärtust ning see tuleb tagastada. Kahju hüvitamiseks aga alust pole, kuna K. Martihhin ei ole tõendanud kahju tekkimist.
25.Ametikohalt kõrvaldamisega ja saamata jäänud töötasuga seotud kahju hüvitamise nõue tuleb jätta läbi vaatamata, kuna samas küsimuses on käimas haldusmenetlus.
26.K. Martihhini kinnipidamisel kasutati ligi kolm tundi käeraudu. Kinnipidamine toimus KAPO hoones. Pole välistatud, et politseiametnikuna oli K. Martihhinil võimalik sinna minna koos relva või muu vahendiga. Ta on politseilise väljaõppega heas füüsilises vormis pikka kasvu meesterahvas. Sellist teavet võib käsitada kõrgendatud ohu olukorrana. Käeraudade kasutamine oli põhjendatud kinnipidamise alguses, kuni polnud selge, millised esemed olid K. Martihhinil kaasas ja kuidas ta selles olukorras käitub. Pole andmeid, et K. Martihhin oli pärast kinnipidamist agressiivne või püüdis põgeneda. Kokkuvõtvalt oli esialgu alust käeraudu kasutada, kuid see toimus mitme tunni vältel, mistõttu tuleb kohase hüvitisena välja mõista 200 eurot.
27.K. Martihhini kinnipidamisel ära võetud telefonist tehtud kuvatõmmiste vaatlusprotokoll sisaldab vestlusi isiklikel teemadel. Samuti sisaldavad jälitustoimingu protokollid kõnesid N-i ja H-ga, millel puudub igasugune seos kriminaalasjaga. Tõendite kogumine oli vajalik, kuid eraeluliste sõnumite sellises mahus kajastamine ei olnud põhjendatud. Protokolli poleks pidanud kandma valimatult kogu eraelulist, kohati intiimset vestlust. Seega tuleb eraelu ebaproportsionaalse riive eest hüvitada 400 eurot.
28.Jälitustoimingutega kuulati pealt ka K. Martihhini ja tema või U kaitsja vahelisi vestlusi, milles arutati kriminaalasjaga seonduvat ning peeti plaani. Kohus sedasi saadud teavet tõendina ei kasutanud ning seetõttu ei pea kahju hüvitamist võimalikuks. Apellatsioonid ja ringkonnakohtu otsus
29.Maakohtu otsuse vaidlustasid prokuratuur ja K. Martihhini kaitsjad.
30.Tartu Ringkonnakohus tegi 10. jaanuaril 2025 otsuse, millega tühistas maakohtu otsuse osaliselt. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega: 1) tunnistas K. Martihhini süüdi KarS § 2172 lg 1 järgi süüdistusakti p-de 19.1.1, 19.1.2 ja 19.1.6.2 (18. septembri 2014. a tegu) osas ning mõistis selle eest karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust; 2) tunnistas K. Martihhini süüdi KarS § 201 lg 1 järgi süüdistusakti p 19.1.4.1 osas (metallijääkide omastamine) ning mõistis selle eest karistuseks 1 aasta vangistust; 3) mõistis K. Martihhinile liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust, arvates karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 25 päeva ning jättes liitkaristuse KarS § 73 lg-tele 1 ja 3 tuginedes 4-aastase katseajaga täielikult tingimisi täitmisele pööramata; 4) mõistis K. Martihhini õigeks KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi süüdistusakti p-de 19.1.3, 19.1.4, 8(38)
1-21-4494 19.1.5 ja 19.1.6 osas, välja arvatud metallijääkide omastamises ja 18. septembri 2014. a teos; 5) lõpetas kriminaalmenetluse kuritegude aegumistähtaja möödumise tõttu K. Martihhini süüdistuses KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi rendilepingu nr 2014-11, 18. septembril 2014 OÜ Tartek Grupp nimel arve nr 2014-09-1 ja 30. jaanuari 2015. a Tartekplus AS-i nõukogu koosoleku protokolli võltsimises ja nende dokumentide kasutamises; 6) mõistis K. Martihhini KarS § 241 lg 1 järgi õigeks; 7) jättis Tartekplus AS-i tsiviilhagi K. Martihhini vastu läbi vaatamata ning mõistis riigilt Tartekplus AS-i kasuks välja menetluskulu; 8) mõistis riigilt K. Martihhini kasuks välja kahjuhüvitise 1450,75 eurot vahi all viibitud aja eest, 1000 eurot käeraudade õigustamatu kasutamise eest ning 1000 eurot eraelu puutumatuse rikkumise eest; 9) mõistis K. Martihhinilt KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel riigi kasuks välja kuritegudega saadud vara konfiskeerimise asendamiseks kokku 238 325,15 eurot; 10)
muutis maakohtu menetluskulu hüvitamise otsustust;
11) asendas maakohtu otsuse põhiosa läbivalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustega osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsust ei tühistanud. Süüdistuse kvaliteet
31.Süüdistusaktile saab teha olulisi etteheiteid. Teokirjeldused on puhuti napid ja lugedes jääb ebaselgeks, millist tegu süüks arvatakse. Samas vastab see suuremas osas siiski minimaalsetele nõuetele. Tõendite esitamine ühe loeteluna ei riku kaitseõigust sedavõrd, et see oleks käsitatav ausa kohtumenetluse rikkumisena. Süüdistusaktis on enamjaolt kirjas asjaolud, mille põhjal otsustada kuriteokoosseisude objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste täidetuse üle. Kohati on süüdistuse teksti puudujäägid aga sellised, et ei võimalda kaitseõiguse tagamise vajadust silmas pidades süüküsimust lahendada. Näiteks ei ole omastamiste kohta läbivalt esitatud asjaolusid, mille alusel väita, et mingi vara oli K. Martihhinile usaldatud. Omastamisega seotud võltsimisteod on süüdistusest leitavad, ehkki need saanuks paremini esile tuua. Kelmuse süüdistuses on viidatud asjakohastele õigusaktidele, mis välistavad võimaluse hüvitada lähetusega seotud kulu täies ulatuses, kui sellise kulu hüvitab ametnikule muu isik või organisatsioon. Samuti on süüdistuses kirjeldatud kelmuse faktilisi asjaolusid. Tõendite lubatavus
32.Jälitustoimingu protokollidele tugines maakohus vaid üksikute tegude puhul ning nendeski mõistab ringkonnakohus K. Martihhini õigeks. Jälituse õiguspärasusele antavast hinnangust sõltub vaid kahju hüvitamise taotluse lahendamine. Ringkonnakohus tutvus jälitustoimingute taotluste ja lubadega. Need vastavad seaduses ning kohtupraktikas seatud nõuetele. Taotlustest nähtuvad jälitamise aluseks olnud faktilised asjaolud. Piisava üksikasjalikkusega kirjeldati kahtlusi, mis puudutasid K. Martihhini käitumist Tartekplus AS-i varaga, ning seda, millisest tõendusteabest need kahtlused tulenesid. Esitati kohati üksikasjalikud põhjendused, miks oli tarvis just jälitustoiminguid. Jälituslubades näidati, millise tõendusteabe põhjal leiti, et K. Martihhin võis toime panna kuritegusid ja nendega ka jätkata, miks pidas kohtunik jälitamist põhjendatuks ning miks ei piisanud teistest menetlustoimingutest. Jälitustoimingud polnud seega õigusvastased.
9(38)
1-21-4494
33.Kaitsja K. Hänilene peab kohtukõlbmatuks ka 3. detsembril 2019 ja 28. septembril 2020 X toimunud läbiotsimiste protokolle, pangakontode, dokumentide ja elektrooniliste andmekandjate vaatlusprotokolle ning H telefoni kui asitõendi vaatlusprotokolli.
34.Pangakontode vaatlusprotokolle ei muuda lubamatuks see, et kontode terviklikke väljavõtteid kohtule ei esitatud. Menetleja kopeeris mahukatest kontoväljavõtetest asjas tähtsust omavad tehingud vaatlusprotokolli, et tuua välja tõendamise jaoks olulised asjaolud. Pole põhjust eeldada, et vaatlusprotokollides kajastatud andmed ei kajasta tegelikkust. Seega on pangakontode, asitõendite ja elektrooniliste andmekandjate vaatlusprotokollid lubatavad tõendid hoolimata sellest, et vaadeldud dokumente pole kohtule esitatud. Täies mahus kontode väljavõtteid sisaldav DVD-plaat võeti tõendina vastu maakohtu istungil, kaitsjal võimaldati teha sellest koopiaid ning kaitsepool ei vaielnud DVD-plaadi tõendina vastuvõtmisele vastu. Seega on tegu lubatava tõendiga.
35.Kuigi X läbiotsimise tunnistas kohtunik lubatavaks seaduses sätestatud tähtaega ületades, ei ole tulemus lubamatu. Läbiotsimise lubatavaks tunnistamise tähtaja rikkumine ei mõjuta eeluurimiskohtuniku seisukohta läbiotsimise nõuetekohasuse ja selle lubatavuse suhtes. 3. detsembri 2019. a läbiotsimise protokoll ei ole lubamatu põhjusel, et läbiotsimisele allutati U, kuid läbi otsiti X aadressil asunud Tartekplus AS-i ruumid ja võeti ära äriühingu dokumente. Prokuratuuri määrusega anti luba läbi otsida K. ja U kasutatavad ruumid aadressil X ning seda tehtigi – läbiotsimine oli lubatav, kuna kahtlustatavad kasutasid neid ruume. Kohus ei nõustu kaitsjaga selleski, et
29.septembri 2020. a läbiotsimise protokoll pole lubatav, kuna seda ei tutvustatud K. Martihhinile ega tema täisealisele perekonnaliikmele, vaid G-le. Läbiotsimine toimus Tartekplus AS-i ruumides ja G oli Tartekplus AS-i juhatuse liikmena pädev juriidilist isikut esindama.
36.H telefoni vaatlusprotokollide lubatavust kohus ei hinnanud, kuna sellele tõendile ei tuginetud. Omastamise süüdistus
37.Maakohus kohaldas omastamise süüdistuse käsitlemisel materiaalõigust osaliselt valesti. Lisaks on vaidlustatud otsus kohati nõuetekohaselt põhjendamata. Süüdistus ja uuritud tõendid ei võimalda väita, et K. Martihhinile oli usaldatud Tartekplus AS-i vara. K. Martihhin vastutab hoopis KarS § 2172 lg 1 järgi usalduse kuritarvitamise eest.
38.Pole tuvastatav, millisel õiguslikul alusel oli Tartekplus AS-i vara K. Martihhinile KarS § 201 lg 1 mõttes usaldatud. Tartekplus AS oli K. Martihhini tegeliku kontrolli all. Sellele viitavad K. Martihhini mõju ja kohatine korralduste andmine juhatuse liikmele G-le, oluliste otsuste langetamine teisi aktsionäre kaasamata ning peremehelik ümberkäimine Tartekplus AS-i varaga. See aga ei tähenda, et äriühingu vara oleks talle usaldatud. Tegelik kontroll aktsiaseltsi üle ei anna pädevust aktsiaseltsi vara kasutamiseks ega käsutamiseks. Tartekplus AS-i vara usaldamist K. Martihhinile ei näita ka see, et ta oli aktsionär ja nõukogu liige. Kumbki neist positsioonidest ei andnud talle õiguspädevust äriühingu vara üle. Aktsionäril ega nõukogu liikmel pole seadusest tulenevat õigust kasutada või käsutada ise aktsiaseltsi vara ega võtta kohustusi aktsiaseltsile. K. Martihhin polnud kordagi Tartekplus AS-i juhatuse liige, kes saanuks sõlmida ise aktsiaseltsi nimel aktsiaseltsi mõjutavaid tehinguid. Lisaks ei nähtu süüdistusest, et K. Martihhinile usaldati vara tema arendusjuhi ametist tuleneva pädevuse tõttu.
39.Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et Tartekplus AS ja OÜ Tartek Grupp sõlmisid X kinnistu üürilepingu nr 2014-11. Tartekplus AS-i teised aktsionärid ja nõukogu liikmed ei teadnud esialgu sellise lepingu sõlmimisest. Tuvastatud on seegi, et lepinguga üüris Tartekplus AS X kinnistu OÜ-le Tartek Grupp ning aktsiaselts sai edaspidi oluliselt vähem tulu. Leping on tühine, kuna väljus ilmselgelt äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest ning lepingu sõlmimise üle saanuks otsustada vaid aktsionäride üldkoosolek. Lepingu alusel liikunud raha polnud Tartekplus AS-i vara, 10(38)
1-21-4494 mille saanuks K. Martihhinile usaldada. Seegi välistab omastamise.
40.Tartekplus AS-i igapäevase majandustegevuse raames teenuste osutamise eest (kiletamised ja numbrimärgid) OÜ-le Tartek Grupp tasumises ning Tartekplus AS-i raha puhkusereiside ja töölähetuste tarbeks kasutamises pole samuti võimalik K. Martihhinit omastamises süüdi mõista, kuna talle ei usaldatud Tartekplus AS-i vara.
41.Metallijääkide kohta selgub süüdistusest ja maakohtu otsusest, et K. Martihhin hakkas millalgi võtma vähemalt osa Tartekplus AS-i metallijääke enda valdusesse. Pole selge, kas K. Martihhinil oli selleks Tartekplus AS-i nõusolek. Et mitte süüdistatava olukorda raskendada, eeldab ringkonnakohus, et K. Martihhin võttis metallijäägid enda valdusesse senise valdaja nõusolekul. Metallijääkide müügiga nende pööramine K. Martihhini ja OÜ Tartek Grupp kasuks ning raha kasutamine enda tarbeks oli ebaseaduslik ning sellega manifesteeris K. Martihhin metallijääkide omastamistahet. Pole tõendatud, et ta tohtis saadud raha endale jätta või et ta viis metallimüügist saadud raha Tartekplus AS-i sularahakassasse. Seega pani ta kavatsetult toime omastamise.
42.Robotniiduki omastamise eest K. Martihhin ei vastuta. Pole selge, kuidas pööras K. Martihhin talle usaldatud vara enda kasuks ning milles seisnes selle ebaseaduslikkus. Ka Tartekplus AS-i kütusekaardi andmine H kasutusse ei ole omastamine, kuna pole selge, millisel õiguslikul alusel ja millistel asjaoludel usaldas Tartekplus AS kütusekaardi K. Martihhinile. Kahtlusteta on tuvastatud, et K. Martihhin andis Tartekplus AS-i Audi L-idele kasutamiseks, ta sai selle eest iga kuu enda kontole raha ning selleks polnud Tartekplus AS-i nõusolekut. Siingi pole aga tuvastatav, et Tartekplus AS oleks vara K. Martihhinile usaldanud. Seetõttu ei tule omastamine kõne alla. Samamoodi ei saa Tartekplus AS-i vara usaldamisest K. Martihhinile rääkida Subaru, Neste kütusekaardi ja töökoja renoveerimise eest arve esitamise puhul.
43.Kokkuvõtvalt ei saa üheski omastamisteos rääkida K. Martihhinile Tartekplus AS-i vara usaldamisest, välja arvatud metallijääkide müümine. Seetõttu ei vastuta K. Martihhin neis tegudes omastamise eest. Selles osas vastutab ta usalduse kuritarvitamise eest KarS § 2172 lg 1 järgi. K. Martihhinil ei olnud aktsionäri ega nõukogu liikmena õigust käsutada Tartekplus AS-i vara ega võtta aktsiaseltsile kohustusi. Seetõttu pole täidetud ärakasutamise koosseis, küll aga on tegu usalduse murdmisega. K. Martihhin rikkus järjepidevalt ja oluliselt nii Tartekplus AS-i kui ka teiste aktsionäride varaliste huvide järgimise kohustust (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 32 ja ÄS § 327 lg 1). Näiteks jäi Tartekplus AS-il K. Martihhini eestvedamisel sõlmitud üürilepinguga saamata oluline osa tulust, mida aktsiaselts oleks muidu üürimisega teeninud. Teiseks esitas OÜ Tartek Grupp arveid teenuste eest, mida osutas tegelikult Tartekplus AS. Ühel korral esitati arve ka Tartekplus AS-ile, mille viimane tasus enda tehtud töö eest. See võimaldas K. Martihhinil teenida lubamatult tulu aktsiaseltsi arvel. Ta ei järginud aktsiaseltsi ja teiste aktsionäride varalisi huve ka siis, kui lasi Tartekplus AS-il hüvitada lähetuskulud töölähetuste eest, mis polnud tegelikult seotud aktsiaseltsi tegevusega või mida ei toimunudki. Äriühingu varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumisele viitab veel see, et K. Martihhin soetas endale Tartekplus AS-i vara eest robotniiduki, andis H-le kasutada Tartekplus AS-i kütusekaardi, lasi enda pangakontole kanda tasu Tartekplus ASi auto kasutamise eest ja teise auto müügi eest ning samuti äriühingu kütusekaardi kasutamise eest. Seda, et K. Martihhin ei järginud Tartekplus AS-i ega teiste aktsionäride varalisi huve, näitab seegi, kuidas ta üritas vastutuse asetada juhatuse liikmele G-le. See osutab ilmsele soovile pisendada enda määravat osa toimepandus.
44.Usalduse kuritarvitamisel oli K. Martihhini käitumine kõikidel üksikjuhtudel suunatud sellele, et kasutada aktsiaseltsi majandustegevust ja vara lubamatult enda või kellegi teise hüvanguks. Need teod pandi toime sama objekti ehk Tartekplus AS-i ja teiste aktsionäride vastu, K. Martihhin rikkus nende isikute varaliste huvide järgimise kohustust osalt sarnasel viisil ning kõik üksikjuhud langevad ka 11(38)
1-21-4494 suuresti samasse ajavahemikku (2014. a teisest poolest kuni 2020. a septembrini). Lepinguga nr 201411 seotud osateod pandi toime ühtse tahtlusega võtta lubamatult üle aktsionäride nõusolekuta osa Tartekplus AS-i majandustegevusest ja saadavast tulust. Samast tahtlusest oli kantud ka septembrist 2014 kuni 2016. a jaanuarini erinevatele äriühingutele OÜ Tartek Grupp nimel arvete esitamine Tartekplus AS-i osutatud teenuste eest. Ülejäänud teod ei olnud aga selle tahtlusega hõlmatud, kuna neid on omavahel raske seostada ja need jäävad teineteisest kohati ajaliselt kaugeks.
45.OÜ-d Tartek Grupp puudutavates tegudes tekitas K. Martihhin suure kahju KarS § 121 p 2 järgi. Ainuüksi lepinguga nr 2014-11 seonduvas ulatus tekitatud kahju pea 200 000 euroni. Seega on suure kahju tekitamise tunnus täidetud. Teistes tegudes, mis ei olnud samast tahtlusest hõlmatud, suurele kahjule vastavat kahju ei tuvastatud. Nende puhul usalduse kuritarvitamine seega kõne alla ei tule. K. Martihhin võiks neis tegudes teoreetiliselt vastutada KarS § 218 lg 1 järgi, kuid ta tuleb õigeks mõista, kuna need teod on aegunud.
46.Usalduse kuritarvitamise pani K. Martihhin toime kavatsetult. Tema käitumine oli selgelt planeeritud, ta ei kaasanud oma otsustesse meelega teisi aktsionäre ning tema eesmärk oli kahjustada Tartekplus AS-i ja teiste aktsionäride varalisi huve ning tekitada sellega suur kahju. K. Martihhini süüditunnistamine KarS § 2172 lg 1 järgi ei välju süüdistuse piiridest. Ringkonnakohus küsis istungil ka poolte arvamust selle kohta, kas K. Martihhin võiks vastutada usalduse kuritarvitamise eest. Pooled said istungil seisukoha kujundada.
47.Usalduse kuritarvitamine pole veel aegunud. Tegu oli jätkuva süüteoga ning viimase osateo lõpuleviimine toimus 2020. a septembris. Küll aga on aegunud kõik teised teod, mis eraldivõetuna vastavad väärteo tunnustele. Subaru, Audi, kütusekaartide kasutamise, lähetuste ja robotniidukiga seotud teod pandi toime 2014.–2019. aastal. Maksimaalne aegumistähtaeg 3 aastat on kõigi nende tegude puhul möödunud, mistõttu on need aegunud. Metallijääkide omastamine oli jätkuv tegu alates 2015. a jaanuarist kuni 2017. aastani. Vahepeal anti K. Martihhin kohtu alla, aegumine katkes ning 10-aastane aegumistähtaeg ei ole samuti möödunud. Dokumentide võltsimine ja võltsitud dokumentide kasutamine
48.Dokumentide võltsimise ja võltsitud dokumentide kasutamise väidetavad kuriteod on osalt aegunud. Lähetusdokumentide väidetavas võltsimises ja kasutamises on aga maakohus K. Martihhini põhjendatult õigeks mõistnud. Ringkonnakohus muudab üksnes selle otsustuse põhjendusi. Kelmus
49.Maakohus mõistis Eesti Töötukassat ja Tervisekassat puudutavas kelmuse süüdistuses K. Martihhini õigeks ning prokuratuur maakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud.
50.PPA vastu pani K. Martihhin kelmuse toime Helsingi lähetuses tegevusetusega, Sofia lähetuses aga tegevusega.
51.Kelmuse koosseisu faktilised asjaolud tuvastas maakohus õigesti. Maakohtu otsuse põhjal jääb aga ebaselgeks, millise teoga moonutas K. Martihhin tegelikke asjaolusid, mis PPA eksimusse viisid. Petmisteo raskuspunkt seisneb PPA teavitamata jätmises asjaolust, et pärast PPA välislähetuse korraldust ja otsust K. Martihhinile Helsingi lähetuse kulud hüvitada tegi sama otsuse samade kulude kohta OÜ Tartek Grupp, kes tasuski need kulud. Teisisõnu ei andnud K. Martihhin PPA-le teada asjaolust, mis ei võimaldanuks talle lähetuskulud hüvitada. Pärast OÜ Tartek Grupp otsust kulud hüvitada oli K. Martihhinil kohustus teavitada PPA-d. Sellise kohustuse asetas talle nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses viidatud Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2012. a määruse nr 112 12(38)
1-21-4494 „Ametniku teenistuslähetusse saatmise, lähetuskulude hüvitamise ning päevaraha maksmise tingimused ja kord ning päevaraha määr“ (määrus nr 112) § 4 lg 4. Teavitamisest sõltus lähetuskulude maksmine. K. Martihhin jättis teavitamiskohustuse täitmata ja selle tõttu ei teadnud PPA pädev ametnik, et OÜ Tartek Grupp kannab tema lähetuskulud. Riigil tekkis kahju, sest hüvitati lähetuskulud, mida poleks pidanud hüvitama.
52.Sofia lähetuses seisnes petmistegu selles, et K. Martihhin esitas PPA-le kuluaruande, mille järgi kandis ta lisaks muule ka majutuskulu, kuigi tegelikult oli majutuskulu juba tasunud OÜ Tartek Grupp. See viis PPA eksimusse, kuluaruande põhjal hüvitati K. Martihhinile majatuskulu ja riigil tekkis varaline kahju. Haldusorganile valeandmete esitamine
53.K. Martihhin on KAPO-le valeandmete esitamises süüdi. Nõustuda ei saa kaitsjate väitega, et K. Martihhin võis meenutada vanu sündmusi valesti või ta sõnastas vastused viisil, mida saab mitmeti tõlgendada. On ebausutav, et K. Martihhinile meenus küll see, kuidas ta sai Tolmet Eesti OÜ-lt raha vanametalli müügi eest, aga ta ei mäletanud, et võttis metalli Tartekplus AS-i kinnistult. M-ilt saadud raha kohta esitas K. Martihhin KAPO-le selgitused kirjalikult ning tal oli piisavalt aega asjaolusid meenutada, kuid otsustas siiski saata KAPO-le ekslikku teavet. Ka välisreiside asjaolusid oli K. Martihhinil võimalik enne kontrollida ning tegu polnud pikka aega tagasi toimunud reisidega – K. Martihhin saatis KAPO-le kirja 2018. a alguses toimunud reisi kohta 18. mail 2018. Seega teadis K. Martihhin tegelikke asjaolusid ja esitas KAPO-le meelega valeandmeid. See oli kantud ilmselgest soovist varjata toime pandud tegusid ja saada salajase tasemega riigisaladusele juurdepääsu luba. Ta pani teo toime kavatsetult. Maakohus eksis, kui leidis, et riigisaladusele juurdepääsu loa taotlemise korral moodustab KarS § 280 lg 2 koosseisu valeandmete esitamine üksnes sellise asjaolu kohta, mis võib tingida loa andmisest keeldumise. Pole oluline, millise tagajärje valeandmete esitamine kaasa toob. Riigisaladusele juurdepääsu loa andmise üle otsustamise menetlusele ei laiene enese mittesüüstamise privileeg. Riigisaladuse avalikustamine
54.Riigisaladuse avalikustamise eest K. Martihhin ei vastuta. Pole vaidlust, et K. Martihhin oli riigisaladuse hoidmiseks kohustatud isik ning Tartekplus AS-i tööruumidest leiti riigisaladust sisaldavad dokumendid, mis olid pärit ajast, mil K. Martihhin töötas politseis. Dokumentidele oli juurdepääs selleks õigust mitteomavatel isikutel. K. Martihhini kaitsjatel oli võimalik tutvuda K. Martihhinit süüstavate tõenditega. Samuti on nende tõendite kujunemine olnud jälgitav. Läbiotsimisprotokollid ja asitõendite vaatlusprotokollid kajastavad ammendavalt, millised riigisaladust sisaldavad dokumendid, millal ning kust leiti. Pole alust arvata, et riigisaladust sisaldavad dokumendid oleksid sattunud Tartekplus AS-i ruumidesse menetleja süül. Ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise alla mahuvad ka juhtumid, mil inimene, kellele on tehtud võimalikuks riigisaladusega tutvuda, ei tutvu sellise teabega ja isegi ei tea sellise võimaluse olemasolust.
55.Pole aga veenvalt tuvastatav, et K. Martihhin pidas võimalikuks ja möönis, et ta võimaldab teistele juurdepääsu riigisaladusele. Süüdistusaktis pole kirjas K. Martihhini tahtlust KarS § 241 lg 1 järgi. Prokuröri kohtus esitatud väide, et K. Martihhin pidi olema teadlik, et ta asetab vabalt ligipääsetavasse kohta riigisaladust sisaldavaid dokumente, võib tähendada hoopis seda, et ta ei pruukinud seda teada ega ette näha, kuid oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud seda ette nägema. Ainuüksi asjaolust, et Tartekplus AS-i kontoris asuvast arvutist, välistelt kõvaketastelt ja paberkandjal leiti muude dokumentide hulgas piiratud tasemel riigisaladust sisaldavaid dokumente, ei järeldu, et K. Martihhin pidas võimalikuks nendele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamist ja möönis seda. Süüdistatava sõnul ei pidanud ta võimalikuks, et riigisaladust sisaldavad dokumendid satuvad 13(38)
1-21-4494 Tartekplus AS-i arvutitesse ja andmekandjatele.
56.Kolleegium peab võimalikuks versiooni, et politseitöölt lahkumisel tõstis K. Martihhin suure hulga erinevates kaustades ja alamkaustades asunud faile ühelt andmekandjalt teisele, süvenemata nende sisusse ja kontrollimata nende salastatust. Nende seas olid riigisaladusega dokumendid, mille sattumise X ruumidesse oleks ta tähelepaneliku ja kohusetundliku käitumise korral pidanud ära hoidma. Ka paberkandjal dokumendid võisid sattuda koos teiste dokumentidega tähelepanematusest ja kohusetundetusest X ruumidesse, ilma et K. Martihhin pidas võimalikuks ja möönis nendele juurdepääsu võimaldamist. Seega esineb kõrvaldamata kahtlus, et riigisaladus sattus X ruumidesse hooletusest. K. Martihhini tegu võiks vastata riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 54 lg-s 1 sätestatud väärteo tunnustele, kuid see oleks praeguseks aegunud. Karistus
57.Kuigi ringkonnakohus tunnistab K. Martihhini erinevalt maakohtust KarS § 280 lg 2 järgi süüdi, väheneb muus osas süüdistuse maht märgatavalt. Seetõttu tuleb karistust muuta. Õiglane liitkaristus on 3 aastat 6 kuud vangistust. Karistus tuleb jätta tingimisi kohaldamata, arvestades kuritegude toimepanemise asjaolusid, süü suurust ja kuritegudest möödunud aega. Tsiviilhagi
58.Kuna ringkonnakohus teeb osaliselt õigeksmõistva otsuse või lõpetab kriminaalmenetluse ka selles osas, milles maakohus seda ei teinud, tuleb vaidlustatud otsus tühistada ja jätta tsiviilhagi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamine
59.Maakohus jättis vahistamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse ekslikult läbi vaatamata. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 7 lg 1 alusel saab hüvitada ka kohtumääruse alusel kohtueelse menetluse toiminguga süüliselt tekitatud õigusvastase kahju. K. Martihhin vahistati maakohtu määrusega, kuid ringkonnakohus tühistas selle, pidades vahistamist põhjendamatuks. Seega oli K. Martihhini vahi all pidamine õigusvastane ning maakohus rikkus süüliselt menetlusõigust, kui vahistas K. Martihhini põhjendamatult. Päevamäära alusel tuleb 25-päevane vahistamine hüvitada 1450,75 euroga. Elukohast lahkumise keelu eest kahju hüvitada ei tule, kuna K. Martihhin jääb osaliselt süüdi ja elukohast lahkumise keeldu ei saa pidada oluliselt koormavamaks võrreldes K. Martihhinile mõistetud vangistusega.
60.Sularaha äravõtmisega seotud nõude osas jättis maakohus kahju hüvitamise taotluse õigustatult rahuldamata. Sularaha äravõtmisega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks ei piisa sellest, et menetleja on sularaha mingiks ajaks ära võtnud. Tuvastada tuleb ka tekitatud varaline kahju ning põhjuslik seos sularaha äravõtmise ja sellise kahju vahel. Praeguses asjas pole sularaha äravõtmisega kahju tekitamisele tuginetud ega seda tõendatud.
61.Maakohus jättis õigesti läbi vaatamata ametist kõrvaldamise ja saamata jäänud tulu osas kahju hüvitamise nõude. SKHS § 5 lg 1 p 4 ei hõlma väljaspool kriminaalmenetlust tehtavat otsustust kriminaalmenetluse ajal kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamise kohta. Samadel asjaoludel on lisaks käimas haldusmenetlus ning seetõttu ei saa kriminaalmenetluses kahju hüvitamise üle otsustada.
62.Maakohus põhjendas nõustumisväärselt, miks võis K. Martihhini peal alguses käeraudu kasutada. Küll aga on maakohtu mõistetud hüvitis liiga väike. Käerauad pandi peale kinnipidamisel ning neid 14(38)
1-21-4494 tuli kanda kuni K. Martihhini kodus läbiotsimise alguseni ehk ca 3 tundi. Käeraudade kasutamine oli õigustatud vaid vahetult tema kinnipidamise alguses. Juba selle käigus pidi selgeks saama, et ta ei kujuta endast sellist ohtu, mille tõttu oleks tarvis käeraudu edasi kasutada. Käeraudade edasiseks kasutamiseks puudus ilmselgelt alus ja nende kasutamine oli inimväärikust alandav, seda enam, et käeraudu ei kasutatud ainult KAPO hoones, vaid mujalgi. Mõistlik hüvitis on 1000 eurot.
63.Suurem hüvitis tuleb välja mõista ka K. Martihhini isiklike vestluste ulatusliku talletamise eest. Kriminaalasja materjalides kajastati üsna ulatuslikult süüdistatava selliseid eraelulisi vestlusi, milleks polnud vähimatki tarvidust ja mis ei puutunud asjasse. K. Martihhini eraelu puutumatust riivati ülemääraselt ning mõistlik on hüvitada 1000 eurot.
64.Jälitustoimikus on muu hulgas poolel leheküljel kajastatud kokkuvõtet K. Martihhini ja tema kaitsja vestlusest ning see puudutab vähemalt osaliselt ka õigusnõu saamist. Ainuüksi see ei võimalda siiski väita, et menetlusõigust rikuti süüliselt ja tuleks hüvitada mittevaraline kahju.
65.Jälitustoimingud olid õiguspärased ning nende eest kahju hüvitada ei tule. Lisaks heidetakse ette mitmeid menetluslikke rikkumisi ja taotletakse kahju hüvitamist nende eest. Kõnealused etteheited ei anna alust K. Martihhinile mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ühegi etteheite puhul pole võimalik rääkida menetlusõiguse süülisest rikkumisest ega K. Martihhini alandavast kohtlemisest.
66.K. Martihhin sai talle süüks arvatud kuritegudega kokku 10 154,28 eurot ning OÜ Tartek Grupp 228 170,87 eurot. K. Martihhin oli OÜ Tartek Grupp ainuosanik ning tal oli osaühingu tegemiste ja varade üle täielik kontroll. OÜ Tartek Grupp võttis üle osa Tartekplus AS-i tulu teenimise võimalustest ja kasutas aktsiaseltsi ära. OÜ Tartek Grupp loodi ja seda kasutati olulises osas just selleks, et Tartekplus AS-i ja selle aktsionäride huve kahjustades võtta lubamatult üle osa Tartekplus AS-i majandustegevusest. OÜ Tartek Grupp arvelduskontot ja pangakaarti on süüdistuses toodud ajavahemikul kasutatud järjepidevalt isiklikes huvides. Pangakonto väljavõttelt nähtub nt, et pea iga kuu on K. Martihhini kontole kantud suuri summasid (üle 25 000 euro), samuti võeti välja sularaha üle 20 000 euro ja tehti hulganisti oste (üle 30 000 euro), millel pole seost OÜ-ga Tartek Grupp. Seega on K. Martihhini kuritegelikuks tuluks ka see vara, mis laekus kuritegudega OÜ-le Tartek Grupp. See on segunenud muu varaga ja seda pole võimalik enam ära võtta. Seega tuleb K. Martihhinilt kuritegudega saadud vara konfiskeerimise asendamise korras välja mõista 238 325,15 eurot.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
67.Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid prokuratuur ja kaitsjad. Prokuratuuri kassatsioon
68.Prokuratuur taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist osas, mis puudutab K. Martihhini KarS § 241 lg 1 alusel õigeksmõistmist ning käeraudade õigustamatu kasutamise eest 1000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist.
69.Maakohus leidis õigesti, et K. Martihhin avalikustas riigisaladuse kaudse tahtlusega. Olukorras, kus süüdistatav sai riigisaladusele juurdepääsu loa juba 2006. aastal, ei saa väita, et ta ei saanud aru, et tegu oli riigisaladusega. Ta oli teadlik riigisaladuse käitlemise nõuetest ning pole vaidlust, et süüdistatav puutus tööülesannete täitmisel kokku riigisaladusega. Tahtluse tuvastamisel tuleb arvestada mh seda, et riigisaladuse hoidjale kehtivad rangemad nõuded ja suuremad ootused.
70.K. Martihhini kaitseversiooni põhjal saab teha kaks järeldust, millest kumbki ei viita ettevaatamatusele, vaid kaudsele tahtlusele. Esiteks teadis süüdistatav, et tema tööarvutis on salastatud 15(38)
1-21-4494 dokumente, ning sellest hoolimata kopeeris ta valimatult suure hulga faile enda mälupulgale. Kontrollimata, milliseid faile ta kopeeris, möönis süüdistatav kopeerimisprotsessis riigisaladust sisaldavate failide käitlemist ja hoiustamist enda mälupulgal. Ta oli teadlik riskist, aga otsustas seda ignoreerida. Teiseks võib järeldada, et andmeid varundades kontrollis ta dokumente ning tegelikult teadis, et andmekandjale jõudsid riigisaladust sisaldavad dokumendid. Mõlemal juhul pidas K. Martihhin võimalikuks, et andmekandjale võis sattuda riigisaladust sisaldavaid faile.
71.Tartekplus AS-i arvutist leitud failide nimetused ning alamkaustad pidid tekitama kahtluse, et failid võivad olla salastatud. Vähemalt ühe dokumendi pealkirjas oli viide salastatusele – sõna „piiratud“. Samuti esines sõnu „jälitustegevuse kord“, „ohuhinnangud“, „OCTA“ jne. Seejuures oli K. Martihhin nende failide loomise juures ise vahetult osalenud ja teadis dokumentide käitlemise ajal, milline on nende salastatuse tase.
72.Prokuratuur ei nõustu käeraudade kasutamise eest välja mõistetud hüvitise suurusega. Kohtud pole määratlenud ajavahemikku, mille eest on hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Tulnuks arvestada, et K. Martihhin viibis kinnipidamisel KAPO hoones ehk käeraudade kasutamine toimus avalikkuse eest varjatult. Käeraudu kasutati ka transpordil ning selle vältel K. Martihhini põhiõiguste riive ei süvenenud, kuna transport toimus KAPO sõidukiga. Urmas Kõrgesaare kassatsioon
73.K. Martihhini kaitsja U. Kõrgesaare kassatsioonis taotletakse kaitsealuse õigeksmõistmist.
74.K. Martihhini süüditunnistamine omastamise asemel usalduse kuritarvitamises oli üllatuslik ja kaitseõiguse tagamata jätmise tõttu menetlusõiguse oluline rikkumine. Ringkonnakohus andis ümberkvalifitseerimise küsimuses pooltele kohtuistungil seisukoha kujundamiseks aega vaid 10 minutit. Sedavõrd mahukas asjas oli see ilmselgelt liiga lühike aeg. Ümberkvalifitseerimisel ei hinnanud ringkonnakohus fakte ega süüdistatava konkreetset panust igas temale süüksarvatavas teos. Üllatav ja süüdistatava olukorda raskendav oli ka konfiskeeritava vara mahu suurendamine. Ümberkvalifitseerimisega väljus ringkonnakohus süüdistuse ajalistest piiridest. Ringkonnakohtu otsuse sisu ja resolutsioon on 18. septembri 2014. a teo osas vastuolus.
75.Kohus pole ära näidanud, millise kahju K. Martihhin usalduse kuritarvitamisega Tartekplus AS-ile põhjustas. Kahju suuruse tuvastamisel jäeti tähelepanuta, et lepingu nr 2014-11 kohaselt on Tartekplus AS-i vara parendatud, samuti on kogu üürile antud kinnisvaraga seonduv haldustegevus ning hooldus- ja remonditööd olnud alates 2015. aastast OÜ Tartek Grupp ülesanne. Nii sai Tartekplus AS keskenduda tootmisele. Üürilepingu sisu ja OÜ Tartek Grupp vastusooritust pole hinnatud. Kokkuvõtvalt pole suurt kahju nõutaval viisil tuvastatud. Põhjuslikku seost K. Martihhini tegude ja kahju vahel pole tuvastatud. K. Martihhin ei pidanud nõukogu liikme või aktsionärina vara väljaüürimiseks kaasama teisi aktsionäre, ta ei kasutanud Tartekplus AS-i vara enda või kolmanda isiku huvides, äriühing pole üürilepingut vaidlustanud ega tühistanud ning süüdistatava tahtlus pole tõendatud. Peale Tartekplus AS-i pole kellelgi teisel (sh kohtul) pädevust ühingu sisesuhtest mööda minnes hinnata, kas äriühingule tekitati kahju ja kui suur see on. A ja B on kriminaalmenetlusse ekslikult kannatanutena kaasatud. Kohtud pole ära näidanud, kuidas nende huve ja õigusi rikuti.
76.Nõustuda ei saa ringkonnakohtu järeldusega, et K. Martihhin pani usalduse kuritarvitamise toime kavatsetult. Pole selge, milliseid seaduses või põhikirjas sätestatud nõukogu liikme ja/või aktsionäri kohustusi süüdistatav rikkus ning milliseid aktsionäride huve kahjustati.
77.Ringkonnakohtu otsusest jääb mulje nagu pidanuks üürilepingu sõlmimise üle otsustama aktsionäride üldkoosolek. Tegelikult kuulub see nõukogu pädevusse. Leping nr 2014-11 on 16(38)
1-21-4494 tsiviilõiguslikult kehtiv, kuna Tartekplus AS pole lepingut tühistanud. See ei olnud aktsiaseltsi ja nõukogu liikme vaheline tehing, vaid leping kahe äriühingu vahel, millele ei kohaldu ÄS § 318 lg 6, ning see ei vaja kehtivuse eeldusena üldkoosoleku otsust. Leping ei väljunud ka igapäevase majandustegevuse raamest ning ei vajanud seetõttu nõukoguga kooskõlastamist. Isegi kui juhatus teeb tehingu nõukogu nõusolekuta, on see kehtiv, kuid võib anda aluse juhatuse liikme vastutusele. Selle üürilepingu kiitsid Tartekplus AS-i aktsionärid tegelikult ka heaks, võttes alates 2014. a vastu majandusaasta aruandeid, milles kajastus vaidlusaluse üürilepingu alusel saadud tulu jm. Ühelegi aktsionärile polnud lepingu olemasolu teadmata, kuid keegi ei esitanud selle tühistamise avaldust. Seda ei saa aktsionäride asemel teha riik. Karistusõiguslikult ei peaks reageerima tsiviilõiguslikult lubatud tehingutele. Kohtud on järjekindlalt eiranud fakti, et üürilepingut ei sõlminud K. Martihhin, vaid G, ja pole kuidagi tõendatud, et süüdistatav oleks G-d kuidagi survestanud.
78.Kuna kohus tuvastas teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumisena üürilepingu sõlmimise 31. detsembril 2014, möödus selle teo aegumistähtaeg 31. detsembril 2019. Praeguseks on möödunud ka absoluutne 10-aastane aegumistähtaeg. Lepingu sõlmimine ja selle alusel tehtud hilisemad toimingud ei ole hõlmatud ühtsest tahtlusest ja seega ei olnud usalduse kuritarvitamine jätkuv süütegu.
79.K. Martihhinilt konfiskeerimise asendamiseks kriminaaltulu välja mõistes ei arvestanud kohus, et see on OÜ-le Tartek Grupp kuuluv vara. See vara ei ole kunagi olnud süüdistatava valduses ja pole alust KarS § 84 kohaldamiseks. Konfiskeerimisotsustus on tehtud peamiselt seonduvalt usalduse kuritarvitamisega, kuigi ringkonnakohus pole selle kuriteoga tekitatud kahju tuvastanud. Kohus ei selgitanud, millele tuginedes järeldati, et K. Martihhini pangakontole tehtud ülekanded, välja võetud sularaha ja pangakaardiga tasumised polnud OÜ Tartek Grupp tegevusega seotud kulu. Kaire Hänilese kassatsioon
80.K. Martihhini kaitsja K. Hänilene taotleb süüdistatava õigeksmõistmist, ringkonnakohtu põhjenduste muutmist, konfiskeerimisotsustuse tühistamist ning menetluskulude ja süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist.
81.Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et ringkonnakohus on täielikult jätnud apellatsiooniväidetele vastamata, otsus on vastuoluline ning menetluses aset leidnud läbivad ja rasked rikkumised on arvestamata jäetud. Apellatsioonikohus tegeles vaid õigusteoreetiliste küsimuste lahendamisega, jättes tõendid hindamata. Otsus on põhistamata.
82.Süüdistus on ebaselge. Süüdistuse mahtu arvestades tulnuks tõendid süüdistusaktis selgelt etteheidetavate koosseisude kaupa eristada. Suur hulk tõendeid ei ole menetluslike rikkumiste tõttu lubatavad. Ringkonnakohus ei hinnanud kaitsja etteheiteid jälitustegevusele ja jälitustoimingute õiguspärasust. Prokuratuur esitas kohtule tõendeid valikuliselt, mitte tervikuna.
83.KarS § 2172 järgi süüditunnistamisel pole ringkonnakohus põhjendanud, milles seisnes K. Martihhini poolt varalise kahju põhjustamine. Saldopõhimõtet pole arvestatud. Pole tuvastatud, milline oli K. Martihhini roll ja süü selles, et OÜ Tartek Grupp ei tasunud kommunaalkulusid Tartekplus AS-ile, ning selles, et elektroonilise aia paigalduse ning väravapultide eest tasusid allüürnikud OÜ-le Tartek Grupp.
84.Puuduvad tõendid ja adekvaatsed põhjendused jaatamaks K. Martihhini süüd kiletamisteenuste ning numbrimärkide valmistamise teenustega seotud tegudes. Tema süü pole tõendatud Tartekplus AS-i Audi kasutamise eest K. Martihhinile tasu maksmises, Subaru müügis, Neste kütusekaardi T-le kasutada andmises ja töökoja renoveerimise eest Tartekplus AS-ile arve esitamises. Ka metallijääkide 17(38)
1-21-4494 müügis pole K. Martihhin süüdi, kuna need olid ettevõtte jaoks prügi, millest sooviti vabaneda – läbi aegade oli juhatuse nõusolek metallijääkide äraviimiseks. Süüdistuses kirjeldatud teod ei ole omavahel seotud ei ajaliselt ega sisuliselt. Need pole käsitatavad jätkuva süüteona ning on aegunud.
85.K. Martihhinit kelmuses süüdi tunnistades väljus kohus süüdistuse piiridest. K. Martihhin ei saanud PPA arvel varalist kasu ega põhjustanud kellelegi varalist kahju.
86.KarS § 280 lg 2 järgi K. Martihhinit süüdi tunnistades järeldas ringkonnakohus ebaõigesti, et enese mittesüüstamise privileeg julgeolekukontrolli puhul ei kehti. K. Martihhin ei ole KAPO-le tahtlikult valeandmeid esitanud.
87.Süüdistusaktis ei ole esitatud konfiskeerimise aluseks olevaid asjaolusid. Ringkonnakohus pole kriminaaltulu suuruse määramisel saldopõhimõtet arvestanud. Üürilepinguga nr 2014-11 seonduvalt ei ole kohus üürist maha arvanud OÜ Tartek Grupp kulutusi. Pole tõendeid, et K. Martihhin oleks väidetava kuriteo tulemusena rikastunud. Kohtuotsustest ei selgu, millele tuginedes leiti, et K. Martihhini kontole tehtud ülekannete, välja võetud sularaha ning pangakaardiga toimunud tasumiste puhul ei olnud tegu OÜ Tartek Grupp tegevusega seotud kuludega. Lisaks tuleks kaaluda, kas KarS § 831 on kooskõlas põhiseadusega, võimaldades teha konfiskeerimisotsuse varavastase kuriteo toimepanemise tulemusel saadud vara kohta. Vara omanik peaks ise otsustama, kas ja millises menetluses ta nõuab temale tekitatud kahju hüvitamist.
88.Kohtud nõustusid, et menetleja hoidis K. Martihhini sularaha alusetult enda käes. Talle tuleb sellega seoses hüvitada nii varaline kui mittevaraline kahju. Samuti tuleb hüvitada saamata jäänud töötasu.
89.Käeraudade kasutamise eest hüvitist välja mõistes jätsid kohtud arvestamata KAPO töötajate valelikkuse ja manipuleeriva käitumise. Ka esmane käeraudade kasutamine polnud põhjendatud. Kohtute vastupidise seisukoha põhjendusena on toodud K. Martihhini isikust tulenev kõrgendatud oht. Korrakaitse seaduse (KorS) § 79 sellist õiguslikku alust ei nimeta. Juba KAPO-sse sisenemisel toimub põhjalik turvakontroll ning loovutada tuleb mh sidevahendid ja relvad. K. Martihhin ei hakanud kinnipidamisel vastu. Seega oli ta juba enne kahtlustatavana kinnipidamist turvaliselt KAPO territooriumil ja kontrolli all, mistõttu ei olnud alust käeraudu kasutada.
90.K. Martihhini ja advokaatide vaheliste kõnede pealtkuulamise eest on õigustamatult jäetud kahju hüvitamata. Jälitustoimingu protokoll kajastab üksikasjalikult süüdistatava ja tema kaitsja vahelist vestlust. Kohtud pole selgitanud, miks ei ole see süüline menetlusõiguse rikkumine. Lisaks tuleb hüvitada ebaproportsionaalsete jälitustoimingutega kodu ja eraelu puutumatuse ning sõnumisaladuse rikkumisega põhjustatud mittevaraline kahju. Seejuures tuleb arvestada, et süüdistatava kõnesid ja vestlusi kuulati ning vaadati pealt enam kui viie kuu jooksul, X toimunud pealtkuulamiseks siseneti varjatult asukohta ning nende toimingutega rikuti ka kodu puutumatust.
91.Lisaks taotles K. Martihhin kahju hüvitamist alandava kohtlemise eest. Alandava kohtlemise moodustasid kriminaalmenetluses toime pandud menetlejate rikkumiste hulk ja raskus kogumis. Ringkonnakohtu seisukohad on ses osas deklaratiivsed või kohati puuduvad üldse. Kassatsioonivastused
92.Prokuratuur leiab, et K. Martihhini süüditunnistamine usalduse kuritarvitamises on seaduslik ja põhjendatud. Süüdistusakt on selge ja piisav. Enese mittesüüstamise privileeg KAPO julgeolekukontrollis ei kehti. Kaitsjate etteheited tõendite lubatavuse kohta on alusetud. Jälitustoimingud ja nende alusel koostatud protokollid on seaduslikud. Süüdistatavale sularaha 18(38)
1-21-4494 äravõtmisega tekitatud kahju pole tõendatud ning ametist kõrvaldamise eest kahjuhüvitise väljamõistmiseks ei ole alust. Käeraudade esialgne kasutamine oli vajalik, kuna menetlejad ei saanud olla veendunud, et K. Martihhin neid ei ohusta. Konfiskeerimisotsustus on seaduslik ja põhjendatud.
93.K. Hänilese kassatsioonivastuses on kokkuvõtlikult märgitud, et K. Martihhin avalikustas riigisaladust inimliku eksimuse tõttu, mitte tahtlikult. Käeraudade kasutamise eest välja mõistetud hüvitise vähendamiseks ei ole alust. 18. septembril 2014 toime pandud tegu on aegunud. Riigikohtu kirjalikud küsimused ja kassatsioonimenetluse poolte vastused
94.Kolleegium palus kassatsioonimenetluse pooltel vastata küsimustele, mis puudutasid K. Martihhini süüditunnistamist KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kelmuses PPA suhtes.
95.Prokuratuur leiab, et K. Martihhinil oli PPA ees teavitamiskohustus, kuna tal oli töösuhtega võrreldav suhe OÜ-ga Tartek Grupp ja ta oli osaühingu osanik. Tõsikindlalt pole teada, kas ja millises ulatuses oleks PPA lähetusega seotud kulud hüvitanud, kui K. Martihhin oleks teavitamiskohustust täitnud, kuid võib eeldada, et PPA ei oleks kulude hüvitamisega nõustunud. Kui PPA oleks teadnud OÜ Tartek Grupp lähetusotsusest, puudunuks PPA lähetuste korra alusel PPA-l kohustus K. Martihhinile päevaraha maksta. Lähetusega seotud väljamaksete tegemine mitme isiku poolt ei ole välistatud, kuid topelt hüvitamine peab olema konsensuslik ja seaduslik. Sellega ei tohi kaasneda avalike vahendite ebaproportsionaalset või -seaduslikku kasutamist. Samuti tulenes PPA lähetuste korrast K. Martihhinile kohustus teavitada PPA-d sellest, et Bulgaaria lähetuse majutuskulu tasus OÜ Tartek Grupp. Teavitamise korral tulnuks kulu hüvitada OÜ-le Tartek Grupp. Kui Riigikohus prokuratuuri käsitlusega ei nõustu, tuleb K. Martihhini tegevus ümber kvalifitseerida KarS § 280 lg 2 järgi.
96.Kaitsjate hinnangul polnud K. Martihhinil määruse nr 112 § 4 lg-s 4 sätestatud teavitamiskohustust. Süüdistataval ei olnud OÜ-ga Tartek Grupp töösuhet ning teavitamiskohustust ei ole äriühingu osanikul. Lähetusega seotud väljamaksete tegemine mitme isiku poolt ei ole välistatud. K. Martihhin ei ole PPA-le kahju põhjustanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
97.Kolleegium märgib esmalt lühidalt, millised kassatsioonide üldisemad väited on saanud ammendava vastuse maa- ja ringkonnakohtus ning seetõttu KrMS § 363 lg 4 p-st 1 juhinduvalt põhjalikumat käsitlust ei vääri.
98.Suur osa kassaatorite etteheidetest faktiliste asjaolude tuvastamise kohta on alusetud. Ringkonnakohus keskendus mõistetavalt erinevatele õiguslikele küsimustele, viidates seejuures põhjendatult, et maakohus tuvastas K. Martihhini süü aluseks olevad faktid valdavas ulatuses jälgitavalt, ammendavalt ning veenva põhjalikkusega. Kolleegium märgib siiski, et vääritimõistmise vältimiseks saanuks apellatsioonikohus resolutsioonis täpsustada, et maakohtu otsuse põhiosa asendatakse läbivalt õiguslike põhjendustega.
99.Samuti käsitles ringkonnakohus piisavalt kaitsjate kriitikat süüdistusakti aadressil. Kohtu järeldused on jälgitavad ja nõustumisväärsed. Kuigi süüdistuses on kohatisi puudujääke ja ebaselgusi, on tervikuna arusaadav, mida K. Martihhinile ette heideti.
100.Apellatsioonikohus kummutas ka kahtlused erinevate vaatlusprotokollide lubatavusest. Ekslik on vaid ringkonnakohtu ja kaitsjate seisukoht, et 3. detsembri 2019. a läbiotsimisega rikuti KrMS § 91 lg-s 6 sätestatud tähtaega. Eeluurimiskohtunik otsustas läbiotsimise lubatavaks 19(38)
1-21-4494 tunnistamise 5. detsembri 2019. a hommikul. KrMS § 91 lg 6 kohaselt peab prokuratuur teatama edasilükkamatul juhul toimetatud läbiotsimisest eeluurimiskohtunikule läbiotsimise alustamisele järgneva esimese tööpäeva jooksul ning eeluurimiskohtunik otsustab läbiotsimise lubatavaks tunnistamise määrusega, mis võib olla koostatud pealdisena prokuratuuri määrusel. Oluline on tähele panna, et see säte ei sea eeluurimiskohtunikule tähtaega, mille jooksul ta peab läbiotsimise lubatavust hindama. Ka ei viivitanud maakohus loa andmisega ebamõistlikult kaua (vrd RKKK 31.03.2025, 1-24-6675/12, p 15).
101.Erinevate dokumentide, andmekandjate ja pangakontode väljavõtete vaatlusprotokollid tunnistas ringkonnakohus õigesti lubatavateks tõenditeks. Pangakontode väljavõtteid kajastav DVD-plaat on süüdistusaktis tõendite tabelis märgitud tõendina nr 3 ning maakohus on selle vastuväideteta
17.märtsi 2023. a istungil vastu võtnud. Samuti andis apellatsioonikohus piisavad selgitused H telefoni vaatlusprotokolli ja jälitustoimingute seaduslikkuse küsimustes.
102.Järgnevalt käsitleb kolleegium usalduse kuritarvitamist (I), metallijääkide omastamist (II), riigisaladuse avalikustamist (III), kelmust PPA vastu (IV) ja haldusorganile valeandmete esitamist (V). Seejärel selgitab kolleegium, miks tuleb ringkonnakohtu konfiskeerimisotsustus tühistada (VI). Viimaks lahendab kolleegium süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisega seotud küsimused (VII) ning võtab kassatsioonimenetluse tulemuse kokku (VIII). (I) Usalduse kuritarvitamine
103.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga usalduse kuritarvitamisena kvalifitseeritud tegude jätkuvuse ja aegumise küsimuses. Ringkonnakohtu otsuse põhiosa ja resolutsioon ei ole omavahel vastuolus ning kohus ei väljunud süüdistuse ajalistest piiridest. Ka ei eksinud apellatsioonikohus Tartekplus AS-i varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise põhjendamisel.
104.Küll aga võis süüdistatavale olla üllatuslik väidetavate omastamistegude kvalifitseerimine ringkonnakohtus usalduse kuritarvitamiseks. Kohus võib kuriteo kvalifikatsiooni muuta, ent süüdistataval peab olema küllaldane võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Vajadusel antakse pooltele võimalus oma seisukohti avaldada. (KrMS § 268 lg 6)
105.Küsimust, kas K. Martihhinile etteheidetavad omastamisteod võiks olla õiguslikult hinnatavad usalduse kuritarvitamisena, ei tõstatatud maakohtus ega apellatsioonides. Sellisele kvalifikatsioonile viitas esimest korda ringkonnakohus, esitades istungil erinevaid küsimusi ja paludes mh kujundada seisukoha, kas K. Martihhin võiks vastutada KarS § 2172 järgi. Menetletava kriminaalasja kontekstis oli tegemist kompleksse teemaga. Kohus tegi mh ümberkvalifitseerimise kohta seisukoha kujundamiseks 10-minutilise vaheaja. Kolleegiumi hinnangul eeldas kohtu küsimustele argumenteeritult vastamine pikemat ettevalmistusaega. Arvestades ringkonnakohtu küsimuste keerukust, tuli anda kaitsjatele võimalus esitada enda seisukohad ses küsimuses kirjalikult või pakkuda pikemat vaheaega, isegi kui keegi pooltest seda ei taotlenud. On ilmne, et 10-minutiline vaheaeg ei olnud mahuka süüdistuse ümberkvalifitseerimise probleemistiku läbitöötamiseks piisav. Seega ei olnud süüdistataval KrMS § 268 lg 6 tähenduses küllaldast võimalust kaitsta end ringkonnakohtus usalduse kuritarvitamise süüdistuse vastu. (RKKK 07.12.2020, 1-17-3371/311, p-d 79–82; 17.05.2013, 3-1-1-53-13, p 10)
106.Ringkonnakohtu kõnealuse vea sai aga kõrvaldada edasises menetluses. Nii võisid kaitsjad esitada kassatsioonis vastuväiteid K. Martihhinile süüksarvatud usalduse kuritarvitamise kohta (vt nt RKKK 19.04.2022, 1-18-158/266, p 52; 07.02.2018, 1-17-1327/52, p 19). Osaliselt saab puuduse kõrvaldada ka kriminaalasja uuel arutamisel teise astme kohtus, kus tuleb anda hinnang olulise kahju
20(38)
1-21-4494 suurusele ja tahtlusele ning otsustada uuesti konfiskeerimise asendamise ulatuse üle (vt tagapool, p-d 113–117 ja 155–162). (A) Tartekplus AS-i usalduse murdmine
107.KarS § 2172 lg 1 järgi karistatakse seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise eest või teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise eest, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju ja puudub KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseis. Osutatud kuriteokoosseisu jaatamiseks tuleb niisiis tuvastada, kas K. Martihhin rikkus Tartekplus AS-i varaliste huvide järgimise kohustust ja põhjustas sellega Tartekplus AS-ile suure kahju. Varaliste huvide järgimise kohustus ehk usaldusseisund KarS § 2172 tähenduses tuletatakse süüdlasel lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest teise isiku vara suhtes, mis peaks põhinema tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt laiem vara käsutamise või kohustuse võtmise õigusest. Isik peab rikkuma kannatanu varaliste huvide järgimise kohustust ning see tegevus või tegevusetus peab viima kannatanu varalise olukorra halvenemiseni. (RKKK 16.02.2015, 3-1-1-63-14, p 14.1)
108.Kolleegium ei nõustu kaitsjatega, justkui oleks K. Martihhini teopanus usalduse kuritarvitamises ebaselge. Maakohtu otsuses on K. Martihhini panus kindlaks tehtud ning kassatsioonimenetluses pole selles osas ilmnenud vigu, mis seaksid kohtu tuvastatu kahtluse alla.
109.Ringkonnakohus jaatas õigesti K. Martihhini usaldusseisundit Tartekplus AS-i suhtes ÄS § 327 lg 1 alusel – nõukogu liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Osundatud säte täpsustab süüdistusaktis märgitud TsÜS §-i 35, millest tuleneb üldine juhtorgani liikme hoolsuskohustus. Niisamuti on veatu apellatsioonikohtu järeldus, et lepingu nr 2014-11 sõlmimisega ja ka OÜ Tartek Grupp nimel Tartekplus AS-i teenuste eest nii Tartekplus AS-ile kui kolmandatele isikutele arvete esitamisega rikkus K. Martihhin usaldusseisundit ehk Tartekplus AS-i varaliste huvide järgimise kohustust. Ta eiras üldkoosoleku korrakohase otsuseta endaga seotud äriühinguga lepingut sõlmides ja viimase nimel Tartekplus AS-i teenuste eest arveid esitades üldist lojaalsuskohustust ning korraliku ettevõtja hoolsuskohustust. Nende kohustuste rikkumisega kuritarvitas K. Martihhin enda usaldusseisundit Tartekplus AS-is ja täitis sellega KarS § 2172 lg 1 teise teoalternatiivi. Seda küsimust käsitles ringkonnakohus piisavalt ning kolleegium märgib üksnes järgmist.
110.Ringkonnakohus leidis õigesti, et leping nr 2014-11 on tühine, kuna see sõlmiti aktsiaseltsi ja nõukogu liikme 100-protsendilise osalusega osaühingu vahel, tehinguks polnud üldkoosoleku nõusolekut ning seda ei tehtud igapäevases majandustegevuses turuhinna alusel (ÄS § 318 lg 6). Osutatud säte kõneleb vaid nõukogu liikme ja aktsiaseltsi vahel tehtud tehingust, ent laieneb ka sellisele tehingutele, mille teiseks pooleks ei ole nõukogu liige ise, vaid temaga samaväärse majandusliku huviga isik, nt nõukogu liikme 100-protsendilise osaluse ja kontrolli all olev osaühing (vrd RKTK 26.04.2017, 3-2-1-26-17, p 10; RKKK 22.06.2021, 1-19-6307/59, p 48). Kuigi viidatud kohtupraktika puudutab osaühingu ja juhatuse liikme kontrolli all oleva äriühingu vahel tehtud tehingu tühisust, kohalduvad kirjeldatud põhimõtted ka aktsiaseltsi ja tema nõukogu liikme või nõukogu liikmega samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isiku vahelistele tehingutele, sest ÄS § 181 lg 3 ja § 318 lg 6 on sisult kattuvad. Seotud isikute tehingute reeglid ja üldised põhimõtted on samad – eesmärk on vältida huvide konflikti ehk seda, et organi liige ei eelistaks enda või enda äriühingu majanduslikke huve juhitava äriühingu omadele (RKTK 22.11.2019, 2-17-1725/117, p 15.1). K. Martihhini ja tema ainuomandis oleva OÜ Tartek Grupp majanduslikud huvid on selgelt ja üheselt mõistetavalt samad ning seega pidanuks igapäevasest majandustegevusest väljuva tehinguga nõustuma Tartekplus AS-i üldkoosolek.
21(38)
1-21-4494
111.Samuti pole kahtlust, et kõnealune tehing väljus Tartekplus AS-i igapäevase majandustegevuse raamest, sest äriühingu peamine vara anti pikaks ajaks teise isiku kasutusse. Öeldut ei väära ka asjaolu, et kinnistul asuvaid ruume oli ennegi välja üüritud: lepinguga nr 2014-11 anti pea kogu kinnistu tervikuna üürile ning seda senisest oluliselt madalama hinnaga. (Vrd viidatud 3-2-1-26-17, p 13.)
112.Üldkoosolek ehk toonased aktsionärid B, A ja D ilma K. Martihhinita (ÄS § 303 lg 1) oma nõusolekut selliseks tehinguks ei andnud. ÄS § 318 lg-s 6 silmas peetud üldkoosoleku nõusolek eeldab ÄS §-des 299–305 sätestatud nõuetele vastava otsuse vastuvõtmist. Sellist otsust tehtud ei ole. Muu hulgas tuvastas maakohus, et nt B nägi lepingut esimest korda alles toimikuga tutvumisel ning lepingu sõlmimist temaga ei arutatud. Ka ei saa majandusaasta aruannete vastuvõtmisest järeldada, et aktsionärid teadsid kõnealusest lepingust ja kiitsid selle tagantjärele vaikimisi heaks.
113.Usalduse kuritarvitamine on KarS § 2172 lg 1 järgi karistatav vaid juhul, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju. Täpse kahjusumma kindlakstegemine ei ole küll teo kvalifitseerimisel vältimatult vajalik, kuid kõigi süükspandavate (jätkuvate) usalduse kuritarvitamise tegudega vähemalt 40 000eurose kahju tekitamine tuleb ühemõtteliselt kindlaks teha (RKKK 09.06.2023, 1-21-2315/77, p 45). Praeguses asjas jaatas apellatsioonikohus sellise kahju olemasolu väitega, et ainuüksi lepinguga nr 2014-11 seonduvas ulatus kahju pea 200 000 euroni. Seejuures jäid aga kohtu tähelepanuta varasemas menetluses sellisele seisukohale esitatud vastuväited. Eelkõige see, et nõutaval viisil pole tuvastatud, millises ulatuses Tartekplus AS-ile lepinguga nr 2014-11 kahju tekitati.
114.Juba kaitseaktis selgitasid kaitsjad, et leping nr 2014-11 ei olnud Tartekplus AS-ile kahjumlik – sellega vabaneti tüütust halduskoormusest, ettevõte sai keskenduda muule ning majandusnäitajad paranesid. Kaitsjad väidavad, et kui 2014. aastal oli Tartekplus AS majandusaasta aruannete järgi kahjumis, kuigi sai üüritulu, siis aastaks 2017 oldi kasumis, ärikasum oli 2018. aastal suurem kui kunagi varem ning seda olukorras, kus üüritulu laekus nüüd vaid OÜ-lt Tartek Grupp. Apellatsioonides jätkati üürilepingu väidetavale kasulikkusele tuginemist, viidati majandusaasta aruannetele ning paranenud majandustulemustele. Ringkonnakohus lepingu nr 2014-11 majanduslikku mõju ei hinnanud. Seda, et leping võis olla majanduslikult mõistlik, väitsid maakohtu otsuse kohaselt lisaks K. Martihhinile ka tunnistajad G ja E. Kohtud ei selgitanud, miks nende ütlusi ei arvestatud. Kohtumenetluses pole tähelepanu saanud ka ekspertiisiakt, milles hinnati lepingu majanduslikku mõju Tartekplus AS-ile ja käsitleti mh võimalike halduskulude orienteeruvat suurust ning nende mõju aktsiaseltsi majanduslikule seisule. Kokkuvõtvalt pole piisava põhjalikkusega hinnatud, kas lepingu nr 2014-11 tõttu kannatanu vara koguväärtus vähenes. Usalduse kuritarvitamise koosseis ei kaitse vara omaniku õigust vara käsutada, vaid isiku vara tervikuna, mistõttu ei saa varalise kahju tekkimist jaatada pelgalt seetõttu, et K. Martihhin jättis Tartekplus AS-i üüritulust osaliselt ilma – võrrelda tulnuks kannatanu vara koguväärtust enne lepingut ja pärast etteheidetavat tegu (RKKK 02.05.2014, 3-1-1-23-14, p 9 ja vt ka 10.10.2014, 3-1-1-46-14, p 13).
115.Faktiliste asjaolude tuvastamise keelu (KrMS § 363 lg 5) tõttu ei saa Riigikohus kujundada seisukohta küsimuses, kas ja mil määral kompenseeris halduskoormusest vabanemine lepinguga põhjustatud otsese varalise kahju ning saamata jäänud tulu. Selle hindamisel tuleb silmas pidada, et tahtlik huvide konflikt mõjutab üldjuhul ka kriminaalmenetluslikku tõendamiskoormist nende faktide osas, mida huvide konfliktis tegutsemise keeld on määratud ära hoidma (RKKK 23.12.2024, 1-21-8803/138, p 50). Samas ei saa kohus kaitseväiteid ilma igasuguse tähelepanuta jätta.
116.Kassaatoritega tuleb nõustuda, et K. Martihhini kavatsetus Tartekplus AS-i varalisi huve kahjustada ei ole nõuetekohaselt tuvastatud. Pole küll kahtlust, et süüdistatav jättis meelega teised aktsionärid Tartekplus AS-iga seotud otsuste tegemisse kaasamata ja see võimaldas tal kasutada aktsiaseltsi vara enda äranägemisel. Ometi pole jälgitav apellatsioonikohtu tõdemus, et K. Martihhinil 22(38)
1-21-4494 oli eesmärk kahjustada Tartekplus AS-i varalisi huve ja tekitada suur kahju. Ainuüksi asjaolust, et suur kahju väidetavalt põhjustati, ei saa järeldada, et see oligi K. Martihhini eesmärk kui liikumapanev jõud (vt RKKK 14.11.2019, 1-18-4372/82, p 27). Seejuures märkis ringkonnakohus, et K. Martihhini käitumine oli kõikidel üksikjuhtudel suunatud sellele, et kasutada aktsiaseltsi majandustegevust ja vara lubamatult enda või kellegi teise isiklikuks hüvanguks. Otsusest jääb aga arusaamatuks, millistele asjaoludele tugineb kohtu veendumus, et K. Martihhini eesmärk oli lisaks ka Tartekplus AS-i varaliste huvide kahjustamine KarS § 2172 lg 1 tähenduses.
117.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse K. Martihhini süüditunnistamises ja karistamises Tartekplus AS-i usalduse kuritarvitamises ning saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Nii saab ringkonnakohus anda hinnangu kaitseväidetele lepingu majandusliku mõistlikkuse kohta ning tuvastada, millises ulatuses kahju K. Martihhin usalduse kuritarvitamisega Tartekplus AS-ile põhjustas (vrd viidatud 1-21-8803/138, p-d 52–57). Samuti tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata süüdistatava tahtlust. Asja uus arutamine aitab ühtlasi tagada ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet kuriteo kvalifikatsiooni üllatuslikkuse kontekstis. (B) Teiste aktsionäride usalduse murdmine
118.Ringkonnakohus mõistis K. Martihhini süüdi lisaks Tartekplus AS-i usalduse kuritarvitamisele ka teiste Tartekplus AS-i aktsionäride varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumises. Apellatsioonikohtu hinnangul rikkus K. Martihhin TsÜS §-st 32 tulenevat üldist lojaalsuskohustust teiste aktsionäride ees.
119.K. Martihhini süüdistuses ei viidatud TsÜS §-le 32 ega tehtud teiste aktsionäride varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise etteheidet. Prokuratuur tugines ÄS §-le 316, § 317 lg-le 1, § 327 lg-le 1 ning TsÜS §-le 35. Ükski neist pole suunatud teiste aktsionäride huvide kaitsele. TsÜS § 35 sätestab juriidilise isiku juhtorgani liikme lojaalsuskohustuse pelgalt juriidilise isiku ees (nt viidatud 1-21-8803/138, p 50). Süüdistuses ei märgita, et K. Martihhin kahjustas kuidagi teisi Tartekplus ASi aktsionäre, ning puuduvad ka mistahes andmed koosseisulise kahju kohta, mis teistele aktsionäridele põhjustati. Seega väljus ringkonnakohus K. Martihhinit teiste aktsionäride usalduse kuritarvitamises süüdi tunnistades süüdistuse piiridest, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vrd viidatud 1-16-4197/76, p 39.)
120.Kolleegium märgib täiendavalt, et süüdistuse piiridest olenemata polnud K. Martihhini süüditunnistamine teiste aktsionäride varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumises õiguslikult võimalik. Ringkonnakohus jaatas TsÜS §-le 32 tuginevalt õigesti K. Martihhini usaldusseisundit vähemusaktsionäride suhtes (vrd RKTK 26.04.2023, 2-20-17189/101, p-d 17.1-17.2 ja 24.05.2023, 2-21-1504/50, p 14). Küll aga ei saa öelda, et K. Martihhin murdis vähemusaktsionäride usaldust. Tema teod olid suunatud Tartekplus AS-i vara vastu ning juriidilise isiku ja tema osaniku või aktsionäri vara ei saa samastada (vrd RKKK 01.04.2024, 1-22-2429/42, p-d 42–43). Ei ole küll täielikult välistatud, et juriidilise isiku vastu toime pandud kuriteo läbi võib tekkida varaline kahju ka osanikule või aktsionärile (vt RKKK 01.04.2021, 1-20-8130/9, p 17), kuid sellise kahju põhjustamises KarS § 2172 lg 1 järgi süüditunnistamine eeldab, et tegu oleks suunatud vahetult aktsionäride vara kahjustamisele (nt RKTK 31.03.2010, 3-2-1-7-10; vt ka viidatud 3-1-1-89-11, p-d 26.1–26.5). Praegusel juhul pole K. Martihhin teisi aktsionäre vahetult kuriteoga kahjustanud ning nende usaldust murdnud. Tema teod olid suunatud äriühingu, mitte aktsionäride vara vastu.
121.Seetõttu tuleb K. Martihhini süüditunnistamine teiste aktsionäride usalduse kuritarvitamises KrMS § 362 p 2 alusel tühistada. See ei tähenda aga süüdistatava õigeksmõistmist usalduse kuritarvitamises (vrd viidatud 1-19-6307/59, p 41). 23(38)
1-21-4494
122.Eelnevaga haakuvalt tuleb nõustuda kaitsjatega selleski, et Tartekplus AS-i aktsionärid A ja B on põhjendamatult kaasatud kriminaalmenetlusse kannatanutena.
123.KarS § 37 lg 1 järgi on kannatanu isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga vahetult kahjustatud (nt RKKK 23.04.2024, 1-23-7139/7, p 18). Aktsionär ei saa olla kannatanu äriühingu vastu toime pandud süüteos (viidatud 3-1-1-89-11, p-d 26.1–26.5). Senisest praktikast võib küll leida näite, kus osaühingu vara kuulus abikaasade ühisvarasse, mistõttu võis kannatanuks olla ka osaühingu osa ühisomanik, kuigi kahjustavaid tehinguid ei tehtud tema, vaid osaühingu varaga, mille tulemusena muutus osaühing sisuliselt väärtusetuks. Seda aga põhjusel, et toimepanijal oli lisaks kohustustele äriühingu ees paralleelselt ka perekonnaseadusest ja asjaõigusseadusest tulenev täiendav hoolsus- ja järelevalvekohustus ühisvara suhtes. (Viidatud 1-20-8130/9, p-d 14–19) K. Martihhinil võis küll olla TsÜS §-st 32 tulenev vähemusaktsionäride varaliste huvide järgimise kohustus ehk usaldusseisund, kuid vähemusaktsionärid ei olnud käesoleval juhul kannatanud, kuna K. Martihhini teod olid suunatud üksnes Tartekplus AS-i vara vastu. KrMS § 37 lg 4 alusel kõrvaldab Riigikohus B ja A menetlusest, kuna nad kaasati kannatanutena põhjendamatult. (II) Metallijääkide omastamine
124.Maa- ja ringkonnakohus tunnistasid K. Martihhini süüdi selles, et ta müüs Tartekplus AS-ile kuulunud metallijääke, jättes müügist saadud raha endale või OÜ-le Tartek Grupp. Kaitsjate hinnangul on süüdistus ebapiisav ning K. Martihhin ei ole metallijääke omastanud, kuna läbi aegade oli Tartekplus AS-i töötajatel lubatud metallijääke ära viia.
125.Ringkonnakohus kummutas veenvalt kaitsjate etteheited süüdistusaktile. Ka andis ringkonnakohus piisava vastuse väitele, justkui viis K. Martihhin metallijääkide müügist saadud raha Tartekplus AS-i sularahakassasse.
126.Lahendades küsimust sellest, kas metallijääkide müük oli seaduslik, nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et leping nr 2014-11 ei andnud OÜ-le Tartek Grupp luba Tartekplus AS-i metallijääkide müügiks (vt eespool p 112). Ka ei välista K. Martihhini süüd kaitsjate väide, justkui võis süüdistatav Tartekplus AS-i metallijääke müüa ning jätta müügist saadu endale seetõttu, et varem oli Tartekplus AS-i töötajatel lubatud metallijääke ise müüa. Viimati öeldu kohta märgib kolleegium järgmist.
127.Kaitsjad viitavad D ja G ütlustele, mille kohaselt lubati Tartekplus AS-i töötajatel vanametalli endale võtta ning selle müügist saadu endale jätta. Maakohtu tuvastatu kohaselt võisid töötajad tõepoolest väiksemaid koguseid ära viia ning raha endale jätta. Suuremate koguste äraviimise korraldas aga äriühing ise. Seda kuni 2015. aastani, mil metallijääkide eest hakkas raha endale saama esialgu OÜ Tartek Grupp ning seejärel K. Martihhin. Seejuures polnud tegu väikeste koguste, vaid tonnidega. Maakohus tuvastas, et metallijääkide müügist jäi Tartekplus AS-il saamata ning jõudis OÜ-ni Tartek Grupp ja K. Martihhinini kokku 15 655,93 eurot.
128.Lisaks sellele, et sedavõrd suures koguses metallijääkide töötajatele kinkimise praktika Tartekplus AS-is ei leidnud tõendamist, polnud K. Martihhinile kui äriühingu nõukogu liikmele äriühingu vara andmine lubatav piiranguteta (ÄS § 318 lg 6 esimene lause, vt ka eespool p 110). K. Martihhin oli Tartekplus AS-i nõukogu liige ning osutatud sättes esitatud põhimõte laieneb ka tema ainuomandis olnud OÜ-le Tartek Grupp (vrd viidatud 1-19-6307/59, p 48). Üldkoosolek ehk teised aktsionärid ei ole ilma K. Martihhini osaluseta (ÄS § 303 lg 1) otsustanud, et K. Martihhin või OÜ Tartek Grupp võinuks metallijäägid endale saada vastusoorituseta. Metallijääkide müük võis küll olla ettevõtte igapäevane majandustegevus, mille üle sai otsustada ka G juhatuse liikmena ainuisikuliselt (ÄS § 307 lg 1), kuid metallijääkide tasuta K. Martihhinile või OÜ-le Tartek Grupp andmine ei oleks 24(38)
1-21-4494 olnud tehing turuhinna alusel. Seega polnud K. Martihhinil omaniku luba metallijääkide endale võtmiseks ja seejärel müügiks ning see oli ebaseaduslik (vrd nt viidatud 1-19-6307/59, p 48 ja RKKK 05.12.2014, 3-1-1-52-14, p 16).
129.Kokkuvõtvalt on K. Martihhin metallijääkide omastamises õigesti süüdi tunnistatud ning see tegu ei ole aegunud. (III) Riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamine
130.Maakohus tunnistas K. Martihhini KarS § 241 lg 1 järgi süüdi riigisaladuse saladuses hoidmiseks kohustatud isiku poolt riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise eest. Ringkonnakohus mõistis süüdistatava selles etteheites õigeks, kuna polnud võimalik veenvalt tuvastada, et ta pidas võimalikuks ja möönis, et võimaldab juurdepääsu riigisaladusele. Prokuratuur leiab õigesti, et ringkonnakohus eksis maakohtu otsust selles osas tühistades ja süüdistatavat õigeks mõistes. Esimese astme kohus jõudis põhjendatult seisukohale, et K. Martihhin pani toime KarS § 241 lg 1 kolmandale alternatiivile vastava teo. Kolleegium põhjendab seda järgmiselt.
131.KarS § 241 lg 1 järgi karistatava teo objektiivse koosseisu asjaolud on kohtud veatult tuvastanud. K. Martihhinil oli riigisaladusele juurdepääsu luba ja ta oli kohustatud riigisaladust saladuses hoidma, kuid võttis politseiteenistusest lahkudes teiste dokumentide hulgas kaasa ka riigisaladust sisaldavaid dokumente nii paberkandjal kui elektroonselt ning võimaldas neile dokumentidele juurdepääsu X kontoriruume kasutavatel inimestel. Maa- ja ringkonnakohus kummutasid ammendavalt K. Martihhini tõstatatud kahtlused, justkui võinuks riigisaladusega dokumendid sattuda X ruumidesse hoopis menetleja tegevuse tagajärjel.
132.Ka on alusetu kaitsjate etteheide süüdistusele. Viimases on selgelt märgitud, et K. Martihhin rikkus riigisaladuse töötlemise nõudeid teadlikult, võimaldades kolmandatele isikutele riigisaladusele juurdepääsu. Süüdistusaktist nähtub seega ühemõtteliselt, et prokuratuuri hinnangul pani K. Martihhin selle teo toime tahtlikult, ja süüdistus on piisav kaitseõiguse tagamiseks ning süüküsimuse arutamiseks (vrd RKKK 28.05.2020, 1-16-4665/257, p 11).
133.Maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine apellatsioonimenetluses ei ole välistatud, kuid sellega kaasneb kõrgendatud põhistamiskohustus (nt RKKK 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p 712). Ringkonnakohus ei näidanud selgelt ära maakohtu olulisi vigu otsuse tegemisel, vaid märkis üksnes, et Tartekplus AS-i kontorist riigisaladust sisaldavate dokumentide leidmisest ei järeldu, et K. Martihhin pidas nendele ebaseaduslikku juurdepääsu võimalikuks ja möönis seda. Ühtlasi leidis ringkonnakohus, et K. Martihhin avalikustas riigisaladuse tähelepanu ja kohusetunde puudumise tõttu.
134.Sellise järelduse tegemisel ei arvestanud apellatsioonikohus kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis ja jättis esitamata asjaolud, millele tuginevalt luges teo pelgalt hooletuseks. Tahtluse küsimus tuleb aga alati lahendada juhtumi asjaolude põhjal. Teisisõnu tuli K. Martihhini tahtluse tuvastamisel hinnata kõiki tõendatuks tunnistatud asjaolusid ning teo välist avaldumist, arvestades mh toimepanijat iseloomustavaid asjaolusid (vrd nt RKKK 03.03.2022, 1-20-3306/139, p-d 23–25). Neid põhimõtteid eirates rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
135.Kuigi ringkonnakohus ei viidanud otsesõnu ühelegi maakohtu olulisele veale K. Martihhini tahtluse hindamisel, tuleb tõdeda, et ka maakohus on selles küsimuses põhistamiskohustust rikkunud. Tahtlust on põhjendatud vaid ühe lausega: „Hoides riigisaladust sisaldavaid dokumente paberkandjal Tartekplusi ruumides ning digitaalsel kujul Tartekplusi arvutites ja välistel kõvaketastel ja teades, et nimetatud tööruumile ja arvutitele on juurdepääs ka teistel riigisaladuse luba mitte-omavatel isikutel, 25(38)
1-21-4494 pidas ta võimalikuks, et võimaldab ebaseaduslikku juurdepääsu riigisaladusele“. Maakohtu lõppjäreldusega saab nõustuda, kuid kolleegium lisab sellele järgmised põhjendused.
136.Kohtute tuvastatud faktiliste asjaolude kohaselt oli K. Martihhin mh kõrgetel ametikohtadel (nt sisekontrollitalituse juht) töötanud pikaajalise karjääriga politseiametnik. Neljal korral anti talle riigisaladuse luba, sh ühel korral ka täiesti salajase tasemega juurdepääsuluba. Ta puutus oma töös riigisaladusega kokku aastate jooksul pidevalt. Maakohus on veatult tuvastanud, et X ruumidest ei leitud mitte üht üksikut riigisaladust sisaldavat dokumenti, vaid neid oli rohkem kui kümme. Seegi näitab, et K. Martihhini tööalane kokkupuude riigisaladuse töötlemisega oli suur ning olles aastaid politseis töötanud, teadis ta ka ise, et tema tööga seotud dokumendid võivad sisaldada riigisaladust. Olukord võinuks olla teine, kui suurest andmemassiivist oleks leitud mõni üksik dokument riigisaladusega või kui K. Martihhini töölaad olnuks selline, millel puudunuks regulaarne kokkupuude riigisaladusega.
137.Riigisaladusega seni tihedast kokkupuutest hoolimata võttis K. Martihhin töölt lahkudes füüsilisel kujul kaasa või kopeeris andmekandjatele mitmeid tööga seotud dokumente. Miski ei viita sellele, et ta püüdis kuidagi vältida riigisaladusega dokumentide põhjendamatut kopeerimist ja töölt kaasavõtmist. Selline töödokumentidega ümberkäimine näitab tema ükskõiksust nende sisu ning selle võimaliku avalikukstuleku vastu. Ükskõiksus tagajärje suhtes on aga kaudse tahtluse, mitte ettevaatamatuse tunnus (nt RKKK 23.11.2016, 3-1-1-76-16, p 14).
138.Kolleegium nõustub prokuratuuriga, et ainuüksi osa salastatud failide pealkirjade järgi oli ilmne, et tegu on riigisaladust sisaldavate dokumentidega. Nii leiab maakohtu otsuses märgitu kohaselt failide pealkirjadest nt sõnu „piiratud“, „octa“ (prokuratuuri sõnul „organiseeritud kuritegevuse ohuhinnang“), „red“, „ohuhinnang“ ning „JTK muudatuste ettepanekud“. Nagu prokuratuur õigustatult viitab, on võimalikud kaks versiooni. K. Martihhin, kes puutus tööl tihedalt riigisaladusega kokku, ei kontrollinud üldse töödokumentide kopeerimisel või nende paberil kaasavõtmisel dokumentide sisu, olles täiesti ükskõikne selles osas, milliseid andmeid ta sel viisil käitleb. Nagu öeldud, viitab selline hoolimatu suhtumine kaudsele tahtlusele, mitte hooletusele. Alternatiivselt on aga võimalik, et süüdistatav vaatas materjali üle ning oli riigisaladust sisaldavate dokumentide sisust täiesti teadlik, kuid otsustas sellele vaatamata võimaldada neile ligipääsu kolmandatel isikutel. Miski tõendikogumist ei viita sellele, et K. Martihhinil võis olla tõsimeelne lootus, et töölt kaasa võetud töödokumendid ei sisalda riigisaladust (vrd nt RKKK 17.03.2022, 1-19-5641/62, p 18 ja viidatud 3-1-1-76-16, p 17).
139.Seetõttu leiab kolleegium, et K. Martihhin võimaldas riigisaladust sisaldavatele dokumentidele ligipääsu selleks õigust mitteomavatele isikutele minimaalselt kaudse tahtlusega ning tema käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 241 lg 1 järgi, nagu seda tegi maakohus.
140.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 3 ja 5 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse osas, milles K. Martihhin mõisteti KarS § 241 lg 1 järgi õigeks. Kolleegium jõustab selles osas maakohtu otsuse, asendades selles esitatud põhjendused tahtluse kohta käesoleva otsuse põhjenditega. (IV) Kelmus PPA vastu
141.Maa- ja ringkonnakohus sedastasid, et K. Martihhin pani toime kelmused PPA suhtes, kui taotles viimaselt Soome ja Bulgaaria välislähetuste kulude hüvitamist, kuigi tegelikult hüvitas lähetuskulud ka OÜ Tartek Grupp. Kokkuvõtvalt jagab kolleegium kaitsjate arvamust, et K. Martihhin ei ole PPAle kahju tekitanud ning ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. Seda põhjusel, et süüdistatav ei
26(38)
1-21-4494 petnud PPA-d viisil, et eksimuse tulemusena oleks riik teinud õigustamatu varakäsutuse ja saanud seetõttu kahju.
142.Vaidlusalust küsimust reguleerivad kaks määrust – eespool otsuse p-s 51 osutatud määrus nr 112 ning Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määrus nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ (määrus nr 110). Esimene neist käsitleb ametnike teenistuslähetusi, teine töölähetusi eraõiguslikes suhetes. Mõlemad määrused on kehtestatud mh tulumaksuseaduse (TuMS) § 13 lg 3 p 1 alusel ning määruste kandev eesmärk on sätestada lähetuskulude ja päevaraha tulumaksuvabalt maksmise kord.
143.Määruse nr 112 § 3 lg 3 kohaselt tuleb ametiasutusel hüvitada ametnikule lähetusega seotud dokumentaalselt tõendatud sõidu- ja majutuskulu ning muu lähetusülesande täitmisega seotud kulu ning maksta lähetuses viibimise aja eest päevaraha. K. Martihhin käis süüdistuses kirjeldatud välislähetustel, tal tekkisid sellega seoses kulud ning osa neist kuludest maksis tema eest OÜ Tartek Grupp. Prokuratuuri ja kohtutega tuleb nõustuda, et K. Martihhinil oli Soome lähetuse puhul määruse nr 112 § 4 lg-s 4 sätestatud teavitamiskohustus. Küll aga ei jaga kolleegium eelnimetatute õiguskäsitlust, mille kohaselt sõltus PPA poolt lähetuskulude hüvitamine vääramatult nimetatud teavitamiskohustuse täitmisest, selle kohustuse täitmise korral ei oleks PPA lähetuskulusid hüvitanud ning järelikult hüvitas PPA lähetuskulud K. Martihhinile alusetult hoolimata määruse nr 112 § 3 lg-s 3 sätestatud hüvitamiskohustusest. Täpsemalt selgitab kolleegium järgmist.
144.Kui ametnikul on rohkem kui üks tööandja ning ametniku saadab lähetusse mitu tööandjat samal ajal, on ametnik kohustatud ametiasutust teavitama teise tööandja tehtud lähetusse saatmise otsusest ning talle määratud päevarahast ja teise tööandja hüvitatud lähetuskuludest. Kui ametiasutusel on teave, et teine tööandja maksab ametnikule päevaraha või hüvitab lähetuskulud, lepitakse asutuste vahel kokku maksmise kohustuses ja ulatuses. (Määruse nr 112 § 4 lg 4)
145.Maakohus tuvastas, et K. Martihhinil ei olnud OÜ-ga Tartek Grupp töösuhet, ta oli selle äriühingu ainuosanik, mitte nõukogu ega juhatuse liige. TuMS § 48 lg 3 kohaselt tuleb tulumaksu maksta mh ka juhtimis- või kontrollorgani liikmele tehtud erisoodustuselt. K. Martihhini kui OÜ Tartek Grupp ainuosaniku tulumaksuseaduse tähenduses juhtimis- ja kontrollorgani liikmeks lugemine eeldab, et tal oli õigus osaleda osaühingu juhtimisel või juhtorgani tegevuse kontrollimisel (TuMS § 9 lg 1). Selline pädevus tal ÄS §-st 168 tulenevalt kahtlemata oli. Järelikult oli süüdistatav määruse nr 112 § 4 lg-st 4 tulenevalt kohustatud PPA-d teavitama asjaolust, et OÜ Tartek Grupp on tema suhtes teinud Soome lähetusse saatmise otsuse, määranud talle päevaraha ning hüvitanud lähetuskulu.
146.Et K. Martihhin selle kohustuse täitmata jättis, ei tähenda, et ta pani toime kelmuse. Kaitsjatel on õigus, et süüdistatav ei ole oma tegudega PPA-d kahjustanud. Kelmus kui tagajärjedelikt eeldab, et tagajärg ehk kahju oleks toimepanija teoga põhjuslikult seotud. See tähendab, et pettus peab kaasa tooma eksimuse ning eksimusest tingituna sooritab isik kahjuliku varakäsutuse. Praegusel juhul see nii ei olnud. Süüdistatav küll eksitas PPA-d, jättes mainimata, et teda on lähetanud ja talle kulusid hüvitanud ka OÜ Tartek Grupp, kuid see asjaolu ei olnud määrav PPA väljamaksete tegemisel ei õiguslikult ega faktiliselt. PPA tegi K. Martihhinile väljamaksed mitte eksimusest tingituna, vaid määruse nr 112 § 3 lg 3 kohaselt seetõttu, et süüdistatav ka tegelikult välislähetuses käis ning tal tekkisid hüvitamisõiguslikud kulud. Seadus ei välista lähetuskulude hüvitamist põhjusel, et kulud tasus lähetatu eest vahetult kolmas isik. Samuti ei ole seaduse järgi välistatud päevaraha maksmine mitme isiku poolt – sellisel juhul tuleb üksnes silmas pidada päevaraha maksimaalset maksuvaba määra. Kui tööandja maksab töötajale päevaraha ja teine tööandja saab päevaraha maksmise kohta teavet, siis ei pea teine tööandja päevaraha maksma, kui lähetus toimus samal perioodil (määruse nr 110 § 6). Seda seetõttu, et kõigepealt arvestatakse maksuvaba piirmäära kohaldamisel esimesena 27(38)
1-21-4494 lähetusse saatmise otsuse teinud tööandja makstavat päevaraha (määruse nr 110 § 8 lg 2). Kui aga teavitatud tööandja otsustab siiski töötajale päevaraha maksta, tuleb arvestada välislähetuse päevaraha maksimaalse maksuvaba määraga ning maksuvaba piirmäära ületav osa maksustatakse kui TuMS §-s 13 nimetatud tasu (määruse nr 110 § 9 lg 1).
147.Järelikult on määruse nr 112 § 4 lg-s 4 sätestatud teavitamiskohustuse eesmärk eeskätt maksuõiguslik ning see ei välista lähetuskulude hüvitamist ja päevaraha maksmist mitme tööandja poolt. Tööandjal tekib üksnes tegelikest kuludest suuremas ulatuses kulude hüvitamisel ja/või päevaraha maksmisel üle maksuvaba piirmäära seda piirmäära ületavatelt summadelt maksukohustus (määruse nr 110 §-d 6, 8 ja 9; TuMS § 41 p 1).
148.Nagu viidatud, kohaldatakse juhul, kui päevaraha maksab mitu tööandjat, päevarahade piirmäära, arvestades kõigepealt esimesena lähetusse saatmise otsuse teinud tööandja makstavat päevaraha (määruse nr 110 § 8 lg 2). TuMS § 13 lg 3 p 1 järgi on välislähetuse päevaraha maksuvaba piirmäär 75 eurot välislähetuse esimese 15 päeva kohta. Maakohus on tuvastanud, et OÜ Tartek Grupp tegi K. Martihhini lähetusse saatmise otsuse, millega ta lähetati viieks päevaks ning maksti kokku päevaraha 250 eurot ehk 50 eurot päeva kohta, 21. septembril 2018. PPA tegi lähetuskorralduse aga juba 28. augustil 2018 ning maksis samuti päevaraha 250 eurot. Seega ei saa K. Martihhinile ette heita ka seda, et teavitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu maksis PPA talle päevaraha maksuvaba piirmäära ületavas osas ning pidanuks seetõttu piirmäära ületavalt osalt tasuma tulumaksu. Seda põhjusel, et PPA tegi lähetusse saatmise otsuse esimesena.
149.Määruse nr 112 § 4 lg 4 järgi tekib ametnikul teavitamiskohustus vaid siis, kui ametniku saadavad lähetusse mitu tööandjat samal ajal. Süüdistuse kohaselt ei saatnud OÜ Tartek Grupp K. Martihhinit Bulgaariasse välislähetusse. Seega polnud tal selle lähetuse puhul määruse nr 112 § 4 lg-s 4 nimetatud teavitamiskohustust. Tuvastatud on vaid see, et K. Martihhini hotelliarve maksis kinni OÜ Tartek Grupp, mitte süüdistatav isiklikult. Nagu juba öeldud, ei välista see asjaolu ühelgi õiguslikul alusel PPA kohustust hüvitada lähetuses käinud K. Martihhinile lähetuskulu ja maksta päevaraha. Kassatsioonivastuses heitis prokuratuur süüdistatavale ette ka PPA lähetuste korra rikkumist, ent see etteheide väljub süüdistuse piiridest. Samuti ei võimalda süüdistuse piirid kvalifitseerida K. Martihhini tegevust ümber KarS § 280 lg 2 järgi.
150.Seetõttu ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistada K. Martihhini süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Riigikohus mõistab K. Martihhini selles süüdistuses KrMS § 309 lg 2 alusel õigeks, kuna puudub kuritegu.
151.Tagajärjetuks jääb kaitsjate taotlus tühistada kasseeritud kohtuotsused osas, milles K. Martihhin mõisteti süüdi KarS § 280 lg 2 järgi selles, et ta esitas valeandmeid riigisaladusele juurdepääsu loa pikendamise menetluse käigus. Ringkonnakohus kummutas ammendavalt kaitsepoole vastuväited, mille kohaselt ei valetanud K. Martihhin teadlikult. Samuti on õiguslikult laitmatu ringkonnakohtu seisukoht, mille järgi julgeolekukontrollis enese mittesüüstamise privileeg ei kehti. Seda põhjusel, et tegu pole olukorraga, kus inimest sunnitakse end süüstama karistusähvardusel. On inimese enda valik julgeolekukontroll läbida ning enese mittesüüstamise privileegile tuginevalt ei saa õigustada KAPOle valeandmete esitamist. (Vrd RKKK 24.10.2024, 1-22-3234/49, p-d 19, 22-23 ja 08.11.2017, 4-16-6037/46, p-d 17–23.) (VI) Konfiskeerimine
152.Pikemat kaalumist ei vaja kaitsjate taotlus hinnata KarS § 831 kooskõla põhiseadusega osas, milles see võimaldab teha konfiskeerimisotsustuse varavastase kuriteoga saadud vara suhtes, kuna vara omanik peaks ise otsustama, kas ja millises menetluses ta nõuab temale tekitatud kahju hüvitamist. Konfiskeerimise eesmärk on takistada toimepanija rikastumist süüteo toimepanemise tulemusel ning seda meedet saab kohaldada üksnes ulatuses, milles kannatanu võimalike nõuete maksmapanek ei ole piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel (viidatud 1-18-5732/226, p-d 91–94). Lisaks saab kannatanu enda nõude maksma panna konfiskeerimispandiõiguse kaudu (vt RKKK 27.01.2022, 1-21-2156/48 p-d 24–28).
153.Väär on ka kaitsjate seisukoht, justkui välistaks konfiskeerimisotsustuse tegemise see, et süüdistusaktis ei ole esitatud konfiskeerimise aluseks olevaid asjaolusid. Kohus on õigustatud ja teatud juhtudel lausa kohustatud kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri taotletu. Silmas tuleb siiski pidada KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. (Viidatud 1-18-5732/226, p 85.) Ringkonnakohus ei tuginenud konfiskeerimisotsustuse langetamisel kohtus uurimata tõenditele. Küll aga ei taganud ringkonnakohus konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisel tõhusat võimalust esitada uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vrd RKKK 28.11.2022, 1-21-697/63, p 74). Alles ringkonnakohtu otsuses esitati esimest korda argument, et süüdistatavalt saab konfiskeerimise asendamise korras välja mõista kogu OÜ-le Tartek Grupp laekunud kriminaaltulu põhjusel, et K. Martihhin kasutas osaühingu vara isiklikes huvides. Kolleegium osutab konfiskeerimise asendamise korras süüdistatavalt väljamõistetu osas järgnevale.
154.Konfiskeerimisotsustus on põhjendatud 8602,60 euro osas, mille K. Martihhin sai metallijääkide müügist. Küll ei ole KrMS § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeksmõistmisest tingituna alust konfiskeerimise asendamise korras süüdistatavalt välja mõista PPA-lt lähetuskulude katteks saadud 1551,68 eurot.
155.Uut hindamist vajab, kas usalduse kuritarvitamise tulemusena sai OÜ Tartek Grupp lepingu nr 2014-11 alusel 198 561,13 eurot või vähem, johtuvalt väitest, et üürimisega seotud halduskoormus läks OÜ-le Tartek Grupp üle ning viimasel tuli seetõttu teha lisakulutusi. Kaitsjatega võib nõustuda selles, et teatud juhtudel ja ulatuses peab süüteoga saadud vara kindlakstegemisel arvestama ka vara saamiseks tarvilikku kulu, nt lepingu alusel saadust arvestama maha lepingu täitmiseks tehtud kulud. Selleks tuleb aga kaitsepoolel esitada tõendid, mille alusel saab kohus hinnata tehtud kulutusi ning need põhjendatuse korral kriminaaltulust maha arvata. Seejuures pole tõendamiskoormise ulatus ja tõendamisstandard KarS § 831 puhul samaväärne sellega, mis kehtib
156.Lisaks on kaitsjad tõstatanud küsimuse, kuidas saab K. Martihhinilt konfiskeerimise asendamise korras mõista välja raha, mille tegelikult sai süütegude tulemusena OÜ Tartek Grupp: lepingu nr 2014-11 alusel, Tartekplus AS-i nimel arvete esitamisega, Tartekplus AS-ile viimase enda tehtud tööde eest arve esitamisega ning OÜ-le Tartek Grupp laekunud Tartekplus AS-i metallijääkide müügist saadud raha. Sellega seonduvalt selgitab kolleegium järgmist.
157.Ringkonnakohus tuvastas jälgitavalt, et OÜ Tartek Grupp oli K. Martihhini ainuomandis ja loodud ning kasutatud olulises ulatuses selleks, et võtta lubamatult üle Tartekplus AS-i majandustegevus. Ka tuleb nõustuda järeldusega, et äriühingu raha kasutati mingis ulatuses isiklikes huvides ning seetõttu ei ole välistatud, et K. Martihhini kuritegeliku tuluna saab teatud tingimustel käsitada ka seda vara, mis laekus vahetult OÜ-le Tartek Grupp. Apellatsioonikohus leidis põhjendatult, et välistatud ei ole toimepanijalt konfiskeerimise asendamise korras välja mõista kriminaaltulule vastav rahasumma ka siis, kui vara saab vahetult süüteo tulemusena toimepanija ainuomandis olev äriühing. Riigikohus on sellist võimalust jaatanud olukorras, kus äriühingut kasutati üksnes alusetu maksutagastuse saamiseks, suurem osa kriminaaltulust võeti seejärel vahetult äriühingu kontolt välja ning tegude tulemusena rikastus mh füüsilisest isikust äriühingu ainuosanik. (RKKK 23.02.2015, 3-1-1-62-14, p 15.2)
158.Apellatsioonikohus jättis siiski tähelepanuta, et KarS § 831 lg 1 võimaldab konfiskeerida tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale (viidatud 3-1-1-62-14, p 15.1). See tähendab, et konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks peab süüteoga saadud vara olema jõudnud toimepanija vara hulka. Toimepanijalt saab süüteoga saadud vara konfiskeerida ka siis, kui vahetult süüteo tulemusena saab vara muu isik, kellelt see aga hiljem toimepanijale üle läheb (RKKK 03.12.2015, 3-1-1-102-15, p 6 ja 23.12.2020, 1-20-3926/24, p 16). Süüdimõistetult ei saa konfiskeerida vara, mis läheb süüteo tulemusel otse kolmandale isikule, kes seda hiljem toimepanijale üle ei anna (RKKK 30.04.2012, 3-1-1-23-12, p 13).
159.Menetletava kriminaalasja kontekstis tähendab eelmärgitu, et K. Martihhinilt saab süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise korras kriminaaltulu välja mõista üksnes ulatuses, milles on jälgitavalt tõendatud, et kriminaaltulu jõudis lõpuks OÜ Tartek Grupp kaudu süüdistatavani. Erinevalt viidatud asjast nr 3-1-1-62-14 ei olnud OÜ Tartek Grupp loodud üksnes kuritegude toimepanemiseks. Nii maa- kui ringkonnakohus on möönnud, et OÜ-d Tartek Grupp kasutati küll olulises ulatuses kuritegude toimepanemiseks, kuid sel oli ka muu majandustegevus ning käive. Ei ole tuvastatud, et kriminaaltulu OÜ-le Tartek Grupp laekumise järel oleks kogu tulu vahetult pärast laekumist sularahana välja võetud. Neid asjaolusid silmas pidades ei ole jälgitav ringkonnakohtu järeldus, et kogu OÜ-le Tartek Grupp laekunud kriminaaltulu jõudis lõpuks K. Martihhini käsutusse. Kolleegium kordab, et äriühingu ja selle osaniku vara ei saa samastada (vt eespool p 120).
160.Ringkonnakohus tuvastas vaid selle, et OÜ Tartek Grupp pangakonto väljavõttelt nähtub muu hulgas see, kuidas pea igakuiselt on kantud Kaupo Martihhini isiklikule pangakontole märkimisväärseid summasid (üle 25 000 euro), samuti on võetud arvestatavas osas välja sularaha (üle 20 000 euro) ja tehtud hulganisti selliseid poeoste, millel pole seost OÜ-ga Tartek Grupp (üle 30 000 euro). Osutatust ilmneb, et apellatsioonikohus ei ole kindlaks teinud konkreetset summat, millises ulatuses kriminaaltulu K. Martihhini käsutusse jõudis, ning ainuüksi ringkonnakohtu otsuses märgitu põhjal pole võimalik järeldada, et süüdistatavani jõudis kogu kriminaaltulu, mille esialgu omandas süüks arvatud kuritegudega OÜ Tartek Grupp.
30(38)
1-21-4494
161.Kolleegiumil ei ole võimalik ringkonnakohtu asemel kõnealustele asjaoludele ammendavat hinnangut anda, kuna see eeldab faktiliste asjaolude tuvastamist (KrMS § 363 lg 5). Seetõttu tuleb kriminaalasi konfiskeerimise asendamist puudutavas osas saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonikohus peab tuvastama, kui suure osa esialgu OÜ-ni Tartek Grupp jõudnud kriminaaltulust läks K. Martihhini isiklikku kasutusse, ning viimaselt saab konfiskeerimise asendamise korras välja mõista kriminaaltulu üksnes selles ulatuses. Seejuures tuleb ringkonnakohtul esitada selgitused sellegi kohta, mille põhjal järeldati, et K. Martihhini pangakontole tehtud ülekanded, sularaha väljavõtmised ning ostud ei olnud ettevõtlusega seotud kulu. Kui kaitsepool soovib tugineda kriminaaltulu arvestamisel väitele, et kõik asjassepuutuvad väljamaksed olid ettevõtlusega seotud kulu, ei ole piisav osutada hüpoteetilisele võimalusele, et tegu oli OÜ Tartek Grupp majandustegevusega seotud kuludega. Enda väidete õigsuse tõendamiseks tuleb esitada sellekohased tõendid. (Vrd viidatud 1-21-697/63, p 73.)
162.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis K. Martihhinilt konfiskeerimise asendamiseks välja 238 325,15 eurot. Tühistatud osas tuleb kriminaalasi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks. (VII) Süüteomenetluses tekitatud kahju
163.Põhjendatud on maa- ja ringkonnakohtu otsustused jätta K. Martihhinile hüvitamata ametist kõrvaldamisega, jälitustoimingutega ning väidetava alandava kohtlemisega tekitatud kahju. Asjakohased argumendid on esitatud kohtuotsustes. KrMS § 363 lg 4 p 1 alusel kolleegium neid ei korda, vaid märgib lühidalt järgmist.
164.SKHS § 1 lg 1 sätestab menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Õigeksmõistva otsuse korral hüvitatakse ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju (SKHS § 5 lg 1 p 4). Viimati viidatud sättes on silmas peetud KrMS § 141 lg-s 1 nimetatud kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamist. Seda kriminaalmenetluse tagamise vahendit ei ole K. Martihhini suhtes kohaldatud. Ta kõrvaldati ametist PPA peadirektori käskkirjaga avaliku teenistuse seaduse alusel. Ametist kõrvaldamisega tekitatud väidetava kahju hüvitamist sai K. Martihhin taotleda haldusmenetluses (vt RKHK 30.04.2024, 3-20-129/22).
165.Piisavalt on põhjendatud kohtute järeldus, et jälitustoimingud olid seaduslikud ning kahjuhüvitise väljamõistmiseks ei anna alust üldsõnalised väited jälitusega põhjustatud riivete ulatuse kohta. Seda välja arvatud osas, mis puudutab N-iga peetud vestluste talletamist, millega tekitatud kahju hüvitamiseks on ringkonnakohus K. Martihhini kasuks hüvitise välja mõistnud, ning advokaadisaladuse avalikustamist (vt allpool p-d 191–199).
166.Kaitsjate hinnangul tuleks K. Martihhinile hüvitada SKHS § 7 lg 1 ja § 11 lg 2 alusel mittevaraline kahju ka selle eest, et kriminaalmenetlus tervikuna on olnud ebaõiglane ja süüdistatavat alandav. Ringkonnakohus on siingi kokkuvõtvalt jätnud kahju hüvitamise taotluse põhjendatult rahuldamata. Kriminaalmenetluse kui ajas kulgeva protsessiga ei saa isikule abstraktselt kahju tekitada, vaid tuvastada tuleb konkreetsete menetlustoimingutega tekitatud kahju (RKKK 13.06.2016, 3-1-1-34-16, p 27). Kassatsiooni väited ja kahju hüvitamise taotluses esitatu ei anna alust järelduseks, et menetlus oli tervikuna ebaõiglane või K. Martihhinit alandav. On paratamatu, et süüdistataval tuleb mõistlikes piirides kriminaalmenetlust taluda. (Vt ka RKKK 06.10.2021, 4-21-222/20, p 29.)
167.Ringkonnakohus selgitas, et kahju hüvitamiseks ei anna alust K. Martihhini rahulolematus sellega, kuidas menetleti tema kaebust kriminaalmenetluse alustamise kohta. Enda õigusi sai K. Martihhin kaitsta nii süüdistuskohustus- kui uurimiskaebemenetluses. Erinevalt ringkonnakohtust 31(38)
1-21-4494 on kolleegium aga seisukohal, et K. Martihhini kaitseõigust riivasid nii prokuratuuri seatud keeld teha toimikust koopiat kui ka kaitsjatele kriminaalasja materjalidega tutvumiseks ning seejärel taotluse esitamiseks jäetud vähene aeg.
168.KrMS § 224 lg 10 järgi võib prokuratuur keelata koopiate tegemise isikuandmete kaitse vajadust silmas pidades. Kolleegiumile jääb selgusetuks, kelle ja milliseid isikuandmeid sooviti koopiate tegemise lausalise keeluga kaitsta. Sedavõrd laiaulatuslik keeld ei saanud olla õigustatud, arvestades et valdav osa tõendeid on majandusliku sisuga dokumendid. Samuti oleks prokuratuur pidanud asja mahukust arvesse võttes andma kaitsjatele kriminaalasja materjalidega tutvumiseks pikema aja. Kirjeldatud asjaolud ei anna siiski alust rääkida K. Martihhinit alandavast kohtlemisest või mõnest muust SKHS § 11 lg-s 2 nimetatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldusest. Vigade heastamiseks piisab kõnesoleval juhul rikkumiste tunnistamisest (vrd viidatud 4-21-222/20, p 32).
169.Ka jälituslubade osalise tutvustamise, N-i pagasi kohta teabe kogumise ja väidetava Tartekplus AS-i aktsionäride üldkoosoleku salvestamise osas tuvastatu ei osuta süüdistatava alandavale kohtlemisele. Viited K. Martihhini survestamise kohta ülekuulamisel ei leidnud kohtumenetluses tõendamist, samuti ei ole ülekuulamistoimingut vaidlustatud KrMS § 228 korras.
170.Viimaks on kahju hüvitamise taotluses tehtud etteheiteid kolme tunnistaja ülekuulamiste kohta, mille on maa- ja ringkonnakohus tähelepanuta jätnud. Ent needki väited ei viita kogu menetluse ebaõiglusele või K. Martihhini alandavale kohtlemisele. Isegi juhul, kui ülekuulamised olid tunnistajate jaoks ebameeldivad, ei järeldu sellest, et ülekuulamised olid seetõttu K. Martihhinit alandavad või et tema õigusi oleks seeläbi rikutud.
171.Pikemat tähelepanu väärivad käeraudade kasutamise, sularaha menetleja käes hoidmise ning advokaadisaladuse avalikustamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlused. (A) Käeraudade kasutamine
172.K. Martihhin peeti 3. detsembril 2019 kahtlustatavana kinni KAPO ruumides ning talle pandi peale käerauad, mida ta kandis ligi kolm tundi kuni tema kodus läbiotsimise alguseni. Mõlemad kohtud pidasid käeraudade kasutamist vahetult kinnipidamise alguses mõistlikuks, kuid kolme tundi käeraudades viibimist selgelt õigustamatuks. Prokuratuuri hinnangul on ringkonnakohtu mõistetud 1000-eurone hüvitis liiga suur, kaitsjate hinnangul liiga väike. Kolleegium võtab esmalt seisukoha käeraudade kasutamise õiguspärasuse kohta ning seejärel hindab kahjuhüvitise suurust.
173.Käeraudade kasutamise alused on loetletud KorS § 79 lg 1 p-des 1–3. Neist sai käsiloleval juhul asjakohaseks osutuda vaid p-s 1 nimetatu: korrakaitseorgan võib isiku suhtes kasutada käeraudu, kui on alust arvata, et isik võib osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist vastupanu. Sellise ohu tuvastamiseks tuli vältimatult hinnata juhtumi ja isikuga seotud asjaolusid. Kumbki kohus ei ole osutanud sellistele juhtumipõhistele asjaoludele, millele tuginevalt sai järeldada, et K. Martihhin oleks võinud osutada KAPO hoone kinnises ruumis KAPO ametnikele füüsilist vastupanu (vrd RKKK 28.02.2025, 1-24-2094/16, p-d 9–16). Ta oli ühes ruumis koos hulga ametnikega ning teadmisega, et toimub tööalane kokkusaamine. Menetluses pole esile toodud mitte ühtegi faktilist asjaolu, millest järelduks, et K. Martihhin võinuks muutuda vägivaldseks. Liiati olukorras, kus jõudude vahekord oli ilmselgelt tema kahjuks (kinnipidamisel osales protokolli järgi neli KAPO ametnikku). K. Martihhinit ei kahtlustatud vägivallakuritegudes ning puudusid igasugused andmed selle kohta, et ta kaldub vägivaldsusele. Temast lähtuva füüsilise vastupanu ohu jaatamiseks ei piisanud ainuüksi maakohtu märgitud asjaolust, et K. Martihhin oli politseilise väljaõppega sportlik pikka kasvu meesterahvas. Ainuüksi hea füüsiline vorm ei anna alust vastuhakku eeldada. Ka märkis ringkonnakohus põhjendatult, et õiguskaitseorgani töötaja puhul ei saa aprioorselt eeldada ettearvamatut käitumist. 32(38)
1-21-4494 Samuti pole keegi väitnud, et K. Martihhini kahtlustatavana kinnipidamisel leiti tema valdusest midagi ohtlikku, et ta näis kinnipidamisel ohtlik ja ettearvamatu või oli agressiivselt meelestatud.
174.Prokuratuur ei ole suutnud selgitada, millel põhineb maakohtu otsuses viidatud prokuröri väide, et menetlejale teadaolevalt olid kinnipidamise hetkel K. Martihhini valduses relvad. Süüdistatav väitis menetluse jooksul läbivalt, et ta otsiti KAPO-sse jõudes läbi, ta pidi ära andma kõik isiklikud asjad ning KAPO ametnikud teadsid pärast läbiotsimist, et relvi ei saanud tal kaasas olla. Apellatsioonis möönis prokuratuur, et K. Martihhinilt relva ei leitud. Kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kohaselt ei olnud tal midagi ohtlikku kaasas. Ka maa- ega ringkonnakohus ei esitanud jälgitavaid põhjendusi kohtute veendumuse kohta, et K. Martihhini valduses võisid olla relvad ning ta võis seetõttu olla niivõrd ohtlik, et see õigustas kinnipidamisel käeraudade kasutamist.
175.Eeltoodule tuginevalt leiab kolleegium, et praegusel juhul ei esinenud KorS § 79 lg-s 1 sätestatud seaduslikku alust K. Martihhini suhtes käeraudade kasutamiseks ning see oli õigusvastane ka vahetult kinnipidamise alguses. Seetõttu tuleb KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2 juhinduvalt tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus osas, milles kohtud jätsid rahuldamata taotluse tunnistada käeraudade kasutamine õigusvastaseks alates kinnipidamise algusest. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse ja tunnistab käeraudade kasutamise tervikuna õigusvastaseks.
176.Eelöeldu ei anna aga alust kahjuhüvitise suuruse muutmiseks. Ringkonnakohus mõistis ligi kolme tunni vältel käeraudade kasutamise eest hüvitiseks 1000 eurot. Kolleegium loeb väljamõistetud 1000-eurose hüvitise sobivaks, heastamaks K. Martihhinile käeraudade kasutamisega tervikuna tekitatud mittevaralist kahju. (B) Sularaha äravõtmine ja menetleja käes hoidmine
177.7. mail 2020 K. Martihhini elukoha läbiotsimisel võeti ära sularaha 1500 eurot. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse kohaselt oli sularaha menetleja käes õigustamatult 9 kuud 15 päeva. Siingi võtab kolleegium esmalt seisukoha toimingu õiguspärasuse kohta ning selgitab seejärel raha hoidmisega tekitatud kahju hüvitamise aluseid.
178.Kui menetleja otsustab mingi asja ära võtta ja hoida enda käes lähtuvalt vajadusest selgitada välja tõendamiseseme asjaolud, tuleb järgida tõendite kogumise reegleid ja ennekõike KrMS § 124 lg-tes 3–6 sätestatud piiranguid (RKKK 22.12.2023, 1-23-2939/28, p 16). KrMS § 124 lg 3 kohaselt tagastatakse asitõend või äravõetud ese omanikule viivitamata, kui see ei takista kriminaalmenetlust. Menetleja ei ole õigustatud hoidma asja asitõendina enda käes kauem, kui see on vajalik tõendusteabe kogumise ja säilitamise seisukohalt. Kui tarvidus asja asitõendina hoidmise järele ära langeb, tuleb asi kas omanikule või senisele õiguspärasele valdajale tagastada või arestida (RKKK 17.04.2012, 3-1-1-35-12, p 14). Niisiis võib menetleja KrMS § 124 alusel asitõendit enda käes hoida üksnes tõenduslikel eesmärkidel ning ta peab olema suuteline selle tõenduslikku väärtust ka usutavalt selgitama. Kui objektil tõenduslikku väärtust ei ole, tuleb see viivitamata tagastada. Küsimus on niisiis selles, millal menetleja sai aru või pidi mõistlikult aru saama, et sularaha asitõendina enda käes hoidmiseks ei ole alust (vrd viidatud 1-23-2939/28, p 19).
179.Maakohus möönis, et kriminaalasja mahukust arvestades ei pidanud menetleja viivitamatult mõistma sularaha tõenduslikku tähtsusetust, kuid kuu jooksul pidi olema arusaadav, et äravõetud sularahal ei ole kriminaalasjas tõenduslikku väärtust. Seetõttu tunnistas maakohus sularaha menetleja käes hoidmise õigusvastaseks 8 kuu 15 päeva ulatuses, millega nõustus ka ringkonnakohus. Kolleegium leiab teisiti.
33(38)
1-21-4494
180.Selleks, et lugeda äravõetud asi asitõendiks, peab tegu olema kuriteosündmusega seotud asendamatu objektiga, mida saab kasutada tõendamiseseme asjaolude selgitamisel (KrMS § 124 lg 1). Sularaha ei ole üldjuhul asendamatu. Sularaha asitõendiks lugemise korral tulnuks ära näidata või pidanuks esinema tõenduslikult tõsiseltvõetavad viited, et just need konkreetsed rahatähed olid mõne etteheidetava kuriteo toimepanemisega seotud ning veelgi enam – et just need rahatähed aidanuks mingil viisil süüteo toimepanemist tõendada.
181.Maakohtu otsusest nähtuvalt väitis prokurör täpsemaid põhjendusi esitamata üksnes seda, et sularaha käsitati asitõendina KrMS § 124 lg 1 mõttes. Prokuratuur pole selgitanud seda, kuidas sai sularaha K. Martihhinile tagastamine takistada kriminaalmenetlust, ega sedagi, miks oli põhjendatud selle esialgne äravõtmine. Niisiis pole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis andnuks menetlejale põhjendatud aluse arvata, et leitud sularaha võib olla käsitatav asitõendina KrMS § 124 lg 1 tähenduses. Seetõttu leiab kolleegium, et äravõetud asja ehk paberraha olemust ning SKHS § 7 lg-s 2 seatud tõendamiskoormist silmas pidades oli sularaha menetleja käes hoidmine tervikuna õigusvastane.
182.Kaitsjate hinnangul tuleks SKHS § 5 lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 alusel K. Martihhinile hüvitada sularaha õigustamatult menetleja käes hoidmisega tekitatud mittevaraline kahju 75 eurot. K. Hänilene märgib kassatsioonis, et raha pikemaks ajaks äravõtmine põhjustab inimesele igal juhul kahju, kuna ta ei saa seda raha kasutada. Maakohus jättis taotluse kahju hüvitamiseks rahuldamata, kuna tekkinud kahju ei olnud kohtu hinnangul tõendatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ning tuginevalt SKHS §-le 10 leidis samuti, et tõendada tuleb tekitatud varaline kahju ning praegu pole sularaha äravõtmisega kahju tekitamisele tuginetud ega seda tõendatud.
183.Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohtu viide SKHS §-le 10 on ekslik. Osutatud säte reguleerib varalise kahju hüvitise piirmäära SKHS § 5 või 6 alusel ehk õigeksmõistmise, kriminaalmenetluse lõpetamise või teistmise korral kahju hüvitamisel. Need piirmäärad ei laiene SKHS § 7 alusel kahju hüvitamisele ehk olukordadele, mil kahju tuleb hüvitada menetleja süülise rikkumise korral. SKHS §-de 5, 6 ja 10 alusel kahju hüvitamine käesoleval juhul kõne all ei ole. Sularaha õigusvastase kinnipidamise korral saab kahju hüvitamist nõuda SKHS § 7 lg 1 alusel (vrd viidatud 1-23-2939/28, p 23). SHKS § 7 lg 1 alusel kahju hüvitamiseks tuleb tuvastada menetlejapoolne menetlusnormi süüline rikkumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos nende vahel (nt RKKK 24.11.2023, 1-23-691/37, p 14).
184.Teiseks on väär ringkonnakohtu järeldus, et K. Martihhin ei ole sularaha äravõtmisega kahju tekitamisele tuginenud ega seda tõendanud. Märgitu on otsesõnu vastuolus maakohtule esitatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlusega. Seejuures tulnuks süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas kerkinud võimalike ebaselguste korral kohtul analoogselt tsiviilkohtumenetlusega selgitada kaebajale tõenduslikke küsimusi ja sarnaselt halduskohtumenetlusega selgitada välja kaebaja tegelik tahe (viidatud 3-1-1-34-16, p 21.2).
185.Taotlusest nähtuvalt soovib K. Martihhin hüvitist summas, mis vastab 1500 eurolt arvestatud SKHS §-s 10 märgitud intressile 6 protsenti aastas, ehk 75 euro hüvitamist. Vaatamata sellele, et kahjuhüvitise suuruse põhjendamisel on viidatud normile, mis käsiloleval juhul ei kohaldu, on taotlusest üheselt mõistetav K. Martihhini eesmärk saada sularaha õigustamatu kinnipidamise eest kompensatsiooni, mis korvaks menetleja õigusvastasest sularaha tagastamisega viivitamisest tulenevaid tagajärgi.
186.Kui seadusega pole sätestatud teisiti, kohaldatakse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisel lisaks SKHS-ile ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, arvestades süüteomenetluse erisusi (SKHS § 1 lg 2). Nii eraõiguses kui ka avalik-õiguslike rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral on
34(38)
1-21-4494 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel õigus nõuda viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (RKTK 21.10.2015, 3-2-1-66-15, p 19).
187.Kolleegium leiab, et tulenevalt SKHS § 1 lg-st 2 koosmõjus SKHS § 7 lg-ga 1 saab süüteomenetluses rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist ning seejuures ei eelda viivisenõude rahuldamine viivitamisest tingitud kahju tõendamist (vrd RKHK 08.05.2014, 3-3-1-9-14, p 51). See järeldub VÕS § 113 järgse viivise loogikast, mille kohaselt on viivisenõude mõte esmajoones lihtsustada raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvutamist (vt RKTK 30.03.2016, 3-2-1-157-15, p 19). Viivis VÕS § 113 tähenduses väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral nõuda, sõltumata tegelikust kahjust (RKTK 19.04.2017, 3-2-1-28-17, p 13).
188.Kui isik leiab, et tema kantud kahju suurus ületab viivise, võib ta VÕS § 113 lg 5 järgi nõuda ka viivist ületava kahju hüvitamist (vrd RKHK 03.04.2020, 3-17-98/49, p 33). Seda näiteks juhul, kui hilinenult tagastatud raha ostujõud on vähenenud enam, kui VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne intressimäär võimaldaks viivisega kompenseerida. Kui inflatsiooni tõttu on raha ostujõud tegeliku väljamaksmise hetkel väiksem, kui see oleks olnud õigel ajal makstuna, on raha saama pidanud isik kandnud kahju. Tema nõude reaalväärtus on siis vähenenud vaatamata nominaalväärtuse säilimisele. Hüvitamisnõue on sellisel juhul mõeldud kompenseerima viivituse tõttu vähenenud raha väärtust ning õigusvastase viivitusega tekitatud inflatsioonikahjuna saab arvestada vaadeldaval perioodil toimunud ostujõu vähenemist. (Vrd RKHK 28.02.2023, 3-12-2486/130, p-d 35, 50–53.) Teisipidi on aga võimalik ka VÕS § 113 lg 1 kohase viivise nõutust väiksemas ulatuses väljamõistmine. Erinevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162, mille järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel (nt RKTK 27.05.2015, 3-2-1-47-15, p 14), tuleb SKHS § 1 lg 2 järgi süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise korral silmas pidada süüteomenetluse erisusi, sh SKHS § 9 lg-s 1 sätestatut. See tähendab, et vajadusel tuleb menetlejal omal algatusel väljamõistetava viivise või kahjuhüvitise suurust SKHS § 9 lg 1 alusel riigivastutuse seaduse § 13 lg-s 1 sätestatud aluseid silmas pidades vähendada. Näiteks võib hüvitise vähendamiseks anda alust see, kui kahtlustatav või süüdistatav ei kasuta menetluslikke võimalusi enda õiguste kaitseks (vrd RKKK 13.05.2019, 1-15-11032/308, p-d 19–24, RKEK 25.01.2019, 3-18-1652/15 p 10).
189.Eelnevalt leidis tuvastamist, et K. Martihhini sularaha oli menetleja käes õigustamatult kokku 9 kuud 15 päeva. Raha tagastamise kohustus on käsitatav rahalise kohustusena VÕS § 113 lg 1 tähenduses. Sularaha menetleja käes õigustamatu hoidmisega piirati põhjendamatult K. Martihhini vabadust otsustada raha kasutamise üle. Seega rikkus menetleja sularaha tagastamata jättes ja seda kinni hoides rahalist kohustust VÕS § 113 lg 1 tähenduses. (Vrd viidatud 3-17-98/49, p 36 ja viidatud 3-2-1-157-15, p-d 17–19.) Kuigi VÕS § 113 lg 1 kohane seadusjärgne viivisemäär võimaldaks ka suurema viivise väljamõistmist, on K. Martihhin pidanud sularaha menetleja käes õigustamatu hoidmise eest piisavaks hüvitiseks 75 eurot.
190.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab kolleegium nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse osas, milles kohtud jätsid rahuldamata taotluse tunnistada sularaha menetleja käes hoidmine tervikuna õigusvastaseks ning hüvitada sularaha menetleja käes hoidmisega tekitatud kahju. Tühistatud osas teeb Riigikohus uue otsuse, millega tunnistab K. Martihhini sularaha menetleja käes hoidmise tervikuna õigusvastaseks. Kolleegium mõistab sularaha menetleja käes õigustamatu hoidmise eest SKHS § 7 lg 1, § 1 lg 2 ja VÕS § 113 lg 1 alusel riigilt K. Martihhini kasuks välja hüvitise 75 eurot süüteomenetluses tekitatud kahju katteks.
35(38)
1-21-4494 (C) Advokaadisaladuse avalikustamine
191.Kolleegium nõustub kokkuvõtvalt kaitsjatega, et menetleja rikkus K. Martihhini õigust advokaadisaladusele ning selle rikkumisega tekitatud mittevaraline kahju tuleb talle hüvitada.
192.Kriminaaltoimikus on jälitustoimingu protokoll, mille lk-del 3–9 on stenografeeritult K. Martihhini ja vandeadvokaadi vaheline telefonivestlus. Vestluse sisu on ühemõtteliselt käsitatav õigusnõu küsimisena. Veel on toimikus protokoll, mis kajastab kokkuvõtet telefonikõnest K. Martihhini ning kahe vandeadvokaadi vahel. Protokollis on ühel leheküljel kajastatud kokkuvõte vestlusest ning selle sisu on selgelt seotud kriminaalmenetlusega. Edasi kajastab kokkuvõte mitut K. Martihhini kõnet advokaadibüroosse, kus ta palub end ühendada kolmandate isikutega ning seda ka tehakse. Protokollidega tutvumisel on võimalik igal lugejal veenduda, millest on klient ja advokaat omavahel vestelnud, ning räägitu puudutab otsesõnu õigusküsimusi. Istungil esitas kaitsja protokollide vastuvõtmise kohta vastuväite, kuna protokoll sisaldab suhtlust kaitsjaga, kuid sellest hoolimata võttis kohus protokollid vastu, mööndes, et see, kas materjal on edaspidi kasutatav, nõuab pikemat mõtlemist. Lisaks on K. Martihhini ülekuulamise protokollis kirjas, millest K. Martihhin ja kaitsja omavahel rääkisid. Sellest nähtub ühemõtteliselt, et protokollitud on kaitsja ja süüdistatava vestlus, mis sisaldab nii kaitsja hinnanguid teole kui ka juhiseid kaitsealusele ehk nõu kaitsetaktika kohta. Kohus võttis protokolli kaitsja taotlusel asja juurde tõendina, millega kaitsja soovis näidata, kuidas on lubamatult protokollitud kaitsja ja süüdistatava vahelist vestlust. Prokuratuur nentis istungil vaid, et K. Martihhin ei taotlenud kaitsjaga konfidentsiaalset vestlemist.
193.Niisiis on kriminaaltoimikus vähemalt kolm tõendit, mis kajastavad süüdistatava ja advokaadi vahelist suhtlust. Öeldu on otseses vastuolus ringkonnakohtu seisukohaga, et protokolliti vaid advokaatide ja K. Martihhini suhtluse kokkuvõte, kust ei nähtu, mida täpsemalt arutati. Nagu ülal märgitud, on üks kõne stenografeeritud ning teistes advokaatidega peetud vestlustes arutatut on kajastatud väga üksikasjalikult.
194.Konfidentsiaalsuskohustusega kaetud andmetena ehk advokaadisaladusena advokatuuriseaduse (AdvS) § 45 lg 1 tähenduses tuleb käsitada mistahes teavet, mis puudutab advokaadi poole õigusteenuse saamiseks pöördumist, õigusteenuse osutamist ja selle eest makstud tasu suurust. Käimasolevas kriminaalasjas on pealt kuulatud, protokollitud ja kohtule tõendina esitatud selgelt õigusteenuse osutamise sisu puudutavat teavet, millele laieneb AdvS § 45 lg 1 mõttes advokaadisaladuse hoidmise kohustus (vrd nt RKKK 18.06.2007, 3-1-1-23-07, p 21 ja 10.10.2025, 1-24-7248/21, p-d 33–34). Advokaadi ametiprivileegiga polnud hõlmatud vaid see osa kõnedest advokaadibüroosse, milles süüdistatav kasutas advokaadibürood suhtluspiiranguid rikkudes suhtlemiseks kolmandate isikutega. Järgnevalt tuleb hinnata, kas menetleja võis advokaadisaladusega teavet sel viisil tõendina talletada ja kohtule esitada.
195.KrMS § 1267 lg 2 sätestab ühemõtteliselt, et tõendina ei kasutata kaitsja poolt edastatavat teavet või sellisele isikule teise isiku poolt edastatavat teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või vaatamisel, kui teabe sisuks on isikule ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud (v.a seaduses sätestatud juhtudel, millega praegu tegu ei ole). AdvS § 45 lg 1 järgi kehtib advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustus ka selle avaliku teenistuja kohta, kellele on kutsesaladus teatavaks saanud teenistuskohustusi täites.
196.Ka direktiivi 2013/48/EL art 4 järgi on süüdistatava ja kaitsja vaheline mistahes vormis suhtlus, sh telefonikõned, konfidentsiaalne. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi on advokaadi ja kliendi vaheline teabevahetus erilise kaitse all: õigusnõustamise jälgimine kujutab endast äärmiselt suurt sekkumist isiku õigusesse tema eraelu ja kirjavahetuse puutumatusele (EIK 27.10.2015, R. E. vs. Ühendkuningriik, p 131). Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 annab 36(38)
1-21-4494 tugevdatud kaitse advokaadi ja tema kliendi vahelisele teabevahetusele ning kliendid peavad saama mõistlikult eeldada, et nende edastatud sõnumid jäävad isiklikuks ja konfidentsiaalseks. Niisiis kaitstakse advokaadi ja tema kliendi vahelise suhte konfidentsiaalsust täiesti eriliselt, arvestades eeskätt advokaadi väga olulist rolli kohtusüsteemis – kaitsta usalduslikult oma kliente. (EIK 06.12.2012, Michaud vs. Prantsusmaa, p 118 ja 09.04.2019, Altay vs. Türgi, p 49; Euroopa Kohus 29.07.2024, C-623/22, p-d 114–116) Riigikohus on asjas nr 1-24-7248 tehtud määruses selgitanud, et teabetalletusi, mis ei ole KrMS § 1267 lg 2 p-des 1–3 sätestatud eelduste puudumise tõttu tõendiks, ei lisata kriminaaltoimikusse.
197.Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium erinevalt ringkonnakohtust, et K. Martihhini ja advokaatide vahel aset leidnud vestluste tõendina talletamine ning tõendina kohtule esitamine oli konfidentsiaalsuskohustusega teabe avaldamiseks õigusliku aluse puudumise tõttu lubamatu. Menetleja pole tõendanud oma süü puudumist. Eraelu puutumatuse kahjustamise ning sõnumisaladuse rikkumise tõttu esineb mittevaralise kahju hüvitamise alus, kusjuures mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse (SKHS § 7 lg 1 ja § 11 lg-d 2 ja 3). Hüvitise summa kindlakstegemine on õigusliku hinnangu andmine, mille saab lahendada ka Riigikohus, pidades silmas järgmisi asjaolusid.
198.Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et mittevaralist kahju oleks püütud heastada muude vahenditega, ning prokuratuur rikkumist ei tunnista. Nagu viidatud, kujutab advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse jälgimine suurt sekkumist isiku õigustesse. Praegusel juhul polnud tegu üksiku salvestuse, vaid mitme tõendina vormistatud konfidentsiaalset teavet sisaldava dokumendi kohtule esitamisega. Advokaadisaladust avaldati korduvalt ning erineval viisil. Arvestada tuleb samas sedagi, et kohus salvestatud teavet tõendina ei kasutanud. Nii peab kolleegium mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks 1500 eurot.
199.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused osas, milles kohtud jätsid rahuldamata taotluse tunnistada advokaadisaladuse avalikustamine õigusvastaseks ning määrata sellega tekitatud mittevaralise kahju eest õiglane hüvitis. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega tunnistab advokaadisaladuse avalikustamise käimasolevas kriminaalmenetluses õigusvastaseks ja mõistab SKHS § 7 lg 1 ja § 11 lg-te 2 ja 3 alusel riigilt K. Martihhini kasuks välja 1500 eurot süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju katteks. (VIII) Kokkuvõte
200.Eespool märgitud põhjustel ja ulatuses tühistab kolleegium KrMS § 361 lg 1 p-dest 3, 5, 6 ja 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2 juhindudes osaliselt nii Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2025. a kui ka Tartu Maakohtu 5. jaanuari 2024. a otsuse. Kolleegium teeb osaliselt ise uue otsuse, jõustab osaliselt ringkonnakohtus tühistatud maakohtu otsuse ja osaliselt saadab kohtuasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.
201.Kolleegium tühistab mh K. Martihhini süüditunnistamise teiste aktsionäride usalduse kuritarvitamises ning mõistab ta kelmuses PPA vastu õigeks, samal ajal aga jõustab maakohtu otsuse K. Martihhini süüditunnistamises KarS § 241 lg 1 järgi. Kokkuvõtvalt ei mõjuta kassatsioonimenetluse tulem K. Martihhini tegude ebaõigussisu sedavõrd olulisel määral, et nõuaks riigilt K. Martihhini kasuks lisaks maa- ja ringkonnakohtus väljamõistetule veel mingi osa apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu täiendavat hüvitamist (vrd viidatud 1-19-6307/59, p 79).
202.Kaitsjad esitasid Riigikohtule taotlused hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu 7967,20 eurot (koos käibemaksuga). Taotluste ja lisatud arvete kohaselt osutas K. Hänilene õigusabi 21 tundi ning tema töötunni hind on 150 eurot ilma käibemaksuta. 37(38)
1-21-4494 U. Kõrgesaarel kulus õigusabi osutamiseks 24 tundi ning tema töötunni hind on 140 eurot ilma käibemaksuta.
203.Arvestades kassatsioonimenetluse mahtu ja kaitsjate argumentatsiooni keerukuse astet, ei saa KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks pidada kassatsioonimenetluses õigusabi osutamisele kulunud 45 tundi. Näiteks kulutasid kaks kaitsjat ringkonnakohtu otsusega tutvumisele, selle analüüsimisele ja kliendiga arutamisele kokku 9 tundi 30 minutit. Samuti välistab KrMS § 175 lg 2 võimaluse hüvitada mitmele kaitsjale sisuliselt samade ülesannete täitmise eest makstud tasu (RKKK 28.06.2024, 1-20-3101/99, p 127). Kriminaalasja materjalidest saab küll järeldada, et mõningane tööjaotus kaitsjate vahel oli, kuid olulises osas on siiski üksteise tööd dubleeritud. Kassatsioonides on mitmeid asjatuid kordusi. Näiteks argumenti, et leping nr 2014-11 oli Tartekplus AS-ile kasulik, on varieeruvas sõnastuses taasesitatud üha uuesti mõlema kaitsja kassatsioonis. Kaitsjad vaidlustasid paljuski faktilisi asjaolusid ning kordasid varem esitatud argumente. Neid asjaolusid arvestades loeb kolleegium KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel kassatsioonimenetluses mõistlikuks kaitsjatasuks kokku 5500 eurot. KrMS § 186 lg 1 kohaselt tuleb see summa riigilt K. Martihhini kasuks välja mõista.
(allkirjastatud digitaalselt)
38(38)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.