T.V (T.V) süüdistuses KarS § 424, § 329, § 274 lg 1, § 275 järgi lühimenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 19. septembri 2014 otsus
Apellatsioonide esitajad
Süüdistatav T.V kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi, süüdistatav T.V, kolmas isik J.R.
Prokurör
Henrik Esse
Kolmas isik
J.R.
Süüdistatav
T.V
Kaitsja
Vandeadvokaat Lembit Nirgi
, isikukood: XXX, elukoht: XXX
RESOLUTSIOON:
1.Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 19.septembri 2014 otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
2.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Rakvere Advokaadibüroo kaudu 202,80 eurot (kakssada kaks eurot ja kaheksakümmend senti), sealhulgas käibemaks 12 (kaksteist) eurot, vandeadvokaat Lembit Nirgile tema poolt T.V-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista punktis 2 nimetatud menetluskulu T.V-lt. T.V tasuda väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE502200221014193355. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99914700016682 ja selgitus „T.V 1-14-6044 kohtukulud“.
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Viru Maakohtu 19.09.2014 otsusega mõisteti T.V KarS § 275 järgi süüdi ning karistuseks mõisteti 3 kuud vangistust. Sama otsusega tunnistati T.V süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust ning KarS §§-de 424 ja 329 järgi ja karistati KarS § 63 lg 1 alusel vangistusega 1 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud vangistust. Vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 vähendati T.V-le mõistetud liitkaristust ühe kolmandiku võrra, mistõttu mõisteti lõplikuks karistuseks 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 12.09.2013 otsusega mõistetud ja Viru Maakohtu 12.05.2014 määrusega täitmisele pööratud ning kandmata jäänud karistuse osa võrra, s.o 9 kuud ja 28 päeva vangistust ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 7 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 68 alusel arvati karistusaja hulka kinnipidamise aeg 01.05.2014 – 16.05.2014, s.o 16 päeva, 15.03.2014 – 17.03.2014, s.o 3 päeva, 28.03.2014 – 30.03.2014, s.o 3 päeva ning 19.04.2014 – 21.04.2014, s.o 3 päeva, kokku 25 päeva ning lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta 7 kuud ja 3 päeva vangistust. Maakohus mõistis T.V-lt riigituludesse välja sundraha 532,50 eurot, kaitsjatasu kohtueelses menetluses 254,40 eurot, kaitsjatasu kohtumenetluses 184,80 eurot ja toimiku paljundamise eest 1 euro.
2.T.V süüdistatakse selles, et tema 15.03.2014 kella 16.50-17.30 ajal Ida-Viru maakonnas Kohtla-Järve linnas aadressil Keskallee 12 asuva kaupluse Maxima müügisaalis solvas erinevate ebatsensuursete väljenditega ja žestidega turvatöötajat V.U. it, kes tulenevalt oma ametikohustustest kaitses avalikku korda. Seega pani T.V toime KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o avalikku korda kaitsva muu isiku solvamise seoses tema ametikohustuste täitmisega. Lisaks süüdistatakse T.V selles, et tema 15.03.2014 kella 16.50-17.30 ajal Ida-Viru maakonnas Kohtla-Järve linnas aadressil Keskallee 12 asuva kaupluse Maxima kõrval, olles tänaval, lõi ühe korra käega Maxima turvatöötajat V.U. it vastu vasakut lõualuud, kes tulenevalt oma ametikohustustest kaitses avalikku korda. Oma vägivallateoga põhjustas T.V kannatanule füüsilist valu ja kehavigastuse. SA Ida-Viru keskhaigla 16.03.2014 patsiendikaardi nr R479762 järgi tuvastati V.U. il pindmine peavigastus, alalõualuu kontusioon vasakult poolt. Seega pani T.V toime KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes vägivalla toimepanemise seoses tema ametikohustuste täitmisega. Lisaks süüdistatakse T.V selles, et tema 28.03.2014 kella 16.50 paiku Ida- Virumaal Vaivara vallas Tallinn-Narva maantee 191. km-l, olles joobeseisundis, juhtis mootorsõidukit Opel Sintra registrinumbriga XXX ning kellel alkomeetriga Drager Alcotest 7110 EST, seeria ARAF-0027 EST tuvastati väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,78 mg/l kohta ning keda vastavalt LS § 69 lg 1, 4 sätetele loetakse alkoholijoobes olevaks isikuks. Lisaks süüdistatakse T.V selles, et tema 19.04.2014 kella 21.14 ajal juhtis IdaVirumaal Toila vallas Tallinn-Narva mnt 174. kilomeetril mootorsõidukit Opel Sintra registrimärgiga XXX ja kellel alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST, seeria numbriga -2-
ARDM-0070 tuvastati väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,78 mg/l kohta ning keda vastavalt LS § 69 lg 4 p 1,4 sätetele loetakse alkoholijoobes olevaks isikuks. Lisaks süüdistatakse T.V selles, et tema 01.05.2014 kell 19.30 Ida-Virumaal KohtlaJärvel, Oru linnaosas Kesk tn 2 maja juures olles joobeseisundis, juhtis mootorsõidukit Opel Sintra registrinumbriga XXX ning kellel alkomeetriga Drager Alcotest 7110EST, seeria ARDM-0070 tuvastati väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,82 mg/l kohta ning keda vastavalt LS § 69 lg 1,4 sätetele loetakse alkoholijoobes olevaks isikuks. Seega pani T.V toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Lisaks süüdistatakse T.V selles, et tema, olles karistatud Viru Maakohtu 24.05.2013 otsusega mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks, milline kohtuotsus on jõustunud 23.09.2013 (juhtimisõigus oli ära võetud perioodil 23.09.2013 – 22.05.2014) ja täitmisele pööratud, hoidus kõrvale kohtuotsusega süüteo eest mõistetud muust karistuse täitmisest sellega, et: juhtis 28.03.2014 kella 16.50 paiku, Ida-Virumaal Vaivara vallas Tallinn-Narva mnt.
191.km-l mootorsõidukit Opel Sintra registrimärgiga XXX ; juhtis 19.04.2014 kella 21.14 paiku, Ida-Virumaal Toila vallas Tallinn-Narva mnt 174. kilomeetril mootorsõidukit Opel Sintra registrimärgiga XXX ; juhtis 01.05.2014 kella 19.30 paiku, Ida-Virumaal Kohtla-Järvel, Oru linnaosas, Kesk tn 2 maja juures mootorsõidukit Opel Sintra registrinumbriga XXX . Seega pani T.V toime täitmisele pööratud kohtuotsusega süüteo eest mõistetud karistuse täitmisest kõrvalehoidumise, s.o KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo. T.V tunnistas ennast kohtuistungil täielikult süüdi.
3.Süüdistus KarS § 274 lg 1, § 275 järgi.
3.1.Maakohus tuginedes kannatanu V.U. e, tunnistajate N.K. , W.B. i ja A.M. i ütlustele ning kannatanu vigastust kinnitavale arstitõendile, luges tuvastatuks, et T.V 15.03.2014 kella 16.50 – 17.30 ajal Ida-Viru maakonnas Kohtla-Järve linnas aadressil Keskallee 12 asuva kaupluse Maxima müügisaalis solvas erinevate ebatsensuursete väljendite ja žestidega turvatöötaja V.U. t, kes tulenevalt oma ametikohustustest kaitses avalikku korda; samuti kaupluse Maxima kõrval lõi ühe korral käega Maxima turvatöötajat V.U. t vastu vasakut lõualuud, millega põhjustas T.V kannatanule füüsilist valu ja kehavigastuse. Maakohtu hinnangul ei olnud süüdistatava T.V ütlused KarS § 274 lg 1 ja § 275 järgi usaldusväärsed, sest ütlused on vastuolus teiste kogutud tõenditega ning T.V poolt kohtuistungil avaldatud tunnistusega, mille kohaselt tunnistas T.V ennast täielikult süüdi.
3.2.Maakohus tuvastas, et T.V lõi V.U. t kätega näkku ning löök oli seotud V.U. e poolt ametikohustuste täitmisega. V.U. e kohustus avaliku korra kaitsmiseks tuleneb tema ametikohustustest ning töölepingust. V.U. püüdis T.V ebaseaduslikku tegevust takistada ning sai selle eest T.V-lt löögi näkku. T.V sai aru, et tegemist on avalikku korda kaitsva isikuga, sest turvamees kandis vormiriietust. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et objektiivsest küljest on T.V poolt KarS § 274 lg 1 koosseis täidetud. Samuti tuvastas maakohus, et T.V kasutas turvamehe V.U. e suhtes väljendeid – kits, gandoss, lits ja saatis kolme tähega kohta ning näitas keskmist sõrme. T.V poolt kasutatud väljendid on ilmselgelt solvavad ja inimese väärikust riivavad. T.V solvas kannatanut sõnadega ebasündsas vormis, samuti kasutas kannatanu isikut alavääristavaid -3-
väljendeid. T.V poolt kasutatud sõnad ja žest on ilmselgelt vastuolus kõlblustunde ja moraalsete väärtustega. Solvamine oli seotud võimuesindaja ametikohustuste täitmisega. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et objektiivsest küljest on T.V poolt täitetud ka KarS § 175 koosseis.
3.3.Maakohtu hinnangul T.V nägi ja sai aru, et tegemist on ametikohustusi täitva turvamehega ning tahtlikult ja korduvalt kasutas tema suhtes solvavaid väljendeid, samuti lõi kannatanud rusikaga näkku. T.V sai aru, et enda sõnadega ta alandab inimväärikust ning oma teoga põhjustab kannatanule valu ning soovis seda. Maakohus leidis, et T.V pani avalikku korda kaitsva isiku solvamise ning tema suhtes vägivalla tarvitamise toime otsese tahtlusega. Maakohus õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei tuvastanud.
4.Süüdistus KarS § 424 ja § 329 järgi.
4.1.Maakohus tuginedes süüdistatava T.V , tunnistajate A.J. a, M.H. i, M.P., J.R. ütlustele, mõõtevahendi taatlustunnustele ja tüübikinnitustele, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsustele, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollidele, kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile, indikaatorvahendi kasutamise protokollidele, sõiduki registreerimistunnistusele, maanteeameti väljatrükile, karistusregistri andmetele ning Maanteeameti õiendile, leidis, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on tõendamist leidnud kogu esitatud süüdistuse mahus.
4.2.KarS § 424 objektiivsed tunnused seisnevad mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis. Maakohus märkis, et käesolevas kriminaalasjas tuvastati süüdistatava väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 28.03.2014 – 0,78 mg/l kohta, 19.04.2014 – 0,78 mg/l kohta ja 01.05.2014 – 0,82 mg/l kohta. Tuginedes LS § 69 lg-le 1, leidis maakohus, et T.V juhtis mootorsõidukit joobeseisundis, millises seisundis on mootorsõiduki juhtimine keelatud. Eeltoodule tuginedes asus maakohus seisukohale, et kohtueelses menetluses on süüdistatava käitumisele antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 424 sätestatud kuriteona, s.o mootorsõiduki juhtimisena joobeseisundis.
4.3.KarS § 329 sätestatud süüteo objektiivse külje moodustab kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmisest kõrvalehoidumine. Viru Maakohtu 24.05.2013 otsusega mõisteti T.V süüdi LS § 224 lg 2 järgi ning lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 2 alusel võeti T.V-lt ära mootorsõiduki juhtimisõigus 8 kuuks. Viru Maakohtu 24.05.2013 otsus on karistusregistri andmetel jõustunud 23.09.2013. Maanteeameti andmete kohaselt võeti T.V suhtes tehtud Viru Maakohtu otsus täitmisele 02.10.2013 kell 12.00. Eeltoodule tuginedes tuvastas maakohus, et T.V juhtis 28.03.2014 kella 16.50 paiku Ida- Virumaal Vaivara vallas Tallinn-Narva maantee 191. km-l mootorsõidukit Opel Sintra registrinumbriga XXX ; 19.04.2014 kella 21.14 ajal juhtis Ida-Virumaal Toila vallas TallinnNarva mnt 174. kilomeetril mootorsõidukit Opel Sintra registrimärgiga XXX ; ning 01.05.2014 kell 19.30 juhtis Ida- Virumaal Kohtla-Järvel, Oru linnaosas Kesk tn 2 maja juures mootorsõidukit Opel Sintra registrinumbriga XXX . Seega hoidis maakohtu hinnangul T.V kõrvale talle LS § 224 lg 2 p-s 2 ettenähtud süüteo eest kohtuotsusega mõistetud lisakaristusest – mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Samuti tuvastas maakohus, et T.V pani nimetatud kuriteod toime KarS § 16 lg 3 kohaselt otsese tahtlusega. T.V tarvitas alkohoolseid jooke tahtlikult ning läks seejärel autot juhtima. Samuti oli T.V teadlik, et Viru Maakohtu otsusega võeti temalt mootorsõiduki juhtimisõigus 8 kuuks ära, et kohtuotsus on jõustunud ja täitmisele pööratud. Vaatamata eeltoodule istus T.V tahtlikult ja sihilikult autosse ning hakkas mootorsõidukit juhtima. Maakohtu hinnangul sai T.V aru, et ta juhib autot olles alkoholijoobes ning samaaegselt -4-
hoidub kõrvale kohtuotsuse täitmisest, kuid suhtus sellesse ükskõikselt ning seega pani kuriteod toime otsese tahtlusega. Maakohus õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei tuvastanud.
5.Maakohus tuvastas, et T.V pani toime kaheksa kuritegu alkoholijoobes. Süüdistatava teod olid suunatud avaliku võimu teostamise, õigusmõistmise ning inimeste elu ja tervise vastu. Kuriteod KarS § 424 ja § 329 järgi (kokku kolm episoodi) olid toime pandud ühe teoga. Samuti märkis maakohus, et kõik kuriteod olid toime pandud otsese tahtlusega ning katseaja kestel. Maakohtu hinnangul näitas T.V oma tegudega, et ta suhtub õigusemõistmisse ükskõikselt. Maakohus leidis, et süüdistatava karistusandmetest saab järeldada, et samalaadse teo toimepanemise osas on süüdistatavat varasemalt karistatud. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Kergendava asjaoluna arvestas maakohus süü tunnistamist. Maakohus ei pidanud T.V-le rahalise karistuse mõistmist võimalikuks. Maakohus märkis, et T.V on 7 kehtivat kriminaalkaristust ja 8 arhiveeritud kriminaalkaristust, sh on T.V kolmel korral KarS § 424 järgi ning ühel korral KarS § 329 järgi karistatud. Varasemalt on T.V karistatud rahalise karistuse, tingimisi vangistuse ning reaalse vangistusega. Kõik kuriteod on T.V toime pannud katseajal. Samuti on T.V korduvalt väärtegude toimepanemise eest karistatud. Rahatrahvid on T.V jätnud tasumata. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et T.V puhul on tõendamist leidnud fakt, et rahalise karistuse määramine ei ole olnud tulemuslik ehk isik ei ole rahalise karistuse suhtes karistustundlik olnud. Seetõttu leidis maakohus, et antud asjas on õigustatud karistuse valikul teise karistuse liigi – vangistuse rakendamine. Maakohus märkis, et ainult sel viisil saavutatakse süüdistatava suhtes efektiivsemalt karistuse eesmärk ja kindlustatakse õiguskorra kaitsmise huvid ning aktsepteeritakse samaaegselt ühiskondlikku arvamust õiguserikkuja suhtes, samuti saavutatakse hukkamõist tema teguviisi üle. Maakohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse, mille kohaselt palus kaitsja asendada T.V-le mõistetud vangistus üldkasuliku tööga.
6.Viru Maakohtu 11.06.2014 määrusega arestiti konfiskeerimise tagamiseks sõiduk Opel Sintra, regnr XXX (VIN-kood XXX ), mille omanikuks on registreerimistunnistuse järgi J.R. ja kasutajaks on T.V. Maakohus luges tuvastatuks, et T.V juhtis alkoholijoobes 28.03.2014, 19.04.2014 ja 01.05.2014 sõidukit Opel Sintra, regnr XXX . Samuti juhtis T.V nimetatud kordadel mootorsõidukit Opel Sintra regnr XXX isikuna, kellel oli kohtuotsusega juhtimisõigus ära võetud ja pani seega toime KarS § 329 sätestatud kuriteo. T.V, kasutades sõiduautot Opel Sintra registnr XXX , pani toime kokku kuus kuritegu, seega on eelnimetatud sõiduauto kuriteo toimepanemise vahendiks. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid (sõiduautoga Opel Sintra pani S. Sodlatov toime kuus kuritegu) ning isiku eelnevat käitumist (korduvalt karistatud joobes juhtimise eest kriminaal- ja väärteokorras), leidis maakohus, et sõiduk Opel Sintra regnr XXX tuleb konfiskeerida selleks, et vältida edaspidi antud sõiduki kui kuriteo toimepanemise vahendina kasutamist analoogsete süütegude toimepanemisel. Maakohus märkis, et ilma antud sõiduki kasutamiseta ei oleks süüteo realiseerimine võimalik olnud. Maakohtu hinnangul tuleb konfiskeerimist kohaldada eripreventiivsel eesmärgil, et suunata isik edasisele õiguskuulekale käitumisele. Sõiduki Opel Sintra regnr XXX , VIN-kood XXX , omanik on tehnilise passi ja ARK andmetel J.R. . J.R. andis tunnistajana ütlusi, et auto Opel Sintra on registreeritud tema nimele, kuid reaalselt on auto peremees T.V, sest tema ostis selle auto ja kirjutas J.R. nimele. Sel põhjusel ei saanud J.R. takistada T.V autoga sõitmist, sest auto on faktiliselt T.V omandis. Maakohtu hinnangul on tunnistaja J.R. ütlused kinnitatud teiste tõenditega – ARK andmete kohaselt on J.R. viie auto omanik. Maakohus märkis, et tavaelus ei vaja ega osta inimene endale nii palju autosid, seega on ilmselge, et mõned autod on vaid registreeritud -5-
J.R. nimele ning ei ole tema kulul ostetud. Samuti leidis maakohus, et J.R. ütlused on kinnitatud ka objektiivsete asjaoludega – T.V võttis takistamatult kolmel korral sõiduauto Opel Sintra ja kasutas seda kuritegude toimepanemiseks. Maakohus tugines siinkohal ka T.V ütlustele, mille kohaselt oli ta 28.03.2014 kodus oma naise J.R. ga ning jõi õlut. T.V läks naisega riidu, ärritus ja istus autorooli. Maakohtu hinnangul tuleneb kogutud tõenditest, et T.V kasutas autot oma äranägemise järgi, ei küsinud J.R. lt luba auto võtmiseks ja J.R. ei takistanud T.V tegevust. Eeltoodule tuginedes jõudis maakohus järeldusele, et sõiduauto Opel Sintra on ostetud teo toimepanoja arvel ning seega kuulub sõiduk KarS § 83 lg 3 p 2 alusel konfiskeerimisele. Süüdistatava T.V apellatsioon
7.T.V taotleb sõiduki aresti alt vabastamist, kuna kannatajaks on isik, kes ei ole antud kuritegude toimepanemises süüdi. T.V märgib, et ta on oma süüd tegude toimepanemises täielikult tunnistanud ja kahetsenud. T.V leiab, et talle mõistetud karistus on liiga karm, kuid ta nõustub kohtuotsuse põhiosas tooduga. T.V ei nõustu auto konfiskeerimisega, kuna tema ei ole sõiduk Opel Sintra omanik, vaid kasutaja. Auto kuulub T.V selgituse kohaselt tema elukaaslasele J.R. le, auto sai ostetud J.R. raha eest ja T.V on seda mõnikord tööle sõitmiseks kasutanud. T.V märgib, et tema elukaaslane on lapseootel ning tal on tütar, mistõttu on auto talle vajalik. Lisaks, palub T.V pöörata tähelepanu sellele, et J.R. ei ole tema kuriteole kaasa aidanud, vaid T.V on alati autot võttes ja tööle sõites kaine olnud. Süüdistatava T.V kaitsja apellatsioon
8.T.V kaitsja taotleb Viru Maakohtu 19.09.2014 otsuse tühistamist T.V süüdimõistmises ja karistamises KarS § 274, § 275 ja § 424 järgi ning uue otsuse tegemist, millega karistatakse T.V üldkasuliku tööga. Lisaks, taotleb kaitsja Viru Maakohtu 19.09.2014 otsuse tühistamist sõiduauto konfiskeerimise osas ning sõiduauto Opel Sintra regnr XXX aresti alt vabastamist. Kaitsja leiab, et Viru Maakohtu 19.09.2014 otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud. Apellatsiooni kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud KarS § 56 sätteid ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusnorme (KrMS § 339 lg 1 p 7, 8). Eeltoodule tuginedes vaidlustab kaitsja kohtuotsuse karistuse mõistmise ja sõiduki konfiskeerimise osas.
9.Kaitsja leiab, et T.V oli vahi alt vabanemise järel ootus vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga. Kaitsja märgib, et vangistuse korral on T.V alust karta kooselu lõppemist, kodu kaotust ning elukaaslase hukkamõistu, kui tal tuleb pikemat aega vanglas viibida ja kui elukaaslase auto konfiskeeritakse. Apellant leiab, et vara konfiskeerimise karistuslikku tähendust või tulemust on antud asjas võimatu välistada või eitada. Maakohus, tugines vara konfiskeerimisel KarS § 83 lg-le 1, märkides muuhulgas, kui kolmas isik on vähemalt kergemeelsusega kaasa aidanud vahendi, aine või eseme kasutamisele süüteo toimepanemisel või ettevalmistamisel. Antud kriminaalasjas ei ole maakohus tuvastanud kolmanda isiku käitumises mitte mingit kergemeelsust. Kaitsja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et igaks sõiduks pidi J.R. T.V-le autovõtme andma. Auto oli samas ning J.R. ei keelanud ega takistanud joobes juhtimist tema autoga. Kui T.V sõitis autoga tööle, siis ei olnud J.R. poolt auto kasutamise lubamine samuti kergemeelne, sest J.R. ei pidanud ette nägema, et tööpäev lõppeb alkoholi tarvitamisega. Samuti ei pidanud J.R. teadma, et võimalus sõpradega kohtumiseks võib tähendada alkoholi tarvitamist ja sellele järgnevat joobes juhtimist. -6-
Samuti ei nõustu kaitsja maakohtu järeldusega, kuna T.V ostis palju autosid, siis kirjutas ta need kõik ka oma elukaaslase J.R. nimele. Kaitsja hinnangul ei ole T.V olnud võimalust sellise tulu teenimiseks, mis võimaldaks tal korralikku autot osta. Lisaks, märgib kaitsja, et peale ligikaudu ühekuulist perioodi ei ole T.V antud sõidukit kuue kuu jooksul joobes juhtimiseks kasutanud. Samuti leiab kaitsja, et konfiskeerimine ei ole enam otstarbekas, kuna antud asjas ei ole juba pikka aega samalaadseid rikkumisi toime pandud. Seega puudub ka vajadus nende toimepanemise takistamiseks sõiduauto konfiskeerimise alusel. Kaitsja märgib, et sõiduauto Opel Sintra kuulub J.R. le, ta on selle oma vahendite eest ostnud ning sõiduauto konfiskeerimine oleks tema karistamine T.Vegevuse tõttu. Kolmanda isiku J.R. apellatsioon
10.J.R. taotleb auto aresti alt vabastamist. J.R. märgib, et konfiskeeritud auto kuulub temale. Apellatsiooni esitaja märgib, et kui ta on T.V-le auto võtmed andnud, on T.V kaine olnud. T.V arestist teatati J.R. le alati telefonikõne teel politseist. J.R. ei saa aru, miks peab tema täiskasvanud inimese tegude eest enda varaga vastutama. J.R. lisab, et teda on karistatud vaid ühe korra, ca 5 aastat tagasi kiiruse ületamise eest rahatrahviga, mille ta koheselt tasus. Apellant märgib, et ta on Eesti Vabariigi seadusekuulekas kodanik, kasvatab eeskujulikku tütart, kes käib huviringides, mistõttu on tal tema transportimiseks autot vaja. Prokuröri vastus apellatsioonidele
11.Prokurör on seisukohal, et süüdimõistetu T.V ja kolmanda isiku J.R. esitatud apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata, sest kohtuotsus on apelleeritud osas seaduslik ja põhjendatud. Seega ei pea prokurör vajalikuks kohtu seisukohti korrata, märkides vaid juurde, et konfiskeerimise puhul on tegemist mittekaristusliku mõjutusvahendiga, mida kohaldatakse eripreventiivsel eesmärgil, et suunata isikut edasisele õiguskuulekale käitumisele. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
12.Ringkonnakohtu istungil toetas kaitsja enda, süüdistatava ja kolmanda isiku apellatsioone nendes esitatud motiividel. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonidele vastu ning leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
13.Ringkonnakohus, olles eelnevalt uurinud kriminaalasja materjale, tutvunud apellatsioonide ja vastuväitega, kuulanud istungil ära kaitsja ja prokuröri, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Maakohtu otsuse tõendite hindamise ja süüdistatava süüditunnistamise põhimõttelise järeldustega nõustub ringkonnakohus asjaoludel, milliseid ei pea vajalikuks kõiges korrata vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1.
14.Apellatsioonide põhisisuks on mittenõustumine maakohtu otsusega sõiduki Opel Sintra, reg. nr XXX konfiskeerimise osas. Kaitsja apellatsioonis leitakse veel, et kergendada tuleks maakohtu otsusega süüdistatavale mõistetud karistust, asendades vangistus üldkasuliku tööga.
15.Menetlusõigusest tulenevalt kohus märgib, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-11-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11). -7-
16.Etteruttavalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonides esitatud kaitseväited on põhimõtteliselt samad, millised olid esitatud maakohtus ja esimese astme kohus on oma otsuses neid ammendavalt käsitlenud ning ümber lükanud.
17.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha sõiduauto Opel Sintra reg. nr XXX konfiskeerimise osas (I), seejärel käsitleb T.V-le mõistetud karistuse seaduslikkust ja taotlust selle kergendamiseks (II). Viimasena lahendab ringkonnakohus menetluskuludesse puutuva (III) ning seejärel sedastab apellatsioonimenetluse tulemused (IV). Nendes küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad alljärgnevad. I
18.Puutuvalt kõigis kolmes apellatsioonis vaidlustatud sõiduauto Opel Sintra reg. nr XXX konfiskeerimisega märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus on sõiduauto konfiskeerimist KarS § 83 lg 3 p 2 alusel otsuse põhiosas põhjalikult motiveerinud (kd 3 lk 106 pöördel -107) ning ringkonnakohtul põhimõtteliselt midagi uut selles osas lisada pole. Kohus asus seisukohale, et sõiduk Opel Sintra on omandatud täielikult toimepanija arvel. Apellatsioonis leiti, et maakohus tugines vara konfiskeerimisel ainult KarS § 83 lg-le 1. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud viide kaitsja poolt ainuüksi KarS § 83 lg-le 1 on ekslik, sest tegemist on üldnormiga, mis määratleb tahtliku süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise. Konfiskeerimist detailsemalt analüüsides on maakohus viidanud resümeerivalt nii otsuse põhiosas kui resolutiivosas KarS § 83 lg 3 p-le 2. T.V puhul on tegemist isikuga, kes on süstemaatiliselt lühikeste vaheaegadega (28.03,19.04 ja 01.05.2014) asunud sõidukirooli joobeseisundis. Selline kõikeeirav käitumine olukorras, kus isikult oli ära võetud juhtimisõigus, on olnud süüdistatava vaba järjekindel valik. Tegemist ei ole kindlasti juhurikkujaga ja kõigil kolmel korral süüdistatava poolt joobeseisundis juhitud sõiduk Opel Sintra oli kuriteo toimepanemise vahendiks ja kujutas endast suurt ohtu ühiskonnaliikmetele, kes tavapäraselt eeldasid liikluses turvalist keskkonda. Vajalik on rõhutada, et varasemalt oli süüdistatavat korduvalt karistatud joobes sõidukijuhtimise eest väärteo- ja kriminaalkorras. Maakohtus viitas õigustatult mitmetele Riigikohtu lahenditele (RKKKo-d nr 3-1-1-27-07, 3-11-37-07), millede kohaselt süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise absoluutseks sihiks on ühiskondlikku julgeolekut ohustavate esemete kõrvaldamine ja kui konfiskeeritakse suhteliselt suure väärtusega asi nagu sõiduauto, saab möönda, et karistuslik mõju on domineeriv. Riigikohtu praktikas on rõhutatud, et omandiõigust intensiivselt riivav mootorsõiduki konfiskeerimine on põhjendatud juhul, kui on alust arvata, et sõidukit purjuspäi juhtinud inimene paneb sarnaseid rikkumisi toime ka tulevikus (RKKKo 3-1-1-37-07, p 23). Seega peab kohus analoogselt vahistamisele (RKKKm 3-1-1-108-09, p 9) esitama tulevikuprognoosi joobeseisundis autot juhtinud inimese edasise käitumise kohta (RKKKo nr 3-1-1-78-13). Ringkonnakohus leiab, et tõenditest tulenevalt oli joobes T.V kujunenud tavakodanikele sõidukijuhina juba selliseks ohuallikaks, et Opel Sintra konfiskeerimist kui mõjutusvahendit tuleb kohaldada üldise õiguskorra tugevdamise eesmärgil. Sõiduki konfiskeerimise kui mittekaristusliku mõjutusvahendiga kaasneb paratamatult mõningane riive lisaks süüdistatavale ka kolmandale isikule J.R. le, kes oli ARK andmetel sõiduki Opel Sintra reg. nr XXX omanikuks. J.R. on andnud ütlusi selles, et „auto oli minu nimele kirjutatud, kuid reaalselt on Sergei auto peremees, sest tema ostis selle auto ja kirjutas minu nimele.“ (kd 3 lk 49-51). J.R. on selgitanud, et reaalset võimu temal sõiduki üle ei olnud ning takistada joobes T.V juhirooli asumast ta ei saanud. J.R. , olles küll formaalselt sõiduki registreerimistunnistuse järgi sõiduki omanikuks, teadis samas väga hästi T.V järjekindlast kalduvusest juhtida sõidukit alkoholijoobes. -8-
Eelnevast järelduvalt oli T.V sõiduki tegelik reaalne kasutaja (seda ka registreerimistunnistuse järgi) ja kasutas sõidukit vastavalt vajadusele millal tahtis. Pigem oli „tööjaotuseks“ kujunenud, et süüdistatav kutsus elukaaslase J.R. sõidukile järgi siis, kui oli politsei poolt järjekordselt juhiroolist joobnuna tabatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et Opel Sintra reg. nr XXX on ostetud süüdistatava kui teo toimepanija arvel. Ringkonnakohtus kaitsja esitatud väide, et süüdistataval ei olnud alamakstud lukksepa ameti tõttu autoostuks vajalikku rahasummat on alusetu, sest kindlasti ei ole vabariigi tööturul tavapärase kvalifikatsiooniga lukksepad alamakstud. Kuna sõiduki väljalaskeaasta oli 1999, siis taoline sõiduki vanus ja sellega kaasuv hind ei olnud kindlasti tavalisele keskmisele kodanikule hinna poolest kättesaamatu. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides esitatud väited, et sõiduk oli ostetud J.R. rahaliste vahendite eest, on seega alusetu. Samuti on ainetu süüdistatava ja J.R. apellatsioonide väide, et sõidukit on J.R. l vaja oma igapäevaste olmeküsimuste lahendamisel. Nimelt nähtub ARK väljavõttest (kd 3 lk 21-22), et J.R. on märgitud omanikuks ja kasutajaks veel mitmete teiste sõidukite puhul. Oma ütlustes on J.R. kinnitanud, et tema omandis on sõiduk Opel Signum, mida ta reaalselt kasutas (kd 3 lk 49-51). II
19.Ringkonnakohus ei nõustu samuti kaitsja apellatsiooni taotlusega süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamise osas, sest maakohtu karistuse mõistmise põhjendused tulenevalt T.V süüst on veenvad ja jälgitavad, seda nii karistuse liigi kui määra osas (kd 3 lk 105106). Väita apellatsioonis, et maakohus on süüdistatavale karistust mõistes ebaõigesti kohaldanud KarS § 56 norme ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusnorme, on ainetu. Vajalik on rõhutada, et süüdistatav pani toime kaheksa kuritegu alkoholijoobes ja tema teod olid ilmselgelt suunatud inimeste elu ja tervise, avaliku võimu teostamise ja õigusemõistmise vastu. Kaitsja märgib, et vangistuse korral on T.V alust karta kooselu lõppemist, kodu kaotust ning elukaaslase hukkamõistu, kui tal tuleb pikemat aega vanglas viibida. Ringkonnakohus leiab, et käesolev riigi poolne sanktsioonide rakendamine ei tulnud T.V-le kui pikaajalisele süsteemsele õigusrikkujale üllatuslikult ning ta pidi kindlasti arvestama mitmesuguste erinevate riivete ja kitsendustega enda isiklikus elus kriminaalmenetluse olemasolul. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud, kergendava asjaoluna arvestas süü tunnistamist. Soostuda tuleb järeldusega, et T.V isiku puhul pole rahalised karistused olnud tulemuslikud ja väheoluline pole, et arutatavad kuriteod pani ta toime katseaja kestel. Apellatsioonis taotles kaitsja mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, kuid ringkonnakohus on seisukohal, et T.V isiku puhul jääb sel juhul kindlasti täitmata nii karistuse mõistmisega seonduv üldpreventiivne toime teistele ühiskonnaliikmetele kui ka eripreventiivne toime süüdistatava enda suhtes. Varasemate liberaalsete karistuste mõju ja eesmärk on T.V isiku puhul jäänud ilmselgelt paraku saavutamata. Üldkasuliku töö mõistmisel peab KarS § 69 lg 4 kohaselt süüdistatav järgima kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi, mis aga süüdistatava senise kuritegeliku käitumise ja isikuandmete puhul on vähetõenäoline. Seega vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei kuulu käesolevas kriminaalasjas ja süüdistatava isiku puhul kaalumisele. III
-9-
20.T.V kaitsja vandeadvokaat L. Nirgi on ringkonnakohtule esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja poolt esitatud taotluse kohaselt T.V-le riigi õigusabi andmisele kulunud aeg, s.o 3 tundi ja sõidukulude osas esitatud tasutaotlus põhjendatud ning kaitsja tasuna taotletud summa 202,80 eurot, sh käibemaks 33,80 eurot, vastavuses RÕS §-st 22 tulenevate nõuete ning Eesti Advokatuuri poolt kehtestatud korraga riigi õigusabi kulude hüvitamise kohta. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus advokaat L. Nirgile Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt väljamaksmisele kaitsja tasu summas 202,80, sh käibemaks 33,80 eurot, T.V-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest ning juhindudes KrMS § 185 lg-st 2 mõistab vastava menetluskulu T.V-lt välja. IV
21.Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 337 lg-st 1 p 1 jääb Viru Maakohtu 19.09. 2014 kohtuotsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
Tiit Lõhmus
Paavo Randma
- 10 -
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.