Liiklussüüteod

SÜÜDISTUS:

1.P.P süüdistati selles, et tema 25.11.2012 kella 14.50 ajal, töötades Tallinna Linnatranspordi AS-s trollijuhina, juhtis trollibussi Škoda 15 TR registreerimismärgiga 418 liinil nr 3, millega liikus mööda Sõpruse pst-d kesklinna poolt Mustamäe poole, jõudes trollipeatusesse „Tedre“, kus ei kontrollinud kas kõik sõitjad on ohutult trollibussist väljunud, kuigi paremast küljepeeglist oli nähtav terve trolli külg, mistõttu P.P tahtlikult ei veendunud, et trollibussiga peatusest väljasõitmine on ohutu ega takista trollibussist väljuvat eakat reisijat V-VL’i /LS § 14 lg 2/, kes oli asunud väljuma trollibussi eelviimasest uksest, kuid kes ei jõudnud veel täielikult tänavale astuda ajal kui trollijuht sulges trolliuksed selliselt, et VVL’i käsi jäi trolliuste vahele. P.P, veendumata (ei vaadanud peeglitesse) et kõik reisijad on ohutult trollibussist väljunud /Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri (majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004. a. määrus nr 141) § 6 lg 1 p 1/, alustas koheselt trolliga peatusest väljaliikumist selliselt, et V-VL oli käega trolliukse vahel, lohisedes liikuva trolliga kaasa ca 10 meetrit kuni käsi uste vahelt vabanes ja kannatanu kukkus teele selliselt, et troll sõitis tagumise rattaga kannatanu paremast jalast üle /LS § 33 lg 2 p 8/. V-VL sai liiklusõnnetuse tulemusel eluohtlikud tervisekahjustused, millesse ta suri haiglas 12.04.2013 kell 03.05 /LS § 35 lg 1/.

P.P rikkus järgmisi liiklusnõudeid: LS § 14 lg 2 /iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist; § 33 lg 2 p 8 /juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid/; § 35 lg 1 /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes/; Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri (majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004. a. määrus nr 141) § 6 lg 1 p 1 /ühissõidukijuht on kohustatud toimetama sõitja ohutult ja sõiduplaanis ettenähtud ajal sihtkohta, tagama veoteenuse kvaliteedi. Ühissõidukijuht võib mitte järgida sõiduplaani, kui ei ole tagatud sõitjate ja liiklejate ohutus ning pagasi säilivus/. P.P pani toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud inimese surm.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

seisukohal – nimelt ongi liiklusturvalisuse seisukohalt vajalik süüdistatava eemaldamine kõrgendatud tähelepanu nõudvalt ametikohalt. Alternatiivselt leiab apellant, et juhul, kui mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, kui selline, ei ole ka ringkonnakohtu arvates süüdistatava suhtes proportsionaalne, siis palun apellant alternatiivselt kaaluda süüdistatavalt KarS § 49 kohaselt trollijuhina töötamise õiguse äravõtmist. Nimelt toimus liiklusõnnetus süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumise tõttu, kuid liiklusnõuete täitmine kuulub ühissõidukijuhi ametikohustuste hulka (Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.20114.a määrus nr 141 „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri § 6 lg 1 p 1). 3.2 Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata eelkõige põhjustel, et ei pidanud hageja ema surma süüdistatava poolt tekitatud kehavigastuste otseseks tagajärjeks; hageja poolt esitatud hinnangulise kahjusumma tekkemehhanism on lahti mõtestamata; hagi on tõendamata ning VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud erandlike asjaolude esinemine ei ole leidnud kinnitust. Maakohus leidis, et ema kannatuste nägemine sündmuskohal ja hiljem haiglas ei ole erandlikud asjaolud. Apellant leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud hagi rahuldamata. Maakohus on ebaõigelt käsitlenud erandlikke asjaolusid mitterandlikena ning eiranud kohtupraktikas omaks võetud seisukohti. Apellandi ema surm on liiklusõnnetuse tagajärjel saadud tervisekahjustuse otsene tagajärg. Esitatud väide on tõendamist leidnud surnu ekspertiisiaktis nr 13EPõS0018/183 (tl 30...40) väljendatud eksperdi arvamusega. Eksperdiarvamuse punktis 1 on ekspert sedastanud, et V-VL’i surma põhjuseks on parema alajäseme tömp trauma parema reieluu kaugmise otsa ning sääreluu lähimise otsa killunenud murdude ning ulatusliku põrutusrebimishaavaga parema sääre tagapinnal, mille tüsistusena tekkisid lamatised, parema südamepoole hiigelsuur tromb, äge hingamispuudulikkus ning äge südamepuudulikkus. Seega on ekspert V-VL’i surma põhjuseks pidanud kõiki vigastusi, nii otseseid kui ka tüsistustena tekkinud haigust, kogumis. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et apellandi ema surma ei põhjustanud liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustus. Hageja küsis mittevaralise kahju hüvitist kohtu äranägemisel (TsMS § 132 lg 3) ning arvamus kahju suuruse osas oli hinnanguline. Samamoodi hinnanguline on tavapäraselt ka kohtu otsustus mittevaralise kahju suuruse osas. Mittevaralise kahju hüvitise suurus kujunebki hinnanguliselt kohtu diskretsiooniõiguse alusel (vt RKTsKO nr 3-2-1-80-13 p 20) ning mittevaralise kahju hüvitise saamiseks on üldjuhul piisav vaid nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (RKtsKO nr 3-2-1-18-13 p 22). Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuse nr 3-2-1-53-06 punktis 11 märkinud, et

. Käesolevas kriminaalasjas on kriminaaltoimiku materjalidega tõendatud, et V-VL’i surma põhjuseks olid talle liiklusõnnetusega põhjustatud kehavigastused. Seega vastutavad mõlemad kostjad V-VL’i surma põhjustamise eest. Kohtupraktika kohaselt mittevaralise kahju hüvitist nõudev isik on kohustatud tõendama asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju nõude. Kriminaaltoimiku materjalidega on tõendatud, et süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumine tõi kaasa apellandi emale rasked tervisekahjustused ja tema hilisema surma (eksperdi arvamus, tunnistajate ütlused). Järgnevalt analüüsib apellant, kas esinevad erandlikud asjaolud, mis annavad aluse apellandil hukkunu tütrena nõuda mittevaralise kahju hüvitist. VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud erandike asjaolude loetelu seadus ei ava, mistõttu on nende asjaolude tähendus jäänud kohtupraktika sisustada. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-119-08 asunud seisukohale, et

. Apellandi kui kannatanu ütlustega on tõendatud, et ta saabus liiklusõnnetuse sündmuskohale enne, kui tema ema oli sündmuskohalt ära toimetatud. Sündmuskohale saabudes oli apellandi ema veel pikali maas ja karjus valust (kannatanu ütlused tl 55). Seega viibis apellant oma emaga samas „ohutsoonis“ ja nägi liiklusõnnetuse tagajärgi vahetult pealt. Süüdistatav ega tsiviilkostja ei ole nimetatud asjaolu ümber lükanud. Samuti ei ole maakohus selgitanud, miks ei ole apellandi poolt vahetult sündmuskohal oma ema kannatuste pealtnägemine käsitletav Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-119-08 kirjeldatud erandliku asjaoluna. Vaidlust pole selles, et apellandi ema viibis pikaajalisel haiglaravil ning see lõppes tema surmaga. Haiglaravi ajal apellandi ema tervis halvenes. Üldiselt ei ole võimalik tõendada läbielamisi, mida inimene tunneb oma lähedase tervise halvenemist ja elu hääbumist nähes ja seal juures olles (samamoodi ei ole võimalik tõendada hingelist kannatust ja valu iseenda vigastuste puhul). Seetõttu tuleb ka lähedase kannatuste pealtnägemisest saadavate hingeliste kannatuste osas lähtuda kohtupraktikas omaksvõetud seisukohast, et tõendada saab ja tuleb üksnes faktilisi asjaolusid, mitte kannatusi iseenesest. Asjaolu, et apellandi ema viibis haiglaravil alates liiklusõnnetuse toimumise päevast kuni oma surmani 12.04.2013.a, on tõendatud kriminaaltoimiku materjalidega (kannatanu ütlused, surnu ekspertiisiakt, isiku ekspertiisiakt). Vastustajad ei ole nimetatud asjaolusid vaidlustanud. Käies oma ema haiglas praktiliselt iga päev vaatamas, on ilmne, et apellant nägi pealt oma raskelt vigastatud ema vigastusi ja kannatusi (RKtsKO otsuse nr 3-2-1-119-08, 2. alternatiiv). Lähedase inimese vigastuste ja kannatuste nägemisest tekkivaid üleelamisi on võimatu tõendada. Seetõttu saab hageja tõendada ainuüksi ema viibimist haiglas ja emal vigastuste olemasolu. Seda on hageja teinud. Seega on apellant tõendanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh VÕS § 134 lg 3 kohaseid erandlikke asjaolusid vastavalt olemasolevale kohtupraktikale. Maakohtu otsusest ei nähtu, millises osas on hagi tõendamata või miks maakohus ei lähtunud olemasolevast õiguspraktikast

PROKURÖRI SEISUKOHT:

4.Prokurör toetab esitatud apellatsiooni ning palub apellatsioon rahuldada täies ulatuses.

TSIVIILKOSTJA SEISUKOHT:

Maakohtu järeldus, et apellandi nõue on tõendamata. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-1908 punktis 17 asunud seisukohale, et kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Samuti ei ole tõendanud, et kannatanu suri õnnetuse tagajärjel. Samale seisukohale on asunud ka Harju Maakohus. Seda kinnitab ka eksperdiarvamus selles, et haiglaravil olles tema tervislik seisund tunduvalt paranes ja ta toimetati järelravi osakonda. Eksperdiarvamuse kohaselt L surma saabumine on seotud 25.11.2012 saadud traumaga, kuid ekspert ei ole väitnud ega kinnitanud, et kannatanu hilisem surm oli tekitatud tervisekahjustuse otsene tagajärg. Tsiviilkostja jääb ka seisukohale, et apellandi poolt esitatud nõude aluse ehk VÕS § 134 lg 3 kohaldamine eeldab eelkõige kahju tõendamist ja erandlike asjaolude välja toomist, mida apellant teinud ei ole. Samuti peab austatud kohus igal üksikul juhul hindama isiku lähedust surmasaanud isikuga. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-19-08 punktis 16 asunud seisukohale, et kui üldiselt tuleb hüvitada üksnes kahjustatud isikule endale tekitatud kahju, siis VÕS § 134 lg 3 näeb isiku surma põhjustamise või talle raske tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude ette ka isiku lähedastele. Selline nõudeõigus on lähedastel nimetatud sätte järgi aga üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. See on põhjendatud esmajoones kahju tekitajale mõistlikus ulatuses oma teo ettenähtavuse tagamiseks, aga ka kahju tekitajate määratlemata hulga nõuetega koormamisega maksejõuetuks muutmise vältimiseks. Seaduses ei ole piiritletud "lähedaste" ringi. See on jäetud kohtu määratleda. Seejuures tuleb kolleegiumi arvates hinnata igat üksikjuhtu eraldi, lähtudes mh isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest. Lähedaste hulka kuulub üldjuhul surnud isikuga koos elanud abikaasa. Sama lahendi punktis 17 asus Riigikohus seisukohale, et võlaõigusseaduse § 134 lg 3 mõttes ei saa "erandlikuks asjaoluks" olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka hageja väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus. Need asjaolud kaasnevad lähedase kaotusega tihti. Kolleegiumi arvates õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Tsiviilkostja jääb endiselt ka seisukohale, et apellandi nõudest jääb selgusetuks, millele tuginedes on apellant hinnanud mittevaralise kahju suuruseks 7 000 eurot. Isegi kui apellandi nõue oleks põhjendatud ja tõendatud, mida see kindlasti ei ole, siis on apellandi poolt taotletav kahjuhüvitis ebamõistlikult suur ja põhjendamatu. Kuigi liikluskindlustuse seadus ei reguleeri käesolevale vaidlusele analoogset juhtumit, reguleerib nimetatud seadus mittevaralise kahju hüvitamist, mida saab kindlasti analoogia korras kasutada. Näiteks selliste vigastuste nagu eriti rasked ajuvigastused, jäsemete kaotus, halvatus, pimedaksjäämine jms. eest kuulub korra kohaselt hüvitamisele mittevaraline kahju summas 640 eurot. Ühtlasi ei korreleeru apellandi hüvitise suurus mitte kuigi kohtupraktikaga. Näiteks on Harju Maakohtu 14.03.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-05-17746 mõistetud kuriteona kvalifitseeritud liiklusõnnetuse tagajärjel jalaluumurru ja näovigastuste, peaajupõrutuse ning püsiva töövõime 40% kaotuse eest mittevaralise kahju hüvitisena 100 000 krooni ehk 6 391,16 eurot, mis on oluliselt vähem, kui apellandi poolt nõutud hüvitis väidetavate asjaolude ja läbielamiste eest, mida apellant ei ole isegi suutnud tõendada.

SÜÜDISTATAVA KAITSJA SEISUKOHT:

Samuti ei ole tõendanud, et kannatanu suri õnnetuse tagajärjel. Kohtuotsuse punktis 2.6 on Harju Maakohus asunud seisukohale, et kohtule esitatud materjalidest on tuvastatav, et kannatanule tekitatud eluohtlike tervisekahjustustega seotud vigastused on otseselt seotud ainult sündmuskohal toimunu tagajärjel, kuid tema surma saabumisele aitas kaasa kannatanu üldine tervislik seisund. Seda kinnitab ka eksperdiarvamus selles, et haiglaravil olles tema tervislik seisund tunduvalt paranes ja ta toimetati järelravi osakonda. Samuti asus kohus otsuses seisukohale, et kohus ei nõustu kannatanu esindaja väitega, et kannatanu hilisem surm oli talle kahtlustatava poolt tekitatud tervisekahjustuse otsene tagajärg ja seda just nimelt kriminaalasja toimikus asuva eksperdi arvamuse kohaselt. Lisakaristuse määramata jätmisel on kohus arvestanud nii kuriteo tehiolusid, tekkinud tagajärge kui ka süüdistatava isikut.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada lisakaristuse kohaldamine. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-09 leidnud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Vaatamata asjaolule, et süüdistatav vajab juhtimisõigust tööülesannete täitmiseks, siis lisakaristuse kohaldamisel on oluline tähendus isiku õiguspärasele käitumisele suunamisel ja ühiskonna turvalisuse tagamisel, st kolleegium lähtub lisakaristuse mõistmisel nii õiguskorra kaitsmise huvidest kui ka eripreventiivsetest eesmärkidest. Süü suurust võib iseloomustada ka tagajärje raskus, mistõttu ei ole kolleegiumi arvates vähetähtis asjaolu, et süüdistatava teo läbi saabus inimese surm, mis tähendab, et liiklusõnnetuse tagajärg oli võimalikest kõige raskem. KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Arvestades, et P.P suhtes ei ole varasemalt lisakaristust kohaldatud, tegu on pandud toime pea kaks aastat tagasi ning käesoleva ajani on P.P käitunud õiguskuulekalt, on kolleegiumi arvates P.P-lt põhjendatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena kolmeks kuuks. 7.2 Järgnevalt käsitleb kolleegium apellandi taotlust rahuldada tsiviilhagi ning mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Hagi rahuldamise korral palub apellant rahuldada ka hagiavalduses esitatud viivisenõude. Kolleegium asub seisukohale, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et tegemist oli õigusvastase käitumisega VÕS § 1045 lg 1 p 1 alusel ning süüdistatava P.P õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses kannatanule surma põhjustamisega. Nähtuvalt isiku ekspertiisiakti nr 13E-PõI0022 eksperdiarvamuse kohaselt esines V-NL-l 25.11.2012 parema alajäseme lömastav vigastus; põlveliigesest haarav reieluu alumise otsa ja sääre- ning pindluu ülemise otsa killunenud murrud koos ulatusliku rebimishaavaga parema sääre tagapinnal (t lk 26). Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et apellandi ÜL ema surm on liiklusõnnetuse tagajärjel saadud tervisekahjustuse tagajärg. Antud asjaolu on üheselt tõendamist leidnud surnu ekspertiisiaktis nr 13E-PõS0018/183 (t lk 37) toodud eksperdi arvamusega. Eksperdiarvamuse punktis 1 sedastati V-NL-l parema alajäseme tömp trauma parema reieluu kaugmise otsa ning sääreluu lähimise otsa killunenud murdude ning ulatusliku põrutus-rebimishaavaga parema sääre tagapinnal, mille tüsistusena tekkisid lamatised, parema südamepoole hiigelsuur tromb, äge hingamispuudulikkus ning äge südamepuudulikkus. Punktis 3 on märgitud, et parema alajäseme tömp trauma parema reieluu kaugmise otsa ning sääreluu lähimise otsa killunenud murdude ning ulatusliku põrutus-rebimishaavaga parema sääre tagapinnal, võib- olla tekitatud ekspertiisimäärusel näidatud ajal ja viisil- 25.11.2012 liiklusõnnetuse käigus liikuva transpordivahendi ratta/ rataste ülesõidul kannatanu paremast alajäsemest. Eksperdiarvamuse punktis 4 on märgitud üheselt, et V-NL surma saabumine on seotud 25.11.2012 saadud traumaga. Seega on ekslik nii maakohtu seisukoht kui ka tsiviilkostja esindaja ja süüdistatava kaitsja apellatsiooni vastuses toodud seisukoht, et apellandi ema surma ei põhjustanud liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustus ning kannatanu ei surnud liiklusõnnetuse tagajärjel. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08 on kolleegium märkinud üheselt, et põhjuslik seos ei pea VÕS § 127 lg 4 järgi olema alati vahetu, st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui

ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (vt Riigikohtu 7. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-05, p 13). VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kasutada nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus (praegusel juhul liiklusõnnetus ja sellega V-NL-l kehavigastuste tekitamine) loetakse hilisema sündmuse (praegusel juhul V-NL surm) põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Eelkõige tuleb hinnata kas kahjulik tagajärg oleks ilma kostja/ süüdistatava teota saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja/süüdistatava väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt Riigikohtu

juhtimine. Tallinna Linnatranspordi AS vastutab oma töötaja P.P tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, tuleb Tallinna Linnatranspordi AS lugeda vastutavaks kannatanule tekitatud kahju eest. Tulenevalt VÕS § 137 lg-st 1 vastutavad P.P ja Tallinna Linnatranspordi AS (süüdistatav ja tsiviilkostja) solidaarselt. VÕS § 37 lg 2 järgi kolmandale isikule tekitatud sama kahju eest vastutavate isikute omavahelises suhtes jaguneb nende vastutus, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab. Vastavalt VÕS § 69 lg-le 1 peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Kolleegium leiab, et alternatiivselt on kohaldatav ka VÕS § 1057 sätted. VÕS § 1057 sätte kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest kui suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest. VÕS § 1056 lg-st 1 vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik mh kannatanu surma põhjustamise eest. (vt nt RKTKo otsus tsiviilasjas nr 3-21-75-07 p 12). Lähtudes VÕS § 1056 lg-st 3 on riskivastutusega kaetud juhtumite puhul võimalik paralleelselt ka süül põhinev deliktiline vastutus (VÕS § 1043 järgi). V-NL surma põhjustas õigusvastaselt P.P , kelle tegevuse eest vastutab tsiviilkostja kui P.P tööandja. Süüdistatav P.P vastutab V-NL surma põhjustamise eest VÕS § 1045 lg 1 p 1 alusel ning P.P poolt töökohustuste täitmisel põhjustatud kahju eest vastutab VÕS § 1054 lg 1 alusel aga tsiviilkostja, kui tema tööandja (VÕS § 1054 lg 1 kohaldamise kohta vt ka nt RKTKo otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 15). 7.4 Üldiselt hüvitatakse üksnes kahjustatud isikule endale tekitatud kahju, kuid VÕS § 134 lg 3 näeb ette isiku surma põhjustamise või talle raske tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude ka isiku lähedastele. Taoline nõudeõigus on lähedastel isikutel VÕS § 134 lg 3 järgi üksnes erandlike asjaolude ilmnemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. Seejuures ei määratle seadus otseselt „lähedaste“ ringi, on eelduslikult lähedasteks isikuteks kannatanu lapsed, abikaasa ja vanemad. Tsiviilkostja esindaja ja süüdistatava kaitsja seisukoht, et ÜL ei ole tõendanud, et tegemist on V-VL lähedasega, s.o. tütrega, on kolleegiumi arvates meelevaldne. Rahvastikuregistri andmete kohaselt on ÜL ema V-VL (t lk 115). Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-157-10 on leidnud, et üldjuhul saab vanemaid pidada lapse jaoks lähedasteks isikuteks. Seega leiab kolleegium, et hageja ÜL on iseenesest isikuks, kellel võiks olla VÕS § 134 lg 3 järgne nõue. 7.5 Tsiviilkostja esindaja apellatsiooni vastuses esitatud etteheide mittevaralist kahju kinnitavate tõendite puudumise kohta on asjakohatu. Tsiviilkostaja esindaja ja süüdistatava kaitsja on apellatsiooni vastustes märkinud, et puuduvad igasugused tõendid, s.h kannatanu ütlused selle kohta, et kannatanu ÜL oleks sündmuskohal viibinud ja näinud ema kannatusi. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja nimelt on KrMS § 63 lg 1 kohaselt tõendiks kannatanu ütlus. Kannatanu ÜL on 30.04.2013.a andnud üheseid ütlusi, et viibis sündmuskohal ja tema ema oli veel pikali maas ja karjus valust (t lk 55 pöördel). Lisaks ei ole ema surmaga põhjustatud mittevaralist kahju lapsel võimalik dokumentaalselt tõendada. P.P süülise käitumisega põhjustati V-NL surm ja just vanema surm põhjustas tema lapsele ÜL-le mittevaralise kahju. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-98-13 märkinud, et KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib lühimenetluse olulist tunnust kajastava mõiste „kriminaaltoimiku materjalide pinnalt“ avaramat tõlgendamist ja arusaama, et kuigi lühimenetluses võidakse kohtus sõna anda ka kannatanule ja tsiviilkostjale ning nende

esindajaile, siis ei saa nende isikute sõnavõttude tulemiks olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 10.2). Osutatud seisukohad puudutavad mõistetavalt ka täiendavate tõendite esitamist kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta. Tõlgendus, nagu saaks lühimenetluses seoses kannatanu nõude lahendamisega kohtus tunnistajaid üle kuulata ja esitada täiendavalt muid KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendeid, oleks selges vastuolus KrMS § 233 lg 1 sätte ja mõttega. Ühelt poolt kaotaks see lühimenetluse menetlusökonoomilise eelise. Teiseks tuleb silmas pidada, et sageli võivad kannatanu nõude kohta käivad tõendid sisaldada teavet ka süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kohta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10510, p 7.5.6). Tsiviilkostja esindaja ja süüdistatava kaitsja etteheited apellatsiooni vastustes, et kannatanu ei ole kohtumenetluses esitanud täiendavad tõendeid on seega asjakohatud ja ka välistatud, kuna tegemist on lühimenetlusega. Tsiviilkostaja esindaja ja süüdistatava kaitsja soovides ristküsitleda kannatanut teatud asjaolude täpsustamiseks või tunnistajaid ja seada kannatanu ütlused kahtluse alla pidanuks kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus osutama konkreetsele asjaoludele ja tooma välja argumente, mille pinnalt maakohtul oleks olnud põhjust kaaluda kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Juhul kui tsiviilkostaja esindaja ja süüdistatava kaitsja leidsid, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks kannatanu tsiviilhagiga seonduvat ja soovisid kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada, oli tsiviilkostaja esindajal ja süüdistataval endal või tema kaitsjal võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses. 7.6 Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-19-08 kohaselt ei saa erandlikuks asjaoluks olla surma põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase surmaga. Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka hageja poolt väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus, mis kaasnevad lähedase kaotusega tihti. Erandlikuks asjaoluks on eeltoodud lahendist lähtuvalt esmajoones hüvitise nõudja ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n.ö. samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte nt kolmandate isikute vahendatud. Erandlikud asjaolud, mis võivad anda alust kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele õigustada nt see, et tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste hilisemate üleelamistega. Käesolevas kriminaalasjas kannatanu e hageja ÜL juhtunus ei osalenud ega viibinud õnnetuse ajal samas trollis. Samas on tõendamist leidnud kannatanu ÜL enda ütlustega, et ta nägi pealt õnnetuse vahetuid tagajärgi ja tema lähedase kannatusi. Informatsioon mida kannatanu/hageja juhtunu tehiolude kohta on saanud, on tema jaoks vahetu ja põhineb tema poolt isiklikult kogetul ning ei ole kolmandate isikute poolt vahendatud. Kannatanu on andnud ütlusi, et saabudes sündmuskohale oli ema veel pikali maas ja karjus valust (t lk 55 pöördel). Seega on VÕS § 134 lg 3 mõistes „erandlikuks asjaoluks“ õnnetuse tagajärgede vahetu pealtnägemine,

n.ö samas ohutsoonis viibimine. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et antud juhul saab kõne alla tulla kahju hüvitamine VÕS § 134 lg 3 alusel. Küll ei nõustu kolleegium apellandiga selles, et kannatanu/ hageja ÜL käies haiglas ema vaatamas ning nähes ema vigastusi ja kannatusi, on need VÕS § 134 lg 3 mõistes „erandlikuks asjaoluks“. Ka ei ilmne kriminaalasja materjalidest, et kannatanul oleks tekkinud raskelt vigastatud ema vigastuste või kannatuste nägemisest saadud või tema surma tõttu mingeid hilisemaid üleelamisi (posttraumaatiline psüühikahäire vms), siis ei esinenud kannatanul üleelamisi ja VÕS § 134 lg 3 ei ole antud osas kohaldatav. On ilmselge, et ema haiglas nägemine on psüühilist pinget tekitav ja kurnav, kuid ei ole alust väita, et ÜL-il oleks olnud vähem hingelisi kannatusi, kui ta ei oleks ema vaatamas käinud haiglas. Kolleegium leiab, et apellandi selline tõlgendus erandlike asjaolude kohta ei ole eeltoodud põhjustel põhjendatud. Loomulikult kaasnevad kannatanu/hageja vanema hukkumise ning muu sellega seonduva tegevusega rasked emotsionaalsed pinged ja tagajärjed, kuid kolleegiumi arvates ei saa need olla VÕS § 134 lg 3 mõistes „erandlikuks asjaoluks“, mistõttu puudub alus selles osas apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. 7.7 VÕS § 134 lg 5 sätte kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja

rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (vt ka Riigikohtu 18. novembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04 ja 3-2-1-66-05). Juhul kui hageja nõuab viivist, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05). VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

koostamises ja konsultatsioonis kliendiga. Kohtukolleegium leiab, et tegemist on põhjendatud taotlusega ja mõistliku suurusega tasuga ning mõistab Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli kasuks välja 412.80 eurot apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali

/allkirjastatud digitaalselt/

Meelika Aava

/allkirjastatud digitaalselt/

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.